Kunstpunkt err. Pühapäeval kell 18. Hea klassikaraadiokuulaja. Nüüd on teil võimalus kuulata esimest korda saadet kunst r salvestatud Eesti raadio valges saalis. 11. oktoobril. Niisiis, tere, mina olen onu all ja ma olen koos oma kolleegi Andreas trassakkige siin, et rääkida ja tutvustada klassikaraadiot, kunstisaadet, KonsAir mis hakkab olema eetris igal pühapäeval kell 18 15. Kõigepealt raadiokuulajale, kes pilti ei näe, natuke sellest kohast. Praegu asume selleks natuke räämas. Valgete seintega katuseakendega. Meie selja taga on, eks, päris võimas pannoo, üks mosaiik, muidu saal on üsna minimalistlik. Siin on umbes sama külm kui väljas või natuke veel külmem. Aga sellest, miks me siin oleme natuke hiljem. Kõigepealt saatest sellel kunst saatel saab olema kaks põhilist eesmärki. Kõigepealt tutvustada seda kunstielu, neid näitusi, mis toimuvad siin ja praegu erinevates Eesti näitusepaikades, kunstimuuseumides loodetavasti tulevikus pisteliselt ka sündmusi, mis toimuvad väljaspool Eestit, ühesõnaga selgitada taustu, anda informatsiooni. Ja see eesmärk on täidetud siis, kui mõni inimene, kes kuulab meie saadet, läheb vähemusel mõnele näitusele saab sellest, mida ta seal näeb, paremini aru või tahab sellesse natuke rohkem süveneda. Ja kuna see praegu meie ümber toimuv kunstielu sisaldab paratamatult ka üsna palju kunstiajalugu või osutab sellele kunstiajaloole, siis püüame me ka seda käsitleda. Teine eesmärk. Kuna kunstist või konkreetsetest kunstiteostest rääkimisele ilma pildita tulevad need piirid üsna kiiresti vastu või see läheb lihtsalt natukene tüütuks ja igavaks siis huvitab meid ka laiemalt kunstimaailm, mis nende teoste ümber, mis on nende näituste ümber. Nii et me proovime rääkida kunstiharidusest, neist vähestest kunstimuuseumidest muudest institutsioonidest, asutustest, kuhu kunst koondub nendest otsustest, mis kunsti otsesemal või katsemal moel mõjutavad. Kuidas me seda kõike teeme, me kavatseme kasutada võimalust süvenemiseks, mis on klassikaraadio jutusaadetes veel olemas senini. Niisiis mitte lõhkuda oma saateid väga väikesteks lõikudeks ega tekitada sellist mosaiiksus magasini tüüpi saadet vaid soovida pigem keskenduda ühele või paarile teemale ja saada siis sellel ühel või paaril teemal võimalikult erinevaid arvamusi, vaatenurki. Jämud pealkirjast. Kunst, air selle mõtles välja klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Kunst tähendab siis kunsti, Eeerr tähendab Eesti raadiot. Ja punkt tähendab teadagi mida. Kui minu ja, ja ma usun, et suurem osa Eesti kunstimaailmas mingilgi moel elavatest või sellega seotud olevate inimeste jaoks mängib meie professionaalses elus üsna olulist rolli ajakiri nimega kunst. Ja kuuldes pealkirjakunst olin ma täiesti veendunud, et see osutab siis ajakirjale või kuidagi on saanud inspiratsiooni ajakirjast. Selgus, et see paralleel oli siiski pigem juhuslik, et oli lihtsalt sattunud samasugune pealkiri, samasugune mõte. No mingid ideed nii-öelda olid õhus. Aga tuli mulle siis mõte, et miks mitte kasutada ära seda juhuslikku või pooljuhuslikku paralleeli ning tekitada kunst ajakirjaga ka selline sisuline seos, mingi sild? Ajakirja toimetaja heie Treier oli sellega nõus, mille üle mul on väga heameelt. Kuna arvatavasti on olemas hulk inimesi, kes loevad kunstiajakirja ja ei kuula klassikaraadiot ja ilmselt on üks hulk inimesi, kes kuulavad klassikaraadiot, aga ei tea ajakirjast midagi. Siis on lootust, et võib-olla tekib mingisugunegi ühine ruum nende kahe kanali vahele. Aga koostöö Kunzee ajakirjaga hakkab siis toimuma nii et kui ajakiri ilmub kord kvartalis siis selle ilmumise puhul saade tutvustab ajakirja ja räägib natuke pikemalt ühel või paari ajakirja põhiteemadest. Ja nüüd ma tahaksingi küsida Heyedreierilt ajakirjanikult toimetajalt, et juhul, kui ma samamoodi ei teaks sellest ajakirjast mitte midagi, et kas sa natuke selgitaksid, mis ajakiri see on, millal see on sündinud ja kellele tehtud, milleks tehtud, et sealt ilmselt paralleel tekib meie saatega. Jah, ma kõigepealt soovin sellele uuele kunstisaatele tuult tiibadesse ja et see hakkaks nüüd kodunema meie huviliste kultuuriga kokku puutuvate selle vastu huvi tundvate inimeste jaoks ja ma loodan, et sade olukorras, kus meedias niigi vähe, on juttu kunstist, et ta nagu täidab mingi väga olulise lünga nüüd ajakiri, kunst, poee kui kiiruga rääkida niimoodi linnulennult tema ajaloost või taustast loost siis ta on tegelikult järjepidev almanahh kunstiga ja see almanahh kunst pärineb 50.-test juba ja võib-olla tema kõrgajad olid siis, kui Sirje Helme oli tema peatoimetaja. Seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, kui tuli varakapitalism, siis koos paljude muude muutustega see ajakiri oli umbes viis aastat varjusurmas 1900 üheksakümnendatel ja siis ühistele jõupingutustele hakkas ta uuesti ilmuma 2000. aastal ja seda nii-öelda uut versiooni märgistab siis nii, et kunst mis näitab, et tegemist on siis Eestimaa pinnal loodud ajakirjaga, mis tingimata ei käsitle ainult eesti teemasid püüab vaadata laiemalt erinevates kultuurides toimuvaid sündmusi ja ütleme, diskussioone, mille teadmine on vajalik ka Eesti inimestele. Algselt siin ajakirja kaanel on kirjas, et ta on kunsti ja visuaalkultuurikvartaliajakiri, ta ilmub järelikult siis neli numbrit aastas ja ta püüab vaadata kunsti ja kunstielu laiemalt kui ainult noh, selline tavamõistes kunst vaid kuna kunsti ise jookseb kunsti eest ära kaasajal üha kiiremas tempos ja püüab nagu energiaid ammutada visuaalkultuuris palju laiem nähtus, seal alla käib siis popkultuur. Ja noh, kõik kõik see, mis on visuaalne, mis meid ümbritseb. Nii et selles mõttes see on Kunspoee laiendanud oma piire võrreldes selle endise ajakirjaga kunst mis tõesti klassikaliselt käsitles peamiselt kunsti teemasid, aga siin kunstpunkti ees on näiteks ka film haaratud ja noh, see on lihtsalt muutunud situatsioon praegu, kus paljud kunstnikud tegelevad ka filmiga ja muusikaga ja millega iganes Aga räägiks nüüd selle ajakirja viimasest numbrist, mis tuli nüüd hiljuti välja ja milles käsitletud vähemalt osa teemadest on väga ilmekalt kajastavad seda, kui laiali võib sellest kunstist või kunstikeskmest alustades minna või kui suurt valdkonda võib see üks kunstiaja keri puudutada. Et kui sa räägiks natukene nendest teemadest, millest selles viimases numbris jutt. Ütleme niimoodi, et üks väga suur raskuskese selles numbris on numbri järgi siis kolm, 2004, ehk siis selle aasta kolmas number on poliitika, see algab siis kõigepealt lehekülg kaheksa, üheksa kohe Lihula monumendi juhtum, mis on meie kõigi meelini ärevil hoidnud ja kui nüüd tulla ütleme sellisest poliitikakesksest vaatenurgast meie kapsamaale lähemale, siis tekib muidugi küsimus, et kes teostas selle selle monumendi, sellest ei ole kuskil ajakirjanduses juttu olnud. Ja siin siis anname sõna sellele konkreetsele skultorile, kes selle oma käega valmis tegi ja mis tema mõtleb ja kuidas tema tajub kogu seda olukorda. Siit saame siis teada, et tema käsitleb ennast üldse mitte kunstnikuna selles rollis, vaid vaid käsitöölisena, kellele joonistati täpselt ettepunktipealt, mis seal monumendid peab olema, millises poosis sõdur miliste regaalidega ja tema lihtsalt andis professionaalsed oskused, et see asi siis pronksi viia tehnikasse nii-öelda tegelikult ei tunnista seda üldse omaks, täiesti adekvaatne. Ja kui tema poleks teinud, siis oleks kes iganes selle teinud, nii et tegemist on sellise kummalise juhtumiga mis pakub muidugi mõtlemisainet. Ja siis on üks suur poliitiline raskuskese siin ütleme kommunismikonverents, mis toimus, õigemini postkommunismikonverents, mis toimus Berliinis mille organiseeris selline maailmanimega teoreetik nagu Boriss crois, kes praegu töötab ja elab Saksamaal, aga on muidugi vene taustaga ja kes korraldas ühelt poolt sellise ambitsioonika konverentsi Berliini idaosas kohvikus, kuidas Moscow ja kutsus sinna nagu maailma tippajusid esinema. Ja siin on ühtlasi intervjuu Boriss croisiga, mis ma arvan, paneb eestlasi mõtlema sellepärast et see käib. Ma arvan, sellistele eesti rahvuslikele sentimentidele väga tugevalt vastukarva. Aga samas on väga õpetlik lugeda aeg-ajalt kedagi, kes silitab, vastukarva, sest noh, need on need ütleme, ajud ja otsustajad maailmas, kellest midagi sõltub. Kelle arvamus me peame lihtsalt kursis olema sellega, mis toimub üle meie pea siis sellega seostub poliitiliselt. Siin on Elnora taidre noor kunstiteadlane, teinud ülevaate Moskva kaasaegse kunstibiennaali ist, mis tahetakse asutada järgmisel aastal ja sellega on ka juba skandaalid seotud. Ja ma arvan, et ka see on tegelikult poliit selline sündmus tulemas, kuna ei saa nagu naiivne olla ja arvata, et kui Moskvas pannakse püsti mingi ülemaailma kõmisev biennaal, siis sellel pole poliitilisi taustasid, eks ole. Nii et me peame jälle kursis olema, muidugi see käib üle Baltikumi peade. Et Baltikum on liiga väike ettur sellistes mängudes. Me peame jälle teadma seda ütleme, kui siin vene teema läbib numbreid, siis siin on üks väga ebakonventsionaalne artikkel Jüri Hainilt. Ta nimelt näitab, kuidas Jüri Arrak on teinud ühe graafikaseeria viljareepyni põhjal ja siis muidugi kaks poogna täiteteemal maapagu või eksiil on ka tegelikult väga läbilõhkipoliitiline valdkond. Nii et noh, võiks öelda, et see raskuskese on poliitiline sigarit. Selgituseks niipalju, et erinumber teemal maapagu ehk eksiil on seotud Tallinna graafikatriennaaliga, meile peatee. See jah ja selle pani siis kokku külalistoimetaja, neid oli seekord kaks, Eha Komissarov ja Elin Kard, nii et igas numbris on ka külalistoimetaja. Kas. Nii palju siis ajakirjast kunst, tee, suur aitäh. Kui alguses oli juttu sellest kohast, kus me oleme, siis ma annaksingi sõna Andresele, kes räägib sellest kohast natuke pikemalt. Jah, Eesti raadio valges ajal, siis nimelt nagu alguses öeldud, on siin päris külm ja tekib muidugi küsimus, et miks see kunstisaade sisse juhatada just sellises veidi ebamugavas keskkonnas. Aga vastus on ju üsna ilmne, et kui Eesti Raadio kahe maja uue ja vana maja peale on üldse kokku sellist vägagi kunstiga seotud paika, siis on see kindlasti just see valge saal siin meie selja taga pealtvaatajate silme ees on neil Põldroosimosaiikpannoo Raadio lill on selle nimi ja samuti vist praeguses väljas ei ole, aga vähemalt mina mäletan lapsepõlvest, mis minul raadiomajaga seoses on just see Riho Kulla skulptuur selle valge saali välisfassaadi küljes. Valge saal, siin on ka veidi selline võib-olla romantiline põhjus, et kuna tema seis on selline, nagu ta on, siis on ta suhteliselt suletud ja, ja selles mõttes on see ju ideaalne paik kunsti, saate sisse juhatamiseks selline noh, veidi dekadentlik ei kellelegi ma hetkel vähemalt. Hoone ise arhitektid Ado Eigi ja Jüri Jaama projekteeritud ja valminud 60.-te teises pooles 70.-te alguses, see on ju teatavasti aeg, mil sellisest rahvusvahelisest modernismist sai ka Nõukogude liidus selline aktsepteeritud ametlik arhitektuuristiil. Ja see lahendus ju väga huvitav, et on selline valgus tuleb ülevalt, eks ole, see on nagu kuidagi sellisele eestilikule talupoja mõistusele täiesti imelik lahendus tundub, olevatelt valgus tuleb ülalt, aga mitte kuskilt seinasest rajastalt. Ja mulle tundub ka, et see hoone ise kui ka see valge saal valmimisel omal ajal oli selline väga futuristlik ja tulevikku suunatud lahendus üldisemalt. Ja kui me heidame kas või pilgus ja selle mosaiigi peale, siis noh, ta nimi võib olla raadiovill või mis iganes, aga ta on ka selline. Vähemalt mulle tundub selline abstraktne tulevikuvisioon väga stiilipuhas maja igatahes aga veel valgest saalist, et on mulle alati meenutanud sellist tukub okasroosikese või Lumivalgekese lugu, et kunagine ilus asi, aga aga on üsna pikka aega seisnud nagu juskui jõude. Aga ometi on ju kogu aeg olnud nagu plaanid, et mida selle hoonega võiks teha, mida selle valge saaliga teha. Sest teatavasti alates vist 90.-te aastate algusest ei ole siin nagu sellist püsivat inimasustust olnud. Vist oli siin mingi pangakontor 90.-te alguses ja ma tahakski nagu jutujärje viia edasi, et kuna Eesti raadiol on astunud ametisse uus juhatus, siis uuel juhatusel on uued plaanid selle valge saaliga. Mis tulevik toob sellele saalile. Oskate rääkida? Sulev Valner. Uus juhatus on igal juhul teadvustanud ka muu Eesti ajakirjanduse abiga. Et midagi tuleb ette võtta, et päris niisama see asi ja ta ei tohiks ja ja selle tõttu kindlasti meie plaan on teha valge saal võimalikult korda. Aga teisalt on ka selge, et me ei saa teda teha korda, ainult mõeldes, et teeme korda iluasjaks. Sel juhul küsiks ringhäälingu nõukogu ilmselt meilt, et kas te lihtsalt saate endale seda luksust lubada, et on teil raha ülearu või? Jaa selle tõttu on ka selge, et koos korda tegemisega tuleb talle leida mõistlik kasutamise funktsioon ja praegu on tõenäoline see, et valges saalis hakkab olema Eesti raadio. Fonoteeki on meie meelest ka päris väärikas funktsioon sellisele väärtuslikule paigale, et ka selle sisu saab olema väärtuslike väärikas. Aga see tähendab seda, et avaliku ruumina või sellise publikule mõeldud ruumi me seda kohta siis enam ei ole. Ega teda keegi ei sule sellega ja mõned fonoteegis on väga paljudel inimestel põhjust käia nii maja seest kui ka väljastpoolt ja kindlasti see kuulus raadiolill jääb igati avatuks ja nähtavaks kõigile, kes siia sisse astuvad. See on üks eeldus. Aga kui nüüd rääkida jah, võimalusest, et taastada see saal mingi kontserdisaalina või selles mõttes, kuidas siis vähemalt meieni ei ole jõudnud vähegi vettpidavat arvestust, et see võiks olla majanduslikult jõukohane. Kas seoses selle saali muutumisega fonoteegis on siin kavas ka mingeid ehituslikke ümberkorraldusi? Selles mõttes on siin vägagi suured ümberkorraldused kavatseta korda teha. Et lagi kõigepealt, mis ei ole väga hästi pidanud ja kindlasti kõik seinad ja põrandad, aga samas see, et ta Fonateegiks praegu kasutusele võtta. Kindlasti ei välista, et kui kunagi tulevikus saabub keegi inimene, kas siis väga hästi läbi mõeldud või vastupidi natuke hullumeelse ideega teha siin tulevikus midagi. Ja see tõesti tundub väga, väga mõistlik ja tal on ka vastavad vahendid, siis seda saali ei saaks. Et seda otstarvet näiteks nelja-viie aasta pärast või 10 aasta pärast ei saaks, siis muutan ta mingit kapitaalset ümberehitamist selles mõttes siia sisse kindlasti ei tule, et kõik seal saab olema üsna kerged konstruktsioonid. Mida siin Fonatliku ajab. Siia Palvaru, te olete päris kaua aega vist võidelnud selle eest, et seda saali kuidagi kasutusele võtta, et olete te rahul selle lahendusega, et siia tuleb fonoteeki. Süda on rahul. Mu süda on rahul sellega. Ta on alla kirjutatud lepingud katuse remondiks, soojustamiseks ja tema vettpidavaks muutmiseks. See on minu jaoks kõige olulisem, et umbes 25 päeva pärast enam see lagi läbi ei 100. Aga mis puutub tema kasutuselevõttu, siis kuidas öeldakse, et parem olgu juba midagi, kui ei ole mitte midagi? Kuna ma vaatan siin salvestusele tulnud inimeste hulgas ringi, siis Enn Põldroos mattis Rover ja mina olemegi ilmselt kolm ainsad, kes teavad selle ruumini. Seda väga ilusaid aegu. Ja loomulikult, kui oleks minul valida, siis ma taastaks ta selle ühiskondliku ruumina, mis ta kunagi oli, kuigi Tõele au andes ka siis ei ehitatud teda kunagi valmis, nii et ta oleks olnud soe. Me käisime ka siis kontsertidel, täpselt samamoodi kui praegu. Aga see, et siia tuleb fonoteegi, kui tuleb, siis ma arvan, et see on siiski meie maja funktsioonidest kõige mõistlikum. Temaga ei juhtu midagi, ei head ega halba, see tähendab, et ta lihtsalt on kasutuses ja tema nii-öelda välimus ega mõte ei muutu. Nii et tõesti teda saab edaspidi väga kerge vaevaga uuesti taastada selleks avalikuks ruumiks. Mina tahtsingi küsida selle pannoo kohta Enn Põldroosisilt, et see on valminud aastal 73 saanud esimese Kristjan Raua preemia, mis üldse välja anti, et kui äkki räägiksite Andres ütles siin, et seal on tegemist. Sellise natuke futuristlik kujundiga või mingi tulevikuvisiooniga, et kui ta räägiks selle tegemisest ja selle valmimisest ma ei tea, kas just sõna turism on nüüd siin see, mille peale mõtlesin, aga ilmselt ta selline abstraktne lahendus on, milles mingisuguse noh, kuidas nüüd öelda mingi sellise rütmitunnetuse, mingisuguse liikumise tunnetuse, mis võiks nagu ühtida mingi levimisega, mingi tungigagi, mingist keskpunktist kaugemale, mis võiks nagu seostuda raadiotegemisega. Eks midagi taolist mõttes nüüd oli küll ja muidugi teine asi oli see, et on ikkagi projekti kavandatud sotsiaalsele ruumi jaoks koos arhitektidega, nii et on mõeldud ikkagi selle ruumi ühe ühe osana. Ma lugesin kuskilt, et see on Eesti kõige suurem sai. Võimalik, et ta ongi jah, ega vist ei ole küll suuremat tehtud Eestimaa peal. Kuidas see tehniliselt on tehtud. On seal mingi tehnika, see asi üldse välja tuli, õnnestus, on ka omamoodi ime, sellepärast et see oli tookord täiesti uus tehnoloogia, niiviisi pole keegi teinud, materjalid olid ka uued ja andmed, kuidas sääraseid asju teha, võrdlemisi napid kirjalikud andmed siin ja seal ja siis tuli ikka rohkem talupojavõistlusega seda asja juurde mõelda ja teha, aga sai tehtud niiviisi, et siinsamas saali põrandal sai kõik need kivikesed kuju alt selleks suureks pildiks laiali laotatud ja ära laotud ühesõnaga kujundiks siis sai kogu sellele värgile paber peale kleebitud lõigatud niisugusteks umbes 50 korda 50 tükkideks ja tükid siis vastava seguga seinale kinnitatud ja kui see kõik olid kivistunud, siis sai paberdati maha pestud ja pilt olid üleval. Ja see teie idee ühtis arhitektide nägemusega ma tahaks loota, igatahes nad midagi paha mulle ei öelnud ja nendega sai algusest peale koos tehtatud. Aga teate, mis puutub arhitektuurimaaga, võtaksid juhust, et mis need minu tööst rääkida, räägib ta sellest saalist sest minu arvates saalissonics ilusamaid ütleme selle sajandi arhitektuuri tehtud saale Eestimaa peal üldse mitte selle ved eelmise, vabandust, eelmine vaadake, ma arvan, vanainimene, ma elan minevikus. Pole midagi parata, kui siin, kui me tulime, seier Reier ütles, et igavene uhke tootne justiitslagunenud no tõepoolest, stalkeri efekt on täiesti võimatu, isegi praegu on aga uskuda ette, keda oli uuest peast oli ikka pagana ilus esindate ilmselt modernistliku valge kuubiku arhitektuuri natukene, no seda küll jah, aga ta just oma proportsiooni ja minimalismi olid küll väga, väga kena. Ja ma tahaksin veel, vaat siin on tegelikult probleem on laiem mitte ainult selles saalis, vaid üldse selle aja sisekujundustes 70. aastal, kaheksakümnendat aastat, mis minu silmis on siiski Eesti sisekujundus, sisearhitektuuri tippaeg, kuldaeg, see on midagi sellist, kus loodi väärtusi, mis täiesti kuuluvad nagu meie kultuuri kullafondi, kui neil alles oleks vaja, neid ei ole. Ja seal on muidugi omamoodi huvitav probleem, kuidas võis tekkida, tähendab sellel sügaval vene ajal sära, õnnetus? Minu arust oli põhjus selles, et eks tookordsed ülemused tahtsid, et oleks veel midagi sellist nagu välismaale ainult selleks, et tellida standardseid tükke välismaalt selleks valuutat lihtsalt rublasid oli kõvasti käes ja siis kõik need, mis muidu maailmas tehakse vabrikus, need tükid tehti käe otsas kunstikombinaadis, Ars ja tulemus oli see sadist tohutud võimalused sisekujundajatele kõiki neid asju kujundada, kõiki neid teha tähendab loobuda täielikult standardsusest ja see oli niisugune asi, mida maailmas keegi kusagil suutnud endale lubada. Sellepärast ma kujutan ette, et mingi boss kusagil Saksamaal või Prantsusmaal oleks uhke, kui ta endale oleks saanud sääraseid lahendusi lubada, aga ta lihtsalt ei saanud, sellepärast et asjad on liiga kallid. Aga minna tulid, aga praeguseks ajaks on tulnud uued peremehed, parajate jämedate kaldega. Kõik maha pekstud on toodud uus kitš asemele. See päris õudne asi. See saal on säilinud tänu sellele, et siin ei ole vahepeal olevat uut peremees, kes oleks midagi uut hakanud tegema, panev, see ta niiviisi lagunenud, aga ta on olemas vähemalt. Härra Põldroos, kas teile ei tundu, et te olete nagu võrreldes noh, ütleme väga paljude nõukogude aegsete arhitektidega väga heas seisus, et näete, teie mosaiik on siin, ei ole tüki ära kukkunud, aga võtke Eestimaa pealt mingid vanad kolhoosiga. Lausa kurb on oodata. Nojah, mine nüüd, võta kinni, vaata, asi oli selles, et eks seda sai tehtud ka, nagu üldse seal tookordsete sisekujundust näpuvahelise mõeldud, kuidas teha, eks ole. Vaatame siin need tükid, mis on arhi poolt tehtud, kas või need ukse käepidemetega on ilusti korras, eks ole, aga need, mis toimus tookordse standart ehituse käigus, oli muidugi noh, nii nagu ta oli, eks see kõik laguneb. See lahendus tõetruum nüüd kasutusele võtta olgugi mittesaalina, vaid siis ütleme noh, mingi muu funktsiooni täitvana On see hea? No ma ilmselt mõistan, et see on parim võimalik, sest tõesti ka kui hakata tunnistama, küll oleks tore, kui ta oleks puhtalt sellisena, nagu ta on, need ilusad valged toolid noh, neid on säilinud, neid ikka terve saalitäis, praegu on üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus tükki neid allesjäänutest, eks ole. Kui taastada säärane toolide komplekt tuua siia sisse, siin on mingid lauakesed, olid ka ees, eks ole, samas vaimus tehtud igavene uhke oleks, kui siis ütleme, iga õhtusid nägusid, mingid kammermuusika kontserdid, inimesed tuleksid siia sisse. Tuleb nõustuda, see võib-olla pole võimalik või siis teha ja kui see fonoteegis tuleb. Harry Liivrand, teie olete mõned kuud tagasi kirjutanud sellest samast sajalist ja kirjutanud ka selle ajaloost kui mõningatest kurioossete sündmustest, mis selle saaliga seotud või siin toimunud. Kas te räägiksite natukene, kuidas teie arvate, mis peaks selle saaliga tegema või mis funktsioonis? Selleks oleks selline kunstiajaloolase karm hinnang sellele lahendusele. Võib-olla minu lahendus ehk oleks natukene radikaalsem ja see oleks selles, et selle saali võiks restaureerida, nii nagu ta tõesti kunagi oli 1907. aasta alguses ning siis isegi võib-olla ei pruugiks tuua näiteks fonoteeki vaid seda võiks lihtsalt eksponeerida kui Eesti 67. aasta arhitektuuri ühte tippteost, ühte meie parimat sisekujundust ning näidata seda kui muuseumieksponaate tegelikult ning siis korraldada siin kas kontserte või, või näiteks mingisuguseid teatriõhtuid või, või konverentsi või mida iganes. Ma arvan, et Eesti riik on selleks küllaltki rikas. Kui me suudame üleval pidada ringhäälingu nõukogu, siis me võime ülal pidada ka seda valget saali, milleks meil on vaja ringhäälingu nõukogu küsima. Ei ole vaja tegelikult, eks ole, ja kuidas, ning kui vabandust ja, ja kui, kui meil on praegu sellised suured plaanid, et tuleb hakata ehitama nüüd ühte uut suurt hoonet, kus peaks olema ühendatud Eesti televisiooni ja Eesti raadio, siis minu järgmine küsimus ehk siit tegelikult Sulev Valner on see, mida te üldse tahetakse nende majadega siin peale hakata. Näiteks, et kui nüüd ehitatakse uus suur maja, kuhu koondatakse kokku kaks erinevat meediaasutust siis mis funktsiooni teie näiteks näete teiste raadio kuuele majale ning sellele valgele saali või siis kui see peaks siit ära minema, mis siis saab edasi? See on muidugi hea küsimus, millele võib-olla mina pole kõige parem vastaja. Sest mina võin siin ju samamoodi, me võime siin kõik siin oletada, mis võiks saada, et päriselt nende otsuste langetamine kindlasti ei ole ka nii-öelda minu tasandi pädevuses. Aga tõesti tõsi ta on, et ma ütleks nii, et mingi 90 protsendi kindlusega on Eesti riigis ja see otsus langetatud, et uus ringhäälingumaja ehitada. Ma ei julge öelda ta päris sajaprotsendiliselt lõpuni on see asi läinud, aga üsna kindel. Aga milleks on seda vaja, seda uut, ühtset maja. Kas need praegused kolm maja, kui me räägime vana raadiomaja, uus raadiomaja ning telemaja, kas need elases asja ära? Väidetavalt ei aja, ma ütleks väidetavalt sellepärast, et nii palju kui mina olen aru saanud tegelikult nad suuremad vaidlused või ma ütleks ka nii, et kontseptsiooni väljatöötamisel jäid juba sellesse aega. Mina olen siin nüüd neli kuud olnud Eesti raadios ametis juhatuses ja tegelikult juba enne sõda valmis nii-öelda kontseptsioon tulevikukavaks, et et ikkagi uut maja on vaja. Ja selleks töötas väga pädev töörühm, kelle pädevuses mul ei ole nagu põhjust kahelda ringhäälingu nõukogu ja ja mitmesugustega ka väljastpoolt kutsutud ekspertide kaasabil ja nemad jõudsid otsusele. Mulle tundub, et ennekõike Eesti televisiooni funktsionaalseid arvestades et praegune hoonete kompleks ei rahulda ja ei ole nii-öelda perspektiivne lahendus. Nüüd üks põhjus kindlasti, ma usun, et miks me täna selle saate liistamiseks on sellesse lõdisema ajavalt külma saari kokku aetud. Võib olla ka see, et me kõik peaksime ehk mõtlema ka tegelikult Eesti modernistliku arhitektuuri saatusele ning sisekujunduse saatusele laiemalt. Et mis üldse saab 60.-te 70 80.-test aastatest, mida jääb järjest vähemaks ja vähemaks ning ma kujutan ette, et sellise arengu juures nagu praegu on või 30 aasta pärast rääkida võib-olla ainult ühe käe sõrmedel säilinud intervjuudes sellest ajast ning valge saali saatus peaks meid tegema kõiki ettevaatlikuks igasuguste ümberehituste ja ära müümiste suhtes, mis selliseid hooneid, arhitektuuri, mälestusmärke võivad tabada. Ma tean, et praegu valmistatakse ette ka põhimõtet tõid või ettekirjutusi nõukogude aja arhitektuuri kaitse alla võtmiseks ja säilitamistingimusteks. Ma ei ole sellega küll täpsemalt kursis, aga ma loodan loomulikult, et valge saar käib seal hulka ka. Tahaksime vaheda märkida, et Harry Liivrannajutust võib nagu aru saada, et justkui oleks nii vana kui uus saade ma juba kõige karvadega maha müüdud, et seda kindlasti ei ole veel toimunud. Ja ma arvan, et tähtis on ikkagi see, et see, see saal saab nii-öelda katuse peale, see vähemalt peatatakse selle edasine lagunemine. Kuigi ma nõustun siin kunstikriitiku välja toodud murega, et see on tõesti üldine tendents, et 70.-te aastate modernism Eestis tõesti laguneb, sest seda ei teadvustata või mingisugust ajaloomälestis, siis on selline noh, ütleme otse nõukaaegne kolhoosiarhitektuur, see on minevik, mida eestlased pigem võib-olla häbenevad, sest me oleme nagu järjekordselt selles mõisade lagunemise perioodis, aga nüüd on need mõisad on justkui need vanad kolhoosiaegsed hooned. Et selles mõttes siin on nagu tõesti mõtteainest, et kuidas selliseid paiku noh, ütleme, kui mitte taastada, siis kuidas neid nagu hoida nii kaua, et nad edasi ei laguneks ja kuidas tagada see olukord, et ütleme 10 aasta pärast positiivse prognoosi järgi, kui tõesti on Eesti raadiol ja televisioonil uus hoone, et kuidas tagada see, et siin uus kinnisvaraarendaja, kes ostab selle hoone, et ta ei pane siia püsti kontorit ja ei löö, eks ole, akna sisse auke, eks ole, et meil on tarvis aknaid. Et siin on mõtteaines tegelikult. Siin on kindlasti, aga Me ei saa ka nüüd niiviisi nagu üldiselt küsimust seada, et Eesti raadio televisioon ei tohi ehitada endale uut maja, sellepärast et nad kindlasti tuleb sundida jääma Eesti raadio sellesse majja, selleks et nad hoiaksid üleval valget saali. Et see ei saa olla kindlasti, nagu minu meelest päris õige mõttekäik, et valges. Mina toksisin interneti otsingumootorisse nelisena Eesti Raadio valge saal ja üks neid väheseid kohti, kus kombinatsioon õiges järjestuses esines, oli üks uudis Eesti päevalehest eelmisest aastast kus kirjutati lühidalt Linnar Priimäe mainekujundusprojektidest ning oli see esitatud ka nende mainekujundusprojektide nimekiri, kuulusid sinna Tallinna päev. Aukodanike kogu festivali elutants ja ühtlasi ka Eesti Raadio valge saal. Keegi on selle võime midagi Tallinna linnas on kodanikke, keda kutsutakse umbes nagu kuldkodanikeks mingi klubi, neil on äkki teist, keegi on sellega rohkem kursis. Sinna kuulub ka Eesti raadiotoimetaja Anne Erm ja paar aastat tagasi paluti kõigil neil inimestel oma klubi piires kirjutada projekte Tallinna linna arenguks ja Anne Erm Jaajatsu sõprade klubi tegi suurepärase äriplaani selleks, et sellest ruumist Tallinna linna abiga saaks selline kammersaal paarisajale kuulajale. Ja see oli tal üsnagi hästi läbi mõeldud, aga nagu meie riigis ikka on, et kui Linnar Priimägi kas siis keegi teine ilmtingimata ei toetanud ja sellepärast Tallinna linna sellist aktsepti see projekt ei saanud, aga see ei olnud üldse viimase kuue aasta võib-olla kõige helgem projekt, mida üldse oleme välja pakkunud kunud, ehitades Harry Liivrannaküsimusega endale, et mis siin saalis siis on, mõne aja pärast, kui meid sinna enam ei ole, siis jääb üle ainult loota, et tõesti selle osa majast ostaks ära keegi, kes tahaksin Jatsu sõprade klubiga koos selle kontsertsaali rajada. Aga mis muidugi kaitseb kõikvõimalike ümberkorralduste eest, on see, et see maja on muinsuskaitse all ja ilma muinsuskaitse loata ei, teeme siin ühtegi liigutust ja ei tee seda ka uus omanik. Ühesõnaga, loodame muinsuskaitsjatele ja hoiame pöialt, et Eesti raadio uus maja võimalikult kiiresti kerkiks. Valge saal fonoteegist uuesti vabaneks, kohtume teiega järgmisel pühapäeval uuesti kell 18 15. Kunstpunkt err. Pühapäeval kell 18.