Meil on saates külaline, tegelikult me ei lasknud spordiuudistetoimetajad kõik puhuvad saatejuhti praegu üldse minema, sest et ta on saanud hakkama millegi väga võimsaga läbinud Tartu maratoni. Sten Teppan tere hommikust ja see millegi väga võimsa kase kõlas peaaegu nagu mõnitusena praegu. Me mäletame, Sten väga hästi, kuidas sa kolm kuud igal hommikul käisid ujumas, kuidas sa muutsid oma dieedi tabelit, kuidas sa käisid, igal päeval sõitsid 126 kilomeetrit jalgrattaga. Kuidas kõigile ütles, et sa tuled sellise tulemusega? Presidendi esikümnes näha, ojja, not, tegite murellitaks praegu jah, ma ise mõtlesin eile selle kuue tunni jooksul, mis ma raja peal olin kõikidele nendele samadele asjadele ja. No ei olnud lõbus olla, jah. Ja ei, me saime ikkagist aru, et Sten jõudis järeldusele pärast kuud no peaaegu et viite ja poolt tundi seda, et ma olen ikkagist Sten Teppan ja töötan raadio kahes, mitte mehele, pirn hääli. Ja veel ühele järeldusele ma jõudsin, et Tartu maratonile nii nagu sai siin enda mõistes nagu nalja visatud enne maratoni tasub tõesti ilma treenimata peale minna, uskuge te ei kaota mitte midagi, kui te olete ka 300 kilomeetrit enne sõitnud nagu mina sellest ei olnud mitte mingisugust. Aga räägi sellest protsessist meile täpsemini, et kuidas see kõik sul algas, et sa tegid nagu Me saime aruta hullult trenni, et Tartu maratonile minna. Trenni, võib-olla kõlab väikese liialdusena? Mulle endale tundus ka suhteliselt hoolega, tegin trenni, tõsi, suusakilomeetrid oli jah ennem veidi üle 300, et noh, on midagi on ja teisest küljest jälle võrreldes kellegi teisega ei ole väga märkimisväärne number, see oli pigem selline tunnetuse leidmise küsimus, aga aga sellest tunnetusest võib-olla oli kokkuvõttes maratoni trassi peal nii palju kasu. Et ma ei kukkunud kusagil läinud füüsiliselt laskumistel suutsin püsti jääda ja see suusatasakaal, eks suusavalitsemine. Just sellepärast on vaja enne sõita minu meelest, sest muidu oleks võib-olla seal igal pool käpuli olnud, et nii palju aitas, aga aga muidu, no ütleme niimoodi, et hoolimata sellest kolmest 100-st kilomeetrist mu kehad jaoks olid need liigutused teha kuus tundi klassikalises sõiduviisis liigutasid täiesti harjumatu, see oli lihtsalt niivõrd valus et et koju jõudes, nähes telekast inimestele positiivseid naeratavaid nägusid, finišis nagu nagu nädalaks möödaminnes need 63 kilomeetrit ära sõitnud, see oli nagu sool haavadele tõesti, sest sest pärast minul läks aega viis, 46 ja finishis sisaldas oludel algasid, siis oli niimoodi, et võtsin seda naeratades, et see on nagu täiesti uskumatu, ma suutsin 20 sentimeetriste sammudega kõndida auto poole ja ma olin nagu inval. Mulle meenuvad lihtsalt need hetked, kui me üritasime Madist saada sinuga kaasa. Eelmisel nädalal ütlesid sellise lause, et me ei, ei, ei, et päris nii meiega nüüd Madisega sinna rajale ei lähe, et et me koos väheme, mina ikka vuhiseb ära ja Madis siis jääb must väga kõvasti maha. Et ma kujutasin ette, et sa ikkagist noh, ütleme, tuleks aja hulka, ma isegi vedas. Hulkla, mina lootsin 500 hulka, kuid andsin, ma lootsin, et sa tõmbad koti pähe ikka vähemalt Andrus Ansib lõpetage ära, kui sul on aega võtta protokolle vaata ütleme 500 hulgas, mis ajaga oleks saanud, mul on protokoll ees, sinu aeg on viis, 46 ja 55 sekundit ja 500. inimene on, ma kohe ütlen sulle Juhan lukk, kelle lõpuaeg on neli tundi ja neli sekundit. Niiet. Kaks tundi kiirem sõit oleks pidanud olema, et oleks, 500 hulgas on teie, ei see, see endale utoopiline tahtmine, tähendab, mina ei tahtnudki 500 hulka jõuda, selles mõttes Teil on nagu natukene need numbrid paigast ära, et minul nagu alati noh, nagu ainus reaalne number, mida ma oskasin arvata, on see, et äkki ma suudan sõita alla kuue tunni selline väikese varuga jäädama. Tegelikult ma tunnistan südames lootsin viie poolega ära tulla läks veerand tundi kauem, et selles mõttes ei ole nagu väga hullu. Aga et see nii halvakohana, et enesetunne selle juures niivõrd valus andnud, see oli kõige šokeerivam, sest rattasõidust on kogemusi mul piisavalt palju. Enda arust, aga see noh, tulebki välja, et see on täiesti teine ala. Ja sa ei ole harjunud seda liigutust tegema ja see on sellisel inimesel Sten ütle, millal mitmenda kilomeetri pealt sul see liigutuste tegemise tülpimus pühendatud. Ma ei viitsi enam seda ühte sama liiguta. Sest minu jaoks oli väga selge, surnud punkt saabus kuskil 22. kolmandal kilomeetrile, siis kui oli teine teine toitlustuspunkt, siis ma tundsin, et nüüd on nagu kett maas, tõesti see selles, selleks hetkeks sai minu selline treeningkilomeetrite hulk täis umbes sellise pikkusega trenne ja kestvusega trenne kaks tundi umbes, eks ole, olin ma enne teinud, täpselt selle koha peal sai mul ka põhimõtteliselt püssirohi täiesti otsa. Edasi, ma hakkasin lihtsalt minema, nii kuidas ma jõudsin. Nagu enesetunne lubas. Et. Ilmselt esimese maratoni kogemustega ka, et sai veidi valesti peale mindud, et võib-olla oleks pidanud palju rahulikumalt sõitma. Alguses oleks lõpus enesetunne parem olnud ja ma poleks nii palju kukkunud, aga millegipärast mul on tunne, et ma oleks lõpus nii või naa nii läbi olnud. Katkestamise moment oli. Ilmselt mitte, jõudsin mõelda niipalju, et kui keegi oma sõpradest oleks parasjagu siin tee ääres vastu tulnud ja öelnud, et tema enam ei jaksa, et, et noh, et et võib-olla siis oleks tekkinud selline kiusatus ka järgi anda, aga põhimõtteliselt muidu ei olnud noh, et kui sa jõuad lõpule lähemale, siis siis juba nagu piinlik mahaga tulla head katkestada ka ausalt öeldes enda ümber, keda sa rääkisid ka korraks tempo valikust, ma saan aru, et sa läksid liiga suure tempoga peale, siis noh, see on teooriat, ilm, et aga, aga ma ei saa välistada ka rahulikumalt oleks alustanud, et ma oleks, ütleme siis oleks halb enesetunne saabunud 10 kilomeetrit hiljem, eks, et võib-olla peaks siis lihtsalt Aga võib-olla see Sten ongi nii, vaata, sa ütlesid alguses Sa panid väga paljude inimeste rõõmsaid nägusid tähele, et sina olid hoopis kuidagi nii väsinud ja tundsid ennast kuidagi surnuna. Et võib-olla see vahe oligi, et need inimesed teisedki rõõmsad olid, need läksid lihtsalt seda distantsi läbima. Aga sa võtsid endale ikkagist eesmärgi, et sa pead mingi ajaga selle läbima ja olite natukene hinge. Tead, ma ei tea. Loomulikult võib sul õigus olla, mul on siiralt hea meel nende inimeste üle, kes suutelised seda asja niimoodi võtta ja, ja aga see ei seleta seda, kuidas need nii palju minust ees. Rein sinul on nüüd Tartu maratoni kogemus olemas ja Margus näiteks soetas endale just hiljaaegu suus, ma täpsustaksin veel Stennilt Stenni vanad suusad, mida sa, mida sa nüüd oma esimesele suusakasvandikule nagu tee peale kaasa annaksid, et millised kogemused sina sai kogu läbi? Ma kusjuures vahemärkusena, et ma olen käinud, ma käisin laupäeval nende suuskadega sõitmise päris hea. No nojah, jah, mida ma oskan sulle öelda, on see, et et minna Tartu maratoni sõitma, peab mees või naine, ühesõnaga inimene, kes peale läheb olema väga tubli ja muud ei olegi vaja visa ja ilmselt ka jalgadega maa peal realist, andma aru asjadest ja ja, ja soovitavalt ka mingisuguse kogemusega, et, et need asjad kõik tulevad kasuks. Selline asjatu rapsimine, võib-olla selline. Noh, ma tean oma varasematest võistlustest, mitte siis suusavõistlustest, et noh, mul on nagu selline hind on ka sees, et mis ei luba noh, mis ei luba tiksuda nii-öelda, et olla kaval, et hoida midagi kuhugi, et ma ei, ma ei saa, ma ikkagi teen nii, kuidas ma jaksan lõpuni välja ei jaksanud, seega. 63 kilomeetrit ei ole kuus kilomeetrit osaliselt täis Taavil selle läbi teed. Lõpus ma avastasin veel seda, et, et kui näiteks rattavõistlusel näitab silt tee ääres, et lõpuni on viis kilomeetrit, et see on praktiliselt juba finist rattaga läheb seal väga kiiresti. Kui suusavõistlusel näitab lõpuni viis kilomeetrit see on hoopis midagi muud. Kas järgmine aasta näeb sind stardis? Kui võistlus toimub, siis. Ma arvan, et see ei ole välistatud, et ma küll eile viimastel kilomeetritel mõtlesin, et kui keegi mu käest küsib, et siis on selline liiga valus teema. Vabandan, liiga värsked, aga et aasta pärast on juba haavad paranenud ja mul on vähemalt kui mul midagi muud ei ole mul kogemus olemas, et et ma tean täpselt, et mis tunne see on, et seekord ma ilmselt alahindas natukene maratoni, ma arvasin, et see 63 kilomeetrit, eriti kui sai räägitud Indrek kelguga, me tegime siin eelmisel nädalal pikka juttu ajada ja ta nõustus sellise üldlevinud arvamusega või kinnitas seda, et terve inimene õiged sõidutempoga seda maratoni ilusti läbi oli. Et nii oli ka märksõna, selle juures on õige tempot. Ja me rohkem sind piin, aga ma ühe asja ütlen veel natukene irooniaga, aga vot ei tasu enne võistlust oma vanu suuski uute vastu vahetada. Saa suusa peale ma ei taha midagi ajada, sest ma küll veendusin, et libisemine oli tõeliselt sant, aga libisemine vist oli enamusel väga tantsisid värske lumi, mis maha tuli enne võistlust tegi ka ses mõttes kõigele karuteene. Et väga vähestel libises vist minu meelest ka võitja aeg oli tavapärasest mõnevõrra kesisem ja ilmselt ka siis selle tõttu, et libisemine oli tõesti kõigil suhteliselt kehvad. No meie arust olid igal juhul väga tubli ja aitäh, et sa tulid seal meile natukene muljeid avale. Madis eks ole ja vaatame, mis see võitja aeg oli. See oli natuke jah, tähendab natuke alla kolme, paar mintsa alla kolme tunni ja aitäh sulle, Sten.