Te kuulate Raadio kahe hommikusaadet silmad lahti ning meil on hea meel tervitada stuudios näitleja Tõnu Aava, tere hommikust. Tere hommikust. 50 aastase lavakunstikooli ning täpselt 50 aastat tagasi, esimesel septembril oli teie esimene koolipäev seal selles kuulsas ja kummalises lavakunstikoolis. Mis teil meenub esimese asjana sealt koolist. Mul meenub kõhe, esimene kooli päev ja see ei olnudki mitte esimesel septembril, vaid teisel septembril, sest esimene september oli pühapäevane päev. Aga teisel septembril kogunesime Me Suvorovi puiesteele, praegune Kaarli puiestee, kus asus konservatoorium ja üks suurem natukene oli meile eraldatud, seal me istusime kõik ümber ümber toa ja kuulsime Panso suust kõige kohutavamaid ennustusi, mis meie üldse ees hakkab ootama, et see on kõige raskem elukutse. See toob väga harva õnne, see toob peaaegu üldse raha. Tere tulemast kooli. Jah, ja see ikka tõesti ehmatas meie tera. Aga sinna eksamitele sattusime niiviisi, et minul isiklikult, kuivõrd mina siin praegu nüüd räägin, jäi keskkooli, küpsuseksamite ja lavakunstikateedri esimeste katseteni ei vahetanud kaks nädalat. Ja see oli nii tore ja ja, ja värske üleminek sisse astuda soovijaid oli sinna kateedrisse. Millegipärast meil koolivennad-õed vaidlevad, aga meile öeldi tollal nii, et medel oli 200, kes sinna sisse tahtsid astuda 200 ja lõpetas selle kursuse siis 18 inimkaheksateist lõpetas ja ja sellest 200 tundus meile muidugi tollal tohutult suur arv, meie põhjendasime seda sellega, et aastaid ei olnud olnud Eestis kõrgemad teatrikooli olid küll teatrite juures õppestuudioteatriühingu õppestuudio aga niisugust kõrgete vägevat lavakunstikateedrit ei olnud olnud. Ja seda just oli saabunud Moskvast kõrgelt haritud Voldemar Panso juhatama ja see oli niisugune väga vihane, tuttav koht, kuhu ta aeti sisse pääseda, nii et 200 meid tuli, aga muidugi tagantjärele praegu tundub, et see 200 ei olegi mingi eriline suur arv, sest et kummalisel kombel on need sisse astuda soovijaid nüüdseks palju-palju rohkem 500 vist umbes midagi isegi on jah, selliselt, seega seal üsna konstantne. Ma tean nagu läbi aastate, mis on huvitav, et näitlejaks, pürgijaid noorte seas, hoolimata sellest, kas iive on vahepeal üleval või all nagu sama palju. Aga ühesõnaga toonase teatrikooli hoolimata sellest, et seda veel ei olnud olemas, oli ikkagi sinna ihaldusväärne koht, oli küll, oli küll ja see on üldse üks huvitav asi, et eesti rahvas, kallid kuulajad, peate jaoks ütlema, et olete väga teatrihuvilised, kuna Meie ajal asus Eesti vabariik teisel kohal, selles nimistus, mis koostati, ma ei tea küll, kelle poolt üle maailmateatrite arvu ja elanike arvu kohta siis jumal vaevalt, sest et Vene Föderatsioon ise oli seitsmendal kohal selles nimekirjas esimesel kohal oli siis Saksa demokraatlik vabariik. Tundub, et praegu ka, kuigi ma ei usu, et niisugust tabelit on tehtud, aga mulle tundub, praegu on ka Eesti teatri külastatavuse suhtes kuskil väga esimestest kohtadest rahvuskultuur põhimõtteliselt Eestis imelikul kombel küll. Mõnus on ju vaadata suurte vabaõhulavastuste tohutuid rahvamasse, mis kogunevad neid etendusi vaatama. Muidugi rahvas valib nüüd käega igati, muidugi nii massiliselt vaatamas ei käida. Palju teate olete muutunud on, ütleme tollest ajast, et ma saan aru, et ta oli nõukogude ajal väga populaarne, Tal on kunstivorm ja on ka praegu, eks ole, Eestis, kui niimoodi puhast kunsti vaadata, siis kas on muutunud ka seal teatris midagi? No päris teatritegemise enda suhtes minu arvates eriti midagi muutunud riigi kolleege. Nende näitlejate mängulaad kisud kindlasti nagu muutunud, võib-olla pööratakse tähelepanu karakteri loomingule terravatele karakteritel ja millegipärast räägitakse küll praegu vanakooli näitlejatest, aga selle eest on vist kogu aeg räägitud ka vist, tähendab meie nooruses räägiti vana näitlejatest, aga selliseid, midagi halba selles on pigem nagu austusväärsesse on see huvi just nimelt seesama kuju loomise vast detailide vastu ja, aga mis siis tänapäeval rohkem tehakse, et kui enam karaktereid nüüd siis käib lihtsalt laval suur paugutamine ja muusika mängib kõvasti. Nagu teater on minu arvates muutunud nagu rohkem lavastaja keskseks ja meiega me kõik nagu selle teenistuses, et kirjaniku ja lavastaja idee välja tuleks. Ja Lähme veel selle lava lavakooli ajalukku tagasi või kui te seal õppisite, siis mis teie arvates oli, oli ta on tänapäeval lavakoolist teistmoodi, kui siis oli, et milline nägi välja tollane selline teatritudengikooli pääst? No siin ei ole suurt erinevust, meie erinevus praegusest lavakunstikoolist oli võib-olla selles, et poole õppeaasta jooksul hakkas tööle peal meie praegune kateeder, me kolisime siis pooleldi Suvorovi puiesteelt ära jää, vantsisime siis soorovi puiestee ja Toompea vahet kogu aeg, eriala tunnid olid Toompeal, teoreetilised ained olid nagu all ja siis me niimoodi üles-alla marssisime, seal. Aga sisulist mingisugused tunnid ikka pidite tantsima kõvasti hommikust õhtuni ja tööde tegema ja vehklema ja, ja, ja, ja, ja siis Kiievist veel ühed viimased, kes Esmadroniga kokku puutusid. Padrun spadele, mõõt millega võib torgata ja lüüa. Meie oleme nüüd praegu Eestis ennast siin rohkem nagu MB peale, ainult Floreti eskadron on kuhugi järgadunud, meie. Ega meil, ühesõnaga vana kooli näitlejad praegu tuleksid, teeksid tuule alla balloonidega noortele võtaks veel Eesti meistritiitli. Kas Panso oli õudne inimene? Me kõik õudselt respekteerisime teda, aga me, ega me ikkagi jah, kõigi ühine seisukoht on nagu, et me ikkagi natukene nagu kartsime teda. Ja ja ma ei saagi täpselt aru, mispärast meile loodi niisugune hirmuõhkkond, kas kardeti, et me muidu ei võtnud tõsiselt seda tööd või? Aga minul on siiamaani tunne ikkagi teatrit tehakse hea tujuga isegi kõige raskemat tragöödiast. Ja vähemalt suur tahe peab olema lavale minna ja soov midagi teha ja see saab minut heas meeleolus sündida, nii et kui meid, nagu need õppejõud kõik võrdselt rohkem nahutasid ja inimesed ja pahandasid kurjus lausa meiega ja, ja kui me ei osanud teha midagi, tegime valesti, siis see oleks võinud olla hoopis nagu niisugune. Kõigepealt nägin nagu selgeks teha, et, et miks nad niimoodi teevad ja endast seltsis etüüdi ja esemete tegevus kujutab, sest laval ei ole ju vaja kujuteldava niidiga nõelude või kujuteldavat tööriistadega tegeleda või mainida eripaki ja, ja nojah, päris see on nüüd nagu heaks naljaks muutunud, aga, aga esimetata tegevuse juures oli oluline just see kontsentratsioon. Kontsentreeruda sellele tegevusele ja näed asju, mida tegelikult olemas ei ole. Ja kes teie kursusel käisid, kes on need kõige esimesed lavaka tudengid? Ei meie kursuselt. Ja need 10 poissi, need ei olegi enam meie seas, on, ma ei tea, miks see surm on nii meie kursust laastanud tüdrukud on õnneks kõik elus. Ja nendest. Ja siin savist seina Ükskülaga vist vähem, aga aga elus ja ja teatriga tegelevad, oleme meie Aarne Ükskülaga tähestiku esimene ja tähestikku viimandade, nii naljakalt, kuidas side jäänud on? No rääkige mõni, kas teil tuleb meelde mõni lugu sellest, kuidas te mingisugune kursaga tehtud, mingisugune selline tudengi krutski või lõbus lugu sellest, kuidas lavakas õpiti? 50.-te aastate lõpus? Hallim, ja teistsuguse, mis see oli niimoodi, et ega tol ajal ka, ütleme meie nüüd Kalevipoega päris läbi olnud, lugenud keegi ja siis, kui ta meil õppeplaanis sees oli, vist ilmselt kas oli teisel kursusel, siis me istusime nagu lollikari ümber Panso seal saalis ja keegi eriti midagi tark ja tähtsad ei osanud öelda ja siis sattus minule niisugune küsimus Panso poolt, et miks pandi laevale nimeks lennuk sellise ümber maailma reisilaev. Ja mina mõtlesin esimese hooga vastuseks, et lendaks kiiresti nagu lennuk. Vihastas selle tunni oi täitsa tunni lõpupoole ka veerand andes sellega märku, et lugege korralikult läbi meie armastatud rahva vara ja kui palju üldse üks näitlejatudeng lugema peab? Hirmus palju peab sealt muidugi läheb nagu mahaloomulikuna erialane kirjandus nagu näidendid. Ja siis muidugi Stanislavski mõlemad raamatut kuulusid meil nagu piiblit ka minu elu kunstis ja näitleja töö endaga, sest noh, nii nagu kogu riigis kees kõik Lenini järgi, nii oli täiesti nagu dogmaks kippumas saama juba Stanislavski järgi, kuigi selle dogma Stanislavski puhul selle leevenduseks võiks öelda, et elektrik laienes siis nagu igaühe individuaalsuse peale, kuidas keegi läbi enda ikka tõlgendas. Ja ühesõnaga draamakirjandust meile palju loeme. Aga kas te olete praegu ka palju draamakirjandust? Ikka loen, mul on kunagi kolin sugune, painab unistus midagi hästi sobivat ja ise mängivat lavale tuua ja väga huvitavad näidendid kursusel ei ole avastanud ka, eks ole, ma lavastasin, Arthur Watson iluduskuninganna. No see oli õudne periood, aga kohutavalt kasulik. Näitlejana õudselt vajalik, teisel pool resi lauda istuda ja näha seda asja. Teise tekkis kohe empaatia lavastaja suhtes. Aga me ei kibele lavastama? No ma ei usu, et lavastajad on nii palju tulnud, et seal nüüd nagu nagu ei tahaks sinna vahele trügida enam sest see on ikka omaette elukutse, see jälle mitte nii et teeks ka õige laval lavastaks midagi. Aga kui mitu rolli te olete elu jooksul teinud? Ma arvan, et see arv ei tulegi nii suur nagu meie omalajal imetlesime vanade näitlejate elu jooksul loodud rolle, nagu Hugo Lauril oli neid üle 300 aga tema pärines sellest, kui vanas Estonias toodi välja etendus vahel kahe nädalaga. Etendus oli kole palju ja sealjuures on loetud ka kõik väiksemad teenrid ja õpipoisid üles. Minul on see kuskil 200 juures ka 200 Pöörane. Nojah, ega sealhulgas ka näiteks kui beer kündi lauale toodi, siis minul oli seal neli rolli mängida, muudkui jookse vaheriideid vahetada riideid ja aga mis peab huvid. Huvitav on märkida Lähed PRi kõndi lavastustes olen mina selle 46 või seitsme aasta jooksul mänginud draamateatrites kolmes lavastuses. Ooperiteatris on see loomulik ikka aeg-ajalt tehased, ravi aasta võib välja. Aga oma etenduses tähendab seda harvemini, et näiteks tõde ja õiguse teist osa Mauruse kooli selles ma olen teinud ka kolmes lavastuses ka sama rolli. Ei, ei erinevaid rolle ja siiski jah, jah, just. Ja tagahoovi 200 lavastuses mees naine kontserdi kahes lavastuses. Ja lihtsalt ütleb, see näitab ilmekalt 846 või 47 aastat olla Draamateatris selles teatris, kui aukartust äratav aeg see lihtsalt on. Ja mis on olnud Teie selline lemmikroll, kui te mõtlete. Kui te mõtlete nagu, et, et mis on olnud teie jaoks kõige tähtsam roll, te olete teinud mingil määral murrangulise, üks on eluteel kujunenud, siis võib-olla kolabrin, joon ja kihnu Jõnn ja oi-oi nüüd nagu viimastest aastakümnetest Frank rasselli, Rita koolituses ja ja, ja, ja mis ma siin ikka Ma mõtlen, kui nad kohe korraga pähe karge, ju nad siis nii olulised pole olnud. Onu Remuse juttude jutustaja roll, see on ju kõige olulisem, see on teie roll meie põlvkonna jaoks kindlasti. Jah, sellisel kombel, kui me seda, kui tehti ettepanek helikassetitehase poolt, et seda lastele plaadiks lugeda siis ei aimanud ei mina ega mitte keegi, et sellest nii kuulatav plaat. Sest korralik sita, kes mõtles välja sellise kilpkonnaonu häälekilpkonna, ütleks AiTummeri kirikum komme, rikker just sellise häälega. Ma usun, et need hääled elavad meis kõigis. Tegelikult sa kuuled ise neid hääli eriti ja, ja ei ole väga tänulikud Tõnu haavale läbi astumise eest ilusat pidutuju. Suur aitäh teile lavakunstikooli 50 ja aitäh külla tulemast.