Tere, mina olen, on alles ja seekord ilma Andres trossekita, kellele ma soovin head paranemist nagu ka meie toimetaja Liina, kelle ja kõigile ülejäänud inimestele, kellele, kellest esimesele oma tulek ei ole jälgi jätmata mööda läinud. Täna tuleb konspekte ris juttu kahest sündmusest, mis leiavad mõlemad aset järgmisel nädalal. Kõigepealt tähistab Eesti Kunstimuuseum oma 80 viiendat sünnipäeva rea üritustega. Rahvusvaheline seminar, kohtumine ristel, muuseum kui ühiskonna sõlmpunkt on meie saate eetris oleku ajaks juba möödas aga kuna pealkiri on väga kõnekas, siis alustaksin siiski kõigepealt sellest. Ja tahaksin küsida kunstimuuseumi teadusdirektorilt Tiina Haabelilt. Et mis oli selle seminari eesmärk, millest seal räägitakse või mil viisil võib siis muuseum olla ühiskonna sõlmpunkt? Jah, noh, eks selle konverentsi või seminari korraldamise taga on, on mitmesugused asjaolud. Ühelt poolt tõepoolest Eesti Kunstimuuseum tähistab oma 80 viiendat aastapäeva ja traditsiooniliselt on seda suurt juubelit sedasorti sündmused, tagasivaatamise hetked ka. Aga tegelikult võib-olla sellele konverentsile annab oma mündi hoopis üks teine asjaolu, see olukord, mis kujundab Eesti kunstimuuseumi tegemisi ja toimetamisi praegusel hetkel ja ma usun tõepoolest nagu ütleb ka pisut klišeelik ja õle romantilinegi ehk teema sõnastas kohtuminerist teel. Tegelikult see kohtumine ristteel väga hästi kirjeldab seda olukorda, milles muuseum praegu on, ühelt poolt on meil selja taga 85 aastat traditsioone, edukat tegevust, kogumistegevust, populariseerimistegevust, teiselt poolt aasta pärast plaanime avada siis kumu uue hoone, kuhu tegelikult siis kanduvad üle kõik need tegevused, mis tänini olnud siis nagu Eesti kunsti eksponeerimise, aga seotud, nii et me sõna otseses mõttes des oleme ristteel. Ja niisugusi situatsioonist tundus meile arukas mõelda selle üle, kuhu minna, miks minna, millised üldse meie käitumise võimalused, millised on need valikud. Ja, ja teisalt kuulata ära ka mõnede niisuguste institutsioonide kogemused, kes on niisuguse ristil juba kord olnud ja oma valikut teinud ja nendes valikutes siis kas edukad olnud või, või tõesti, on pidanud ka oma tegemisi hiljem revideerima kriitiliselt, nii et me tegelikult oleme ristteel ja see asjaolu iseenesest tõesti on inspireerinud ka selle konverentsi pealkirja. Selle konverentsi alateema on tõepoolest muuseum kui ühiskonna sõlmpunkt ja ja ka see on suurelt jaolt inspireeritud tõdemusest, et tulevane kumu hoone või õieti mitte hoone, vaid kõik see, mis seal toimuma hakkab, peaks mingil moel peegelduma seda, mis ühiskonnas toimub ja pold üritama ka sellesse, mis ühiskonnas toimub, ka sekkuda. Kui mul, millel on kollane ekspositsiooni korrust ajutiste näituste saal, kinosaal, konverentsisaal, kõikvõimalikud niisuguse söömisvõimalused meelelahutusvõimalused, tegelikult ilmselt kannabki endas seda tohutut potentsiaali sellesse ühiskonda sekkuda selle ühiskonna ootustele ja, ja võib-olla ka nõudmistele ja ihalustele vastu tulla. Nii et kunstimuuseumil tegelikult niisuguse pärandi institutsioonina on küllaltki suur potentsiaal täita väga erinevaid rolle. Olla niisugune mõnus meelelahutuse paik. Üksildase mõtisklemise tempel genereerida mitmeid kunstiprojekte, näiteks sekkuda kunstiellu, sekkuda üldse ühiskonnaellud aktuaalsetele teemadele fokusseerimise kaudu ta lahutada meelt, aga me tahame kollektsioneerima seda pärandit nagu säilitama. Nii et tegelikult on vist kõige mõista seda muuseumi tänast tegevust üldse selles samas uue distsipliini või siis heitoloogia kontekstis millele ka konverentsil esinejatest doktor Tomislav soola kindlasti keskendub, sest see on selline termin, mis on talle nagu väga armas ja mille mõtestamise põhjendamise selgitamisega ta on küllaltki palju tegelenud. Aga tema, selle helitoloogia puhul on oluline teada süntees erinevate pärandi, institutsioonide, raamatukogude, arhiivide, muuseumide, mitmete teistegi kunstiinstitutsioonide tegevuse ühendamine nagu mingite ühiste ideaalide eest tegevusmudelitega tõtt-ütelda keelekasutuse kaudu. Et ta on rääkinud palju sellest kommunikatsioonist muidugi, mis iseenesest, millest kõik tänapäeval räägivad, aga selles kontekstis, et selle mitmekülgse ja rikkaliku pärandi vahendamiseks tegelikult võiks olla niisugune keel, mis on kõige kommunikeerumis võimelisem. Selles mõttes tuleks nagu ületada see niisugune erialakesksus ja jõuda nagu mingisugusele distsipliinide üle selle tasandile. Aga ma kujutan ette, et üsna suure osa laia publiku jaoks on küllaltki kinnistunud ettekujutus muuseumist kui päris selgepiirilisust üsna kivistunud institutsioonist. Ja ilmselt nad ootavad ka sellelt uuelt muuseumihoonelt pigem vastamist oma ettekujutusele kui neil mingeid tohutuid uuendusi või tooteid murranguid. Et mil viisil see sekkumine, millest need juttu oli tegelikkuses toimuda võiks või kuidas seda publiku ettekujutust peaks muutuma või kas seal ei ole mingit vastuollu või mingit lõhet? Ei, ma ei usu, et siin on mingeid olulisi niisugusi, lõhesid väga mitmel põhjusel või need lõhet, kui nad ka olemas on, võtavad muuseumi publikuvahelistest suhetest, ma töötan, nagu seda väitis, et need lõhed või need ootused ei erine väga palju meie endi ootustest lootustest, meie tegevusprintsiipidest. Seetõttu, et et ma viimasel ajal seoses koha 1000 näitusega, mis on rüütelkonna hoones avatud ja kus oli eksponeeritud eesti kunstiklassika, tegelikult olen väga paljude inimestega suhelnud, kuna meil on mitmed avalikud programmide ekskursioonijuhtimised ja kumu pärast lõunat nüüd selle konkreetse ekspositsiooniga seotud. Ja see, mida mina olen nendel kohtumistel kogenud, on pigem niisugune positiivne, erakordselt positiivne ootus, ei valmisolek kaasa minna. Ma usun, et suurema osaga nendest ideedest, mida meil nagu publikule pakkuda on. Aga nüüd siin on ka muidugi teine aspekt, et kui me peame silmas nüüd seda uut uut maja, kui tõesti niisuguste elusat ja väga dünaamiliste organismi siis selles on niivõrd palju erinevaid pindu, võimalusi, struktuure vastu tulla tähendab väga erinevat publikut, pidu ootustele, sellepärast seal on tõepoolest nagu teada, olemas oma klassikalise püsiekspositsioonikorrused mille ülesandeks on tõesti kunstiklassika tutvustamine, mis on suhteliselt püsivad öelgem siis niimoodi, sellepärast et nendel on Braditseeritud ka meie avalikud programmid, ekskursiooni juhtimine ja, ja haridustegevus ja, ja paljud niisugused tegelikult järjepidevust nõudvad üritused. Aga samas on ka muuseumis terve rida selliseid kohti, nurgataguseid kui lausa suuri saale, kus on võimalik ruumiliselt tegelikult kiiresti muuta ekspositsiooni tuua sisse uusi või vahetada kunstiprojekte teatud mõttes lausa mitmeid kunstitegemise valdkondi integreerida, milleks näiteks kinosaal annab suurepärase võimaluse, mis on kasutada kontserdi, aga tantsusaali, nii et see muuseum kui niisugune kehand või, või füüsis suudab tegelikult sisse neelata, ammutada, inspireerida väga paljusid erinevaid niisugusi, projekte, erinevate alade esindajatega koostööd ja mida rohkem neid projekte, mida rohkem me suudame erinevates kultuurivaldkondades võib-olla sekkuda või ka koostööd teha erinevate kultuuri kihistustega, erinevate ootustega, nagu dialoogi pidada seda vähem tõenäoliselt toonud ka seto pettumust muuseumitegevuses. Ma usun, et tegelikult on meil olemas potentsiaal, mida oleks vaja, on palju ideid, head koostööd, rahvusvahelise kogemusega arvestamist ja ei saa salata, et ka raha muidugi selleks, et neid ellu viia, kõiki. Kui rääkida veel järgmisest nädalast, siis lisaks sellele, et kunstimuuseum tähistab oma 80 viiendat sünnipäeva on mõnevõrra väiksem sünnipäev ka kunstimuuseumi filiaali Niguliste muuseum-kontserdisaali ja teisipäeval, 23. novembril algusega kell 10 toimub Niguliste muuseumis ettekannete päev 20 aastat Niguliste muuseumi. Aga kui sellised seminarid, konverentsid, ettekannete päevad on tõenäoliselt mõeldud siiski suhteliselt kitsamale ringile siis samal ajal toimub järgmisel nädalal ka rida laiemale publikule mõeldud üritusi. Ja tahtsin küsida sellise projekti kohta, mille nimi on kunstnikuga näitusel kus siis erinevad eesti kunstnikud tutvustavad kas rüütelkonna hoones näitust, koha tunne või Adamson Eriku muuseumis, Adamson-Ericu loomingut kui kunstimuuseumis, peahoones kui kõigis Viliaalides tehakse ekskursioone nagunii teevad pidevalt, et neid drink käike publikule teadurid siis mil viisil võiks kunstnikuga näituse olemine ja just nimelt mitte tema personaalnäitusel, vaid klassikanäitusel või mõne teise kunstniku näituse olemine kuidagi teistsuguse kogemuse anda? Selles küsimuses nagu tabas naelapea pihta, ta annab tõepoolest teistsuguse kogemuse ja selles ongi nagu selle äsja tuum. Tegelikult on nii, et, et suurem osa nagu muuseumi juubeliga seotud sündmustest ongi suunatud nagu taolistele muuseum külastajatele ja võib-olla osalt ka nendele, kes muuseumi üldse ei satugi. Ja näiteks kunstnikuga näitusel võiks olla tõesti üks niisugustest kohtumistest või niisugustest projektidest, mis võiks tuua nagu muuseumi meie vaimusilmas inimesi, kes seal ei käi võib-olla väga regulaarselt, kelle jaoks erialainimeste jutt tundub ehk keeruline või vähemalt on neil teatavaid kõhklusi või kahtlusi selles, et see jutt on keeruline. Ja siin on ka muidugi oluline see, et, et tavaliselt kunstnikud on ka ühiskonnas hästi tuntud inimesed, neid, neid teatakse, paljusid ka usaldatakse arvamusliidritele. Et neil on oma teatud niisugust karismaatilist külgetõmbejõudu. Aga nüüd selle kõrval on oluline ka see, et kunstnik loomulikult loominguline isiksus tähendab inimene, kes on kogu oma ihu ja hingega sõna otseses mõttes Loomingu protsessiga tuttav. Ja seetõttu on kunstnik tõesti võib-olla kõige adekvaatsem inimene kõnelema sellest, mis toimub kunstnikust ja november tema hinges, kui ta maalib või kivi raiub või, või nikerdab või, või mõtleme installatsiooni üle või et aga istub kunstiteost luues seda loominguprotsessi. Tegelikult oskavad ehk kunstnikud kõige paremini kirjeldada, sest kunstiteadlase ja kriitiku vaatepunkt on vähe sellest, et teine, aga ta on tunduvalt kaadistantseeritumise niisuguse protsessi sisseelamine palju keerulisem. Aga need peale selle kunstnikud on tegelikult professionaalset kunstiväljal orienteerunud, sellepärast et see kunstiajalugu ja ümbritsevat kunstiteoseid kogusid, visuaalne maailm on tegelikult nende igapäevane vaimne toit sõna otseses mõttes, nad orienteeruvad enamasti seal üsna hästi, nad on sunnitud oma nisukesi, loomingulisi tõekspidamisi või ka noh, sellist loomingu praktikat nagu mingil moel suhestuma sellega, mis ümberringi toimub, mis on ajaloos toimunud ja seetõttu väga tihti on kunstnikud väga sügavalt ja põhjalikult ka kunstihaleprotsesside ühe või teise kunstnikuisiksuse üle nagu mõelnud ja need järeldused, mis sellele mõtlen, siis protsessi tõlgendamisprotsessi käigus on nagu sündinud on väga tihti huvitavad. Ja ka seekord ei saa salata ka seda, et näiteks kui Marko Vaide tulevad rüütelkonna hoonesse klassikakoha 1000 näitusele siis ma üldse ei imestaks, kui seal sünniks hoopiski uus mingisugune kunstiprojekt. Aga nüüdne kunstnikuga kohtumised on muidugi olnud meel ka niisugused kohtumised mõnes mõttes vanade sõpradega, sellepärast et kõik need kunstnikud, kes siin väga rõõmsal meelel ja hea meelega tõesti tulid, kaasnes selle üritusega Sirje Runge ja Enn Põldroos ja Peeter rulas. Jaga Nikolai koormašov tegelikult nende inimestega on nagu muuseumi ammused soojad suhted. Ja Nikolai korrašovi puhul tuleks nagu eriti täiesti rõhutada seda, et ta tutvustab Eesti kunsti vene keeles, tähendab venekeelsele publikule. Ja see on see koht nagu muuseumis, kus me tõesti tunneme, et me võiksime ka järele võtta. Suhteliselt vähe tegeleme meie venekeelse publikuga, võib-olla ka välismaalastega, eks siin ole oma keeleprobleemid ja mis eeldaks ka tunduvalt intensiivset publitseerimist. Aga Nikolai, kolmas show on seekord kohal 27. novembril ja valmis kõigil, kes vähegi eesti kunsti vastu huvi tunnevad, sellest rääkima oma mõtteid jagama. Ja samal ajal õieti hoopis pikaajalisemat kohtumiste, seeriana või ürituste seeriana. On käivitatud ka kuuma pärastlõunad, mis toimuvad praegu rüütelkonna hoones. Kui kumu pole sugugi valmis veel, mis asjad on need kuuma pärastlõunal, need ikkagi tähendavad kunstiteadlase suhteliselt kuivemat ja igavamalt juttu. No ei tähenda ja ma loodan, et ei tähenda, kohe sugugi koha pärast lähevad tegelikult on mingis mõttes ka selle meie erakordselt positiivse ootuse ja toimetamise olukorra jagamine nagu meie vaatajatega, sellepärast valmistades ette kõiki neid tegevusi, programme, ooteks, positsiooni kumu hoones, me mõtlema väga palju ka selle üle, loomulikult kuidas seda teha, ja pisut ka katsetame. Nietzsche kohad enda näitus on mõnes mõttes ka niisugune katse polügoon, materjali esitamise ja näitusesaalide kujundamise, emotsioonide, aktsepteerimise ja muudes niisugustes tähendustes ja pärast lõunat, ega me tahaksime nagu tasapisi iga vaatajaid lihtsalt suunata tema mõtetes ka selle tulevase muuseumihoone juurde tähendab suunata uude muuseumihoonesse just kõneldes nagu mingitest üksikutest lõikudest, üksikutel kitsamatele teemadel, aga kunstiteoste ees ja kõnelda või suhelda just niisuguste kunstist, kõnelejatega, kes on väga kaua aega ühe või teise teemaga tegelenud, kellel on olnud aega, kes on süvenenud kunstniku mõttemaailma ja kunstniku mõtetesse ja probleemidesse ja kellel tänu sellele mõtet sedavõrd selginud, et suudavad tõepoolest vahendada seda selginud täiesti niisugust läbi kaalutud ideed või oma mõtteprotsessi tulemust, et ma usun, et seal ei ole midagi niisugust erialaliselt puterdavat, vaid otse vastupidi, et see on nii sihukeste selgete läbi tunnetatud seisukohtade esitamine. Ja kui sageli ja mis ajal täpsemalt need kuma pärastlõunad toimuvad. Pärastlõunal toimuvad kahe nädala tagant aga aastavahetusel jõulude paiku ja sealt edasi on natuke pikem paus, aga üldiselt nende ürituste vahel kaks nädalat, järgmine on viiendal detsembril, seda edasi 19. detsembril. Ja siis me alustame juba jaanuarist taas jaanuari teisel poolel või keskel. Ja viiendal detsembril, mis kell jää, millest siis ette tuleb kõik oma pärastlõunad algavad kell kolm ja on tasuta või õigemini sissepääsuks piisab muuseumi pileti ostmisest. Ja järgmine kumu pärastlõuna kannab pealkirjakunstipärane agul sest sellesse koha 1000 näitusesse on nagu põimik antud nisugune, muutuv saal lakkamatult oma ilmet muutev saal, kus siis iga kahe-kolmega talente eksponeeritakse erinevatel teemadel kunsti- ja pes Wiiralti träni sarja ekspositsioon ja need on siis seal väljas on koguli teema, Nietzsche kunstipära laguneb või jagulise mis on Eesti Kunstnike tõesti, eriti 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel nagu inspireerinud ja muide ka eesti fotograafia väga palju inspireerinud maaliline agul on siis nagu kõne all just viiendal detsembril. Selge ja järgmise nädala kohta olgu siis öeldud. Kohtumised kunstnikuga näitusel toimuvad neljapäeval, 25. novembril kell 17, null null, kui Enn Põldroos räägib Adamson-Ericu muuseumis Adamson-Ericu loomingust. Samuti reedel, 26. novembril kell 17, kui rüütelkonna hoones näitusel koha tunne on Marko ja Kaido ehk Marko Mäetamme, Kaido Ole. Ning laupäeval, 27. novembril kell 15, kui samal 2000 näitusel räägib eesti kunstist vene keeles Nikolai karmasso. Kahel õhtul järgmisel nädalal toimub ka üks teine sündmus nimega üks pluss üks võrdub eks. Sellest, millega täpsemalt on tegemist. Rääkisin korraldajate Karin Laansoo. Johannson, sega. Neljapäeval, 25. novembril ja reedel, 26. novembril toimub ühel päeval Eesti kunstiakadeemias ja teisel päeval kinos Sõprus. Selline üritus nimega üks pluss üks võrdub üks. Nagu ma tean, ei toimu mitte esimest korda mitmendat korda sees ja no ja mida see üks kluseks tähendab? See üritus toimub nüüd kolmandat korda ja teemaks on seekord valitud film kaasaegses kunstis. Ja selle põhjal on siis kokku pandud Screeningu programm kunstiakadeemias ja teisel päeval sõpruse kinos, siis 35 millimeetrisele formaadile tehtud kunstnikefilmide programm. No võib-olla veel lihtsalt sissejuhatuseks, eks, pluss ühest, et. No ma arvan, et kõige toredam on öelda, et see ei tähenda mitte midagi, see on üks, lihtsalt matemaatiline paradoks. Siis võib öelda, et oi, see tähendab kõike, et, et sa võtad Ühe asja teises ja siis ühendab nad ja, ja, ja sellest tuleb mingi mõttekas tervik. See on ilmselt nagu see loogika, mida me oleme seda üritust alustades nagu silmas pidanud, et, et me oleme ühel üritusel siis üritanud kunstnikke ja arhitektuuri dialoogi luua. Ja, ja siis kunsti ja muusikaasi oli siis esimene mõte põhimõtteliselt ongi selles, et kunst ei ole ju ometigi mingisugune hermeetiliselt eraldi kõigest muust maailmast toimib seal kunstis samamoodi, vahetuvad mingisugused huvi, fookused kuhugi välja, kuhugi kunstist välja, mis on ühiskonnas huvitav, see on ka kunsti jaoks huvitav, et ja samamoodi sihukeste paralleel kääride või, või huvifookuste nihutamine sellega saab suhteliselt huvitaval viisil vaatepunkti nihutada ja, ja kuidagi veidi spetsiifilisemalt rääkida, et kohutavalt tüütu on see, kui kunstist räägitakse alati väga üldiselt kunstilise filtri läbi võib ükskõik mis teemat käsitleda ja, ja kui nüüd võtta see kunstifilm, siis nüüd me oleme siin üritanud sõnastada, tahame teha näiteks siukest, väikest pisiblufi, käsiraamatut, filmi viidetel põhinevast kunstist ja seal on mingisugune trend, mis nagu mõtlema hakata tavaliselt saab alguse kuskilt. Esimesena asjana tuleb meelde, et konsultalistid ja kuuekümnendatel seda just nagu ei tehtud veel, aga aga Sindi söömine tuleb 70.-te lõpust meelde kõik need nimetatud filmistiilid. Ja ausalt öeldes noh, nagu sellise tõsise moena läks lahti üheksakümnendatel mingist samasuguse loogika alusel, nagu meil on räägitud telepõlvkonnast. Et kui näiteks tarvas Gordon, kes on vaieldamatult teinud selle žanri või kes on vaieldamatult filmiga tegeledes oma kaasaegse kunstniku renomee üles ehitanud kui ta on rääkinud oma esimesest filmi institutsioonist videoinstallatsioon, milleks siis oli duetti forovoxaiko 22. tunni psühhov, kus ta võttis piiskuki tuntud Chico ja aeglustas seda kahe sekundit kaadrini sekundis, jättes ära heli, nii et sellest sai installatsiooni keskkonnas sihukene film, mida keegi tahaks seda algusest lõpuni vaadata, peaksite vaatama 24 tundi. Noh, selline kontseptuaalne ning mis muidugi on meeldejääv, aga mis üllatav-üllatav ka visuaalselt väga huvitavalt toimis, et teised asjad hakkasid seal mängima. Selle 24 tunni psühhoo filmiga käisid kaasas või paralleelselt siis saatis korda, on Hitchcocki filmist Window peategelastele postkaarte siis küsimustega, et mida sa oled temaga teinud viidates otseselt filmi sündmustikku. Kuule. Et Gordoni, see kinnisideelisus seoses Hitchcocki filmidega on muidugi fenomenaalne ja, ja väga huvitav. Aga milles filmi esteetika kaasaegses kunstis seisneb või mida see tähendab, kas see tähendab mingeid osutusi siis filmiklassika või, või tähendab see mingite tehniliste vahendite kasutamist või kust see piir on, siis läheb, et mõni videoteost kasutab filmi esteetikat ja mõni on lihtsalt video. Sa ise juba nimetasid mitu asja ära. Et üks variant ongi konkreetsete filmikatkendite kasutamine, et võetaksegi tükid juba tehtud filmidest, nagu programmis on maarjaSmorši discaysis, mis kasutab konkreetseid kokku lõigatud katkeid õudusfilmidest, siis alates 30.-test kuni 80.-te nendest on selline omaette nagu stoori või lugu kokku pandud siis teine variant võiks olla nagu ütleme nii, et filmide siis kas dekonstrueerimine või kuidagi ümberlõikamine või nendega mängimine, see, mida te, Douglas, Gordon võib-olla minu jaoks kolmas variant on see, et üritatakse mingisugust filmilikugas välimust või lihtsalt nagu mingit filmiku välist muljet tekitada, kas siis valgustuse või poosidega või. No ütleme siis sihuke filmilik jutustusviis mis väga mitmel puhul võibki üle minna, noh, nagu kunstnikufilmide tegemiseks, aga seal on oma erinevus, see erinevus nagu kaasaegse kunstiga tihtipeale sa ei saa seda formaalselt, naerata kas, kui sa uurid selle kunstliku kogu kujunemislugusid aru, et, et see on tagasiviidav selleni, mida ta tegi kunagi mingis teises meediumis. Et see üks, üks näide, mida Karin kasutas, ma arvan, et kõige tuntum, eks ole, on siin eelis tila kelle puhul, kui nüüd vaadata neid sõpruses Greeninguid, siis on tegu väga intensiivsete psühholoogiliste filmidega sellise psühhoanalüütilise isiksuse käsitlusega lühifilmidega. Aga me peame ühtlasi ka silmas pidama, et, et kõik needsamad filmid, mida mesis, sõpruses näitame, on ühtlasi tehtud ka videoinstallatsiooni peast, kus need on jutustatud mitmel ekraanil. Ja Ahtile spetsiifika ongi see, et ta kohati fotodena kohati siis näiteks hoopis filmid selliste testi intervjuudena katsetades ütleme mingisugust ütleme, koolitüdrukuid, kes tahavad tema installatsiooni tulla esinema kaati filmi plakatitega, nii nagu meil Liinasiib või pseudofilmi plakatitega. Ta võtab selle filmi kõnefilmikeele filmi väljenduslaadi klotsideks lahti ja no miks seda teha on, on väga lihtne või see on väga ihaldusväärne, sellepärast et film lihtsalt töötab. Film levib nii paljude inimeste hulgas, film on põhimõtteliselt see, mis loob sellega kaasaegse inimese kollektiivse alateadvuse. Seda ütles ju juba 30.-te projekt, et, et kui te tahate teada, kuidas sakslane õlut joob, siis, siis minge vaadake seda kinos. See on see tegelikkus. Ma ei räägi siin simulatsioonis. Kas Ahtile puhul see areng ei olnudki mitte niimoodi, et et kuna tal need mitme ekraani institutsioonid muutusid niivõrd töömahukaks, siis ta otsustas neid paralleelselt teostati ka 35 millimeetri finaadis. Ma arvan, et, et tal oli vaja filmiliku tekstuuri juba seal installatsiooniga ta tahtis, et see mõjuks filmina ja filmina mõjub asi siis, kui ta on tselluloosi peale üles võetud, sellel on rohkem ruumilisust, sellele on rohkem sügavust, rohkem värvinüansse ja ma arvan, et tal oli, oli ja seda 35 millimeetrilist juba alguses. Ja loomulikult tähendab siis lõpptulemuse teostamine mitte ainult videos, vaid ka filmis annab talle võimaluse liituda lihtsalt filmiproduktsiooniskeemidega, mis võimaldavad palju suuremat töömahtu ja pikemat aega ühe teosega töötamiseks. Aga noh, ütleme näiteks seesama esimene mitme ekraani Ahtile, mida kunagi 98. aastal Medelisationi näitusel näidati kunstimuuseumis on väga tagasihoidlik selles mõttes, et ta ei ole veel filmi peale tehtud, aga ta kasutab sedasama ütleme filmi fragmendi sugestiivse, sest väga-väga tagasihoidlikul moel. Ma arvan, et seal on kaks asja, et see üks on see kvaliteedi tahtmine ja teine on see, et kuidas seda produtseerida, kuidas ta tõepoolest oma asjaga töötama filmitiim, mis tähendab täiesti teistlaadi kvaliteeti Aga kes need teised kunstnikud on, siin on jutt, on Darius kordonist lisakülast siis Eestist vaatamist aines kunstnikepaar, kes on seda filmi esteetikat tugevalt ekspluateerinud kirju sugumite, Mari Laanemets siis on Lätilisteeriks poosise video, mida on ka näidatud kaste hoones. Aga ülejäänud, kuidas nad leitud on, kes nad on? Ma esimese näitega tuleks tagasi võib-olla selle, selle eelmise küsimuse juurde sinna, et väga selgelt väljendub see, kuidas nendes lühifilmides on konkreetne peategelane ja see autor, kunstnik, näiteks sarlon, teeni videotes ja, ja seal on, teen, on Rootsi performance'i kunstnik, kes teeb ise laule. Saron teen, esines muideks ka hiljuti kunstihoone juubelil oma laulude kavaga. Ja kõigepealt šarlon teenakas tegema perfoomantseid oma lauludega üks üks tema varasemaid asju 96.-st aastast. Selline video, mille nimi on, olen, on põhimõtteliselt selline laulu, juhuluuletüüpi improvisatsioon, kus ta kõnnib Harlemis läbi läbi mingisuguse kvartaliks üritatakse midagi müüa pakkuda, inimesed hakkavad teda tülitama, kui teda filmitakse nii edasi ja nii edasi ta laulab selles stseenis ja see on hästi performance'i laadne, ta on tehtud nagu perf, vabandasin, dokumentatsioon. Aga hiljem on ta selle oma lavapersooni ja oma laulud konverteerinud videosse, mida ta on hakanud üles võtma 35 millimeetrise filmi vahenditega. Niiet Need on just nagu mingisuguseid kerged nagu melodramaatilised muusikalid, üheksakümneminutilised kus tema ise on peaosas ja me ei saa enam päris hästi aru, kas tema performans käib ka väljaspool lina või on see midagi, mis on tema staari kujutluste selline neurootiline ülemängimine, mis siis annab sellele tema filmidele nagu selle tera, mis seda huvitavaks teeb. Nii et kui me jälgime seda, mis ta varem teinud on. Me saame aru, kuidas kasvab välja, et tema kui filmitegija roll vaesemast funktsioonist performance'i kunstnikuna ja paljude teistega on, noh ütleme niimoodi, see esimese päevas Greeningu materjal. Ma arvan, et see suurest osast hakkas kogunema sealt, kui Karin siin käis. Norras leidis selle vaarius morssi video, mis on Norra kaasaegse kunstimuuseumi poolt ka ära ostetud. Et see mõjus nii subjektiivset, et mõtlesime, et võiks teha midagi sellist võiks selle teemana üles võtta järgmisel üks pluss ühel. Nii sai sügisel mõeldud. Ja noh, selge see, et see on valdavalt see teema, see filmi esteetika teema on nendelt maadelt, kus tõesti selle jaoks produktsiooni raha on. Meil on siin näiteks Islandi kunstlik pürgija, ollakse totter, kes on oma kaks 98. aastal tehtud filmi teinud tegelikult Soomes? Sellepärast et Soomes tõepoolest on kunstnikel suhteliselt laialdane baas ja ligipääs filmivahenditele ja tänu nagu Ahtile maailmakuulsusele on sellest saanud ka mingi eraldiseisev asi. Seda tehakse inimesed teevad seda, inimesed õpivad seda koolis isegi kunstnikult. Või siis anubennonen, kes on samuti noor soome kunstnik. Sellel aastal oli nii manifest ta viiendal kui siis momentumi biennaalil mossis ja tema töö on siis nimega monument, info tõin vesi, või siis monument nähtamatule, mis räägib siis sellest, kuidas pime inimene linnaruumi tajub. Ja tegemist on väga sellise filmiliku, videoga väga sugestiivse muusikaga. Et nad neid tüpoloogiaid või neid tüüpe, kuidas kunstnikud, ütleme, filmiga dialoogid peavad, on väga erinevaid, võtame siis näiteks Portugali kunstniku Pedro finis reisi, kes on võtnud videolaenutuses sel filmide lõpus Narva teadaande, et te ei või mitte mingil juhul seda filmi näidata avalikult publikule, et see on eraviisiliseks kasutamiseks. Ta on lõiganud sealt ainult need tükid kokku ja teinud erinevatest filmidest paariminutilise väga külma kontseptuaalse lameda video, mis näitabki ainult neid tiitreid, mis, mis keelavad ennast näidata. Noh, see on selline teema absurdikeeramine, aga see on asjakohane kogu selle filmi temaatika puhul, sest et ma kujutan ette, et väga paljudel kunstnikel siin, kes on nagu otseselt ära kasutada mõnda olemasolevat filmi, siin on küll kindel, et meil on tulnud teha rasket tööd sellega, et nad on üldse saanud need õigused neid filme lõikuda ja uuesti näidata, neid ümber kontekstualiseerib. Et võib-olla tegelikult see kõige huvitavam osa minu jaoks isiklikult ei ole võib-olla mitte neid kunstnikku, filmid, mille puhul see erinevus, ütleme filmitegija filmidest on väiksem, et me peame nagu tagasi minema sinna kunstnikubiograafia juurde, kuidas ta sinna on jõudnud, mis on tema varasemad tegevusalalt vaid minu jaoks on kõige huvitavamad just need ümberkontekst oliseerimised. Et mingi fragment ütleme näiteks Mari Laanemetsa killusukmenti Rõud 66 on võetud klassikalisest Hollywoodi stuudio filmist proovitatud, seda ise järgi lavastada, see tähendab filmist sellest ajast, kus kaamerad veel ei lubanud teha välivõtet, kõik tuli stuudios lavastada ja kus auto pandi kuhugi mingi poodiumile, loksutati seda jälle hästi läbi taga ekraani, siis mingisugust maastikku paigalseisvad inimesed pidid siis nägu mängima, et nad sõidavad autoga. Noh, selline kogenematu silma teadmatu vaataja jaoks kummastavad ja sugestiivselt mõjuv klassikaline vana Hollywoodi filmis see et kui kunstnik seda näiteks kasutab, no siin on see otsene viide, kuidas ta kasutab filmi esteetikat või teine võimalus. Tõepoolest, nii nagu Maarja märtsis oli juttu, et ta võtabki konkreetsed filmid, mida ta lõigub ja mille ta uue tähenduse annab, komponeerides neid tükke ümber. Miks tagalas kordan näiteks, keda huvitab tegelikult abstraksemalt nagu katoliiklasi, süütunne ja, ja mingisugune selline deemonlik ja hingerliku konflikt mingil klišee tasandil. Miks ta kasutab Neid filme ja annab meile. Lahendus on see, et need filmid on just nagu see materjal, mille alusel kujundatakse arvamust, mille alusel meie arvamus kujuneb sellest, mis on hea, mis on halb, mis on huvitav ja nendest moodustavad nagu mingisugused konksud või haagid inimeste psüühikas, need toimivad, need mõjuvad meile järelikult mõjub ka väga tugevasti see, kui neid ümber kontekst realiseeritakse, kui neid ümber mängitakse ja ma arvan, et see on see, mis kunstniku ehk kõige rohkem huvitav. Ta ei tahakski kasutada neid lõike ja siile, mida ta ise filminud, sest seal ei ole seda kultuuriloolist tagamaad, seal ei ole seda laengut. Seal ei ole seda võimalust, et, et keegi võib-olla tunneb mõne siilu sealt ära võib-olla kasvõi alateadlikult, see hakkab tööle nagu ja käivitab mingisuguse õudusfilmi, mida, mida keegi on näinud. Ma arvan, et need kunstnikud kasutavad nii filmiesteetikat üldisemalt kui ka siis konkreetsete filmide tükke, nad tahavad ütleme, just selle kaudu siseneda sellesse samasse üldkultuuriliste viidete, käibekultuuriviidete äri, mis meid kõiki mõjutab, ilma et me peaks kohutavalt vaeva nägema mõtlemisega, et on see nüüd kõrge kunst või on see nüüd mingisugune psühhoanalüütiline, tohutult keerukas skeem ei vaata ju enamasti kui me just ei kirjuta mingisugust eriti targutavad esseed, me ei vaata ei Hitchcocki ega ühtegi õudusfilmi sellise targa pilguga. Me võtame neid samal viisil hädsusele, me vaatame neid mingisuguse elementaarse, sellise vahetu intensiivsusega ja ma arvan, et selline materjal, mida publik on harjunud pidama loomulikuks, omamoodi nagu teiseks looduseks. Et seal kõige huvitavam materjal kunstniku jaoks, sest sinna on produtseeritud nii paljude inimeste ühised kujutlused sellest, niisugune maailm on ja kuidas seal asjad käivad. Kui te rääkisite, et leidsid mõned tööd või teadsid mingeid teoseid ja tuli mõte filmi esteetika teema kaasaegses kunstis üksuse jaoks üles võtta. Kas te teatavad mingeid muid kohti, näitusi? Raamatuid on kindlasti kirjutatud absoluutselt kõigil teemadel köideta kaupa, aga, aga mingeid teisi kohti, kus sedasama teemat oleks üles võetud või kuidas seda on tehtud, sest see tundub nagu hästi elementaarne, korduvalt lihtne ja ja loogiline teema, aga on seda tehtud, on neid töid kuidagi otsitud, leitud, eksponeeritud koos. Jah, seda on tehtud, mul tuleb meelde üks kanada näitus, millega kaasas oli väga toekas kataloog. Ja muidugi see Douglas Gordoni ja Hitchcocki teema on selline üks kesksemaid, nagu selle filmi esteetika kunstisuhete vallas ja sellel teemal on minu arust ka. Ma arvan, et see oli suisa eraldi teema nagu kunstis ma arvan, et kasvõi ütleme kuskilt internetist sedasama kordaniseeviid vaadata, siis, siis me leiame üks kümmekond näidet, kindlasti sihukest näitab see selline tõeliselt popp teema oli 95 kuni 2000 eriti ilmselt intensiivistub see peale seda, kui kordan, Köler, Prize'i, et noh, loomulikult käib mingisuguste moodide järgi, aga samas võib-olla ei ole Eesti kontekstis selle asja teadvustamisel kõige olulisem. See moodvaid kõige olulisem on ütleme, artikuleerida või sõnastada mingisugune taas, mille põhjal saaks nagu teha teistsuguse loogika alusel kunsti, võta mind, mingi muu, mingisugune fookus, mis ei olegi nii üldine, mis oleks huvitav, samas noh, ütleme Eesti kontekstis ei ole seda tõesti näiteks palju tehtud. No tuleb. Esimeses üksuse pluss ühe programmis oli Mark raidpere minu isa Mark Raikpere video, mis on tehtud sellises David klinghilikus Essteetikas kergelt, et niivõrd kui on võimalik videokaameraga teha David Lynchi. Et on vaid nagu üksikuid näiteid, aga aga huvitav kombel, kuigi see on olnud nagu moeteema rahvusvaheliselt näitustel ei ole sellest tegelikult eriti räägitud. Eesti kontekstis seda ei ole nagu lahti kirjutatud ja seda kunsti pole selle nurga alt vaadata ja miks mitte vaadata sellepärast et see on kindlasti selline, nagu pühendus pinna laiemate huvidega. Et kui nüüd toolas Gordoni eraldi käsitlused välja arvata, siis sellist sellist üldisemat ajalugu kui filmi viidetes kaaseks kunstis tegelikult ei ole kirjutatud ja tegelikult me väga püüdsime leida sellele üritusele ühte inimest, kes selle teema suudaks nagu lihtsalt ja ülevaatlikult lahti rääkida ja seda inimest me ei leidnud. Nii et meie lahendus ongi see pisiblufi käsiraamat, mida me kavatseme sellel üritusel esitleda. Kui on hästi palju räägitud, sellest seal palju tüütuks isegi muutunud jutt kaasaegse kunsti ja publiku keerulistest võimaliku publiku keerulistest suhetest ja sellest, kuidas keegi armastage Sally kaasaegset kunsti. Et kui nüüd on tegemist teostega, mis peaksid vähemalt suures osas vaatajates tekitama mingisugusegi äratundmise või mingisugusegi nostalgiapuhangu isegi esiteks, kas need tööd nagu töötavad selle kaudu mingi äratundmise mingisugusegi teise kanali kaudu siis nii-öelda mingeid tee rajame selliseid kaasaegse kunsti juurde või et kui milleks, peab see inimene valmis olema, kes neid filme vaatama tuleb kas selleks halvaks ja segadust tekitavaks kaasaegseks kunstiks või siis mingi teistsuguseks emotsiooniks olemuseks. Aga minu arust nagu siin on kaks väga huvitavat äärmust. Ahtile filmid on sellised, mis väga harva jätavad vaataja ükskõikseks ja jälle inimeste tugevad emotsioonid ja armastus, armukadedus see kõik, mis 10 minuti jooksul ekraanil toimub, raputab su täiesti läbi, et see, kuidas nagu lühikeste täpsete dialoogidega väga detailselt valitud kujutistega. Noh, et see on erakordselt intensiivne ja minu arust ei jäta nagu ükski Ahtile. Dialoog on ikka super, ma soovitan igale algajale kirjanik. Igale algajale kirjanikule lugege või vaadake neid Ahtile filme, ta on ise kirjutanud selle stsenaariumi, aga et noh, milline töö seal taga on ja milline filigraanse täpsusega kuidas mõjub. Ja teiselt poolt on taaskord on kelle filmi pikkus on 75 minutit ja mis paneb nagu tõesti vaataja kannatuse proovile. Et ta on võib-olla pisut liiga pikk ja liiga arendatud nüansimeelega, et kannatamatu, vaata, jaksaks seda lõpuni vaadata. Aga ma arvan, et, et saab mõlemat, saab intensiivseid emotsioone saabuma, nüansimeelt arendada. Ma olen täiesti veendunud, et kunstikohus ühelt poolt on mingis mõttes vaata proovile panna vaataja vaatamisharjumusi, et vaata, et välja loksutada sellest nagu tugitoolitundest nii-öelda. Aga ei saa teiselt poolt öelda, et et me ei oleks mõelnud alguses, kui me hakkasime seda üritust tegema sellele, et oleks nüüd ometi ükskord ka nii, et saaks sellest mõningaid nagu kaasaegse kunsti asju näidata. Dolby stereo surround ja 15 meetrised taanilt selloydi pealt, mis on. Ma arvan, et palju suurem argument, ütleme kino kui teatava rituaali inimesed lähevad, istuvad pimedas saalis maha ja kõik kollektiivselt vaatavat Ühte suurt ekraani selle rituaali olemas, ma arvan, on midagi, mis on veidikene nagu kaasaegsele kunstile vastukarva. Ma arvan, et seal see element, see vaatajate nagu paitamise element, noh, heas mõttes et ka kaasaegse kunsti näitamine siin selle ütleme maksimaalse visioon kvaliteediga, mis meil tänapäeval tehniliselt võimalik saavutada oli kindlasti üks eesmärk, olgu see siis lahendatud, ütleme, Ahtile võtmes, mis on ju põhimõtteliselt psühhoanalüütilised melodraamad väga tundlikult meisterliku dialoogiga komponeeritud, aga, aga sisulises plaanis ikkagi melodraamad. Või siis Douglas Gordon, mis on lõppkokkuvõttes ikkagi kontsertalistlik kunst, kuigi selleks on kasutatud filmivahendeid. Üks asi, mis selle vaatajaküsimuse pealt on üles kerkinud just nende eriti pikkade videotega seoses on nagu see, et ei jaksa seal näitusesaalis seista püsti ja vaadata mingi tunni aja eest filme, et no lihtsalt või siis kuskil puupingi peal kõgelega. Palun tulge kinno, istuge pehmes toolis, sööge šokolaadi ja vaadake head kaasaegset kunsti. Kordaks siis üle veel, et kuhu peab täpsemalt tulema millal kui palju see maksab, kas või vahepeal ära minna? Ja kust saab infot, kui kellegil peaks olema? Tahtmist seda üritused on siis 25 ja 26. November mõlemal õhtul algavad kell seitse. 25. novembril Eesti kunstiakadeemia suures saalis. Üritus on täiesti tasuta. Reedel, 26. novembril kell seitse sõpruse kinos, siis tavalise tudengipileti hinnaga 40 krooni tooni ja eestikeelse programmi leiab aadressilt www punkt. Looming. Punktork. Selline oli siis tänane kunst, R-ettepanekud kommentaarid, saatke palun aadressil kunstate R, E venelane alles aitäh kuulamast ja kohtumiseni järgmisel pühapäeval ikka kell 18 15. Kunst.