Klassikaraadioõhtune programm pakub täna kõigepealt esimest loengut sarjast Kristi Kivi ja tema aeg ja seejärel kuulame Philip Glassi filmimuusikat. Kell 22 on vaba Euroopa pool tundi ja seejärel kell 22 30 on kavas pooleteisttunnine fantaasiasaade, mis täna tuleb Tartu stuudiost ning muusika valib Tarmo tabas südaöösel nagu ikka uudised ja viis minutit pärast südaööd, kuni homme hommikuni kestab öö muusikaprogramm nokk Turn. Nüüd siis aga täpsemalt hetke pärast pakutavast loengust. Alates tänasest on neljal suvisel reede õhtul üle nädala võimalik osa saada ühest kirjandussündmusest. Nimelt toimus Tartus Karl Ristikivi muuseumis loengute sari, kus kirjandusloolased käsitlesid erinevaid aspekte Ristikivielust ja loomingust. Neli loengut peeti möödunud poolaastal ja neli on plaanis sügistalvel. Loenguid ilmestavad muusika vahepalad Tartu muusikute poolt. Klassikaraadio kuulajate tarvis aitas loenguid salvestada Liina Fjuk. Mina olen Marge-Ly Rookäär. Idee korraldada loengkontsertide sari Ristikivi ja tema aeg ei tekkinud sugugi mitte tühjale kohane lähemalt, räägib Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus. Käesoleva aasta oktoobris möödub 90 aastat kirjanik Karl Ristikivi sünnist. Karl Ristikivi on nimetatud väga paljude eestlaste lemmik kirjanikuks ja eesti kirjanduse klassikuks. Ta kuulub samas ritta kui kirjandus Üksik Anton Hansen Tammsaare, Friedebert Tuglase, Oskar Lutsu ja teiste eesti kirjanikega. Aga kui me niimoodi ütleme, siis me seisame sageli paradoksi et Tammsaare, Tuglas või eriti Oskar Luts kuuluvad meie ühisteadvusse palju kindlamini kui Ristikivi. Ütleme, luts ja mõtleme kohe kevadet, et ütleme Tammsaare ja mõtleme kohe Andrese ja Pearu ja Indreku peale. Aga kui öelda Ristikivi, siis on väga raske leida sellist tühist kangelast või teost, mille peale kõik korraga mõtleksid, mis nagu korraga kõigile assotsieerub. Ja see tuleb muidugi väga palju ka sellest, missugune kohtun mingilgi kirjanikul kooliprogrammis, missugust teost kõik loevad, missugust teost käsitletakse? Ristikivi looming on väga mitmetahuline, suur osa sellest on kirjutatud hoopiski Eestist väljaspool Rootsis, suur osa käsitleb mitte Eestit, vaid Euroopa keskaeglasest. Ristikivil on sügavalt veendunud, et Eesti on alati kuulunud Euroopasse ja Euroopa ajalugu on ka Eesti ajalugu. Ja sellepärast on Ristikivi teoste valikul nii õpetamiseks kui lugemiseks olnud Igalühel alati vabad käed ja iga inimese suhe Ristikivi loomingusse, kellel see suhe on, on sageli väga individuaalne ja on väga palju erinevaid teoseid, mille peale keegi mõtleb, kui ta kui ta tuletab meelde, mida ta ristikivist lugenud on ja see oligi üheks põhjuseks, milleks Ristikivi muuseum algatas siis käesoleva aasta kevadtalvel loengkontsertide sarja Ristikivi ja tema aega võiks küsida, et miks loeng-kontserdid? Ühelt poolt sellepärast kindlasti, et loeng-kontserdid võib-olla on natukene atraktiivsemad kui lihtsalt loengud aga teisalt on sellel ka täiesti ristikiviga seotud põhjendus, sellepärast et Ristikivi oli väga suur muusikaarmastaja ja ise ja ta on oma päevikus isegi märkinud, millal oli esimene kord, kui ta raadiost kuulis niinimetatud tõelist klassikalist muusikat. Sest tuletame meelde, et oli ju maapoiss Läänemaalt ja ennem kui ta Tallinnasse kooli läks pärast algkooli lõpetamist ei olnud ta tõepoolest raadiot kuulnudki. Seal oli 1927. aastal ja hiljem on muusika olnud tema jaoks sageli väga oluline, ta on olnud suur muusika, kuulajad on oma päevikus sageli kirjutanud, missugust muusikat ta mingisugust teost kirjutades on kuulanud, missuguse muusika kuulamise perioodid tal on olnud, et temast on jäänud järele ka üsna suur vinüülplaatide kogu. Nii et seetõttu ei ole sugugi Ristikivi vaimu või Ristikivi loomuse vastane ühendada muusika ja loengud, kui tuletada meelde, kes oli eesti kirjanduse jaoks Karl Ristikivi ja mida ta on eesti kirjandusest teinud ning need loeng-kontserdid, mis algasid siis käesoleva aasta kevadtalvel. Kava järele jätkuvad loodetavasti veel läbi järgmise talvegi ja seni on käsitletud professor Toomas Liivi poolt Ristikivikirjandusse tulemist ja Eesti kirjanduslikku situatsiooni. Sellel ajal, kui Ristikivi alustas Tartu Ülikooli dotsent Süvalepp on rääkinud Ristikivi lähemast kirjanikest sõpruskonnast, see tähendab niinimetatud arbujate loomingust. Betti Alver, rist kui kõige tuntumast arbujast ja teistest, kes olid ka peale selle veel väga paljud ju tollele rajal 30.-te teisel poolel Tartus Tähtvere linnaosa kirjanikud. Ja edasi on käsitletud Tartu Ülikooli õppejõu Tiit Hennoste poolt Ristikivi suhteid modernismi ka Ristikivi romaan Hingetöö oli ju üks eesti uue kirjanduse modernistliku kirjanduse tähiseid ja kuna Ta on järele jäänud väga mahukas päevik, siis on ka Ristikivipäevikutes tikiwi autobiograafilist kirjutamist puudutatud ühes loengus ja järgnevad loengud, mis on kavas siis eeloleval sügisel peaksid vaatlema üksikuid teoseid, intrigeerivaid teoseid, Ristikivi loomingust, nende seoseid eesti kirjandusega ja kindlasti tulevad kõnesse veel mitmed muud kirjaniku ja tema ajaga seotud huvitavamad küsimused. Kas sa tahaksid kommenteerida ka pisut seda esimest loengut, mis nüüd hetke pärast meie kuulajateni jõuab? See oli siis Toomas Liivi loeng 1930.-te aastate kirjanduse ja kultuurielust. Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Toomas Liiv pidas väga intrigeeriva loengu, mis mõnevõrra polemiseeriv seniste käsitlustega selliste seisukohtadega 30.-te aastate kirjanduselu kohta. Ma arvan, et võib käsitleda kolmekümnendaid aastaid ka niimoodi, nagu professor Toomas Liiv neis käsitles. Aga rõhuasetused siiski mina isiklikult muudaksin, on päris huvitav nimetada 30.-te aastate väliseesti kirjanduseks seda kirjandust, mis oli Nõukogude Liidus, on tõepoolest väljaspool Eestit kirjutatud kirjandusega. Tookord väliseesti kirjandust palju mujal ei olnud. Aga noh, tähenduselt seda muidugi võrdsustada selle väliseesti kirjandusega, mis tekkis alates 44.-st aastast, kui Karl Ristikivi ja Haiti kirjanikkonna enamik paremik ja suur osa ehtiliteligentsist. Aga väga suur osa Eesti Jaanika ligemale 10 protsenti olid sunnitud minema pagulusse, nende hulgas Karl Ristikivi. See-eest väliseesti kirjandus muidugi on hoopis teise tähendusega ja võib olla, et niisugune terminoloogiline võrdsustamine teinekord võib tekitada ka väikest vahel tervitatavad taga, vahel segavat hämarust mõningate mõistete kasutamisel. Kõneles Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus. Teine loeng sarjast Ristikivi ja tema aeg, mida me kohe kuulama hakkame, toimus 20. veebruaril ja selle teema on Karl Ristikivitulek kirjandusse ning kirjandus- ja kultuurielu 1900 kolmekümnendatel aastatel. Lektor on Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Toomas Liiv. Kitarril musitseerib Kuldar Kudu. Minu ülesandeks on rääkida siis 1930.-te aastate, et Eestist ja sellest kontekstist, mis Karl Ristikivi saatis tema sisenemisel eesti kirjandusse. See niisugune raske teema ja asja tuum on selles, et sellest ilusast kümnendist 1900 kolmekümnendad aastad on kirjutanud teatud väga palju erinevalt ja põhimõtteliselt siin ütleme, meil on ikkagi kinnistunud mingi niisugune kanooniline arusaamine, et see oli üks ilus kümnend ja ja seal sündis väga palju suuri asju, nagu Öeldakse, et päts oli, oli, oli president inte Laidoneri vägede juhataja ja nii edasi. Aga tegelikult nüüd see 30. aastate eesti kogu oma mitmekesisus on tegelikult vist natukene teistsugune. Aga ma praegu ikkagi ütleksin, et selles majas, kus me praegu oleme, et siin on seda ilusat eestiaegsust nii palju ja ma vaatan praegu seda lampi, sisemised armatuur, siin originaal ilmselt. Tuledele aga ta on ikka sellest Carli ajast ja see on niivõrd kenam, see on nagu mingisugune eestiaegsuse etalon, see kasvõi selle maja sisseseade siingi kas või need kardinapuud kardinad ja nii edasi. Aga tegelikult no see 1930 aastat Eesti oli ilmselt üks väga keerukas nähtus, mida meie tänapäeva ajaloolased ja kirjandusloolased ei oska õieti hinnata. Annaks jumal, et oleks aeg, kui seda õigemini hakatakse hindama. Aga põhimõtteliselt muidugi see oli nüüd see kuldne esimene Eesti vabariik oma teisest kümnendist. Ja meil oli tõesti olema siis juba kümneaastane kuus Eesti iseseisvusest, meil oli siin riiklik struktuur välja kujundatud ja meil oli ka välja kujundatud niisugune rahvuslik kultuurielu. Aga ma juhiksin praegu tähelepanu ikkagi sellele Asjale, mida me praegugi nii väga armastatakse, on see Euroopa aspekt, et tol ajal Eesti oli ikkagi üks lahutamatu osa Euroopast, kuigi me praegu tahame Euroopasse minna. Me olime seal juba vähemalt 1000 kolmekümnendatel aastatel ja kõik need asjad, mis juhtisid Euroopas, neid juhtisid ka meil nad juhtisid natukene teistmoodi, aga, aga, aga nad põhimõtteliselt kordasid seda Euroopa mustrit ja konilist natukene piinlik isegi praegu rääkida tegelikult 1009 30. aastate eesti kultuur ja kultuurielu mingis mõttes des meenutas tollaste Euroopa suurvõimude Saksamaa ja siis Nõukogude Liidu kultuurielu. Ehk teisiti öeldes noh, me võime neid paralleele siin veelgi tuua, see oli mingisugune autoritarismi audi autorit, haarsuse kümnend ja, ja kogu see kultuurielu nii või teisiti, ta oli minu meelest küll enamuses Euroopa riikides riiklikult juhitud või riiklikult juhitav. Ja Eesti ei olnud mingi erand. Ja selles mõttes me võiksime siis tuletada meelde neid nõukogude aegseid väljendeid, et meil oli ka käsil mingisugune kas nüüd just kodanluse diktatuur, aga küll mingisugune diktatuur ja neid asju siin kuidagimoodi ette kirjutati. Ma ei hakka praegu äkki ma lähemalt kõikidest nendest ilmingutest, aga no fakt on see, et ta on 34. aastal siin Eesti vabariigis midagi muutus, ma ei räägi siin praegu vapside vabadussõjalastest ja nendega seotust, aga siin ühesõnaga toimus niisugune ilus nihe riiklikus plaanis, mis paraku kandus ka kultuurpoliitikasse. Jah, me võimegi praegu ütelda, et see Eesti vabariik nii ilus ja armas kuidagi oli, et ta oli ikkagi kodus kolmekümnendatel aastatel seotud mingi niisuguse konfliktiga vaimu ja võimu vahel. Ehk teisiti öeldes vaim esindas seda siis Tammsaare, Ristikivi või mõni teine ja võim, nemad, seda võimusin nimetama Laidoneri nime näiteks nad ei saanud päris hästi läbi ja siin me kõik teame, kuidas Tammsaare suhtus sellesse riiklikusse, au avaldusse, kui ta kutsuti kolmandast teisel poolel seal ühte ühele banketile Kadrioru lossi, paarsada meetrit tema elukohast eemal, Tammsaare siis väga tseremoniaalses ütles, et ma ei tule sinna, jättis kõik need Eesti eliiti kuuluvad mehed eesotsas vist riigivanema Konstantin pätsiga sinna tühjade kätega siin ootama. Ma arvan, et see on üks niisugune asi, mida tasuks ikkagi rõhutada ka tänapäeval, et et see Eesti vabariik ja temalt kirjanikkond ei ole alati mitte astunud ühes ühes rütmis. Aga kui me sellest küll me siis räägime, siis see kümnendik agulirealismi kümnend ja selle kümnendi alguses oli eesti kirjanduselus väga selline sündmus seal nimelt oli niisugune realismi pealetung niisugune selge opositsioon ja võidukas opositsioon nooreestilikku, seevastu see on tavaliselt tuntud eluläheduse nime all. Vahel räägite sorbiitlusest ja seda tavaliselt seostatakse August Jakobsoni nimega Hugo Raudsepa nimega, aga seal oli ka Juhan Sütiste oli näiteks ja mis kõige tähtsam, seal Erni hiir oli selle eluläheduse juures. Ja tegelikult see elu läheduslus 1000 kolmekümnete aastate alguses kujuneski ikkagi mingis mõttes põhitegijaks kogu sellesse Eesti kultuurielus. See oli realismi nõudev elulähedust, Eesti konkreetset kaasaega kujut kujutamist nõudev liikumine. Ja paraku see liikumine võitis, kuigi seal oli vastu vastu vastanu vastu vastustajaid oli aga ütleme niimoodi, et see noor Eesti aja järgi, mis oli nii surev Mürina valanud kusagil 1000 905. aasta paiku, selle selgroog murti 1903. aasta alguses. Ja tõepoolest see Tuglase ja Suitsu algatatud Feuroopale liginemine see ikkagi oma põhiosas kuulutati 1000 930.-te aastate alguses aegunuks. Teda nimetati väga halvasti vaimu parundluseks ja selle asemele oodati, nõuti uut, teistsugust kultuuri, kirjandust ja see uus ja teistsugune kultuuri ja kirjanduse tuli. Nii et tegelikult meil on tegemist sisuse realismi aastakümnega, mis lõppes siis omakorda 1940. aastal Eesti jaoks väga selgelt reljeefselt nagu noaga lõigatud, aga jätame praegu nüüd need poliitilised sündmused tagaplaanile. Ja küsima nüüd, et kui meie praegust Eesti kirjandus avalikkust nüüd intervjueerida, mis on teile 30.-te aastate eesti kirjandust meelde jäänud, siis ma usun, et esimene asi, mida nimetatakse Arbojad see on see ilus ja armas Tartuga seotud kirjandusrühmitus, tus seal Betti Alver ja Heiti Talvik ja siis oli Bernard Kangro ja Uku Masing ja kes nad kõik olid sa niisugune tore seltskond, vaatasin praegu neid pilte, nad võiksin seina peal, aga minu meelest on praegune aeg siiski natukene korrigeerida neid kahtlemata Tartu keskseid vaateid, need, mis rajatud suures osas Tartu Ülikooli kirjandusprofessorite arusaamadele. Hakkan Karl Muru siin ja Arold, Peepu, kes tõesti hindasid kõrgelt kõike seda, mis on seotud arvuiataga. Aga mina praegu alustaksin siiski või juhiksin tähelepanu sellele asjale. 1930.-te aastate eesti kirjandus arenes kahes ruumis, meil oli ikkagi olemas kaks Eestit. Ja nad olid ka geograafiliselt lahutatud, ehk teisiti öeldes, see kõlab praegu tänases Eesti vabariis kaunis võikalt. Oli olemas ikalis Eesti kirjandus Eestis, kodueesti kirjandus ja oli olemas ka väliseesti kirjanduse, oli eesti kirjandus mitte Rootsis ega Kanadas, vaid Eesti Kirjanduses, Nõukogude Venemaal. Ja me sellest praegu muidugi räägi sellest, et see niuke kole asi. Aga ta kole asi, aga see tuli meile õige varsti siia väga julmalt sisse. Ja ma praegu ütleksin niimoodi, et me võime rääkida 1030. aastal on eesti keeles ilus aeg. Meil tõesti ilmus siis väga palju uusi raamatuid, romaane, novellikogusid, luulekogusid siin Eestis. Aga samal ajal on see ka eesti kirjanduse kõige kurvem kümnend. Ehk teisiti öeldes on see kümnend, millal ikkagi tapeti Eesti Kirjanike massiliselt. Mul ei ole praegu mingeid andmeid, ma ei oska öelda, kui palju neid seal nõukogude liidus neid eesti kirjanikke tapeti või kuidas nad seal iganes ka surid, aga asja tuum on selles, et nendest tuli minu meelest siia juba tollasesse Nõukogude Eestisse tuli kaks kirjaniku Eduard Päll ja Felix Kotta. Aga no kus need teised jäid, Hans Pöögelmanni ja Jaan Anvelt kirjaniku nime, reis, raadio me ei tea seda. Aga ma arvan, et me võiksime tõesti silmas pidada tänasest teadmisest palju rohkem seda, et meil ikkagi olemas eesti kirjandus kahes ruumis oli olemas. Väliseesti kirjandus ja väliseesti kirjandus oli paraku täiesti nõukogulik mallide järgi üles ehitatud sotsialistliku realismi kirjandus. Ja neil on kuu hiljemgi, meil siin oli Rootsis, kui me räägime väliseesti kirjanduse pärast, teist maailmasõda oli seal oma ajakiri Rootsis, me teame, oli tulimuld ja mana. Ja mis need ilusad nimed kõik olid, aga siis 1030 aastat oli seal Leningradis, oli aja grilleegid. Ma ei tea, kui palju seda keegi siin praegu lugenud, mina seda hiljaaegu lugesin, sirvisin seal neid kirjutisi ja seal kirjutasid mitmed tolleaegsed autoriteetsed inimesed, Hans Pöögelmanni näiteks, kuigi ta seal 30 89. aastal ma ei tea, mis tast sai, ma tänasin aru saanud. Aga asja tuum on selles, et see eesti kirjanduse tolleaegne väliseesti kirjandus tuli 1004. aastal Eestisse tagasi siia ja ja see, see väliseesti kirjanduse kehtestas ennast siin kodu-Eestis ka või ütleme niimoodi, et see nõukogude eesti kirjanduse paraku ikkagi jätkas seda 1003.-te aastate nõukogude liidus tapetud eesti kirjanduse traditsiooni. Noh, need on keerukad küsimused, kuidas neid siin käsitleti ja mida siin räägiti, Pöögelmanni või ei räägitud ja nii edasi. Aga ma juhin teie tähelepanu ikkagi sellele et see Eesti kirjandus arengu, nagu siin Tartus tavatsevad eesti kirjanduses protsess. Et see ei ole nüüd nii väga lihtne, vaid et see on tõesti unikaalne isegi selles Euroopa mastaabis ja. Me võime siin rääkida paralleelidest Soome kirjandusega, võib-olla seal see Karjala-Soome, ANSV ja kõik, mis seal sellega seotud ja siis midagi muud, aga need kõik need asjad on kuidagimoodi tihedalt seotud, on üks ilus ümmargune sõnandis kursus mida me praegu kasutame palju. Mina kasutatakse praegu niimoodi eesti kirjanduse või eestikeelse kirjanduse diskursus. 1003. aastal oli kahes ruumis. Ta oli geograafiliselt eraldatud Dali poliitiliselt ja ideoloogiliselt eraldatud. See diskursus jõudis järgmisel kümnendil 1009 neljakümnendatel aastatel siia Eestisse. Oma kordasin tekkis jällegi niisugune teine ruumijaotus, aga ma arvan, et me peame kõige tõsisemalt ikkagi võtma neid neid konkreetseid autoreid ka seal Leningradis, kes kirjutasid näiteks ajakirjas leegid ja ka võib-olla mõnes teises ajalehes või ajakirjas Karl Ristikivi, tema muidugi pruukinud sellest teada, mul ei ole tõesti mingeid andmeid, kas ta üldse teadis, et meil seal piiri taga teemal oli mingisugune eestikeelne kirjasõna või või, või ta ei teadnud seda. Aga millegipärast noh, kardistil ka ta ikkagi selles üldises raamis liikus. Ja vot selles kontekstis ma tahaksin praegu rõhutada kolme aastaga silmas pidades, et see meie poolt nii kõrgelt hinnatud arbujate liikumine näiteks et ta tegelikult kujutab endast Euroopa plaanis ikkagi mingid 19. sajandi nähtus või nagu meil siin räägitakse sümbolism, uus sümbolism, mis ta seal on väär ja kes nende nimed seal olid, seal kõik olid nagu Puškin ja need on nagu olnud juba. Aga muidugi Eestis oli olemas tõeline 20. sajandi kirjandus 1000 kolmekümneil aastatel ja ja vot ma tahaksin praegu juhtida sellele kirjandusele tähelepanu. Nüüd see tõeliselt 1930.-te aastate Euroopa kirjandus meil Eestis ta ilmselt kõige rohkem ikkagi seotud nende nimedega, keda me praegu ei ta isegi vist hästi suhu võtta. Taavi, siin on natuke niuke leebem variant Juhan Sütiste, kellest hakatakse rääkima praegu olnud ja aga natuke halvem variant Erni siir masele hernes hiire juurest natuke teataksid lähemalt, kui te nüüd lubate ta võitja pahastada või mitte. Enne hiir on nüüd niisugune, kes ma väga noore mehena 919 tuli eesti kirjandusse kõige radikaalsema modernistliku tekstiga, arm luu, kiki kiigipeeri rindel Kippe ja nii edasi. No ta sai natukene vähemalt 20 aastat, siis ta kirjutas seal neid fokstrotti, rütmised, luuletusi, seal ei hakka praegu siin nendest pikemalt rääkima. 2130. aasta alguses. Erni hiir oli saanud 30 aasta vanuseks, ta on 1900 sündinud ja. Ma siin Eestis oli kolmandas alguses niisugune parlamentarismi kriis, mis võib meil ka praegu jällegi juhtuda nagu nende riigipöörded hakkasid toimuma, aga enne hiir on niisugune mees, kes tegelikult hoolitas 1930.-te aastate ühe oma kirju disega. 1935 ilmus Erni hiire sulest ajakirjas looming, märtsinumber kolm kirjutis Tööeestluse tähiseid ja sealse Erni hiir, kes oli kogu aeg olnud alati väga vasakpoolne ja töörahva poolt ja seal ta siis fikseeris selle kolmanda aastate ametliku Eesti kultuuriprogrammi, töö, eestluse tähiseid, ta tõi siia ilusasse käibesse meile armsa sõna töö-eestlus. Ja tegelikult see töö-eestlus, nii või teisiti paraku puudutab ka Karl Ristikivi kelle pilt on siin praegu, ma vaatan siin seina peal. Ja nüüd noh, lihtsalt hästi lühidalt ütleksin, milles selle Erni hiire sõnumi sisu oli enne hiir nimelt oma kirjutises on siis 35 väitis, et Eesti ajalugu on väga huvitav olnud, aga et seal ei ole midagi eriti ilusat olnud, me oleme nagu alati. Peksa saanud ja kus ma seal mõisatallis saanud ja nii edasi, aga aga meil on ka ilusaid hetki olnud seal muinaseesti aeg ja ärkamisaeg, aga siis tuli nagu niisugune halb aeg oli Noor-Eesti aeg. See noor eesti aeg Erni Hiirelt 1035. aastal ei meeldinud, noh, sellepärast, et seal Noor-Eesti ajal olid muidugi suured kirjanikud, Tuglas ja suits ja kes nad kõik olid, aga nad olid hiire jaoks ja ka teiste konkurendid või nad olid mani nagu nooreestlased kunagi nägid oma kõrvaletõrjumist tuhinas konkurenti Eduard Vildes nähtiga nüüd kolmandal aastate alguses seal nooreestlastest niisuguseid seltsimehi, keda on vaja kõrvale tõrjuda. Erni hiir tuligi välja väitega, et seda Eesti ajalugu ja kogu seda Eesti ideoloogilist arengut saab ikkagi jagada niisuguseks perioodiks ja üks periood oli seal noor eestiperiood mis algas 1905. aastal ja mille tunnuseks oli kõige eitamine, nihilism, individualism ja ja siis seal oli muidugi niisuguseid ilusaid autoreid, kes kirjutasid, mõned head tekstid tahtsid Euroopasse minna, aga üldiselt see ikkagi oli niisugune. Tee konstruktiivne lähenemine. Ja hernehiir väidab siis 1035. aastal, et siis olles 35 olevat aeg uueks lähenemiseks ja seda tema nimetab siis töö eestus ajajärguks. Ja see tööstuse ajajärk olevat siis alanud, ütleme kusagil 1934, no umbes nii, pakun pärast seda, kui siis oli see riigipööre või kuidas me nimetame Päts ja Laidoner olid siis need asjad seal ühele poole saanud riigikogu laiali saadetud, siis algas nagu niisugune tööeestluse ajajärk ja Erni hiir väidab, et see on niisugune positiivne ajajärk, et see nüüd vastandina noor eestilikule lõhkumiseks on üles ehitava Tööüles ehitava kultuuri üles eitavalt kirjanduse ajajärk. Ja nii edasi kirjutab seal 1035. aasta Loomingus väga selgelt, et eesti kirjanikel on ka väga selged. Peaksid olema väga selged eesmärgid sellel tühistluse ajajärgul ja nimelt Eesti kirjanikud peaksid kujutama Eesti elu kaasaegse Eesti elus on 1000 kolmekümnendat Eesti elu aga nad peaksid seda kujutama, positiivselt, näitama seda tööd, seda üles ehitama teevad tööd, mida terve Eesti rahvas teeb. No siis 1035. aastal. Ja selle Erni hiire kirjutise põhjal võib öelda, et et kogu see varasem eesti kirjandus ikkagi eriti hästi ei sobi enam Tööeestlase ajajärku ja nende õnnetute või õnnelike nooreestlaste kohta. Ta kasutab seal niisugust inetut sõna, vaimuparunid, vaimu parumlus ja ta ütleb seal väga selgelt, et meil ei ole vaja niisuguseid vaimu, paruneid, vaimu, parulust, kes tahavad meile siia tuua mingit baltisaksa mõisnike kultuuri. No ta ilmselt mõtles siis Tuglase mõnda novelli seal ja võib olla ka midagi muud. Ja nad Erni Hirsis kuulutabki eesti kirjanduse ülesandeks 1135. aastal niisuguse üles ehitava positiivse Eesti, kuidas me tänaval ütleme imidži loomise või et eesti kirjanikud peaksid siis peaksid kujutama Eesti elu positiivselt üles ehitavatestoonides. Erni hiir mõistab seal hukka näiteks individualismi ja sellele vastanud vastukaaluks ideaaliks ta seab kollektivismi, et kui me kõik läheme koos tööd tegema talgute korras nad hiljem kirjutas greid luuletusi, mul on isegi üks tema luulekogu kaasas, kus ta seda konkreetselt juba kuidas me kõik koos läheme kollektiivselt soid kuivatama ja siis kõige kummalisem isegi heina niitma. Tal üks luuletus heinama staadionil, kus ta räägib siis sellest, kuidas noored no mitte Nõukogude Eesti noored, vaid õige eesti vaba noored lähevad siis kusagile sinimägedes, lähevad koosneid heina, saabusid tegema, niidavad seal ja ja noh, see natuke hilja tuli jahtuda, Nõukogude Eestis tuli natuke teises kontekstis tulin duši tuli nagu siia tagasi, Debora Vaarandi kunagi hiljutisel 10 aastat hiljem natuke rohkem talgud Lääne soose päratult, kolhoosid juba ja ma usun neist enamus on kõik käinud ka šefluskorras neid heina niitmas. Üldiselt on me võime seda kõike lugeda juba 1903.-st teisele poole Erni hiire luuletustest. No need luuletused on tal seal ilmunud mitmes kogus ja mul on siin praegu kogu on kaasas, aga ja siis edasi, Erni hiir väidab seal, et kogu selle töövestluse juures ikkagi oleks vaja see pahempoolsus või vasakpoolsus oleks unustada, selle asemele peaks tulema rahvuslus, me oleme kõik eestlased, see hiljem sai siin teisi nimetusi, aga no ütleme lühidalt natsionalismi kuldne kümnend. Seda eesti natsionalismi aitasid 1009 kolmekümneaastane üles ehitada pealee Erni hiire veel tuntud tark Duff vaimuinimesed nagu Uku Masing. Ma usun, neist enamus on lugenud tema kuulsadessed eesti hingest. Ja siis oli seal veel jah, Oskar Loorits oli veel üks niisugune ja ja kõik see, noh, see on üks niisugune diskursus, mis puudutab kõige otsesemalt kirjandust. Ja, ja noh, selles mõttes nagu Erni hiir ja Uku Masing, nad on nagu ühe ja ühe ühe rinde vanad, võitlevad 1035. aastal, üks kirjutab seal töö-eestlus, teine kirjutab Eesti hingest. Ja nad ikkagi nad kõik rõhutavad ühte asja, et on ikkagi olemas mingi eriline nisugune eesti substants, me oleme nagu erilised kuidagi ja me ei ole sakslaste ja venelased nad muuseas üldse mainige Vene see on nagu ei mahugi üldse nende vaatevälja ja seal ei ole mingeid venelasi olemas, on sakslased ja siis on seal noh, võib-olla lätlased Loorits oli alati lätlastega hädas ja teda siis lastud Lätisse ka vist lõpuks, kui ma ei eksi. Aga mingeid nõudeid, teine probleem, mis seal keegi ei näinudki üldse enne neljakümnendat aastat. Ja nüüd siis Erni hiir kirjutab oma artiklis tööstutähised, ta kirjutab eesti kirjanikele, paneb kirja väga selged eesmärgid, kuidas on vaja kirjutada? On vaja kujutada töötavat lihtsat eestlast tema lihtsas üles ehitavas töös selle asja juurde ütelda niimoodi, et noh, paraku paraku kolmeaastaselt kirjutati ja kujutati tõesti mitte Tuglaslikult, vaid ikkagi täiesti Erni Hiirelt seda töötavat eestlast. Ja kõige hullem, et ega me ka Karl Ristikivist mööda ei saa vist, kui me mõtleme, et 138 ilmus kardistigi romaan tuli ja raudkus on Jüri seal niisugune itaallane, Eesti prolentaalne, kes ikkagi teeb tööd ja kuigi ta sealt midagi ei võida, aga aga nad on nagu tõeline töömees ja ma ei räägi nendest hilisematest aastatest. No vot, see oli niisugune noh, niisugune riiklik tellimus, mida niimoodi otseselt ei sõnastatud, aga aga mida ikkagi arvestati nendel 30.-te aastate ilusatel auhindamisel seal, nagu te isegi teate seal Tammsaare mõnikord isegi oma talust ilma või toodete tamp, sulle antakse seal mingisugune talu Lagle talu sajox, August Mälk ja nii edasi. Kõik see nüüd kuulub niisuguse tausta juurde, aga. Ma praegu juhiksin teie tähelepanu, et umbes samasugused nõudmised olid ka ilmselt tolleaegsel Saksamaal. Ma ei ole küll tõesti üldse kursis, mida seal Adolf Hitleri aegu Saksamaal kirjutati ja mida nad seal lugesid, aga ma natukene paremini. Venemaal ja Venemaal oli sotsialistlik realism sel ajal. Ja ta 934 oli ka see kuulus vene või noh, nõukogude kirjanik, esimene kongress, kus öeldi väga selgelt välja sotsialistliku realismi põhimõtted ja no mis me nüüd praegu ütleme, et ega siis Erni hiire Tööeestlus sotsialistliku realismi põhimõtetest väga palju ei erine. See on ikka üks ja see sama. Ja kõige hullem on see, et see vist oli ka samasugune, oli see lugu Lätis, ma kardan. Ja Poolas ja, ja no ma julgesin rohkem nimetada. Tõesti, see on niisugune täiesti uurimata maa, seda varem ei tohtinud nõukogude ajal uurida, ega nüüd keegi ei ole vist nii rumalat hakkaks uurima, ütleb kuidas 30. aastate kuldne Eesti, Eesti vabariik oli seotud mingisuguse nõukogude ideoloogiaga, aga nad olid, see oli niisugune tendents. Noh, nagu te ehk olete kuulnud Nõukogude Liidu Sis soositiga tööstust ja ehitati neid kõrgahjusid ja mis nad seal kõik tegid, lendasid ja ja kummalisel kombel Eestis ka, meil oli siin kolmandal aastal väga tähtsal kohal Se tööstuse arendamine, Ida-Virumaa arendamise kirjanikud isegi pandilist bussidesse, toda 138 viidi sinna Kohtla-Järvele või ma ei tea, kus ja kuidas, kuidas ta nimetati dolla sinna näidati neile kaevandusi ja siis muidugi nad kirjutasid ka mõned nendest ja et on olemas üks niisugune Euroopa atmosfäär kultuuri algementalit, Teet ja ja Eesti on selles kogu aeg orgaaniliselt liitunud ja 1000 kolmekümnete aastate see Euroopa, see ikkagi nõudis igal pool niisugust realistlikku. Noh, meie mõistes küll natuke mitte väga realistlikest ülesehitamise kuju mõtlemist ja ja nüüd kõige hullem on see, et kui me hakkame konkreetseid niukseid paralleele otsima, siis jätame selle Erni hiire praegune hetkeks rahulaga. Nõukogude liidus valitses aastatel Jossif Stalin, tema nimi oli tuletatud sõnast stay vene keelest ära ja siis tuli seal tudesse 34 ilmus, see oleks niisugune romaan Ostrovski romaan, kuidas karastus teraskarkass Haljalas, Stay. Millest on niisugune? Praegu vist öeldakse kultusteos või noh, ma usun, et meist on palju lugenud seal Pavel Kortšagel, Pafka Kortšaagine, kes nad olid ja täiesti juhuslikult umbes samal ajal ilmus Eestis ka niisugune. Ma ise ei julge, Jüri Pari, öeldakse niisugune romaan, teraspoiss. Nuga, see niisugune kuidagi nagu see terase sõna on seal sees ja see poiss ise ma ei tea, aga ta ei olnudki Pavka Kortšaagin, eks ole, aga ja siis umbes samal ajal seal ka minu meelest, Albert Kivikas kirjutas umbes 36 avaldas oma romaani nimed marmortahvlil. Millest me praegu nüüd me oleme praegu siin, aga nemad võib-olla külmetavad seal kusagil Haapsalu taga teevad Eesti kõigi aegade kõige kallimat silmi. Aga nad, kui me hakkame mõtlema, see nimed marmortahvlil ja siis kuidas karastus teras ja nad kõik nagu kuidagimoodi paigutavad ühte raami niisugune heroiseerimine, kui me paneme sinna juurde veel Eesti, noh, ajalookirjandus seal oli 34, ilmus Mait Metsanurk Ümera jõel. Ja siis oli seal august mälul oli vist mingi romaan, Läänemere isandad. Isegi kujutate, kes need Läänemere isandad olid. Vaat niisugune. Seda ei julge praegu, eriti Tartus, ma ei julge rääkida niisugune Militaristlik, natsionalismi kultus, mille teenistusse rikk need eesti kirjanikud ka millegipärast astust ka Juhan Sütiste ema kirjutas, noored partisanid, unisuse poeemi tule staar oli vist 35, no 1140 Sütist juba kirjutas, maakera pöördub itta. Aga no ütleme, viis aastat varem ta kirjutas ikkagi noored partisanid, kuidas me seal Pihkva all vist seal peksime neid venelasi või kes nad seal hiinlased või? Vaat, kui me neid asju silmas peame, siis me ütleme vähemalt minu meelest ütlema, et Eesti kirjandus oli muidugi oma oma ühes, oma hiilgeaegadest, aga, aga ta oli ikkagi pagana suurel moel kogu selle Euroopa kirjanduse nägu. Et need eesti kirjanikud ega nad midagi eriti originaalset teinud, nad kõik kordasid seda, mida idas või läänes, mida seal enne tehti või noh, umbes samal ajal nagu täiesti sünkroonselt tegime kõik need nimed marmortahvlil ja teraspoisid ja kõik need tulid nagu umbes samal ajal. Ja ma arvan, et siin oleks niuke põhjust rääkida mingist niisugusest Euroopa liidu poolt finantseeritava, st uurimusest, kuidas kogu see 30. aastate kultuurielu arenes. Autoritaarsem esteetika Ta raamides. Siin ilmselt võib leida väga palju ühisjooni, no ma praegu lihtsalt juhiksin teie tähelepanu, minu meelest Riias on see kõige paremini näha, seal Riias on siis kuulus vabadussammas. Kui te olete käinud seal vana Vanemuise Lenini tänavaga, maid nüüd vabadusel on, ma ei tea, kuidas ta seal läti keeles on. Ta tõesti 35 pandi siia vabad sammas püsti nüüd. No see on niisugune ilus märk, 1000 S3 künd aastatest, eetikast, kui te vaatasite Vabaduse sammast Riias siis ma usun, et te võite sealt tuletada kõiki neid kirjandusteoseid ja heliteoseid ja maale, mis sealt tulevad. Ja muidugi Eesti häda oli see, et meie siin Eestis isegi meedia Tallinnas ei jõudnud vabadussammas püsti panna. Ja need muidugi, noh, see anekdoot on sellest, et me tahame praegusele püsti panna, on küll läinud juba nüüd nagu 60 70 aastat mööda, paneme nüüd püsti selle samba. Ja nüüd noh, ma arvan, et ma kardan, et kui me nüüd selle püsti paneme, anekdoot sellest välja, sest aeg on teine ja meil praegu Tallinnas, noh me võime võrrelda Tallinnas reaalkooli juures Estonia teatri kõvaduse põlvitav poiss seal. Ja ma arvan, et ei ole mitte ühtegi paremat niisugust esteetilist võrdlust lätlaste eestlaste vahel, kui lätlastel oma vabadussammas seal mingisuguseid peatänava eesotsas ja meil on see, see poiss keda võib-olla isegi tähele ei pane, aga, aga noh, mina kui kui mind palgataks nõunikuks ja ma 100 150000 krooni eest, ma ütleksin ka seal Edgar Savisaarele, et jätame selle vabadussambale ikkagi rahul, jätame ta tegemata, et me iseärasusi meil ei ole seal sammast, et meil on see poisse. Aga selleks on minu meelest asi, asja tuum on ikkagi noh, selles üldises kontekstis. Ja, ja kui me nüüd peaksime veel siin kuidagimoodi neid otse hakkama kokku viima, hakkame rääkima siin Karl Ristikivi ja kuidas ta sellega haakub, vaat siis ma praegu jätaksin nüüd selle Karl Ristikivi kõrvale jätan Arbojad üldse täiesti mängust välja. Jumala, nendega meist on nii palju räägitud ja kui te loete, Betti Alveri kirjutas seal ka mingeid juutide linnajaos ja maalija lõvipuuris, mis ta kirjutas. Aga ma praegu tooksin esile ühe niisuguse Erni hiire kõrval nisu täiesti unustatud kirjaniku vist isegi keelatud kirjaniku Evald Tammlaan, tema kirjutas 1038. aastal näidendi raudne kodu mida siin Nõukogude Eestis ka mingis mõttes kultusteoseks. Ja muidugi Tammlaan, tema oli vanem kui ristikivid oli noh, võib-olla Heiti Talviku ja kaaslane. Aga mul on niisugune tunne, et see 1930.-te aastate eesti kirjanikkonna kvintessents on ikkagi kokkusurutud sellesse Tamblane esimese raudne kodu. Ja seal räägitakse nimelt Hispaania kodusõjast. Ja see oli tol ajal see, mis ilmselt hoidis kõikide meeli ärevil ja seal selles tammlaane raudses kodus, seal on siis selgelt näidatud klassivõitlust on olemas siis laeva juhtkond, kapitalistid, kes tahavad viia sinna Hispaaniasse nendele fašistidele relv ja see on see meeskond, kes vastu hakkab. Aga seal on üks niisugune kummaline tegelane. Peeter, selles Tamla näidisraudne kodu ja Peeter ja seal on kunagi selle laeva peal on sokutatud ka siis selle Peetri niisugune lapsepõlve harv hiige kunagi mingis Velda otsus, muuseas, ma ütlen teile, kui te mäletate mägis viiendaste, seda Velda otsus mängis ja Peeter hulgast oli siis Viktor taimer või laimu ja lõhnad. Ja vaat see on niisugune Niuke Brehtilik näidendasis Tammlaan kirjutatud niisuguse prestilikus laadis seal niukene proloogia siis seal lavastaja ja autor, nad seal laulavad seal ees oma juttusid, niisugune Bertult prestilikult kolmekrossiooperis. 1929 võeti nihuke skeem. Tammlaan tegi sellest sisse, läheb klassivõitlust kujutav Raudse kodu ja seal on kaks laulu, seal on siis müügilus. Ernesaks muidugi jällegi Mattia nuhmuseda Gustav Ernesaksa, küllap pidi ta seal ka neid kirjutama, neid noote ja Nõukogude Eesti laulumises juhtima, aga tema kirjutas-ist ja isegi muusika, ma ei ole päris kindel, kas see nüüd on Gustav NSV muusikat. See beeta laulab seal kahte laul, üks on niisugune nagu armas lauljat. Eve tõstis purjed üles öises Jordis. Ja siis edasi, ta kirjutab seal, kuidas ta siis sõidab Norra fjordi eest välja ja ja seal mingi tütarlaps käib nutma seal ja siis lilled langevad sinna vette ja see niisugune ilus, niisugune personaalne aspekt. Aga see näidend lõpeb, see raudne kodu, see lõpeb niisuguse vangilaagristseeniga üks 30 800, siis on lavastatud Tallinna töölisteatris, kus kogusisse mässab laevaseltskond, oli ta siis Peeter või jess või kes need madrused, unistused, kütjad, hiinlased ja hispaanlased ja nad on kõik kuidagimoodi traadi taga. Ta võib olla interneeritute laadale, ma ei tea. Ja siis nad laulavad ühte teist laulus laulad laulu raudsest kodust meie kodu kumisevast rauast lääs või ida-põhja-lõunakaal teeb üleseltsimeeste hauast raudselt lõkked ees, meil igal maal. See on niisugune kummaline laul, mida meil praegu vist keegi enam ei tea. Aga sellega see Tammalne näidend lõpeb, seal on Tamla, näidendi lõpus on siis niisugune. Ma loetleb Martti lastakse alla, niisugune vahe ees ja, ja nad on kõiksugu seal okastraadi taga, seal. Peeter, siis see noh, see nagu proletaarlased päritolu tüürimees ja siis need mässanud magusat ja siis tuleb seal siis daam tuleb, viige. Aga see, kes seal armastab, peetes armastas vähemalt, aga no ta on muidugi saanud juba rikka mehe endale seal Otto on seal rikka mehe nimi ja siis ta poleks Ottoka sinna nendele neid toidupakke sinna tooma mingi humanitaarabi ja niimoodi ja siis nad jällegi satuvad seal kokku ja ise ütleb, et oh issand küll sa, Peeter oled siin, et kuidas sul läheb ja Peeter ta vähem minust väga tore poiss ja tema selle asend, ärge rääkige, kuidas lähete, hakkab laulma seda meie kodu kumisevast rauas lääs või ida-põhja-lõunakaar teenib üle seltsimeeste hauast raudteetõkked ees, meil igal maal. Ja minu meelest see laul nagu sobib kokku võtma seda kümnendit. Sest tõesti seal need raudselt tõkked olid ees. Mida need kirjanikud ise mõtlesid, mida Karl Risti heas mõttes on raske öelda, kas tema nüüd raudteetõkkeid siis tajus haiglate järgmisel kümnendil juba tajus. Aga ma ikkagi praegu ütleksin niimoodi, et see eesti kirjandust on kolmandat aastat, olen ikka kujundatud niisugused tellija ümber, mida ma seostaksin elu läheduslusega orbiitlusega. Ja siis jah, mingisuguse sotsialistliku realismiga sandis Erni hiir Juhan Sütiste, kes tulid juba 40-l aastal juba täiesti noh, niisugune tunnustatud meestena, tunnustatud tegijatena siia. Ja Karl Ristikivi oli paraku ka noh, ma ei ütelda, et on midagi halvasti teinud, aga see tema tulija raud kuidas on, kas see kujutab seda tööeestlast, kujutab Eesti lihtsalt töölisTallinna koolides külma? Te olete õnnelikud, et siin Tartus teinud Jüri seal ei olnud, teil olid need Tähtvere tähtsale seltsil, kes võib-olla noh, kelle töö oli teistsugune ja ristik hakkas hiljem need kirjutama seal, mis tal tuli seal võõras majas või kuidas see pealkiri on 1000 940040 kartuli roht, et noh, see on juba Tallinna teoloogiaga ristiga ikkagi kujutab kas tõepoolest seda Erni hiire liku töö-eestlus ainult muidugi läinud Erni hiirerada rada mööda lõpuni, vaid ta suhtus sellesse kriitiliselt, aga Ristikivi tõepoolest ikkagi kujutas seda ülesehitavat eestlust, kuigi nagu me teame, seal see Jüri seal või hiljem tulise kivimit juulis kivimeid nad ei saavutanud õnne, aga nemad ehitasid üles selle Eesti, milles me praegu elame. Ja ma tahtsin sisse selle ilusa jutu lõpuks ütelda. Nojah, see kõige tuntum TÖÖ eestlane muidugi ilmus 1939 jõuludeks Tammsaare sulest, see oli põrgupõhja uus vanapagan, Jürka, no tema on see kõige õigem tööeestlane, kes tõesti tegi tööd ja nagu juba siin kadunud Endel Sõgel ütles, et Jürka tegi tööd ja tal oli seal mingi ants, oli tal vist vastane. Ja noh, me kõik teame või võib-olla ei tea ka, et mis, mis nendest sai siin või nagu praegu teilt küsida, ma olen seda küsinud mõnikord varem ka Misest Jürkassaina Jürka, käisime tule majja, põles ära, eks oleks, Antsust sai sellest seal Kaval-Antsu kutsuda kelle Antsuga niimoodi, et see jäi lõhki löödud peaga sinna kivihunnikule vedelema ja seal kusagil Ants oleks ära surnud. Ja ma olin koomas nagu. Aga see on juba hoopis teine teemaga. No miks ma praegu mäletad seda, sellepärast Tammsaare nimetas Ristikivi oma mantlipärijaks ja me vist võime nagu ühendada praegu. Jätame siis selle Evald Tammlaane kõikide rahustakse kõrvalevski rahu. Aga mis tal olid? Hoitleme tulija, raud ja põrgupõhja, uus vanapagan. Ja nemad ikkagi mingis mõttes haakuvad diskursuse plaanis selle Erni hiire kirjutisega Tööeestlase tähiseid. Ja nad mõlemad kujutavad mingis mõttes seda tööd rügavat eestlast sellel lähe hästi, tead isegi, et seal on teised eestlased, kes tööd rügab. Sellegipoolest on majad ja talud ja kõik. Aga aga Ristikivi, tema oli malt oma loomingut, alguses ta oli ikkagi noh, selle, ma ütleksin mingis mõttes vasakpoolse liini peal ja ja ma arvan, et kui meil oleks olnud juba siis nõukogude võim, kole nõukogud või ega sa tuld ja rauda nii väga isegi oleks võinud ilmuda, siis ka võib-olla öeldud niimoodi, et oleks tulnud kirjutada sinna juurde mõni revolutsionääri nagu Aadu hindile vist seal mõni natuke hiljem öeldi, revolutsionääre puudub. Aga jah, seal natuke läks see 10 aasta mööda. Aga üldiselt ma arvan, et Karl Ristikivi on oma aja laps. Ja see aeg meenutab kurje kuulda meie praegust aega. Et kõik need asjad tegelikult nagu, no ma ütlen, kõik korduvad, aga üldiselt ikkagi see asi kipub korduma ja selle töö eestlase suhtes ma ütlen veel siin lõpulauset, see Erni hiire vestlus mille ta siis välja kuulutades 35, et see meid kandis läbi Nõukogude Eesti. Et need Erni hiire töö, eestlased, teda, kelle üle võib-olla tõesti Tammsaare natukene irvitas seal oma Jürkaga ja ja ka need on ikkagi need, kes selle Nõukogude Eesti üles ehitasid, need kolhoosid ja sovhoosid ja no mida seal kolinat ilusad ajad ja ja nüüd praegu meil on, paraku nüüd on, ei ole enam töövestlusaeg, nüüd on meil juba. Võib-olla teie ütlete, mis aeg meil praegu on enam nooreestlus, tähendab, meil on nagu me tahtnuks Euroopasse minna, kui meil on siin välisminister Ilves kes ütleb ikka, et no lähme sinna Euroopasse ja. No, ma ei tea, see on iseküsimus, et kus me oleme kogu aeg olnud ja kus me elanud oleme, siis kui me Euroopas ei ole olnud ja, aga noh, las ta nüüd olla, las seda siis lahendavad seal riigipead. Aga ma arvan niimoodi, et 1030. aastal rajatise vundament, mille peale meie oleme oma tänase Eesti vabariigi ehitanud, oleme seal see hobune, mille seljas oleme ratsutanud ja selle hobuse või selle vundamendi rajaja või, või see ei ole olnud mitte see ilus arvujate maailm, vaid see on paraku olnud tõesti see elu läheduslus, orbiiklus. See on olnud Juhan Sütiste Erni hiir. Kõikide nende oma värssidega, kõik, mis nad on kirjutanud, kas maakera pöördub itta või läände. Meistri sõltuvuse maakera pöördub. Ja selles mõttes ma siis praegu lõpetaksin nüüd niimoodi, et kolmandat aastat oli lihtsalt niisugune ilus aeg kasvupinnas ja eriti ilusaks ta muutuks, istume kuu, kuulame nüüd Raimond Valgre mõnda laulu või noh, praegu toodetakse meloodiad. Raimond Valgre on ka üks niisugune õnnetu nähtus, paneme sellele asjale punkti temale ristikivist oli vist üks aasta noorem, kui ma nüüd õigesti mäletan. Aga no Raimond Valgre hädalisi tema jääl, mitte lähendavaid läks itta ja tuli sealt selle punaarmee mundris tagasi ja siis ta kirjutas need Saaremaa valss ja nii edasi. Nii et oma seoksin natuke meelevaldselt küll selle tõsimeelse üliõpilased, ma kujutan ette, kuidas kavistigi siin praegu 40 aasta lõpus geograafiat. Kindlasti ainult õppimine oli ta tegijaga Valgre sel ajal, ma ausalt öeldes 40 lastel ma olen kuul, tema mängis seal Pärnu mingis kõrtsiorkestris, seal oli purjus ja noh, nagu me teame, erinevat erinevat meest olid Ristikivi ja Valgre saatuseks neil ka hoopis teistmoodi, aga aga samas ometi nad on ühe ajastu sünnitatud ja meie identiteeti kõige otsustavamalt kujundanud inimesed ja siis selles mõttes me oleme nüüd nendele tänulikud, eriti, aga muidugi Karl Ristikivi heliti tema tule uue eest, mis ilmus 1039. aastal, kui me räägime 30.-test aastatest ja soovime lihtsalt meil edaspidi tulles ka veel mõni uus Ristikivi kes saaks need suured rahad kätte ja kes saaks siis ka, kes kirjutaks Anynaguristigi pärast, sealsest pärast, sest me ei räägi enam, aga no kes kirjutas kogusel eesti rahvaluules? Et nii nagu kirjandusinimestega, nii oli ka muusikainimestega läksid nad mööda maailma laiali ja ja selles mõttes võib arvata, et võib öelda, et eestlased ei ole mitte ainuüksi eurooplased, vaid nad on ka maailmakodanikud. Ja ja käisin paar aastat tagasi Lõuna-Ameerikas Uruguay's ja ka seal nägin paari eestlast, kes on, kes on ajaloo jooksul sinna rännanud. Muusikuna ma nende küsimustega eriti tegelenud ja sellepärast mängin täna lihtsalt seda muusikat, mida ma olen ära õppinud erinevate maailma piirkondade muusikast ja ja maailmas on 20. sajandil olnud kaks põhilist klassikalise kitarri arengukeskust. Üks on Hispaania ja, ja Itaalia selline ja prantsuse teatud mõttes piirkond, mis võib-olla keskusega Barcelonas. Ja teine tähtis piirkond on, on Lõuna-Ameerikas see lõunapoolne osa Buenos Aires, Rio de Janeiro ja Uruguai Montoni Dio. Et need kaks piirkonda on nagu arendanud klassikalise kitarrimängu Ja nii palju, kui mina olen kirjandust lugenud ja nii palju, kui ma tean sellest, siis paljud unistavad kaugetest maadest ja ja reisimistest ja, ja kui ma ei eksi, siis isegi Uku Masingule oli unistuste saar kusagil seal Lõuna-Ameerika kandis. Unistused on osaliselt teatud mõttes täitnud, ma käisin seal korra ära, aga suure osa ajast veetsin nelja seina vahel ja harjutasin pilli, sest ma pidin iga nädal käima professori juures tunnis. See oli nagu sinnasõidu eesmärk. Ja selle professoriga olgu kõlabki. Esiteks. Abelgarlevaro Airedel Ida liita. Ja see on huvitav, et ma olen Lõuna-Ameerika muusikasse viimasel ajal väga armunud olnud ja ja üks asi, mis ma seal avastanud olen, on, on selline koduigatsuses sündroom ka sellepärast, et, et kõik sealsed elanikud praktiliselt on, ju on ju Euroopast väljarändajad olnud ja Lõuna-Ameerika asustati viimase paari-kolmesaja aasta jooksul põhiliselt. Ja, ja sealses kunstis ja muusikas on sellist punamusta dramaatikat ja igatsust küllaltki palju ja samas tasakaalustamiseks on siis samba ja need karnevalil, et hea küll, oleme nüüd kodust eemal peame vähemalt pidu korralikult, et mõtteid eemale hoida, võib-olla või, või oma kurbusest üle saada või nii et see kontrast on, on minu meelest seal selles kultuuris väga olemas, eriti Uruguay's, kus ei ela põlisasukaid enam indiaanlasi. Seal see kohalik kultuur on ainult siis sisserändajate kultuur. Aga sealsamas kõrval on suur kuulus hõik Brasiilia ja, ja kuulakem siis ühte seda vastaspoolt natuke lõbusamat. Brasiilia tantsu. Ja see oli rohkem nagu rahvamuusikastiilis, aga aga kuulus Brasiilia kunst, muusika autor heitur villa loobus. On on olnud selles mõttes fenomenaalne, et ta on kirjutanud umbes 2000 muusikapala 2000 teost ja suure hulgaga kitarripalasid. Ta oskas ise ka kitarri mängida. Aga, aga muusikamaailmas on ta muidugi tuntud igasuguste sovhooliliste jaa, jaa, väga paljude originaalsete koosseisude poolest. Kuulakem, millal hobuse prelüüdi number üks? Ja Hispaania rahvuslikust kitarrimuusikast selline 19. sajandi lõppu, 20 sajandi alguse salongi lugu. Francisco tarrega araabia kapridža. Tuletame nüüd Lõuna-Ameerika tantsu Antonio Laura Venezuelast kirjutas rahvasuust ülesse valsikesija arranžeerinud kitarrile. Te kuulsite esimest loengut Tartus Karl Ristikivi muuseumis toimunud sarjast Ristikivi ja tema aeg kõneles Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Toomas Liiv kitarril musitseeris. Kuldar Kudu. Salvestus on tehtud käesoleva aasta 20. veebruaril. Nädala pärast, reedel pakume kuulata järgmist loengut. Arbujad ja Karl Ristikivi, mille loeb Tartu riikliku ülikooli dotsent Ele Süvalepp.