Olete kuulnud sellisest loomast nagu ah see on soomekeelne nimetus ahmi on selle looma, selle suureb, ta võib kaaluda üle 40 kilo vabald suure võimsa kärplase nimetus eesti keeles, ta on kaljukass. Kuid mitte midagi halba ei ole sellest, kui te nimetate kaljukassi ahniks. Muidugi ta on. Ah, Soomes on enam-vähem kodus Eestimaal see loom kuulub nende fantastiliste maailmarändurite hulka, kelle kohta on äärmiselt raske öelda, kas ta kuulub meie fauna, see või mitte. Sest ta käib Eestis just nimelt käib. Peamiselt see puudutab isaseid loomi, võib minna vabalt 10 kilomeetri kaugusele idast läände ja siis minna tagasi või veel kuskile mujale. Ta on väsimatu rändur ja ta on väga Pädev keerulises katkelikus, raskes maastikus, liikuja, väga pädev liikuja. Kui vaadata, kuidas ta jookseb tavaliselt ta ikka jookseb samm-sammult, harva käib siis esimene mulje ütleb teile, et see loom küll Peab hinge heitma, tal on küürus selg, ta paneb käpad sissepoole ja tõepoolest ta nagu käiks paalaba välisservadele toetudes, keerates käpad peaaegu küünistega, siis varvaste otstega, siis vasakut käppa, paremale, paremat käppa, vasakule, kujutad ette, eks ole, kuidas ta jookseb ja ta kogu aeg vajub kuidagi, niiviisi vappub. Ja vasak külg parem külg, see peaks olema väga raske. Kui inimene üritaks niiviisi joosta, kui mõni teine loom püüaks midagi niisugust teha, siis tõepoolest oleks raske. Kuid ahmil on selline anatoomia selline skeletilihaskonna ehitus, et ta saab vabalt niiviisi liikuda, kaotades sealjuures minimaalselt energiad. Ja just nimelt sedasi liikudes tema, tema uni igavese anatoomiaga on eriti soodsas liikumise mallis nii-öelda liikumise käigus, selleks, et võtta äkitselt ettetulevaid takistusi ja neid ületada õlg ees jookseb kiiresti läbi tihedat metsa. Tulevad ju igasugused palgid ja kännud ja oksad tahad ja kivid ja mida muud tulevad vastu kärp mitte alandades oma liikumiskiirust, hüppab nendest üle õlg ees või teine õlg ees või külg ees või otse.