Kunstpunkti. Pühapäeval kell 18. Tere, mina olen Anu, alles tulime Andrus Traffic ja te kuulate saadet kunst. Eier. Täna räägime Eesti kunstiakadeemiast ja natuke laiemalt kunstiharidusest, kunsti kõrgharidusest. Just seoses sellega, et ekal täitub 90 aastat ja seoses sellega on kavas ka mitmeid pidulikul sündmusel Õieti on need sündmused meie saate eetris oleku ajaks juba suuremalt jaolt möödas. Aga kunstiakadeemiast nii palju, et loetakse kunstiakadeemia algusaastaks. 1900 neljateistkümnendat aastat, kui loodi Tallinna kunsttööstuskool. Eesti Kunstiühingu poolt. 24.-st aastast kandis kunstiakadeemia riigi kunsttööstuskooli nime. 38. aastal jagati mitmeks osaks. 50. aastal nimetati praegune Eesti kunstiakadeemia Eesti riiklikuks kunstiinstituudiga. Kerkiks 89. aastal Tallinna kunstiülikooliks ja üheksakümnekuuendal Eesti kunstiakadeemia, eks. Ja kellega me täna räägime? Kõik need inimesed on seotud Eesti kunstiakadeemiaga vähem või rohkem olnud seotud või on praegu Eesti kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla, Eesti kunstiakadeemia maalikunstiosakonna juhataja Kaido Ole ja endise kunstiakadeemia Pärnu kolledži akadeemia kratta juhataja kõige rektarp, praeguse Johann Köleri nimelise positiivistliku kunsttööstuskooli juhataja Marisa põlema. Et nüüd jutule kuidagi algust teha, siis oleks vast sobiv küsida rektor keskele Alt kohe alustuseks, et nüüd EKA sai 90 ja saab teie käe all 90. Te ise olete olnud rektoriametis, sest 95.-st aastast peale jätta üldine hinnang selle aja kohta mis on need head otsused, mis on halvad otsused. Otsused on nii palju, et neid on võimatu sõeluda. Peamisi võiks välja joonistada, nii et minu eelkäijad. Ma mõtlen, rektor, Kangilaski, prorektor Krista Kodres tegid suure töö ära, pannes aluse ühinemisele Euroopa kõrgharidussüsteemiga. Ja sellelt pinnalt tuli mul seda jätkata. Ja noh, tänaseks me võime öelda, et me oleme mitmes suure rahvusvahelise organisatsiooni täieõiguslik liige. Viimati astus, läheb põhjamaid ühendavasse kunstiülikooli eesti landas, liitub Rauno ja nüüd on küsimus selles, kuidas võimalikult edukalt rahvusvahelisel turul osaleda. Sest pole ju saladus, et meil tuleb varsti konkureerida nii ülikoolide pärast kui ka investeeringute pärast ja nii edasi ja nii edasi, selleks peab valmis olema. Hea küll, konkureerimine rahvusvaheliselt nagu erialaringkondades, aga ikkagi teie hinnang nagu Eesti-keskselt oma tegevusele te olete olnud päris pikalt aetiselt. Eriti kui me võtame arvesse, et noh, ütleme, äriringkondades räägitakse, et see on täiesti tavaline, et tippjuht on ametis kaks-kolm aastat, muidu organisatsioon stagneerunud. Kunstiõppeasutuste puhul see nii ei ole, sest kui me võtame Euroopa Parema disaini ülikooli siis minu väga hea kolleeg Jüri osa sadama töötab seal juba 20 aastat. Täpselt samamoodi on meil loomisel kontaktid, praegu käitun ülikooli kunsti arhitektuuriteaduskonnaga ja selle eestvedaja töötab täpselt samamoodi 20 aastat juba. Küsimus ei ole selles, kui kaua keegi töötavad, kui edukalt ja hästi kui tulemuslikult. Deka töötab edukalt, ma arvan küll, sellepärast et kõik need koostatud projektid ja koostöövõimelisus, eks ole, peaks seda näitama praegu. Aga loomulikult ei suudame kõigis asjades konkureerida, sest ühiskonna toetus meile on hoopis teistsugune, kui see on Euroopas kombeks. Ma mõtlen, mitte akadeemiale ja iseenesest, vaid ma usun, et kui saatetegijatena te olete kursis, et kunsti prestiiž ei ole Eestis kõige kõrgem tuletame meelde kasvõi arusaamatusi kunstimuuseumiga, eks siiamaani veel räägitakse kunstimuuseumis kui tohutust raiskamisest. Hiljaaegu lugesin õhtulehest seda Kaur Kenderi juttu, kuidas oleks võinud ikkagi selle raha lastele ja maanteedesse ära jagada. Kas siin on siis tõesti selline ühiskonna probleem nagu põhiline loomulikult võib-olla enda tegematajätmise tekki noh, võiks ju öelda või oletada, et kunstimuuseum võib-olla ei alustanud oma propagandategevust õigel ajal, aga praegu seda ette heita küljes see on ühiskonna elukorralduse järsu vaheldumise kaasas ka ju niisugune arengupeetus. Aga kunstihariduse tulevikust noh ütleme mitte pikas perspektiivis lähima kuue kuu jooksul, mis, mis muutusi ette näha lähema kuue kuu jooksul saab rääkida ainult pingutustest ühes või teises suunas, aga no kuhu siis kuhu siis me pingutame? Pingutame eelkõige selles suhtes, et teha valitsusele ja avalikkusele selgeks, et kunstiharidus ei ole marginaliseerunud, et valdkond, mis jaguneb siis teatrietenduseks kunstinäituseks, ooperis etenduseks ja vastavalt institutsioonidele ooper, kunstihoone, kunstimuuseum ja nii edasi. Vaid kultuuri puhul on tegemist ühiskonda sidustada niisuguguse alustruktuuriga, tähendab jääda puudutab tegelikult kõiki elualasid ja vot seda me üritame praegu näidata, siis jääma kuue kuu jooksul, kuidas see kõlab justkui umbes niimoodi, et kunstiakadeemia rektor on võtnud endale südameasjaks eesti kunsti maine, probleemist võitlemise, aga, aga mis üks tegevustest ja kas see on nagu peamine valdkond, kuhu peaksid seal üks peamistest sellepärast et sellest arusaamisest tulenevad paljud teised käigud, mis on koostööks valitsusega üldsusega ettevõtlusega vajalikud. Kas see tähendab seda, et kunstihariduses nagu mingeid muutusi ette näha ei ole või selle valdkonnaga ei tegele, lihtsalt? Ei, see ei tähenda seda, sest seal üks valdkondades ka kunstihariduses, kuue kuuga haridus üldse on konservatiivne süsteem kuue kuuga juhtu seal iseenesest mitte midagi. Minul on üks konkreetne ja üks laiem küsimus, alguses rektor keskele ja hiljem teistele ka meil on tegemist avalik-õigusliku kõrgkooliga, ka see tähendab siiski, et on olemas riiklik tellimus teatavale hulgale koolitustellimuse kohtade kõigepealt, milline on see suhe, kuna õpetatakse kunstiakadeemias niinimetatud vabasid kunste kui ka rakenduskunste sisearhitektuuri arhitektuuri disaini, milline on nende õppekohtade suhe või protsentuaalselt, kui suur hulk on vabadele kontsertidele, kui suur hulk muule? Jämedalt võttes on vabad kunstid moodustavad kogu tegevust umbes 20 protsenti. See tähendab siis, et 80 protsenti on nii-öelda riigile kasuliku kunstiharidusega inimesi. Ülejäänud 20 te räägite samamoodi peaaegu üldse sised kunst, seda pole nagu vaja, aga arhitektuur ja majas ei ole nii. Praegu süveneb visuaalkultuuri, siis te näete, et need niinimetatud kasulikud töötavad kultuuri ökoloogilisest koostöös ka vabade kunstidega. Kord võtavad elustiili erialad, võtavad näiteid vabadest kunstidest, kord võtavad vabad kunstid kopeerivad elustiilivaldkonda, nii et need on omavahel sünkroniseeritud ja seal ei saa. Aga praegu on see suhe ikkagi konkreetselt õppekava tasandil see, et 80 protsenti on siis nii-öelda neid arhitekte ja disainereid, keda justkui ühiskonnal läheb tarvis ja ülejäänud 20 protsenti on siis selliseid, justkui kõrgharidusega töötuid, kes võiksid tegeleda oma valdkonnaga, aga peaksid samas leidma ka mingi leivateenimise, aima sellele küsimusele vastasin. Kas te olete rahul? Sellega? Ei muutu, olen rahul sellega, sest siin ei ole mingit kõikumist, ei ole, sellepärast on need proportsioonid on välja kujunenud nii-öelda ajaloolise praktika käigus näidanud et Eesti kunstikultuuri taastootmiseks on sellised proportsioonid enam-vähem mõistlikud. Et need inimesed saavad endale tööd, sest meie tööhõive on suhteliselt hea. Üldiselt arvatakse, et me toodame turule inimesi, kes ei leia kunagi töötanud. Kui me vaatame tööjõuhõive ametist, eks ole, siis on seal vist momendil kirjas neli inimest. Mõnede kaudsete andmete kaudu võib öelda, et tegemist on meie vene kolledži lõpetanud tudengitega, kes on suundunud tagasi Narva või Ida-Virumaale. Nii et selles mõttes tööhõivepilt on akadeemia jaoks erakordselt soodne, et inimesed saavad tööd, aga kas nad elavad Mariana seda vaeval, sest paljud neist töötavad õpetajatena paljud õpetajad maal, maali lõpetanud, õpetajad ise arvutit näiteks koolides ja nii edasi. Rektor keskel on ise disaini inimene oma diplomilt, mis neilt laiem ringkond arvab, et kas disaini- ja arhitektuuri suur osakaal kunstihariduses on, aga põhjendades, et kas äkki ei oleks õigem kunstiakadeemia nimetada ümber, nagu me alguses kuulsime ka mingiks tööstuskooliks. Tähendab probleem võib olla selles olla, et vabu kunste võib-olla ei hinnata nii palju, aga ma ei usu eriti selles, kui selline mehaaniline proportsioonide suurendamine seda armastust need suurendasid lihtsalt külvame maa, maalijate graafikutega, neid hakatakse armastama, küsimus nagu selles, et põhjus on kuskil mujal ja selle tagajärgi tuleb lahendada kuidagi teisiti, et, et noh, ma ise ka kaid ole siin maalikateedri juhataja nii-öelda aga nüüd nii pimedalt oma erialatruu, et ma tahaksin täiesti kõikide vahenditega seda eriala kuidagi propageerida, öelda seda enam, et seal lõpetanud disaini ma olen õppinud lõpetame kaks kursust, nii et mõnes mõttes kogemusele mõlemalt poolt ja noh, ma ei taha üldse vastandada üksteisele, et ma tahaksin, et inimene, et peaksid ka nendest puhastest kunstnikest lugu, aga, aga, aga ma ei taha, et see oleks selline nagu kahepoolne võitlus niimoodi miski asi millegi arvelt või keegi on elanud kellegi arvelt, et selline konflikt on nagu loomu tasemele võõras ei viinud alaku kunagi kuhugi, see on halb igal juhul. No selline vaidlus ei vii muidugi kuhugile ja see numbriline proportsioon, ma arvan, et on tõesti nagu välja kujunenud, aga ma arvan, et kõik algab sellest, mis seal meie peades. Ja kui me nagu üldse kunstlikku sellist valdkonda kui kultuuri üritame propageerida selle kaudu, et me räägime sellest, kui palju kasu on ühiskonnale disainist ja ja kuivõrd tore tööhõive meil on. Suurepärane. Me siis minu meelest see ei tõsta kokkuvõttes kunsti prestiiži, sellepärast et sellega me ise tunnistame seda, et vabad kunstid on nagu mõttetud asjad, suhteliselt neid tõmbame vaikselt kokku koondame neid igasuguseid kateedrid ja värke ja, ja mina arvan, et et noh, ütleme, disainerid peavad oma õiguste eest võitlema ja meil on siin kaks suurepärast näidet praegu laua ääres, kes on sellega väga hästi hakkama saanud. Aga ma arvan, et inimesed, kes tegelevad kujutava kunstiga ükskõik kas siis selle õpetamise või mingi muu tegevuse kaudu peaksid nagu mitte pugema kuskile tööstusse, maski taha nagu tegelema asjaga, millele päriselt tegelevad ja uskuma ise sellesse. Ja siis hakkavad võib-olla varem või hiljem kui teised Noh, mul ei ole mingit kahtlust, vabade kunstide õppejõud usuvadki selles vaimus Noh, siin nagu natukene võib selles mõttes vaielda, et, Ja vähendas subjekt, vähendatud ei ole ka nende. No üht-teist on siiski vähendatud ja vakku tõmmatud, ütleme nii. Aga noh, see on selline asi, mida on raske mõõta, see on selge. Aga nii palju, kui ma võin öelda sellise noh, kogu aeg olles olnud veidi kõrvaltvaataja, siis, siis sellises suures mehhanismis tegutsedes ka neid vabade kunstide õppejõud hakkavad nagu paratamatult laulma selles samas kooris, mis kõik teised ees ja mis jälle parts või Palts kuskilt ütleb. Mis jõuab siis ringiga mööda mingite kuluaarides ja komisjonide ja nõukogude siis ka lõpuks nendele vaestele vabade kunstide esindajatele, kes pooltest asjadest niikuinii aru ei saa ja siis nagu sellise sugestiooni meetodil hakkavad ka uskuma seda, sedasama, millesse tõepoolest disainerid peavadki uskuma. Ja, ja need, kelle asi on tegelikult haldusküsimustega, aga aga ma arvan, et kunstnikud võiksid nagu rohkem uskuda endasse ja minu poolest kas või jumalasse, kellesse iganes. Aga see on niivõrd palju nagu direktiividesse, mis ringlevad. Minul on küsimus seoses nende vabade kunstide õpetamisega nii Kaido Allale kui marile. Kas on mingi erinevusi, seisneb vabade kunstide ja nii-öelda rakenduslike kunstide õpetamises ja mida üldse saab õpetada just nimelt vabade kunstide osas ja mida ei saa Vi ja mida te, õpetajad, kui te oma tudengite ette lähete? Konkreetselt saab õpetada väga konkreetseid asju, noh, võib-olla see ongi üks selline probleem ka selle juures, et et kuidas neid proportsioone jagada. Palju peab olema sellised asjad, inimene saab nagu aru, et nüüd on ta midagi saanud, nüüd on ta midagi õppinud, et enne seda asja ei osanud, enne seda asja ei teadnud, nüüd ta seda asja teab ja teiseks, kas asi on oluline või ei ole, et me oleme omavahel kolleegidega mõningad avameelselt rääkinud sõpradega, et ja kõik nagu tunnistavad, et nad ei mäleta oma kooliajast eriti palju selliseid asju ja võisid öelda ahaa, et vot nüüd ma sain aru ja nüüd ma leidsin suure sammu edasi. Samas enamus muidugi tunnistavad ka seda, et summa summarum tänu koolile või kuidagi nagu lihtsam või kergem, et tõenäoliselt ikkagi sellest kasu oli, aga just sellist käegakatsutavad asjad, mis, mis see selline on, et ma arvan, enamus sellist ei ole nii, nii konkreetselt öelda. Paratamatult me anname veel mingisuguseid näiteid, et, et see asi ei oleks niivõrd amorfne ja ebamäe, Johannese kunst, me anname neile mingisugused näited. Kuidas seda asja on tehtud ja millised võtta, selleks on kasutatud, selle hulgas on sellised konkreetsed, et inimene pärasedav, et ahaa, et noh, kas või konkreetset maalikunstis teatud sellises laadis ma ei ole maalinud mu isiklik maitse ja põhimõtteliselt nagu sellised asjad võiks hoida nagu suhteliselt lahus. Et inimene saaks aru tõesti, et mis on see üks pool ja mis on see teine poole õpetades midagi väga Konkreetsete, midagi väga sellist, mille peale ta tõesti ise ei tule. Ja siis edasi tegelikult ülejäänud nagu mõtlemise õpetus või mõtleme koos üliõpilasega. Sest ega me ei tea ka täpselt vastu, sõidame, kui me teame vastuseid, need vastused on suhteliselt ikkagi isiklikult. Minul on enda mingi isiklik strateegia, kuidas mina oma asju teen ja ma olen õnnelik, ma suudan teha. See edukuse protsent mu enda seisukohalt on üle 50. Aga ma ei saa kõike oma isiklikke vastuseid pakkuda kellelegi teisele. No näiteks me oleme teinud seda asja niimoodi, mis mulle endale väga sümpaatne on näiteks meil selline asi olemas nagu Köleri praktika tähendab üks selline võimalus, kus inimesed maalivad Köleri pildi järgi koopia Köleri pildis, absoluutne arhailine õppetunni raie, kui sa üldse olla saad seal skaala üks äärmus. Seal ühest küljest on nagu tohutu vangistatud see tunne, et see pole absoluutselt mina, tavastika keeldase suled, jääda siin mingi protsent vabadussõjas asigi täiesti teise äärmusesse. Seda viib läbi tippspetsialist, kes teab asjast absoluutselt peaaegu kõike, nii palju, kui teada saab Alar Nurkse, kes töölerit uurinud röntgeniga ilma röntgenit palja silmaga teoses koopiaga. Seal on null protsenti teda ennast, ideaalis peaks olema 100 protsenti muidugi võimatu. Ja siis nad saavad mingi tükina nii kaugest minevikust kui üldse siin Eestis on võimalik saada, sest noh, kogu aeg on mingisugune ebamäärane vestlus sellest, et kui asi hakkab peale, et õpetajaks alustas hobuseid algusest alas mingisuguse akadeemilisele klassikalisi koolides, mingi klassikaline kool, ma ei tea, mis asi see klassikaline kool täpselt on, aga tean üpris täpselt Köler ja kui keegi üldse klassikalises Eestis on klassika Köhler nagu sa teed selle siukse ühe väga selgelt tükina ära. Tegelikult see ei riku inimestega, noh, ta saab aru, et seal teda ennast ei ole, ta teeb ühe väikese väikese lõigu sõda läbi, siis on tal vähemalt mingisugune punkt mingi orientiir olemas, paar mingit sellist punkti veel anda ja siis teised asjad on juba väga vabad, et seal on tõesti küsimus sellest, et mingisugune kaardistus on nagu tehtud, hõlmab mingit punkti, Irina, võib-olla läbib mingisuguseid olulisi jooni ja siis edasi ülejäänud asjad üle võib arutleda üle asjade üle. Võib-olla on suhteliselt suur Rolluva üliõpilasele endale ikkagi noh, ta on täiskasvanud inimene ja eeldame ikkagi ja tahame mõtlev inimene, ülejäänud asjade kohta võiksime küsida, miks tema niimoodi teeb, et me anname talle pigem jälle ainult lähtepunkti kätte, kust ta võiks hakata liikuma juba väga palju tuleb tema enda käest küsida, miks ta niimoodi teeb? Seda saab nagu mingisuguse matriitsi, mingi süsteemi mudeli saab kätte, et ma arvan, et iga kunst on alati väga süsteemne asi ja üks, mis seal kunstnikel ja üliõpilastel puudub süsteemne mõtlemine, et kes mõtles välja ajudega, kui suur osa seal tunnetuse küsimus, nagu süsteemis suudaksin mõelda süsteeme, saaksin aru, kuidas asjad omavahel seotud on. Nii ühiskonnas kui ka kunstis. Minu arvates saab õpetada, selles mõttes ma nõustun eelkõige mõtlemist. Ja nüüd, sõltuvalt siis selle õppeasutuse iseloomust on selleks erinevad vahendid. Tavaliselt kui noor inimene kooli tuleb, siis ta kipub ikkagi olema suhteliselt laisk. Et meiega oli seal ükskõik mis institutsiooni nädala pärast tegutsenud, on olnud selline põhimõte, et esimesel kursusel peamiselt õpetame neile töökust hindeid pannakse selle järgi, kes on nagu täismahus kõik asjad ära teinud või seda ületanud. Sest muidu nad lihtsalt jäävad loruks. Muidugi nüüd praegu, kui me õppelaenu võtta ja paberit riikliku ei anta, siis paneksime ka selliseid ei tule lihtsalt niisama laiselda. Ja siis see, mis need Kaido rääkis, et, et need näidised mingeid ette anda, et ma ei tea, ma ise olen seal struktuuris olnud Kaiv ainult aastakese. Aga nii palju, kui ma olen aru saanud ja teiste õppejõud ka vesteldes järeldusele jõudnud, et et selliseid näidiseid pigem ei anta ette. Esialgu vähemalt ma mõtlen kunstiajaloost. Kuna tegemist on nagu tegevuskunstiõpetusega, mis laias laastus hõlmab põhimõtteliselt kõigi kaasaegse kunstivorme, aga kus on päris suur tähtsus perfomance, siis kui seda hakata nüüd kõigile kohev luksus ja finantsministrid ära näidata, siis nad nagu ei saagi enam mitte kunagi mitte midagi teha, sellepärast et tegelikult on kõik ammu tehtud ja midagi eriti rohkemat enam inimkehaga ei ole võimalik ette võtta. Et seetõttu Perhomezi õpetades on need ajaloolised, eks kursid on hilisemas staadiumis ja esialgses staadiumis on nii, et hakake kütma. Ja see Ta mõneti ka teisi selliseid noh, kasvõi maaliõpetust joonistamist, et kõigepealt ennast nagu lahti töötada, et kõigepealt omandada mingeid harjumus siis vehkida, ennast lahti töötada ja kui sa selleks ajaks veel alles elus oled ja pole kuskile ära kadunud, siis on nagu põhjust hakata vaatama ka mingite ajaloolisi asju ja siis juba ise seda kõike läbi elanud olles. Juba vaatad sa nagu ka seda ajaloolist kogemust teises valguses ja ei põe nii palju igasuguste asjade pärast, mille pärast muidu võib-olla hakatakse põdema. Et siis kokku võiks selle mõtte niimoodi, et kui nüüd konkreetselt kunstialadest rääkida, et kõigepealt aga tuleb see mõtlemine oma tegevus nagu vabastada ja siis hakata seda suunama, aga loomulikult sinna juurde. Ta käib siit kõik, need kunstiained ei ole kuidagimoodi eristatud nagu muudest õppeainetest ja eluvaldkondadest, kuna õppetöö osa on ürituste korraldamine, neil osalemine nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Et siis tänu sellele tekib õpilastel paratamatult selline süsteemne mõtlemine, oskus tunnetada oma kohta maailmas, tunnetada ümbritsevat keskkonda ja, ja sellest siis vastavalt oma eelistustele vajadustele soovidele toimida. Et sellist asja nagu ei ole, et nad astuvad koolist välja ja saa aru, kus nad on, et et kes siis on aru saanud, et ta saab kunstnik, see oskab selles keskkonnas toimida, kes on aru saanud, et vist ei saa kunstnikkuse, hakkab tegema midagi muud. Aga tulemas selles Johann Köleri nimelises positivistlikuks kunsttööstuskoolis, nagu ma aru saan, nii-öelda päris paberit ei anta selle kohta, et et sealt väljast kunstnik, aga kunstiakadeemias küll, mistõttu küsimus Kaido allele nendelt õpilastelt siis oodatakse või kuidas seda, millega nad oma lõputöö näol hakkama saab, et on võimalik hinnata või mida te hindate? Me tahame, diplomitöö peaks olema kunsti. Muidugi, need on uus õppekava, see tähendab seda, et kolm pluss kaks, et kolmanda aasta lõpus nad võtavad portfoolio, ka seal jääb see kunste nagu sinna kaante vahele. Ma ei tea, kui palju seal peab kunsti olema, aga, aga viienda aasta lõpuks magistratuuri lõpuks padukunst olevat. Ma tean, ma mäletan, kui meie kraatakat siin viimane lend lõpetas, siis üks piirang oli küll maht selles mõttes, et osadel olid nagunii suured tööd, et need lihtsalt ei mahtunud füüsiliselt ära silla struktuuri ja seetõttu poolikult esitleda. Aga noh, see on ka loogiline, noh alati on mingisugune mahupiirang, et keegi ei ole nii peast põrunud, et ta sõidab galeriisse sisse mingi asjaga, mis füüsilised ära ei mahu või noh, igas tänavale ta peab ära mahtuma ta tänaval või ta ei tohi liiga pisike, liiga suur olla, see on niisugune elementaarne professionaalsus, aga põhimõtteliselt Ta võib teha mis iganes mis iganes ajal küsimuse maali diplomi, et kas asi jumal maalitud või kui sul on null protsenti maalitestele, siis võib anda maali diplomikunstidiplom ja enam ei ole probleem. Küll, aga seal on teine probleem, no mis on, kuna me oleme lasknud kriteerium täiesti vabaks, eks ole. Et austada iga loovisiku enda nagu algatus, mida ta tahab teha, siis sageli on nii, et inimene õpib mitu aastat maali aga siis sinna diplomitöö kaitsmist, kaks kuud enne otsustatakse video, milles tal puuduvad igasugused eeldused ja kogemused. Ja nüüd, kui sa keelad ja eks ole, siis ei tule sealt ei maaliga videotel ja kui sa lased tal video teha, siis enamus juhtudel tuleb lihtsalt punastada, sellepärast et see video on reeglina hallased. Aga see on rohkem nagu meie kapsaaeda selles mõttes, et me peaksime selle video õpetuse suutma korralikult sisse viia, et, et see oleks professionaalne ettevalmistuskoolis saada. Seda on jälle raske teha, sellepärast et aastalt kaks tagasi, kui hakkasin ajama seda Tallinna Ülikooli asja, siis see oligi üks idee koonda filmi videoõpetus, kõik kunstiakadeemias oleks loomulik keskkond, eks ole, siis tuleksid nii filmitegijad kui ka üha varuna võiksid siis tulla nagu videokunstnikud sealt. Aga tänaseks on see jõudnud jälle algfaasi ja, ja tõenäoliselt jääb ta peda juurde, kuigi üritatakse teha praegu balti filmikooli, mis võiks anda sellealasele haridusele tugeva tõuke. Ma tuleks tagasi ka selle õppekava juurde, et noh, minu meelest see on nagu väike vastu olla selles jutus. Kõigepealt te toote välja, et noh, igasuguse õppe põhielemendid ajalugu ja siis õpetame noore inimese ise mõtlema, otsuseid tegema, aga pahatihti nagu te ise ütlesite, on, on tulemusse ei liha ega kala, kuna lihtsalt selged kriteeriumid ei ole. Kuidas hinnata tööd? Kunstis, ei saagikihile selgeid kriteeriumi tulla, ta siin ei saa olla täppisteaduslike kriteeriumite kriteeriumiks on siin kollektiivne konsensus, kui profid tulevad kokku ja nad leiavad, et see asi on vot selline selline või selle kvaliteet on selline selline, siis me peamegi seda usalda. Iseasi muidugi me võime kahtluse alla alati panna selle nii-öelda proffide otsustuskogu, eks ole, kas see on nüüd piisavalt hästi koostatud ja kas ta on piisavalt kallis tseerida, aga põhimõtteliselt kogu otsustanud, nii toimib kõik need väärtused, mida me tunneme kultuuriväärtustena, eks ole, nendel ühelgi ei ole objektiivsed kriteeriumid, kõik kunstiajalugu on sündinud just nimelt sellistes konsensuslikult mängudes. Minu küsimus oli mõnevõrra ajendatud ka sellest selle aasta suvel juunikuus suleti kunstiakadeemia Pärnu kolledži akadeemia rada siis ma lugesin sealt kõrghariduse hindamise nõukogu otsusest õõvastavat lauset, et üks põhjus sulgemiseks on see, et õppejõud ei ole loovisikud. Ja siis oli seal veel õpetamine, ei ole siin pedagoogiline protsess, veidi intuitiivne tegevus. Ja veel mõned. Ja veel mõned taolised asjad siin oli eest, keegi ei kuulu sellesse nõukogusse, aga. Miks te ei taha haridusministeeriumile pakkuda võimalust ennast ennast selgelt defineerida loovisikuna? Sest ministeeriumi asi sellepärast, et tegemist on ju tegelikult rahvusvahelise ekspertgrupi arvamusega, mille akrediteerimisnõukogu aktsepteerisid võttide mooduli Kui ei ole kordagi näinud, käinud seal kohapeal ega üleüldse mitte mingil kombel tuttav seal maha kirjutatud, ilmselt suurte tõlke ja muude arusaamisvigadega sealt välisekspertide raportist. Ja keegi ei saa öelda, et näiteks Paldrok või, või, või siis ei oleks loovisikud, eks ma nüüd selles mõttes on selline noh, pealiskaudselt tehtud raport, kindlasti. Me kõik teame, kuidas ekspertkomisjoni otsus sündis, millised inimesed sattusid parajasti olema seal, millises seisundis ja, ja ka mida selle ekspertkomisjonile räägib. Eks see ole üks üliõpilane ütleb, et teie külaskäik meid üldse ei huvita, teie arvamus meid ei huvita, mina teen oma kunsti edasi nii, nagu ma tahan, siis võib arvata novellile otsus Jah, aga see võikski olla nagu loovisiku põhiline, selline seisukoht. Praegu istume küll ühe laua taga, eks ole, aga, aga me peame endale aru andma, et me mängime noh, erinevates liigades. Niikaua kui Eestis on üks kunstiakadeemia, peab ta tegelema ja mängima selles liigas nagu Euroopas, ülejäänud samasugused asutused on korraldatud. Millised on nende eesmärgid, millised on nende õppekavadena? Tuleks haakuvad, et üliõpilased saaksid käia ühest koolist teise pärast kolme aastat minna õppima kolmeks aastaks veel kuskile mujale ja kaheks aastaks veel kuskil mujal, nii nagu see kolm pluss kaks haridussüsteemi ette näeb. Vitriine mänguklass on just nimelt akadeemia Non Bratla ja mul on siiani kahju tol ajal, kui see küsimus tekkis, et ühineda akadeemiaga. Et sel ajal leidunud riigis noh, inimest, kes oleks leidnud toetussüsteemi jätkata seda kataliini eraakadeemiana. Sest eesti kultuuris puudu mitu kunstiakadeemia kolledžite akadeemia kratta, Vaidan puudus erakoolist akadeemia Non ratta rektor keskele, miks ta üldse tookord otsustasite võtta Non kratta? Eesti kunstiakadeemia institutsiooni alla? Ei näinud ette seda, seda jamamist? Loomulikult seal on kaks põhjust, sellepärast et sel ajal finantsseis selline, et kui me ei oleks neid võtnud, siis oleks nad tõenäoliselt kadunud. Nii et ajutiselt päästsite. No vähemalt selline oli ratta, niimoodi see sellise jutuga meie juurde tuldi, sind sel ajal. Selle sinna tuldi sellise jutuga, et oli lubatud kõrgharidus, me jalgrattal ei kutseharidussüsteemis ja tiril lootsite nagu erakõrgkool teha ka haridusmaastik muutus, nii neid väikseid koole enam ei saanud juurde teha ja kuna oli lubatud lastele anda kõrgharidust, siis see oli peamine põhjus, miks meie omad tahtsid ekaga liituda. Rahaline seis on meil kogu aeg kehva olnud, aga me oleme alati hakkama saanud. Mulle tundub ka sellist metsikut kooli ongi vaja, et ma ei tea sul seal hetkel, see asi on aga mingisugust sissirühmituse see noh, ma ei tea, kes seda finantseerima, kõik see praktiline pool jälle, aga, aga. Seda, seda tuleks finantseerida nii nagu mujal selliseid asju seda finantseeritakse Kultuuriministeeriumi ja regionaaleelarvetest tähendab ja tegelikult selle krattaga hakkasime tegelema siis oli ju linnalt oli nagu suusõnaliselt igasugused lubadused olema, toetamiseks meil oli ka kokkulepitud, eks ole, et nemad aitavad koos maakonnaga leida raha selle hoone renoveerimiseks ja meie omakorda paneme siis oma võimaliku raha sinna sisustus, arvutite, muu tehnoloogiana, aga kõik need lubadused katteta, see oli ka üks põhjus, et akadeemiale tekkis rahaline koormus, mida talle ennem ei andnud. Miks te näiteks ei tee sellest otsast, et eraldate lihtsalt lon kraattale osa ütleme sellest 20-st protsendist, millest ennem juttu oli nii-öelda sellest vabade kunstide arvelt andamise? Et seda ei saagi sellepärast teha, kuna meesõppega ei saanud akrediteeringut riigi tellimust. Teoreetiliselt oleks see, kas see, kas see oli üks loogiline lahkumineku versioon, eks ole, et need õppekohad jäävad sellisena, et nad jäävad meie vabade kunstide sisse. Aga ma ei mäleta, mis selleks takistuseks sai, selle versiooni peale teavist ise takistada. Sai ikkagi lõpptulemusena see hääletustulemus või noh, otsustavaks aga aga selles mõttes ma nagu ühest küljest ma, ma ei saa hästi aru sellest pentsikusi jutust, mis kogu aeg räägitakse, sest ma olen ise õppinud Eesti kunstiakadeemias, siis ma olen käinud seal ette, et kas ma ei tea, kui kaua siis ma olen seal mitu, sest, et erinevate sisse astunud pinud ja pärast veel magistrantuuris olnud mõned aastad ja üliõpilasvalitsuse ajal ma tean väga hästi, mis toimub Eesti kunstiakadeemias ja ma võin kinnitada, et see, mis toimub jalgratas või kuidas iganes nimetatakse, ei ole mitte oluliselt palju metsik. Võib-olla see kunstiline väljund, metsikum, aga kui me vaatame seda, mis toimub reaalselt tundides, mis toimub süsteemi struktuuris kui sellisest, siis mina ei näe seal küll mingisuguste oluliste erinevat kaose protsenti, lihtsalt kunstiakadeemia suurem masinavärki, selles mõttes on teda raskem kiiremini pöörata või või mingi kiireid otsuseid vastu võtta, et mina ei ole sellega nõus, et meil on seal mingi näiteks niisugune õppekava, mida ei ole võimalik ühildada. Absoluutselt on ja kõik meie edukamad tudengid on kõik läinud kuskile välismaale õppima või tööle. Kas sa räägid pool nagu iga teinegi, ma kordan veelkord, mulle meeldiks, kui ei oleks pool nagu iga teine geto. Mingi kava või plaan õpetamise aluseks ja mulle väga meeldiks, kui teil on selline kool, peaks käima neid akrediteerimis kuskile, muudab iseenesest midagi või mitte lihtsalt üks kohustus üldse ei ole ta mitte päevapealt ümber teha, te võite, tähendab minu teine meeldiv DVB mitte kellelegi vastu. No aga tegelikult tehakse, kui sa ise lähed maalitundi, eks ole, ja kui sul oli näiteks plaanis on ju mingit eriti panna ära pätsatud kolm pudelit, sa mõtled ruttu midagi muud välja, eks ole, tehakse ju igal pool, ei ole mingi nõng, rota eripära, kui avastatakse järsku, et on mingi uus seadus tulnud, siis tehakse kõik sellele vastavaks või mis iganes põhjusel. Igal pool muudetakse asju käigu pealt, eriti eriti kunstis. Kuja. Ei no muidugi muidugi jah, aga meil on nagu tundub, et on. Raam on nagu hea või halb onu, mingi raam. Teiega oleks selline, kus ei ole mingeid raame. Jamaga ma keeldusin tegelemast, kus nagu mingeid põhimõtteid ega raamiale meil on ikkagi üsna konkreetsed põhimõtted, raamid ja kes nendega jaab, kui kasvõi sisekorra eeskirjade, siis öeldakse lihtsalt välja. Ma kujutasin seda teie keskkonda heas mõttes palju, alachislikumaletas Mittalaristlikumaid asju on niigi olemas küll juba, et, et seda seda ei ole nagu juurde vaja. Ma näen, näen täis nagu mingeid ideaale või selliseid. Akadeemia riskid on alati need, mis tulevad, noh, väga bürokraatlikust, riigiaparaat, tuurist ja nüüd eriti kui Euroopa liidus ollakse seal kõik need Lissaboni blufitud programmid, eks ole, mis ütlevad, et majandus peab olema teadmistepõhine, siis eesti ametnikud ajad veel teadmise ja teaduse Segija sageli räägivad teadusepõhine tõenäolisus paljud nendest üle Lissaboni lepet üldse lugenud, sellepärast et seal on ka sotsiaalsed aspektid sees ja sinna mahuks väga hästi ka kunst siis selles samas sotsiaalsetes aspektides. Aga me ei räägi vika ainult nud teaduspõhine majandus. See on see, mis jälle majandust ja mingi minister või mingi nina on kuskil tsiteerinud sealt ühte lauset, korrutad seda kõike ülejäänutele. See on üks asi, mida me üritaksime praegu, nagu ühiskonnale siiski selgeks teha, tähendab, et, et ka riigiarenduskavades peaks olema vähemalt nii, nagu brittidel on, peaks olema kunst ja disain. Aga Kaido Ole, kui jutt oli sinna, sellest ideaalide raamideta kunstiharidusest, et kas need raamid sekas praegu on teid kuidagi takistavad? Ma pidasin silmas tervet tervikpilt, et kui meie täidame ühte rolli, et sinna ümber Jabeliga mingit ruumi, et selles ülejäänud ruumis, et, et oleks selline, ma ütlen heas mõttes anarhistlikum õpetamissüsteem ka. Lõpuks jäävad üle veel sellised, kus mingi kuru juurde tullakse, tase on mingi üliväike, sihuke kooli rakuke, eks ole, seal on nagu mitu kuru kokku pandud, et hakkab juhul hakkab juba organiseeruvad organiseerub liiga palju, iga see kulu võib öelda, tegelikult tema jälle teha tahab ja kuidagi nad seal omavahel klapitavad, aga see on selline ametlik pool jääb sellest veel natuke eemale peas veel organiseerunud, vähemalt see on see, et ta täielikus kaoses hakkab midagi tegema. Tähendab, sina siin on nagu see põhiprobleem on ikka nagu alati, eestlaselt on raha ja, ja minu meelest on see natukene imelik, et ma kuulasin Eesti kunstiakadeemia rektorit esitamas väga soosivat seisukohta alternatiivse kunstihariduse kaasamiseks Eka mütsi alla või noh, ütleme sellist mõtteviisi, et kui Eestis juba rahasid jagatakse niivõrd keeruliselt, siis milleks üldse unistada sellest, et Eestis tekiks mingi eraldi alternatiivne eraallikatest rahastatud kunstihariduse keskus, see on eba ebaratsionaalne ei miks, miks ta paljudes riikides on selliseid olemas, isegi Soomes on olemas vaba akadeemia. No paljudes riikides on kunstimuuseumid olnud aastakümneid. Meil võideldakse ikka selle asja, kõik on tõsi ja, aga nagu tekkis kunstimuuseum ei ole ka võimatu, et hakatakse toetama ühel päeval ka vabaakadeemia. Sellega alus, keegi peab sellega, kui keegi peab pressima lapselapse tühjale kohale. Kaheksandat aastat. Leidus inimesi, kes seda ideed üleval hoidsid üle 80 aastaga. Ei tea jah, kas meil nii kaua ei jaksa? Põgusalt me juba juba liikunud. Ütleme sinna Tallinna Ülikooli teemasse, miks see ühinemine üldse viibib, minu meelest, sellest on juttu olnud juba aastaid ja millal see EKA võidab, selle ühinemisega ta kaotab oma identiteedi. Ei, aga kust te võtate, et ühineda. Aga sellist oli räägitud juba paar aastat tagasi. Jutt oli sellest, tähendab, et EKA toetab igati Tallinna Ülikooli tekkimist, aga osaleb selles ainult ositi assotseerumis lepingu alusel, see tähendab Ta ühitab ainult teatud funktsioonide, ütleme, teatud kvaliteedistandardid, teatud valimistandardid, eks ole, professoritele esitatavad kriteeriumid lõputöödele, doktoritöödele ja nii edasi, akadeemiline kool aga juriidiliselt ja majanduslikult ja ta iseseisvaks, sest ainsa ülikooli tüüpi kunstliku õppeasutusena ei saada delegeerida teistele otsustuskogudele oma kompetentsi ja mis sellest ühinemisest rasva ühinenud Ajaloo Instituut teadusraamatukogu siis ehi ühineb, siis loomulikult on kasuda. Diplomi peal on õpilasele ikka 10 aasta pärast kirjas aga tema mitte Tallinna Ülikooli juhul juhul kui me ühineme, on nüüd on situatsioon muutunud, sellepärast et kui me alustasime, me alustasime tegelikult uue ülikooli loomist tänase päeva seisuga tänu ülikooli vastuseisule ja haridusministri vastuseisule on jõutud siis sellise kompromissini, et mis seal sõnastatud lausa nii, et Tallinna pedagoogiline ülikool, et tahetakse ümber Tallinna ülikooliks ja ma ei näe mingit põhjust, miks kunstiakadeemia peaks ühinema Pedagoogikaülikooliga, mis on küll noh, ümber nimetatud Tallinna ülikooliks, eks ole, nii ütelnud siit siit ka vastus sellele, kes nii et igal juhul see, et me justkui ühine ei loomulikult seal alguses peale tähendab, oli tõsine või teatud osas, aga me toetame selle ülikooliloomest ja meie laeva ajavega koos asutame praegu seda meediakolledžit. Visiitabi jah. Ei ole mitte ainult visiitabielu. Ruba hakkab üha enam toimiv võrgustiku tasemel, mitte traagiliste kolossid uuesti üles. Ma sain aru, et selle ühinemise mõte on ka see, et legaliseerida EKA tudengite jooksmine pedaja. Ei, ta on legaliseeritud, aga see muudaks ta palju lihtsamaks. Mina mäletan üliõpilasi ajast, et kõige suurem probleem selle lihtsalt tunniplaanid ei klappinud. Et muidu nagu ei olnud kuskil keelduga tollal. Kui kuskile sisse astuda? Ehis vedas teda jahi omad käivad, meil nii-öelda suhtlemine käib, tähendab, aga ta on olnud lihtsalt praegu rektorite kokkulepe selles mõttes, et keegi ei vaata näiteks, et et meilt läheb humanitaarInstitute 10, aga sealt tuleb ainult kaks vastu, nüüd peaks nagu tasaarveldama, eks ole. Et sisuliselt Eesti kunstiakadeemia jaoks Tallinna Ülikooli tekkimine või mittetekkimine ei mõjuta. Eriti, tuleb küll sellepärast, et ega me ainult omakasu peal ka väga väljas elada, mõtleme ikka ka natuke laiemalt, et mis Tallinnas üldse toimub ja milline see ülikoolimaastik on ja, ja lõppkokkuvõttes ikkagi, mis meil sellest kasu. See on niinimetatud out saastumine, eks ole, mida teevad nii ärifirmad kui ka ülikoolid, kui endal puudub ühele või teisele kompetents siis küsitakse see kompetents teise käest. Neil ei ole mõtet näiteks väga suuri raha sõbranna keeleõpetuse kui keeleõpetuse nüüd ehi pedagoogikaülikooli näol olemas või kommunikatsiooniteooriad siin, nii et selles mõttes on igati igati mõistlik. Kas jutud Eesti kunstiakadeemia võimalikust kolimisest, mis on hiljuti küll vaibunud, kas need on ka seatud siis selle Tallinna ülikooliga kuidagi mingi, mis seisus need juttudel Sonera mingil määral on? Nüüd seisud on täielikult muutunud vaid sellepärast, et see seltskond, kes riigi kinnisvara aktsiaseltsi sobib ja kes olid tulihingelised selle vastu, et kunstiakadeemia patareisse koliks. See on lahkunud. Seal on uus noor seltskonda, nemad võtsid selle idee kohe omaks. Seda on tutvustatud Euroopas, Hamburgis, viimati väljatöötamisel on projekt, kus sellele pataljonile liidetakse ka kõrval olevad krundid, sealhulgas lennuangaari kogusid. Ala käsitletakse kompleksselt püüdes leida sinna nii riiklikke investeeringuid, Euroopa investeeringuid kui ka erainvesteeringuid. Selle projekti peale on riigi kinnisvara aktsiaselts palganud spetsiaalsete kinnisvara noore spetsialisti, kes sellega tegeleb. Nii et lootust on, aga see valmi päris kindlasti enne aastat 2011. See ei ole jälle meiega paralleelselt ka teist asja. No avalikkus on jäänud mulje, et me otsime tohutu palju koht, eks ole, ja üks vajub käest, härra teine, aga tegelikult me oleme tegelenud ainult kahe kohaga, üks on Tartu maantee üks, kus me praegu asume. Selle ümberehitamise korral on võimalik saada seal kõik meile vajalikud pinnad ja sellises logistilise struktuuris, nagu meil vaja on. Ja teine tõsine projekt, patarei mõlemal on oma, puudusid oma eelised. Patarei projekt kuulus niinimetatud klooster tüüpi ülikoolide hulka, eks ole, kus on väga selgelt piiritajad, ülikooli territoorium, siseõued, eks ole, vaikus, paksud seinad, kahemeetrised, seinad, mereäär, loodus, eks ole, ja nii edasi ja teine on nisu sitioni tõestitada, mis linna südames, kes on aktiivne kunstielu, suur galerii, raamatukogu, black box, kino ja muud sellised asjad ei oleks Tartu maanteeks. Kontori hekt on siis praegu prioriteet, praegu on 2004 ja ma ütleksin, et ma ajan neid mõlemaid asju korraga praegu. Aga kuna riigi kinnisvara tegeleb põhimõtteliselt selle patarei jalaga, siis mina tegelen praegu Tartu maanteevariandiga. Aga aeg läheb, elu läheb, eks ole, ja meil on tegelikult paljude arendusprojektide takerdunud selle taha, et ruumi pole, mida linnas rentima ruumer. Aga kas te seda patarei projekti puhul ei karda, et see on ikkagi niivõrd pika perspektiiviga projekt, mitu valitsust võib vahepeal vahetada, inimesed võivad vahetada, et see on järjekordne selline õhuloss. No Eestis paraku võib nii olla, aga kui me jõuame mingite kindlate rahvusvaheliste kokkulepeteni ennem seda siis tõenäoliselt kunagi teostuks. Ja sinnapoole praegu püüeldakse, nüüd sellega tegeleb praegu krohvid, niiet. Eks selles kunsti arengus ongi kaks võimalust, ma ütlen siin vahel, et üks on see selline tõesti rohujuure tasandil asi hakkab levima niimoodi, nagu ma siin proovisin marile ette öelda, kuidas tema pool võiks viljeleda, aga teine asi on see, et, et mingisugused pakendid, mida ühiskond kätte, Annabel, kui suured need mahutid on, et kui tuleb uus kunstimuuseum ja kunstiakadeemia läheb suuremaks et siis ta sahma tuleb kunstnikke rohkem tõenäoliselt ja, ja pluss pakendada sees nii-öelda seestpoolt võimaldav ja teine asi, mis ta väljastpoolt võimaldab, arvanud ei noh, inimesed küll tarkusena, pigem rumaalse näitajaga, rusud aga pakendisse, et kui on suur kunstiakadeemia tähtsa koha peal, suur kunstimuuseum, see mõjutab inimesi, et noh, see on naeruväärne, aga see mõjutab kindlasti. Sest me, me peame arvestama ka demograafilise situatsiooniga, et 10 aasta pärast läheb poole vähem laps ülikooli kui praegu ja tõenäoliselt kõik nad ei tule kunstiakadeemia ukse taha, eks. Järelikult muutub oluliseks ka rahvusvaheline konkurents. Nii üliõpilaste kui ka õppejõudude pärast, sellepärast et noh, niinimetatud akadeemiline intsest, mis ei ole mitte ainult kunstiakadeemias, nagu seda sageli on omistatud kõigis Eesti ülikoolides siin siis tuleb nagu see ahel tuleb lõpetada. Seetõttu nüüd vaatame, kumm, ülikooli tüüp oleks neid väljapoole atraktiivsem kas Patarei kindlust või siis Tallinnas Tartu maantee üks. Ja mulle tundub, et see kindlasti oleks rahvusvaheliselt atraktiivsem, sest on unikaalse. Paneme niivõrd palju lootusi mitme aasta pärast suhtuvatele asjadele nagu patareisse kolimine. Miks, miks selline ühiskond on ühiskonna eelarve ees, kui te olete valmis sinna investeerima 240 miljonit, siis palun väga, ka selle taga asi seisabki, see ei ole mitte tuleviku projekteeritud unistused, vaid see on töö selle nimel, et need miljonid ükspäev saabuks ka selgeid metseen ei ole Eesti erasektoris, kes oleksid huvitatud kahjuks ei, sest need inimesed ajavad siiamaani isegi kunstiakadeemia ja Kunstimuuseumi ja takka tipuks küsivad, et milleks neid üldse vaja. Üliõpilastele, ma olen ka öelnud, et ja mitte ainult neile, ma isegi mõtlen selle peale, et et see olukord, seal on mitu korda räägitud, et rahvas ei armasta kunsti ja kunstnike tase on tegelikult väga intrigeeriv kunstnikule, et et ma ei tea, kumba, nagu hullem olukord see, et sind ei armastata või vastu kõik sind armastavad, et siin üks islandi kolleegiasse saab, kuna konverentsil ütles, et ja nad selle Reykjavikis kõrgkooli natuke tahtsid muuta, et seda tuleb kohutavat painajat, sest nad on täiesti ebajumalate seisuses või rahvas vaatab nende alt üles. Ja noh, ta ei julge nagu hästi isegi midagi muuta, sest see on kõigi rahva ühisomand ühisvara, kõik küsivad, mida sa teed kunstiakadeemias ja kas nendega hästi, ja õieti see, ka see on halb, et kunstnikul on kõik nagu väljakutse, et, et sa oled mingisse aega sattunud ja pole mõtet viriseda selle üle, kas ta nüüd sobiv või mitte, et, et sa pead lihtsalt tegutsema sinu materjal, millest sa pead tegema midagi meie suhtes, pead võtma seisukoha ja siis seal oma keelde panema. Loomulikult kunstiakadeemia ikkagi säilitama mingisugused garantiid omale, aga ma arvan, et kui see nüüd strateegiaid painutama ühiskonda ame soovide järgi, siis on see õige. Ma arvan, et, et väga sellele rõhuda, et ise ise painduda ei ole mõtet, sest tsiviil No olgu siis palju õnne kunstiakadeemiale, stuudios olid Mari Sobolev, Kaido Ole, Ando Keskküla minu alles, minu Andrus Russak. Te kuulasite saadet kui SWR ettepanekud, avaldused ja kommentaarid, palun saatke meiliaadressile kunsterrdee. Või kommenteerige saadet klassikaraadio kodulehekülje foorumis. Kohtumiseni järgmisel pühapäeval kell 18 15. Kuulmisele kunst. Pühapäeval kell 18.