Raadio kahel on nüüd hea meel tervitada siin stuudios meie tänast päeva intervjuu külalist, Kristo Viiding, hea meel sind näha siin. Tere, hea meel olla. Kristo, sa tulid meile külla sellepärast, et Draamateatris on ka sinu osalusel välja tulnud üks täiesti uus tükk, aga noh, mis on saanud absoluutselt kiitvaid hinnanguid võtta ette tänane Päevaleht, siis sealt võib lugeda. Andres Laasik ütleb nõndamoodi, see lavastus on rohkem kui noortetükk noortest ühiskondlik sisu tõstab selle parimate nüüdisaegsete tööde hulka absoluutarvestuses tegu on vaimustavalt täiusliku teatritükiga, kus kõiki teatrikomponendid, eriti see kõige tähtsam näitlejatööd on väga kõrge kvaliteediga teatri lavastus, mis on sooritatud hindele viis, sellist teksti lugeda lehest kuulda, nüüd siit tõstab natukene kõrvust, annab tiivad. Ei ei, mitte, et see mulle korda ei läheks, kiitus ikka meeldiv kuulda häid sõnu, aga aga see on võib-olla küll tükk, mille, mida tehes ma pole kordagi mõelnud selle peale mida hakatakse kirjutama või pärast ütlema, et et sellega ei ole üldse olnud aega tegeleda ja nüüd, kui seda niiviisi kuuled või loed ajalehes, siis ei ütleks, et seal olid kuidagi omakorda veel erut, erutakse ta. Mind. Selja taga on, eks ole, praegu teil oli siis esimest korda tükk laval, pühapäeval. Kui ma ei eksi? Ei, tegelikult me hakkasime läbi mänge tegema ja vaikset publikut mitte küll avalikult, aga pro juba kutsuma nädal enne esikat, et siis kui esietendus oli eile pühapäeval. Ei tänan. Teisipäev üleeile. Et siis selleks ajaks oli vist juba kaheksas või üheksas läbimäng meil, et et ma arvan, et see oligi lavastaja taktika meid võimalikult vara vette visata publikule ja et me saaks võimalikult kiiresti lahti sellest kellelegi ees mängimisest, vaid lihtsalt mängiks omavahel, siis see oli, see on selle lavastuse ütleme põhiline element või võti. Lapse nimi vist on jäänud jutuajamiseks siiamaani mainimata, see on tagahoovis ehk trikoos, mänguta mängud tagahoovis, just. See on ühe Iisraeli autoritükke, seda lavastab siis venelane Viktor Sakkov. Tead sa sellest mehest rääkida ka paari sõnaga, et kesta seesugune? Torsakov noh, ta on selline. Moskva Moskvas elab praegu. Oma neljakümnendates, ma arvan, et on oma kõige paremas eas. Ja no tema taustast, mis ma oskan öelda, on see, et ta kunagi töötas vene mingisuguses sellises suures teatris ühel hetkel viskas tal üle, ta pakkis oma kõik asjad kokku, sõitis Kamtšatka-le, tegi seal kuskil väikses teatris oma asja ja siis seal need lavastused, mis seal välja tõi, hakkasid kastrollima mööda Venemaad, said kuulsaks ja siis ta kuidagi sealt Kamtšatka saabus tagasi Moskvasse. Ja nüüd on, nüüd on mitte ainult üle üle Venemaa, vaid üle maailma selline tahetud nimi, tal on kaks aastat juba, hooaeg kinni broneeritud, sõidab ühest teatrist teise trupi juurest teise juurde tegema. Oled sina aru saanud ka tema käe all seda tükki välja tuues siis et mis on selles mehes seesugust, mis teeb temast üle maailma nõutud lavastaja. Ei, nii ma ei oska öelda, aga, aga ma saan aru, miks. Või nojah, ma arvan, et asi on selles, et ta oskab lihtsalt näitlejatega väga kergesti ja väga hea kontakti leida. Et mul oli tõesti tunne, et, et ma tunnen teda juba aastaid ja et temaga sai kõigest rääkida, kõike teha ja teda täielikult usaldada Est usaldas ise vastu täielikult ja andis endast 100 protsenti, et et oli kohe tunda, et ta ei tulnud siia sellepärast, et tal maksti hästi ja et teeb siin kiiresti ära, kuigi prooviperiood oli lühike. Et kuu aega või natuke peale rohkem kui kuu ja tavaliselt me teeme kauem proove. Teatris. Aga ta, Ta annab endast väga palju lihtsalt proovis, sa näed, et annab endast rohkem, isegi kui sa ise vahel ja, ja see paneb veel rohkem enda kallal töötama. Et on selles mõttes vägeva energiaga mees. Ta on Venemaalt pärit töö, käis ta siis proovis ka vene keeles. Ja ta rääkis vene keeles, aga meil oli tõlkes pidevalt tõlkis ja ja mul on endal ka natukene vene keel vene keelt õpitud koolis, et lõpuks ma juba hakkasin vastu purssima ja sai ilma tõlgita ka juba läbi, et hea praktika oli kyll. See jutt või või see lugu räägib siis ühest kamba vägistamisest vast siis tagahoovis vägistatakse üks alaealine tüdruk poistekamba poolt. Mis teha nii, et see on selles mõttes üsna selline, kuigi otseselt ma ei tea, see kõik mainivad seda vägistamist. Aga kas kuidagi see vägistamine, noh, me ei näita seda seal otseselt ja see ei ole nagu selline asi, millele me väga rõhu rõhumisel. Tähtis on kõik see, mis sellele eelneb, järgneb, ja mis toimub inimeste sees, kui need mõtted selle ümber tiirlevad ja kõik, ma arvan, rõhku pigem kuskil mujal, tegelikult. Vägistanud on ilmselt nii-öelda müüb, eks ole, seda on hea müüa, sest tegemist on ju skandaalse õõvastava asjaga, mis, mis. Ilmselt temaga jälle jällegi ma olen kuulnud, et väga paljud ei taha just sellepärast tulla teatrisse, et viige kole lugu, vägistamine, kohtuasi, mis ma vaatan seda. Ma olen kuulnud, et on jah, on inimesed öelnud ja siis läinud nimme, et ma lähen istun sinna esimesse ritta, demonstratiivselt lähen viiendale. Viiendal minutil astun välja, kui ei meeldi. Ja, ja siis noh, üks tuttav, keegi, kelle kohta ma kuulsin seda lugu oli pärast jäänud sinna saali istuma, nii et garderoobitädi pidi tulema küsima, et kas te lähete või jääte siia vä? No millest see lugu siis tegelikult räägib, ma saan aru, et ta on üles leitud jah, nii-öelda nagu paralleelselt, et on, on see nii-öelda tagahoovid lugu ja on siis kohtulugu sellest tagahoovis sündinud, eks ole. Aga millest sa siis tegelikult räägib, see on väline pool, ilmselt. Millest ta räägib? Lugu ei iseenesest lugu sellest räägibki, mida sa ütlesid, et et meie näitlejad mängivad nii neid kuriteo toimepanijaid ehk neid noori, siis kellega see lugu juhtub, kui siis ka advokaate ja süüdistajad kohtusaalis, kes seda lugu lahkavad. Ja jaa, jaa. Võib-olla lugu räägib sellest, kuidas on võimalik ühte asja mitmeti tõlgendada. Et mis tegelikult toimus, mida, kuidas tegelikult noored seda kõike näevad ja kuidas üks asi viib teiseni ja siis kuidas seda kohtusaalis diviisi kuivalt arutatakse ja vaieldakse selle üle, et kus see tõde siis on või mis üldse anduda? Et see on mõnes mõttes nagu kahe maailmapildi vastandamine, et üks on see, kuidas noored alles äsja nii-öelda kaela kandma hakanud inimesed saavad maailma asjadest aru, teisest küljest kuidas juba siis noh, paksu kultuurikihti omav legaalne süsteem mõistab seda. Jah ja siis, et kumb siis, kummal siis õigus on, tegelikult ei saa öelda, et need vanemad inimesed seal kohtusaalis, et nemad, nemad, selle, mul on seal üks tekst, et, et et kohtusüsteem tugineb seadusele, mitte õiglusele. Seadus oma loomu poolest juba välistab õigluse. Õiglust ei ole olemas mõnes mõttes kohtusüsteemis, kuigi me püüame advokaadid ja, ja kõik inimesed püüavad ju ikkagi õiglust jalule seada, mitte mingisugust oma oma oma kohust. Nii et tegelikult on see üsna, kui, kui sinu juttu kuulata, on see üsna selline terav ja õige koha peal Eesti Vistkümnes vajutav, sest et olgem ausad, kui seal hapad viimase paari aasta uudis pealkirju siis üsna tihti on seal ju sees lood, et noh, kus küsitakse, et miks üks või teine pätt, üks või teine seadusrikkuja on saanud nii vähe või et Eesti süsteem õigussüsteem ei mõista tõesti õiglust, vaid lihtsalt puhtalt nii-öelda kuivaower teksti. Jah võib-olla no ma ei tea. Raske niiviisi paigutada seda lugu, tänada konteksti, ma arvan, et ta kõneleb kindlasti, aga aga et kuidas ja kellega see see on, ma arvan, väga subjektiivne tundub eriti minu jaoks veel, kuna ma olen selle loos sees, ise, ma pole seda kõrvalt näinud, et ma sellepärast ma ütlesin ka, et need reaktsioonid, mis on need tulnud, et ma ei oska neist kuidagi nagu noh, seisukohta võtta. Aga kas selles selles loos on olemas sellist noh, nii-öelda inimlikku puudet tänapäevaga, kust te seda mängite, see on, see, see aeg on, on tänapäev. Jah, et inimesed nii-öelda saavad ennast kohe hästi lihtsalt sellesse. Näitemängust kõik sellised kuupäevad ja ajalist ajalist kohalised, kõik sellised remargid ja sõnad välja pikel, et oleks võimalikult ajatu ja selline. Ta on tänapäeva siin ja praegu toimub jah. Kuigi nimed, Me jätsime samaks, Iisraeli nimed. Korraks mõtlesime ka, võib-olla eesti nimed panna, ette tuua täiesti niiviisi meie siia ta tahab, Peeter, Toomas ja Maria. Jah. Aga, et aga et ei, seda me, aga ta siiski on, peaks mõjuma sellise loona, mis on, toimub siin silmal, ilma mingid võõristavate Hendrik deta, keda sina seal mängid? Zeelat, Zeela parohow. Mis on tema ülesanne või kes tema selles mängus on? No laval on neljapealine poistekamp üks tüdruk, kui mina olen selle poistekamba, siis, Rollid on jaotanud poistekambast tihti, nii et on selline peksuga. Ta on liider, on need, kes noogutavad kaasa. Ja muidugi see ei ole nii mustvalge, aga, aga. Ma olen siis üks nendest täide viijatest, kes tuleb hooga kaasa ja annab mängule hoogu juurde. Jõhkard ühesõnaga jah. Raskelt raskelt ohates ei, ma ei ütleks, et jõhkard vot üks teine huvitav asi on see, et Victor lasi meid kohe proovida, alguses hakkasime rääkima lugusid oma sellest ajast, kui me olime seitsmeteistaastased. Et mis me siis mõtlesime, tundsime ka varasemast lapsepõlves deme pilt proovi, millised me välja nägime. Ja mulle tundub, et see ei ole, et me, meie, need rollid, keda me laval mängime, et need on need tegelased sealt näidendist vaid vaid et kuidagi hakkasime ennast sulanduma tagasi nendeks poisteks, kes me kunagi olime. Et mulle tundub küll, et, et selle osade jaotuse tegi küll Victor, aga Ta on kuidagi nii täpselt osanud need rollid ära jaotada, et et me kõik neli poissi, me oleme väga erinevad. Lauri, Mihkel, Märt ja mina. Erinevad tüübid, aga me kuidagi oleme. Saame väga iseendaks jääda, et ma mängin laval küll seda tegelast, kelle nimi on see laborohhovaga. Aga mõnes mõttes. Ma saan väga ausaks jääda, endavasse mängida, seda me seda Kristo Viidingut, kes ma olin seitse aastat tagasi. Kes naispeaosas Liina ther masina. Tema on külalisena rajatud Tartu Vanemuises läks ja tuli ja kuidas tema teie poiste seltskonda sulanduda, on tal selline vastanduv roll, et ta nii-öelda väga sulanduma ei pidanud. Ei, ta sulandus väga hästi ja väga kiiresti. Me käisime Tartus siis, kui proovid algasid. Meil veel ei olnud naispeaosalist ja siis käisime etendusi vaatamas Victoriga koos neljakesi poistega viiekesi siis tõst tuli. Alina tuli meil kampa tõlgiks, et me siis veel nii soravalt vene keelt ei rääkinud. Kui kuu aega hiljem hektariga, siis oli kellelgi abi vaja ja Alina Märdi kursaleda kooliajast. Ja siis Märt kutsus Alina ja ja siis nad terve õhtu Victoriga vestlesid ja järgmine päev juba Viktor kutsuski Alina proovi, et oli leidnud selle ja meile ka Liina väga meeldis ja ta sulas kiiresti kampa. Te mängite seda selles Heliose kinos, seal sauna tänaval draamateatri mingi aeg tuli nii-öelda manööverpind, eks ole, see on päris selline kõle koht, kas see koht ise oma selliste tühjade maha kistud seintega annab selle mängule juurde midagi? Loob õhustiku, jah, ma ei tunne üldse, et oleks kõle, minu jaoks on ta kogu aeg vastupidi hästi hubane olnud. Et seal ei olnud küll tükk aega köetud, aga kui me sinna ruumi läksimise olid puhurid sees, aga siis kui soojaseinte vahele sai, siis on seal kogu aeg ainult mõnusamaks läinud. Et. Värvitud seinad ja selline sele teatrile omane puhtus on sealt maha kraabitud nagu ja ja võib ju julgelt igale poole hüpata, astuda ja kõike teha, et see annab ainult sellele. Reaalsustundele juurde laval. Sest ilmselt noh, ma kujutan ette seda tükki vaadata tõesti sellise steriilse, puhtas draamateatris, eks ole, mis särab ja kiiskablühtritest ilmselt noh, raskem on sinna kontekstiga vaatajal sisse astuda. Nojah, eks see oli, ma arvan, juba Victori üks eesmärke kindlasti nagu leida õige ruum asjale. Mitte et õige näidend, näitlejad, kõik peab kokku sobituma. Need Kristo Viiding soovitab tulla vaatama kõigile, et see ei ole selline jõhker tükk, mida peaks pelgama sõna vägistamine ei ole sugugi seesugune, mis peaks inimesi eemale peletama sellest tükist. Ma arvan, et ei tohiks karta, mu vanaema käis ka vaatamas ja ütles, et poetas pisara isegi pärast. Kristo Viidingu vanaemagi soovitab seda tükki aitäh sulle, et läbi astusid aitäh, et kutsusite.