Klassikaraadio stuudios on külas muusikud Helena ja Jaan-Eik Tulve ning saatekavas on meie vestluse pealkirjaks märgitud jõulud Eestis ja Prantsusmaal. Kuna olete pikka aega õppinud, elanud ja töötanud Prantsusmaal ja sageli, viib töö teid ka praegu sinna. Aga eelkõige vestlesime teie pere jõulukommetest. Millised on teie pere, traditsioonid, advendiajal ega meie pere advendikombed? Ma arvan, et ei erine palju sellest tavapärasest selliseid väga keerukaid ja erilisi kombeid meil ei ole, et et põhiline on see Ta õed käivad päkapikud ja see on nagu selline Igamikuna sündmus. Kui vanad teil lapsed praegu on? Nad on saamas kohe viis, kuus ja pool ja kaheksa. Ja kõikide jaoks on päkapikud endiselt südames ja kindlasti. Milliseid päkapikud teil käivad, kas te olete ise neid näinud ja lastele kirjeldanud, millised need on? Ei ole vist küll on lapsena. Mina nägin, ma mäletan, ma tõeliselt nägi Lumen realiste väikest täppi, oli kindel, et see on väga pikk ja kuna ma pärast kodus rääkisin täpselt, et et ma teda nägin ja oma soovid jõuluvanale edastasin päkapikukaudu, siis ma täpselt selle kingitusega sõin ja et sellel tugevdas minu teadmisi päkapikkudest ja, ja meie lapsed ka ikka on väitnud, et et nad on väga väike näinud üldiselt neil on sinna küllalt kirev fantaasia, sest nad on ka Võrumaal näiteks dinosaurust näinud ja ja pääsküla metsas karu ja nii et midagi nende puhul ei, ei ole nagu võimatu. Nojah, ja siis nad sageli lisaks sellele, et kettakirju väga pikule või päkapikukaudu nagu saata kirju jõuluvanale, Nad lihtsalt joonistavad neile ja jätavad neid sisse sinna aknale ootama. Neil on täpselt selge ettekujutus, kuidas nad, päkapikud ikkagi sisenevad meie juurde ja kuidas nad välja lähevad, et see on väga selgelt paika pandud. Kuidas need päkapikud siis tulevad, täpsemalt? No tähendab, eks neil on igalühel oma teooria, Naatan näiteks. Ühel õhtul meisterdas päkapikul voodi ja siis ta keeldus. Oli nõus riietaja mütsiga magama minema, aga ta keeldus akent kinni panemast. Küllalt külm ilm oli tegelikult lumi oli maas, aed kartis väga pikki kinnise akna kaudu seda väikest Hoodikest minema tassida ka. Aga õnneks siis väga pikali. Siiski megaosa osaleja oli hommikuks siiski poodi kaasa võtnud. Kas lapsed süüa jätavad ka päkapikkudel on mõnikord olnud, loodavad ikka rohkem seda magusalt ja joon õnneks. Päkapikud on iganenud neid meeles pidanud ja ei ole liiga halbadeks lasteks. Mõnikord on ikkagi munitsipaalkiri jäetud. Ja vahel on ka seda juhtunud, aga millised need päkapikud ikkagi välja näevad? Seda arutelu on nagu pidevalt, et kui pikk see Päkapikkune päkapikk ikkagi on, et, et mis see päkk on. Nii et kui pikk ta tegelikult on suurte inimeste pakk ja väikse väikse apsabak, et see on nagu erinev ja siin on variandid, et see on väga selline lai mängumaa ja arutelude selline objekt ja, ja noh, ega täit selgust ei olegi meil saanud, et noh, see ei ole ju nii väga üllatav. On nad habemega. Mul on sellest pole nagu juttu olnud, et habemest või, või nagu olulisem on nende jaoks see pikkuse ja, ja selline kui see ja see, kuidas nad tulevad, kui see. Et millise, mis nägu nad on, et see nagu ei ole meil eriti nagu kõneks olnud. Oluline on see, et ikkagi nad oma nagu selle funktsiooni täidavad kuu kohta päkapikk, oma kommi või selle kingituse jätab teil No mitme selle poole nagu jätnud, aga. Vahel vahel jätab sussi sisse, vahel lihtsalt kuskile aknale, vahel toppis. Ehkki taldriku peale sõltub tõenäoliselt seal tuua on, et ta pagaviku kommi või maiustuse leidmine, et see on ka nagu omaette protseduur vahel, et et kui ta ei ole ühte kohta jätnud võib-olla teise Näiteks kui lapsed väga vara ärkavad, siis on ka nii juhtunud, et päkapikk pole veel jõudnud käia, siis nad lähevad uuesti magama tagasi, siis päkapikke. Tahaks rahus tegutseda. Rahast rull. Te olete oma elus palju Prantsusmaal olnud, kas te teate, kas seal ka päkapikud käivad ja ringi liiguvad? No eks nad liiguvad ikka, aga vist jõuluvana päris Prantsusmaale jõua, tähendab, sellisel moel. Nagu meil ja ütleme, ma isegi päkapikkude suhtes ei ole väga kindel, et see nii selline kindel komme oleksid, need päkapikud käisid terve advendiaja vältel samuti kui, kui, kui see, et jõuluvana või nii-öelda jah, see külaskäik või viise suuremate kinkide edasiandmine ei toimu mitte jõululaupäeva õhtul, vaid ikkagi esimesel jõulupühal, jõululaupäeva õhtu on tegelikult nagu veel advendi advendi viimane päev, et see ei ole üldse mingisugune püha või pidu, et see nii-öelda see rõõmusõnum või see kuulutus tuleb alles õhtul sel õhtusel jumalateenistusel ja siis järgmine päev siis on tavaliselt esimesel jõulupühal on see suur perekondlik koosviibimine, kus siis tuuakse kõik ja parem lauale ja ja siis on ka juba käinud. Ja nendel on koos olla jah, et kuuse alla pakid, et ta niimoodi kodust kodusse üldse ei käigi. Teda lihtsalt öösel või hommikupoole käinud ja lõuna ajal. Seotud siiski selliste varasemate aegade raskete liiklemisoludega, et ka on ju üldiselt ikkagi teada, et jõuluvanad, kaubikud sõidavad saaniga, et siis siin on. Teda ennast, meest ennast nagu väga näha ei ole, ütleme võib-olla kuskil kaubakeskustes aga mitte erinevusi olnud, teine selline kommertslik jõul, mis on seal noh, ikkagi veel rohkem pöördes kui, kui siin, olgugi, et me võtame suurte, pikkade sammudega nagu järgi sellele suurele ostuhullusele, mis, mida sa, periood, mis seda perioodi nagu. Kui me tulime Iisraelist, see oli oktoobri keskel ja seal oli 35 kraadi sooja ja siis, kui me jõudsime lennukiga, sõitsime koju lennujaamast Tallinnas Pärnu maanteel Kalevi kommivabriku ees oli juba jõulusokk või näärisokk, oli väljas. Mõjus küll šokina meile ehk oktoobri keskel nii varakult hakkas, hakkas see trall nagu pihta juba Prantsusmaal, aga loomulikult hakkab väga vara ja, ja, ja siis puistatakse sellist kunstlund ja ja kunstkuusega, kes igale poole, kas Prantsusmaal on üldse jõula lund, üldiselt ei ole, olla lõunas kuskil mägedes. Jah, mägedes on, aga üldiselt või siis põhja poole päris oligi. Pariisis üldiselt ei ole. Ja, ja see oli ka algus, võib olla üks kõige sellisemaid. Suuremaid kontrastusin eesti sellisele jõuluajale või jõulumeeleolule ka lihtsalt täitsa tavaline sompus, ilm ja ilm oli vihmane ja. Mõelge päris soe, üks aasta küll olid. Vahetult enne jõule hakkas just roos õitsema aias, kus me elasime ühes väikses majakeses roos nagu avanes just vahetult enne, nii et oli väga soe, nii et see, see varieerub, aga igal juhul meile sellist nii kuidagi sisse kasvanud härmatise jõulumeeleolu, sellist asja seal. Et justkui see põhiosa sellest sellest tundest, mis nagu lapsepõlvest juba kaasa on, see nagu seal olemata, sellest oli kahju ja selle, selle järgi ma tundsin puudust ka. Aga muidugi sisulisest küljest on, on noh, Eestis on rohkem võib-olla see kombestik ja, ja mõeldakse vähem nagu rohkem või vähem nagu sellele selle püha sisule. Et mis siis tegelikult toimus ja toimub. Et see on nagu Prantsusmaal vähemalt nende inimeste juures, keda kellega meie läbi käisime, palju nagu rohkem esiplaanil ütleme, see selle hetke ootamine ja siis Eestis istutakse sageli ju jõululaupäeva õhtul juba ja, ja enamasti isegi istutud, takse juba verivorsti ja kapsa taga ja selle asja sisu on nagu absoluutselt teisejärguline. Kipub olema. Nii et see on nagu see erinevus minu arust. Millised on teie oma pere, jõulude tähistamise kombed, eks me ikkagi ka jõuluvana tuleb ikka jõululaupäeva õhtul ja meelt meil tõesti on jõuluvana tulnud kagu alati. Juba ma ei tea, mitu-mitu aastat. Seitse kaheksa aastat on jõuluvana meie peres alati kohal olnud ja nad on üldiselt ikka kuue käinud. No ütleme, mina. No ütleme jah, nõukogude ajal oli, oli ühised paljudele käisid näärivana Nojah, ja ta üldse ei tulnudki ikkagi selline tavaküsimus perekonnas, aga meil meie lapsi on ja meid on küll selles mõttes alati meeles pidanud, et on ikka ise läbi astunud. Ja, ja see on suursündmus olnud. Saabumine ja kõik on alati väga, väga tähelepanu, väärne. Oodatakse akna peal ja ja eks neid Me elame nõmmel ja neid jõuluvanasid on seal väga palju näha, mõni sõidab, et aga iga aasta meil on seal näha rattaga jõuluvana, mõni on ka suuskadega, kõik transpordivahendid on kasutatud, mõni tuleb autoga ja põtradega, jõuluvana on ka näolnud. Põtradega jõuluvana või põdra, põdra, sellist saani mina mäletan oma lapsepõlvest, kui kui Tallinna botaanikaaias olid põhjapõdrad, seal oligi näärivana, aga ta tuli põhjapõtradega. Noh, üldiselt ju siin ikkagi põhjapõdrad, nagu kardavad meie sooja sooja kliimat muuta. On raske nagu siia tulla. Ta on ikkagi, ma arvan, on selline mulje jäänud, et väga aktiivsed tegelased. Et kunagi laulva revolutsiooni ajal. Ma mäletan isegi suvi täiesti südasuvel koolitamisest, seal need öised laulupeod lauluväljakul, siis oli ka seal seltskond jõuluvanasid. Loosungiga kogu võim jõuluvanadele kohal. Milline on teie pidulaud, mida teete jõululaupäevaks siia? Noh? Viimasel ajal on küll meil kaalukauss langenud just nii, et et sellise suure praetegija on napis Jaanik ja ja mina tegelen selliseni. Pean õppega, nagu ma olen, selline abi. Abijõud liha liha tegemisel on, on ja neid meie peres asendamatu. Aga kuidas kunagi ta on olnud, vahest on olnud sanan lammast. Lambal. Söögitraditsioonid võib-olla ei ole kõige eestipärasemad, ega meil neid retsepte nii palju ka ei ole olnud. Mingisuguse hea smooritud prae või kana või millegiga hakkama saame ja ehk siis sellist vahel sellist tavapärast hapukapsast ka, aga me ise suured suured sellised Eesti jõulutoiduvalmistajad ei ole. Et Prantsusmaal on näiteks just Hani seen, hane hanepraadi tehakse jõulutoiduna ja siin on mul on sõpradega koos teinud ka parki ja, ja igasugust sellist põnevat vahel on olnud ka Prantsusmaal meil külalised, et siis sellist segatud kööki. Paar sellist head suurejoonelist idamaist retsepti, mille ma olen pärinud oma isalt suuremad sündmused siis näiteks sealt midagi. Bluff on üks selline. Milline on Tulvede perekonna jõulublufi retsept? Bluff, eks ole. Aga ta on selline roog, mis valmistab mida, mille jaoks läheb väga-väga palju aega. Oleme terve päevakene. Ütleme oma omal ajal nõukogude kooli sööklas oli see kõige sellisem labasem, toitmida visati kaussi ja ja paljudel inimestel on, võib olla halb mälestus sellest, aga tegelikult on väga hõrk roog, mida tuleb terve päeva hoolikalt valmistada ja tulen jah, ja täpselt sama sama õrnalt voolav. Pärastlõunal on nii suurepärane ja isegi eelarvamuste küüsis, inimesed on ikka kiita, nii et ühtegi sellist Eestlased suured lambalihasööjad ju ei ole. Aga, aga kui hästi teha, siis ta on, tegelikult on ta küll kõigil alla läinud. Kõige viige umbusklik. Mekkijatel, et siiamaani pole küll. Meil on olnud, et kellekski puutumata jäänud. Palun jutusta, kuidas sa seda Blohvideedsis. Ehk siin raadiokuulajate hulgas kindlasti palju suuremaid kogelse spetsialiste. Nii et pean võib-olla siin jään piinlikku olukord, aga noh, tean, kuna Leviraadi punastas, tõi seal on näha, siis ma võin natuke selgitada, et blufi üldiselt võimalik teha mitmest lihast, kas siis lamba- või loomalihast, meie kõht rohkem lambaliha ja tuleb arvestada vähemalt viie või kuue tunniga teda siis vaikselt keeta. Alguses tuleb lihatükid vana õli sisse küpsema. Ja siis, kui nad on juba kergelt pruunistunud lisada sibulat, hiljem porgandit, põrand, mis lisab nagu sellise väga hea maitse kogu kogu Blohvile. Ja hiljem siis sellele kõiki neid komponente tuleb järjest sinna sisse lisada ja lasta noh, kolmveerand tundi või Tõnnikene rikult seal põriseda siia ja siis erinevate maitseainetele on üks selline huvitav maitseaine on, on selle köömne sugulane, aga ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles nimetatakse, nimi on juures, ta leidis seda leida, ei saa seal meie ütleme seda seal nimi ja, ja meil ei ole ostnud Iisraelist. Aga ka Eesti, ma ei tea, kuidas teile täpselt nime tööle sarnane, aga maitse on erinev, maitse on natuke erinev ja tõesti see hõrk maitse lisab väga paljus klahvibuketi. Tähendab neid võimalusi on tohutult palju, kes lisavad, mida ja ma räägin lihtsalt enda enda kogemuste põhjal siis kui sa veel umbes poolteist või kaks tundi lasta teda siis haududa testi tulemus on seda, seda aega väärt, mõtleksin, leiame. Need on samasse väga kerge, et kuigi sa siin või noh, võib mõelda, et lambaliha ja pluss veel õli sees küpsemine, siis ta on siiski väga kerge seedida ja. Vaiksel tulel niimoodi küpseb siis. Eriti hea tuleb ta sellise puupliidi peale, et meie kui vähegi võimalust on vait, kui juba aega võtta selle tegemiseks, siis me teeme ka pliidi alla, tule. Seal ta seal ta kuidagi saab sellise erilise hea kuumuse Spara. Malmpajas et kunagi ma tegin elektripliidi peal, proovisime teha ja siis ta nagu muutub väga kuivaks ja selleks ei olnud nagu nii. Kas te piparkooke teete, kui õnneks läheb aega ikka on, et siis siis ikka katsume teha, et lapsed, lapsed võtavad sellest nagu Nende jaoks on see parim osa see piparkoogi tegemine ja see, eks nad on head krõbistada ka. Aga samas muidugi on see jõuluaeg, kipub selliseks kiireks ka minema, et vahel vahel on see tõesti niukse viimase viimase minuti asi. Nii hoolsad, sellised tavade täitjad ei ole, et asjad kipuvad niimoodi natukene omasoodu arenema, siis kuidas parajasti juhtub, et nii ta, nii ta kujuneb, on teada selline kõnekäänd, et muusikutele on jõuluaeg, lõikuse aeg on veelgi palju tööd, just jõuluajal. No jõuluajal üldiselt jah, kontserttegevus aktiviseerub väga, väga tugevalt ja isegi jõulule eelneval ajal on nagu väga palju kontserte nii Eestis kui ka mujal. Ja noh, see on tõsi, et inimesed hea meelega käivad sel ajal kontserdil Kas on mingisugused sellega seostuvad mingid tugevamad hingelised vajadused, et ta on isegi kui, kui justkui see jõulude sisu ei olegi nii tähtis inimeste jaoks, et siis nad siiski leiavad, et see mingi aeg, kus tuleks natukene aega maha võtta ja natukene enda sisse vaadata ja et see muusika on selleks nagu hea vahend. Teine teine asi on ka igasugused pallid ja, ja lõbustused. Et seal on ka muusika omal kohal, nii et igasugune muusika leiab, leiab seal oma kasutuse. Kas teil on omal ka mingi väljakujunenud jõulumuusika või lapsepõlvest külge jäänud muusika, mis kindlasti peab jõuludega kaasas käima? Ja mida võiks nimetada nii otseselt jõulumuusikaks, siis juhtub jõuludega ja esimesena muidugi. Jõuludega seostuvad kõik need kõige tuntumad jõululaulud, mida kõik inimesed teavad ja oma lapsepõlvest ma mäletan, et kui meil jõuluvana käis siis minu vanaema on suur laulu huviline ja igal koosviibimisel ta alati hea meelega ärgitab sellist sellist ühislaulmist ja siis lapsepõlves neid jõululaule nagu sai alati jõuluvana tulles siis lauldud vanaema eestvõtmisel teise koha pealt oma erialalt ma räägin siis gregooriuse laulust on väga-väga palju ka suur osa staari mis on siis pärit jõuludest, jõuluajast hoiad rindi ajast ja ja eks nendega ole omamoodi hõng kõikidel nendel lugudel ja ja On see, et Koreani, helilooja, kes on ise olnud sees, nendes selles ajas ja, ja kõikides nendes toimingutes on väga hästi tabanud või väga hästi suutnud edasi anda näiteks sellised kontrastid, et need lood, mida lauldud mida lauldakse päeval ja, ja mida lauldakse öösel. Näen ikka seda kogu aeg imetlenud, et näiteks tahad, mida. Osasid tähistatakse öösel osasid päeval, et siis siis see külg on olnud nagu väga või on väga-väga mõjuv ja väga hästi edasi antud. Ei päeva vaheldus tõesti. Tihtipeale on selline. Hägune pilveke kuskil kantiivne selline olemas. Sest need päevateenistuste laulud on väga sellised, lahtised jää rohkem, rõõmustavad ja, ja teatavad, et nüüd, et meil on selline rõõm ja et see nii on. Selle muusika, mida, mis on kõikidele inimestele rohkem harjumuspärane, kui inimesed ütlevad rõõmu, siis on, tekib mingi teatud tüüp kõlapilt tekib nagu mõttesse. Aga tihti ma olen kohanud inimesi, kes kuulevad näiteks jõulurepertuaari, mis on pärit öös, ööst, just nimelt. Ja nad ütlevad, et nad poleks kunagi osanud arvata vaata et midagi taolist võib ka sellist rõõmu väljendada, et nagu ta võõras, aga ta on lihtsalt sisemine arvamatu nagu ootamatu. Stuudiokülalised on Helena ja Jaan-Eik Tulve. Kas teile meenub mõni väga eriline elamus seoses jõuludega ja muusikaga? Juurudega konkreetselt võib-olla meenutaksin esimest aastat, kui me olime Pariisis ja, ja koor, kus ma laulsin Pariisi Gregurani koor, sellel kooril oli, on siis selline traditsioon, et laulda jõulupühadeteenistusi kirikus jõululaupäeva õhtul ja, ja siis esimese plaani välja. Ja just see intiimsus, mida ma tundsin läbi nende palade ja läbi selle muusika seal jõululaupäeva õhtul, see oli minu no minu jaoks nagu selline väga tugev emotsioon tugev kontakt selle muusikaga ja noh, üldse selle pühaga, nii et midagi midagi varasemast ajast ma ei oskagi sellele kõrvutada, mis oleks niivõrd sellise suure emotsiooni suure laengu nagu andnud. No mul oleks täpselt seesama, seesama needsamad teenistused, et Prantsusmaal kui esimest, kui ma esimesel aastal olime teenistused nagu viivad siin tõesti selle sündmuse keskele, et sa oled see, just toimub praegu see selline selline kohalolu ja selline transformatsioon selle, selle sündmuse või selle teenistuse jooksule, et et minnakse nagu sellise ootusega ja tullakse sellise sellise tohutu sellise rõõmuga, et tõesti see on nüüd aset leidnud, et laps on sündinud. See on see noh, imeline. Et see tõesti see teenistus nagu sellise tohutu sellise väärikuse ja sellise pingega. Ja see muusika aitab sellele niivõrd palju kaasa, et see ei ole midagi, mis oleks selline formaalne, tähistatakse midagi vaid, tõesti, see kohalolu on väga-väga tugev tänu sellele, sellele turgiale, mis on nii hästi üles ehitatud, et tõesti ta võtab sind kaaseda. Ta, ta viib sind selle asja sisse, see on selline, mida, mida ma ei ole, ei olnud varem varem kogenud. No kindlasti peaks meenutama ka millest me tegelikult oleme väga palju rääkinud mitmes kohas ega raadios, et esimesel aastal, kui me olime Pariisis just advendiajal tekkis meil selline tore suhe ja kontaktemissiooniga. Ja tema siis ise kutsus meie konservatooriumi Gregoriaani koori laulma. Kirikusse, kus ta ise mängis Üle. 60. Aasta. Ja. Tema selliseks suurimaks. Rõõmuks ei, sooviks oli improviseerida kuusker koorse lauluga. Ja meie siis läksime. Pühapäevast temaga koos ja ja ikka see emotsioon, mis, mis seal tekkis nagu kahevahel temaga organisatsioonide kui, siis meie lauluhääl, see oli ka jällegi midagi sellist erilist, mida ma samuti ei oskaks nagu mingi muu emotsiooniga kõrvutada oma mälestustest millegi muuga samale positsioonile panna. Ja see tõepoolest väga selline intensiivne ja see oli nagu väga tore, aga me ei osanud nagu oodata seda veel see tema rõõm sellest, ta sai seda teha noh, suhteliselt vahetult enne oma surma oli nii suur see kajastus või see peegeldus või, või, või see väljendustama demann prosatsioonides väga intensiivselt ja, ja see, see rõõmsale missa lõppedes või sellesama, selles lõpuimprovisatsiooni, see oli tohutult võimas ja mäletan, et väljas oli väga intensiivne ere päike ja kõik see oli nagu selline tohutu, selline võimas emotsionaalne, selline hetk. Õigupoolest ta kõiki kõiki neid advendipühapäev tervist nagu halvenes ja, ja ta ei mänginudki kõikidel nendel pühapäevade viimased ei mänginud. Aga see esimene jäi nagu selles mõttes täiesti ületamatuks, selles mõttes ta temas oli tohutu jõud ja, ja rõõm selle selle üle, mida ta oli kogu aeg teinud ja, ja see, mis talle nagu kõige rohkem pakkus rohkem, kui olla kuulus helilooja, kelle teoseid mängiti üle maailma, et talle meeldis endale improviseerida ja mängida orelit ja teenida teenida. Mis seal selle muusika kaudu milline see kirik välja näeb, kus oli v, mis jään, teenis Pariisis püha kolmainsuse kirik, kolmainsuse kirik ei ole väga, väga vana kirik, selline 19. sajandi sajandini kiriklik suur selline klassik, pigem pisut sellise klassitsistliku mõjudega veel, millele lisa lisanduvad sellised romantilised ornamendi, teda ei olnud üldse selline mitme lööviline, meid on selline suur üks suur kõrge. Rooma väga ilus kirik. On see, ta ei ole, ta ei ole ütleme nii külm, kui on sellised päris sellised Tartu Ülikooli aula moodi väljaspoolt paistva sellised klassitsistlikus kirikut, kus, mis on hästi sellised võimsed väga puhtate, sirgete joontega, aga samas natukene sellised tühjad kõledad, nagu on Pariisisemad Lenny kirik, mis on suhteliselt selline mähe intiimne, et seal on, see kirik, on, on selline, toimib ka ja on väga ilus. Kuna ta on üldiselt ikkagi hästi suur, aga, aga see, mis võib-olla meile ka jällegi natuke mõjus ja soodustas seda tegevust seal kõik oli, see visad toimusid hommikul kell üheksa, kus, mis mingis ja ta mängis kogu aeg seal aastaid ja üldiselt oli teada, et ta seal alati platsis on. Aga ega siis inimesi noh, organism, kes oleks tulnud sinna kuulama, ega neid ju ei olnud ja kirikus istudes ikka seesama 10 mutikest, kes igal päevalgi. Ja tänu sellele see, mis seal toimetuses võiks tabelis, nii et tema mängis oma suurel orelil, aga meie olime väikses kabelis imehästi kastis ja laulsime seal ja võib-olla just seega lisas sellist Privaatsena Se semise. Kas sel aastal on ka vaja just jõululaupäeval mingil missal esineda? Aga see riiulit pühad nagu ise me oleme püüdnud ka mitmeid aastaid juba ikka jätta. Kuna kuna see elu lähebki ikka niiviisi, et tegevust on üha rohkem ja rohkem ja perele, eriti lastele, jääb järjest vähem aega, siis surevad pühad ja ja võimalused. Me oleme jätnud püüdnud jätta ikkagi oma pere jaoks. Kellega te tavaliselt jõuluõhtul koos olete, mainisite, et vahel käivad ka sõbrad külas, vahel vahel on olnud meil tõesti sõpru külas või oleme peale seda sellist öö visata, mis, mis siin sageli toimub kella üheksa-kümne ajal. Pärast seda teha sellist väikest hist, kakao joomist või see oli selline tore komme, mis, mis, mis Prantsusmaal oli hästi meeldiv, sest et kuna see jõuluõhtu ei ole mingisugune nii-öelda püha, kus, kus toimuks mingit suurt-suurt, laua taga istumist, et siis peale seda teenistust öösel siis mindi kellegi juurde, kus siis ootas jõulukoogid ja küpsetised ja siis soe kakao ja selline oli selline väike päris öine öine koosviibimine, kus kõik olid väga rõõmsad ja ja selline nagu hästi vahvad. Vahel oleme ise ka proovinud seda siin niimoodi teha, et oleme teinud väikese sellise Juskaagaa joomise, tähendab võib-olla naljakas et muide kakao võib-olla pole selline jook, mida nii palju palju joodaks, aga kuidagi jäi selle märgiks, et selline sellised meile endale meenutab võib-olla seda sellist, neid inimesi, kellega me seal koos olime ja siis see oli nagu Prantsusmaal tõesti, see, see asjade kulgemine oli nagu selles mõttes just teistmoodi, et see suurem, suurem pühad kandvad just esimesel jõulupühal see, kus siis süüakse nõrkemiseni. Põhiliselt Me oleme pidanud jõule koos. Noh, ütleme siis oma vanematega väimehed kogunenud. Kui niimoodi õed ja, ja vanemad ja siis on selline võimalus kord siis võib-olla nende juures kord meie juures, et see on selline, selline nagu pere, pere, koosviibimine, palju neid ikka ette tuleb, et käiakse külas ja kohtutakse niisama ka, et see on selline mingil moel nagu traditsioone, küllap paljudes paljudes peredes. Ennist jäi meil jutt pooleli ka jõulumuusikast, milline on teie jaoks siis kõige tõelisem jõulu muusika? Minuga seostuvad põhiliselt sellised nii-öelda tuntud jõululaulud ja üldiselt ega me kodus palju muusikat ei kuula. Nii et mul seostub nagu sellise mõnusa olemisega, pigem see, et muusika vot ei ole ja et saab rahulikult suhelda ja sellist nagu sellist taustamuusikat me väga ei armasta. Ja kuna noh, Eestis on see nii levinud, ei ole võimalik kuhugi minna ilma midagi peale ei sunnitaks kõrvadele, olgu ta kuitahes kvaliteetne või hea asi, et siis siis ma kodus eelistan, aga väga sageli mitte midagi kuulata. Ja kuna meil televiisorit ka ei ole, siis on nagu osa orjusest lihtsalt välistatud, teks ta sõltuvusse tekitab, kui ta juba olemas on. Võib-olla lõpetuseks räägiksite kumbki veel oma lapsepõlve jõuluõhtutest. Millised mälestused on jõulukommetest? Ma arvan, et kõik kõige sellisemad klassikalisemad et ikka kingitused ja verivorst ja kapsad ja hea ja parem, et ma ei oska nagu midagi väga erilist ja teistmoodi, nagu küll välja tuua. Sellise koduse tuttava häälega ja see isik juba, kes ma juba teadsin, et ta tuleb jälle oma oma tuttava häälega ja see kuju nagu seostus alati sellise väikese kartusega, aga siiski aga sooja sooja tundega ja tõesti inimene, keda, keda ma ootasin kogu aeg. Ma mõtlen, kui räägitakse siin jõulutundest, siis võib-olla ühe momendina küllalt olulise momendina. Just tulebki mul alati silma kõrveta sedasama. Jõuluvana kuju ja tema hääl ja ma olen rõõmus, et isegi seesama jõuluvana üks kord vähemalt ma tundsin ta häälest ära, on käinud ka minu enda lastel. Et võib-olla ka nendele on see just see jõuluvana jätnud nagu oma mälestuse. Sellised olid siis muusikute Helena Tulve ja Jaan-Eik Tulve jutud jõuluajast.