Paikene sõbrakene nimeli, marakene kuultikmel Kulaste katskotike kalastaja taha sinna vilt ennada, kullamaani kummardada, nakano kerast kõnelema, aust juttu ajama. Hel. Tänane saade on pühendatud Vaike sarvele etno muusikoloogile ja Setumaa sõbrale kes meist ootamatult kevadel lahkus, olles vaid 58 aastane. Etnomusikolooge hina uuriste seto kultuur ja Eesti Muusikaakadeemia dotsendina viis ta igal aastal õpilasi setomaale. Olgu see saade tema õpilaste tänuavaldus, saatis, kõnelevad Vaike sarvega aastaid koostööd teinud Setu laulik Veera Hirsik, kursusekaaslane hinnakivi ja kauaaegne kolleeg Eesti kirjandusmuuseumis Kristi salve. Läksime kevadisele Setumaale Vaike salvest mälestusi koguma. Kohtusime ansambel Leiko juhi eraisikuga, kes meenutas, kuidas sai alguse tutvus paike sarvega. Mina töötasin koolis koolmeistrina aga samas kuna mina lasitu juurtega, siis püüdsin koolis pediti seto kultuuri arendada ja edasi viia ja siis see oli seotud Leeloga niiviisi mees vaid ka kokku saime õpilaste ja minu ameti tõttu. Kas vaike sardasin rahvaviise kogumas või kuidas ta siia sattus, ei jah, et tema oli vist selle päris spetsialiseerunud, et rahvaluulekogus ja viise, sest minu teada timaaliviste ainumaid selle regiooni peale, kes oskas need setu rahvaviisid kirja panna, noodistada, sest noh, see folkloor on selline, et, et ükski rida ei sarnane teisele ja ükski viisijupp täpselt ei lähe nii, nagu oleks tavalises muusikas läinud, nii et ikka midagi muutus ja Vaike suutis neid kirja panna selles suhtes. Temal oli siin laialdane tööpõld. Vaikega puutusime kokku, kui ma nüüd täpselt oskaksin öelda, aga see oli 80.-te aastate keskel sest meil oli siin üks vanimaid koore, millele panime nimeks liiko ja tema siis tuli selle kooriga suhtlema. Siis need olid sellised, noh, ütleme naturaalset nii keele poolest kui laulu poolest veel sellised naised, kes olid tomat esimesest muusikalist emotsioonist saanud ema ja vanaema käest leelo näol. Jah, ja siis see oli nagu selline materjali, kust tuli ikka midagi leida. Ja kuna vaike huvitas ka see, et see lugu oleks järjepidev, siis ta hakkas uurima, kuidas nooremat, sellega tegelevate niiviisi, mis Anniki kuku ja kuna meie kuur käis kõikidel, nii laulupidudel kui maakonda tol ajal rajoonide laulupidudel ja kus aga oli mingisugune märkimist vääriv sündmus ja me olime vist üks esimesi selliseid pideva suunitlusega pideva jätkuga, neid leelokoori siis metoodika kasutati ära, kutsuti ta igale poole. Eriti folkloorist pidasid lugu ka Sovetski ajal, meie naabrid, lätlased ja leedulased ja siis ka nende kaudu me nagu suhtlesime ja vaiki, olime nagu vaimseks emaks, tema ikka panime paika tass ja, ja õpetas ja viisime siis suhtlesime. Ta õpetas mind suhtlemist, käitumist üldse, kuidas laupaika panna. Siis? Tema oli palju rohkem seda uurinud vanemas pääs, näinud, kuidas need asjad on, siis meil oli juba panime isetegevusliku aga selleks, et folkloor oleks ehtsama, siis tema suunas mind selle juurde. Kui te puudusite Vuku Vaikega esimest korda Myllylä tundus teile inimesena Täitis üldiselt väga meeldiva mulje, ta oli selline väga arusaav ja arvestatav ja sest ega kooris mul liikmete mõni seal kuueklassilise haridusega mõnel hoopis ja veel ei olnud. Ja ehk siis ütleme, tarong arengutase ei olnud ka ei tea, kui kõrgel tasemel, aga mõistsime teineteist ja vaikimist oskas selle õige nupu peale vajutada, nii et kohati mulle helistas ta siia tuleb siis kõike hüppasid juba kui seda kanti on ja mis ta on ja mida ta ütles ja, ja, ja need kõik olid temast väga huvitatud, nii et meie rahvas armastas teda. Aga see oli ka tagasiside, need, mis ta siin lindistas ja neid lugusid, kas te saite neid ise ka kuulata või? Saime ka kuulata ja noh, on nii lintide peale tehtud, plaadile isegi on tehtud ja tema tahtis seda kõike jäädvustada, mis senini oli suust suhu edasi antud. Vaat nüüd oli vaja kirja panna, jäädvustada ja nüüd juba tehnika sellisel tasemel, et sai lahti võtta ja seda ta tahtis kohe nii teha. Milliste pühade ajal ta siis siin käis? Ta käis igal leelo päeval leelo päevat on mingisid iga kolme aasta tagant, sel aastal on jällegi leelopäev iga kolme aasta tagant on meil siin leelopäevad siis kuningapäevadelt alati käis. Siis Värskas oli üks tähtsam päevi jüripäev, millal ta tuli. Nii et kui mina võiksin öelda, siis ma ütleks niiviisi setu keeles, nagu meie rahvas Vaikest arvas ja, ja, ja kus temal nüüd järgige veel ütlevat patjetena sõbrakene, nimeli, marakene, kuultikmel, Kulaste katskotike kalastaja, tahasin Novilt ennada, kullamaani kummardada, nakano kerast kõnelema, aust juttu ajama. Nii eks Moskva muru peal ja Pariisi platsi pääl Leedumaal ja Lätimaal Soomas suuri sõpruma. Seal laulini, et lady messi kuplikkerke kõrgem pahe sinosaini meeles laske saemeelest ulatada. Tuleb vahistada tuulena. Linda vaest Velliblikana. Kui me eelmisel suvel jüripäev ajasin, käisime siis haigele oli alati see mõte nende rahvaviiside pärast, et keegi laulaks ka, et ma oleksingi palunud, et võib-olla natuke saatega seda laulda. Meil on nii, viisid üksikult, setu naine laulab ainult kas karjase laulu või või siis surnuitku või muidu lauldakse ikka kooris, muidu ikka jah. No laulge siis kaasa. Siis mina vaikselt sinna kaasa. Tahaasi. Vaike Sarve meenutas setu lauliku Veera Hirsik. Oma mälestusi jagab nüüd Vaike Sarve kursusekaaslane hinnakivi. Küsiksin siis kelt linna kivi. Teie olite Vaike Sarve kursusekaaslane ja tuttasitega temaga siis lähemalt kokku. Kuidas sai alguse Vaike huvi selles etturi maatika vastu ja kas juba koolis? Ma arvan, et see huvi rahvamuusika rahvaloomingu vastu, et see on tal võib-olla ikka juba kodust kaasa antud, et tema isa oli ju kauaaegne Tartu Kirjandusmuuseumi direktor Eduard ertis. Aga ma mäletan üht niisugust seika, et me olime siis konservatooriumi esimesel kursusel ja kevadel kadunud. Professor Herbert Tampere võttis meid kaasa Setumaale Mikitamäele rahvaluuleekspeditsioonile ja mul on see jäänud siiamaani meelde, see oli nii tore üritus, kui me sealt läbi nende setomaa suurte põldude suure kuumusega mikrofonid seljas, marssisime siis ühest talust teise ja ma arvan, et võib-olla sealt ka see vait kõige huvi just selle Setumaa vastu alguse sai. Aga no tema edaspidine elu läks ju nii, et tema mehe perekond suur sarvede suguvõsa on, need olid ju ka kõik seotud igaüks mingil määral rahvaluule ja rahvamuusikaga. Et kõik need asjaolud kokku, ma arvan, kujundasid selle mõtte tal ikkagi tegelema hakata rahvamuusikaga. Konkreetselt võite rääkida mingist käigust rohkem, ma ei ole temaga koos käinud Setumaal, kui see ükskord, kui me selle Herbert Tampere koos käisime, aga ma võin öelda nii palju, et et tema oma töödesse ja tegemistesse suhtus väga tõsiselt. Ta ei olnud niivõrd tõsine inimene, ta oli väga niisugune huumorimeelega ja tore kaaslane, aga kõik, mis puutus töösse, seda ta võttis väga tõsiselt. Ma mäletan teda juba konservatooriumi päevilt väga usina õpilasena. Ta oli kohe niimoodi silmatorkavalt usin. Ta tegi oma asja vaikselt ja kohusetundega, ei reklaaminud oma töid ja tegemisi, ma tean, et ta on väga palju niimoodi omal kulul neid plaate välja vist andnud. Ja hiljuti kaitses doktoritöö setu itkude alal. Niimoodi ta läks oma rada väga sirgjooneliselt ja pidevalt ja, ja kuskil nagu ei reklaaminud eriti oma oma tegemisi ja, ja kui me siis kuulsime sellest kurvast sündmusest ja kogunesime kõik tema kalmule, siis, siis võis alles aru saada, kuivõrd lugupeetud inimene ta oli, kui palju teda oli tulnud inimesi saatma ja ja kui suure töö ta tegelikult elus ära tegi. Kui veel tagasi tulles kooli juurde, kes teil veel olid õppejõud peale Herbert Tampere nomi õppejõud oli, kes meil seal olid, siis eesti muusikat andis meile Johannes Jürisson ja Leo Normet oli meie õppejõud ja Helju Tauk luges meile. Noh, Vaikel vist oli ikka Virve Tampere, oli vist tema juhendaja, jah, ega teisiti vist ei saanud ollagi. Anatoli karsnikkolija Eugen Kapp oli niisugused mehed, meid õpetasid ja teie kursusel õppisid veel jalakäija peale vaike ja minu veel Urvi Haasma, kes on Viimsi laste muusikakooli direktriss, nüüd Jüri Tallinn ja Sirje Normet. Mis teil veel on õpinguaegadest meeles, võib-olla sealses haigega? Ikka see, et ta oli väga tore kaaslane, kunagi temaga mingisuguseid niisuguseid konfliktseid situatsioone ei tekkinud ja ta oli ikka väga-väga usin töötegija. Me kohe niimoodi kadedusega vaatasime, kui usinalt tema oma asju tegi. Teil oli muide ühtehoidev kursus ja seda võib küll öelda, et oli vähemalt meie muusikateadlaste grupp küll. Me saime ikka peale konservatooriumi lõpetamist ikka vahel veel kokku, aga aga siis kuidagi igaüks hakkas oma alaga tegelema ja elu on kiire ja ega me väga palju kokku ei puutunud nüüd hilisemal ajal, aga kuna ma elan siin üsna Muusikaakadeemia lähedal ja Vaike töötas nüüd muusikaakadeemias, siis me sageli kohtusime tänaval ja siis siis me alati ikka ajasime juttu ja, ja üks asi veel, mis mulle tema puhul alati meelde tuleb ja mida on ka rõhutatud, et ta oli väga hea kuulaja. Kui ma mured põis talle ära rääkida ja ta kohe niimoodi väga südamega kuulas ja oskas nagu nõu anda ja kuna praegu töötan teatri- ja muusikamuuseumis ja meil on hästi tihti igasuguseid üritusi ja vaike käis tihtipeale meie üritustel, nii et ta jõudis ka siia, ma tean, et tal oli palju tööta ju, kirjandusmuuseumiga oli seotud ja töötas kirjandusmuuseumis ju ka väga palju aastaid ja õpilasi oli tal palju ja, ja ta jõudis ikka väga palju. Ja nüüd me oleme tagasi Setumaal ikka Veera Hirsiku kodus haigestuda rääkida, sest ta oli vist päris noor, kui ta siia esimest korda tuli. Just vaadates neid pilte ka ostan hästi asjaliku näoga ja ühes käes on see mikrofon ja teises käes kogu lindistada. Millal ta siia tulin. Tema esimesed käimised ei olnudki päris Värskast tekesel Laanet olla juures, kellest on palju kirjutanud ja üliõpilastega tuli sinna noh, nii nagu ütlen praktikale. Sest geograafid käisid meil sinna kaugel Siberis oma praktilisi töid tegemas. Aga eesti tudengitele, kes folkloori uurisid või vanavarakoguste vaatasid, nendel oli ühtse Setumaa selleks praktik paigaks. Ja siis need esimesed käimised olid tal Vaike keskendus ka ühele kindralile laulikule. Anne Vabarna. Ta otsis just neid erinevaid tõlgendusi, sest see viis, mida laulab rahvalaulik, seal ka varieeruda. Minu meelest ta käiski ja veel need inimesed, kes siin elavad ja kuulata neid enam-vähem nagu samal teemal tehtud laule ja võrrelda seda anne vabannaga. Jah, seda ta ikka võrdes võrdes ja kuna tema ise oli muusikalise haridusega, siis tema kõrv tabas kohe ära, kus erinevused on, aga mina võin nii palju öelda, et sittuma jagunes nurkadesse, igas nurgas olid siis omad sõnati, omad viisid natukene varieerusid, need täpselt ei kattunud. Et mina olen näiteks teisest nurgast pärit. Et palun nende värska kooriga hakkasime koos laulma siis? Ei minu viisid olid natukene teistmoodi. Aga muidugi need siin oli ka teistmoodi. Huvitav, et üliõpilastel nyyd vaja õpetada, siis ma leidsin, et mitmekülgsus on ikka alati väga kasulik. Ma ikka oma doktoritöö seotud setolõikudega ja kuidas see doktoritöö jaoks materjali kogumine käis? Tema kasutas ära need laulikud, tol ajal elas veel Veera, tähendab puu, kes neid imbusid, oskas ja teadis, siis oli Olio Laanetu, kelle juures tema ikka käis ja kogus neid asju. Ja mina pean ütlemate niit, Tulaulikut, kes improviseerin siit ilma, et nad seda kirja panid, kui ta natukene istus maha ja mõtlesin talle teema kätte anti siis tuli nagu varrukast kohe ikka Ridarjäägi viis viisi järgi ja ja no ega viisi väga palju isand dolla itku laulutult üks on kooris laulmine nagu vaidlematult enne laulmise ja teine on siis üksikult laulmine, et haua peal itketakse, lauldakse või nõidgetakse koos viisiga. Aga muidugi sõnade sisu on väga sügav ja mitmekülgne. Et kohe ütlevad ka seal, et laulasima mitme võrra või kulatasid kuue võrra, aga söe sünniilule lausümeele lahkemist ta siiski Cyber Eyckide Zeiti kolm kolmaPeile mammale mara mahe ja sinna ta jäigi. Nii et need seoti siis selle lootusega kõigega ära ja tuli ilusti välja. Need, nendel ei olnud mingisugust sellist kindlat õpetust, värsimõõt on selline või nii palju mudi silpe pidi nii palju olema täishäälikuga lõppema see lugu ja enamus area sõnad Talgahtühe sama tähedalt ja nii ta siis tuli. Vaike Sarve meenutab rahvaluuleteadlane Kristi salve telliti Vaike Sarve kolleeg väga pikka aega Eesti kirjandusmuuseumist, mida räägiksite Vaike sarvest Ei, no meie lähem tutvumine toimuski umbes 30 aastat tagasi ja see oli kirjandusmuuseumi suvised välitööd Muhus Vaike tallele rajal veel õppis. Ta oli Herbert Tampere õpilane ja siis meil oli niimoodi, et kuna Herbert Tampere abikaasa jälle töötas seal kirjandusmuuseumis, olidki enamasti ka kaasas mõned derberta pereüliõpilased ja siis me moodustasime kõik välitööde paikades, kus nad olidki ühise pere ja seal muus, ma arvan, kus Vaikel oli kaasas Felbima tol ajal väike eelkooliealine poeg Joel. Seal me käisime omajagu mööda neid Muhumaa teid ja külastasime vähemalt osalt kahekesi koos samu inimesi ja noh, kõik see elu lõi seal lähedasemad suhted ja see ei olnud nii ainult Vaikega. Ja hiljem muidugi tühised välitööd ikka jätkusid, sest kuigi Vaike keskendus õige varsti rohkem setule, siis käita ka mujal. Nii et me oleme käinud koos ka Võrumaal. Kuidas te iseloomustaksite Vaike Sarve? Ma tahan meenutada jälle nüüd aastakümnete taha jäänud aega kui me tegime kahekesi koos ühte väljaannet setu lauludega muinas, mis jutud, ja tookord see oli veel venelane, ühtepidi küll kõik asjad läksid palju aeglasemalt, aga noh, teisalt ikkagi aeg läks omasoodu ja mingil hetkel siiski olime meie nii-öelda täht eakatele jalgu jäämas. Ja siis, kui me seni olime ikka suhelnud sellel ajal telefoni teel või isegi kirja teel, siis lõpuks tundus, et oleks või õigem ja võib-olla ehk aitaks meid läbi murda sellest surnud seisust niisugune asi, kui me oleksime kohe füüsiliselt koos, et siis mõne nädala vältel olin mina Tallinnas koos seal töötasime päev läbi ja siis ma olin ühtlasi ka vaike juures korteris. Sest kuidas teisiti oleks saanudki, siis jälle see oli niisugune perekondlik olemine. Ja siis ma sain aru näiteks sellest, et kui mõni inimene just niisuguses kiires ja pingelises tööolukorras äkki muidu sõbralik ja tore inimene osutub närviliseks ja ateist närvi ajavaks ja kõigeks muuks kui heaks kaaslaseks siis Faike, mida rohkem see asi läks nii lõpupooli, mida kiiremaks ja mida enam jälle said need esialgu määratud lõpetamise tähtajad ületatud, siis Faike muutus nagu järjest lahedamaks ja ja isegi humoorikamalt ja ma täitsa võin öelda, et ma tundsin juba tookord ja võib-olla see jäigi mul ütlemata, et temana hoidis mind üleval. Ma oleksin hakanud rohkem juba pabistama, aga väike tõesti osutus väga heatujuline, eks selle töö lõpule ja ja ma arvan, et, et see ei olnud sugugi halb raamat, mis välja tuli. Materjale on juba muidugi suurepärane ja ma arvan, et me suutsime ta ikkagi nii viisakal tasemel ka raamatuks teha. Vaike Sarv oli Eesti Kirjandusmuuseumi etno muusikoloogia osakonna vanemteadur. Seda, et olime viimastel aastatel, sest need olid need ajad, kus, kuigi paike oli Tallinnas ja mina Tartus, aga sellel ajal me olime mõlemad tolleaegse keele ja Kirjanduse Instituudi nimega kirjas. Ja niimoodi me oli meie nüüd, kuigi Vaike jäi jälle, et Tallinn siis nüüd juhtus mõni aasta tagasi kõigi nende muude reformide käigus reformeeritiga neid humanitaarteadustega tegelevaid asutusi, siis oleme jälle ikkagi olnud jälle nüüd mõlemad juba kirjandusmuuseumi nimekirjas ja aga ikka endist viisi jäime me eri linnades. Sest noh, väike siiski sellest peale, kui ta lekt Tallinna õppima, siis sellest peale Tallinn tema kodulinnaks, kuigi ta oli ju päritolult tartlane. Kas te võite rääkida ka sellest, et kuidas tuli Vaikelise setu huvi kui te varasemalt käisite seal Muhumaal ja seto teema? Ja selle kohta ma võib-olla ei oskagi midagi öelda, sest ma arvan, et ta hakkas käima lihtsalt, nagu ma ütlesin, Herbert Tampere õpilasena alguses seal, kus just pükski aasta läks, aga ta kirjutas juba oma lõputöös setust ja no ma arvan, et, et seal ei olegi võib-olla midagi imestada, mina seda ei tea, võib-olla suunas ka Herbert Tampere, aga võib-olla ei olnudki selleks erilist suunamist, vajas setu laulumaailm on tõesti nii väga rikas ja kindlasti võib-olla eriti noort uurijat võis eriti tõmmata juurde just selline asi tollal, kui vait ja alustas, siis tol ajal oli veel tõelist niisugust, kuigi Meil lauldud nüüd niisugustes olukordades, nagu see alguses tegelikult oli. Aga vähemalt need inimesed, kes tol ajal laulsite, keda meie näiteks lindistasime veel seitsmekümnendatel aastatel ja hakkab võib-olla 80.-teni välja siis need inimesed ise olid vähemalt õppinud veel need laulud loomulikes olukordades ja loomulikul viisil oma vanematelt ja vanavanematelt ja ja niimoodi küla inimestelt. Ja, ja see, see oli midagi mõjuvat. Ma mäletan seda, kui kord oli ühel setuma ekspeditsioonil ka vist seitsmekümnendatel aastatel kaasas tookord veel muusikakeskkoolis õppinud õige nooruke tütarlaps ja noh, temagi, see oli vaimustatud ja ütles veel niisugused sõnad ühel õhtul järele mõeldes, et ja et need setu laulud on ikka väga toredad. Et mina tahaksin ka hakata setu rahvamuusikat uurima, aga selleks ajaks, kui mina oma koolid lõpetatud saan, on kindlasti juba kõik ära uuritud. Ja see oli tõesti väga lapselik arvamus, sellepärast et nagu me nüüd teame, et et ka vaike elutööst ju ei piisanud rohkemaks kui ainult ühe osakese enam-vähem põhjalikuks läbiuurimiseks on ikka lõpmata avar maailm. Rääkides nendest ekspeditsiooni idest, milline käik, näiteks etnograafiline rekt tuleb kõige rohkem meelde. No nüüd mul tuleb meelde jälle üks see juhtum võib olla Võrumaalt, siis olime me mõlemad keele ja Kirjanduse instituut nimekirjas ja ja siis see oli niisugune kord, et Tallinn eksisteeris mingisugune Teaduste Akadeemia autobaas, koguni niisugune uhke asutus ja siis me saime sealt bussi sest me olime seal ida pool siin just setu piirin. Ja seal noh, on küllalt hõre ju see asutus ja ja selleks, et me saaksime neid vähemaid külade vahel, nii et see aeg oleks läinud otstarbekamalt. Me saime isegi bussi sealt akadeemia autopargis, selle bussijuhiks oli üks noormees, kes võib-olla elab praeguseni Tallinnas. Aga siis ta oli üsna üsna noor, niisugune kahekümnendates kaunis krässus peaga noormees kelle nimi oli Viktor ja eesti keelt ei kõnelnud praktiliselt sõnagi. Nii et meie pidime kogu aeg olema, et kui meie ei tundnud ju ka ümbrus ekonda, aga siis me pidime olema tal kogu aeg Belkideks teejuhtideks, kui inimeste käest ei küsita teed, et kuidas sinna noodas külla saab millegipärast väike, kes oli õppinud prantsuse keelt tema siis selle nime puhul rõhutus viimast silpi, siis see noormees sai meie jaoks pikk toorniux hüüdmine. Ja saime tema teeneid kasutada küll ainult poole oma ettenähtud aja sest üldiselt siis selgus, et see Victor oli nii suur ilmalike eluviisidega, et ta juba mõne päeva pärast üx õhtu pihtis mulle, et ta on tüdinenud sellest maal elamisest. Aga siis tuli üks hommikus bussi ei olnud, ei olnud fiktori. Ja me jäime siis sinna Võrumaale jalameesteks ja ja noh, seal olid seal oma, et omaette seiklus, et kuidas me siis sealt hakkasime ära tulema nii ükshaaval. Ma ei hakkaks haaval ja, ja seekord meil oli nagu niisugust natuke tehnikat ja, ja rohkem varustust, nii et siis me pidime Veldi hankima endale nihukesi võimalusi, et see kõik ära toimetada. No see oli just hästi tore käik küll muidu, sest me käisime seal jälle või seekord väikega palju koos ja need külad ja need maastikud, ilm oli ka suurepärane, ma tean, see oli nagu niisugune augustikuine aeg. Ja need mitmed niisugused kohad ja paigad ja juhtumid on meelde sööbinud isegi niukesed, üks kohalik noorem mees, kes näiteks meid võttis kord tee äärest püüdki ja, ja uuris, oli tõesti elavalt huvitatud meie tööst ja tegi meie jaoks, et meid viia sinna, kuhu me soovisime minna põikas oma teelt kõrvale ja ja kõik need mustikad seal metsa peal ja need on väga-väga ilusad mälestused. Ma tahaksin veel midagi selle teie kokkupuute kohta küsida selle Tartus, ma mäletan, ta alati rääkis, et ta on ikkagi hind, on ja jääb Tartusse. Et kui palju ta üldse sai viibida. Tartuse, sest enamus aastalgi ikkagi vist Tallinnas seoses. Jah, muidugi õed ikkagi oligi jah, seda võib küll öelda, et noh, võrreldes näiteks nende teiste tallinlaste ka nii nagu meie ütlesime, ennub, pidades selle all silmas neid Tallinna kolleege, just et võrreldes teistega muidugi rohkem Tartus. Ja muidugi jah, isegi nüüd, kui tal ei olnud enam vanemaid, siis olid tal ju ikkagi neil oli ju see maakodu jäi seal Kambja kandis, kus ju väike siis ka oli ja siis see nagu jäi ühendama selle tartu poolega ka. Ja samas on ju nii, et ega meil pole ju olnud ega, ega tule vist ka nii väga selget vahet selle puhkeaja ja tööaja vahel. See on piiramatu töö aeg ja siis ta keska puhkuse ajal näiteks Tartus, vahepealsel Kambjast jälle mingeid arhiivist jälle midagi vaadata või raamatukogust et siis jälle võib-olla seal Kambjas selle mõne artikli kallal edasi töötada ja seda täiendada või tegid sealt sõites Setumaale, kui midagi oli? See näitab võimekust ja segases olukordades selle kaine meele säilitamist ja muidugi see näitab jälle mind kui Niukest sassi aja. Me pidime minema ühele konverentsile Võru linnas ja Eestist tuli veel siin Paul aku, aga tema oli mingeid muid asju seal olen juba varem seal turul, siis me pidime nagu Vaikega, et sõidame koos muidugi, ja vaike, tema ostis piletid ühest reisibüroost Tallinnas. Kes siis mina veel küsisin, et kuskohalt see laev läheb, vaikiv vastus ka sellega. Mul nagu peassegi selle sõidu vältel ja mina jõudsin Tallinna ja siis ja ma läksin valesse terminali. Ühesõnaga, ja Ma isegi eeldasin, et vaike, et ma juba seal terminalis näen. Aga ei midagi, mõtlesin, no vaike võib-olla tuleb veel hiljem ja ja ootasin ja ootasin ja ei näinudki vaikivat. Laeva väljumisaeg oli lähedal, seda ma mäletasin, mul ei olnud pileteid ega midagi ja siis ma läksin sinna kuskile infoletti ja ütlesin, et vot sel kellaajal persest väljuma või et ma ei tea, mis nüüd saab, et inimest, kelle käest piletid on, ei ole ja ja see ütles, et ei, niisugusel kellaajal meeterminalist välja ühtegi laeva. Ja Vaike ootuste teises rollis Noh, ja siis, kui tuli välja, et seal on hoopis teises terminalis, aga siis oli aega nii vähe, et vaike pärast ütles, et tema oli näinud, kuidas mina jooksin, aga siis, kui ma läksin, siis sinna sisse, kui ma nägin oma silmaga, kuidas seal otsad lahti päästeti ja laev sealt kaist lahkus või eemaldus ja siis ma läksin jälle sinna termin sisse ja nuuskamata midagi teha, siis läksin selle kassasse jälle, ütlesin, et oi, Ma jäin sellest laevast maha. Mis praegu just läks ja seal see kassaneiu ütles, et kuidas see nimi oli? Mina ütlesin temaatis ja teie piletijäätis siia Te saate minna järgmisel laeva peale, järgmine laev pidi minema kahe tunni pärast. Ja siis ta helistas laeva pealt sinna kassasse, see ta sain siis teada, et mina olen ikka välja ilmunud. Et kui ta sinna jättis, siis ta ei teadnudki, kas ma tulen või ei jõuagi Tallinna lihtsalt sai juba teada, et ma olen sinna terminali jõudnud ja et pilet on juba minu käes. Et ma sain järgmise laeva peale ja siis ta ütles, et ta jätab ka rongipileti sinna Helsingi raudteejaama, et siis ma saan ümber vahetada ja noh, nii oligi ja ma jõudsin siis muidugi mõnetunnise vahega. No aga ikkagi veel selle eelmise õhtu jooksul ja mina oleks viimase sekundini hoidnud ikeseda piletit enda käes ja lõpuks tormanud ilmselt mõlema piletiga laevale. Tal olid jah, ta nihukest annet siis asjade korraldamiseks. Oma mälestusi seoses Vaike sarvega jagas Kristi salve ning nüüd jätkab taas Veera Hirsik. Päike oli esimene, kes meid ei peenid, hävis 90. aastal, läksime Soome kaustinisesse ja seal olnud need folklooripäevad nädal aega olime seal. Siis käisime ka jaanis. 94. aastal oli vist see suur laulupidu, olime Tallinna laulupeol ära, nädal aega tulime koju, vahetasime riided. Läksime siis Tallinnasse, sealt sõitsime Soome aega rongiga, sõitsime Kaljani. Ta jänes oli teine, oli päevad? Jah, ja seal siis olime ka nädalapäevad, siis tulime Tallinnasse ja koju ei tulnudki, üks päev oli vahekesi, sõitsime Falunis olid folkloori päevates, oli meid sinna kutsutud jällegi Kvaikega koos läksime valunsse. Seal juba endise kauslimise ahest Mil tuttavaid. Soomlasi, kes Rootsis elasid, kutsusid endale külla, käisime seal, nendel kõlas selline väga tore oli, nägime seda rootsi elamist, mis, kui seal oli siis enne seda just oli ülemaailmne muusikute kokkutulek Falunis ja just lõppes päeva varem ära ja siis hakkas folklooripidu pihta. Oli selline asi, et, Üks Mihkli nimeline, mina enam tema perekonnanime ei mäleta. Oli mihkli nime veoa lõõtspilliga selsamal ainukene esites esindaja siis ja tema räägib niiviisi. Ühel õhtul oli nendel maailma noorte kokkutulekul, et igaüks pidi õpetama siis omama ühe laulu, mida nemad seal koos laulsid. Tagasi Mihkel õpetas siis lätsi läbi ser kähkule. Ja ta oli selle ära õpetanud ja siis, kui esimesel õhtul tutvustasime iga koor ennast. Me laulsime oma laulu ära ja siis tulid kõik need teised noored sinna meile ümber, et seda loomi õppisime selle selgeks. Laulsime kooris kõik seda. Jah, Vaikega nii üldse sellepärast väga tore käia. Et ta valmistas iga reisijaga põhjalikult ette. Imestasin, kui me läksime Pariisi, kutsuti seal, olime nädal aega igal õhtul, andsime kontserdi ja jah, ja siis päeval vati jälle need tagaramat ja virgemak ja huvituma käisid temaga kaasas Parisi vaatamisväärsusi vaatamas, ma ei lähe sinna konsorsioonise vaike, tegin nagu ekskursiooni. Jah, ja see oli selline asi, et ei mina hauast rumalast peast püsinud padjad, millal sa siin Pariisis oled käinud, et kohtinud teisil Kulaviaker meil siin üldse käinud? Mu isa on siin käinud, ma võin nüüd uhke olla öelda isale. Mina käisin Paris isale, aga ma tegin selleks ette tööd palju ja siis nende huvitavamate kohtade ja tikin, et muuseumide, kus me käisime, selle järgi võis näha, et, et ta oli ikka tõesti põhjalikult ette ta üldse väga põhjalik ta midagi nii ülepeakaela ei teinud. Sel ajal, kui tema oma doktorikraadi kaitses seal ülikooli juures siis oli. Jah, ja siis, kui ta selle ära tegi, siis ta räägib mulle niiviisi, et Mikey Louise materjale ammu olemas, aga tema ikka argit ei taha, ei taha ära teha, siis ta leidis, et tal ei ole veel nii küps nagu omast arust laevas, nii et ta oli väga-väga põhjalik ja väga, et poolikul ta mitte midagi ei teinud. Et kui meiega ka oli, siis ta ütles, vot see asi peab ikka niiviisi paigas olema, iija paigas olema, et tema tahtis kõiki asju korrektselt ilusti ja, ja et miski nii üle nurga ei läheks. See oli temal tõesti üks selline. Jah, ja ta ei olnud sugugi nõudlik, kui tema tuli tudengite Kädi siia tema tudengite jaoks vaatas ikka koha, kus nad ööbida saavad või kui olid ka soomlast teinekord kasvas, siis ma ütlen, et sa tead minu tingimusi, millised mul on siin minu juures ööbida, alati võis, aga et mul ei ole linnamäe tingimisi, et meil on kui käimlad ja kraanist ei tule vett, vaid tuleb kraavist välja vett, Värska vett ja seda ikka jah, et, et vot sellised asjad. Aga jah, et ma olen sellega alati rahul ja ja muidu ta oli ikka hommikuse unega kevadisel ajal, kui jüripäevade ajal olisi ta tuli hommikul vara üles, läks siia alla gaasikusse ööbikulaulu kuulama ja ja käo kukkumist ja ütles, et et vot nüüd pala saanud selle, mida ma igatsesin. Hästi ammust ajast juba on Vaike Sarv ja toonud siia kõik heliloomingu ja muusikateadlase tudengid vähemalt korraks värskasse mingile üritusele. Ja minu mälestus ongi täpselt siit Värska järve äärest, kus on niisugune kummaline rahu, selline suurvesi ja ebareaalselt roheline muru. Tiina maid oled Vaike Sarve juhendamisel teinud ka hiljuti just oma koolitööd. Nii et võib-olla sina oskad täpsemalt rääkida ja meelde tuletada, mis siin toimus siis, kui haige tõi üliõpilasi värskasse. Algul, kui me jõudsime siia, siis 100. vihma. Siis keegi meist ei olnud eriti vaimustuses sellest. Tartust viis meid edasi üks mikrobuss, me ei leidnud seda kohta üles, Vaike tuli hiljem oma autoga järgi kus me pidime vajale minema, esimene õhtu. Ja meid viidi sinna, see buss läks minema. Ja siis 100. vihma ka. Ja siis see tuba hästi palav ja siis mõtlesime. No kuhu me oleme sattunud. Aga järgmine päev läksime põnevamaks. Jüripäeva ajal käisime kirikus, kus oli siis jumalateenistus, kus oli kohal ka külastefanos ise ja üht-teist teenistust, mida ma oleks pidanud ka kuulama minema. Selle asemel läksime hoopiski Mikitamäe kooli oma kultuuripäevale kus pidi esinema ansambel lõkkari. Ma mäletan, et kui mina haigele poetasin seda, et tahaks tegelikult sinna hoopis minna siis Vaikel hästi omane selline kui kellelgil mingi mõte, siis ta sattus hästi kergesti vaimustusse, jah, oih, muidugi tema tuleb siis ka sinna ja, ja tulemus kaasa. Mis ta tegi seal kohapeal hästi usinasti märkmeid, kui kahe kui hakati seda kava tutvustama ja siis väike imoodi kribinal kirjutas kõik ülesse. Ja siis pärast alles ta tuli välja mõttega, et ma võiksin sellest kontserdist kohe kirjutada ja sellest ansamblist saaks teha. Ühe töö, mille juhendaja siis oleks ta ja siis mina mõtlesin, et oh, ma oleks pidanud siis ka kohe kõik kirja panema. Aga temal oli see juba nii harjumus, et ta paneb veel, mina mõtlesin. No mis asja ta kogu aeg ribabeleid, teised tahtsid ka, et näed, et mingi ajakirjanikest siia sattunud pärast jõudsimegi kahekesi sinna lõkkeplatsi juurde, kus juba noh, selline endana lõkkeneid, teised olid juba lõkke üles teinud. Mina mäletan, et me olime hästi ülevas meeleolus teised ka küsisid, et noh, mis seal siis toimus ja isegi kolija. Ja siis me ainult käega, sest muudkui lõkerdada plekkerdada, millest tuleb ansambel lõkkeri ninja lõkerdama. Tuli ka selline eufooriline meeleolu, mis meil siis tudengitega pärast oli ja vaike oli nagu väga-väga selle meeleoluga meeleolu sees. Ja, ja siis algul olime tulnud siia selliste mõtetega, et noh, mis jälle mingi kooliasi ja kohtuslik, siis pärast oli lausa kahju ära minna. Läksime Moskvasse, kas see oli 86. aastal või ja oli niiviisi, et muu grupp olite rüütliga, meie olime väikega ja lõuna poole olid siis kah kaaslased. Noh, meil on sellised rahvariided, mis kulinat kõik täis ja ja särab ja hiilgab ja nii et sellepärast veidi rohkem kui mõnda teise. Ja siis oli niiviisi ette. Ja üks leelo mastist, temal kadunukene on juba teispoolsuse laga, aga ju ta neid metroosid mööda sõitnud või inid lifti mööda, eks altarit mööda sõitnud ja, ja siis hakkasime üles sõitma, tema toetas käega sinna käsipuu pääle. Tegelikult liikusid ainult jalatega käsipuu liikunud, korraga oli meil seal uni. Ja noh, all oli see meister ikak listi seisma ja sai asi korda, ühel küll jalg natukene valutas, aga sellist oli ikka rahvalt kõik täis. Ja siis olime ehmunud, aga pärast tuli meil Koiussiga rääkisin, mõtle, millega hakkama saime. Moskva metroo panime seisma. Ja selliseid ka see oli jah, kavaike teela, tema võttis Petseris siin rongi peale, ta tuli juba Tallinnast ja läksime siis Poskasse, noh, seal oli midagigi, mitut päevat. Üldse kõikidest välismaa reisid olid ikka koos Watega kas või Nantees, oli niiviisi, et nemad teevad neide folkloorifestivale ja siis üks Šveitsi daame, tema oli filmirežissöör, tegi antropoloogilisi filme ja esiteks nende kass läks festivalile ja tuli sygesin hõrsava silla juures seal laagris, tegime 20 minutilise filmi Key sellega filmifestivalil ja sai sellise. Nii kõvakohad hästi premeeriti ja, ja selle premeeritud trahades tema organiseeris meile mantisse mineku. Sõitsime muidugi läbi Saksamaa ja Poolas, tol ajal olid piiri peal õppinud tootamised ja kõik sai ära vaadatud ja sõitsime siis läbi Saksamaa ja läbi Pariisi, jah, Bekkesse veel. Siis me veel ei olnud Pariisis käinud, Pariisis käisime hoopis sügisel, aga siis läksime läbi Pariisi. Natukene peatusime seal kaua, ei Saldses vajalik vähemalt üks kord kohale jõuda, nädal aega olime laantes ja, ja siis oli niiviisi, et sinna mantisse olid kutsutud just sellised haruldased grupid Austraalia aborigeenid. Ja siis, kui me Mu rongkäigul käisime ja need Austraalia aborigeenid just olid meie ees meie taga, siis meiega seal kihutasime, tantsisime nendega koos need, et vat nendega kokku viinud viimasel õhtul, kui oli festivali lõpetamine ja siis selline tohutu tulede sära, sest lõpuks nagu ikka sellistel pidudel tehakse, see oli ikka võrratu. Noh, ise kõiki asju nagu ei oleks, seda ma ei teadnudki patja, oskas ikka tähelepanu pöörata sellele või teisele asjale üldse, ta oli selline väga kange naine. Prantslase tüdiitsi keeli ei oska ja Mobist keegi prantsuse keelt ei osanud. Aga vaid seal oli ikka mingi fun sõnavara, et kui oli midagi vahe, siis ta neid ära myya ei lasknud, ta tahtis meid hädast välja. Jällegi imetlesime, võtke, kas seal prantsuse keelt, kapid, noh, ma ise omal käel siin natukene, noh, kui vaja kuhugi minna, siis peab muidugi saama. Nii et vaat temal ja selles suhtes väga, väga põhjalik, jaga püüdlik naine nyyd päriselt kulutaski enda väga ruttu läbi selle kõikide nende suurte haaretega. Aga tulles nende keelte juurde, siis kas vaike sai seto keele ka selgeks? Jah, sai selgeks seto kellulder, selge, nii et me võisime seto keeles rääkida. See oli tal selge, eks, ütleme, soome keel ja netis eelmine aastalgi oli selline asi, et meile siia rapskasse külla tulnud jüripäevaks. Paluti siis selline asi tutvustada Värska surnuaias neid nagu meil Paul Haavaoks ja Paul lehestik ja ja lauluemad, kõik, kes meil seal on ja jah, ja siis meil oli vallast, tõlkis inglise keelde tõlkis selle, mis mina seal rääkisin, lõpus, kui läksime Veera tähendab haua juurde, siis vati oli juba seal. Siis Mati, rääkisin endale soome keeles ja mõtlen, mõnus. Kui omast käest selline inimene ei võta, kes nii hästi teab. Ja mul oli siis muidugi need raamatuga tagastas, mis Maikele v rada nappus tehtud, kirjutatud juba ja ja, ja siis sa ise nagu paremini tutvustada neid asju. Siin, kus ta nüüd ise elate siin kohe õue peale, ongi täitsa põhiline kiigeplats ja kus ta ainult kontserdid. Üks mõte ongi setu kooridele see, et ühed laulavad ja siis laulavad teised vastu. Räägite natuke sellest seda lausest ka. Ja noh, kui võtta, ütleme, leelo päevas, siis seal on koodid kõik koos, aga üldiselt situ pidu on niiviisi, et ükskord laulab siis ühes kohas ja teine teises kohas ja ja, ja need suvised peod ilmaski päevat või pulmade päevate midagi olid siis ikka mitu gruppi koos laulsid eraldi. Aga kui juhtus selliselt, et, et kaks gruppi vastastikku siis üks laulis ja kui teine leidis, et Ühel momendil saab ise nüüd sõna sekka öelda, võttis kohe iseenda kätte ja hakkas ise laulma. Nii et nimetad seda võistulaulmises kuidagi niiviisi, et jah, et kohe koorid laulsid vastastikku. Ja koor ei saagi väga suur olla, mille pärast siis peapüks kylle olema ja ta peab ülejäänud toredki üleval pidama. Teised hääled. Et sellepärast on buss, seal on 12 15 liik, milline see on jälle teine grupp. Et sellist nagu mitut Killet ühte koori sobi ja sellepärast, et ta kõlaks ikka ja oleks akordis öelda, siis siis paras grupikene olla. Paras parkige olla. Vaike teiega kaasa laulis, kes ta siis oli, Aid rohkem Darrowaidil. No tema oli ikka tore, sellepärast et nüüd kinni oli juba paigas. Aga muidugi ta oleks võinud killed talav talle vahendada ka ei. Siis kindlasti, et teine kuulata ära ja enam siis kaasa ei laula niiviisi, et samal ajal kahte ei seda muidugi. Aga ma teen erilauludes jalka ikka paelduvat, jah. Ja peab ütlema niiviisi, et, et näiteks meil siin mõnel olnud juubelid või või selliseid tähtpead, siis oli vaike kindlasti kutsuda Veera Vaike, kutsu kohale. Nii et tema oli selline. No ikka väga-väga tähtis persoon meie jaoks. Ta oli ka nii vastutulelik, nii arusaaja ja, ja nii meie oma inimene. Et selles suhtes meie jaoks oli suur lein patja kohta ainult ainult teab muidugi surnu kohta kunagi paha öelda. Kus ta saab ainult head öelda. Te ütlesite, ega seal tegelikult selles laulus lendab, lemmik selleni ilus. Et jäätlikumi, laulsime seal matusel ära. Kas märkasite liblikas lendas haua kohal? Vaike Sarve meenutasid laulik Veera Hirsik muusikateadlane hinnakivi ja rahvaluuleteadlane Kristi salve. Saate panid kokku Liina Fjuk ja Tiina vaiba. Oman.