Tere, hea klassikaraadiokuulaja. Meil on siin stuudios üks üsna eripärane inimene, kellega me hakkame rääkima üsna eripärast juttu. See inimene on Jaan J täpik ja mina olen saatejuht Märt-Matis Lill. Ning tere tulemast ja tere. Miks see jutt on eripärane, et sa tulid sellisest kohast, kus ilmselt mitmed eestlased on käinud Küpros. Aga mida sa seal tegid, see vist ei ole selline asi, mida nüüd eestlane satuks just tihti tegema, et võib-olla sa räägid, kus sa käisid ja mida sa tegid. No saate pealkiri iseenesest ütleb, et tegu on kuu ajaga kloostris ja kui arvestada Küprose konteksti, siis on üsna arusaadav, et see on õigeusu klooster. Jah, mul õnnestus terve selle aasta Ta juulikuu siis kui Eestis valas vihma ja olid suured ujutused ja uputused viibida hoopistükkis 35 kuni 45 kraadises palavuses Küprosel trooduse mägedes asuvas maailmakuulsas Kikase kloostris, Kikase jumalaema kloostris. Selle kloostri tähelepanuta väärsus seisneb mitte selles, et ta on lihtsalt üks õigeusu kiriku klooster, nii nagu neid on Küprosel kümneid ja Kreekas sadu vaid selle eripärasus seisneb ühes väikeses nüansis ja see on see, et selles kloostris asub jumalaema ikoon mis on pärit Petsantsist, Konstantinoopolist ja millel on imettegev jõud. Nimetage vägi. Ja selle tõttu külastab seda kloostrit päevas umbes 5000 inimest, nii et võib üsna selge pildi enesele luua. Mis selles kloostris toimub. Kas sa valisid just nimelt selle kloostri välja või oli sul mingeid muid põhjuseid, miks sa sinna läksid? See on muidugi pikem lugu, aga ma püüan selle lühidalt ära seletada. 2003. ehk siis eelmise aasta maikuus sattusin ühele õigeusu kultuurikonverentsile Nikoosias. Sellel kikkuse kloostril on oma filiaal all pealinnas, ehk siis mägedes tuleb alla sõita orgu, kus on veel 10 kraadi kuumem kui muidu. Ja sellel kloostil on oma kultuurikeskus ja seal toimuvad kõikvõimalikud rahvusvahelised kongressid ja nii edasi seoses olümpiamängudega Ateenas on kogu Hellenistlik maailm olnud seotud ühe või teise üritusega, mis kujundatakse nende olümpiamängude ümber ja see oli nõndanimetatud kultuuriolümpiaad. See konverents rääkis religioonide paljususest ja nende omavahelisest suhtlusest. Loomulikult tulid kõne alla ka teemad, mis puudud, Ta avad Küprost ennast, ehk siis Küprose kahte lõhestatud kogukonda. Türgiküproslased Kreeka, Küpros lasi. Ja ma sattusin sinna Eesti õigeusu kiriku metropoliit Stefanuse õnnistusel heakskiidul ja saatma võtma sellest konverentsist osa. Sellel konverentsil sain ma tuttavaks ühe imepärase inimesega, kes hukkus möödunud nädala pühapäeval ehk siis kreeka õigeusu kiriku Aleksandria ja kogu aafrika patriarhi Petrosega. See oli minu jaoks mingisugune märk, sellepärast et ta ükskõik millises lõunalauas või õhtusöögilauas kutsus mind kui väikese tillukese Põhjala kiriku esindaja, et enda kõrvale istuma. Sest ta tahtis minuga juttu ajada ta muuseas ise ka Küproselt pärit. Et seda enam. Ja ma ei oska sulle päris täpselt ütelda, mis siis toimus. See oli selline võib-olla mingisugune vaimne äratundmine või või selline vaimne nihestus, mis pani mind väga avameelselt ja vabalt suhtele oleme ka nende Kikose kloostri munkadega seal, kes töötasid kultuurikeskuses ja ma viskasin täiesti vaba käega õhku ühe sententsi, ühe lause. Ja ütlesin ära minnes, et pole viga. See oli lihtsalt õhku visatud, aga kahtlemata ma armusin sellesse maasse. Ma armusin sellesse rahvasse. Armusin nende hulka suuri, mis on niivõrd mitmetasandiline niivõrd läbi pikitud eri maailma kultuuri mõjudest Lähis-Idast, Väike-Aasiast, Kreekast ja nii edasi. Ja juhtus niimoodi, et mul tekkis vahepeal tahtmine õppida kreeka keelt selleks, et mõista Bütsantsi laulu Bütsantsi kirikulaulu, selleks et võib-olla seda kunagi ka õppida. Ja kui ma hakkasin mõtlema, et kus võiks seda kreeka keelt õppida, siis noh, loomulikult esimesena tuli pähe see, kus sul on omaenda isiklik kontakt või omaenda suhe, mille sa oled juba varem saanud. See suhe peab olema emotsionaalne, ilma selleta ei saa mitte mingisugust raatsiad selle taga või mingit ratsionaalset lähenemist sellele ei ole, kõik oli emotsionaalne ja heas mõttes vaimne. Ja siis ma mõtlesin selle kloostriga ühendust. Ja ütlesin, et mul selline plaan, et ma ise oma lennupiletit saan ära makstud ja nii edasi ja nii edasi. Kuigi nad ütlesid, et ei, ei, et niimoodi ei ole. Meie ise maksame sulle lennupiletit, tule aga ela, kui palju tahad. Nii läkski. Ühesõnaga, et sind on alati väga avasüli vastu, väga avasüli, väga hästi hämmastav oli see, et vennad ja kloostriülem olid suvatsenud selgeks teha minu CV ja minu tausta, mida ma teinud olen, millega ma olen tegelenud, nii et see vastuvõtt oli minu jaoks ehmatamapanevalt soe, ehmatamapanevalt avameelne ja kohutavalt lahke. On see üldse nagu tavaline, et Küprose või Kreeka kloostrisse satub, mitte kreeklane? See on tavaline ja mitte tavaline, see sõltub, mis nurga alt vaadata. Noh, tavaline on see, et ühte või teise kloostrisse või võib sattuda turist. Ebatavaline või mitte, tavaline on see, et sellesse kloostrisse satub inimene, kes tahabki sinna jääda, ehk kellel on kutsumus kloostrielule. Ja see tavaliselt ei käi lihtsalt niimoodi, et inimene läheb kloostri ukse taha, koputab kap-kap-kap. Tere, mina olen Märt-Matis Lill, mina tahaksin siia kloostrisse elama jääda. See päris niimoodi ei käi reeglina inimene, kellel on kloostri kutsumus, on suhteliselt, et aktiivne ka oma koguduses, kus ta eksisteerib oma kogukonnas. Ja see on üldiselt laialt ka juba teada. See on üsna kindlate märkide järgi näha, kas inimene on kloostrieluks mõeldud, kas ta on selleks valmis, läheb tal veel aega, on ta iseeneses teinud õige otsuse või mitte. See kõik sellekteerub aja jooksul välja ja siis need inimesed leiavad oma kloostri, nad võivad käia ühes või teises või kolmandas või kaheksandas kloostris, kuni ühel hetkel on see, et nii see on minu kodu. Siia ma jään oma elu lõpuni. Ma loobun kõigest suhteliselt raske, aga selliseid juhtumeid on ikka ja jälle nii nagu kloostrielu ei ole mõeldud kõikide inimeste jaoks on oma, et väike ühiskond ja see, kes on tõsiselt selle ette võtnud, neid inimesi on. Mis üldse on see, mis nagu. Ajendab inimese kloostrisse minema ka mõelda, et noh, mul on jäänud niisugune mulje, et Lääne-Euroopas millegipärast on kloostrile natuke selline nagu negatiivne maine, et sinna minnakse või vähemalt kirjanduses või käibetõena, nagu kloostrisse minnakse, siis kui elus pettunud tehakse. Aga nagu ida poolt on mulle jäänud selline mulje, et seal nagu need asjad natuke teisiti, kas oskaksite vedanud? Kommenteerida jah, ma arvan, et on väga palju inimesi, kes arvavadki tõesõna, nõnda et inimene läheb kloostrisse Monastlik kui ellu. Sellepärast et tal on tavaühiskonnas mingisugused probleemid, jamad kaelas, pereelu ei suju hädal lastega või, või ükskõik mida muud. Kindlasti on ka selliseid inimesi, kes püüavad põgeneda probleemide ees, sest nad ei ole iseendale selgeks teinud, mida nad elust tahavad. Nad on tõenäoliselt sellised inimesed, kellel on probleeme ka väärtustamisega väärtushinnangutega, ühiskonna ja teiste inimeste suhtes. Selles mõttes on nad muidugi nõrgad inimesed, võin kohe julgesti ütelda sest kloostrisse minek ei ole põgenemine, vaid see on minek võitlusse. Nagu ütleks üks või teine preester, on see õigeusu ja katoliku preester. Seal käib pidev lahing. Kui seda lahingut kirjeldada, mis on suhteliselt raske, siis võib ütelda seda, et inimene võitleb seal iseendaga oma elu lõpuni. Aga tal on seda vaja. Üldiselt minnakse kloostrisse sellepärast, et inimesel on kloostri kutsumus. Muuseas, see on selline religiooni phenomena loogiline nähe. Ehk siis see ei puuduta ainult kristlaste kristlikke kloostreid, katoliiklikke kloostreid, õigeusu kloostreid. See puudutab ka kloostreid budismis. See puudutab Astrameid. Brahmanismis eraldumine on teatud elustiili omaksvõtmine, mis on sellele inimesele, kes selle sammu teeb, nii eluliselt vajalik, et ta ei suuda enam tavaühiskonnas elada. Ta vajab seda teist, tema väärtushinnangud on selgelt paigas. Ta teab, mida ta läheb tegema, ta teab, mis saab tema elust muidugi mitte nüanssides. Aga suuresti kindlasti nii, et ikkagi kutsumuse järgi minnakse. Kui mõelda nüüd üldse ortodokse usu peale, et kuidas sulle tundub, et kui tähtis osa on seal. Kloostri institutsioonil nagu selles usus tervikuna ja näiteks, kui nüüd natuke intrigeerivalt küsida, et kas võiks öelda, luterlased on midagi kaotanud, tal seda institutsioon ei ole. Alustan teisest küsimusest ütleksin jah, muidugi. Aga protestantistlik, eetika ja protestant kristlik maailmakäsitlus on selline, mis küll ei välista kloostrielu kui nähtust, sest on olemas luterlikku kloostreid maailmas. Saksamaal ma tean kindlasti päris mitut. Ta ei välista seda. Aga ta ka ei soovita seda. Tuletagem meelde seegi, et Martin Luther ise oli kloostrist hageja. Ta murdis oma mungatõotuse ja peale selle võttis kaasa ka veel oma abikaasa, kes samuti olin, on, see on muidugi. Aga see ei ole üldine, sellepärast et luterluse protestantism üldiselt on väga palju arenenud ja kui nad tahavad ennast tunda kiriklikumana, siis nad pigem peaksid kloostrielu soosima, sest klooster on ühe või teise konfessiooni, on see ortodoks ja on see katoliiklus, see on selle ususeeme. Kloostrid on sellised nagu väikesed energiabaasid, kus inimesed tegelevad praktiliselt 100 protsenti oma päevast sellega. Palvetavad kogu inimkonna eest, palvetavad teiste inimeste eest, kes seda teha ei jõua, ei viitsi või ei taha. Nii et kloostris säilub alata. Kuna klooster on ka konservatiivne kloostrist, säilub alati selle kiriku õpetuse säsi. Kui nii võib öelda ja sealt saavad inimesed alati uut energiat minna, edasi elada ühiskonnas, mis materjali seerub. Kus tarbijamentaliteeti Teet on muutunud osaks inimeste alateadvusest, inimesed saavad sellest väga hästi aru, et väga tihti ei olegi neil võimalik teistmoodi oma usku iseendale ühiskonnas tunnistada kui see, et nad peavad aeg-ajalt käima allikal puhast vett joomas. Ja klooster on see koht, kus seda puhastajat hoitakse. Kas kloostris näiteks tavalisel inimesel on ka võimalik veeta siis mingisugune väike aeg või see on eranditult vaid niimoodi üldjoontes mõeldud ikkagi eelkõige munkadele. Loomulikult on klooster nendele, kes lähevad sinna kloostrisse elama nende kodu, nende ühiskond ja inimene, kes tuleb väljastpoolt ja ei ole mõtteis, et ta võiks jääda sinna kloostrisse elama. See inimene ei saa nagunii täiel määral sellest ühiskonnast osa, sest suur osa mungaelust ja nunnaelust on varjatud, son, intiimne, see on nagu see, et kui on üks meeskorporatsioon, siis naisel ei ole sinna asja või on kui naiskorporatsioon, siis ei ole mehel sinna asja. Selles mõttes on suhted klaarid. Aga kloostrid sõltuvalt kloostri iseärasusest on kas avatumad või kinnisemad. Kata liikluses on avatud kloostrid väga avatud kloostris näiteks Tallinnas eksisteeriv Birgitiini klooster üle kogu maailma kohutavalt avatud kõikidele inimestele. Nad võtavad inimesi vastu, Nad hoolitsevad nende eest. Ja samal ajal Prantsusmaal šartröžis on kartuus laste klooster, emaklooster viisitoos, tsistertslaste klooster, mis oma avatuse poolest tunduvad tavalisele inimesele, kes on harjunud lihtsalt igast poe uksest sisse minema või igast firma uksest sisse minema, sealt välja tulema hoopis kinnisemad, mis ka nii on ja igal vaimsusel või igaveses Piritoliteedil, kes sinna kloostrisse on kogunenud, on omad kindlad tõekspidamised. Nii ka Küprosel. Ma käisin mitmetes kloostrites, ma ei olnud ainult ühe koha peal. Mul oli võimalus toda Land Rover iga mööda mägesid. See oli uhke tunne ja mõnus. Aga mõne teise autoga ei olekski seda võib-olla saanud nii hästi teha. Ma käisin mitmes kloostris ja mõnedel kloostrites oli ukse peal silt, et turist ei võeta siin vastu. Kui ma siiski sinna sisenesin, siis tuli kohe mulle vastu üks munk. Näiteks leid Rhodose mees, klooster kus selline silt ukse peal oli, kahe tuli vastu muutke, küsis. Esiteks, kas ma olen ortodoks. Teiseks, mida ma teen, kust ma olen. Kas ma olen palverändur? Ma ütlesin jah, olen palveränduri elangikuse kloostris. Siis tema parem nägu soojenes pehmenes ja ta näitas mulle, palun, kirik on seal. Nii et, et see sõltub Kikase klooster tänu sellele, et, et seal on niivõrd taustatav ikoon ei saa olla juba oma iseloomult väga kinnine, kuna palverändurid soovivad seda ikooni astuda. Nad tulevad sinna oma muredega, tulevad sinna oma elu hädadega haigustega ja lahkuvad sealt kindlasti hoopis teistmoodi, kui nad sinna tulid. Sellepärast see klooster peab olema avatum, kui keegi tahab sinna jääda ööbima. Selle kloostri puhul näiteks oli niimoodi, et inimesed ei pidanud mitte midagi maksma selle eest, nad said oma kambri ja üheks ööks sinna. Kui õigel kellaajal minna, siis, siis saab alati paluda seda, et 900-ks nad saaksid sinna jääda. Kui neil ei ole ka mägedes kuhugi minna siis see on loomulikult täiesti aktsepteeritav ja normaalne. Või kuidas sulle tundub? Sa ütlesid, et seal kikka, seal käib väga palju inimesi läbi selle ikooni pärast. Ma ise olen käinud meteoras ja mulle ka see oli nagu väga muljetavaldav käik, aga üks asi, mis ma hakkasin mõtlema, et kui paljud tegelikult siiski see segab seda kloostri, ütleme, et nii palju inimesi käib läbi ühest kohast niimoodi, mis on tegelikult nagu sa ütlesid, mis on väga intiimne paik, mis on suletud paik siis peaks olema nagunii sissepoole pöördunud, et kas seal ei ole nagu mingeid konflikte. Tai sega kloostris toimuvate jumalateenistuste rütmi õigeusu kloostris on vähem teenistusi kui katoliku kirikus, kus on kindlaks määratud afitsium õigeusu kirikus, kus see muidugi sõltub kloostrist ka Kikase kloostris toimus õhtul kell viis alati Vesper ehk siis õhtuteenistus. Ja hommikul kell pool kuus hommikuteenistus, millele järgnes liturgia. See oli päevarütm keset päeva keskpäeva palvust, kui sellist ei ei olnud ja selles kloostris on 20 munka kellest 10 töötavad all Nikoosias filiaalis ja 10 on üleval. Klooster on suur. Tegelikult nad kurtsid selle üle, et inimesi on nii palju ja nad kurtsid selle üle just mitte seetõttu, et inimesed tuleksid sinna kloostrisse ja käivad lihtsalt sealt läbi ja lähevad jälle ära, vaid seal juhtub ju igasuguseid asju. Kui on palju inimesi, siis juhtub kõikvõimalikke asju, sinna võib tulla inimesi, kelle vaimne tasakaal ei ole mitte just kõige stabiilsem. Sinna võib tulla inimesi, kes vajavad spetsiifilist, mingit erilist abi. Sinna võib tulla vanemaid inimesi, kes kuumusest kukuvad kokku ja nii edasi ja nii edasi, samal ajal nendel 10-l mungal on igalühel mustmiljon ülesannet. Seda kutsutakse nende teenimiseks diakoonima. Nad küll kurdavad, et nad ei saa päris hästi kõigega hakkama just tänu sellele inimeste rohkusele, sest nad peavad jätma ühel hetkel tööülesanded pooleli ja siis minema lahendama mingisugust küsimust. Ja pärast peavad tulema tagasi ja jõudma selle tööülesande ära lahendada. Aga alati seda ei jõua ja kui nad ei jõua seda ära lahendada, siis siis hommikusel koosolekul kloostriülem ütleb, et ai, ai, ai. Kas sa siis ei saa ka kiiremini liigutatud laiskvorst. See häirib neid ja ma saan nendest väga hästi aru, aga nad hambad ristis siiski see on õigeusu kloostri teenivad kõiki, kes sinna tulevad. Mõnikord on nad väga väsinud, hoolimata sellest, nad elavad seda elu. See on ka üks omamoodi raskusi muidugi. Võib-olla see siis tähendabki see kuulus lause hoorad, labore, töötaja valveta, onju, et jah, võib-olla jah. Praktikas võib-olla ongi siis midagi sellist, jah, püha Benedictus noorusest ütles selle suurepärase lause, mis on läinud praktiliselt kogu kristliku kloostrielu selliseks põhiliseks loosungiks. Aga täpselt niimoodi see toimibki. Ega nad millegi muuga ei tegelegi, kui nad töötavad ja palvetavad välja arvatud preestrid muuseas. Sest preestritel on Kreeka ja Küprose kirikus hoopis teistsugune roll. Kui Eestis luterlikus kirikus kutsutakse koguduse õpetajat, kes on koguduse haldaja, õpetaja ehk siis ülemõpetaja, teda kutsutakse mõnikord kirik härraks siis noh, uskuge mind, Eesti kirikhärra võrreldes Küprose kirikhärraga. Siin on ikka pikk vahe sees, sest Küprose kirikhärra Prose ülempreester sõidab autoga, millest me võime siin ainult und näha. Lisaks sellele on tema ainuke ülesanne liturgia toimetamine, jaga talituste toimetamine, mis tähendab seda, et tal on päeva jooksul võib olla väga palju vaba aega ja siis on see tavaline, et preestrid istuvad kohvikus koos koguduse liikmetega koos inimestega, kes tulevad sinna, tahavad nendega rääkida, joovad rahulikult kohvi isegi niimoodi, mõnikord mitu tundi. Nii et nemad on sellises eelisseisundis. Aga see on nende moodi. Kuidas üldse on Küprosel ja Kreekas võib-olla siis ilmselt samamoodi kui mõjurikkad, inimesed, vaimulik, nad on nagu tavainimese perspektiivist ja näiteks kuidas munkadesse suhtutakse, et kas on neil nagu mingi selline eriline paleost tavainimese jaoks. Jah, see on nüüd asi, et üks või teine persoon tavalisele inimesele ei pruugi meeldida. Aga tema austus, instantsi, tema austus preestriameti vastu on nii suur, et ta ei tee seda märkama. Ütleme nii, mis puudutab munki, siis küproslased on erakordselt lahked kinkijad ja kui ma käisin ühes munga Kellionis ehk siis munga kongis, mis on väike madal, seal oli võlvitud lagi, seal oli ainult dushiruum ja voodi ja laud suhteliselt lihtne, ei mingisuguseid uhkeid elamisi siis need seinad olid täis ikoone, mida neil oli kingitud. Ma kujutan ette, et iga ikoon võiks maksta meie rahas väga palju. Siis neile kingitakse kaelariste, mis on kaetud vääriskividega, kui ühe või teise munga käest palutakse palvetada ühe või teise inimese tervise eest ja see inimene on raskesti haige. Ja kui ta näiteks saab terveks siis küproslased ei loe Küprose naelu ega sente 1000 Küprose naela, ehk siis 27000 Eesti krooni maksev kaelarist ei ole selle perekonna jaoks mitte mingisugune probleem, kui nende väike tütar on saanud terveks mõnest raskest haigusest või poeg, see on uskumatu, milline austus on kadel, eeskätt munkadele on meeletu austus inimeste hulgas, kusjuures ei ole vahet, kas inimene on ärimees, intellektuaal või tavaline põlluharija, mitte mingisugust vahet, seal kaob absoluutselt igasugune seisuslik piir. Huvitav, ma ise kogesin midagi analoogset, kui ma kliprasel rääkisin nagu tavaliste inimestega, midagi, mida ma Lääne-Euroopas olen kogenud, et nagu usujõud. Sa räägid inimesega, sa saad aru, et ta ei taha isegi sellest väga rääkida, aga see on tema jaoks noh, praktiliselt kõige olulisem asi. Ja noh, üks asi, mida ma ei olegi enda jaoks suutnud lahti mõtestada, miks sellel usul on selline jõud just seal Küprosele, Kreekas, et miks me kult lääne pool on, see asi kipub natuke teistmoodi olema ütleme näiteks Prantsusmaal või Itaalias tervel. Et mitme saate teema, ma olen selle peale ise ka mõelnud. Aga kuna ma ise olen õigeusklik, siis ma ei ole võib-olla nii hea kõrvalt hindaja. Ma olen mõelnud, et selle peale, et miks roomakatoliku kirik on selline, nagu ta on ja sellest tulenev protestantlik kogukond õhtumaal ja miks õigeusu kirik on selline, nagu ta on ja sellest tulenevalt ei ole protestantliku kogukonda hommikumaal. Siin on nii palju faktoreid. Aga mis räägib õigeusumaailma kasuks, on see, et seal on kõik säilinud sellisena, nagu see on olnud. Õigeusu kirik ei tee ühiskonnaga suuri kompromisse ei ole võimalik. Kogu see kirik, kolme kui kiriku ülesehitus, kirikufunktsioon, subordinatsioon, vaimulik amet, et kõik, mis selle juurde kuulub kaasa arvatud ka õigeusu kiriku traditsioonid, mida hoitakse nagu eestlane hoiab kinni oma tükist maast nii kõvasti. Kõik see hoiab alal vaimsust ei lase seda devalveeruda ja inimesed on võtnud omaks selle, et niimoodi asjad käivadki õhtuma. Probleem, miks on seal väga palju sekulariseerumist, on tõenäoliselt see, et näiteks roomakatoliku kiriku õpetus on saanud väga palju mõjusid Rooma õigusest seal õiguslik mõtteviis. Aga õiguslik mõtteviis viib tahes või tahtmata sellise Lementaliteedile, kus elu kipub minema võlaõiguse mõtete järgi, et mina olen seda, mida sina annad. Võib-olla see on üks üks suurimaid faktoreid, õiguslik mõtlemine, juriidiline mõtlemine, mis pärsib vaimsust põhjusel, et juriidiline mõtlemine on väga ratsionaalne. Ratsionaliseerib inimese mõtteviisi. Ta paneb kindlalt paika see, nii see, nii see, nii see nii mingisuguseid teisi võimalusi ei ole. Õigeusu kirik on selles mõttes avaram ja kas sellega nii, et ortodoksi kirikus on suuline pärimus väga olulisel kohal suuline tõlgendan, kuidas seda nimetada ja teisalt jälle katoliku kirikus on väga suur kirjasõnal. Võib olla, seal on mingi, sa vastasid ise oma küsimusele suurepäraselt, ma ei saagi siia rohkem midagi lisada. Ja kui nüüd mõelda selle suulise pärimuse olemuse peale, et, et kas siis võikski just sellest perspektiivist ka mõelda, et et just klooster on see, mis mingit pidi hoiab seda, seda usku ülal või. Kloostriülesanne ei ole hoida usku ülal esmaselt klooster teeb seda sekundaarset. Aga kloostriülesanne on palvetada ja lasta inimestel saada vaimset tuge ja vaimset tugevust, et nad üleüldse jõuaksid oma igapäevases elus vaimuliku ela elada ja selle võrra klooster annab kogu aeg, nagu ma ütlesin, värsket vett, selle võrra on ta kahtlemata raskuskese. Aga klooster, esmaselt on siiski Nende inimeste kogu, kes, kes soovivad elada abi elutult ja pühenduda 100 protsenti oma ajast jumala teenimisele. Ja mitte millelegi muule, kui ta ajaloo peale mõeldes. Oled sa selle küsimusega üldse tegelenud, et kus kloostri institutsioon üldse Kristusesse jõudis, võib seal nagu mõelda mingitest mõjudest näiteks ida poolt. Ja teine asi see, et kui tähtis oli sellisel kloostrilaadsel elul Varakristluses. Ma ei ole hea ajaloolane, ma ei ole seda kunagi olnud, aga on selge, et munastliku või kloostrielu elati ka enne kristlust. Elati täpselt samades kohtades, kus praegu on kerkinud kristlikud kloostrid, oli see judaismis, on see olemas, pärast kristlust tekkinud islamis on see olnud muistses iraani usundis ja kahtlemata seal, kus kokku puutuda, et Ida-religioonidega ida kõrgreligioonidega on lähedased seal kahtlemata see kloostrielu mõjutas ka nende kloostrite kujunemist, mis tekkisid pärast Kristuse sündi. Kloostrielu iseenesest on nii vana nähtus, et mina ei oskagi nagu ütelda, kus, kus täpselt pärit on kultuuriajaloolaste religiooni ajaloolaste pärusmaa. Aga kristlikud kloostrid tekkisid kahtlemata kohe varsti pärast seda, kui olid kerkinud esimesed kogudused esimesel, teisel, kolmandal sajandil. Ja lisaks sellele, et tekkisid kloostrid või siis kogukonnad. Alguses oli raske neid tõenäoliselt kloostris nimetada enne Antonius akti, kes lõi esimese kloostri korra, need kogukonnad elasid ja nende kõrval oli inimestel võimalus elada ka erakuna eeskätt Lähis-Idas. Sellest on tulnud kõrbeisad kõrberakad. Nii et sealse temperatuuri ja kliima ja olustiku ja kõige selle suhtes oli see võimalik põhjamaadel tõenäoliselt tunduvalt raskem kui vanad, nagu üldse sellised suured lavastajad, Kreeka, Küprose, Sammete, ulatuvad täiesti sinna varakristluse aega välja või kas sa sellest tead natukene ja nii palju, kui, kui ma tean, Küprose kaitsepühak on Püha Andreas, Andres apostel ehk siis Kristuse järgija ja Püha Andrease ning Püha Pauluse misjonireisid lõid Küprosel niivõrd soodsa pinnase kristluse levikuks. Et sealses kliimas tekkisid need kloostrid suhteliselt varakult. Küll aga Küpros on olnud selline koht, mis on selline saar, mis on olnud ühe või teise või kaheksanda või 20. taia huviorbiidis kui selline jalajälg, kuhu saab aeg-ajalt minna selleks, et hetkeks olla ja minna ja vallutada edasi. On need siis olnud türklased, muud rahvad Lähis-Idast. Et selles mõttes ei ole Küprosele olnud vedanud kloostrit arenguga. Kuna vahepeal teatud aegadel ja väga pikkadel aegadel seda võis olla mitusada aastat ei saanud kloostrid tegutseda ühe või teise võõrvõimu tegevuse tõttu. Niiet Kikose kloostergi sellisena, nagu me teda teame praegu ehitati üles endise kloostripaiga peale endise kloostri müüridele vundamentidele 18. sajandil, et vahepeal on seal olnud auke ühes ja teises ja kolmandas kohas. Sa olid seal kuu aega ja mida see sinu jaoks üldse tähendas, kus on nii, tagantjärgi mõtlen, oli see raske, ta ütles, et see oli võitlus, et kas oli raske võitlus, kas sa tulid sellest enda jaoks võitjana välja. Oli see kuu aega pikk aeg, lühike aeg oli sealt raske ära tulla. Tahaksid sa ruttu tagasi minna? Ei, ma ruttu ei taha tagasi minna, sellepärast et ma tahan kõike seda seedida. Kui sa oled kloostris olnud ühe kuu elanud selles rütmis, vaadanud seda maad, jälginud inimesi, elanud sealses looduses mägedes ja kui seda kõike on nii palju, siis kohe tagasi minna ei ole mõtet. Sellepärast et kõigepealt tuleb seegi endast läbi lasta, mida sa seal kogusid? Üks kuu eestlase jaoks kloostris olla? Küprosel võib paljudele inimestele tunduda kohutavalt pikk aeg. Mina ei pannud seda tähele. Ma ei pannud seda tähele enne, kui tuli ärasõidu päev. Ja siis ma vastan nüüd küsimusele. Ei, ma ei tahtnud ära minna. Kuigi kindlasti on inimesi, kes seda ei mõista. Mind ootas Tallinnas abikaasa ja mu tore poeg. Aga, aga see oli midagi sellist, et oleks oleks tahtnud veel jääda. Võib-olla veel üheks kuuks. Aga siis oleks see tahtmine võib-olla veelgi sügavamaks läinud. Ma ei oska seda öelda, praegu. Ma küsisin eneselt selle kuu aja jooksul väga palju küsimusi, põhimõtteliselt sellepärast ma sinna läksingi. Ma, ma olen 35 aastat vana. Niisiis on, mul ei jäänud palju mitte eriti. Kui nüüd tõele silma vaadata. Mehe keskmine eluiga ei ole just väga. Noh, ütleme niimoodi, et samapalju veel võib-olla kopikaid peale, mis ma teen oma ülejäänud eluga. Ma arvan, et inimene, kes natukenegi mõtleb ja muretseb oma lähedaste pärast ja püüab vaadata perspektiivi, see inimene peab neid küsimus enese käest küsima. Nii või teisiti. Ühel hetkel tuleb see, et minul tuli see, et selle aasta jaanuari jaanuari, veebruarikuus ja ma ei tahaks ütelda, et sinna oleks mingisuguse tõuke andnud see, et et Parlamendi aeg sai läbi või midagi sellist, oh ei. Mida ma teen oma ülejäänud eluga? See oli üks küsimus ja siis sellest lähtusid kõik riburada sellised väiksemad asjad. Nende küsimust, televastamine on üsna tihti selline, et sa püüad need vastused iseendas leida. Ma ei tahtnud neid vastuseid iseendas leida, sellepärast et ma tean, et ma tõenäoliselt inimesena petan ennast. Ma vastan endale nii nagu seal mulle mokka pärale. Ja ma arvan, et seda suurem osa inimesi maailmas. Kui nad tekitavad endas võimaluse, et nad saavad ise endale vastata, siis nad vastavad mõnuga. Nii nagu nad tegelikult seda illusoorselt näha tahaksid. Arvestamata reaalsust. Sellepärast kloostris hakkab inimene nägema ühiskonda, seal toimuvaid protsesse, inimeste väärtushinnangud, tõsi, pisut teise pilguga ja seda pilku, seda nurka, seda njastatust tahtsin ma saada, et teha otsus, mis oleks pädev ja teha see otsus mitte üksinda vaid kloostri kogukonnas. Paludes munkade käest, et nad ka minu pärast palvetaksid ja mõtleksid mu peale. Ja et ma teeksin seda ka ise, oleksin kindlas rütmis, mitte siin Tallinnas, kus üks asi ajab teist taga. Ärevad telefonikõned, mingi asi on kohutavalt kiire, mingi asi ei liigu nii, nagu sa tahaksid. Kus sinu psüühika on hoopis teistsugune, kus sinu vaim on hoopis teistsugune. Ja kui ma nüüd olen tagasi tulnud, siis on mul mitmeid-mitmeid vastuseid, aga ka mitte kõiki, et üks kuu oli piisavalt pikk aeg, aga ta ei olnud selline aeg, millest oleks päris lõpuni piisanud. Küll, aga ma soovitan sellist aega täiesti üksinda lahus perest, lastest, kõigest, eriti meesterahvastel. Aga miks mitte ka naistel leida, et rääkida iseenda ja oma loojaga asjadest mis tegelikult puudutavad nii neid endid kui nende ümber olevaid inimesi. Sa ütlesid, et sa otsisid seda nihet, et, et sa ei saaks ennast petta ja, ja ütleme nii, et kui sa nüüd jõudsid sellele perspektiivile lähedale kuidas üldse pärast sellist perspektiive on nagu tagasitulemine sellesse igapäevaellu, mis tegelikult sisaldab väga paljus seda nagu sa ütlesid, et me tahame öelda endale asju, mida, Me tahame ise kuulda, kui ma jõudsin oma vaimses tegemises vaimses elus seal kloostris nii kaugele, et mulle hakkas tunduma, et nüüd ühele või teisele küsimusele hakkab vastus kujunema, siis ma loomulikult kohe konsulteerisin munkade preestritega. Sest nendel on pikaajaline kogemus mõnel vanemal mungal kümneid aastaid. Ta teab, kuidas sulle nõu anda, ta teab, millised kiusatused sind vaevavad. Ta on elu näinud, tal ei ole probleemi, ajab inimesi, ta on näinud kümneid ja kümneid inimesi nende samade asjadega. Tema metodoloogia, kuidas inimesi aidata, on välja kujunenud praktiliselt briljant sõna ja see ongi see kloostri tugevus, mis ei lase sul nagu oma loorberitele puhkama jääda. Nüüd, kui ma tulin tagasi, siis kõigepealt ma sära siin nädal aega, ma käisin ringi, ma ei tundnud mitte mingisugust muret, mingit häda, mingit viletsust, kuigi töö hakkas kohe pihta. Ülejärgmisel päeval praktiliselt pärast naasmist pidin olema tööl tegelema oma asjadega. Aga see oli kuidagi ilma igasuguse probleemita. Nüüd kui aega on sellest mööda läinud aeg on mingil määral näitajaga noh, reeglina ei ole. Ma tunnen ennast kõvasti tugevamana kõvasti kindlamana, kõvasti rohkem kahe jalaga maa peal olevana kui enne seda, kui ma sinna läksin. Lihtsalt mõned asjad on loksunud paika, mis olid sellised ebastabiilsed ja võbelevad ja kuna need asjad on paika loksunud, siis on inimene selles maailmas tunduvalt tugevam, kui, kui ta oli varem. Et ühesõnaga isegi see kuu aega see annab midagi, mis siiski peab vastu ka igapäevaelu survele. Ja jah, kahtlemata. Ta annab, ma ei oskagi seda nimetada, tähendab vaimse selgroo või ta tugevdab seda lülisammast. Kuidas sulle üldse tundub? Pärast seda kloostrielamust, et kas tegelikult ilmalikul elul ja kloostrielul, et kas nad on kaks täitsa ise asja sinu jaoks või on neid võimalik. Kuidagi lähemale tuua teineteisele nad on üksteise lähedal, üks on lihtsalt teisega ümbritsetud, aga me veel ei tea, kumb kummaga kas ilmalik elu, kloostri kloostrielu, ilmaliku eluga. Aga nad on kaks uskliku inimese võimalust elada. Üks võimalus elada ühiskonnas ja loomuomaselt, luua pere taastoota inimkonda ja teine elada kloostris sajaprotsendiliselt ennast jumalale pühendada. Põhimõtteliselt mõlema ühiskonna eesmärgiks on elu elada, ainult et milliste meetoditega seal kardinaalselt erinev. Samal ajal on neid instrumente, mis on antud kloostrielule ja antud inimkonna elule ka sarnaseid ja üks nendest instrumentidest on kahtlemata teenimine, kui inimkonnas inimesed ei teeniks 11 sisse, inimkond laguneks kiiresti tseroiskuks väga kähku sest sel juhul ei oleks teatud elementaarseid väärtushinnanguid, mis hoiavad inimühiskonda püsivana mis hoiavad teda tervena, mis annavad intensiooni või suundumuse minna edasi ja seda, et inimühiskond üleüldse eksisteeriks ka tulevikus. Ja klooster täpselt niisamuti, ka neil on vaja teenida kloostrivennad või kloostri õed. Nad teenivad 11, aga palju tähtsam on see, et klooster teenib kogu inimkonda. Nii et on sarnaseid asju ja on erinevaid asju. Ka põhimõte on mõlemil sama, kuidas üldse seal kultuuris suhtutakse näiteks kuidas pereisa või pere suhtub sellesse, et keegi nende pereliige läheb kloostrisse. Küpros on oma traditsioonidel väga konventsiaalne maa. Ja see on väga ortodoksne maa. Ja Küprose traditsioonilises peres on asjad nõnda. Kui sünnib esimene poeg, siis ta pärib talu. Kui sünnib teine poeg, siis teine poeg läheb mungaks, see on pereisa ja pereema tänu nende loojale jumalale, kes on lubanud neid siia ilma sündida, elada andnud, nii palju toredaid lapsi. Ja see, et üks poeg läheb mungaks, on täiesti normaalne, iseenesest mõistetav, sest klooster ei ole reeglina selline koht, et mille puhul peaks halama, et näed, kaotasime poja või kaotasime tütre, läks kloostrisse ära ja nüüd ei ole meil kedagi või midagi sellist? Ei, seda kindlasti mitte, et Eestis on pahatihti ongi see probleem. Kloost kui nähtus on saanud mingisuguse arhetüüpi ja kui sa ütled sõna klooster, siis noh, assotsieerub sul sellega kindlasti see, et inimesed põgenevad sinna oma murede eest nagu saate alguses. Ta oli ja teine, et mungad on joodikud ja paksud salakavalat peale selle elavad lihtinimese tuuri alguses varjab kloostri müüride taga, see on selline tavaline pilt õhtumaal, eriti veel sellises riigis, millel ei ole tugevat kristlikku traditsiooni, kristlikku tausta, nagu Eesti. Nad võtavad omaks arhetüüpi väga kiiresti ja nad kasutavad seda oma igapäevases elus. Nad väljendavad seda ükskõik millisel sündmusel ja nii edasi, nii edasi. Klooster on koht, mille üle naerdakse, irvitatakse, sest seal oli veidrikud koos, seal on koos inimesed, kes on kiiksuga, kes ei ole niinimetatud mõeldud kainelt elama või neil ei ole piisavalt oidu. Nad on Otud, natukene napakad. See on selline tavaline mõtteviis. Aga ma arvan, et kui Eesti saab natukene aega Euroopa õhuruumis hingata ja kui eestlane hakkab käima välisriikides rohkem traditsioonilistes, kas siis katoliiklikest maades või õigeusumaades ja käib ise ja näed ise oma silmaga, kuidas on asi tegelikult, siis ma loodan, et vähekene arhetüüp hakkab mõranema. Ma loodan väga. Aga mine tea, kuidas su enda lähikondlased tuttavad sellest seda asja üldse võtsid, võtavad mul õnneks on head lähikondlased, nad võtsid seda täiesti mõistvalt. Minu abikaasa isegi soovitas mulle seda, et ma teeksin seda. Ja poiss on kuueaastane. Tema muidugi kilkas, et eks sa siis too mulle midagi. Noh, see on lapserõõm. Aga õnneks oli kogu suvi Hiiumaal ja, ja siis ta ei pidanud selle peale mõtlema, et saan kuskil kaugel küll, aga siis kui kuu hakkas lõppema siis muutus pois kärsituks, sest ta tahtis hirmsasti mind näha. Ta hakkas igatsema. No ja, ja sellest, kuidas ma lennujaama jõudsin, sellest ma ei räägi. Aga sõbrad, nad võtsid selle vastu täiesti normaalsena, nad teavad, kes ma olen, nad teavad, mida ma mõtlen, Nad teavad, mida ma elan. Nad teavad mu vigu, nad teavad mu tugevusi ja see Jaan J läheb üheks kuuks kloostrisse Küprosele, ei olnud nende jaoks mitte mingisugune eriline asi. Selge, loomulikult. Kuidas üldse Eestis mainisid Bergitiine kloostritega, kas ortodoksi ala Sammel selliseid tegutsevaid kloostreid Eesti territooriumil vene õigeusu kirikul on Eestis klooster Pühtitsa naisklooster ja tegelikult teisele poole kontrolljoont, ehk siis paljude inimeste arvates ka Eesti-Vene piiri jääb Petseri klooster, mis oli meil esimesel iseseisvusperioodil täiesti Eesti õigeusu kiriku klooster. Küll aga on loomulikult juba nüüdseks selliseid inimesi, kes, kes tahaksid kloostris elada ja kes on selleks soovi avaldanud kellel on selleks ka kutsumus. Nii et mõtted Eestis Eesti oma kloostri rajamise suhtes on kestnud juba pikemat aega, aga kloostri rajamine ei ole niisama lihtne, et nii noh, ehitame üles, rahas ei pruugi ju mõnikord küsimustki olla. Aga et noh, et ehitame kloostri ülesse ja siis ta hakkab nii rahulikult tiksuma, see ei ole päris nõnda, sest kloostrile on alati teatud vaimne traditsioon, ta peab kandma mingisugust vaimset traditsiooni, selle võrra on see klooster seotud ühe või teise praegu eksisteeriva kloostriga. Siis see tähendab seda, et Eestisse peaksid tulema mungad väljastpoolt, et kes kõigepealt selle kloostri rütmi ja, ja traditsiooni edasi kannaksid. Ja siis saavad eestlased sinna kloostrisse minna ja siis hakkab alles kasvama eestlastest munkade põlvkond. Praegu on paar üksikut eesti munka väljamalt kloostrites ka aga kindlasti ma arvan, et eestisse mungaklooster ja miks mitte ka nunnaklooster üks ehitatakse. Mulle endale on tundunud ka, et tegelikult eestlase loomusele võiks isegi sobida. Et selline nagu kalduvus müstikale on ju mees mingit pidi vaielda tugevalt vaieldamatult jaa. Jaa, kalduvus müstikale on. See ei ole selline kalduvus, kuidas müstikasse kalduksid inimesed õhtumaalt eestlast müstika tunnetus on minu kogemuse järgi hoopis teistsugune, kui müstikat tunnetab. Poolakas, itaallane või prantslane või Bretoon. Eestlast müstika tunnetus on ilma hirmuta, müstika, tunnetus. See on pehme. See on soe, seal ei ole kõledust, seal ei ole suuri mõõtmeid, seal ei ole suurt ruumid seal väike ruum, aga ta on väga intensiivne. Ja kas selle põhjuseks on see, et Eesti ei ole indoeuroopa rahvas? Seda ma ei oska ütelda või on soome-ugri rahvastel mingisugune spetsiifiline teispoolsuse tunnetus, ka seda ma ei oska ütelda. Aga midagi siin on seletamatut enne meie tänase saate tegemist, sa ütlesid mulle, et sa pidasid seal kloostris päevikut, kas oleksid järsku nõus meile mõned mõtted sellest ette lugema? Jah, noh, päeviku pidamine ei ole eriti minu moodi. Minu meelest noh, päevikut peavad rohkem teismelised neiud. Aga ma mõtlesin seda, et kui juba terve kuu aega kloostris olla, siis midagi võiks sellest säilida ainult mulle vaid midagi sellest kogemusest võiksid saada ka need, kes mind ümbritsevad. Ja, ja sellepärast ma kirjutasin iga päeva kohta lehekülje kaks. Oma tähelepanekuid püüdsin ennast kõrvalt vaadata või siis või siis lihtsalt sellist olustikalist kirjeldust. 18. juulil olen ma kirjutanud järgmist. Jälle kord on kohutav ja hirmutav suvi. Sudaanis on nälg ja koolera. Indias põlengud, Bangladeshis, üleujutused, Californias ulatuslikud tulekahjud. Kõik see on ühele põhjalavikingile kauge ja hirmuta teda eriti. Tan Bütsantsi kultuurimaal. Temperatuur tõuseb küll kohati 35 kraadini mägedes, aga ta peab vastu. Kikkuse kloostris on ta nagu kõige kõrgema selja taga. Ja ongi. Teda ei hirmuta ka kohalik politsei. Milline tervitab teda rõõmsalt. Enne ärasõitu, 28. juulil kirjutasin ma niimoodi. Kui kott pakitud on, sõiduvärin sees. Seda ei võta keegi. Tundub, et reisi lõpp on põnevaim osa kogu siin oldud ajast. Aga see tundub praegu nõnda. Lahkumine Kikkaselt on peaaegu et füüsiliselt valus. Lähed kõnnid, käid sõpru läbi ja teatad. Minek. Nad on minuga harjunud. Nad teevad kohutavalt imestava näo, juba lepivad aga olukorraga. Isakatoonikas kingib mulle Küprose kiriku jumalateenistuskorra ehk Tipikani ja kaks Bütsantsi lippu. Isand filohjast tuleb hea meelega vihmasesse pimedasse ja külma Eestisse. Luts Jane Kostas ootavad mind tagasi. Ja väike Margarita tunnistas, et jääb mind igatsema.