Reisipalavik maa Ilmarannakus raadioeetris. Tere, kallid kuulajad, algab vastav viimane reisipalavik ja mina olen Ingrid Peek. Päris lahe tunne, et täna on juba 30. reisipalavik. Minu jaoks on see iganädalane audiorännak olnud äärmiselt nauditav ja ma loodan väga, et saade on teilegi kunud mõnusaid momente tekitanud isu kogeda omal nahal maailma erinevaid keskkond ja inimesi. Ilmselt see kiiks inimesel kas on või mitte, et ta tahab ja tihti tunneb lausa vastupandamatut vajadust reisida. Ja kui seda ei ole, pole ka midagi hullu. Ja reisida võib ju ka näiteks raamatut raadio või teleri vahendusel ning loomulikult ei saagi ega peagi kõik olema ühtemoodi. Kui ma nüüd tagasi vaatan, kus me sel hooajal rännanud oleme, siis meenub mulle, kuidas saatesarja avas rännumees Toomas Mikkor kellega käisime Egiptuses püramiide uurimas ja kõrbes Pedrueenide juures. USA erinevaid pooli näitasid meile suurlinnade elust pajatanud Aigi Vahing ning loodusesse indiaanlastest rääkinud Toomas Urb. Nautleja Kristi Pärn-Valdoja viis meid kurssi ühe pärli Itaaliaga ja Genka jagas raadiokuulajatega oma lõbusaid seiklusi Indoneesias. Palju elevust tekitas mai loogi saadetaist ja eriti muidugi sealsest sekskultuurist. Maien oma taielamused ja kogemused pannud taas raamatukaante vahele ja ma soovitan kõigile tema uut raamatut minu, tai sinimustvalge jänku igaveses suves mis on ilmselgelt päris mõnus intrigeeriv lugemine. Tõeliselt mõnusalt jagas raadiokuulajatega elu Austraaliasse ligi 20 aastat elanud Sirje Jõgi ja mustkunstnik šarlekas Viismeid Maroko kirevatele turgudele ja hämaratesse tee paaridesse. Nepaali seiklust juhtis Kaia-Kaire Hunt, kes on oma südameasjaks võtnud sealsed lastekodud ja kes rääkis pea uskumatut lugu, kuidas kuskil mägikülas mehed karjakaupa põldudel söögiks rotte jahivad. Sädelev saate külaline oli Anna-Maria Penu, kes tänaseks Hispaanias õnneliku abielu naudib ja saadiku proua argija pidupäevadest Portugalist rääkis väga huvitavalt Tiina Kaalep. Üks karismaatilisemaid saatekülalisi oli kindlasti Harry Lahtein, kes peab pooleldi grusiinine, tundes Gruusiast väga värvika ja eheda ülevaate, tegi minu üks järgmisi rännu. Sihtpunkte on lähiaastatel kindlasti Island, see maa tundub lihtsalt kuidagi nii eriline ja kutsuv. Ja peale mõnusat vestlust Askur alasega on sinna minek lihtsalt vältimatu. Väga lahedad olid ka Liis gäng, sepa seiklused Argentiina getodes ja muidugi lausa pakatab põnevusest ääretult omapärane pan, millest kirglikult kõneles Sten Saluveer. Üks mu lemmiksaateid oli reis Siberisse koos etnoloogia etnokonservide saatejuht Aimar Ventsliga, kes reisipalaviku pidevalt igasuguse huvitava maailma muusikaga varustab. Olles ise suur söögifänn, oli rõõm kuulda sotimast pajatamas kokandusportaali Aminami pealiku Pille Petersoo. Ja seejärel võnkude Jamaical regeritmides. Kas regipoweri saatejuhi ja pääshmendi korraldaja tarvilaamaniga üks suurimaid avastusi oli minu jaoks näiteks Afganistan ja seda just tänu õnne pärlile, kes vormis verbaalselt sellest maast lihtsalt nii suurepäraseid pilte, et ma soovitan teil kindlasti osta endale õnneraamat armastatud Afganistan, mis on tõeliselt kaunis ja eriti kihvt õliga seiklus Brasiilias kosmele vestiga, kes on lihtsalt fantastiline jutuvestja Eesti ärimehe elust Kambodžas, rääkis Lauri. Matus ja suursõit Jaanika Vaikjärv viis meid uurima elu mustal mandril Tansaanias ja sansybari saarel. Martin Lään tiris meid tagasi Euroopasse ja tutvustus peale kellade kullakangi rekka teisi Šveitsi vaatamisväärsusi. Natukene teistmoodi mõtteviisi tõi Mehhiko maiadelt kaasa rändur Karl Käsnapuu ja helilooja Peeter Vähi viis meid seejärel maailmamägede kohtumispunkti Pakistani. Maria Kupinskaja rakendus ette kelgukoerad ja saime teha väikese sõidu Alaskal ning Elis Aunaste rääkis vabatahtliku elust Lõuna-Aafrikas vabariigis. Lähinaabri Leedu põnevama pale avas professor Rein raud. Ja muidugi on väga oluline tegelane olnud mu hea sõber ja saatekaaslane, Eesti Ekspressi reisilise kohver, toimetaja ja reisipalaviku lennunõunik Krister Kivi, kes saates rännuhimulistele oma ääretult suurest lennukirest tulenevaid teadmisi, nippe on andnud ning jaganud kuulajatega ka oma ümbermaailma reisiseiklusi. Kristerile ilmus hiljuti raamat nimega ime tema seiklustest tänapäeva seitsme maailmaime juurde. Ja ma tõesti soovitan teile seda väga, sest Kristeri kirjutamise stiil, tema tabav teravmeelsusi ja verbaalne võimekus, kus on lihtsalt vaimustav. Nii et kindlasti tasub poest leida ka tema eelmine raamat Eesti maja ja luulekogu tulles lähemale. Ilmselt pole raske aru saada, et olen tema loomingu fänn ja ka inimesena on tegemist äärmiselt huvitava karakteriga. Muidugi on iga reisipalavik saatekülalise nägu ja igaühel neist on oma huvitav lugu ja nägemus sellest maast, millega neil on olnud tugevam, isiklik kokkupuude. Kõiki seniseid Tooteid saate kuulata arhiivist raadio kahe kodukalt aadressilt www. R2. Ee kaldkriips reisipalavik tänasesse saatesse. Valisin mõned värvikamad momendid, mis mulle muljet avaldasid. Ja muidugi kõlab vahepaladena mõnus maailma muusika. Afganistan on riik, kuhu eriti ei kiputa. Vabakutseline ajakirjanik Õnne pärl elas seal pikemalt ja Afganistan avas talle oma tõelise pale ning reisidele kuulaja sai osa Afganistani inimestest ja nende praegustel aegadel mitte liiga kergest elust. Elu on väga raske, kui aus olla. Neil on nagu üsna vähe võimalusi, sissetulekut peaks ütlema, et on siiski agraarmaa suures osas aga kuna need viimased sõjad igasugused alates Nõukogude sisse tungides lõpetades taliibid lõppedes ei, võõrvägedega on nii palju nagu puudutanud seda põllumajandust, lõhkunud põllumaa, igasuguseid niisutussüsteeme siis on tulevad need toime nagu suuurt raskustega, et võib-olla inimesed ei kujuta ette, et enne nõukogude vägede sissetungi Afganistani maa, mis toitis ennast ise ära. Et ehkki seal on väga vähe põllumaid, mis niisutavad need väga hea kvaliteediga. Ja ma panen, oleme iialgi saanud sellise kvaliteediga puuvilju, juurvilju nagu Afganistanis. Et mõnikord sind Eestis proovi mõnda puuvill ja siis mul hakkab sale, sest sest ma parem ei hakka talle kirjeldava, mis tähendab granaatõun, mis on sinu pea suurune, seda pooleks lõikad siis punasest mahlast vedeliku printsiip sealt välja. Ja kui sa lähed melonit ostma melon, kants, sadu sorte, neid on sadu ima liialdused. Sa said iialgi, mis sa saad värvida, seestland tab maasikamaitseline või hapu või nagu mehi. Ja see oli täiesti uus maailm. Et selles mõttes mul on ääretult kahju, et see maa, mis võiks seal palju paremal järjel on praegu tänu just sellele sõjategevusele nii palju kannatada saanud. Et minu näiteks usk on, et kui aidata afganistani põllul vabandust, siis sellega võiks väga palju aidata inimesi tegelikult mis on, miks inimestel on kaunis kummaline arusaama enamus inimesi, kes läheb Afganistani poliitikuid, ajakirjanikke, külastajad, Kabulit, aga kaplani suur linn, seal on neli miljonit, kes elab üksteise kukil ja tallinn ikkagi ei esinenud afganistani kui 24 miljonit, nad elavad ikkagi plastik mööda maad laiali. Et selles mõttes on ka väga raske, nagu sa küsisid, et tee siuke kokkuvõttes on niivõrd suur ja lai maa ja seal on niivõrd erinevad piirkonnad, et seal on täiesti kõrbelgi alasid. Näiteks üks üllatasin pidevalt, inimestel on kui meil talv oli meil kohutavalt külm ja, ja miinuskraadid ja lund 100. ja ja siis mõni sõber küsis üllatunult meilis, mis lumi vaatan pildis, seda sõdurit on, need kõrb on ja soe. Aga seal on piirkondi, kus on miinus 30 tallel ja, ja kaks meetrit lund ja hundikarjad ja ja ongi väga mitmekesine maa ja tänu tänu sellele siis tal piirkonnad, kus on väga erinevad rahvusgrupid, elavad väga erinevate elu. Kui rääkida, et vot tavaline afgaane telline, et Real alavipustusid Tadžiki, Usbeki ade haarasid tüdruku ja igasuguseid piire ahnust Kalašadid ja niivõrd ime, ime, rahvus elab seal umbes 30 rahvusgrupid, võib-olla tuleb seal kokku, nii et see on tohutult huvitav ja keerukas maa selles mõttes. Sa mainisid enne ka rändrahvaid, rändrahvad on tegelikult pustude palutsid ja neid nende nimel kutsid ja kutsi on tõlkes need, kes reisivad, need, kes rändavad, need, kes need, kes liiguvad. Tõenäoliselt need olid paarsada aastat tagasi veel umbes kaks miljonit, aga neid jääb järjest vähemaks makse, sest nende elustiil tähendab seda, nad liikusid üle piiride üle mägede, aga tänapäeva teatavasti piiridega läheb järjest keerulisemaks ja ka Pakistani poolne piir läheb siiski nagu eid igalt poolt ei saa enam üle, et see elustiil nagu on seda vähem, aga siiski saab kevad ja sügisperioodil hästi vahva, kui sa lähed nii-öelda põhimagistraale. Sa näed suuri karju ja kaamelitega tervelt nagu mustlaslaagrid on, nemad on jälle teistmoodi nende naised, vaata ennast tänasest värvikirevad loorida, pigem nagu mustlased välja. Nad reisivad oma suurte pampudega põhja, siis niimoodi asi tulevad talveks tulevad jälle lõuna poole tagasi mägede et see on omamoodi hästi poeetiline, ilus ja neil on sellised hiiglaslikud värvilised lapitud telgid, mis on mägedesse näed kaugelt juba seal on kutsunud peatumas. Teades, et tegemist on islamiriigiga, tahan ma ikkagi teada, kuidas on sealne naiste olukord, eriti just tänapäeval, et oma raamatus oled sa kirjutanud ühe väga toreda pealkirja, naiste maailm ja meeste maailm, et äkki valgustad ka raadiokuulajad sellel teemal lähemalt? Jah, see oligi minu jaoks kõige keerulisem. Ehkki ma teoorias teadsin, et naiste ja meestemaa kaunis eraldi on ikka väga kummaline. Ma usun, et elame maal, kus ongi elu käib eraldi. Üldiselt isegi moodsas perekonnas suheldakse küll, aga, aga mis on huvitav, et me elasime afgaanidega ühes aias, et afgaanidele suur maja ja meil oli väike? Aeda jagasime siis. Ja kui tulid peremehele, tuli palju külalisi, ehkki nendel väga moodne perekond. Peremees on endine lendur, oli meil ja väga huvitav inimene ometi kaekene lauad eraldi meeste laudinaike laud. Et see on see on midagi sellist, millega on kaunis põrutav valgule Harju talle teed või oma abikaasa käest kinni võtta. Või kallistada või sa pead, kui aeg mõtlema selle peale, et ta nii minu abi vaada. Damas tohivad tulla tema habemikud, kolleegid ja musitada ja kallistada, langetekstide kaelas. Loomulik, aga mina ei tohi, aga see midagi sellist, millega ta harjunud, et, et see ongi, see ongi see eraldi elu. Ja see naiste elu nüüd ka see, et kui sa seal sügavuti seda tundma õpid. Aga sa saad arvute, baseerub täiesti teistel reeglitel, seetõttu sa ei saa vaadata üks-ühele, et meil läänes on sellised kombed ja miks nad küll jumala pärast ei käitu, nii et ilmselt nad on kas peast põrunud või, või mis iganes. Aga kindlasti mitte. Ta ei ole naiste põhiprobleem, nagu meil siin räägitakse, burkaadis kindlasti burka niux, väline asi, see on umbes sama hea nagu. Me sinuga arutaksime, et küll on kole, kõik käivad nabapluusis või noh, see on umbes sama väline riietusese, see ei ole kindlasti mitte põhiprobleem, ma arvan hoopis, et põhiprobleem on see, et väga palju naisi sureb, üks maailma kõrgem emade suremus on, sest arstiabi on niivõrd kättesaamatu, et hästi palju naisi sureb sünnitusel. Ma arvan, see hoopis palju olulisem kui see, et tal on burka peal. Et ongi niimoodi, et see võtab tükk aega saada arvamusele naiste maailmaloogika just nimelt et loogika on teistmoodi. Aga kindlasti. Ma ei näe seda nii haagilisena nagu meil püütakse teda ette heita, sest meil lang traagindanud Heleni vaatame enda vaatepunktist kõige viimane sats ära viis kuud järjest vaatlesid viie kuu pärast tagasi tundus mulle kummaline, ma läksin tänavale vaata tingimusi, miks naised kõik nii palju. Lihtsalt harjusid ära, et naine peab olema kaetud väärikas naine, kaetud on vaja siis peale väärikas. Et isegi kui nad on, ma olen käinud olukordades, kus on ainult naised, olen käinud pulmas, pulm on ka teatavasti nii, et naiste eraldi meeste osa on eraldi või perekonna peol või alanginud sauna. Ja kindlasti ei ole ka seal mitte nabapluusi, ikkagi on ikkagi pikad kleidid ja võib-olla seal dekoltee või aga ikka pikemalt käis seal teha, ei ole, ei ole käisteta, käite seal lihtsalt riietuskood on selline, nende arusaamine väärikuses sellest ilust on hoopis teistsugune kui meil. Et ongi see, et kui öelda vabaks lasta, et isegi sel juhul on neil hoopis teistmoodi riietumisest arusaam ja nemad samavõrra uudishimulikult, kui mina vaatasin neid vaatset, nemad mind ammuli sui, sest mina olin samasugune müstika neile, et miks ma ei ole oma loori all tugevalt meigitud näiteks ja miks ma ometi henna Vannaste värvi ja mis mul nii vähe ehteid on, äkki momeedia hoolin minust nii vähe ehtetandiksija. Nendel tähendab see seda, et kuidas, nagu sa pead vähemalt ikka 5000 dollari tehteid olema olemas, ütles et see on, see on tekstides on täiesti teistmoodi mõtlemine ja et sellega harjuda, siis võtabki aega kohanemine just nimelt selle maailmaga, et siin on need sellised reeglid, siin ongi mehed eraldi, naised eraldi, aga mina pean enda kohta ütlevad, mis tegi minu olukorra unikaalseks. Mina võisin rikkuda maailma vahel. Et mind aktsepteerisid, nii mehed kui naised, minu meeldis iialgi minna. Kui pere kutsus meid sööma ja mõistasin seal lauad, meeste garaazis juhtunud iialgi niisugused asjad, perenaine tulenenud naiste vajuta, siis juhtus nii, et peremees ütles, et äkki naine tahab tulla minda oma emale külla ja mina sinna taharuumidesse vestelda. Aga minu abikaasa ei saanud seda kunagi endale lubada, nii et selles mõttes mina olin kahtlemata suurem võidumees, kui mu abikaasa. Vennatormid on juba aastaid indiaani rahvast Eestisse külla kutsunud ja meile nende traditsioone tutvustanud reisipalavikus rääkiski näitleja ja laulja Toomas Urb, kus ja kuidas indiaanlased seal USA-s elavad? Kallis rahvas sellel kontinendil Nad elavad muidugi igal pool, nad elavad linnades, aga alles hilja. Praegu lugesin ühest trükiväljaandest üks selline ande ground, Anteground, ajakiri, mis räägib indiaanlaste elust ja põlispärisrahva elust ja seal oli artikkel sellest, kuidas kuidas jaapanlased, kes lahkuvad oma problemaatilistest väga problemaatiliste reservaatidest suurde laia maailma lähevad linnadesse ja ka jälle selles kujutelma, et seal on elu parem, ilusam. Nad naasevad, ütlevad, et ei, et, et linn on veel hullem. Et seal ei ole üldse mitte midagi. Indiaanlane elab reservaadis väga suur osa päris rahvast on integreerunud ka ühiskonda. Tendents on ikkagi see, et oma koju minnakse tagasi. Aga kuidas see ühiskond nendesse suhtub, kes on siis integreerunud? Ma julgeksin niimoodi ütelda, et aga väheseid aksepteerib nagu mainstream ühiskond, nendesse suhtutakse halvasti, miks, eks seal ole ikkagi lõppude lõpuks ka see Nad on sümbol, sümbol väärivad seda, et see maa on nende käest võetud ja, ja siin noh, Eesti ajakirjandus on kirjutanud mõne mõne loo sellest, kuidas indiaani hõimud ütlevad, et nii, et noh, see rendileping, mis sai sõlmitud 200 aastat tagasi sellisele, mille nimeks teie olete pannud Manhattan. Et me had, nii rendileping on nüüd läbi, andke teada, me tahaksime seda nüüd palun tagasi saada, noh nii nagu kokkulepe oli, teine asi, et Saltocoda lakota indiaanlased ehk siis nagu valge mees neid nimetab Ciudeks. Seal on väga suured alad, mis on noh, kas rahvuspargi või sõjaväe käes päädlans Dašov paak? Need on tegelikult indiaani meeste pühapaigad ja praegusel ajal juba on sinnapoole liikumine, et võib-olla indiaani hõimud saavad nende maad endale tagasi enda kasutusse. Tegelikkuses Serbiale preeria, mitte midagi ei ole mingit materiaalset väärtust, valge mees seal nagu ka ei näe. Võibolla lihtsustab asja. Loodame jah, selles mõttes, et kui seal mingi maavara oleks, siis nad ei saaks seda kunagi tagasi. Ilmselgelt ma olen kuulnud selliseid jutte või kuskilt meenub midagi, teatud indiaanimaad on vist ehitatud täis kasiinosid, mis nende indiaanimaadega siinodega. No siin on, siin on seesinane lünk seadusandluses, mis kunagi Ameerika ühendriikides tekkis, mängurlus oli Ameerika Ühendriikide territooriumil keelatud seadusega, küll aga ei olnud indiaani reservaat Ameerika Ühendriikide territoorium. Ja seal valitses oma seadusandlus ja oma korrakaitse ja, ja indiaanlane, noh teatavasti ei tänase laevale minu teada ei ole kohustatud võtma USA passi, ehkki see on muutumas, seal on tugevad lobigrupid, kes tahavad indiaanlast samastada valge mehega ja noh, ühesõnaga ka maksuseaduse ja kõigi teiste asjade silmis on ta nagu viimane hoop nende identiteedile. Aga kasiinode ka juhtus see, et targad ja ettevõtlikud inimesed hakkasid siis noh, teatud hüvede eest seal indiaani hõimudel asutama kasiinosid indiaani hõimude tooriumitele. Ehk siis reservaati ja nüüd on jõudnud niikaugele asi, et hõimuhõimujuhatused on asutanud iseendaga, siin on juba, et selles on selline trikk, et nad võtavad nagu valge mehe käest raha tagasi ja siis ostavad oma maad vaikselt, tagas endale raha eest, mida Valgemäe aktsepteerib. Aga kuidas see nende endi ilustiilile mõjub, et kus on hasartmängurlus, seal on ka muud pahed. Vahed on seal kõik olemas, nii nagu kogu riigis, nii ka indiaani reservaatides. Ja üks mu indiaani õde, kes, kes, kes tegeleb hõimudega ja hõimupärimuse säilitamisega, noh ta on väga täpselt kursis, ütles, et kõige kõige haavas reservaadis on olemas kõik vahed mis Valgevenemaailmas on olemas, nii et sealse jagunemine siiski sõltub, sõltub vägagi sinu enese enesevõimekusest nendest asjadest ära ütelda. Sest et probleemid on kõikjal olemas. Ja üks minut Indiaani sugulane Diani hõimu indiaani traditsiooni järgi siis vend Dallas Niilo ütles kunagi, et kui kui me räägime, kui me räägime inimeseks olemisest kirgede ja pahede mõttes, siis indiaanlane on topeltinimene. Noh, selline Läänes enesekriitiline kild, nad on noh, tõesti väga kirglik rahva sõjaväegaasid südamega kõike tegema. Juba siis juba täiega millega indiaani rahvas tänapäeval tegeleb, noh, me räägime ikkagi tänapäeva moodsast ühiskonnast, internet, mobiilid, kõik võimalik tehnoloogia kogu elu on muutunud hoopis teiseks, kui ta oli vanasti indiaani traditsioonide hiilgeajal, et millega nad igapäevaselt tegelevad, kuidas nad ennast elatavad? See sõltub, sõltub väga-väga palju jälle jälle inimesest tema püüdlustest elus suunast. Olin väga üllatunud kunagi, kui ma sattusin indiaanlane reservaati aastaid tagasi juba sellises külas, kus Vino majade kogum, mis ei paista, ei paistnud väljast enamat kui kuurid vastuseni Basisse seal oli terve seinasuurune telku, noh näiteks, mis küttis seda, küttis seda mingisuguseid päevaseid telešõusides lärmi ja, ja kogu pere istus ja ratastel. Keegi kunagi ütles, et noh, et lihtsalt õppida tundma seda ühiskonda, milles oled, et siis tuleb seda teha. Indiaanimeestel on Töökohad töötavad valge mehe maailmas tulevad tagasi ööseks oma koju. Väga paljud indiaanimehed kolivadki reservaadis ära segaabielud valgete naistega nad kolivad, näiteks üks mees ütles, et mu naine ei taha reservaadis elada. Ta ütles, et no põhjus on see, et mõisamaamaja või näiteks kui sa oled reservaadi, siis see on sinu maja, aga müüa seda ei saa. Või kui annad, siis tollele teisele indiaani veel, et need asjad on külg külje kõrval kõrval, aga samal ajal see piiratus, millega, millega indiaani indiaani reservaat on reguleeritud, see on samasse mehhanism, mis hoiab neid alles. See lase ära müüa, mis ei lase ka vaesuse kiuste ei lase ära müüa indiaani hõimu hõimujuhtorganid. Üldiselt tänasel päeval juba üritavad toetada kogu hõimu ärilisel moel, nii et kõigil oleks ikkagi leib laua peal. Kuidas nad oma traditsioone ja kultuurielus hoiab? Väga järjepidevalt võimalus olla traditsiooni austav Jaanlane on kõigil neil olemas ja see on see, mis läheb üle kõikide aegade. See ei kao mitte kusagile, ehkki siin võib-olla keegi loodab, et ühel päeval neid enam ei ole, nad ei mäleta, kes nad on või kust nad tulid, selle jaoks on olemas tseremooniate riitused ja, ja pärimus, millega nad liiguvad ilmselt väga edukalt läbi ka kogu selle valge mehe tulemise kadumise. Ärvelt kadumine, vaata vaata ta tänasest päevas näiteks noh, vaatad uudiseid ja jälle siin Tornado käis ülaIllinoi siis seal Indianas olid suured uputused ja salata, kui abitu valge mees, kes on ehitanud oma linnad sinna kusagile madalate kohtade peale ja järved tõusevad üle ja see võib nii olla. Indiaanlased ise on kindlad, et nemad säilivad. Ma olen selles täiesti veendunud seal selline laiaulatuslik genotsiid, nagu neid tabas. Tähendab, nad on selle üle elanud. Ma arvan, et see on küllaltki selline hea vihje sellele, et nad võivad ka midagi muud üle elada. Mulle kohutavalt meeldib indiaani käsitöö minu meelest see on nii ilus, need värvid, mustrid ja kõik, see on fantastiline, et nad ilmselt elatuvad ka sellest surevad. Käsitöö on käsitöö, on olnud pikka, aga miski, mis on ainsana nende elatusallikaks olnud, mis on olnud neil lubatud elatusallikas, sest et meil siin räägitakse ju sellest, eks ole, mingit uljad, kauboid ja uljad, jahimehed, kes lasid seal maha päevastu piisonid jätsid, jätsid nad pärast sinna roiskuma ja mädanema. Et noh, tegelikkuses oli see ju ju valitsuse plaan. Tara, põlisrahvalt elatusallikas toit. Ja, ja sellepärast neid sunnitakse valge inimese seaduste järgi elama, sest et on ju teada andnud sellega nad peavad spetsiifiliselt selleks õpivad, et saada sellega hakkama. Tänases päevas on, on kohandumine olnud juba väga-väga mõjus selleni, et hõimudel on oma oma juristid, oma loo ja eriti inimesed, kes valdavad Ameerika seadust ja, ja on võimelised adekvaatselt käituma teatud situatsioonid. Aga loomulikult memmed-taadid, kes ei räägi isegi inglise keelt, on nende eest kantakse hoolt ja nad saavad rahulikult oma elupäevade lõpuni elada oma kodus. No. Sel künkal algas imeline. Vastuda baasina sünki ja kael ja kuid hiirekõrvus rohi oli. Nii imevärske ja nii imehaljas. Seal künkal algas, milline. Me tundsime, kuis puude süda lõi. Jaagu, kuulsime, kuis mullast võõrasus rohi. Puud hüüdsid, näed tuld. Ei või ei või. Ja haljas rohi sosistas, ei tohi. Me tundsime, kuis süda lõi. Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloo et sellest PlanS tagasi ei tohi ta. Me läksime ja oksad läksid. Ja värskes õhus lasso ja mul ta. Kas tõesti nüüd? Ehk külme räägivislinson ta. Me kõnnime, kui könn, eksime legendi. Nüüd õites on imeline. Kui kuivõied õitsevad meie Reageeristendata. Es paekivi. Igav. Reisipalaviku saates annab Eesti Ekspressi reisilise kohver toimetaja ja meie saate lennunõunik Krister Kivi meile nõu, kuidas uuritavate riiki kõige paremini mugavamalt soodsamalt lennata. Ja täna on jälle Krister Emol stuudios. Tere, Krister. Tahaks teada sellist asja, et sa oled inimene, kes lendab tõeliselt palju. Oled sa kokku arvutanud, palju see protsentuaalselt näiteks oma elust oled veetnud aega lennujaamades, lennukites? Ma ei ole arvutanud, ma pean võib-olla headel aastatel kümnendik isegi tegelikult võib-olla noh, kui võtta arvesse ka lennujaama minek ja kõik see või lendude otsimine siis kindlasti üle kümnendiku selle peale läheb rohkem aega, et leida endale mingisuguseid häid pileteid. Aga kuidas neid leida? Mina kasutan erinevaid töövahendeid ja osad nendest on sellised, mille eest ma näiteks maksan, mis võimaldavad mul näha kõiki avaldatud, lennuhindasid mingitel marsruutidel ja vaadata lubatud naudinguid, vaadata reegleid, mis on mõne lennuhinna puhul kümneid lehekülgi pikad. Ja siis loomulikult alati on ka veel küsida, kuidas neid pileteid saab Eestis välja kühveldada. Osad lennufirmad lihtsalt Ama piletit siinsel turul, nii et nii et see on metsik alkeemia ja võtab palju aega, mida näeb ka kolmandat. Jah, seda õnneks raadiokuulaja ei, ei näe, vaid saab kuulda ainult sinu mõnusat häält ja võib-olla siis annadki tavakodanikule, kellel puudub ligipääs sellistesse spetsiaalsesse andmebaasidesse ja kohtadesse, et kuidas üldse leida endale häid lennupilet. Ma kavatsen sellest kirjutada ühe väiksema raamatu käsiraamat, käsi olevat just nimelt, aga sellest ma kõiki nippe ei saa hetkel välja lobiseda, aga peamine peamine on just see, et kasutada, kui on vaja sõita, isegi kui vaja sõita Tallinnast Stockholmi, siis loomulikult tuleb selgeks teha, et mismoodi saab Tallinnast Stockholmi, mis lennufirmad sõidavad vaadata nende hindasid kodulehel siis vaadata näiteks tavelasseti leheküljelt, siis vaadata võib-olla Eesti oleval punkt comleheküljelt, vaadata pukinkroosnet leheks. Sest isegi kui niimoodi kulutatakse pool tundi seal lihtsamat saadud, siis see hinnavõit võib-olla pool 1000 kodania võib-olla 1000. Ma arvan, et see ikkagi tasub ennast jaganud. Peamine on just mitte jääda ühe allika juurde arvata, et see ongi ainuke variant, mis esimene hind on ainuvõimalik, mis vastu vaatab. Teiseks, äärmiselt oluline, et oleks selline hea, adekvaatne, tark reisiagent. Mul on paar inimest, kellele ma aeg-ajalt helistan. Nemad saavad teha broneeringuid, avada siis emale endale jalamades Accessi, nii et selline koostöö inimesega, kes saab aru, mida sa tahad ja kes ei toksi lihtsalt sisse marsruuti ja ei ütle, et võimalik, et see asi maksab 67000 nagu teevad paljud, siis selline inimene on ka täiesti puhas kuld, kui see on leitud. Aga ma tean, see on siis mis, aga ma tean, see on selline broneeringusüsteem, kus lennukompaniid hoiavad nii-öelda oma kohtasid ja kus kohtusid, ka müüakse nagu pood. Selle suurerändamise peale on sul kindlasti välja kujunenud oma lemmikpaigad maailmas, kuhu sa ikka jälle tahad tagasi minna. Millised. Ma tahaks igale poole tegelikult tagasi minna, see ongi pidev selline probleem vahel ka välismaalt tahaks Eestisse tagasi tulla. Aga New York on alati olnud väga lahe, ei ole, on see väga lahe, riietus on erand, on väga tore. Aasia fantastiline. Tegelikult ma ei suuda väga hinnata Lähis-Ida-kaera mulle näiteks millegipärast meeldib või seal on selline. Mulle meeldib Lasnamägi ka näiteks, nii et võib-olla seetõttu see on lihtsalt halb maitse. Ma võib-olla lihtsalt otsid metsa, sellist ekstreemset elamust. Aga ma näiteks, vaid ma ei oska väga või ei ole saadetega kahinat. Kui sa valid oma sihtpunkte sa teed valiku vastavalt sellele, milliseid lennupileteid on saada või sa ikkagi lähtud nagu kohast, kuhu sa tahad minna. Nii ühest kui teisest, kui, kui on metsikult hea pakkumine eest, siis ma olen valmis oma elu ümber ütleme ka selle järgi näiteks hetkel mul on sihikul üks või ma mõtlesin, ma leidsin ühe lennukipiletid, mis võimaldas sõita chakatas läbi Katari Singapuri äriklassis miniatuurse summa eest ja mõtlesin, kas ma otsustasin. Siiski ei ole seda vaja, et ei tõmba mind nii kohutavalt. Aga, aga kiusatus ilmuma lihtsalt hea, ebatavaline hind, siis see on alati olemas. Kas eelistad tavaliselt siis linnaloodusele? No kõige parem on loomulikult ka need mõlemad koos, et et loodus on ka väga tähtis, kliima on väga tähtis, õhk on väga tähtis, inimesed on väga tähtsad ja, aga ma arvan, mulle siiski meeldib pigem lingama. Aga kui tihti sa üldse lendad, kas põhimõtteliselt lendabki iga nädal, siis? Ei, ma ei lenda iga nädal nüüd aga aasta lõpp, läheb, läheb, läheb veidike käest ära, aga lennata minu meelest on väga tore, ma olengi tähele pannud, et sa istud lennukisse, siis kuidagi tekib mingi selline rahu või sa tead, kuidas nagu asjad on, mis järgmiseks juhtub ja reisija perspektiivist? Loomulikult see on selline fantaralli oma käest ära, sest lennukis ju asja juhivad sündmusi juhivad teised inimesed, et siin võib olla ka mingi selline ala taust. Et see on selles suhtes nagu hea puhkus närvidele ja mitte midagi ise tegema, kõik tehakse sinu eest. Jah, see on huvitav, sest tihtipeale lendamine on ikkagi lihtsalt kiire võimalus jõuda sihtpunkti. Mulle tundub, et seal üleval seal toimuvad tegelikult võib-olla see seotud kuidagi rõhkude vahega, aga seal juhtuvad ka mõtlemistasandil toimub mingeid muudatusi. Ma ei tahaks väga kaugele selle selle teema arendamisega minna, aga mulle tundub ka, et lennates nagu saan asjadest teistmoodi aru sageli või võimul võib-olla lihtsalt mõelda rohkem, kui siin aduda. Suur tänu sulle, Krister, meie valgustamise eest lennuteemadel ja ma meenutan teile, kallid kuulajad, et parim kink reisid fännidele lisaks muidugi reisipiletitele soovitud kohta on muidugi Krister Kivi uus raamat, ime mille kaante vahel on kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast ehk siis seitsmest tänapäeva maailmaimest. Nii et ma arvan, et rõõmustage ennast aasta lõpu puhul lisaks meie saatekuulamisele ka ühel lahedal raamatuga. Reisipalavik anymore nakkusraadioeetris. Käimas reisipalaviku aastalõpu kokkuvõtte, kus pakun teile parimaid palu selle hooaja saadet, nagu te just kõlanud loost aimata võisite saab nüüd sõna juba kaheteistkümnendat aastat Bangkokis elav Mai Loog kellest. Tai erootilise eksootiline õhkkond on avanud mitmeid uusi külgi ja nii teeb doktorikraadi omav ja Eesti meediaväljaannetes taipoliitilist situatsiooni analüüsiv May vabal ajal hobi korras muusika, videosid ja väikest viisi panni ehk jänkukese rida. Ma imetlen tema julgust olla see, kes ta tahab. Mai viib meid kurssi tai kõmulises, eks skulptuuriga. No, ma arvan, sektoris meil läheb praegu jällegi suhteliselt hästi, et baaride lahtioleku aeg on jällegi pikendatud vahepeal kuse vajus ainult kella üheni. See pani suure põntsu sellele lõputööstusele, aga nüüd on see jällegi sujuvalt hakanud nihkuma kaheni ja, ja kauemaks. Tõenäoliselt oli taktseni kriitkonnal soov seda metsikut rahavoogu kuidagi enda enda kontrolli alla saada, sest tahaksin tuli ikkagi kaasama kadetikooli kursusekaaslastega, nad olid sellised New Kids On The Black uued tulijad. Et kõik need rahavood olid juba ammu mingite vanade kindralite, nende sugulaste poolt eelmiste putside järel ära jagatud, et no ma ju täpselt ei tea, kes sellel lõbud eestlasel nagu pulsi peal hoiab, aga, aga need on ikkagi mingid sellised tegijad, et mitte mingi väega seda, seda tööstust seal kuidagi ära ei lõpeta. Et ainus, mis taksin, sai teha, oli kuidagi neil neid kraane kokku keerata või kinni keerata, rohkem ventiile? Jah, et keelas selle lahtioleku aja või tegi selle nii minimaalselt lühikeseks kui võimalik. No vot, see on nüüd jälle nihkunud, uued tüdrukud tulevad küladest muudkui peale. Ma väga tihti ikkagi ei käi, aga mõnikord kui mul Eestist külalisi on käinud mõnes kohas ja ma vaatan, et investeeringuid tehakse, need klubid lähevad väga uhkeks, Pattaya eriti tihti ei käi, aga nüüd nüüd sellel aastal olen või isegi aasta jooksul paar korda käinud ja seal on ka ilmselt tulnud palju sisse hiina raha ja vene raha. Nii et ükskõik, tahavad oma osa saada. Tüdrukud nendes paarides tulevad siis põhimõtteliselt rohkem ikkagi vaesematest maakohtades. Jah, jah, seda küll. Ikkagi kahe külatäite kaupa, üks tuleb ees ja, ja siis nad tulevad sealt külast kõik järgisin sellesse kohta või noh, selline nagu noh, perekondlikke kollektivistlikultuur veidike väga täpselt ei tea, aga eks ma loen seda rohkem, nii ka nendest Tai kohalikest lehtedest selle kohta. Kas sa räägid tai keelt ja loed? Ei loe ma nüüd olen küll mõelnud, et tõesti on absoluutselt viimane aeg, noh, mul ei ole enam vabandusi ja piinlik ise keeleteadlase haridusega, et ma juba ennast registreerisin ühele ta õigele kõrgusele teha, sest mul pole vaja olnud kellegiga koos ei ela. Et sellist igapäevamingit nipet-näpet. Ma saan aetud, nõgesekeel külge ei jää, see tähestik on juba mingi sanskriti põhjal tekkinud täiesti eriline tähestik, samas kui keel ise on hiinapärane, Tandonaalne ja selline silbiline. Et seda tuleb õppida, ma vahepeal õppisin hiina keelt, sest ma olen seda tööasjus vaja ja sellega nüüd ikkagi on niimoodi, et nüüd ma pean ikka haigelt minema. Tulles tagasi seksturismi juurde, et kuidas seal paaridesse süsteem töötab. Paljudes baarides tüdrukud pris nummerdatud numbrid käe peal. Jah, nad on kas ettekandjad seal või või ka need seltsidaamid numbritega või siis kõhuga paarides nad tantsivad laval või noh, tammuvad muusika, rütmi, väheste riietega või üldse mitte riietega. Sealt on võimalik tüdruk baarist välja osta, sellel on mingi baari mingi nagu trahv või nagu raha, mille, mille sa sellele paarile pead jätma, tüdrukud kaasavad edasi, vist toimub siis kaupteenuse kaup. Kas sa tead, kas, kuidas seal kondoomi kasutus ja AIDSi levikuga lood on? Seda selgitustööd on ikka tehtud nüüd juba kohutavalt kaua suurem, selline peavalu oli neil minu meelest ikkagi üheksakümnendatel lõpus, sellega aga, aga iga ei tea. Ma ei usu, et see probleem kuskile kadunud on. Lihtsalt tuleb loota, et nii kliendid kui, kui tüdrukud ise on nõks nagu ettevaatlikumad ja kas rikkuritel on nagu mingit eraldi privaatklubid, et ma olen lugenud, et seal on ikkagi täiesti teine tase. Et mingit tänava sellist pornot lokka, et seal on ikka väga-väga peen värk, et jah, loomulikult see kuulub Tai ühiskonna juurde. Noh, selline nagu ma ütlesin, et kui sul ei ole sa teist naist vähemalt alati võimalus minna sinna meeste klubisse peale tööd. Et seal on terveid, jah, need on näiteks ratsetapi Secrajud seda täravadki suur tänava kuseda tänavat pidi nagu rohkem põhja poole sõita Bangkokis järsku hakkad kahelt poolt eetilised suured nagu kinomajad või sellised nagu amfiteatri sarnased majade ilma akendeta. Aga Meghan reklaamidega sihukeste klubiliste pealkirjadega, need on kõik sellised klubid, seal töötab sadu tüdrukuid kõige ilusamad olevat need tüdrukud ikkagi nendes klõbedamisel jaapanlastele mõeldud jaapanlaste klubidesse, mingit muud rahvusest mehed sisse ei pääse, aga siis oleneb pinnatasemest, oleneb, noh, kui kallid need klubid on, mida kallimad klõbitseda, seda ilusamad ja uhkemad tüdrukud seal tõesti ilmselt on. Nii et need, kes siis nagu lääne turiste lõbustavad soi kaubol ja, ja Nanal need on jah, sellised tumedanahksed küla tüdrukud seest neid tumedanahkseid tüdrukuid Tai ja Jaapani mehed ei taha, need on nende jaoks liiga koledad. Aga lääne, Lääne-Euroopa ja Ameerika misiganes valgetele meestele just meeldivad tõmmud tüdrukutest eksootilist ei pea. Nii et selles mõttes on seal ühiskonnas nagu ka rassismi koha pealt kõik nagu hästi ära jagatud. Mida valgemad tüdrukud, seda rohkem nad teenivad Lõbutööstuses, sest nemad, teenindajad, jaapanlasi või siis hästi rikkaid. Kohalike. Kas nende tüdrukute selline peamine eesmärk lisaks raha teenimisele on ka võimaluse korral end mõnele kas siis rikkale jõukale Kalle mehele või mõnele läänemehele abikaasaks sokutada? Jah, loomulikult see, ma, ma ei tea, kas see film on nende lemmikfilmide tserviczatseeriga ja Julia Roberts prindib, oman meil just nimelt ka ma ei tea, kas nende lemmikfilm, aga see stsenaarium toimib igal juhul. Jah, lääne mehed käivad tegelikult Aasiast endale Kooja hoidja Allandlike ja teenivaid naisi, Toomla loomulikult ja noh, mul on tutvusringkonnas palju neid ja, ja see toimib, see toimib. Lõbutööstusega kaasneb teatavasti ka kriminogeensus, element ja kaubanduset, Tai on hästi tuntud oma väga rangete narkootikumide vastaste reeglite poolest. Need kuulsad on ju kurikuulsad, siis on ka ju Eesti mingid narkokullerid, kes seal seal kinni istunud ja nii edasi. Et kuidas kohapealse narko, kaubandus-tööstus või kultuur üldse on, et kas tarbitakse narkootikume kui, siis mida? Mul jällegi puutub selline otsene informatsioon. Ise ei puutu sellega kaka aga nii palju, kui ma olen seda noh, meediaväljaannetele kirjutades uurinud seda teemat. Et tegelikult on seal kolm põhilist musta rahavoogu, millel see majandus väga hästi püsib, üks on siis relvakaubandus sama lõbukaubandus ja narkokaubanduses, et need on omavahel ka seotud. Aga noh, sellest ei jõua ju muidugi midagi sellisele esikaanele, et see, see, lihtsalt see, need, need kolm musta jõge voolavad kogu selle majanduse all niimoodi ja nagu te hästi läbi põimunud. Et jah, loomulikult nad tarbivad ka ise narkot, kui me, aga kuna see on ikkagi kõik hästi keelatud, siis keegi sellest kõva häälega kuskil ei räägi ka ju. Ma tean, et vahepeal oli hästi moodne, mingi selline lendsalk tormas ööklubisse sisse ja kõik uksed pandi kinni ja kõik pidid purki purki pissima. Mina kunagi ise ise sinna ei sattunud, aga ma seda lendsalka nägin küll mõnikord nii kuidagi mul nunn olnud lahkuda nendest kohtadest, enne kui see juhtub. Ja siis nad teevad kohe liikuvuse, mingi labor kaasas, tead, kui analüüsid midagi, leitakse seal mingit amfetamiini või ma ei tea, mida nad otsivad. Et väga-väga-väga kerge ei ole, samades vanglad on nii üle ülerahvastatud ja ja lõppkokkuvõttes need narkokuritegude eest vangi istuvad inimesed on just sellised mingid kullerid, keda on vahele mängitud, ega siis need, kes need tegelikult tarbivad, tegelikult, et seda rahapakki enda käes hoiavad. Ega siis need ei ole seal kunagi laingle, niiditõmbajad pääsevad enamasti ikkagi puhtalt. Kas Tais on kava mingi näiteks oma maffia, et loomulikult neid kolme musta jõge juhivad ju mingit kaptenile, nagu need need kolm musta ökon hästi lähtamatutel neist ei räägita siis samamoodi neist ei kirjutata siis samamoodi on ka selle Tai maffiaga loomulikult see on olemas ja noh, kindlasti on seal suured majutused, Hiina maa tähtis sarnane struktuur, seal on olemas ka suur jaapani kogukond, kuldses tähiv moodi on vene kogukond kasvamas, eriti fatajal. Nii et sellist võõrmaffiat tuleb ka sisse hakanud taimaffia ei ole, sellest ei saa kirjutada mingit säravat filmi nagu mingist Sitsiilia hammast, et kui ma võrdleks, millega ka siis võib-olla iiri Mahtriga kyljest ka keegi midagi ei tea, aga mis. Mehhikos elanud maailmarändur Karl Käsnapuu jagas oma muljeid ja kogemusi sealsest elust ja olust mis kohati tundub meile ehk imelik. Seal on aga tavaline argipäev. 1940. 80. aasta vahel oli Mehhikos suur majanduskasv ja 94. aastal kukkus majandustäiega kokku. Kuidas on lood tänase Mehhiko ka, kas riik areneb tõusvas joones, millised üldse riigi sissetuleku allikad on? Mehhiko rikas nafta poolest selles mõttes on neil asjad nagu võib-olla paremini kui mõnel muul maal. Aga tohutu USA mõjuvõim, et, et kui tegelikult vaadata paljusid iseseisvaid majandusteadlasi ja dokfilme, siis ikkagi Öeldaksegi seda, et Mehhiko on USA-le kullaauk, et kasutatakse teda Mehhiko odavat tööjõudu ära ja Ameerika võidab sellest tohutult endast, samal ajal ta nagu toobki võib-olla leiva lauale paljudele ameeriklastele või mingis mõttes rahalise õnne ja kui palju seda õnneks saab öelda, kuidas neikas lood korruptsiooniga nad muud ei olegi nagu kohalikud targad, vanad inimesed rääkisid, muud ei olegi kui korruptsioon. Aga huvitav näha aga seda, et teatud luksautod tänavatel kõik luks või isegi võib-olla rahulikumad autod sõidavad ilma numbrimärkideta ja kui ma siis küsisin, et kuidas on, näed, sellel sellel autol pole numbrimärke, et miks neile olema siis need on mingi valitsuse liikmete lähedased. Ja peale selle teine fakt oli see, et aga kõik, kes seal kaverbändis on, et enamus on kõik advokaadi haridusega, nii natukene nagu on ikkagi eristatud seisus inimestest. Et kõik on võrdsed ja ühed on võrdsemad See, kus mina elasin, ma ei üldpildis, ei näinud mitte midagi kriminaalset taga. Kui uudiseid lugeda, siis on see narkosõdade teema, on küll põhiline, et kuulsin linnadest, kus politseinikud lõpuks põgenesid linnast ära, sest nad ei julgenud seal enam olla, sest narkojõukudega läks sääraseks sõjaks. Et kui esimene päev mindi narkokauplejaid kinni võtma, siis tuli sellest niisugune tänavalahing, et sai seitse politseinikku surma. Siis järgmine päev tulid narkojõugu, mehed tapsid Elmar politseiniku ära, siis kolmas päev lassid pooled politseinikud jalga, neljas päev, ütles politseipealiku. Särge on 70 aegadest, me läheme siit ära ja linn jäigi ilma politseid. Mingis mõttes toimub ka selliseid asju. Nii et põhimõtteliselt linna jäidki siis lihtsalt valitsema narkojõugud. Jah, aga see on nii kahepoolne info, sest et väidetavalt on teised narkokaubitsejad valitsuse mehed ise, nii et põhimõtteliselt on see grupeeringute vaheline võitlus, aga ühtedel on ka nagu riigijõud kasutada, aga seda räägivad kohalikud targad, et ei tea, kuidas täpselt. Nii et narkokaubandus on Mehhiko üks suur majandusharu. Jah, nad on viimane riik peale Kesk Ameerikat ennem USAd, et tahes-tahtmata tuleb see suur osa kokaiinist läbi Mehhiko ja on tulnud juba pikka aega. Et jutud ongi, et mingil hetkel tulevad politsei esindajad, televisioon ja paluvad meedia kaudu riigilt abi, et me ei suuda narkokaubitsejate vastu võidelda, et kui meie lähme oma püstolit automaatidega neid kinni võtma, siis nemad tulistavad meid raketiheitjate ja kuulipildujatest, et et teatud piirilinnadest pidid asjad niimoodi käima. Jah. Kuidas riik sellele reageerib? Riigivõimud uus president tegigi suure kampaania et võtab narkovastasesse võitlusesse mitukümmend 1000 uut meest tööle ja nüüd hakkame võitlema, mis on paljudes linnades jälle täielikku jama korraldanud, keegi inimene sellega nõus ei ole, sest nad on omamoodi võimu kuritarvitajad ka. Aga tavainimesed lõpuks ikkagi vaatavad seda asja nii, kui on kahe erineva ärivõitlus. Et ei ole nii, et ühed on head ja teised pahad, kuigi tavameedias ja välismaailma kosutuvatest uudistest paistab nii, et on politsei ja maasse võitlus, siis tegelikult pidavat mõlemad olevat justkui maasse. Eesmärk on ikkagi nääri. Eesmärk on äri ja, ja siis sinna aegade jooksul tuleb aina rohkem välja, et tegelikult seal politseis juhtivtöötajate ees on olnud sadu ja sadu koputajaid, kes samad tele nende vastastele annavad informatsiooni ja nii see võitlus käib, on pikka aega käinud ja ega ta nüüd niipea järgi käia. Kas narkootikumid on probleem ka tavaliste kohalike elanike seas või on see probleem just nimelt kaubanduses? Suurem osa ikka kaubanduses mina kohalike inimeste seas ei näinud. Ei näinud isegi Mehhikos, Sidis võib näha väga segi narkomaani, aga üldpildis igal pool ikkagi sellist pilti pole. Ainuke asi, millest mehhiklased ise räägivad, et tegelikult nad on üks rahvas, kes võib-olla maailmas on kõige kauem kanepit suitsetanud, et seda on tehtud juba aastasadu. Ära keelati neil otse loomulikult, et USA nõudmisel, aga nad nagu ei jäta, et need, kes on vanad inimesed, ükskõik kui palju generatsioone seda teinud, siis nad selle pärast väga ei muretse, ka. Suitsetavad edasi ja ei tee teist nägu, ei, ei ole ühtegi vahet, mis seadus ütleb. Ja ja enda jaoks veel huvitav vaade oli kord, kui sõitsime bussiga, siis nägin bussiaknast täpselt kõrval, kuidas üks politseiauto taga karmi välimusega ja väga karmi välimusega politseinik istub sees ja jäi punase tule taha seisma ja tagant tuli tavaline mehhiklane poeg kõrval tuli täie hooga ja unustas pidurdamata, pani täie pasaga sellele politseiautole otsa, et ilge müts käis, autod läksid katki ja ma mõtlesin, et vau, et mis nüüd saab politseinike autost välja, hästi kurjalt läheb sinna tagumise auto juurde, neil on kuidagi ka politseinik reeglit ehk vabamad, et tal ei ole siukest protseduurireeglite järgi, mis tunnet läks hooga tagumise auto juurde, tõmbas kurjalt ukse lahti, et no mida kuradit, et loll oled või kuidas sa nii otsa sõidad ja vaatan, teine meest hüppab ka autost välja, politseinikule mõtlesin, mida kurat, et mis seal seisma jäädud, kollane vilkus alles vaidlesid veitsa, siis vaidlesid kuidagi kokkuleppeni, ma lähen lihtsalt oma autodesse ja sõitsid minema oma töid, ei mingit jama, kui ma esialgu ootasin, tai, et nüüd on võrdsee karm politseinik, teeb sellel mehe kuidagi maatasa ja ükskõik, mis sa teed, ei teinud midagi. Jõudsid oma karjumisega kokkuleppele ja täpselt selline olukord, millega siin Eestis mitte kuidagi. Indoneesias džunglis käies tutvus Genka seal kunagi eksisteerinud inimsööjate kultuuriga. Kas sa kohtusid ka mõningaid nii-öelda vanakooli traditsioonide mõistes pärismaalasi? Džunglis ei noh, seal päris nii ei ole, seal džunglis nad ei ela, et, et need on võib-olla kuskil seal kuskil paapua Uus-Guinea pool, võib-olla ma ei tea seda, et aga seal on. Et need, kes seal väikses külas, seal džungli ääres, et seal need niisugused tavalised inimesed, aga, aga mis, nagu päris taanlaste või kohta võib öelda seda, et seal Tooba järvel oli, siis? Ta on nagu siuksed etniline grupp, nagu papp, giid, võib-olla nendest suuremaid ka kuskil, aga see on nagu siukene fatakid ja nemad on siis kristlased ja nemad nagu tutvustasid, ütleme, vana pataki kultuuri ja, ja mis tuli, mille pärast huvitav oli see, et nad seal samal Siri saare peal olid mingi 200 aastat tagasi oli tallas inimsööjad. Et siis tuli mingi hollandi mees ja tegi kõik hoopis kristlasteks, et seda inimsööjad, vana kultuur, see oli päris lahe nagu iseenesest. Et see oli võib-olla niisugune asi, mis, mida sa küsisid, umbes. Aga kuidas seda näha oli, seda inimese? Kultuurino seal on ikka, et nad ei olnud nagu selles mõttes, et ka ei olnud kuskil paljalt metsas mingi Puuorg kõrkidega ei ajanud mingisuguseid inimesi taga. Meil on ikka siuksed, patakin, väga lahedad majad, siuksed nagu, nagu võib-olla teatud pildivad, näen siukesed, kõrge niukse katusega nagu laevad. Iseloomulikud on selle eest sellele patakkidele võisetamise, Sumatra saare elavatele hind on eestlastele ja ja siis oli niisugune terve külalisel neid maju täis ja kusjuures osad elavad siiamaani nendes majades ja noh, üks suur tuba on seal keskel on auk, kus tehakse oma asju, aga kuninga maja, kes siis oli see inimese ja temal oli halsel vangla ja tema pani need inimesed, kes seal siis olid, kriminaalid pandi sinna mingisuguseks ajaks nagu kinni. Ja jah, ja siis, ja siis oli tema maja ees oli niisugune siiamaani säilinud niisugune suur laudkivist toolid ja mingid jumalakujud seal seal sihukene, õudne vaatepilt, niisugune, ja siis oli üks niisugune, kus ta istuti maha, kui võeti see vaikselt ära ja otsustati, et mis temaga siis tehakse. Ja kui kuningas, asi, mis ta on teinud, on ikka väga kriminogeened, siis võeti sealsamas kanali teine kivi, kus siis võeti ta pea maha ja kuningas siis sõi teda natukene sealt, mis ta arvas, ja, ja siis kogu kila vaatas pealt. Kui mõningasse kõhu täis, siis andis ülejäänud rahvale terve külarahvas, siis sai selle päti ära süüa. Et ma ei saanudki, et see mul jäi natukene arusaamatuks, et kui kõvas debatis edaspidi tegema, et see ära süüakse, aga enne seda, kui ta veel ära söödi, siis talle anti veel mingi nuiaga veel peksa ka, et raputati veel soola talle sinna haavade peale ja kuningal oli sihukene spets, niukene kepp, kuningakepp millega ta siis seda pätti peksis, et selle, selle, selle ta laadis ennem mingi jumala vihaga ära kuidagi ministri rituaalidega. Ja siis andis tapp paigale ja siis minu meelest oli veel niisugune variant ka, kui, kui verd ei tule, et siis siis ta oli süütu, aga ikka peksad mingit tüüpi mingi pool päeva siis noh, oskan süütuks jääda ja ja jah, siis nemad olidki siukseid, inimesi hoiale, siis sõid neid pätte seal endale ja ma kusjuures ma nagu kuulsin sellest ja ma nagu hästi vähe on informatsiooni nii-öelda minu meelest internetis nende asjade kohta ja siis ma nagu sain enam-vähem teada, siukseid elasid seal. Ma mõtlesin, et see oli mingi 1000 aastat tagasi, on seal mingi 200 aastat tagasi? Siin alles eile, selles mõttes Te olete öelnud, seal sõid 11. Jah, selle peale ei oska muud öelda, kui head isu ja kuulasin natuke maitsvat muusikat. Helilooja ja siiditeerändur Peeter Vähi rääkis reisipalavikus väga värvikaid muljeid oma kirevate seiklustes Pakistani erinevates paikades, sealsest olukorrast, elanikest ja võimumängudest. Kristjan on äärmiselt suur maa ja võib-olla ennem kui ma vastan sellele küsimusele võib-olla ma ütleksin, ühe niisuguse noh, mõnes mõttes võib-olla isegi šokeerivanad tunduva mõtteavalduse tegelikult ei ole olemas üldse Pakistani kui maad ja pakkis taanlasi, kui rahvast ei ole olemas, loomulikult ei ole olemas ka Pakistani keelt. Pakist, taanlasi kui etnilist rahvust ei ole tegelikult olnud kunagi olemas. Päeval on hakatud seda niimoodi nimetama neid inimesi, kes elavad selle riigi territooriumil nende piiride sees. Aga tegelikult Pakistanis elab palju rahvuseid, seal on bandžaabid ja pallutšist taanlased ja hunt, saad, elavad põhjas ja Chitraalid ja nii edasi ja nii edasi, seal on palju rahvuseid selle tõttu tegelikult ei saa nagu midagi öelda väga üldistavalt niisugust, mis kehtiks kõikide nende inimeste kohta, kes elavad seal riigis. Ja ka meil, kes me nii-öelda siiditeereisijatena läbisime möödunud sügisel või tegelikult isegi kolm korda, viibisime Pakistani territooriumil läbisime väga erinevaid piirkondi, meil oli väga erinevaid kogemusi. No näiteks Pakistani päris põhjaosas, kus asuvad sellised piirkonnad nagu kohistan ja huntsa. Need kokkupuuted kohalike inimestega on olnud äärmiselt sümpaatsed, nad on väga lahked, tegemist on loomulikult moslemitega mitte lihtsalt muhameedlaste, vaid niisuguse suuna nagu šiiidid esindajatega ja veel veel täpsemalt öeldes, siis nad on Ismailiidid. Seal põhjas on äärmiselt sellised sõbralikud, südamlikud, soojad suhted on olnud täpselt samuti näiteks lahoori linnas, kus me puutusime kokku ka teise usul lihtsalt sellise vennaskonnaga nagu siksidega jällegi meid võeti, kuigi meie ei ole ju kuidagi seotud religioon tõepoolest nendega, aga me olime tsiki templites väga teretulnud, isegi telekaamera oli teretulnud nendesse templitesse. Ainus nii-öelda ettekirjutus, mis meil neile tehti, oli see, et me katmata peaga ei tohi siseneda templi territooriumile. Aga samas on ka teistsuguseid piirkondi, teistsuguseid alasid, näiteks üks piirkond, mis jääb Pakistani praegusest pealinnast Islamabadist umbes 200 või 400 kilomeetrit põhja poole. Sellised kohad näiteks nagu Chilas. See on kunagine Kilgiti piirkond. Kui provintsides rääkida, siis nii-öelda eesti keelde tõlkida, siis oleks põhjaalad. Seal on niiskust järgmist fundamentalismi äärmist, islami fundamentalismi ja. Meie kui valged inimesed kui eurooplased ei olnud kuidagi teretulnud sinna, tähendab, ma ei heida seda kohalikele inimestele ette, ega meil ei olegi ju sinna kutsutud. Me ise tulime sinna ja, ja kui ikkagi nii-öelda põliselanikud ei taha seda, siis neil on õigus seda mitte mitte tahta, et sinna tulevad sellised valged valged näod. Milline see piirkond siis oli? Kõigepealt, see on puhas meeste maailm sõites sealt umbes kahe päeva jooksul läbi. Me nägime tänavatel tuhandeid-tuhandeid inimesi. Ükspäev veel sattus olema pühapäev, kus oli hästi palju rahvast tänavatel, tee ääres ja selle kahe päeva jooksul võib-olla nägime üksikuid naisi, keda võib üles lugeda. Noh, võib-olla jätku saidki kahe käe sõrmede jaoks, aga võib-olla isegi ühe käe sõrmedel oleks võinud üle üle lugeda. Ma ei tea, kus need naised on, küllap kodus ei ole lihtsalt kombeks, et nad välja väljas käivad. Ja olles viibinud väga paljudes Aasia maades, siiski on välja kujunenud mingi selline kuues või, või ma ei tea, võib-olla seitsmes meel, mis ütleb suhteliselt eksimatult ära, kus sa oled oodatud, kus mitte. Ja kui siiski meie kütused hakkasid otsa lõppema, nägime kusagil tanklat ja tahtsime siis diiselkütust autodesse võtta, siis ka meie tõlk, teejuht, kes oli meiega kaasas, ütles, et kas need kuidagi ei venita välja 100 kilomeetrit veel edasi. Küsime, et miks noh, siin on ju tankla olemas, et miks me siis edasi lükkame seda, ta ütles, et ei siis vaadake, et siin on ikka niisugune kahtlane asi. Ja järelikult teejuhi nii-öelda aimdus või sisetunne ütles sama, mis, mis meie oma ja vajutasime nii-öelda tugevalt pedaalile, üritasime nendest piirkondadest välja saada, aga see oli ka tegelikult ainus niisugune negatiivne, võib-olla kogemus. Kuigi meiega midagi ei juhtunud. Teine niisugune seltskond, kellega võib ka muidugi valgel inimesel midagi juhtuda, on Talibani seltskond. Taliban on muidugi väga selline islamile rõhuv ja noh, teatud mõttes fundamentalistliku liikumine küllap võib olla suures osas ka toetatud sellisest noh, nii-öelda eriti islamlikust riigist nagu Saudi Araabia. Ma arvan, et siiski rahva enamus siiski ei toeta Ta ka seda Talibani, aga fakt, et, et kuigi Talibanist on enamasti jutu võib-olla seoses Afganistaniga, aga tegelikult suur osa sellest afganistani Talibanist on just ka Pakistani poolelt nii-öelda juhitud ja tüüritud ja noh, nii-öelda selle liikumise dirigendid olid isegi rohkem Pakistani poolel kui Afganistani poolel. Ja siis veel on üks osa seltskonda Pakistanis, kellel jälle võib-olla on veel täiesti erinev meelestatus Mõttus kes võib-olla otseselt ei kuulu ei ei ühte ega teise ega lõi kusagile rühmitusse, pigem püüavad olla omaette ja ei taha alluda Pakistani keskvalitsusele. Näiteks üks niisugune piirkond, kus me ka käisime ja kus on ka suhteliselt niisugune ebakindel ja ebaturvaline liikuda ja no üldiselt ei lubata sinna ka välismaalasi ilma sõjaväe või politsei Eskordita. See on selline piirkond, mida nimetatakse. No kuidas seda nüüd eesti keeles inglisekeelse nimetusega seal Traiboleerijas hõimude piirkond või suguharude hõimude piirdunud, ütleme nii sealt läheb küll läbi just see tee, mis viib Pakistani pealinnast Islamabadist läbi Peshawaris siis afganistani pealinna kaabulisse ja ega muidu seal ei saagi läbi, kui peab seda piirkonda läbima, aga noh, öeldakse, et veel nii-öelda seda autoteed mööda sõites ei ole asi nii hull, aga et kõrvale ei maksa üldse auto teelt pöörata. Ühe kõrvale hüppame siiski, autodelt tegime, see oli sellises kohas, mida nimetatakse landikute alla. Noh, seal seal linnake on omamoodi kuulus, lausa see on. Nojah, üks niisugune viimane linn enne Afganistani piiri, mis tegelikult peaaegu ei allu üldse Pakistani keskvalitsuse sellisele administreerimisele. Kas seda nüüd päris anarhismiks võib nimetada, aga ütleme kohalikud nii-öelda sõjapealikud ja narkoparunid ja, ja nii-öelda relvaärimehed on seal seal peremehed. No näiteks küllaltki tüüpiline pilt kuskilt turul või, või mingil kauba tänaval on selline, et seal on näiteks müügil lambakintsud tomatid, sa võid kõikvõimalikke narkootikume täiesti vabalt osta, siis on seal müügil Vene kalašnikovid, siis kohalike nii-öelda relvameistrite automaadid, kergekuulipildujad, granaadid, võta, millist tahad, lähed sinna turule, sulle pakutakse kõike, kõike seda ausalt öeldes üsna niisugune kõhe tunne oli küll seal liikudes ja meie nii-öelda tõlkija teejuht ütles ka, et okei, nüüd te olete siin on olnud juba tund või et piisab, ma usun, et teie uudishimu on rahuldatud, et et kui te ikka tahate ka kunagi koju jõuda, et nüüd nüüd on vaja siit siit ära minna, nii et, et jah, niisugune piirkond, kus on jällegi nii-öelda seltskond võimul või noh, nii-öelda küll mitteametlikult, aga tegelikult võimul kes on huvitatud just selles situatsioonis säilitamisest, et nad saaks oma relva-narko- ja kõike muud kaubandust säilitada. Et igal juhul Pakistani keskvõim sinna ei ulatu. Selline oli minu valik aastalõpureisipalaviku parimatest paladest, ehkki muidugi on see veidike meelevaldne, sest mulle tõesti meeldivad kõik külalised ja nende jutustused maadest, millega neile isiklik ja lähedane suhe inimesed ja maitsed on erinevad, nii et kui teile tundub, et mõni eriti lahe lõik on ülekohtuselt vähe tähelepanu saanud siis mingi raadio kahe kodulehele reisipalaviku arhiivi aadressil wwwerrgaks ee kaldkriips reisipalavik, kus on olemas kõik seni eetris olnud koos tänasega 30 saadet ja laske oma lemmikutel teile pajatada põnevaid lugusid laiast maailmast. Kindlasti soovitan teil kuulata pühapäeva õhtuti kell seitse raadio kahe maailma muusikasaadet etnokonservid, kus Aimar Ventsel alias piknik haigel mängib mitmekesist muusikat meie planeedi erinevatest nurkadest. Ja loomulikult rõõmustav iga reisipalaviku fänn, ent Krister Kivi reisiraamatuga ime, mille kaante vahel on tema kaheksa isiklikku lugu tänapäeva seitsme maailmaime juurest. Lõpetuseks väike lahe palakene veel eriti super Osevalt mustkunstnikul Charlekalt müstika ja maagiahuvilised tšekiga, tema kodulehte veel Charlekas punkt com. Kes rääkis Maroko Nokias. Et see põhibuumi, mis on nagu Maroko nii-öelda see nokia narr argani kuu nagu, mis tõid kaasa elama säravaida Casablanca suhteliselt hõredalt laugu suvalistes kohtades ära päeva mägedes enamus ajast, eks sealt saadakse argani mingeid vilju ja sellest tehakse õli õliellugu nende niisugune põhilisi siukseid ekspordiartiklina seal hästi tahate mingi toiteväärtusele ja E-vitamiinid jutud, mis seal sees on, mingid suured parfüümi ja ja kosmeetikatöötlused Euroopast ostavad nagu neid, seda, seda pannakse kreemi sisse ja igale poole Lootuses viiakse mingite pöörete jaoks sellega, et seal on hästi kallis, nagu see on nende põhilugu müügiartikkel, siis seal puude otsas on ka see huvitav asi, et keegi kindlasti tasub tähele panna seda, et need saavad argani puud nagu otsas, ronivad kitsed täiesti nagu varrukast. Vaata et sul on puu ja puu otsas on mingisugune 50 kitsa võra on täis. Et see on nagu täiesti sõnu, ainulaadne pilt, nagu kuidas nad puuete saavad, hüppavad need puu ei ole selline nagu mingisugune mänd, vaatad, sirged kõverikud, Jandrikud madalalt vist oksad, madalad oksad, kitsed, ronivad sinna otsa ja söövad neid lehti ja neid marju seal nagu sest noh, see ongi see, et kevade poole on seal rohtu ka maas, aga mingi hetk, rohi saab küllalt kiiresti aasta otsa lauguna, nii kuiv nagu lähevad puude otsa tekitavad seal endale. Nii et see on päris naljakas vaatepilt, et sõidad autoga mööda, lihtsalt ongi reaalselt kitsed on puu otsas olla. Selline oli siis tänane selle aasta viimane reisipalavik. Lõpetuseks tahaksin öelda veel mõned tänusõnad meie lennunõunik Krister kivile, kes igal nädalal oma väärtuslikust, lennusaitidel, surfamise ajast või lausa lennujaamadest reisidelt on meile mõned minutid eraldanud, et lennunõu anda. Ja raadio kahesekretärile, Mikile ja muidugi heli režissööridele Sirje rauale Monika Tammele nende hindamatu abi eest. Suurimad tänud aga teile, head kuulajad. Et olete minuga koos raadioeetri kaudu maailmarännakutel osalenud. Kui ma olen reisipalavikusaadetega suutnud tekitada huvi maailma vastu, mis oma ääretult suures mitmekesisuses Kärt lähemat uurimist, siis olen selle üle väga õnnelik. Loodan, et vaimustus ei vaibu ega uudishimu raugega peagi saabuval heal uuel aastal kohtume taas kuskil maailmas.