Ülekuulamine. Eestis on ametlikult kaks asja, mis kunagi valmis ei saanud. Nendeks on Tallinna linn ja haridussüsteemi reformimine. Kellele ja kui palju ning milliseid ainetunde, mis saad maa ja kutsekoolidest, millised kooliastmeid liita või lahutada. Riigieksamite kõrgkoolide omavaheline konkurents? Need küsimused on vaid väike piisk Eesti haridussüsteemi vaevavatest probleemidest. Kas meil on olemas nägemus haridusest kui Eesti peamisest strateegilisest ressursist? Kuidas teha nii, et haridus kui rahva rikkus oleks meie tuleviku ja heaolu peamine allikas? Toimik number 108. Hariduse reformimisest. Ülekuulajad Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks Heidmets Mati amet sotsiaalpsühholoogia professor, Tallinna Ülikooli rektor kaks aastatel 2001 kuni 2006 Tallinna Ülikooli arendusfondi nõukogu esimees. Ülekuulatav number kaks Meerits Heldur amet Audentes Grupp nõukogu esimees, investeerimisfirma AS Amalfi omanik, Eesti investoriteliidu juhatuse liige. Ülekuulatav number kolm, kaasik. Amet Tallinna Laagna gümnaasiumi direktor, endine Eesti koolijuhtide ühenduse esimees Lugupeetud tunnistuse andjad alustuseks sooviks teie käest teada, millest see tuleb, et iga uue haridusministri jaoks ja tema silmis põleb selline leek alustada kohe ühe või teise haridusreformiga, on see selline looduse kutse sarnane, mis ütleme, rähnipoja puu otsa toimetab või, või on tõesti Eesti haridussüsteem sedavõrd mäda? Ta vajab sellist permanentset reformimise seisundit. Martin Kaasik, tee ja Laagna gümnaasiumi direktorina kindlasti oskate öelda. Noh, ma ei tea, kas ma kõige paremini oskan öelda, aga minu arvamus on see, et muidugi meil puudub usk nendesse koalitsioonilepingutesse ja loosungitesse ja ühesõnaga sellisesse poliitilisse lobasse, mida, mida haridusreformi eelkäigus ja pärast põhiliselt räägitakse. Et kõik need puuduvad, sellised mõistuspärased põhjendused uurimused ja seda ma küll ei taha öelda, et Eesti koolisüsteem mäda on, aga, aga ta vajab kindlasti parandamist, arendamist noh, nii nagu kõik asjad elus. Ma teen, mina arvan, et see, et haridussüsteem nagu permanentselt uueneb ja arenedes loomulik asjade käik Ja ja iga kord tuleb seda nimetada uueks reform. Ei, aga ma arvan, et ikka täna ju väga ei keegi seda reformiks ei nimeta, nii et noh, see, et koolivõrk tahab korrastamist, ma arvan, see teema on ammu üleval olnud. Nii et ma ei võtaks seda nii väga dramaatiliselt ja ma olen küll seda meelt, et nagu siin ka räägiti, et et igasugused sellised uuenduslikud sammud muutmissammud tahavad, sellist analüütilist tagapõhja peame enne ikkagi endale võib-olla natuke rohkem, kui ma praegu seda teeme selgeks tegema, siis nii tänase seisu kui ka nende muutuste võimalikud tagajärjed, nii et see oli niisugune mõõtetöö analüütiline töö kogu selle uuendamise juures, ma arvan, võiks olla tugevam. Aga see, et asi peab kogu aeg edasi arenenud. Et teie istute minister Lukasega samas sõudepaadis samad aerud peos ühes suunas sellel tormisel reformimise merel. Mina istu üheski paadis isegi ministriga, ma vaatan seda asja kõrvalt ja, ja, ja ma arvan, et tõepoolest on terve hulk küsimusi, mitte ainult see tänase reformi fookusesse pandud koolisüsteem. On terve hulk asju, mis tahavad veel muutmist parandamist ja, ja kui me vaatame maailmas ringi, siis selliseid haridussüsteemi, kus on 100 aastat niimoodi olnud, nagu ta kogu aeg olnud on, selliseid lihtsalt ei ole olemas. Heldur Meerits vaatan, teil on ikkagi kuidagi vaatamata sellele, et te olete kooli nõukogu juht lausa ja, ja kogu valu, niisiis korraga süsteemi nii-öelda see tekstiline sisuline pool, aga siis ka numbrite voo peab teist läbi jooksma. Te olete ikkagi endiselt veel reibas, kuidas teil küll õnnestub nii-öelda selline selline optimistlik meelsele juures säilitada? Võib-olla ongi nii, et muutus ongi selline püsiv ja stabiilne seisund ja ma jagan ka seda arvamust, et siin mingisugusest erilisest reformimisest meil ei ole põhjust rääkida ja et, et lihtsalt olud muutuvad ja tuleb sellega koos kohaneda. Et kui sügisel näiteks külmaks läheb ja sotsid talveriided välja, et need siis ei ole veel tegemist, riietub reformiga. Aga Eestis see tundub niimoodi, et seda nimetatakse riietusreformiks, siis uued riided välja kutsutakse nuga, härrased, kui te ütlete, et ühest küljest on vaja nagu kogu aeg käia Ajaga kaasas, eks ju teisest küljest midagi väga drastilist justkui muuta ei tohiks, mulle tundub, nagu see koolisüsteem tegelikult üks selline kivinenud asi olevat, täpselt samamoodi istutakse pingise, kuulatakse õpetajat, nii nagu paarsada aastat tagasi. Viimane tõsine nii-öelda selline muudatus hariduses toimus siis, kui tekkis juurde üks klass. Ega väga palju muutunud tegelikult selles süsteemis ei olegi. Jah, selles suhtes on õige, et teatud asjad on olnud mitusada aastat samasugused ja jäävad ka edaspidi. No aga elu ümberringi on ikkagi muutunud ja hoopis teistsugune. Ta on koolisüsteemis ka palju muutunud, aga, aga need põhiasjad, et õpilased õpivad, käivad tundides ja need asjad on küll samad, oleneb, millise nurga pealt vaadata. Ma tahtsin selle reformi kohta öelda seda, et et reform on, see on niisugune kõlav sõna ja see kuulub selle poliitilise retoorika hulka. Ja, ja kui me räägime muutustest, siis siis tegelikult põhiline ja suur muutus, mille järgi seda uut põhikooli gümnaasiumiseadus võib tõepoolest võib-olla isegi reformi muutuseks pidada, on see, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine see on oluline muutus, mis muudab koolikorraldussüsteemi Eestis hästi palju. See muudab, eks ole, põhimõttelist administratiivset süsteemi, kuidas asju juhitakse, kuidas asju paberi peal ette nähakse, aga sisulises mõttes. Kas ta muudab ka muidugi, kas ta muudab seda haridust, mida inimestele pakutakse, kas me siit saame loota mingit uut kvaliteeti? Seda ma ei usu. Ma kommenteeriks võib-olla seda, et miks seda kvaliteeti ja sisu peab siis nimega muudkui me vaatame Eesti haridust Euroopa ja ka maailma võrdluses, siis see on üks parimaid PISA uuringud kinnitavad, et me oleme väga heal tasemel. Et ma ei näe selle innukuse põhjust kõiki asju ümber tegema hakata. Ja see küsimus, et kas koolis ikka õpetatakse nii nagu 100 aastat tagasi toitu õpetatakse? Tõesti, jäädakse veel veel 100 aastat õpetama, nii et nii et ma, ma ei näe siin erilist vajadust nüüd midagi väga fundamentaalselt ümber teha, aga samas on ju loomulik kool kohaneb ka noh, ja demograafilise rahvastikus, kui olukorras toimuvatele muutustele arengutele. Heldur, kui ma küsin teie kui ärimehe käest teie või ettevõtja käest, sest kas teie olete rahul selle haridussüsteemi ja nende nii-öelda viljadega, kui me räägime sellest sama PISA uuringus, siis selle järgi tunnevad eesti õpilased ära isegi ühe laua peale jäetud karva udeme järgi, et see on selle tuvastamises maailma edetabelis nii-öelda paremuselt teised. Teie olete väga rahul, siis saad endale kogu aeg väärt spetsialiste häid ja innustatud, et inimesi ettevõtetesse tööle. Ma pigem ikkagi vastaksin kodanikuna, et kui sellist ressurssi sisse osta ettevõtjana, et mis mulle ei meeldi Eesti koolisüsteemi juures on see, et need erinevused koolide vahel kipuvad nagu kole suured olevat eliitkoolid ja siis sellised koolid, kust tulevad õpilased nii-öelda ei kõlba mujale kui kutsekoolidesse, mis on nagu omakorda üks suur probleemimärk, eks, et meil haridussüsteemis on kutseharidus ikkagi suures plaanis, selline alahinnatud ja alama klassi haridus. Millest see tekkinud on, kuidas teile tundub, see on lihtne nõukogude jäänuk ja ei ole need inimesed, kes võiksid olla sellest süsteemist paremust süsteemist olla huvitatud, ei ole olnud piisavalt mõjukad. Ära rääkijad. Rute, kuidas ta küll tekkinud on, seda ma ei julge küll öelda, et näete, et ühest küljest me räägime, et eestlased hindavad haridust, et nad peavad nagu väga oluliseks seda ja no sellel on ka omad ratsionaalsed põhjused, kui ka seal on nagu ilmselt mingi puhas kultuuriline komponent, et olemas ja niimoodi siis ilmselt nagu on see kõrghariduse maine jah, ja siis seda kõrgharidust turvavate üldhariduskoolide roll niukseks kuidagi ebaloomulikult kõrgeks läinud. Martin, kas teie olete koolijuhte väga lähedalt näinud, olete ise koolijuht, olete koolijuhte juhtinud tükk aega, miks on nii, et osad ei taha paremat kvaliteeti ja lepivad sellega toodavad, toodavad ainult noh, sellist kehvemat materjali. No paremat kvaliteeti tahavad kõike, aga me ei tea, mis asi see kvaliteet on. Ma vaidleksin Eldurile selles mõttes vastu. Meil on koolide vahel suured erinevused seal, tõsi, aga erinevused tulenevad sellest, et erinevates koolides käivad väga suurte erinevustega õpivõimet õppimata motivatsiooniga õpilased. Eliitkoolidesse on kogunenud õpilased, kellel on väga kõrge õpimotivatsioon, kellel on kodutugi, kellel on õpivõimed ja tavakoolides on need, kellel on niisugused tavalised ja alla selle kooli headust ja kvaliteeti. Me peaksime hindama mitte selle järgi nüüd, et vaatame, millised on need tulemused, punktid ja nii edasi, vaid selle lisaväärtuse järgi, mida õpilastele annab see kooli juurde, kuidas nad saavad seal areneda ja mida nad seal õpivad. Ja kui me selle näitaja järgi vaatame, siis ei ole koolide kvaliteedis nii suuri vahesid. Mati Heidmets, kas teie sotsiaalteadlasena näete, et see, mida pakuvad meie koolid, vastab sellele, mida ühiskond tegelikult ootab haridussüsteemist? Ma küsiks vastu, kes ühiskonda viiekesi ootaja on? Ma arvan, et see on nagu üks vaatepunkt, et koolisüsteemi haridussüsteemi nagu eesmärk on toota siis nagu tööjõudu kapitalistidele siin on kõik vajalik, aga ma arvan, et vähemalt sama tähtis on see teine pool. Ehk see pool, et see haridussüsteem peab pakkuma ka noorele inimesele eneserealiseerimise ja enesearenguvõimalusi. Ja no võib-olla tõesti need alati ei lähe päris kokku, kuigi ma ma ei julgeks jälle siin me jõuame kohe selle teema juurde, et Eestis on nagu haridus kuidagi kaldu, eks ole, et on see pehmepoolne kuidagi tähtsam ja, ja tehnika tehnoloogia pool mitte võib-olla nii arenenud või, või nii nii eelistatud. Samas kui ma vaatan jälle sellist Euroopa võrdlust, siis noh, see, mida Eesti kõrgharidust praegu väljalas erialadel tuuri mõtlesin ikka Euroopa keskmine. Et mul on raske öelda, et me oleme kuidagi kuskil kaldus või, või, või et ühiskonna ootused nagu teistsugused on. Mulle tundub, et siin on jälle üks teema, mis vajaks natukene sihukest tõsisemat analüüsi kui lihtsalt niisugused. No poliitikute ja ajakirjanike väljaütlemist, et noh, meil on nii või täpselt samuti nagu eelmine jutt, et Eestis on hästi suured erinevused koolitama. Kui ma vaatan PISA tulemusi, siis Eesti on üks kõige väiksemate erinevustega riik üldse kogu selles seltskonnas, keda seal mõõdetud. Nii et see on nii ja naa, meile võib tunduda, et on suur, kui me paneme ennast natuke suuremasse konteksti, siis selgub, et erinevused ka näiteks rikkamatest vaesematest peredest tulnud laste teadmiste taseme vahel üks väiksem, aga ometigi me ei saa sisu praegu hetkel öelda selle jutu põhjal mulje jääb lihtsalt tunne, et kõik on justkui korras, et öelda poliitikutele, kui te räägite hariduse sellest reformidest midagi ümber muutes, siis on tühi jutt, sellega ei tohiks tegeleda, see on aja raiskamine, aga keegi ei ole seda väitnud. Minu arvates see on, on vähemalt 14 olulist teemat, mis vajavad lahendamist ja, ja mis, mis kindlasti ei ole korras. Aga, aga öelda, et reform on nagu definitsiooni järgi juba mingi jama, mida iga iga järgmine haridusminister hakkab, mis iganes. Ei, absoluutselt ei ole jama, vaadake kui lihtsalt küsimus on selles, et iga uus valdkonna juht tuleb ja ütleb, et nüüd on vaja nii-öelda reformida täpsustamata sageli, milles nii-öelda need konkreetsed reformitavad aspektid seisnevad, siis lihtsalt. Tean ju, kui on mõni poliitik välja pakkumata ka pakkunud välja seda, mida ta teha tahaks. Ma küll ei, ei oskaks kätised praegu vaielda selle vastu, et et koolivõrk tahab korrastamist, sest et meie lihtsalt niukene demograafiline seis on selline, et me võime ju öelda, et tuleb jätta kõik need ilusad kenad maakoolid alles, aga kui seal on mingi viis või seitse õpilast, majanduslikult ei kanna, see tähendab seda, et meie haridussüsteem on lihtsalt meie kehvakesse haldussüsteemi õnnetu ohver. Ma ei tea, kas haldussüsteemi ohver, aga ta on kindlasti noh, ei ole tänases seisus veel kohanenud rahvastikus toimunud muutustele, sest me teame ju misse sündimusega, juhtus 90.-te algul. Ja see on nagu iseenesest nagu palju pikem protsess, aegset maa, kelle ma ei usu, et meil siin laua taga on keegi hättet, kes kellel nagu viis põlve esivanemaid on nagu järjest siin Tallinnas või lihtsalt linnas elanud, et ühel hetkel ikka ka meie esivanemad kolisid maalt linna. Ja niimoodi niimoodi see protsess jätkub lihtsalt. Ma tahan öelda seda, kui hinnata nüüd meie haridus haridussüsteemi headust, siis ta ei ole kindlasti nii halb, et peaks järgnema mingi paaniline muutus. Mina leian, et selle põhikooli ja gümnaasiumi sundlahutamine, see on paaniline. Ma ei tea, millest see on tulnud, aga see on mingisugune muutus, mis, millel ei ole põhjendust ja mis on mingisugusest segadusest või või millestki muust tulnud. Mis nüüd puutub poliitikutesse, et iga haridusminister või poliitik tuleb ja tahab midagi suurt teha? See on loomulik, sest nendest peab, peab inimesed rääkima ja mis paneb inimesi veel rohkem rääkima kui üks järjekordne rumalus. Tee üks rumaluse sinust räägitakse kaua-kaua aastaid veel. Nii et siin hariduse inimesena ma ütlen küll, et tuleb lahus hoida poliitika ja, ja mõistuslitega. Jõuame nagu nende probleemide juurde, kui, kui Mati Heidmets ütleb ka, et 14 viga ja rohkem veel, et mis teie arvates praeguse katsume esitada nii-öelda sellise positiivse plaani, eks ju. Räägime positiivses toonis. Millised on need nii-öelda haridussüsteemi kõige suuremad väljakutsed, mida võiks kõige kiiremini ja mida peaks kõige kiiremini paremaks muutma? No minu arvates meie kooli kõige suurem häda on praegu see, et meil on ületähtsustatud hindamine ja hinnatakse neid asju, mida muu maailm juba enam ei hinda. Näiteks mina tegin sellise katse, et ma küsisin esimese klassi õpilastelt terve aasta vältel. Rääkisin nendega koridoris ja küsisin, et kuidas sul koolis läks ja nad ütlesid enamasti, et hästi läks. Ja siis ma küsin, et mida see tähendab, et mis hästi mine, ma sain viie, ma sain nelja. Ja kui ma seepeale küsisin nendelt, aga mida sa sel päeval koolis õppisid, siis peaaegu 100 protsenti keegi suutnud vastata, mida ta. No kui direktor küsib, siis muidugi ei julge. Ja aga see Tulebki see meie häda, et me õpime hinnetele, me hinded on ületähtsustatud ja õpime enda jaoks kõik kuni gümnaasiumi 12. klassini välja. Kõik hindavad seda, et milliseid hindeid ma sain, mitte seda, mida, Vanem küsib, toon oma hinneteleht siia, poiss, mis 300 siin on. Mars püksid maha. Aga mille järgi me peame ju seda õppeedukus siiski ju hindama ja arvestama. Kool ei saa olla lihtsalt see, et õpetaja vehib tahvli ees, õpilased kuulavad. Taas on sotsiaalasutus, lapsed käivad soojas valges. Aga miks ei saa? Aga siis ei ole ju õpetajal mitte ealeski võtta tagasisidet, kuidas tal on läinud, kas on õpilased aru saanud, mis on kaks korda kaks integraal tagasisidet teha 10-l erineval moel. Ja see hindamine ei saa olla absoluutne eesmärk, vot sellest ma tahan rääkida, loomulikult jääb, hindamine oli, on ja jääb, aga ta ei saa olla eesmärk omaette, praegu kõik asjad, punktid, hinded, kõik on eesmärk on kujunenud eesmärgiks ja selleks on loodud ka kontrollsüsteem. Mis seda, seda hinded ja hinnete kontrollimist toodab. Ja see on, see on vale eesmärk ja, ja see on kõige suuremad. Jagaja jagaks seda mõtet täiesti ja sest et seesama hindamise fetišeerimine jookseb välja ka nende koolide edetabelite koostamisse. Jah, ja see hakkab, see edetabel hakkab juba omaette elu elama. Ma olen ka sellega nõus, et, et tegelikult see on võib-olla isegi laiem küsimus, see on sellise niukse võistlusliku ja niukse turuprintsiipide sissetoomine juba, mitte isegi kooli, vaid lasteaeda, kus siis kõigepealt konkureeritakse, et saaks sinna sisse ja siis sisul peavad mingid näitajad olema ja, ja siis on nagu kooliinimesed mures koolijuhid ja õpetajad, et, et kui, kui minu kooli riigieksamite tulemuste järgi noh, me oleme kuskil seal paremas pingereas vähemalt siis hakatakse võib-olla ka neid viletsamaid endiselt välja puksima, sellepärast et keskmine tõuseks ja et kogumise mõtteviis võistlust ja, ja hindav ja järjestab mõtteviis, ma arvan, et see ei ole eesti koolile kasu toonud, aga Mati Heidmets olevat endine ülikooli rektor. Öelge siis, kuidas ülikoolid saaksid teha valikuid, kes kõlbavad nende juurde õppima või mitte mingi punkt, mingi number, mingisugune mõõdupuu peab ju olema? Muidugi peab olema, ja ma arvan, parim mõõdupuu on see, et kui mõõta kolpa kui inimene saab ülikoolis hakkama, siis ta järelikult sobib sinna ülikooli. Et seda nüüd mõelda, et riigieksami tulemuste mõte on ülikoolide elu lihtsamaks teha, see ülikoolid saavad sellega hakkama väga hästi ja, ja maailmas ka väga palju erinevaid varjanud. Täna Prantsusmaal võttis kõik sisse, kes tahavad ja esimese aasta jooksul selgubki, pea jagab peajagaja võib-olla isegi ausam ja parem variant, kui, kui nüüd riigieksamitulemuste põhjal mingi pingerida teha, aga see tähendab seda, et siis peab olema olemas ka süsteem nende jaoks, kes ülikoolist välja kukuvad, et nad saavad ennast miskitpidi tööellu sisse tuua näiteks mingi kutseharidusega kindlasti kindlasti ja ega ma ei arva, et igaüks peaks nagu ülikooli tulema. Aga, aga tõenäoliselt peab siin ka tegema nagu hindamise ja võistluslikkuse vaatepunktist vahe vahet erinevate vanuseastmete, noh see see niisugune väga karm järjestamine, hindamine seal kuni 10-ni eestlaste puhul või, või lasteaia seal koolis, ma arvan, et see ei ole mõistlik, aga juba seal ma ei tea, gümnaasiumis ja ülikoolis, see on loomulik asi. Nii et siin tulebki natuke diferentseerida seda ja ma arvan, et kus Eesti nagu liiale on läinud, on just selle pinge, reastamise hindamise paremus, järjestamise sissetoomine väega ja noh, sisuliselt väikeste laste puhul siis ei saa üldse aru, mis toimub, tassitakse ühe kooli katsetel teise kooli katsetele ja pärast on ise ajama närvis ja karjuvad, et miks sa nii tegid. Martin on teil endal olemas ka retsept, et mis seda hindamise süsteemi võiks asendada. Noh, sellist retsepti ei ole, sest see algab ministeeriumist ja mina ministeeriumi reorganiseerimise peale pole mõelnud, meil on ju tegelikult isegi kaks ministeeriumi, üks on Tartu ministeerium, teine Tallinna ministeerium, Tallinna ministeerium on siis kes pressib just seda hindamist, tähtsustab, kontrollib kõik. Ma arvan, et see on nii, nagu Toots ütles, et maakera sees on veel suurem maakera, siis, siis selle haridusministeeriumi puhul on ka, et see on veel suurem kui. No mis seal nüüd, kas on enamus aja ära, siis lihtsalt on hiirtel pidu. Aga tuleb hakata seda suhtumist muutma. Meil on läinud hindamine juba lasteaeda, lasteaialastele pannakse juba numbreid, lapsed tahavad, vanemad tahavad, kõik tahavad hinnata ja olla hinnatud. Ja see on, see on üldine ühiskonna hoiak selline. Võtame ükskõik mis alal, kas või meedias ei mängita enam mälumängu sellepärast et, et kui hästi ta teab, kui palju ta teenis, kui kallik küsimuseni ta jõudis ja spordisama asi, mitte tulemuse võit ei ole tähtis, vaid see, mille ta võitis, millise summa ta võite. Aga see on kõik seotud selle kooli hindamisega laste hindamisega. Need, seda suhtumist tuleb muuta. Aga no muidugi sinna me jõuame juba sihukeste hindamise metoodikate juurde välja teatud asju, kui me kooli headust või õigupoolest me saame nagu näha seda kooli lõpptulemust, et, et seal ei võeta arvesse, eks, et millised lapsed seal on. Aga jah, et, et me teatud asju saame mõõta jah, ja mingisuguseid asju me ei oska mõõta, et on küll nagu üritatud luua selliseid mudeleid, aga nagu ikkagi jah, et, et kui, kui sa oled nagu harjunud vaatama, et kuidas 100 meetri jooksu lõpptulemused olid jah, et, et siis sa tahaksid koolide juures ka samasugust numbrit teha. Aga see, kui palju nüüd laste sotsiaalsed oskused on arenenud või kuidas? Jooksen sadat meetrit või 100 kümmet piltlikult öeldes. Ja ja et, et seda, seda sotsiaalset poolt näiteks ei õnnestu kuidagi nendesse tabelitesse panna ja see on probleem ja ei ole praegu seni vist paljudel inimestel õnnestunud nagu lapsevanematele ka selle poole vaatamist selgeks õpetada. Nojah, loota lihtsalt on need Tallinna ja Tartu ministeeriumide ühel hetkel sellest aru saavad. Ma pakuksin ühe retsepti küll, et tuleb usaldada õpetajaid ja direktoreid, näiteks mina näen, kuidas lapsed tulevad esimesse klassi. Kuidas nad vahepeal kuuendas-seitsmendas klassis on täielikult paskaagid, nendest ei, ei saanud jagu ei õpetajad ega mitte keegi ja kui nad jõuavad lõpuks 12 10.-sse klassi, siis nad on suurepärased inimesed ja kui hindamise juures usaldatakse seda, et vot kooli direktor või õpetaja ütleb, et vot sellest inimesest on saanud selline, mida me tahtsime, et vot see ongi see lõpptulemus, siis võib-olla noh, muidugi see on liiga utoopiline, et keegi usuks seda. Me ei usalda mitte kedagi, aga, aga see oleks üks võimalus Jah, ma mõtlen seni ettepanekuid, kuni Mati ei, ma lihtsalt tahtsin öelda, et ega hindamine ainus probleem mina tooks lauale veel ühe teema, mis mulle kuidagi hästi teravalt torkas silma, kui ma neidsamu PISA tulemusi vaatasin. Et ühelt poolt eesti kooli väljunud teadmiste taseme mõttes no on ikkagi täiesti tubli. Ja kui ma sinna kõrvale panin, siis nii-öelda eesti kooli rahastamise ja õpetajate palkade võrduse jällegi samade riikide puhul isegi võrdluse noh, nii-öelda kohalikust kui SKT-ga võrreldes siis see on üks, üks kõige viimaseid. Nii et me võiksime öelda, Eesti kool on kuidagi teinud nagu imeasja secret, see ressurss, mida tal kasutada on, see on suhteliselt nihuke kassil ja see tulemus, kuhu jõutud, on päris hea. See on võib-olla selline vaese ja näljas ja palja kunstniku fenomen, kes teeb parema loomingu siis, kui ta ongi nii-öelda surutud olukorras. No ma ei tea, kas see, kas me võiksime öelda, et Eesti äsjaselt kunstnikud on, aga, aga vähemalt see torkab silma torkab silma, kui võrrelda nagu tulemust ja võrrelda siis seda ressurssi ja, ja Eesti on väga erinevas positsioonis. Kui kooli hakkavad tulema inimesed lihtsalt raha pärast, siis tõenäoliselt õpetaja kvaliteet enam selline ei ole. See võib olla. Ma ei, ma ei tea, mis, mis see on, kui ma olen nagu ülikoolis, kui käivad ka kooli, õpetad seal nagu Dance koolitusel, küsinud nende käest, et kuidas te seda seletate, siis nad ütlevad, et see on õpetaja nii-öelda närvide, tervise ja mis iganes arvel toimunut toimunud asi ja et see ei saa väga lõputult ja kaua kesta. Ma muidugi natukene tooks täid nagu reaalsusele lähemal, eks, et tundub, et, et see õpetaja on niukene, ingellik olevus, eks, et et elus on siiski nagu erinevaid õpetajaid. Et mõnele inimesele sobib see töö paremini ja teisele inimesele natukene vähem. Et et mingil hetkel oli nagu üsna üsna kindlasti õige öelda, et Eestis ei saa ükski õpetaja õiglast palka, et et head õpetajad saavad liiga vähe, halvad õpetajad saavad liiga palju. Võib-olla tänaseks päevaks on nagu see ehk veidikene sihukene, karjuv disproportsioon, vähenenud. Jah, ma olen sellega nõus ja, ja Mati Heidmetsale tahan öelda seda lisaks, et, et tõepoolest on Eesti õpetajast Eesti koolist on täna viimane välja võetud viimane mahl välja pigistada. Ocean pigistada ei saa, nüüd tuleb midagi asendada. Loomulikult on õpetajaid ühesugused ja teistsuguseid, aga keskmiselt õpetaja töö intensiivsus on nii suur, et enam midagi juurde lisada ei saa. Mis nüüd PISA tulemustesse puutub, siis haridusjuhid peaks endale veel ühe küsimuse esitama, et see viies koht oli suurepärane. Aga kas me oleme tõusnud selleks viiendaks või oleme langenud viiendaks? Tähendab, oluline on see, millised tulemused on sellel aastal ja millised on jälle kolme aasta pärast. Et mina kardan küll, et me oleme langenud viiendaks ja järgmisel korral ei tea, kuidas läheb. No ja ma olen muidugi kindral Mati Heidmets, kui siin lisaks haridusminister, siis ta vastas, et ega õnn ei ole rahas ja sellepärast nii-öelda see kool nii heas õitsengus nagu praegu ongi. Heldur Meerits, mis on teie nägemuses need probleemid, mis tegelikult Eesti koolisüsteemi vajavad? Teil on praegu hea võimalus vastata, kas siis kodanikku, nagu te palusite ettevõtja või kooli nõukogu esimehe positsioonid? No ma ikkagi jään selle juurde, et, et see, et meil nagu see koolisüsteem kipub ühiskonnas kihistumist taastootma, et võib-olla nagu nõukogude ajal oli võib-olla isegi nagu põhjendatud, et meil loodi selline eliitkoolide süsteem, eks, et noh, mõnes mõttes oli see just nagu sõjaaeg ka. Aga täna ma nagu ihaldaksin küll Eestis palju rohkem ühtluskooli näha Edgar, nähtav osa numbrite poolest, et oleks koolide vahel ühtlasem. Jah, jaa. Ja ilmselt ei tohiks seda teha peade raiumise hinnaga ehk et, et neid praeguseid häid koole hävitades ja väga pigem tuleks neid mahajääjaid katsuda järgi aidata. Aga mis saaksin lahenduseks olla, et neid mahajääjaid järgi aidata, aga see tähendab maakoolide õpetajate mingit ekstra lisaprogrammi mida iganes. Ma arvan, et see maakoolide kramplikult päästmine, et, et see on niisugune üritus, mis ei saa sul ikkagi õnneliku lõpuga lugu olla, eks ole, punkt üks, et sul on seal suhteliselt vähe õpilasi ja ka teine pool, eks ju, et kuidas seal, kuidas sul õnnestub maakoolides leida õpetajaid. Marko Matvere laulis ühes laulus, et võttis voorimehest paremaid, oli vähe? Jah, ja mul on küll selline kahtlus, et mõnikord nagu maakoolides direktorid ei saa olla õpetajate valikul kõige nõudlikumad. Te näete ikkagi selles võimalust, kui lihtsalt likvideerida koolid, lükata rohkem raha logistikasse, vedada nad keskustesse kooli kokku ja, ja, ja sealt võiks tõusta kvaliteet. Selline paari päeva eest oli Peeter Kreitzberg, üks artikkel või intervjuu jah, et noh, kus ta nagu ka viitas sellele, eks, et et noh, et hästi palju asju on veel läbimõtlemata jah, aga et et see logistika küsimus on küll üks, üks võti, kuidas, kuidas saaks asju paremini? Kui me praegu kurdame selle üle, et meil kaob igal aastal koolidest väga suur hulk lapsi ja see see number tundub, tundub alati lugedes või nähes uskumatu, ta on suur, siis kas ei ole lihtsalt hirm selle juures see, et et kui on selle bussi peale minekut, siis seal bussi pealt võib neid lapsi veel rohkem ja ta noh, ma räägin nüüd piltlikult ekse kaotsi minna. Ei, see nüüd küll ei ole, ei ole see küsimus, eks, et. Et võib-olla ongi hea, et bussijuht võtabki kodust igas kodus, käib nii-öelda läbi ja tassib sinna pikemaks tukkuma jäänud lapse. Ka see pigem on meie koolis. Me teeme igal aastal selliseid suhteliselt põhjalikke küsitlusi ja, ja muuhulgas on seal sees ka üks selline küsimus. Kas laps läheb kooli hea meelega, kas jah, ja kui, kui ta läheb hea meelega, et siis nagu suures plaanis on meil asjad hästi? No veel üks häda, kui me vaatame Eesti koolisüsteemi väga-väga, laias laastus on ju see, et me oleme tõesti sellest koorem, oleme siin juba jõudnud rääkida, tõesti, toodame keskkoolisüsteem, mis põhimõtteliselt inimesi, kelle jaoks on olemas ainuke võimalus minna edasi ülikooli, et meil on mingi vale paradigma, mis, mis ütleb meile, et kui me keskkooli lõpetamise meie ainuke tee on minna edasi ülikool, sest kui me vaatame ka praktikas selle peale, et milline on olemas meie kutsekoolisüsteemi võrk või kutsekõrgkoolisüsteem võrk, siis see on väga marginaalne. Tööle minna, kuigi tõepoolest otse keskkoolist tööle minejate hulgas töötuse tase on olnud noh, ütleme ka siis varasematel aastatel suhteliselt suur, nii et nii et see keskkoolist ah, tööellu minek ei ole olnud nagu väga, väga selline tulemuslik. Aga ma arvan, et see on tõesti üks üks probleem ja mida siis ma saan aru, selle praeguse reformiga üritatakse kuidagi natuke siluda. Asi on siis rohkem nagu neile, kes siis lähevad ka pärast edasi õppima ja, ja põhikoolist järgnev siis ka kutse, kutseharidus, mida ju alati tuleb suurendada, on, on neile, kes siis tahaksid nagu mingit ametit õppida. Kas siin võiks olla üks lahendus, see, et keskkool annab juba kohe ka õpilasele vähemalt mingit teatud määral kutseoskused? See on nii ja ei ole, ma olen seda meelt, et, et see keskvõi, gümnaasiumiharidus on vajalik, see on, see on ka töölisele väga vajalik tänapäeval ja ja see on see baas, milleta pärast saab edasi areneda ja nüüd seda kuidagi hakata reglementeerima ja lõikama. See ei ole õige. Mitte midagi ei ole häda sellest, kui, kui meil rohkem lapsi käib gümnaasiumis omandab gümnaasiumihariduse, kui edasi pärast läheb? Ülikooli see seisukoht, paradigma on nüüd küll natukene vale jah, et, et see, kes lõpetab gümnaasiumi, tema tee on ainuke ülikooli ja mina oma laste õpilastele räägin küll niimoodi, et, et see, et gümnaasiumihariduse saate on see vundament, millele te pärast oma elu hakata rajama ja mida paremini on seda paremaks teie elu pärast kujuna. Samas, kui me lappame töökuulutusi, siis igale teisele töökohale nõutakse juurde ülikooliharidust. Ja aga vaadake noori inimesi, kui nad lõpetavad gümnaasiumi või keskkooli, siis nad on kõige ilusamad, kõige targemad ja nii nad arvavad endast ka. Ja ei ole mitte midagi hullu, kui nad, kui nad tõepoolest usuvad seda, nüüd nad nende ees on, kõik teed lahti, nad lähevad ülikooli pärast, paneb elu asjad paika ja kõik läheb normaalselt edasi. Aga see, see seisund gümnaasiumi lõpetamise puhul on tõepoolest selline, et ma olen kõige ilusam, kõige targem. Ma siiski arvaks, et, et see, et gümnaasiumilõpetajatest suur osa läheb ülikooli, on täiesti normaalne ja, ja mida aeg edasi, seda, seda suuremaks osakaal läheb, sest kui me jälle maailma vaatama, siis, siis siis noh, ütleme see niisugune keskmine harituse tase ja, ja selle osa osakaal hea grupist, kes siis saab, kõrghariduse kogu aeg suureneb ja, ja see on ka paratamatu, sest et kui me vaatame neid töid, mida peab siin tänases maailmas tegema, eks ole, siis siis treial programmjuhtimisega tähibrinki juhtides tuleb aru saada sellest asjast teda, tal peab olema niisugune korralik hariduslik pagas. Nii et ma ei näeks, milles probleem ma näeks, võib olla probleemi selles, et et ka see ülikooliharidus ise peab nagu kohanema sellele muutunud oludele muutunud majandusele. Ja sealt võiks nagu see side ja link tootmise ettevõtlusega võib-olla tugevam olla, kui ta praegu on täpsustaks veel seda kõrghariduse kohta aegsete hästi, suured trendid on nagu sellised, et kõrgharidust läheb järjest rohkem ja rohkem vaja. Jah, ja et olen, olen ka ise rääkinud selle nii-öelda massilise kõrghariduse poolt, aga näete ikka see muidugi ikkagi tähendab seda, et peetakse silmas umbes neljakümmet protsenti Jaagupist. Et kes siis jõuaks kõrghariduseni välja ja see on ka areng edasi, kuigi nagu siin Eestiski on hiljaaegu veel avaldatud arvamusteta, et kui ma siin-seal mingisugustest vanusegrupist 33 35 protsenti kõrgharidusega, et siis me oleme inimesi üle harinud, et meil on kõrgharidusega inimesi järsku liiga palju. Aga noh, ma arvan, et pigem nagu olgu enne, siis need kõrgharidusega inimesed ja küll siis seejärel need töökohad ka tekivad neile, mis, mis sinna vaja. Aga siin võib-olla ongi see erinevus sees, et ma tõesti harima inimesi, aga ma ei anna neile oskusi. Harimise seisukohalt me ei tea kunagi ette, milliseid oskusi on tuleval, noh, kui laps tuleb esimesse klassi, siis ta tööle läheb. 18 aasta pärast, 20 aasta pärast, me ei tea kunagi, milliseid, milliseid oskusi tal vaja, sellepärast peab see baasharidus olema nii lai, et ta saab igasuguste oskuste omandamisega pärast hakkama. Kas Audentes on kuidagi eraldi teinud, võiks ju eeldada, võiks ju oletada seda ka mingit sellist kutsehariduse süsteemi või nii-öelda kutsesobivuse või eriala leidmise süsteemi, sest mulle tundub, et see on Eestis üks kehvemal järjel olevaid asju üldse. Täiskasvanud, kes koolides peaksid seda tööd tegema. Nad kindlasti ei suudanud värskemal lainel kõige kõige majanduse poolt enam vajavate nii-öelda pakkumistega nagu sama sammu astuda. Siin nüüd mingisugust Ameerikat me avastanud ei ole, et, et meie õpilastele küll antakse kutsenõustamist ja, aga need valikud Pagan, seda teab, on see riiklike ja mitteriiklike programmide raames jah, aga et kindlasti õpilasi testitakse, räägitakse neile ja et, et millised on nende tugevad ja nõrgad küljed. Ja, ja sinna juurde ka natukene selliseid pehmeid soovitusi. Aga et see jääb ikkagi nagu nende nende endi otsuseks, et mida nad edasi teevad? Mati Heidmets, kas, kuidas teile tundub, kas peaks olema siin kuidagi nii-öelda tõhus on see, et, et inimesi ülikooli, juba noori inimesi ülikooli vastu võtta, nii-öelda oleks see mass, kes uksest sisse astub teadlikum, sellest, mida ta ootab, mida ta tahab, mille pärast ta sinna ülikooli tuleb. No muidugi oleks, kui inimene oleks teadlik kõigest sellest, mis temaga juhtub ja mis tema ümber toimub, aga ma siiski arvaks, et kui ma võrdlen neid tudengeid, kes tulevad prae võrreldes nendega, kes tulid 10 aastat tagasi 20 aastat tagasi siis, siis, siis tänane tudeng on kindlasti teadlik ja ta on ka eneseteadlik. Ta teab oma õigusi, eriti tänases olukorras, mis on minu arvates veel üks nüüdne murede probleemide reaalseks. Oluline on see olukord, kus pool Eesti tudengkonnast maksab täie rauaga ise ja ülejäänud poolest makstakse kõik kinni riigi poolt, mis on minu arvates väga ebaratsionaalne. Aga tudengi eriti see, kes ise maksab. Ta teab, mis ta nagu nõuab, tahab, ootab ja, ja selles mõttes ma ei julgeks nagu tudengeid kuidagi väga nagu aga kindlasti on ka selliseid, kelle erialavalik mitte ei lähtu niivõrd sellest, mis ta ise huvi pakub, aga vaatab, kas liistu sisse saab või kus on tasuta kohmetud. Aga ma ei ütleks, et see seltskond domineerib. Kui me vaatame ka nagu tudengeid noh tudengite organisatsioonide vaatepunktist siis siis need hääled, mis sealtpoolt tulevad, need on läinud iga aastaga järjest moodi nõudlikumaks ja karmimaks, nii et et selles mõttes ma arvan, et tudenkond ka Ingu areneb ja, ja see niisugune eneseteadvus on täitsa juba täiesti olemas. Ühest asjast, mida ma ei ole üldse rääkinud Eesti haridussüsteemi osast ja see on täiskasvanuhariduse pool nii-öelda, kui me räägime kooli terminitest, siis vigade paranduse võimalus, et kui inimene on tõesti omandanud mingi hariduse selles valdkonnas on töö lõppenud, kas tema jaoks üldiselt sektoris, siis ega Eestis väga palju häid võimalusi ennast uuesti mingis valdkonnas kurssi täiendada ju ei ole hetkel miks ei ole. Ja ma ei, mina küll ei väidaks, et see on, see on vigade parandus, ma arvan, et see on elulaad, tänapäeva maailmas on see, et inimene õpib ühte asja, siis natuke teeb tööd, siis saab mingeid täiendkoolitust midagi juurde, siis on hoopis midagi muud vaja mõne pärast. See on nagu paratamatu, et see mudel, et õppisin kui kingsepaks ja siis eluaeg toksisin seda saabast. No see, see on, see on läinud. Ja ma arvan, et vähemalt ma, ma tea mujalt, aga ülikoolid küll pakuvad praegu Jaan kohandanud ka oma õpetamist sellistele sellistele tudengirühmadele, kes siis on juba seal, kolme-neljakümneaastased on, on saanud näiteks mingi bakalaureusetaseme või veneaegse hariduse tahad magistrit teha? Ja, ja Nendele käib õppe ju sellise tsükliõppe vormis neljapäeva õhtu, reede õhtu, laupäeval nad saavad töölt käia ja see, see masin, vähemalt ülikoolide tasemel, ma arvan, noh, on, on nagu tööle. Kindlasti ei ole ülikoolid ainsad, kes seal täiendkoolitust või või täiskasvanuõpet pakub, aga on siin ühiskonnas näha ka mingeid resonants sellele tagasisidet, et kas sa töötad, kas see annab meie majandusele piisavalt dünaamilise liikumisvõime. Millega seda nüüd mõõta, eks, et, et et kui, kui ma nagu oleks nagu täna pahas tujus ärganud, eks siis mulle tunduks vist, et vist ei anna, aga õnneks olen heas tujus ja mulle tundub, et annab küll. Kuidas Ma ma pakuksin sellise mõõtmise välja või mitte hindamise välja, et noh, näiteks kui 10 aastat tagasi inimene oli lõpetanud ülikooli, tal oli erialadel, oli amet, ta läks tööle ja ta töötas sellel niikaua, kui ta tööst ilma jäi ja siis hakkas mõtlema, et mis nüüd saab siis tänapäeval on olukord nii palju muutunud, et inimene on juba valmis sellel ajal, kui ta töötab, on, mõtleb selle peale, et mida ma siis hakkaksin tegema kuuma, jääksin töötuks ja nüüd on vaja see koolitussüsteem niimoodi järele aidata, et inimene, töötades mingil ametikohal saab juba edasi mõelda, saab ennast koolitada järgmise ameti jaoks ja hakkab tulema juba tasapisi, aga see on algusjärgus. Nii et minu arust see areneb, aga, aga ta peaks arenema kiirem. Eestlasi on üldiselt peetud nagu selliseks kehvadeks ettevõtjateks. Meil selliseid väikeettevõtteid ei ole proportsioonis teiste teiste riikidega, nii palju, kui neid võiks olla, kas, kas seda kuidagi koolisüsteemi kaudu, Heldur Meerits, kuidas teile tundub, annab parandada. Eestis on see paradoks või paratamatuse, et meil ei ole võimalik noortel õppida enamasti seda ju oma vanemate pealt, kus kus seda õpivad eakaaslased sellistes riikides, kus pereettevõtted on täiesti tavaline, näe siis siis lihtsalt see koolitus tehakse ära kodus. Siin on kaks erinevat asja, et üks on inimeste riskijulgus? Jah, ja seda meetme mingisuguse koolitusega eriti lisada ei saa. Te arvate, et eestlased ei ole lihtsalt president? Siin on natukene sellistega afgaani inimese iseloom on mõne mõnede teadlaste arvates vähemalt suures osas kaasasündinud. Te arvate, et eestlase iseloom on see, et ta seisab pikema meelega kartulivao otsas ja vaatab, kuidas võrsub kui, kui see, et ta võtab ette. Ja ma arvan, et igas kultuuris on nagu selliseid inimesi, kes on nagu valmis rohkem riski võtma ja teisi teisi inimesi, kes on nagu vähem valmis riski võtma, jah, ja need risti kartlikumata need, need nagu mõtlevad 10 korda rohkem, enne kui nad sinna ettevõtlusesse sukelduvad, aga teine pool, mida nüüd haridussüsteem saab teha, on see jah, et tõepoolest anda inimestele mingeid teadmisi, mingeid algteadmisi, nii jah, et millest meil oleks võimalik edasi minna. Ja noh, kui me räägime üldharidusest, siis mu meelest selliseid majanduse ja ettevõtlusega seotud aineid nagu lisandub nagu järjest erinevate koolide kavadesse, ma ei ütle seda, eks, et me peaksime nüüd totaalselt kõiki hakkama ettevõtjateks juba viiendast klassist alates. Koolitama jah, aga nagu, kui me seda üldist trendi vaatame, et, et siis see kasvab ja pluss siis nüüd need viimased algatused, kus ka siis ülikoolides hakatakse mingisuguseid ettevõtluse alaseid minikursusi lugema, et on, minu meelest on ka väga õige õiges suunas liikumine. Ma arvan, et sellele lisaks peaks Eesti nii põhikoolis, gümnaasiumis ja võib-olla ka ülikoolis oluliselt tugevamalt, et olema esindatud see ainete plokk, mida nimetatakse sotsiaalseteks oskusteks. See, see on üks selline nisugune eluvaldkond, kus eestlased nagu ei ole, ma ei tea, kas geneetiliselt, kultuuriliselt mis iganes tugevad ja, ja mis on seotud kindlasti ettevõtlikkusega ka seal nagu suhtlemisoskused ja eneseväljendamine ja see, et lähed võõra inimese juurde ja ütled, et ma olen need, see, hakkad rääkima. Ja, ja seda tüüpi sihukeste sotsiaalsete kompetentside seletamine, õpetamine, harjutamine, ma arvan, see võiks lõppkokkuvõttes kaasa ka natuke selle ettevõtlikkuse suurenemise, sest et noh, mis see muu on, kui, kui oskus nagu inimestega asju ajada ja kokku leppida ja mingisugust tiimidega Selle jaoks tuleb minna väga kaugele, sellepärast et iga eestlane ju teab, mäletab lapsepõlvest, et laps räägib siis, kui kana pissib, eks ju. Et see õpetus algab juba sealt pihta. Martin Kaskla, kuhu ta oma kooliprogrammi näeksite, et saaks seda sisse panna, kus oleks veel ruumi tekitada sotsiaalsete oskuste õpetamiseks aega ja võimalust. No kui rääkida konkreetselt sellest majandusõpetusest, siis tegelikult meil olemas majandus õpetad, meie kool on ka üks nendest, kus on majandusõpetus ja ma vaatan neid väikseid, esimese, teise, kolmanda klassi lapsi, kes selles majanduslik etenduses teevad äri ja õpivad äritegevust, õpivad firmade tegemist, müüvad, ostavad siis ma ütleksin küll, et eestlased ei ole mitte ette võtle kartlikud, vaid meil koolisüsteemis puudub võimalus neid ennast proovida. Meil üldse koolisüsteemi üks viga ka, et see on liiga reglementeeritud ja liiga lahterdatud. Õpilastel puudub võimalus õppida neid asju, mida oleks vaja aega, kaasa arvatud need sotsiaalsete oskustega. No mida ta vanematele jätma ka? Ei, no vanematel on väga raske seda teha, see koolist see majandusõpe näiteks sobib väga hästi kooli ja seda võiks teha. Aga seda tuleb teha millegi arvelt, meil ei ole nii, niisugust võimalust kindlasti ei ole, et me paneme lihtsalt õppekavale juurde, selle, see tuleb millegi asemel teha ja, ja seda prügi on seal küll, mida välja võtta. Oi, seda tahaks kuulata küll, millist prügi te tahaksite välja võtta? Ei, seda ma ei julge öelda, sest noh, kriitikuid on nii palju ja ma ei pea Ennast õppekavas nii tugevaks ka, et ma saan öelda, et vot sellest ainest võtame need ja need asjad välja. Aga kuulates õpetajate juttu niimoodi kohvitoa juttu, et seda võiks ju välja jätta ja seda võiks välja jätta Kui te hetkeks meenutaksite, mis, Nurka surunud Martin Kaasik ütleb. Peate sellest rääkima, te ütlesite, et teil on olemas info selle kohta? Ei, me aitame välja, eks, et tegelikult on lihtne lahendus olemas, eks, et tuleb seda kooli õppeaastat ühe kuu võrra pikendada siis nagu kõik nende eriala õpetajate soovid saavad rahuldatud. No kindlasti ei saaks rahuldatud õpetajad, enamus õpetajaid on selliseid, kes arvavad tema aines, need, need, need asjad tuleb ära õppida, muidu ta elus edasi ei jõua, polekski vaja midagi välja võtta, vaid teha osa asju kohustuslikuks ja osa asju vabatahtlikuks ja siis kujuneks loogiliselt see süsteem, kuhu õpilased lähevad, kus nad õpivad, see määraks määraks selle selle õppekava sisu, aga, aga meil see kohustuslik osa on liiga suur. Mati Heidmets kas kolm pluss kaks süsteem ülikoolides on ta kasu toonud see, et, et inimene, kes tahab bakalaureuse kraadi saada, õpib nüüd kolm aastat ja siis võimalusel või vajadusel teeb kaks aastat veel juurde endale magistrikaadi eelmise siis ütleme neli pluss kahe asemel. No mis asi see kasu on? Kasu on kindlasti solvata selles mõttes, et nüüd on ikkagi enam-vähem juba hakkab euroopas kujunema ühtne süsteem ja ühe riigi tudengid saavad aru, mis teises riigis toimub ja tudengitel tekib mingi liikumisvõimalus. Parem oli see täiesti kaos igas riigis oma oma omas käinud. Nüüd kas see on toonud mingisugust käegakatsutavat kasu Eesti ühiskonnale, majandusele ja saatusele Faraieldavad sest et need mingid paar aastat esimest lõpetajaid ja alles bakalaureuse pealt on tulnud ja ülikoolidele oli kindlasti see mure, et ülikoolide unistus oli see, et nad võtavad kolm aastat bakalaureust, tulevad kadedad magistrit edasi, enamik jooksis tööturule ja jääks töö. Nüüd nüüd tasapisi, kas peaks tulema tagasi? Hakatakse tõesti siis seda kaheaastast magistritele otsa tegema, sest et noh, idee on ju tegelikult olnud, see, et seal on ikka korralik ülikooliharidus, on ikkagi viis aastat kolm pluss kaks. Et ta ei ole ainult kolm ja, ja siis siis ongi nagu juba juba kõik lõppenud. Aga selliseid fundamentaalseid järeldusi ma arvan, vara teha, mina isiklikult suhtun positiivselt. Kuidas te arvate sellesse ideesse ta juba varasemas järgus anda õpilastele suurem võimalus ise valida ja selle kaudu siis tuua mõned kohustuslikud kohustuslikud asjad juurde. Mina kahe käega poolt ma siia juurde tooks veel ühe jälle Euroopa liidu võrdlus andmestikku, mis ütleb, et koolis veedetud tundide alusel aastas on eesti õppurid Euroopa liidus, siis noh, kas esimesed või viimased selles mõttes, et kõige vähem tunde veedetakse koolis. No meil on ka kolm kuud ekse suvepuhkust, mis on vaieldamatult kõige pikemalt. No võib-olla ma ei tea, kust see tuleb, aga, aga kui ma seda pingerida jälle vaatan, siis Eesti on nagu nagu, ühesõnaga et sinna võiks ju midagi juurde tulla. Nii et ma saan aru, et teie ettepanek või teie mõte selle osas, et tõesti üks kuu anda õppimisele juurde, kus pealegi on hea õppida, sellepärast et on valge ja, ja ei ole seda stressiaega õues õppida, saab õues õppida. Te tegite tõsiselt selle ettepaneku. Ei, ma tegin selle irooniliselt, et, et ma pidasin rohkem silmas nagu seda eriala õpetajate diskussiooni õppekava koostajatega. Et et inimesed on küll nagu väga armastavad oma eriala, jah, aga nad ei ole selle juures õppekava spetsialistid ja kui lihtsalt, kui seal iga eriala inimese soovi nagu täidad, eks, ja et siis meil jääb 12-st kuust Kaavel realauluses väheks. Kas teie julgete Heldur öelda nende asjade kohta, mida Martin nüüd ei söandanud nimetada, et kus seda, kust seda kõige suuremat auru nii-öelda sees on, mida võiksid välja lasta? Ei, mina olen, mina ka, ei söanda öelda, aga on mingisugune ähmane tunne jah, et, et kas mitte seal haridusministeeriumis ei ole juba nagu inimesed kõik selle välja mõelnud, et me siin hakkame jalgratast leiutama. Haridusministeerium käitub vastupidi, ju ta ei lase mitte auru välja ja ei vähenda, vaid suurendab. Nüüd pandi riigikaitse õpetus ja, või soovitakse panna riigikaitse õpetuse usuõpetus eraldi õppeainena veel juurde lisada. Meil on küsimus on nagu selles, et mis on sul seal riikliku õppekava järgi see kohustuslik osa ja siis lubatud ülempiir, et need on nagu olulised numbrid. Ülekuulamise lõpuks laskem siia kambrisse hetkeks jumala sõrm, kolm tükki neid täpselt on igalühel üks, mis reformi teie nägemuse järgi tuleks Eesti haridussüsteemis kiiresti ära teha, mis aitaks seda haridust mitte, siis ütleme võib-olla paremale järjele, aga paremini edasi. Teeme kiiresti ringi. Martin, alustame teist. Mina pean endiselt kõige tähtsamaks ikkagi selle kontrollisüsteemi reformimist, eksamid, tasemetööd ja kontrolltööd. Üleriigilised määravad seda, mida koolis õpitakse, mitte õppekava ja mina alustaksin selle reformist. Mina arvan, et, et juba ammu on eesti küps sellise niukse süsteemsema haridusstrateegia läbitöötamiseks ja kokkuleppimiseks, sest et see mulje, mis nagu väljapoolt on need kogu aeg reformitakse, see on, see on tõenäoliselt ka õigustatud selles mõttes, et nagu niisugust pikemaajalist nagu sammude jada, mis on kokku lepitud, lihtsalt ei ole. Ja ma arvan, et haridusstrateegia on nagu number üks asi. No mina loodaksin, et lapsevanematel jätkuks tarkust, et lasta oma lastel ta rahulikult areneda ja et nad oleksid nagu sellest hinde hullusest üle. Ülekuulamise toimik number 108. Hariduse reformimisest toimik avatud uurimine, jätkub. Ülekuulamine.