Tere õhtust, kell sai 19 algavas tunnis kuulajate kolmandat loengkontserti Ristikivi muuseumis toimunud sarjast Karl Ristikivi ja tema aeg. Kell 20 teemiaga otselülituse Tallinna rahvusvahelise orelifestivali avakontserdile. Need teemal Ristikivimodernism kõneleb Tiit Hennoste ning pärast tema loengut mängib ansambel viia Sonora. Kui eesti kirjandusloos on Ristikivi uuritud, siis tavaliselt tema varast loomingut ei ole kuidagi ega keegi modernismiga sidunud. Noh, võib ju sealt leida ühteteist mingisuguseid võtteid, mis 20. sajandil on üsna tavaliseks muutunud kusagil 20. sajandi keskpaigas juba. Ja teine asi, Ta ei ole tavaliselt modernismi-ga seotud, on tema kuuekümnendat aastat ajaloolised romaanid. Nende puhul on küll epanus selles uues kirjandusloos kõnelenud postmodernismist, mis aga ei ole hoopiski mitte seesama asi, esiteks, ja teiseks minu arvates see, mis ta seal teeb, ei ole väga veenev. Kes, kes luges ja mäletab, see see näeb, et seal on noh, minu arvates natuke nagu sõnade ning mille peale ta asja üles ehitab, alustades ühest Ristikivi tsitaadist selle kohta, et ta kirjutab oma lõbuks ja oma mõnuks ja sidudes selle siis pardi kuulsa tekstimõnu kontseptsiooniga ja ehitades sealt üles sellise postmodernistliku asja. Aga igal juhul ei ole neid nimetatud modernistlikes selle sõna klassikalises mõttes neid asju sisuliselt jääb ikkagi üle ainult see väikene vahemik, kuhu kuuluvad 49. aastal novell noh, niisugune pisikene, aga programmiline töö ja eelkõige hingetöö millega saab, millest saab nagu keskse asjana selles osas kõnelda. On nüüd üks selline asi seega siis ma arvan, et ma püüan ka jääda nüüd nagu sellesse sellesse keskmesse praegu paigale. Nüüd teine asi, milles siit saab edasi minna, on see, et kui Ristikivi kirjutas, need olid 40.-te lõpp, 50.-te algus, need asjad, sel ajal oli modernism kui niisugune noh, juba mõnede arvamuste järgi lõppenud ja teiste arvamuste järgi kusagil oma hilisajal igal juhul see ei olnud mingisugune selline minekus Ristikivi oleks tulnud mingisuguse modernismi loojana, modernismi algatajana ja nii edasi, isegi mitte eesti kirjanduses, kus ka kahekümnendatel aastatel oli juba modernismi tükk olemas ehk teisisõnu, kui risti tuli, siis ta ja ta astus selle modernismi sisse. Ja selle tõttu noh, me peaksime küsima, et kuhu ta siis astus õieti, mis, mis koht see oli selles modernismi keerulises ja suures maailmas, kuhu ta võis astuda. Modernism on niisugune segane mõiste, isegi vastuoluline mõiste, aga see, millest võiks siin alustada, võiks sellest, et teda on jagatud väga erineval viisil niisugusteks, suuremateks tükkideks. Üks selline jaotus, millest räägitakse, on see, et ostetakse modernismi kui mingisugust ajajärk kultuuris tavaliselt siis 20. sajandi ühte kultuuriajaperioodi ja sellisel juhul räägitakse tihti ühest kuni kolmest ajajärgust, siin on nüüd erinevad erinevad lähenemised, erinevad variandid mida peetakse selliseks modernismi põhiajastuks ja keskseks modernismiks või siis, kui räägitakse mitmest ajast, siis nii-öelda Kõrg modernismiks eesti keeles selle tõi minu arust Jaak Rähesoo selle selle sõna kasutusele rahvusvaheliselt nagu sellist eriti ei ole. See on periood, mis algab kusagil enne esimest maailmasõda, algab näiteks kui turismi ja eks ma ära see ekspressionismi ka ja kestab kuni teise maailmasõjani välja. Teine jupp, mis sellele külge haagitakse, on see, mida võiks rääkida siis varasest modernismist mille puhul haaratakse modernismi alla, ütleme ka see osa, kuhu kuuluvad sümbolismi impressionismi Estatism. Tavaliselt eesti traditsioonis võetakse kokku hoopiski teiste sõnadega erineval viisil, kuid eesti keeles ei seota seda nagu modernismi kest. Tähendab, see on periood, mis algab pod läärist juba peale kusagilt ja moodustab 19. sajandi teise poole kirjanduses ühe sellise osa või ühe suundumuse või ühe serva, noh seal on ka muid ju, nagu me teame. Ja kui räägitakse kolmandast perioodist, siis räägitakse mõnikord hilismodernismist võsialisest hilisest perioodist ja pärast teist maailmasõda. Oleneb sellest, kuidas tõlgendatakse seda sinast, postmodernismi jällegi on autoreid, kes panevad postmodernismi piiri juba teise maailmasõja lõppu kusagile siis 40-st saastatus ja nimetavad kõike seda, mis on olnud sajandi teisel poolel. Postmodernne teine osa paigutab selle piiri kusagile 60.-st 70.-tesse aastatesse ja sellisel juhul jääb varasem aeg noh, niisuguse nii-öelda modernismi ajastu nime alla. Oluline on muidugi see, et nendest periootides on kõikidest sees ka midagi muud, see tähendab, et see ei sisalda ainult modernismi, see sisaldab ka erinevat muud tüüpi kirjandust või muid voole või muid suundasid või muud sellist asja. Nüüd kui me tahaksime paigutada Ristikivi sellesse maailma, siis noh, on selge, et, et modernistlik periood päris kindlasti ei kuulu sellesse vara modernismi aega, oleks üsna raske siduda seda sümbolismi caput lääriga ja selliste asjadega. Nii et me võiksime jääda nagu perioodiliselt, kui me tahaksime seda panna kusagile siis kas kõrgmodernismi aega või siis ka sellesse hilist modernismi aega. See oleks üks selline lähenemisviis. Teine lähenemisviis modernismile on tavaliselt tüpoloogiline. Kui siin detailid kõrvale jätta, siis on nagu kaks niisugust alaliiki saab välja tuua üks on see, mida nimetatakse avangaardismiks mõnikord mis seotakse eelkõige siis Prantsusmaaga, aga ka teiste kontinendi suurlinnadega siis mandri suurlinnadega ja mille puhul oli nagu hästi tähtis see, et see hakkas vaatlema kunsti kui pigem ühiskondliku tegevuse osa tähendab kunsti kui praktikat väga oluliselt, noh, hästi, tuntud on itaalia ja vene turistide tegevused selles osas kaasaminek nõukogude võimuga, näiteks Venemaal ja fašismi osalt Itaalias ja nii edasi. Ja kes vastandas ennast üsna tugevalt sellele paramodernistlikule perioodile ehk ehk sellisele sümbolistlikult perioodil. Minu arust see suund seostub eelkõige just luulega maailmas ja teiseks, see on niisugune manifest, staalne, suund hästi tugevalt seda manifestid on kohati seal palju tähtsamad kui tekstid ise. Olgu need Fud, turistide või eks pressionistide manifestid näiteks see on nüüd asi, mida eesti kirjanduses eriti ei olnud, noh, oli natukene turismihüppeid 20.-te aastate alguses ja noh, ekspressionismi mõju muidugi olemusele veidi lahjendatud kujul. Aga selle kõne oluline loosung on alati olnud see, et teha midagi uueks. Võta nagu ise kasvõi muutmise enese pärast muuta igal juhul. Ja minu arvates Ristikivi, nagu sellega siduda on, on üpris üpris keeruline, raske teisele poole jääks see, mida nimetatakse mõnikord modernismiks kitsamas mõttes ja mis seostub pigem inglise ja mõnikord natuke ameerika kirjandusega seotud eriti toomas tehase Ellioti aga 200 Baundi nimega. Ja see toetub palju tugevamalt sellele vara modernistlikule asjal toetub palju tugevamalt sümbolismile ja räägib rohkem kunstiautonoomiast, nii nagu see sümbolismi puhulgi oli tähtis mitte siis kunstist kui niuksed ühiskondlikust praktikast või sellisest asjast. Nii et selle me võiksime natukene nagu üles jätta Ristikivi puhul. Vähemalt selles mõttes, et kunsti autonoomia loosung on eesti kultuuris alati olnud läbi 20. sajandi hirmus tähtis asi. See on niisugune üks selline kaksikjaotus, teine selline kaksik, jaotus, mis on, on niisugune, kus me võiksime rääkida modernismist kui elutundelisem nähtusest ja modernismist kui mingist tekstikesksest nähtusest tähendab modernismi taustaks on ju terve rida erinevaid maailmas toimunud muudatusi 19. sajandil 20. sajandi alguses, millest kõige olulisemana on alati linnastumist nähtud suurlinnade teket, sealse avaliku elu tekke, rahvamasside elutempo elu, Rütum elu, avalikkuse määr, elu üksildus suurlinnas ja kõik muud sellised asjad. See omakorda seostub tavaliselt tehnika muutumisega ja Need omakorda pannakse kokku siis kosmopolitismi v anti rahvusluse või mingite muude selliste ideoloogiat ka veel. See kõik lõpeb kusagil 20. sajandil ja isegi 19. sajandil juba arusaamaga maailmast kui, kui kaosest millestki sellisest, mida ei ole võimalik vanade lähenemistega vana kirjandusega vana filosoofiaga enam koos hoida, korrastada, enesele teadvustada enest ennast seal sees püsti hoida kasvõi ehk teisisõnu üks tüüp modernismi võiksime nimetada elutundeliseks modernismist, mis võiks olla vastus sellele maailma muutmisele. Ehk teisisõnu siis selle uue ühiskonna, mis tundub esialgu selline kaootiline, selle mingiks tervikuks tegemine kas siis sümbolite, müütide või mingite muude asjade abil. Aga noh, igatahes vastus sellele maailmale ja selline elutundeline modernism, teine pool sellest võiks olla niisugune asi, mida ma olen nimetanud lihtsalt keelekeskseks modernismiks, mõnikord või tekstikeskseks modernismiks, see on see lihtsalt osalt mängimine, eksperimenteerimine, asjade loomine ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga see asi, mis tõukub mitte maailmast, vaid tõukub sellest olemasolevast kirjanduslikust mudelist, olgu ta siis realistlik, naturalistlik või romantiline või midagi muud. Ja soovib sellest välja minna, asendada midagi muud, välja tuua selle seest. Kusjuures selle üks ots on, on tegelikult ju niisugune, et mida ma nimetasin sellest avangardiga tähendab see uus iga hinna eest ja uus, kui väärtus iseenesest ja teine ots võiks jääda selline pehmem keelekeskne lähenemine või tekstikeskne lähenemine sellele asjale. Siin me võime esialgu nagu mõlemad killud Ristikivi puhul üles jätta. Nüüd aga, kui me neid tükke vaatame neid erinevaid tükke, siis kõik need asjad tegelikult seostuvad, need jaotused seostuvad tegelikult väga tugevalt selle kõrgmodernistliku ajast ja seostuvad selle perioodiga ja arusaamadega võitlustega ja asjadega, mis siis peeti, see tähendab ütleme aastatel näiteks 1905 kuni 1940 umbkaudu see, mis oli enne seda, jääb pisut sellest kõigest väljapoole nii nagu mingisugune baas või alus, millest saab tõukuda ja see, mis on sellest hiljem, see jääb jälle omakorda sellest natukene väljapoole, nii et seal mingeid selliseid erilisi võitlusi, vaidlusi ja muud sellist asja ei ole. Ja selliselt ma olen pidanud vajalikuks rääkida nagu kahest modernismi perioodist keerimise variandist veel üks perioodiseerimine oleks selline nii-öelda pealetungi periood, noh, ma olen nimetanud seda pealetungi perioodiks, see on tegelikult siis võime võtta seda päris esimesest algusest peale ka kindlasti kõrgmodernismi ajastuks. See on see, kus modernismi kirjanduslik paradigma välja arendatakse. See on see, kus need uued loosungid, uued manifestid, uued liikumised, uued suunad välja tuuakse. Kus on avangard väga tähtis, kus on maailma uuesti läbimõtestamine väga tähtis ja nii edasi, see jääb igal juhul sõjaeelsesse aega ja teine on see, mida ma olen nimetanud modernismi normaalparadigmaks mis mõnes mõttes hakkab välja kujunema juba kolmekümnendatel aastatel, aga eelkõige pärast sõda, see on midagi sellist, et modernism saab nii-öelda modernismiks üldse. Ma olen niisugust mõistet kasutanud, see tähendab ilma selliste selgete suundadeta ilma selgete manifesti deta, ilma selgete vaidlusteta väitlusteta ja nii edasi. Tekib selline olukord, varasematest väitlustest korjatakse kokku mingisugused lähenemised, mingid võtted, mingid seisukohad tavaliselt natukene lahjendatakse, niisugused suuremad äärmused aetakse sealt küljest maha ja see orel siis korrastatakse mingisugusesse siuksesse süsteemi, mida võimalik kasutada andsime nagu valmispaketti natukene loomulikult mitte kõiki osasid kasutades korraga, vaid vaid valida selle seest need vajalikud ja sobivad osad. Ehk teisisõnu, see mingis mõttes täiesti vastuolus selle modernismi ideolooge loogiaga sellise nii-öelda kõrgmodernismi ideoloogiaga, mille alus on ikka olnud uuendada, ikka midagi ümber teha, midagi vana, ära lõhkuda ja lammutada. Tegelikult modernism muutub niisuguseks osaks, mida võetakse nii nagu midagi loomulikku ja ka uutele autoritele, kes tol ajal tulevad sellesse kultuuri või tulevad kirjandusse võidule kasvõi modernismi, selle jaoks on see noh, mõnes mõttes niisugune loomulik teksti tegemise viis, nendes kirjandus, kus ta on normaalparadigma olemas, loomulikult siis ütleme, prantsuse, inglise ja nii edasi nendest kirjandustest ja ka lugejatele on see mingis mõttes selline loomulik tekst, mida nad enam ei vaata kui midagi, midagi hirmsat või midagi võõrast või midagi täiesti arusaamatut. Selles osas. See ei kehti loomulikult eesti kirjanduse kohta selles mõttes, et sel ajal, kui Ristikivi kirjutas päris kindlasti Eestis kirjanduses modernism mingisuguseks normaalparadigmaks veel veel saanud ei polnud. Küll aga võime öelda, et kui keegi tuleb selles kirjandusse ja näiteks nii nagu Ristikivi tuli sellesse modernismi, siis sel hetkel sai ta tulla ikkagi sellesse modernismi kui normaal paradigmasse, kui mingisugustesse tükkidesse, mis on juba olemas, mis on juba paigal, mille seast saab midagi valida, midagi ära kasutada, midagi kõrvale jätta. Nüüd teine asi on aga see, et Ristikivi tuli sõjajärgsel perioodil ja teine asi, kuhu ta tuli, oli just see aeg siis mitte see nii-öelda mentaalne aeg, mitte selline modemeisku, mingisugune kuum arusaamu sellest, kuidas kirjandust teha, vaid ta tuli ka mingisugusesse, konkreetsesse kirjanduslikku ajastusse, kus tegeldi ka millegi muuga, kui modernism kirjutati ka muudes võtmetes. Ja tegelikult nii kummaline kui see ka ei ole, aga suures osas sõjajärgne ajajärk oli kõikjal maailmas hoopiski teistsugune kui modernistlik kirjandus või mittemodernistlik. Tavaliselt Me oleme eesti kirjandusest rääkinud, siis siin on kõige rohkem räägid ütleme, stalinistlikud ajajärgust ja sellest, et kuidas kirjandus pidi olema rahva au, mõistus ja südametunnistus ja mis kõik veel, mis sisuliselt taandas kirjanduse natuke niisuguseks publitsistlikuks asjaks mingis mõttes millekski, mis pidi pakkuma eeskujusid millekski, mis pidi analüüsima midagi läbi kindlate ideoloogiliste postulaatide seisukoha peal. Kuid minu arvates on, on huvitav see, et täpselt sama asi kehtis tegelikult ka väliseesti pagulaseesti kirjanduses. Ja selle ajakirjandus tegeles just samasuguste asjadega. Tõsi, on selge loomulikult esiteks nende ideoloogia oli teine ja teiseks kogemus, mida nad analüüsisid Sis pagulase kogemus, see oli teine kui siia Eestisse jäänud inimesed, kes ei analüüsinud ju mitte oma stalinismi kogemust, vaid, vaid midagi muud. Ja mis on veel huvitav amet, see samasugune asi kehtib ka mujal Euroopas. See tähendab, et kui räägitakse inglise kirjandusest saksa kirjanduses, prantsuse kirjandusest, sel ajal, siis samamoodi kuidagi tekib see olukord, et pärast sõda tegeldakse väga palju sellise publitsistlikku tüüpi asjaga. Taustaks arvatavasti, mis seda kõike ühendab, on minu arvates siiski üksainus asi, see on sõda. See on sõjakogemus. See on see, et Vana-Euroopa, mis enne sõda oli, lagunes pärasele, sõjaga moodustus täiesti teistsugune kooslus siiski ja see on ka kasvõi see, et Nõukogude liidus ju on teada, et oodati, sõjast tuleb mingisugune teistmoodi Nõukogude Liit välja teistmoodi arusaamadega, teistmoodi, pisut teistmoodi ideoloogiat ega, ja nii edasi. Ja see kogemus, see maailmasõjakogemust, mis ei vajanud mitte teinekord otsest seda mõtestamist, et ma kirjutan sõjast. Ma räägin sõjast vaid laiemalt. Nii-öelda eksistentsiaalsed tuli see kogemus nagu läbi kirjutada ja ilmselt on osad sellega seotud see eksistentsialistliku filosoofia väga tugev mõju. Sõjajärgsel ajal siis Kalüsaatria teiste tekstid, mis sinna noh, tolle kõige kõige olulisemad tekstid ilmusid ja nüüd noh, on raske nüüd kirjanduseks mõnikord nimetada, aga mõnikord kõlbab kah kirjanduseks nimetada, aga igal juhul oli nende jaoks oluline eelkõige sisu mitte niivõrd see vorm või keelega mängimine või midagi muud sellist. Pigem selline hästi lihtne selgel õpetatud keel, mis, mis liigub mingi nullstiili poole ja, ja püüdschelise efektiivsuse poole, aga igal juhul nende jaoks oli keskmise inimese ahistus, kogemus ja, ja eksistentsi absurd. Ja see sobis väga hästi sellesse aega ja sellesse kohta. Nii et see on nagu minu arvates ajastut taust, mis, mis võiks olla nüüd modernismi ja Ristikivi seisukoha pealt oluline. Võib-olla üks, üks märkus ainult veel, et kuidagi kummaline on, aga modernismile on pagulaskogemus väga oluline asi on laiemalt ka modernismi. Kui me räägime paljudest suurtest modernistidest roopas alates Tseemstjoissist, siis nende puhul on tihti tegu muidugi mitte sunnitud pagulusega. Nii nagu eesti kirjanike puhul mõnikord vabatahtliku paguluse, aga siiski selle tundega, et nad elavad mingis mõttes paguluses või siis nii-nii välis- kui, kui ka sisepaguluses. Ja kui ma siit läheksin nüüd siis selle Ristikivi peale tasakesi edasi aia üritaksin seda siduda nüüd neid asju tema tekstidega, siis nende selliste tekstidega, mida on selleks modernistlikes tekstiks peetud, eelkõige siis hingede ööga siis Ma olen tavaliselt seda just niimoodi teinud, lähtudes sellisest normaalparadigmaatilisest asjast, et ma võtan need asjad nii-öelda tükkideks võtan need olulised normaalparadigma mõisted, lähenemised, arusaamad, mis selles modernismi son nagu olemas ja vaatan lihtsalt selle pealt siis, et kuidas Ristikivi mingil moel nendega suhestub. Kõigepealt, kui hakata rääkima sellest tekstist endast modernismi üks olulisemaid asju on ikkagi teksti enese ülesehitamise uued võtted, see, millest ma rääkisin, selline tekstikeskne modernism. Siis see, mida modernism sinna tõi, oli see tekstis kehtivad omaeneseseadused. Ehk teisisõnu, nagu nagu teiega kasseti jutu järgi ideaal luua asju, mis poleks looduse koopiad. Romaani on lihtsalt omaette fiktsioon. Loomulikult see oli vastants realismile. Realism ei tähenda ju tegelikult looduse koopiat, aga hea küll, see on siin natukene selliselt teravamalt öeldud. Omakorda tähendaks seda, et mingi romaan või pigem proosateos või proosateos või luule on loodud just nii-öelda omal moel toetumata mingile välisele mudelile, välisele elukorraldusele. Noh, kui me mõtleme Ristikivi hingede tööle, siis me saame nii-öelda, et jah, sellist võtet ta ilmselgelt tarvitab seal küll see ei ole, romaanis räägiks maailmas, kus tegutsevad inimesed niisuguse korra järgi ehitatud maailmast, seal on algus ja lõpp selline, aga see maja ise, kus toimub, see tegevus, on midagi sellist, mis meenutab mulle kõige rohkem seda Esseri graafikat, kes seda näinud, kus ruum on aetud segamini, eks ole, kolmemõõtmeline ruum teisaldatud kahemõõtmeliseks ruumiks. Teine asi, mis selle puhul tavaliselt räägitakse, on see, et, et tekstil puudub niisugune klassikaline kompositsioon, puudub klassikaline algus, puudub klassikaline kesk või puudub klassikaline lõpp, et kõik see on selline avatud tekst milles see inimene peaks sisse minema tema ja kus niisugune klassikalises mõttes tekstiline korrastatus puudub, selle asemel on kõik võimalik allusioonid müüdid, mitmesugused kordamised, variatsioonid luules ei ole traditsiooniliselt meetrumi, vaid on vabavärssi ja nii edasi ja nii edasi. Siis selle seisukoha pealt päris kindlasti ei saanud nüüd ristikivid sellesse maailma panna, jällegi tema hingetöö on hästi selge kompositsiooniga hästi range kompositsiooniga üles ehitatud asi. Kuigi ta ise on väitnud. Ta alustas selle kirjutamist niimoodi täiesti spontaanselt, üritades all kirjutada nii, et, et ta ei teadnud, mida ta kirjutab, eks vaatab mis välja tuleb, aga juba kusagilt esimese osa keskelt, kui algab niisugune peegeldus, algab tagasiminek uuesti korduvus ja teine osa on puhtalt, need on ikka väga selgelt konstrueeritud asjad. Ja kes on lugenud Ristikivikangru kirjavahetusse, teab, et ka seal nad räägivad väga palju sellest vabadusest ja selle otsingutest just, aga räägivad ka väga palju sellest struktuuri sunnistad sellest siiski vabaks, sellest ei ole nii kerge vabaks saada, vaatamata kõigele. Teisisõnu noh, selline ütleksime siis, klassikaline segadust ei esine, vaid üsna tugev korrastatus ja, ja rangus, selles osas. Sellega seostub tavaliselt ka mingisugune selline kausaalsuse kadumine tekstiosade vahel, pigem mingit analoogiat määratlematust või midagi muud. No mingis mõttes võib ju Ristikivi puhul sellest rääkida, arvates on see küllaltki loogiline, pigem isegi rohkem kui loogiliselt konstrueeritud tekst. Järgmine asi, mida tavaliselt teksti puhul räägitakse modena ise puhul see on kuidas ajavool tekst, asi on segi paisatud, et senine loomulik kronoloogia on lõhutud aeg voolab kuidagi subjektiivselt, nii nagu, aga noh, voolab teadvuse voolukirjeldustes nii nagu ta voolab kusagil noh, ütleme et Joyce'i, Ulysses või kusagil sellises kohas, siis see on jällegi asi, mis, mis ristikivil tegelikult puudub. Aeg voolab siin siiski üsna rangete reeglite järgi, see, mis ristikivil laguneb või moondub, murdub, on, on ruum just selles hingede, mis on natukene teistsugune ja ja oluline asi. Veel üks asi, mida tavaliselt räägitakse, selle puhul külge pannakse, on siis vaatepunkti muutus, kui realistlikkus romaanis oli tavaliselt see klassikaline jutustaja kõiketeadev jutustaja, noh kui hästi lihtsustatult ütelda, kes siis seletas, rääkis, jutustas ja nii edasi. Siis siin nagu see asi kipub kaduma, jutustaja, kõike admine ja kindel hinnang, arusaamine kaob ära selles osas. Nüüd siin on noh, ristikee puhul natukene natukene kahtlane. See asi minu arvates, see, mida ta ise väidetavasti teha tahtis, on see, et jutustaja oleks kogu aeg kõrvale, ta käiks seal surnud mehe majas ringi ja ta ei sekkuks sellesse asjasse. Ta näeks lihtsalt sellesse asja, aga see tal nagu teise konstateerinud päris lõpuks välja ei, ei tule selles osas ja loomulikult seostub tekstiga ja noh, terve rida selliseid erinevaid keelelisi asju alates sisemonoloogiks, teadvuse voolust, sellest, et lause või süntaks traditsioonilises mõttes kaob ära, kirjutatakse mingeid häälike jupikesi või siis noh, võideldakse keele automatiseerimise vastu, luues uusi sõnu luues värskeid metafoore mängitakse keelega just nimelt või siis tuuakse sisse argikeelt ja slängi ja muud sellist asja, mis, mis täidab endiselt selliseid kõrgeid kirjanduskeelevormid. Siis seda asja minu arvates ei saa ristikiviga küll küll nagu kuidagi siduda. See on muide, eesti kirjanduses üldse üks kummaline asi, et et kõik sellised väga tekstikesksed asjad. Ma olen kunagi öelnud, et eesti kirjandus on nagu välja sülitanud, et ta ei lase neid endale kuidagi sisse. See võiks arutada muidugi eraldi, miks see niimoodi on, aga noh, üks põhjus on kindlasti selles, et kirjakeel või normiks keel on, on nagu rahvuse identiteedi jaoks meile äärmiselt tähtis asi ja ja siit hakkab kerima niisuguste erinevaid mõtteid selles osas mis alles nüüd hakkab, hakkab mingil moel muutuma. Seega siis see on nagu üks selline asi. Teine selline asi, millest tavaliselt räägitakse, on see, kuidas see tekst ja maailm võiksid olla omavahel seotud modernismi jaoks seda usku, et üks aus andekas kirjanik peegeldab mingit sügavamat tõde maailma kohta, seda modemi, mis tavaliselt enam ei ole ja noh, ideaalis modernismi mingiks ideaaliks on see, kui tekst manifesteerin ennast kui teksti mitte kui millegi peegeldust. Minu arust oli see Orteego, kes rääkis sellest, et kui klassikaline romaan vaatas läbi akna midagi, mis toimus seal väljas siis modernistlik romaan fikseerib pilgu aknaklaasile agdale endale, see, mis seal tagasi on midagi, millest me ei tea sa midagi klaasi taga olevat Punase Ristikivi puhul hästi meeldinud, sellepärast et Ristikivi räägib ka aknast oma novellis, just, aga fikseerib põhimõtteliselt pilgu aknast välja. Mitteklaasil loomulikult ristikiviga seal ei räägi maailmast selles mõttes, kes ei räägi seal mingitest puudest, maadest või sellistest asjadest, kuid räägib mentaalsest maailmast, räägib mõtete maailmast, räägib ideedest, filosoofiast, kuid ta ei fikseeri kindlasti mitte oma pilku sellele klaasile. Ehk teisisõnu tekst ei muutuga kollaažiks või ei muutu niisuguseks teksti tegemine kui niisugune oluliseks teemaks ja tal on seal kiri proua Hiiumaale ja hiljem kirjutatud, nagu me teame veel teine kiri, mis räägib veidikene hilisematest asjadest, kuid see on natukene midagi muud, kui me vaatame seda, missugune tegelikkus muidugi on, millest Ristikivi seal seal räägib, noh kasvõi hingede öös, mäletate, seal on viirastuslik maja, kus see inimene ringi liigub ja kus ruum läheb, läheb sassi, kuskilt ajab segamini välis ja siseseinad ja ülemise alumise ja ja muud sellised sellised asjad. Ükski lauset rohkem üllatas mind asjaolu, et kuigi oli näinud trepist üles, tundus rõdu palju madalamal kui uks, kust varem oli alla vaadanud ja nii edasi, siis meenutab hästi tugevad neid niiskust. Asju oma oludelt, aga minu arvates see, mis on siin oluline, on see tegelikult Ristikivi ei räägi, et see maja on vildak. Ta räägib, et selle vaatleja taju on vildak. Kogu aeg tuleb ta jälle selle selle juurde tagasi ja taju ja reaalsuse vahel on nii-öelda vastuolud. Aga ta ei tule selle juurde, et see oleks tingitud kuidagi reaalsuse erilisest ehitusest, ehitistele, maja erilised iidsest peategelased tuleb selle peale, et kuskil on tajuhäired. Ma ei saanud aru, ma ei taipa enam, kus ma olen, ma ei taipa enam, mis ma teen. Ja see on, see on minu arust nagu hästi Voluline oluline asi. Et mitte see maailm ei ole seal noh, nii-öelda sassis, vaid inimese taju on sassis. See on, see on nagu üks selline asi. Teine asi, mis tal seal sees selle maailma mõnikord sassi läheb, on, on kõik need inimesed, need tegelased, kes on kes ja mis, mis ka sellisel puhul tavaliselt üritab ta nagu välja tulla sellest olukorrast just just niimoodi. Et asjad on viltu nagu minu peas. Või on mingisugused suhtlushäired või mingid sellised asjad seal üks klassikaline lause, mida alati on räägitud, kui on arutatud mitte niivõrd modernismi asja üle, vaid on arutatud seda kui pagulase identiteedi ja pagulaselu asjad, kui kaua te olete siin olnud, vastasin oma kulunud seitse aastat. Mees laua taga avaldas imestades üles siin selles majas. Et noh, kus, kus jällegi on aetud nagu segamini see üks aeg, väline aeg, mingi muu aeg selles majasoleku aeg, aga mis minule võib-olla sellepärast ma suulist kõnet olen uurinud, meenutab kangesti kõige Arizona argisemaid suulise kõne teksti, mida me kodus kõik kogu aeg läbi elame. Anna see, ei, mitte see, see kusjuures asja ei nimetata, ei mainita, ei tehta mitte kordagi, ei öelda ütleme kogu aeg niimoodi samamoodi just ja saame üksteisest väga hästi aru, mõnikord läheb sassi ka just see, et mitte see, vaid see, kuid tegemist on jällegi suht pigem häirega, mitte sellega, et midagi oleks viltu. Ja, ja kui ma hakkan vaatama see, kuidas see maailm on seal ehitatud, siis, siis mulle tundub, et et kõik see on nagu niisugune kergetele häiretele üles ehitatud. Et inimene ei jaga Esku ära, kus ta on, mis ta, mis ta teeb, siis tuleb jälle selguse hetk ja siis tulevad jälle häireid selle sees. Ehk teisisõnu, pigem võiks seda seda pilti vaadata kui mingit mälu, maja, kui mingit mälu, milles tekivad aega vajavad sellised lühiühendused. Seda loomulikult võib, võib siduda ka modernistliku asjaga. Nüüd üks asi, mida selles romaanis on ja mida võiks võiks võib-olla ka siia sisse tuua, on see võõruse probleem probleem, mis kindlasti seostub ühest küljest eksistents realismiga, aga teisest küljest täiesti kindlasti ka modernismiga, sest modernismi puhul on ka oluline see, nagu maailmas võõrsil tunne see, et see maailm, kus ma liigun või toimine, ei ole mulle enam kuigi arusaadav. Ma pean kuidagi seda maailma korrastama, ma pean seda maailma püüdma enda peas nagu, nagu paigale panna uuesti. Ja, ja samal ajal noh, modernismi on oluline see, et ta, tal on põhiliselt küsimused, mitte mitte niivõrd vastused. Need vastused, mis on needki, on pigem sellised ebalevad ja, ja, ja puudulikud vastused. Võõrus on minu arvates ka Ristikivijooks seal äärmiselt oluline probleem võib-olla isegi kõige olulisem mõiste on see mõiste paar võõras ja, ja oma kusjuures ka siin on mitmesugused, noh, niisugused erinevad ajud või erinevad lähenemised tal olemas, et minu arvates on nagu maks võõrust olemas, üks on üks on võõrasse, keda ei tunta, keda me ei tunne, lihtsalt me oleme üksteisele võõrad. Ja, ja kui me kokku saame, siis võib-olla järgmisel korral me juba juba tunneme 11 ja teave, missugused me oleme, kui hästi või halvasti see on, see on nagu iseküsimus. Ja see võõrus on ületatav ja see ei ole nagu probleemne võõrus. Aga teine on niisugune olemuslikult võõras. Ma võiks öelda, et inimesed, kelle olemus on võõras. Me võime teada tema nime, me võime teada tema sõnu, sõpru, elulugu, kõike muud, aga ta jääb meile kuidagi olemuslikult võõraks. Ja, ja see on väga raskesti ületatav või minu arvates Ristikivi jaoks peaaegu ei ole ületatav. Ja see tuleneb tema väga olulisest postulaadiks. Et seda, mis üks inimene on, seda tema muuta ei saa, seda me muuta ei saa. Ja kui see, missuguse inimene on, on kellelegi võõras, siis seda võõrust ületada ei ole võimalik. Ta tuleb selle selle asja juurde mitu korda minu arvates tagasi, selline põhimõtteline ja, ja olemus võõrus, ta räägib sellest. Hingede öös ütleb, et, et noh, seal lauset süü võib andeks anda. Me oleme kohtumist taustaga, seda, mis üks inimene on, seda ei saa muuta siin-seal kohtupidamise stseenis. Ja selle juurde tuleb tagasi uuesti imedes. Vares näiteks kus räägitakse ju ju sellest, et võiks jätta selle inimese sinna näiteks peituda, kusagile ära, mitte ära sõita selle selle maa pealt, aga aga Ta ütleb otseselt, et me ei või olla kindlad uute vandenõude salasepitsuste vastu, ei ole, nende põhjuski, ei ole see, mis te teete, vaid see, mis te olete. Ja oma tegusid saab inimene muuta, aga ei saa muuta seda, mis ta on. Vot see on niisugune hästi oluline mõte minu arvates selle Ristikivi jaoks ja samas minu arvates seda võib teatud mõttes vähemalt siduda ju mingil moel eksistentsi realismiga, päris kindlasti võib seda, seda ka modernismi siduda selliste olemus võõruse ületamatust. Aga samas, kui modernism kipub sellega leppima ja jääb skeptiliseks kõige selle asja suhtes ta ei tahagi seda võib-olla ületada, siis Ristikivi on väga skeptiline selles mõttes, et kas seda saab ületada või mitte, aga igal juhul ta kutsub selle ületamisele ja asendamisele selle, selle esimest tüüpi võõrusega. Seal, see on minu jaoks nagu olnud hirmus oluline lause sellest, et noh, mis kõlabise lõik, kuidas üldse tuntakse tundmatut inimest, kordan kõik inimesed olnud sulle tundmatud. Ära ainult lükka tagasi ühtki väljasirutatud kätt. Seal on nagu see tuum ja see on väga selgelt asi, millel ei ole nüüd modernismi ka küll mitte midagi pistmist. See jääb väga kaugele modernistlikus, maailmapildist või modernistlikus maailmamõistmisest, modernistlikus, maailma mõtlemisest. See võiks olla noh, sellest maailmast ja selle, selle piltidest minu arust võib näha siin seda, et on, on teatud jooned, mida me saame ristiga puhul öelda, et jah, need on kindlasti võetud sellisest normaalparadigmaatilised modernismist üks variant või vähemalt nad on nendega sellega sarnased ja kui inimene elab selles maailmas kusse, normaalparadigmaatiline modernism on olemas noh, siis me võime ka rahulikult öelda, et küllap ta neid siis ka sealt võttis. See on üks selline variant, teine asi, aga ma rõhutaksin siin seda, et see, mida Ristikivi silmas pean, ma seda käemetafoori tahaksin natukene laiendada isegi suuremaks see on nende asjade ületamisele kutsumine. Ja samasugune asi tuleb natukene välja ka selles, kui me räägime teksti ja lugeja lugeja suhetest. Sest noh, modernismi puhul on ju olnud klassikaline lausa see, et modernismi eitab koostööd lugejaga oma tavalise niisuguses võimsamatest kujudes, noh, on lausa selline, et see tekst ei tohigi olla mõistetav algtekst, mis on mõistetav isegi kuni selleni välja, nagu te teate, on halb tekst, mida palju ostetakse ei ole võhik, ehk seal on midagi väga viltu, sellisel juhul sealt tuleb see Kitši vastandus ja nii edasi ja ei tea modernismi idealism, mis teda ees ootab, autor ei piira ennast mingite reeglitega, lugevdab ise läbi selle padriku minema, jagune autor muudab kogu aeg, mängib kogu aeg võib muuta koode, võib muuta, aru, saame, võib muuta keelt. Siis ei saagi noh, autor sellega nagu korralikult kaasa minna. Tõsi, kui asi läheb normaalparadigmaks, siis enam nagu neid uusi rikkumisi ei saa produtseerida, need on juba võetakse kusagilt ja lugeja, kes on veidi kompetentne, see juba teab, milliseid nippe võib oodata. Noh ütleme, kui me loeme modernistlikke teoseid tänapäeval, siis me teame üsna hästi. Ah, see on see nipp ja seenit, seda me võime nüüd pruukida siin või lugeda. Ka see, mis minu arvates on, on Ristikivi aksin oluline on see, et Ristikivi püüab igal juhul ka, ta rikub kindlasti koostööd lugejaga, ta ju ehitas üles sellist tüüpi romaani 50.-te aastate alguses, mis oli täiesti uus arusaamatusi noositavalt Arusaamatu kõigele, kogu sellele publikule, kellele ta oli määratud siselisesti lugejale. Aga igal juhul ta püüab seda asja seal ka ületada. Ühest küljest sellega, et ta selle karkassi väga selliseks selgeks maks sinna ehitab ja see tekst on noh, selles mõttes juba aimatav, et kui jutt tuleb seitsmes surmapatus näiteks, siis võime juba rahulikult oodata, mis siis need järgmised on ja kuidas see masinavärk seal töötab. Aga ka selle kurikuulsa kirjaga, mille ta sinna vahele paneb, mis muidugi on osalt paroodia, osalt nali, minu mälu pidi tahtis ta ise seda ja panna sinna vahele, nii et seal ei oleks leheküljenumbreid, et see oleks ilma pakkineerimat seal vahepeal oma esialgse kuju, aga see vist ei olnud tehniliselt võimalik ja seetõttu jäi ära see asi ja pandud sinna vahele. Noh, see on juba omaette iroonia, sellepärast et jutt on ju nii, nagu oleks lugeja lugenud romaani läbi ja midagi kirjutanud, aga kiri ise on keset romaani alles kahe osa vahepeal ja nii edasi. Aga vaatamata kõigile on see siiski käesirutus lugejale. Kui ma kogusele iroonia jätan alles ja võin öelda, et jah, seal on palju igasuguseid trikke selle sees, see on siiski käesirutus lugejale. Ja katse seda seda võõrust ületada. Tõsi, selles kirjas tuleb ta ise ka ühe sellise asjaga välja, et tema teos ei ole modernistlik. Sellest võib nüüd palju arutada ja mina olen ka sellest omal ajal natukene kinni hakanud. Et see ei ole modernistlikke. Kui autor ise ütleb, siis milles küsimus? Ainukene häda, et nagu me siin alguses üritasin näidata, modernism on väga laia, väga eklektiline ja väga keeruline asi. Ja mida oristigi seal silmas peab, jääb üsna hämaraks, tegelikult minule paistab kontekstist, et kõige rohkem peab ta silmas hoopiski midagi sellist, mida ta nimetab moega kaasa jooksmiseks. Kuigi ta päris otseselt seda ei ütle. See moega kaasa jooksmine on vist selle Agnes rohumaale omistatud lauset, kui ma õigesti mäletan. Ja seda päris kindlasti Ristikivi tekst ei ole. Aastal 1953 ei olnud modernism mitte mingisugune moega kaasa jooksmine. Ta oleks seda olnud aastal 1917 aga mitte aastal 1950 50, siis oli see juba normaalparadigma sellisel kujul. Nii et siin on niisugust midagi sellist kahtlast, aga samal ajal ka siiski väga selgelt see arusaam, et lugejale tuleb ka sirutada käsi. Ja näeme jälle, et kuigi Ristikivi teeb midagi, mis on modernistlik selline trikk panna see kiri sinna vahele on kindlasti modernistlik võtte iseenesest, seda võib niimoodi sinna panna. Aga samal ajal proovib, proovib seda asja igal juhul ületada. Nii et meil on terve rida niisuguseid asju, mida me saaksime siduda modernismiga ja ka rida selliseid asju, selliseid modernismi trikke ja mõtteid võiksime siis öelda, mida Ristikivi ei kasuta selles osas, aga jumala eest, ega ta ei pea kasutama, kohustust ei ole, see ei ole kusagil käsku, et kõik asjad tuleb ära pruukida, aga samas on tal minu arvates olemas rida niukseid, põhimõttelisi hoiakuid või põhimõttelisi küsimusi, põhimõttelisi vastuseid, mis modernismiga kuidagi ja hästi kokku ei klapi. Nüüd võiksime hakata küsima, kus kohast need pärit on? Nende tausta on otsitud väga palju tegelikult ja noh, nii ristikivilt endalt kui ka kui ka teistelt seda asja vaadatud kus kohas vaat need võiksid pärit olla, noh seal on selge, et need kuulsad asjad, millest on räägitud Kärolli Alice Imedemaal, mis on lasteraamat, et noh, võib-olla isegi kamadeni siis mingil moel sellega seotud panjani ristiinimese teekond, eks ole, ja, ja teised sellised tekstid, mille puhul me saame kindlasti väita, et noh, neid ei ole mõtet siiski siduda modemeismiga ja neid on temaga pruu Ki-nuud lisaks veel igasuguseid igasuguseid muid asju, seal oli tal ka Ellioti püstolikokteil paati, mida ta rõhutas. Eks ole enda juures, siis olid talle veel muud sellised tegelased, kellele ta toetub. Siis me võiksime küsida, et, et kas see on kuidagi nüüd tähtis see teine asi, et kas on tähtis meile, et seal on ka kusagilt mujalt midagi võetud? Päris kindlasti. Minu arvates on tähtis, et need pärinevad kusagilt mujalt ja, ja mitte ainult nendest raamatutest, mida ta isegi poolavalikult on, on ise viidanud või öelnud vaid ka vaid ka see on tähtis, millest noh näiteks Jaan Undusk on kirjutanud ja sidunud selle hingede asja näiteks hoopiski keskaja Graali legendidega ja templirüütlite ja, ja muude selliste ja asjadega, see tähendab, paigutades ta hoopis teise maailma oma oma olekut. Minu arvates on siin sama oluline see, mida mina ise olen kirjutanud. Kui ma proovisin seda asja siduda barokki esteetikaga hoopiski lähtudes nii sellest, et baroki elutunnetuse olemuseks on samuti selline antinoomiate, võtjotoomiate või põrgete vastanduste asi, nagu Ristikivi seal kogu aeg kasutab, barokis on hästi oluline unenägu ja mängija, teater. Ja minu arvad mulle nagu hästi oluline oli veel see, et Ristikivi teksti on väga kerge tõlgendada just nimelt baroki äärmiselt olulise niukse emblemaatilise teksti ülesehituse võttestiku abil, kus tekst koosneb allegoorilise pildist motost ja, ja allkirjast me võime näiteks vaadata kogu tekstis, siis selle pildi rollis on see vapp hundi ja käepigistusega, mis on seal esimene osa lõpus. Ja motoks on see lause võõruse ületamisest, käepigistuse abil ja lahtiseletavaks allkirjaks on kogu see tekst, millest ma esimese poole võiks siduda üsna selle hundilooga ja teise poole selle käepigistuse looga. Ja samamoodi me saame iga iga seda osa vaadata ka niisuguse emblemaatilise tekstiga. Ja, ja veel enam kui ma vaatasin seda teksti selle seisukoha pealt, kuidas ta tervikuna ülesehitust siis selgus, et et Ristikivi jutt spontaansust ei pea ilmselt kuigivõrd paika, sest see on väga täpselt klassikalise retoorilise teksti ehitusmudeli põhjal ehitatud tekst. Selle sees see klassikaline retooriline teksti ehitusmall, seda, mida nimetati Ladingist hisposiitjaks, kus on see sordi sisseostu juhatusena raatsi ja propositsi ja kõik muud sellised asjad. Seda on võimalik rahulikult näidata, kui, kui rangelt selle järgi on, on ehitatud. Me võime siia sisse tuua ka selle, mida Jaan Undusk kirjutab oma hingetöö järelsõnas, kus ta räägib Ristikivi realismist, tõsi, siin tuleb arvestada tunduski, realismi käsitlus on pisut pisut erinev, kui nüüd selline klassikaline realismi käsitus räägib ka Tuglase realismist, sidudes just need sümbolistlikud asjad, selle, selle realismiga, realism kui selline asi, mis räägib reaalsetest asjadest siiski ja mõtted, tunded ja need on, on reaalsed asjad seal taga ka, ühesõnaga Me leiame terved read ka erinevaid asju erinevatest ajastutest, erinevatest kohtadest, mida me võime siduda näiteks k realistlike asjadega seal sees võime siduda selle eespool olnud barokiasjadega võime siduda hoopiski keskaegse kultuuriga, nii elutunnetuses, nii elu tunnetuslikus mudelis kui ka selles kompositsioonis teksti ehituses, teksti läbi komponeerimises, teksti läbime mängimises. Ja miks minu arvates, et tähtis on, see on, see on kuidagi muutub nagu tähtsaks selle tõttu just et Ristikivi põhipaatus minu jaoks ei ole niivõrd modernistlik, vaid midagi sellist, mis, mis püüab ületada modernismi, nagu ma ütlesin, see käe käesirutuse ja olemas võõruse sellised probleemid. Ja ma tahaksin seda tähtsust nagu siduda sellega, et millal ja mismoodi noh, Ristikivi seda asja kirjutas. See oli ju tema jaoks sellise ütleksime siis kriisiajastu tekst. Ta oli jätnud pooleli oma eelmise triloogia ja ta ei kirjutanud praktiliselt kui kaua siis 15 aasta jooksul enam-vähem Ühe ainsa sellise suure teksti pluss väikesed luuletused, mis jäid tsüklites sinna siia-sinna laiali plussisse, novell, eks ole. Et seal nagu kriisi ajastu tekst seal nagu sisekriisitekst, see on siis üks selline asi. See oli see, et ma mõtlesin, et tegemist on tegelikult ajastuga, millal ta kirjutab seal paguluse kriisiajastu hetk väga tugev kriisiajastu, et pagulaste puhul on väga palju räägitud sellest kuni 40. aastate lõpuni kohvrite otsas. See tähendab, et ta oli väga tugev arusaam, et kõik see kohe lõpeb, me saame, me läheme tagasi, noh nii nagu Eestiski oli maailmasõja ootused ja muud sellised asjad. Ja 50.-te alguses toimus nagu väga suur selline murrang mulle on jäänud mulje pagulaste teadvuses, siis sai küllalt kiiresti selgeks, et kõik see jääb niimoodi. Ja teine asi, mis juhtus, siis olid need noh, väljaandmise kreemid ja oli see, kui inimesed sõitsid edasi Rootsist Ameerikasse ja muud sellised asjad, see tähendab, et et see oli juba nagu noh, Ameerikasse minek. Kuigi see võis olla lihtsalt hetkel põgenemine väljaandmise eest kartuse eest või midagi muud, kui lätlasi välja anti, sealt aga teatavasti Ameerika handumi kritiseerinud sümbol võiksime ütelda inimene, kes eks läheb ära kusagile Euroopasse minna, midagi muud, Ameerikasse minek siis on minek ära. Et see on ka, see on ka selle ajastu selle aja tekst aga, aga eelkõige minu jaoks on oluline, et see on nagu Ristikivi enese niisugune noh, kriisiaja tekst. Kes on kriisis sellele temale võõras maailmas ja ma ei ole küll kirjanik kunagi olnud nooruses kirjutanud paar naljajuttu ilmunud varjunime all ja ma ei ole kunagi tahtnud kirjanik olla, aga mul on tunne, et kui kirjaniku kõige olulisem kriis siiski on see, et maailm ei allu enam temale teksti alla temale. Ta ei suuda midagi teha, tal võivad olla mõtted, tal võivad olla tükid, on Tuglas on väga palju sellest rääkinud, kuidas ta ei suutnud näiteks enam endale allutada. Ta kirjutas, kirjutas palavikuliselt. Ma ei taha väita, et Ristikivi kirjutas palavikuliselt sel ajal vaid. Need asjad ei allu endale ja, ja minu jaoks on tunne, et see modernismi nii-öelda modernismi hetk seal sees või siis 49 23 selle ajastu on. See on Ristikivi katse allutada endale uuesti tekst allutada endale kui kirjanikule see tekst. Püüda panna need asjad seal kokku ja, ja siduda see mingisuguseks tervikuks. Teine asi ilmselt on ka see, et tal oli ja enese jaoks allutada enesele uuesti ka need mõtted või ideoloogia või filosoofia või ükskõik, kuidas me ka selle kirja paneme. Selles osas? Jaa, sealt tuleb see programmiline olemas võõruse asi, sealt tuleb selle õeluse ületamise vajadus, aga eelkõige selle modernismi seose koha pealt on minu arvates tähtis see, et tal oli tähtis allutada enesele uuesti see tekst panna teadlikult kokku midagi, mis alluks temale kui autorile. Võta need erinevad võtted, mis talle tundusid olulised, tundusid huvitavad, tundusid vajalikud ja panna need tervikuks kokku. Sealt tuleb see, et need tükid võivad mängida kõik, igaüks oma mängu, aga see kompositsioon, see tervik on väga range Käega koos hoitud, seal on kasutatud vanu arhetüüp kindlalt töötavaid mudeleid. Nii nagu retooriline teksti ehitamise mudel, nii nagu emblemaatiline mudel, nii nagu noh, ütleme need seitse surmapattu, mis annavad võimaluse organiseerida sealt, tuleb vajadus lahti rääkida seda, mida ta õieti teeb enese jaoks ja nii edasi ja nii edasi. See aga viib mind minu arvates natukene paradoksaalse järeldusele, et ma ei olnud nõus neid asju modernistlikes asjadeks nimetada. Lihtsalt see, et ta võttis, need tükid on ajastuvõtmine. See oli see normaalparadigma, mis oli tol ajal olemas ja mille tükita võttis, mida ta tahtis endale allutada. Loomulikult siin võib öelda nüüd natukene vastu sellele, et ta tahtis ju teha ka midagi muud, et nagu te ise on öelnud, aga see kõlab üsna irooniliselt tema lause. See oli minu arvates mälestuskillud, kus ta rääkis, kuidas sellest, kuidas seda romaani kirjutas. Ja vist oli seal juttu ka sellest, et mis seal oli, Uibo, oli olemas midagi, eks ole. Juba tema lause oli umbes midagi sellist, et mina pean ju kasu või midagi niisugust, eks ole. Aga seda ma peaksin natukene kõrvaliseks mõtteks selle asja juures. Mul on tal kindlasti oli see mõte mingil moel alguses samas. Aga, aga kui panna see nii-öelda selle pika 10 aastase kriisi peale, siis mulle hästi ei tundu usutav, et kirjanik, kes ei kirjuta ja ta ei tahagi enam kirjutada üldse. Et ta siis nagu mõtleb selle paganat, teeks nagu vibu prooviks midagi sellist, kindlasti seda proovimise asja seal oli ka. Ma möönan seda, aga seegi läheb sinna sama selle tagasi, kui ma võtan mingisugused võtted, võtan mingid tükid ja ma proovin, kas ma, kas nad alluvad minule, kas ma saan sellega hakkama? See on samamoodi. Ja kirjutada, see tähendab tulemus võib olla modernistlik osaliselt, nii nagu see siin on, mitte täielikult, siin on terve rida erinevatest kohtadest kokku pandud asju alates keskajast kuni kuni modernismi kuningas Weeksist, sotsialistlike asjadeni. Aga see on just nimelt tekst, kus proovitakse allutada seda uut maailma iseendale ja seda range käega nagu läbi komponeerida. Kuulsite kolmandat loengut Tartus Ristikivi muuseumis toimunud sarjast Karl Ristikivi ja tema aeg teemal Ristikivi ja modernism, kõneles Tiit Hennoste. Nüüd mängib ansambel viiesonora koosseisus. Tarmo tabas laul, Toivo Sõmer lautoya Kannel ning Jaanus Roosileht fiidele. Rebek. Ristikivi loominguga hästi sobivad keskaja muusikat oleme viijazonora ansamblist kolm liiget, seekord teie ees ja need on sellised lood, mida kutsutakse niinimetatud ladina Ron toodaks siinsetelt autoritelt. Nagu tavaks oli sellel ajal enamasti ja 12.-st sajandist Itaalias Firenzes on nad siis kokku kogutud. Salvanos Bella Maaris. Päästa meid meretäht taevane kuninganna. Puhtana sünnitad sa jumala, sinu märgiks on muraka põõsas, sai tunne mehe voodi. Kaunis neitsi, ole meile abiks, taeva valitsejanna. Ema, kellel pole võrdset sa sünnitad taevamannat ja inglite leida. Uusünnitaja, kellel pole võrdset sünnitamine, ei, rikkusin. Sa sünnitad pühadest pühama. Sa sünnitad taevamanna. Oled pimedaile valgus, rumalaim teejuht, inglite lohutust. Päästa meid mere-tähja taevane kuninganna. On? On? Esines ansambel viia Sonora koosseisus Tarmo tabas laul, Toivo Sõmer lautoya Kannel, Jaanus Roosileht, hiigelja Rebek. Järgmist loengkontserti Ristikivimuuseumist kuulajate kahe nädala pärast reedel kell 19.