Tere õhtust, kell sai 19. Klassikaraadioõhtuses kavas on kõigepealt loeng Ristikivi muuseumis toimunud sarjast Karl Ristikivi ja tema aeg, kus kõneleb Rutt Hinrikus ja musitseerib ansambel Triskele. Algusega kell 20 30 saadame Briti helilooja Kevin Briersi muusikat. Kell 22 algab Vaba-Euroopa pooltund ning kell 22 30 alustab fantaasiakava Tarmo tabas. Kuid need siis neljas loeng Ristikivi muuseumis toimunud sarjast Karl Ristikivi ja tema aeg teemal Karl Ristikivipäevikud, kõneleb Rutt Hinrikus. Tänase loengu teemaks on kirjanduslikud päevikud ja Ristikivipäevikud. Eesti kirjandus algab päevikuga peaaegu 200 aastat tagasi, kirjutas varaküps ja me võime isegi öelda, et geniaalne nooruk Kristian Jaak Peterson päevaraamatut, millele ta pani pealkirjaks Kristian Jaak Peterson ehk see, mis ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai iseenesest üles pandud seitsmeteistkümnenda eluaasta seest eluotsani. Ja me teame, et Kristjan Jaak Petersoni elu ots tuli siis, kui ta oli 21 aastane. Ja niimoodi on väga paljud Eesti kirjanikud ja mitte ainult kirjanikud, kirjutanud 200 aasta jooksul päevikuid. Aga mis on üldse päevik, kust on pärit huvi päevik Lotte vastu ja missugune koht on päevikul? Õieti on päevikutes hakatud rohkem rääkima alles 20. sajandi teisel poolel, küll on aga päevikuid kirjutatud ja avaldatud juba tunduvalt varem. Ja see, et päevikute vastu on teoreetiline huvi tekkinud ka just viimaste kümnendite jooksul, seostub sellega, et sel ajal on muutunud järjest suuremaks huvi eluloolise materjali vastu üldse huvi igasuguse biograafilise materjali vastu ja päevikutel on biograafiliste autobiograafiliste materjalide hulgas oma väga oluline väga suveräänne kohta. Õieti see huvi dokumentaalse materjali eluloolise materjali vastu võib seda vaadata ka kui elu ja kirjanduse kui kahe poole lahutamist ja kummagi poole eraldi vaatlemister. Ma ei tahaks öelda, et vastandamist aga ka seda on tehtud ja kui kirjandust on nimetatud luuleks mõnikord ja luule on eesti keeles väga lähedane sõnale luuletama ja see tähendab ka valetama. Mõnikord siis päevik, mälestused ja biograafia on lähemalt dokumendile ja usutakse, et ta on niimoodi lähemal ka Tõele ja seega arvatakse kiust. Päevik koos mälestustega võiks olla selleks abinõuks, mille najal saaks välja selgitada tõelise minevikku ja selle, mis juhtus tegelikult. Ja niimoodi on aeg-ajalt näiteks Nõukogude Venemaal pärast revolutsiooni tegelenud mõned vasakpoolsed kirjandusrühmitused, kes on leidnud, et tõe nimel tuleks kunstilised vormid hüljata ja pooldada reportaaži, protokolle ja muud toormaterjali pakkuda kirjanduse pähe sellepärast et publik ei taha mitte seda ilusat valet. Vait tahab saada tõde. Aga alati on jooksnud niisugused katsed ummikusse, sest et selgub, et alasti faktist jääb kunstiteose jaoks tavaliselt liiga väheks. Ja õieti on päevikutel olnud väga erinevaid vorme aja jooksul. Päevik on olnud kroonika, päevik on olnud märkmik, päevik on olnud kalendermärkmik või almanahh. Päeviku elemente võib leida kirjavahetusest ja eelkõige mõistetakse sageli päeviku all seda, mida prantsuse keeles on nimetatud Journal, intiim, intiimpäevik. Aga kõik need erinevad päevikuvormid tegelevad ühel või teisel viisil kirjutaja ego dokumenteerimisega ja enesetematiseerimisega. Aga kuna ükski ego ei asu tühjuses, siis pakuvad need päevikud või autobiograafiad huvi alati nii ajaloo kirjutajale kui ka ilukirjandusele. Päevik on nii nagu kõik muud kirjandusžanrid jõu tegelikult konventsionaalne žanr ja tal on oma aja jooksul välja kujunenud konventsioonid. Päevikute ajalugu arvatakse algavat seitsmeteistkümnendast sajandist ja fotoWeberman on ühes kirjutises osutanud, kui ta räägib vaadamule harjusest. Ole aaris reisipäeviku, kus on ka eestikeelseid fragmente leida. Ja õieti ongi just reisi päevikutega ja seitsmeteistkümnenda sajandi reisijate päevikutega seoses arvatud alguse saanud olevat päeviku traditsiooni. Aga tegelikult on leitud ka veel varasemaid päevikuid ja niimoodi on teada Itaalias aastail 1000 358389 üks tundmatu Firenze alane pidas päevikut ja umbes 100 aastat hiljem kirjutas Marina San Udo oma päevikut päev päeva järel märkides üles suuri ja väikesi sündmusi oma kodumaal 15. 16. sajandi vahetusel. Ja sellest peale, kui reisipäevikute kirjutamine muutus moeks ja traditsiooniks. Päeviku kirjutamine muutus järjest üldisemaks. Tavaks ja päevikud muutusid vastavalt kirjutajale ning päevikust sai väga sageli ka just selline noorte inimeste ajaviide mis võttis oma vastavad konventsioonid. Päevika algas sageli pühendusega päevikule, armas päevik, mõnikord pandi päevikule isegi noorte tütarlaste poolt nimi, räägiti armsa seda maali eest või mis nime keegi oma päevikule panin. On ka juhtumeid, kus on kirjutatud armas mina osutades, et päevik on tõepoolest see kirjutaja, mina, projektsioon. Ja teisalt kirjutaja esitleb ennast väärikule, ta räägib, missugune on ta välimus, vanus, elukoht ning päevikus luuakse omalaadne kommunikatsioonisituatsioon jäetakse hüvasti või lõpetatakse järjekordne sissekanne öeldes päevikule, peatse jälle kuulmise või jällenägemiseni. Ja kui noorpäevikupidaja oma päevikuga sellise kommunikatsioonisituatsiooni loob, siis täiskasvanut päevikukirjutaja kommunikatsioon suunatakse sageli pigem oma tulevasele minale ja täiskasvanud kirjutab oma päevikus rohkem maailmast ja ümbritsevast kui iseendast. Aga nii või teisiti on päevikufunktsioon ikkagi väga sageli. Kas kroonika ümbruse registreerimine või oma emotsioonide välja reageerimine või argieruraport või tunnete aruanne, niinimetatud salapäevik. Ja kirjandusžanriga saades on päevikud nimetatud ka mõnikord abiventiiliks. Soomen ajaviite kirjanik kirjutas omal ajal populaarse kooli õpetaja päeviku noore naisõpetaja abiventiile. Ning kui vaadata Eesti Kirjanike päevikuid, siis on pidanud väga erinevat päevikut just Johannes Aavik kes nooruses kirjutas niinimetatud intiimpäevikut ja pidas seda tõepoolest ka selles salakeeles ja võiks öelda sellises ehtsas päeviku keeles nimelt prantsuse keeles. Hiljem, kolmekümnendatel aastatel veel pidas ta päevikut nii nagu kalendermärkmikku, märkides päevikusse üles, missugused koosolekud toimusid, kellega te päeva jooksul kohtus, missugused olid päeva olulisemad sündmused ja hiljem paguluses pikka aega pidas ta oma unistuste mälestuste ja kavatsuste päevikut kuhu ta Läks ära argipäeva rutiini ja tüütu reaalsuse eest kirjutas. Ta ütles oma päevikus kõigest sellest, mida ta tahaks kirjutada, kesta tahaks olla. Ja õieti on eestlastest esimest korda päevikutest kirjutanud pikemalt Johannes Semper, nimelt on tal 1940. aasta essee kirjanik. Tooge päevikud, kus ta rõhutab, et kirjandus liigub peaaegu alati kahe äärmuse vahel, ühel pool kaugenemine elust tõusmine erilisse kunsti kujutatud pühapäeva ja teisel pool lähenemine argi päevale ning räägib pikemalt kuulsatest maailma päevikutest nimetades siin küll Inglise päevikuid lord Bayroni Walters Katrin manssvildi ja teiste päevikuid nimetades stendaali ja teiste prantsuse kirjanike päevikuid ja tsiteerides siit mõningaid tema jaoks huvitavamaid mõtteid. Ja prantsuse kirjanduses on ka üks autor kes on saanud tuntuks ainult oma päevikut. Ja see on Henry Frederick Amy Eller, kes tegelikult oli filosoofiliste ainete õpetaja Šveitsis ja ka ise filosoof, aga teda ei huvitanud niivõrd väline elu, kui Ta elas aktiivselt sisse poole ja tema päevik on tema ainukene kirjandusteos vene kirjandusest on muidugi teada Tolstoi ja väga paljude teiste päevikud. Samamoodi me saame väga palju kuulsaid nimesid üles lugeda saksa kirjandusest. Ja igas kirjanduses on oma kuulsad päevik kude eesti kirjanduses. Eesti kirjanikud on pidanud väga palju päevikuid, aga muidugi tuleb teha vahet päevikul kui dokumendil, kui autentsel, päevikul ja päevikul kui kirjanduslikul žanril tuleb vahet teha kirjaniku päevikul ja tuleb teha vahet ka sellel päevikul, mis ei ole kirjanduslik žanr, aga mis on kirjutatud otseselt avaldamiseks. Ja sellel päevikul, mis ei ole kirjutatud avaldamiseks. Aga mille puhul kirjanik võib-olla loodab, et see kunagi avaldatakse, sest kui ta ei tahaks mingil juhul, et päevika avaldatakse, siis ma usun, et ta seda päevikut ei jätaks kogemata alles. Avaväga sageli on see päevik otsekui pudelpost. Ta visatakse lainetesse ja jäetakse seega mere tuulte ja saatuse otsustada. Ja see saatus peab siis valima, kas keegi kunagi leiab selle sõnumi, kas avaldatakse kunagise päevikas, seda üldse kunagi keegi loeb või hukkub ta ja teda ei saa mitte keegi kunagi lugeda. Ma rääkisin, nimetasin ennem, et eesti kirjandus algab päevikuga ja see on Kristian Jaak Petersoni päevik. Sellele järgneb muidugi 1833. Teine eesti kirjanduse kultuuriloos. Olulisem mehe päevikse on Johann Heinrich Rosemplenteri maakeelepäevaraamat, mida ta kirjutas aastal 1833. Ta kirjutab, et sel päeval olen kätte võtnud oma õndsa sõbra Otto Wilhelm Masingu nõu järele toimida ja iga päev vähemalt ühe rea maakeeles kirjutada, sest eesti keelt ju tookord veel ei tuntud. Eesti keel oli maakeel. No selle järel kirjutas 1842 kuni 1854 päevikut Johann Voldemar Jansen enamasti saksa keeles. Ja see päevik on nüüd avaldatud. Päevikut on pidanud lilli suuburg ja Elizabeth aspe ülemöödunud sajandil ja ajakirjanik Heinrich Prants. Ja päris 19. sajandi lõpus pidas Kuressaare gümnaasiumiõpilasena alustas oma päevikut Oskar Kallas esialgu saksa keeles, mis oli hariduse keel ja siis mingil hetkel, kui ta teadvustas, et ta tahab olla eestlane, läks ta oma päevikus üle eesti keelele. Ja veel enam saame me muidugi päevikuid, eesti päevikuid, mis on säilinud üles lugeda 20.-st sajandist. Seal on väga pikka aega pidanud ma nimetan ainult mõned päevikud, tuntud folklorist ja Tartu Ülikooli professor Matthias Johann Eisen aastast 1918 kuni 34, aga rekord võiks olla arsti ja Tartu Ülikooli professori Aadu Lüüsi käeskeelepäev, kuid on säilinud aastast 1903 kuni 43. Ja ta pidas lühemat aega ka veel päevikut hiljem Rootsis ja ta kirjutas oma mälestused, aga päevik jäi Eestisse maha koos lüüsiarhiiviga. Ja sealt on ainult paar väikest fragmente avaldada. Kaua pidas oma päevikut ka luuletaja harrastusastronoom-ina tuntud roopia kallime. Nooruses on pidanud paljud päevikut, kas hiljem ei kirjutanud päevikut, nimetagem kas või August Kitzbergi Artur Ratsonit väga lühikest aega päevikut kirjutanud Under ja rohkem sisendas seda temale ka tema abikaasa Artur Addison, kes talle päeviku kinkis. Vöödi kinkis ühe kaustiku päeviku kirjutamiseks aga kirjutamine Underil ei edenenud. Ja niimoodi võttis Addison ja kirjutas mõnikord ülesse Underi eest, mis juhtus. Artur Roose vähetuntud kirjaniku päevikust on kirjutanud väga huvitava essee, mis on möödunud aasta viimases Loomingus ilmunud Toomas Haug, kes selle eest sai ka eelmise aasta tikkli preemia. Oskar Luts sky On nimat kirjutanud päevikut küll mitte väga püsivalt ja need päevikud on avaldatud, kaasa arvatud ka Lutsu viimne päevik, mida ta pidas pärast sõda ja mis on õieti üks väga kurb päevik teineteisel kaldal, üks Eestis ja Tallinnas ja teine Stockholmis on kirjutanud päevikut kui sellist kultuurielu kroonikat mida mõnikord on mõned ka niisuguseks klatši kroonikaks isegi nimetanud Helmi Rajamaa ja Elo Tuglas. Aga nad siiski ma ei tahaks nõustuda. Beyoratiivsete sõnadega, nende nende puhul ma peaksin ütlema, et need päevikud on siiski väga huvitavad. Kultuurielu ja olustiku kroonikad. Ja päris aktuaalne päevikukirjutaja on ju kirjanik Heino kriit, kes on ise kirjastanud oma 15 päevikut põi eesmärgiga päeviku kaudu teadvustada, kuidas asjad tegelikult olid. Ja siin võiks rääkida kohe sellest, et ka päevik, nii nagu igasugune autobiograafiline kirjutamine on siiski enese representatsioon. Ja päevik, mis kirjutatakse selleks, et avaldada seal päevikukirjutaja, teab väga selgelt, mida ta kirjutab, pidada ei kirjuta, kelle kohta ta mida kirjutab ja milles ta vaikib. Nii et päevik ei ole sugugi täiesti süütu dokument või on seda ainult mõningatel puhkudel ja niisugused juhud, kus päevik on tõesti ainult dokument ja mõnikord vapustav dokument, on näiteks minu jaoks olnud mõned Siberisse küüditatud lastepäevikud ühe üks on ju avaldatud, see on Rein Vare päevi. Aga Merle karusoo on leidnud ühepäeviku, millest on koopia, see on ühe lapse päevik, kes Siberis kirjutab ema passi peale, kuidas järjest surevad nälga tema õed-vennad ja sureb ka ema nälga. Tal ei ole nagu kellegagi rääkida ja ta ei oska ka väga palju kirjutada. Aga ta paneb lihtsalt kirja, et täna suri mu õde. Ja täna suri mu ema. Ja need on tõepoolest vapustavad dokumendid, kus kirjutaja muidugi ei mõtle sugugi selle peale, kellele ta kirjutab aga ta võib olla täiesti alateadlikult. Siiski loodab, et on tarvis millegipärast säilitada see informatsioon. Ja samasugune kuulus päevik on ju ka Anne Franki päevik, mida kogu maailmas teatakse, kus noor tütarlaps paneb kirja selle, mida ta kogeb, aga ka selle, millest ta unistab ja mille jaoks ja kuidas ta loodab elada. Ja niimoodi võime me ennem kui pisut Ristikivi päevikutest rääkida, öelda, et päevikud on žanr, mis asub kirjanduse ja dokumendi vahel ja kuna neid kaua aega uurimisobjektiks ei peetud, siis on arvatud, et selle üheks põhjuseks on olnud ka päevikute pikkus, mis on teinud päevikute lugemise raskeks päevikute koherentsus ja tõsiasi, et kuigi päevikud on inimlikud kronoloogiat, ei ole nad siiski klassikalised realistlikud tekstid, sest et päevik ei suuda näha ja ei tee katset näha elu pidevalt ja tervikuna vaid on ikkagi fokusseeritud vahetule, olevikule ja sellele, mis toimub tavaliselt 24 tunni sees. Kuigi päevikus on siis tagasivaateid möödunule. Aga päevikud on sageli lühikesed, monotoonset sisseasted võiks öelda päeva sündmustesse lühikesed registreerimiseks. Sellest, mis toimub ja asudes intiimse ja avaliku sfääri vahel ei olnud siis päevik algselt mitte sugugi kirjandusžanr. Aga ta on saanud kirjandus žanriks fiktsionaalsete päevikute kaudu ja autentse päeviku puhul võiks öelda, et päevikust saab kirjandus siis, kui päevik publitseeritakse ja päeviku puudused on sageli ka tema eelised tema vormivabadus, fragmentaarsus, esialgsus, spontaansus, kõigi selle kohta võib öelda nii, nagu öeldakse autobiograafia ettegi kohta, et päevikul ja autobiograafia on normid, kuid ei ole reegleid. Ja funktsionaalse päeviku päeviku kui ilukirjandusžanri Jõks. Varasemaid vorm on tegelikult ka kõigile väga tuntud raamat, see on Daniel defow Robinson Kruuse aastast 1719, kui ma ei eksi ja, ja, ja selle järel nad üldiselt laiemalt tundmata. Inglise varane kirjanik Richardson on kirjutanud päeviku vormis romaani täämela nii vara kui 1740 ja noh, selle selle järel muidugi on kasutatud päeviku vormi väga palju, kuigi siin on öeldud, et ka teisel, et õieti on peetud esimeseks päevikuvormiks romaaniks mitte neid nimetatud Def Richardsoni teoseid, vaid alles 1803 ilmunud sarl nud jeen-le TÖÖ Salzburg, Salzbury kunstniku. Nii et päevikute puhul tegelikult eri allikates dateerimise vahed on väga suured. Ja nüüd siis Karl Ristikivipäevikud Ristikivi on kirjutanud ka päevikut eri aegadel ja erineval viisil. Karl Ristikivi viimane romaan kannab pealkirja Rooma päevik. Ja tema viimase romaani viimasel leheküljel. Me võime lugeda. Muidugi, mul on see päevik, see jääb minust järele, sellepärast on tähtis, et ma kirjutan siiani täpselt kui võimalik, kõik, mis mulle juhtub nüüdsest peale. Need viimased päevad võivad olla kõige tähtsamad, võib-olla juba viimsed tunnid. Niimoodi kirjutab muidugi päeviku kui kirjandusteose funktsionaalne väljamõeldud tegelane. Aga midagi sellest kehtib ka Ristikivi enda autentselt päeviku kohta. Ja õieti on Kristi Kivipäevikut kirjutanud ka eri aegadel väga erineval viisil. Kõige varasemast ajast on säilinud Ristikivi kooli gladesid. Ja need on veel sellest ajast, kui ta käis Tallinnas kaubanduskoolis, kui ta oli neljateistaastane poiss ja ta oli ju pärit Läänemaalt, varblast sõitis ta Tallinnasse ja astus kaubandus kooli, mis oli selline kutsekool ja sealt on jäänud järele tema koolipoisi kladed, kus on siis matemaatikaülesanded lahendatud, kus on kirjas nähtud filmide pealkirju ja mida iganes. Aga kus on ka ilmselt päris päevik, kokku märkmeid aeg-ajalt ja mõningaid väikseid katkendeid tema kavatsustest joonistustest. Näiteks käisin täna Lasnamäel kõnelemas lennukooli ülem, aga nüüd on see vähemalt selge, kui tervislik külg vastab, on lootust pääseda Klootust. Kas mul pole olnud küllalt palju lootusi ja need kõik on varisenud kokku, kardan vastust, vahest ei täitu ka see? No see on nii mõistatuslik tekst, et esimesel hetkel ma vaatasin, et see on ühe ilukirjandusliku teose fragment, siis ma hakkasin hoolikamalt vaatama seda kaustikut ja ma olen siiski veendunud, kui ma olen analüüsinud ka teisi tekste. Ilmselt siiski on sinna peidetud üks noore Ristikivi unistus ja see unistus oli mitte saada kirjanikuks, vaid astuda Tallinna lennud kolledžisse, mis tõepoolest Tallinnas oli olemas sel ajal. Aga see on nüüd üks varane katkenud juba siin majas elades, kus Ristikivi elas ju küllalt lühikest aega, ta oli siin üliõpilasest allüürnik. Selles majas on ta võtnud ühe väikese glade kätte 23. oktoobril 1941 ja on selle väikese glade peale kirjutanud kirjanduslik päevik. Ja ta on tahtnud seda pidada kui lugemispäevikut, kus on siis põhiliselt kirjas, mida ta on lugenud, mida loetu tal on öeldud, milliseid mõtteid tal on sellega seoses tulnud ja mis loomingulised kavatsused tal endal on. Ja niimoodi ta algus, kirjutabki iga päev ühe kirjaniku nime. Küll on see lõkoontoliis küll sink, sink, jäär, Luis Georgeer, sa lustius või kits, aga peagi jäävad need kirjanikud ja teosed kõrvale. Ja Ristikivi kirjutab sellest, mida ta näeb ja mõtleb. Ta kirjutab noore inimese päevikut, kus on ka luuletusi, kavatsusi ja pettumusi ja kõikumist, nagu ta kirjutab erinevate kiindumuste vahel. Kes keda ta aga kordagi ei nimetanud. Ja võikski öelda, et Ristikivipäevikud on siiski kirjutatud ilmselt mitte selleks, et neid hävitada, vaid selleks, et nad alles hoida. Ja sellepärast on nad ka väga Tšifreeritud tekstid. Seal ei ole kunagi midagi päris otse kirjutatud, mida Ristikivi ei taha päris otse kirjutada, aga küll on seal väga palju mõistatusi ja salajasi märkem. See nooruse päevik lõpeb küllaltki varad on pidanud seda lünklikult 41. aastal, kui Ta seda alustas, siis ta ei teadnud, kui pikalt ta jätkab. Ja 43. aastal maikuus läks ta ju Saksa sõjaväkke. Seda on palju pärast mõistatatud, miks ta astus vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke? Ta ei kirjuta siin põhjustest. Tal katkeb see päevik emadepäeval, 16. mail 43 ja 12. jaanuaril 44, kui ta on juba põgenenud 43. aasta sügisel üle mere Soome, jätkab ta ja kirjutab veel lühikest aega 44. aasta jaanuaris. Et siis jällegi katkestada kirjutamine, kui ta läheb 44 sügisel ära rootsi õieti sinna läheb ta päris ametlikult Kolmepäevase turistiviisaga, aga muidugi paluks seal kohe varjupaika. Teades, et ta enam tagasi ei tule, siis tema päevikuks võib nimetada seda kirjavahetust, mis tal on oma sõbra Lembit mudaga kellest ta siin nooruspäevikus ka kirjutab. Ta kirjutab väga sageli Lembit mudale esimese Rootsis paguluse oleku paari aasta jooksul ja need on noore inimese kirjad, mis on kirjutatud väga avalalt. Väga vabalt on seal kirjas nii kurbus kui rõõm. Seal on väga palju nihukest täiesti mitte kirjandusliku informatsiooni meeleoludest, päevasündmustest, pisiasjadest. Ja ometi võiks neid kirju lugeda, mis tõenäoliselt käesoleval aastal ilmuvad ka kui päevikuid ja isegi kui ilukirjandusliku teksti. Selle järel on ta püüdnud pidada ajastu kroonikat mitu aastat, aga mitte ise kirjutades seda ajastu kroonikat, vaid tehes väljalõikeid ajalehtedest maailma sündmuste kohta ja kleepides neid väljalõikeid vastavatesse gladedesse, et oma valikuga näidata ta siis seda, mis maailmas toimub, see ka haakub tema kavatsusega kirjutada kirjanduslik teos, mis oleks täiesti dokumentaalne. Aga kus selle fiktsiooni muidugi aluseks oleks see isik, kes on nende dokumentide valija ja kokku palja. Ja lõpuks peab ta päevikut 10 aasta jooksul, 57.-st aastast kuni 67. aastani. See on see ristikivipäevik, mis on hoiul Rootsi riigiarhiivis ja mida ei ole eriti lugemiseks antud. Mina sain selle loa seda päevikut lugeda paar aastat tagasi ja neid inimesi, kes seda päevikut lugenud ei ole, väga palju. Aga kui keegi küsib, et miks seda päevikut varjatakse või missuguseid saladusi seal on, siis ma ütleksin, et seal ei ole mingeid erilisi saladusi. See on päevik. Nii nagu päevikud ikka, ta on kirjutatud väga sageli ja need igapäevasissekanded on väga lühikesed, mitte küll päris iga päev, aga, aga suhteliselt tihedalt, iga päev või üle päeva. Ja sageli ei ole mitte millestki väga põrutada, labast kirjutada, ristikivil ta registreerib oma hingeseisundeid, ta registreerib seda, mida ta tahab kirjutada, ta pöördub väga sageli tagasi möödunusse ja meenutab sündmusi. Ja miks seda päevikut mitte anda, lugeda või mitte avaldada? Sellepärast et kuna päevik ikkagi on väga privaatsfääri kuuluv dokument, siis ei ole, kui ei otsustaks kirjanik ise avaldamise kasuks oma eluajal, nii nagu seda tegi näiteks Aino Kallas siis on ilmselt õige jätta see päeviku avaldamine natukene kaugemasse aega, kui see vaheelu ja luule, kirjanduse ja dokumendi vahel muutunud võimalikult väikeseks. Juba, ja järgmiste põlvkondade jaoks on kirjanik Ristikivi ja tema teoste tegelased mõlemad juba üht viisi, mitte elav inimene, kellega nad on rääkinud ja, ja selle inimese teoste tegelased vaid mõlemad ühe võrra abstraktsed ja kauged. Aga miks ma arvan, et Ristikivi kindlasti ei tahtnud oma päevikut hävitada, on see, et tegelikult see päevik on põhiliselt säilinud ümber kirju selle masinakirjas, ümberkirjutusi. Mahutanud isegi selle päeva kirjapaneku, kas siis suurema või väiksema reavahega, kirjutades ühe vart formaadis lehe peale ja ta alustab esimesel augustil 1957, neljapäev. See on üks väga tavaline päev, mil ma alustan oma päevikut. Ma ei tea, mitmes kord see on, ega ka seda, kas ma jõuan kaugemale kui eelmistel kordadel küll, aga ma olen praegu nõuks võtnud seda 10 aastat kirjutada. See asendas sellega ajalehelõikeid, millega ma nüüd olen lõpetanud pärast kümneaastast tööd. Sellepärast alguseks mõned koordinaadid on 44 aastat vana, töötanud solme haigekassas, kus mu peremeheks on Bertin Holmeriaga paremaks käeks, Olof Borg, see asub põiki üle tänava parasunda veekümmend 100 ja ma istun akna algust, näen maja, kus ma elan seal rasundaweden 23, alumisel korral olen elanud siin ligi seitse aastat ja haigekassas on mul kolmas aasta käsi. Aga ma pole seal kunagi kodunenud. Kõik me oleme ühes toas, nii ametnikud kui külastajad. Tegelen algusest peale kutseõnnetuste, Teemu palgaaste on 13. Ja neljapäev, see on täna on minu tööpäev, mis kestab kella seitsmeni. Nagu öeldud, ei juhtunud täna midagi erilist õnneks, sest mul pole midagi head oodata käivat ketseriks Trail protsessid Londonist desarmeerimise kommet Stockholmi kohalt läks üle äikesevihma. Nii kaugele on siis kõik korras. Selles päevikus Ristikivi väga sageli pöördub tagasi oma küllaltki raske ja tema jaoks ägistava minevikku suunas ja tema lähemad sõbrad, kellega ma olen sellest paaril korral rääkinud, on öelnud, et see on neile üllatus, sest seltskonnas Ristikivi kunagi ei kurtnud ega ei kaevanud oma raske saatuse või õnnetu lapsepõlve pärast. Aga päeviku sissekannetes on sellest väga palju juttu, näiteks kirjutata paar päeva pärast alustamist, kuigi mul nüüd on oma korter, ei ole mul kunagi tunnet, et mul on kodu. Või kirjutab The edasi, nüüd peaksin kirjutama oma mälestusi Itaalia reisist, aga mis on see kõik selle suure elamuse vastu, milleks oli mulle Tallinn 30 aastat tagasi ja niimoodi läheb ta pidevalt tagasi? Kirjutades, et kõik mineviku raskused ja kannatused kõik tuli korraga mu peale kõik omaaegsed mured, lootused, vaesus ja viletsus. 30 aasta eest oli pikk teekond Tallinna sõitsime välja varahommikul, sest hobused tahtsid õhtuks jälle koju jõuda. Ootasime tundide viisi ristijaamas, vaevalt on mul ükski ootamine nii pikk tundunud ja rong läks väga aeglaselt. Alles õhtul pimedas pärast kella kümmet jõudsime kohale. Või kirjutab, 13 aastat tagasi jõudsin Rootsi, ilm oli ilus, kuigi jahe, esimene rõõm oli juba asendunud asendusega kummelinesi laagris. Siis tuleta meelde, kuidas ta 25 aastat tagasi koduta ringi hulkus ja talumeeste regedel külmetas, sest polnud raha rongiga sõita või vahetevahel räägib sellest, kuidas teda piiratakse Nõukogude saatkonna poolt nimelt 58. aastal kirjutab, et lisaks kõigele tuli eelmisel õhtul Mikelsaar Vene saatkonnast kuigi tal oleks vähemalt nii palju taktitunnet võinud olla, et enne helistada ja seekord tuli ta lõpuks välja selle jutuga, et eesti rahvas ootavat mind koju tagasi. Loodan, et ta sai lõpuks vastuse, mis sunnib teda mõneks ajaks mind rahule jätma, kuigi ma katsusin olla nii viisakas kui võimalik, ütlesin vastu, et ma ei saa seda teha, kuna ma olen kommunismi vastu. Seda pole teie teostest märgata, ütles Mikelsaar. Väga kahju, ütlesin mina, siis olen ma ebaõnnestunud. Aga tagantjärele on siiski vastikustunne. Ja sületäie propagandakirjandust jättis ta ka siia maha. Ta alustabki seda kirjutamist siis, kui tal oli pikk loominguline paus, mis oli seotud depressiooniga pärast hinge töö kirjutamist. Ja 59 aastal ta kirjutab, et ta lõpuks leidis raamatu, mis sobiks ta Kondrodiini raamatule, see on siis see esimene raamat ajalooliste romaanide sarjast ja Ta kirjutab, kuidas ta hakkab uuesti kirjutama ja väga palju selle 10 aasta jooksul ta kirjutabki, missugused kavatsused tal on, kuidas ta kirjutab oma ajalooliste romaanide sarja, kuidas ta valib erinevate kavatsuste vahel ja seal vahel meenutate siis ahte, mu lapsepõlve vaesus, mis mind nüüdki veel mälestustes piinab. 35 aastat olnud kodutu. Ja seda möödunut meenutades räägib ta sageli salapärastest tähtpäevadest. Ta räägib oma esimesest, teisest ja kolmandast illusioonist ja sellest täna on minu esimese, teise ja kolmanda illusiooni tähtpäev. Täna on see täna möödub 25 aastat sellest ajast, kui ma tundsin, et mul kunagi ei hakka olema oma kodu. Näiteks kirjutab. Ma arvan, et üks illusioon, esimene võis olla see lootus saada oma kodu nimetada tahtis üks sugulane võtta teda kasulapseks, tema varases nooruses aga eelistas talle tema onupoega ja oma päevikus hiljem kirjutata ka sellest kuidas ta lõppkokkuvõttes on siiski rahul sellega, et ta ei saanud oma kodu, ei saanud kasulapseks. Aga tema saatus kujunes hoopis teistsuguseks, sest kui ta oleks tookord lapsendatud, siis tõenäoliselt oleks ta talu peremehena Siberis surnud. Jaa, ta meenutab ka seda, kuidas ta 43 läks Pihkvasse, see algas ju pooliti naljaga. Enne kui arugi sain, olin antud lubadustega sisse nii mässitud, et ei olnudki enam võimalik taganeda. Ja niimoodi saame me sellest päevikust, millel on nii, nagu ma varem päevikutest rääkisin, väga tüüpilised päeviku tunnused, Tseebeesitlemine päevikule, see kordub päevikuga nagu kommunikatsioonisituatsiooni astumine, see in koherentsus ja fragmentaarsus, need jaajaa korduvus, uute kogu aeg samade teemade juurde tagasi tulemine. See kõik on iseloomulik sellele Ristikivipäevikule, mis ilmselt laiale lugejale, kui ta ükskord täielikult publitseeritakse, aga ma usun, et see päev peab selle pärast tulema. Igas kirjanduses kõige suuremate Kirjanike päevikud avaldatakse nii, nagu on avaldatud Göte, Tolstoi või ükskõik missuguse suure maailmakirjaniku päevikud niimoodi kindlasti tuleks kunagi avaldada Ristikivipäevik. Aga ma arvan, et see päevik ei oleks niisugune bestseller laiale lugejale isegi mitte sellele lugejale, kes naudib Aino Kallase päevikut, vaid see oleks ikkagi päevik Ristikivi loominguhuvilistele ja kirjandushuvilistele inimestele, sest et see on päevik, mis räägib rohkem ristikivist endast kui ajast tema ümber. Ja maa selle riskikivi päeviku. Lõpetaksin sellega, kuidas Ristikivi räägib oma rõõmupäevast ja sellest, et 32 aastat tagasi mul on siiski nii palju, mille eest jumalat tänada, peaaegu iga aasta on toonud siiski midagi positiivset, midagi rõõmustavat need mul siiski õnnestus läbi raskuste kirjanikuks saada. Praegu olen veel häbelik, seda sõna tarvis tahtes möödu tule ja rauaga kui ka rohtaiaga jakk isegi hingetööga. Mul õnnestus imekombel pääseda ülikooli ja see isegi lõpetada ja seda asjaolu ei saa keegi minut Ta sõja ning segaduste kiuste elan edasi, pääsesin vabasse maailma, kus mul on tööd, leiba ja oma kodu. Seegi mu tervis on siiski enam-vähem korras olnud ja ma pole kordagi mõne raske haiguse algajana. Mul on sõpru. Mõni neist, keda ma teadmata kadunuks pidasin, on mul alles olen saanud uusi sõpru kõige viimastel aastatel olen võinud maailmas ringi rännata rohkem kui kunagi julgesin unistada. Isegi tööl ei ole ma enam mitte kõige viimane, olen tagasi saanud oma positsiooni. Niimoodi kirjutab ta. Ja kui tema üks sõprum, Bernard Kangro paneb oma artiklile pealkirjaks Karl Ristikivi viimne päevik räägib Karl Ristikivi unistuste päevikust, siis ma esimesel hetkel mõtlesin misse unistuste päevikkondsest see päevik, mis on Ristikivi 10 aasta jooksul kirjutatud unistuste päev, vaid pigem kurbuste päevik. Ja kuigi ta mitu korda tänab jumalat ja ütleb, et ta on õnnelik, et tal on sõpru ja ta sõbrad on alles iga kord, kui ta reisilt tuleb, siis ta ütleb, et ta on väga tänulik. Selle üle nimetab ta ka ise seda oma kurbuse päevikuks. Tema unistuste päevik. See on tema looming. Need on tema romaanid, kaasa arvatud kõige viimane päeviku vormis Rooma päevik. Aga nüüd kuulame väikest kontserti, mis. Ristikivi puhul peaks hästi sobima, sest Ristikivi oli ja pidasin ennast läbinisti usklikuks inimeseks, kes kuulus ortodoksi kogudusse. Ja kuigi ta siinses, kus, millest ma rääkisin Rootsis, tuletab meelde, et ta ei olnud väga kaua käinud oma ema surmast saadik kirikus on tegelikult see kristlik vaimsus, see, mis tema loomingus on täiesti tuntavalt. Kohal Karl Ristikivi päevikutest kõneles Rutt Hinrikus. Loeng-kontsert Ristikivimuuseumist jätkub ansamblit riskele esinemisega koosseisus Tarmo tagas Toivo Sõmer ja Jaanus Roosileht. Meie alustame siis oma kontserti kolme looga Läänemaalt. Sealt, kus ka Karl Ristikivi pärit on. Võib-olla mitte just päris samast kandist, aga ütleme siis Lääne-Eestist ikkagi. Esimene tuul juhatab sisse ühe. Ühe lauluga keskaja Euroopast ja leitud on see viiegantsioone käsikirjast see laul lumest leitud ja ilmselt ka igal pool Euroopas lauldud, aga aga käsikiri leiti lihtsalt Soomest. Ja see kattub ühele ühe eesti vaimuliku rahvalauluga. Reigist. Sellega siis alustame. Iili. On maju siin. Ja. Leiva ta kallis r k. Too siis õige tuus. Ja sellest, kui, Teine vaimulik rahvalaul mida me sellest rohkem kui 100 aasta vanusest kiriku uuelt lauluraamat laulame on üles kirjutatud kogutud Kärlast. Selle laulis sellel laulude kogujale sisse. Minu vanavanaisa Toomas on temale, nii et sealkandis, kas oli siis huviline ka, mis toimus nagu kiriku vallas korjas aktiivselt laule, mis mida rahvas laulis. Seal on üks nendest. Ja nüüd üks vaimulik rahvalaul Ridalast mandrilt siis. Ei ma hala kui. Ta ka tööd ja, ja mul ka. Kui ka õige? Ja ka. Ja ka. Soosi ka ära anda ja mul ei saa, seega olen ka. Ja äkki poole ja viid ta edu, seega ta viibida olen õeraalsema raske järgisti all. Viin rappa naera ja mul viide ka sai ta ka on, ta ka, oli. Su kõrva Agu. Olen. Ma roosa. Siis ta on nii-naa, aga ta ei armasta siin joosta. Nii nüüd sain eestikeelsed laulud läbi. Need kolm laulu keskaja Euroopas Keskaegsest Euroopast ja Karl Ristikivi kirjutas pühakutest keskaegsetes ja meie laulame siis kolm laulu tänapäeval ilmselt kõige kuulsamale pühakule, teda teab ka iga igaüks. See on siis eriti väiksed poisid. Et seal siis Santa Claus. Ehk siis Püha Nikolai, kes oli keskajal üks üks kuulsamaid pühakuid ja võib-olla ka selle tõttu, et ta aitas lihtsaid inimesi ja vaeseid inimesi elas tema neljandal sajandil ja oli türgimaal müüras piiskopiks. Ja kui ta sai, siis aitas nõu ja jõuga vaeseid ja hädalisi. Ja temast on ka palju legende loodud. Kas need olid tõsi või mitte, seda me ei tea. Aga inimesed uskusid seda, mis oli kõige tähtsam. Ja kolm laulu siis talle. Nende laulude tekstid ma loen ette ja nendes kajastuvad ka siis mõned need nendest imetegudest, mida ta Laulgemm Nikolausest kauneid kiidulaule. See patrase linna elanik hakkas jumala armust juba lapse eas paastu pidama hoidudes ema rinnast. Igal kolmapäeval ja reedel. Kui ta jumala käsu peale müüra piiskopiks sai, aitas ta rahvast näljahädas ja meremehi, kes tormi käes hädakisa tõstsid. Ta hoidis kolme tüdrukut lõbumajja häbisse sattumast, andes neile kulda ja tuli vagaltapi kolmele meremehele. Kolmele noormehele, kes olid timukamajas. Tema hauas voolab lakkamatult õli millest ükski haigus jagu ei saa. Kui haige Nikolaus vaga meelega palu. Palume issandat ja kõige kuningad, kellele otsa ei tule. Et ta juhiks meid Nicolaus palvete abiga. Taeva linna rõõmud rõõmude juurde. Laulgem Nicolaus ess kauneid kiidulaule. Nicolaus pühani Nikolaus on kaitsepühakuks muuhulgas ka Venemaale. Lastele. Noortele neidudele meremeestele järgmine lugu on siis selline. Preester Nikolaus on meie pelgupaik. Aidaku alati vaimulikke ja ilmikuid. Taan vaimulike sõber, ilmikute lohutaja, kõige parandaja, igas hädas. Nikolaus Nikolaus, anna meile rõõmu. Juba lapsepõlves pidas ta paastu. Teda hüütakse kõigi usutunnistajate alguseks ja peaks ta paastus juba hällis. Ei imenud kolmapäeval ja reedel ema rinda. Ta äratas surnuist üles valekaebuse peale hukatud noormehed, kelle timukas oli alatult tapnud. Ta pani kolm tüdrukut mehele, hoidis neid patu eest ja päästis nad vaesusest andes neile kõvasti kulda. Nikolaus, Nikolaus, anna meile rõõmu. Nii kola. Millal? Karmid. Kala. Ja kala. Ja kala. Need laulud pärinevad 12.-st sajandist. Itaaliast niinimetatud ladina Randood Ehkki Nicolaus see päev on küll detsembrikuus oli see kaheksas detsember, kuues need laulud kõlavad Meie suust küll täna ja Nikolause päeval rõõmustavad kõik vaimulikud Ta hakkas jumala armust juba poisi ja kolmapäeval ja reedel paastuma. See mees, kes taevase sõnadega Pole müra piiskopiks sai väetis poisikesekatlas. Ta võitis näljahäda suure hulga nisuga. Tema vabadus oli meremeestele oma huku ajal abiks. Ta päästis kulla hinnaga patust kolm neitsi kes olid isa vaesuse pärast juba valmis häbisse langema. Tänu usule jumalasse ärkas. Niimoodi on maha maetud mees jälle ellu. Jumaliku headuse ja piiskopieestkosteabiga. Jumal tegi veel palju tunnustähti Nikolause, vooruse ja armastuse kohta. Kui doosi maa peal võõrsil oli. Palume Nikolause lahke eestkoste aitaks meid taeva otsatusse rõõmu. Nikolause päeval rõõmustavad kõik vaimulikud. Ma ei saanud Ain Kalda ja. Vigala ei. Olisi. Aite. Kuulsite neljandat loengkontserti Ristikivi muuseumis toimunud sarjast Karl Ristikivi ja tema aeg. Viimati musitseeris ansambel Triskele koosseisus Tarmo tabas Toivo Sõmer ja Jaanus Roosileht. Algusega kell 20 ja 30 minutit saate kuulata Kevin Prayersi teoseid. Titanicu uppumine ja neli element. Kell 22 algab Vaba-Euroopa pooltund ja kell 22 30 alustab fantaasiakavaga. Tarmo tabas.