Tervist, mina olen Rasmus Merivoo ja te kuulate uunikumi. Režissöör Rasmus Merivoo sündis kuussevis Kaliningradis, kuhu viis perekonnaisa armeeteenistus üks kord Eestis asus ta õppima Tallinna Ülikoolifilmi video õppetooli rezii erialale. Tema diplomitöö lühifilm tulnukas ehk voldise päästmine 11. osas tekitas seesugust kära, et peaaegu nagu üleöö sai temast tunnustatud filmitegija, kellele usaldada uue põlvkonna laste Buratino. Filmi loomine. Et nüüd, kui rääkida nüüd loost, mis on mind läbi elu saatnud. Ma mäletan, kui ma väiksena kunagi nägin sellist mingisugust saadet filmikest ETV seal nihukest laulu, kus kodus oli sinine taevas ja kodus oli päike. Ja siis see viis mulle hirmsasti meeldis ja see laul ise ka väga. Ja siis ma olen seda ümisenud juba juba elu, ma mäletan, et kui ma hakkasin esimest korda bändi tegema, kunagi ma hirmsasti tahtsin seda lugu teha küll mingisuguses läbi, siis müra, aga ikkagi. Ja ma ei suutnud kuidagi laulu leida ja siiamaani ei tea, mis, mis sõnad seal täpselt on, tähendab, et kodus on sinine taevas, kodus on päike, nii soe, taeval pilved kui laevad ja kõik see viis on mul hästi-hästi peas, et kui saaks seda laulu kuulata korra oleks väga hea. See on täiesti selles suhtes kontrollimatu, et et kui see laul pähe tuleb, et siis ta jääb sinna tükiks ajaks. Aga millal ta tuleb? Sellele loogikale pole veel nagu täpselt pihta saanud, et, et ma tean, noh, praegusel hetkel tuleb meelde mulle, et mul on tulnud ta meelde näiteks. Näiteks Saksamaal, kus ma käisin filmifestivalil, tuli ta mulle meelde. Tuli mulle meelde siis, kui ma lõpetasin oma töö tööajalehes oli suur kergendus, et ma ei pea kunagi tagasi minema laua taha tööle. Näiteks need kaks kohta on kindlasti, laulab veel tundides ja sellel selles mõttes ei ole erilist loogikat. Aga see, need kohad on jäänud meelde. Tänane uunikum, mis kannab pealkirja kodulaul, pärineb 1984. aastal linastunud telefilmist kevad südames. Loo viisi ja sõnade autoriks on helilooja Ülo Vinter. Film räägib loo sellest, kuidas lastekoori suvelaagris mängitakse Oskar Lutsu kevadet kuid peategelase hääl on murdumise äärel. Etenduse päästab publiku hulgast püsti tõusnud hõbekõrilaager pakub nii teatrit kui ka elu koos noorte tegevuse ja tunnetega. Filmis esineb lastekoor Ellerhein Heino Kaljuste juhendamisel. Mati Põldre lavastatud kevad südames kujunes 80.-te keskel omamoodi noorte põlvkonna filmiks, mille peaosas säras peaaegu laps. Geeniuse oreooli saavutanud Toomas Uibo. Helilooja Ülo Vinter sündis kolmandal jaanuaril 1924. aastal Tallinnas ning suri 2000. aastal Käsmus. 1956. aastal lõpetas ta Tallinna riikliku konservatooriumi Villem Kapi õpilasena. Sama aasta kevadel asus ta tööle Eesti raadio muusikasaadete toimetajana, kust ta töötas 13 aastat ning siirdus seejärel Eesti telefilmi samuti muusikatoimetajaks. Ülo Vinter on kirjutanud palju lastelaule, teinud muusikat kuuldemängudele, telefilmidele ja lavastustele ning arvukatele joonisfilmidele. Lisaks veel hulgaliselt estraadilaule ja instrumentaalpalu. Tuntumad filmid, millele Ülo Vinter on kirjutanud muusikat, on Sulev Nõmmiku lavastatud. Mehed ei nuta, noor pensionär, siin me oleme, kõik puha kultusteosed. Vinteri tuntuimaks muusikaliks võib pidada Pipi Pikksuka, mis sündis koostöös helilooja Ülo Raudmäega. Muusikal Pipi Pikksukk esietendus Estonias legendaarse Sulev Nõmmiku lavastuses 1000-ni 969. aastal ja viimane 402. etendus toimus aastal 1994 jõust. Sellest muusikalist mäletab public kuulsat pala Laul Põhjamaast. Järgmine helilõik pärineb Eesti raadiosaatest muusikaline tund aastast 1984, kui tähistati Ülo Vinteri kuuekümnendat juubelit. Juubilari usutleb Edgar Selberg. Tervist muusik sai, noh, see oli kah omaette lugu, sõjaväest tulin ja siis hakkasin tööle, hakkasin pilli mängima, puhkpillimängijad olid ikka õhtuti enamasti hommik jäi vabaks õppida midagi, mida ma õpin, siis muusikat võiks õppida. Isastasin moosi, Rooli teooriat, pima teooria andis ju mites võimalusi Silendaskavad õpetajana või oligi teisi ameteid, mida võis valida pärast lõpetamist. Aga õnnetuseks juhtus nii, et lõbu tundis, päris korralik ja kiitusega lõpetasin, see andis võimaluse aastad ilma eksamita konservatooriumisse, seda võimalust ei tohtinud mitte lasta luhta minna. Nii see juhtuski. Oli valida, kas muusikateaduslik kompositsioon, selliseid muusikateadusselgeks lisaks oli päras õppida kompositsiooni ja nii need asjad tulidki, Mart Saare juures algul õppisin, saar oli väga tore õpetaja. Hiljem juba siis võttis Villem Kapp mind üle ja viis lõpuni minu õpingud. Nüüd oled sa vist üsna palju uutele filmidele muusikat teinud, see muusika jääb filmi juurde ja ei taha selle tõttu levida. No siin ei ole asi mitte telefilmides, vaid ma ikka enamike maabusid, olen teinud Talibani, mis ja multifilmide näol krunni arvuliselt võtta. Mõned üksikud ka telefilmis. Aga muusika? Jah, läheb koos filmiga kaduma tellitamontini muusika, seda sealt midagi järele. Mõnist suurimast filmist mõni minut ja siiski kui seda nüüd pakkuda välja ja uuesti lindistada, see võib muidugi jääda. Aga noh, oli nagu selle peale mõelnudki. Sest film on film. Ja ütleme noh, kontsertettekanne on kontsertettekanne. Filmil on omad reeglid oma dramaturgia. Igatahes sealt jäta kontsertlavale mõningad numbrid olnud. No ma ise saan nii aru, et kui on minu ala, kui teema mulle sobib kõikides nendes rõõmunud ükskõik missugust fini oma teenuse murdsime või, või siis suurimat muusikafilmi ilma rõõmuta ei saagi, ei saagi midagi teha. Rena palatuna tegime seda ümbrikule malet.