Ja kolmandat korda järjest tulen kronoloogia juurde tagasi, sest mul ei ole pääsu, neoon, kiftid, elukad, eks ole. Kõik need draakonid on fantastiliselt huvitavad loomad. Keskaedne zooloogia kolmandast neljandast sajandist peale Kristuse sündi praktiliselt toetus igasuguste Gambinaatorite ümbert kirjutajat, et arvamustele ja kirjutistele kui informatsiooniallikatele zooloogia isaks võib tõepoolest õigusega pidada Aristotelesest. Ta kirjeldas ja paigutas väga mõistlikult väga asjalikult välja töötatud enda poolt välja töötatud süsteemi enam kui 500 erinevat liiki. Kuid see oli antiikaeg siis, kui Rooma impeerium lõplikult lagunes. Ristiusk. Keskaja alguses no ütleme kuskil viies kuues ütleme, kuues seitsmes sajand. Ja praktiliselt 13. sajandini loomade kirjeldused moodustasid, esinesid vestjaariate näol ja reeglina seal olid kirjas kuulujutud ja igasugust ebausundite ja legendaarsete ette kujutad diste kirjeldused ja üht-teist loomulikult ka antiikautoritest päri, zooloogid käes nii-öelda nagu selleks oli Plinius. Ja loomulikult Aristoteles ise. Tal olid suurepärased raamatud, näiteks perizoyon, Marion loomade osadest, hiilgav raamat, mis on väga kasulik. Pysti Harjetest keskajamisteooriatest, aga draakoneid on kirjeldatud ja lausa süstemaatiliselt klassifitseeritud kirjeldatud. Tiivulised ja savalisel draakonid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja kõik need draakonid olid kurjad ja pahad. Nad nõudsid endale printsesse, kes teab, milleks ju siis söögiks ja võib-olla veel millegi ja nad põletasid, hülgasid tuld ja põletasid terved külad ja metsad ja alad ja linnad. Ja nad olid väga-väga-väga ohtlikud ja pahad loomad. Nendega seoses. Ta päästis printsessi, ta tappis draakoni. Kuid ta ei asunud draakoni kohale. Madal müüdis muinasjuttudest, reeglina kangelane, kes lööb draakoni maha. Saab tasuks seda, mida draakon? Röövel, igavene, eks ole, nõudis, ja vägisi endale võttis. See draakonitapja saab printsessi, ta saab riigijuhiks teda nüüd külvatakse kullaga ja toidetakse, mida see tähendab? Ta etapis draakoni asus tema kohale, andke andeks, aga see on nii. Püha Jüri ütles, see ei ole minu, võid sa issanda võid. Ma ei võta printsessi naiseks. Ma olen munk ja selleks ma jään. Mul ei ole vaja võimu, see on issanda võid, ma lihtsalt tahtsin nii, nagu seda soovib. Issand, et inimesed saaksid hästi ja rahulikult elada, isandad teenida. See on ainus rüütel, kõik teised rüütlid, andke andeks, ei ole päris, aga no okei, see on minu isiklik arvamus ja suhtumine sellesse loosse meeldib mulle püha Jüri, mis parata, aga mulle meeldivad ka draakonid, eriti needsamad idamaise draakonid, jumal kui ilusaid. Ta on just nimelt Hiinas ja Indo-Hiinas. Draakonidest no näiteks lugu draakonist, kes armus imekaunis roosaka pärliks. Ta tantsis selle pärliga ja pärl. See oli suur, roosat värvi, unikaalne, ainulaadne, aga ikkagi pärl, aga see pärlihingega ja temaga armastas draakonid ja nad elasid väga õnnelikult, kuid mitte kaua. Sest üks india kaupmees sai teada, et ookeanis meres on selline pärl ja ta kasutades Draakoni naiivsust heasoovlikkus ja abivalmidust sai draakoniga sõbraks ainult selleks, et varastada üliharuldane roosa pärgi. Ja selle pärli viis ta India ranžale ja said tohutu suure varanduse tasuks sesse pärli üle kõige kõikidest kalliskividest kõige kaunim. Aga muidugi pärl said väga nukraks, kui teda lahutati, tema armastatud kolist draakon aga nuttis ja siis raevus ja siis ta leidis selle kaupmehe ülesse sõnamurdjad ja reeturliku sõpra ja lõikab maha, kuid oma pärli tähendab tagasi saad, on ilus lugu. Vaadake, mis asi on tõeline kunst hiina kunstniku meeles. Maalikunst on oskus näiteks siidi peal maalides sellist maastikku, kus mägede männid kasvavad mägede peal eri tasanditel, mägede vahel. Sa näed udupilvi, nad on udupilved tihedad, kuid vaadates seda õied, maali. Draakon, kui sa ei tunne, et maali peal maalitud pilves on oma draakon, temal ei ole suurt midagi veel.