Tervist minu nimi Peeter Jõgioja ja teie kuulate uunikumi. Peeter Jõgioja on tunnistanud, et enne trummari karjääri ihkas ta tegelikult lauljaks saada. Tema suust on pärit kuulus tsitaat. Eesti muusika on minu jaoks roosa tissidega õhupall. Vaatad eemalt. Väga kihvt, aga lähemalt uurides pole sees mitte midagi. Ta ise on trummi tagunud õige mitmes kollektiivis, alustades suveniiri tõtates Ultima Thulega. Aga laskem Peetril rääkida oma lemmiklaulust. Sobrasin natuke oma mälus, niipalju kui meelde tuli sellest armsast lapsepõlvest ja vene ajast, kuni siiamaani on mulle vägagi imponeerinud yks kärin kliteri lugu. See oli aastast 73, aus on ja selle loo pealkiri peaks olema Helov hambekadeem ja mille pärast ta meeldib, on selline sõbralik ja hästi tore, agressiivsust segaselt tekstist nagu suurt midagi otsida pole, eks ta, eks ta sihuke klemmi aastate trafaretti hoia mind käest, mina hoian sind jalast teemal, Loviu jõud on aga, aga samas sihuke lahe agressiivsus mind siiamaani paelunud ja muidugi meloodiajupp on ka päris hea, pigem on see üks plaat just nimelt see 73. aasta Touch miilist oli selle nimi või miskit sarnast. Üks plaat on väga mulle istunud kuni kuni siiamaani, aga minu fonoteegis praegu on üle 10000 CV, nii et noh, ma ei räägi MP3 teist, nii et nüüd on need maitseeelistused kõvasti muutunud, aga aga tol ajal oli see, see plaadikate ja sellised muud üksikud komponendid, mis seal, mis nende piltide peal olid, oli niivõrd niivõrd paeluv just Värnik, kõik see olek ja ma mäletan, et ma võisin tunde vaadata neid väikseid piinlikke esimesel plaadil oli ja imestada, kuidas nad seal välismaal elavad, ikka eksai tol ajal kuskil üheksa aastane koolsed või kümnene, nii et oli vahva küll, oli selline lõbus, lõbus asi tol ajal nagu nagu turgude pidamine või siis kuidas praegu nimetada jumaselt kuidagi oma mingisuguse isalt saadud rahaga ta siis ostsin ja muidugi piltide järgi muusika järgi ja maksis 130 rubla, mis oli tolle aja kohta üüratu summa, aga neid paate oli tavaliselt nii-öelda nendel turgudel, mille hulgast siis olid need müüjad, kes müüsid, Kell kartulit ja saslõkki ja, ja siis noh, vala autoosasid kuskil seal ka paar plaati neid väga saada ei olnud, kuidagi ta näppu jäi, ise läks, hiljem tuligi vaeras, mitte järemows ja Elo ja õnneks oli ida sihuke positiivne, et andis, andis pappi küll, kui väga kräusid. Samas muusika tol ajal tundusid väga mõttetu asi kuulutada, aga ju siis ju siis kuidagi oli teistmoodi suhtumine, eriti see kapitalistlik plastik, lärmamine. Tõepoolest, hello hello-i päkke ken on käri kliteri 1973. aasta hitt. Kuna ka see konkreetne fraas kõlab laulus vaid korra, on palale rahvasuus leitud mitu alternatiivset pealkirja nagu näiteks its kuutõbi back või tiidiumismi. Loo tekst räägib mõnda aega ära olnud mehest, kes helistab kallimale ja küsib, kas tooga temast puudust tundis. Laul tõusis Inglismaa edetabelis teisele kohale ja tähistas kärge kliteri suurt läbimurret, mille jätkuks hõivastab ja siis ka esikoha. Seda juba singliga I liider ahve gäng. Mõni sõna kärgliterist. See inglise klemm, rokki. Koon sündis 1944. aastal ning sai isikutunnistusele kirja nimega pool Francis käed. Oma muusikukarjääri üle ta nuriseda ei saa. Number üks hittide kokkulugemisel jääb kahe käe sõrmedest väheks. Lisaks on ta päris palju ka ekraanile jõudnud nii teles kui kinos. Isiklik elu seevastu kõike muud kui tunnustust lastepornokogumise ja laste seksuaalse kuritarvitamise eest on teda arreteeritud ja trellide taha pistetud. Ta ise pole end süüdi tunnistanud ja pärast vanglast vabanemist 2008. aastal lubas ta kirjutada raamatu, et tõestada oma süütust.