Tere, ma olen Villu Tamme, heade, kuulate uunikumi. Omal ajal telefoniparandajana kutsekooli lõpetanud Villu Tamme saatus sai otsustatud 14 aastaselt, kui klassiõde talle punkbändi Sex Pistols kleebeegaaging. Pärast seda läksid juuksed püsti ja haaknõelad riiete külge. Kui JMKE tegi tere, perestroika oli legend sündinud. Musa on Villu elu jooksul palju loonud, kuid kes ja mis on talle kõrva jäänud enda tegemiste kõrval? No te arvate, kas seda küsimust küsitakse, siis millegipärast tuleb, see lugu ei ole sa mingi eriliselt oluline olnud, aga millegipärast tuleb lugu nimega seitsmepenikoormasaapad pähe valdkonna nii lugu ja seda laulsid umbes nagu Tõnis Mägi. Ja kas Jaak Joala või ess valdkonna, nii seal üks oli veel vist? Ei ole ikka kolmekesi olete üldse täpselt, aga igal juhul ei ole mitmekesi laulsid millalgi seitsmekümnendatel, kus ma esimest korda kuulsin, üldse enam ei mäleta. Väga võimalik, et ma kuulsin seda Peipsi ääres maal rapist seina pealt, et oleksid asjad nagu on siiamaani andnud sihukse tugeva nostalgialaks on, aga sellest ajast mäletan Helgi Erilaiu häält juba mingi 40, sest tagasi sa vist nagu et see on parim raadiohääl üldse. Ja siis kõiki neid vikerraadio keskööprogrammi ja keskel mosaiigialguseid mäletame siukseid asju. Ilmselt see lugu tuli ka sealt nagu 100 aastat vana maja seina pealt sellisest trapist, ehk ma arvan, et jah, et sealt. Ja siis, kui ma käisin Kuku raadios veel Mäks tegi mingit mingit sihukest edetabelisaadet, kus Eesti muusikud pidid panema 40 oma lemmik eesti lugu. Rita, siis ma mäletan, et see lugu oli mul seal ka teisel kohal. Esimesel kohal oli enne põrgu naabri maja ritta siis on ka üks legendaarne lugu, muidu võiks hoopis sellest loost rääkida, aga, aga ma ei usu, et meil siin olemas on, fonoteegis ongi siis seda ei tasu naguniimoodi olla. Lasta päevasel ajal lugu nimega seitsmepenikoormasaapad. Ma kardan, et see ei ole ühegi plaadi peal ilmunud. Kuulge, ma mäletama selle Kuku raadios nuiasid endale kasseti peale küll ma olen seda sedakorda, eks ole, kuulanud, aga siis millegipärast alati tuleb meelde. Laulu seitsmepenikoormasaapad loojad Andres valdkonen ja Peeter väljak on eraldi teinud näiteks ansamblit väntorel ja kogudus koos aga möödunud sajandi kuuekümnendatel tegutsenud viikingid. Sellest ajast pärit tutvus saigi otsustavaks seekordse uunikumi sünni juures. Edasi räägib lähemalt Andres oponent, kes meenutab ka, kuidas sattusid laulu esitama Tõnis Mägi ning Jaak Joala. Nagu te teate, see lugu on meil Peeter väljakuga kahasse kirjutatud ja Peeter õppis sel ajal Tartu Ülikoolis minaati Hinti piss. Me oleme bändikaaslased, kui niimoodi võib öelda, et Pärnu ansamblist Viking 1965.-st aastast ja see oli, ma ei mäleta, see oli mingi 70.-te aastate alguses, mis ta võis olla 74 vä. Peeter tuli jälle üks päev külla ja ütles, et tal on jube hea laulu refrään. Lugu ennast ei ole. Et võtaks sellestki meloodias osa oli viskit, meloodia, mõtlesin, et okei, et mängijad ja niimoodi käigu pealt kirjutasin salmiosa ja vaheosa ja, ja siis me mõtlesime, et natuke seda esitab, aga selle koha pealt ei olnud ka mingeid erilisi küsimusi, sest et tol hetkel me tegime niisugust toredat bändi. Niuke bänd oli, meil oleme lindistanud päris mitu lugu sellise koosseisuga küll mõtlesime, et kas panna vennad või, või kõrval mis tähendab kõrvitsavaldkonnas. Ja selle bändi nii-öelda tegelikult lõpetas minu minek Vene kroonusse 74. aasta kevadel. Aga niimoodi sai see lugu tehtud. Meil läks muidugi ülihästi, kui mina olin juba kroonus, kui, kui, siis minu asemel pidises lõppkontserdil keegi teine laulma ja siis teatavasti linti anda lauldud siis Tõnis Mägi, Jaak Joala, Peeter väljak ja mina. Nemad olid juba tol ajal ja selle põlvkonna kõige kõvemad tegijad. Aga selle peale muidugi mängisime välja ka, et kui me laulu löö, siis me oleme koosseisuga vähemalt. No see nali ja siis minu aseme siis tegi häält Oleg Melnik. Lõppkontserdil ma mäletan ikka väga hästi ja, ja seda mäletan ka, et kontserdist plaksutati seda lugu kaks korda tagasi.