Tere, minu nimi on Jan Kaus ja te kuulate uunikumi. Jan Kaus on kirjanik ja mees, kes võttis enda kanda kirjanike esindusorganisatsiooni Kirjanike Liidu juhtimise 2004.-st kuni 2000 seitsmendad, kas ta oli. Pärast seda asus ta tööle ajalehe sirp toimetajana. Lisaks eelnevale on Jan Kaus löönud kaasa baskitarristinaga ansambli Dreams This tööd. Nüüd aga lähemalt temal lemmikmuusikast. Minu vana lemmiklaul pärineb tegelikult vanalt vinüülplaadilt nimega uued laulud, lemmikhääled näiteks filmis üldse kaks osa ja mina noorest peast kuulasin põhiliselt esimest plaati ja sealt pealt võiks tegelikult valida hästi mitmeid hästi toredaid lugusid. Et noh, see oli see aeg, kus sellised väga kõvad heliloojad tegid suurepäraseid levi lugusid seal Aarne Oiti, Uno Naissoo ja Gennadi Taniel ja aga ma mõtlesin, et et ikkagi minule vist kõige südamelähedasem lugu kohe plaadi esimene lugu, mida laulab Jaak Joala ja mille meloodia autor on Arved Haug. Laulu pealkiri on selle laulu Ma ise luuletasin. Ja noh, see on selline tõeliselt romantiline laul, mis toob kuidagi meelde need lapsepõlve suved, mil ma seda laulu juhtuti kuulasin plaadimasina pealt ja ja see on ise nagu selline suvine laul ka, sest see just räägib sellisest romantilisest mehest, kes pistab parmupilli, Kotja istub tere veristaja selga ja sõidab, eks ju. Ja laulab, et kuidas see oligi, et laulum kõik, mis üldse mulle on jäänud ja veelgi vähem väärt oleks silmadele laulutav. Ja küll olen liini, kui olen ma, kuid veelgi vähem väärt, ma oleks ilma selle lauluta. Ja siis on seal see, et mul on aasta pärast sääre veristaja, mul on seljakott kotis, parmupill keeran vänta ja sõidan, kuhu vaja huulil laulio kaabu küljes, sinilill. Et selline hästi romantiline, aga no mis mulle nüüd tundub võib-olla pisut vähekene, naljakas ja need samad omad nostalgiline. Et see mulle ka nagu meeldib, et selline humoorikas ja tõesti kurb nostalgia saavad minu jaoks selles loos kokku, aga ma ei pea. Tänapäeval tundub selliseid vägevaid heliloojaid, kes oskavad teha selliseid vägevaid arranžeeringuid meloodiaid üsna vähe, et et see on mingi selline aeg, kus levilaulud olid nagu suurepäraselt komponeeritud meloodia arenenud olid nagu ikka vägevad, et ega mul praegusest popmuusikast ega siin palju ei olegi nagu nimetatud võib olla näiteks Vaiko Epliku mõned lood on tõesti määra ajava meloodiaga. Toona jah, need mehed ikka oskasid laule laule teha ja ja lauljad on siin plaadi peal ka ju kõik super head. Alates Vello orumetsast lõpetades noore Tõnis Mäega ja aga et see oleks jah, võib-olla siis minu minu valik. Tänase uunikumi viisi autoriks on Arved Haug ja sõnad on kirjutanud sellele kaljukass. Kõige varasem salvestus Eesti Raadio fonoteegist pärineb 1971.-st aastast, esitajaks Jaak Joala. Arved Valentin haug, kes sündis 1922. aastal, laulis Eesti raadio meeskvartetis, mängis saksofoni ning kirjutas laule. Just viimane on jäädvustanud arved, haugid, ime kindlamini siinse kergemuusikalukku kui miski muu. Pärast seda oli ta mitme tunnustatud kergemuusikakollektiivi eesotsas. Tema panus meie kergesse muusikasse on umbes 450 laulu, millest paljud saavutasid tähelepanu ja preemiaid tollaste lauluvõistlustel läbi aastate. Ta on olnud rahva seas populaarsed tema laulud nagu hõissa pulmad, sepa jutustus, kui kõnnib mannekeen ja rannapiiga 1900. 90.-st aastast kuni ootamatu surmani. Viis aastat hiljem mängis Arved Haug saksofoni omaaegsetest tippmuusikutest koosnenud in sving bändis. Kaljukass töötas kunagises populaarses välja anda spikker ka kultuurilehtedes ja vasar ostsid paljud kassi huumorilehekülje pärast. Humorist Kalju kass avas uksed paljudele noortele, kel tabas ande ja hea naljasoone näiteks Vladislav Koržets. Viimane on oma kunagist eeskostjat meenutanud. Nii. Ma pole ainus, kellele Kalju uksi avas. Enne Pikrite Edasis töötades oli ta hakanud herilases avaldama Priit sõna ja teiste noorte karikatuur. Vikrile avastas ta Mart Juure, kui too oli veel vaid Otepää koolipoiss. Aegadel aitas tuule tiibadesse ansamblil talong eesotsas Peeter Kaljuveega. Kaljus oli oskus andekaid inimesi ära tunda. See polnud niisama heaks inimeseks olemine, vaid kaljuvõitlus umbse kivineva ühiskonna vastu. Kaljul oli rikkalikult elukogemusi. Ta oli õppinud trompetimängu ja ajakirjandust, elanud intensiivset pillimehe ja kõrtsielu, olnud kultuurimaja direktor ja kunstiline juht, saanud Nõukogude Liidu meistersportlaseks veemotospordis.