Tere, mina olen Anu Allas. Stroosak, te kuulate saadet kunst, äärm räägime peamiselt graafidest. Nimelt toimus kolmapäeval Pirita näituste paviljonis eksaminer, mille oli korraldanud Tallinna linnavalitsus. Seminari nimi, graffitikunst või kuritegu. Seminaril leidsin ma hulga politseinike ja mõned kunstiteadlased. Kaks noort kunstiteadlast, Maria-Kristiina, Soomre ja Andres Kurg on tänaga stuudios. Ja lisaks on stuudios taik, kellel on erinevalt meist kõigist, kes me võime siin krahvitist pikalt-laialt teoreetiliselt või vähem juttu vestan täigilon, Angraphidiga ka isiklik kogemus, kokkupuude ja tema siis esindab sellist natuke teist vaatenurka kui meie kõik ülejäänud. Tulles selle seminari teema juurde, kas grafiti on siis kunst või, või on ta mingi kriminogeene tegevus? Ilmselt on siin meie väiksel ümarlaual ainult üks osapool, kes sellele küsimusele lastaks vastata. Ta ikka sind on politsei taga ajanud, sellepärast et sa joonistad, on küll kaks kaanonist kätte saanud. Meil ei ole kuhu sa tavaliselt joonistad, viimasel ajal ma olen teinud rohkem selliseid mitte ning kriminogeensus töid ehk siis teisisõnu olemas kas sein, omaniku nõusolek, mingil juhul isegi temapoolne tasu selle töö eest või siis on sellised poollegaalsed tööd, ehk siis teisisõnu seina omanik ei avalda just väga suurt protesti, kui ma sinna peale midagi teinud. Et päris nagu sellist olukorda, et ma läheksin kuhugi õue ja õhusin kedagi eraomandit ja olnud. Oled sa kursis, mingid ma ei kujutagi ette kohalike omavalitsuste eelnõudega sätetega. Mis tegevus üldse see grafiti, kuidas seda mingi seadusteta nagu defineerib, mis sellest nii kuritegelik? Kuna see käib sama paragrahvi alla, kus, kus kohas on kirjas umbes pargipinkide kraapimine, on ohtlik tegevus ja selle selle eest karistama 10 päevapalga suuruse trahviga. Aga kriminogeensus tegevuse kohta otseselt, no minu teada seda, et Eestis on siiamaani räägitud, et selles mõttes oli see tänane üritus viile paviljonis esimene Gustav asja üldse arutati. Aga miks sa seda teed, seda graffitit või kuidas sa seda tegema hakkasid, mida sa joonistasin seintele? Ma ei oskagi öelda ühte asja kokku võtta nagu raske, et ma arvan, et on kahte sorti asju, et üks asi on, on selline, mis on minu enda nimi. Teine asi, mis on lihtsalt krohvida ja teine osa on seemiaga, ma üritan, võib olla inimesi natukene mõtlema panna või kuidagi tähelepanu äratada või natukene juhet kokku ajada nagu näiteks näiteks mingisugune sein, kuskohas on kõik traditsionaalse graffitit täis ja siis sa teed siin äkki mõni Kuvistliku kompositsiooni, mis ajab juhtme kokku, ma arvan, kõikidel grafititegijatega, ka inimestega, kes seostuvad grafitit ainult teatud välise. Ma ei oskagi öelda. Aga nagu ma aru saan, tehakse seda, sina ütled, grafiitimine, grafiti, kuidas õigem? Mina ütlen grafiti sellepärast, et see ameerikapärane hääldus ehk siis grafiti on sisuliselt ka see, kui ma kirjutan peldiku seinale. Mori on see teine argumoreyngrofiidist, siis ma pean silmas rohkem seda ameerika pärast aerosooli kunsti. Aga seda grafitit teaksin üksinda kui nii-öelda kollektiivse loomingu, noh, kas on Tallinnas näiteks Eestis ka seal? Tavaliselt tavaliselt ongi probleem selles, et kui sa üksinda lähed tegema, siis, siis on see palju ohtlikum selles mõttes, et see ei ole kedagi, kes, kes usus aiatagust järgiks samuti, no igasugused muud probleemid tekivad üksinda liikumisega kusagil õhtul. Nii et tavaliselt on sellised kollektiivid kui seda sõna kasutada kaks, kolm, neli, viis inimest ja kollektiive, noh, mitte midagi nagu fikseeritud konkreetsed, vaid tihtilugu lihtsalt nagu mingisugune punt sõpru või tuttavaid, kes käivad koos joonistamas. Kui tihtipeale on räägitud, sellest, räägiti ka tänasel seminaril, et et need on kuidagi mingid heidik, noored, kes grafiitiga tegelevad et nad on probleemse taustaga ja, ja mida kõike muud. Kas sina ja esimene sõbrad, olete te kuidagi probleemse taustaga? Ma probleemse taustaga olnud probleeme väänanud, eksis nii ütleme sotsiaalset isiklikku kui ka mingeid majanduslikke probleeme, kusjuures ma madal lugesin mingisugustki vägi, bakalaureusetööd veel see magistritöö, mis oli just nagu Eesti grafiti tegijate mingisugune sotsioloogina. Tüüpiline Eesti grafititegija on pigem hästi õppiv korralikust perekonnast, korralikul majanduslikul järjel olevast perekonnast noor mitte mingisugune, siuke paadihoone. Ses mõttes. See, miks ta seda teeb, on see, et muud väljundit talle meeldib loomulikult mingisugune osa noorematest teeb seda ainult sellepärast, et neil on seal Popperk. Kui suur see ringkond Eestis üldse oskad sa hinnata nagu, kas või linnade lõikes. Ma arvan, et kõik kokku, kui võtta selliseid pühapäeva joonistajad, siukseid, kes on paar korda teinud Manuel, pole kokku mingi sadakond, võib-olla hästi umbes. Hoiate te nii-öelda madalat profiili teateringkonnas nagu üht-teist tuleb tänaval vastu tuntud Tartu grafititegija. No põhimõtteliselt on selline süsteem, et enamus nendest grafiti tegijatest alustavad ja tegutsevad, võib-olla aasta-paar kaovad ära. Aga sellised põhinenud, kes on olnud viis, kuus, seitse, kaheksa aastat näiteks need on, need on ammu tuttavad ja kõik nagu teavad sellest suuremas või noh, püsivamas ringkonnas 11 päris hästi. Enamik nendest tuntud nimedest on hulga mõni rääkinud nii-öelda sellest kogemusest politseile vahelejäämise son, mõni toonud seda. Drow On küll, aga minu tutvusringkonnas on see pigem sihuke poolkoomiline olukord, näiteks mul ühe sõbraga juhtus ike kaheks loved võeti, vahe oli politseijaoskonnas natukene aega. Natuke ta vanematele kuhugi helistati ja siis, kui ta hakkas ära minema, siis oksteleks politseinik järgi mingisuguse pooliku lilla värvi purgiga. Seda, et üks teine tüüp oli selle sinna unustanud. Ma ei ole sellega midagi teha, võtta endaga kaasa, sul, äkki läheb vajaline noh, et minu teada on politsei suhtumine umbes selline. Peab ju midagi tegema. Aga samas mingisugust karmi kätt ma ei ole siiani nagu kohal. Kui Pelgulinnas on üks päris kurikuulsus politseinik, kellega on kõikidel kohalikel graffiti unistavatel sihuke vaid koguda olnud. No mis sa arvad, kuivõrd see mäng võimudega üldse selle nähtuse juurde kuulub, kui mängu osa No see mäng nii-öelda paratamatu, kuna mängu territooriumil ühiskondlik pind selles mõttes, et ühiskondlikud ruumi kaitsevad teatud reeglid et see on nagu paratamatu, aga mis puudutab selle kontrolli, siis on vähemalt minu arvates suhteliselt mõttetu, sest et see grafiti on nagu sihuke kasvaja või või Viius pigem et seda saab kontrollida ka seda päris välja juurde pole siiamaani õnnestunud kusagil. On see teeringkond ka mingil muul moel koondunud, kas grafiti kunstnikul on nii-öelda kohus kuulatav, ütleme, teatud tüüpi muusikat? Ei ole, see ongi selline asi, kuidas nagu nooremad tüübid satuvad sinna kuidagi läbi hiphopi ja niimoodi, aga aga need, kes on selle süsteemi, selle kunsti, see natukene rohkem olnud, siis muutub see muusikaline side järjest kaugemaks ja muud sellised välismaised tutajat nendel on nagu pigem vastupidi, et see hipopi asi käib meil väga pinda. Et seda grafitit hiphopi topitakse nagu mingisuguse kompoti ja serveeritakse nagu mingisugust tervikut, nagu ainult nagu hipopikat seonduvat. Et tegelikult on see täiesti eraldiseisev eksisteeriv nähtus, saati. Mis sa ise arvad, kas ringkond nii-öelda kasvab või kahaneb ka Eestis? Juba taoline seminar Tallinna pealinnavõimude poolt korraldatakse noh ju siis nagu hakatakse kuidagi teadvustama, et seal on mingisugune probleem, mis justkui oleks välja uurimist või püstitatakse just seda teemat. Ma arvan, et see probleem on nagu sihuke õpitud suhtumise probleem selles mõttes, et nad on käinud kusagil Põhjamaade linnapeadel külas ja nad on istunud maha ja rääkinud, et mis teil toimub, see siis On räägitud sellest grafiti asjast ei ole, meil peaks ka vist mingisugune probleem või midagi ja siis kokku saadud ja noh, räägitud sellest, et midagi ju tegelikult peaks, peaks nagu parandamata. Et sinu arvates nagu ei ole mingisugune massiline sotsiaalne väärnähtuste kasv, nagu see põhjus, miks sellel teemal Tõsi on, ütleme, kolm-neli aastat tagasi see grafiti tegijad ringkond kuidagi kasvas suhteliselt kiiresti ja seetõttu kesklinna ja eriti just vahina kest, täituna sihukeste täägipommide, ehk siis selliste suhteliselt lihtsate tavainimese jaoks koerad, grafiidi oleningutega ja siis mida kesklinnale lähemal see grafiti töö on, seda, seda rohkem probleemidega neid tekitavad. Seda rohkem inimesi näeb aga selle asja kaitseks juba see, et ma arvan, et enamus nendest inimestest, kes nõuna graffiti probleemina ei ole kunagi näinud ühtegi sellist graffititööd, mis oleks Tulles nüüd tagasi selle seminari juurde, millele meil ei ole nüüd kuidagi omaette eesmärk vastanduda või kuidagi selle üle nalja heita aga just nimelt seda arutelu laiendada ja laiendada sinna suunda, kuhu ta tähendab päeval küll kuidagi ei jõudnud. Kõigepealt osalejatest, esinejatest ja sellest, mis seal räägiti olukorrast riigis, Kultuuriministeeriumi ja põhja politseiprefektuuri esindaja. Seejärel kolm ettekannet grafiti vandalismi olemusest ja arengust Euroopas. Need kolm ettekannet tegite kolm soome härrasmeest üksis Helsingi linnavalitsusest, teine FB-s Gioritist ja kolmas Soome riiklikust raudteest. Kahjuks öeldi valguses säärase meeste nimed meediaga suhtlejatel palun hoida saladuses, sest võib tulla, ma ei tea, mis laadi probleeme ja seejärel anti sõna Tallinna avatud noortekeskusele, räägite natukene sellest graffiti workshop-ist, millega sina Taical ikka seotud olnud. Ja siis natuke grafitikunstist ja seejärel veel kord grafitist kui kuriteost. Et mille ümber see jutt siis käis põhiliselt selle ümber, et kui grafiidi tehakse, siis mõnele hoonele, mis tõenäoliselt on eraomanduses ja kuna eraomand on kõige püham asi, mille peale üldse saab tulla siis esimene probleem on see, et sõditakse nii-öelda kellelegi isikliku vara. Andres Kork ja Maria-Kristiina Soomre, kes on mõlemad tegelenud ühel või teisel viisil linnakultuuriga Andres rohkem arhitektuuri ja ruumiprobleemidega ja Maria siis sellise nii-öelda subkultuuride või rulakultuuri ja muu taolisega millest räägiti. Saime teada, et kogu see graffiti probleem seisneb selles, et keskkond, mis on kuidagi enamusele arusaamatus, märksust emis kaunistatud, sisendab ohutunnet, või siis nagu see ei oleks turvaline keskkond, mistõttu selle keskkonna märgistamine selles märgisüsteemis on iseenesest juba kuritegu. Ja nagu seminari lõpus lati meile vete teatud paragrahvid, mida võib-olla on kasulik teada, et näiteks karistusseadustiku paragrahv 203, mis räägib asja rikkumisest, siis 204, mis räägib avaliku asja rikkumises mis on, eksis nagu trahviga, teine kriminaalkorras karistatav ja nii edasi, et, et põhimõtteliselt seminar oli korraldada nagu sellelt positsioonilt et nagu keskkonnas isetegevuslik, kunsti või loomingulise eneseväljendusega nagu hakkama saamine on enamusele vastumeelne, mis kuritegelik. Mulle meeldis tegelikult selle seminari juures see, et Tallinna linnas ei ole ühest seisukohta graffiti suhtes üks linnaosa, kes oli tellinud selle seinamaalingu mõnedelt kunstnikelt või mingit noortekeskuselt. Kas ta nüüd otseselt grafiti oli, seda ma ei pannudki tähele, aga, aga igatahes munitsipaalpolitsei esindaja näitas sedasama seinamaalingut, et nemad olid seal maha pesnud või lasknud selle avalikud ära koristada. Et tegelikult puudub igasugune koordineeritud, mida tehakse, et munitsipaalpolitsei tegutseb ühtemoodi oma mingite reeglite järgi ja siis nagu noortekeskuseid täpselt nagu või linnaosavalitsused isegi püüavad nagu mingeid selliseid koledamaid seinu ära kaunistada ja, ja lasta noortel auru välja sealjuures, eks ju, et see oli päris lõbus ja ma arvan, et kindlasti lastele, kes seal kohal olid, kes esindasid sellist karmi käe poliitikat Helsingis, mis tegelikult on viimase kuue aasta teema, et varem oli Helsingi grafiti suhtes üsna liberaalne. Nii nagu näiteks noh, nad tõid seal nende jaoks halva näite, Saksamaa, kus ollakse siiamaani panin grafiti suhtes, aga soosivad, et nende jaoks oli kindlasti seal veidi kohutav nende soomlaste jooksed Tallinnas puudusse ühtki ühtne, selge arusaam, et kas see siis on kuritegu või ei ole. Et nemad rõhutasid läbivalt iga peatükk või alalõigu alguses, et see on kuritegelik ja, ja me ei tohiks sellest üldse rääkida kui loomingust ja me ei näita ühtegi pilti, sest et me niimoodi ainult soodustame selle vohamist ja nii edasi ja nii edasi, et, et see oli kohati isegi natuke koomiline, ma arvan, Tallinna Eesti ametivõimudele, kellel oli palju liberaalsem suhtumine Aga millest Helsingisse muutus, kui nad varem olid liberaalsed ja mitte. Selle tagamaid ma ei oska öelda, üks oli kindlasti see, et Helsingi oli 2000 kultuuripealinn ja enne seda siis hakati nii-öelda kodu kaunistama kõvasti, et sellise teatava linna identiteedi kinnistamine seoses Soome Keenia arhitektuurikultuuriga, mis siis näeb ette puhtaid valgeid seinu ja sellist puhast pinda igal pool, et grafiti, mis on justkui nagu sealt välja kippuv alateadvus, et see, see tuleb kindlasti hoida vaos ja kontrolli all. Teiseks võib see olla ka lihtsalt mõne millise partei üks loosung, mis mõjus hästi populaarselt, millest kinni hakati ja tehti asi ära nii-öelda, et grafiti puhul on see teema, et grafitivastasust saab alati poliitiliselt väga hiilgavalt ära kasutada sellise konservatiivse retoorika hulgas ja ilmselt võib arvata, et enne mõnda valimiskampaaniat jälle või valimisi tuleb see teema mõnikord ka meil päevakorda, kuigi seni on olnud suhteliselt marginaalne. Ja noh, selles suhtes ka arvata, et palju spekulatsioone seminaril täna, et et kas selline demoniseerimine muudab seda veel populaarsemaks, kas tekib veel rohkem neid, kes tahavad vallutada üha ohtlikumaid kohti? Ja võib-olla siiani liberaalne suhtumine grafiti suhtes on Tallinnast tõrjunud tagaplaanile? Muidugi see ei ole ainus põhjus. Selles mõttes ma küll kommentaariks ütleks, et, et mulle nagu täiesti kõrvaltvaatajana tundub, et, et see legend nagu Soome graffitit kui nagu tõelisest ande kraadist, mida nagu tehakse tõelise ohutähe all või et nagu Soome ühiskonnas on see, et kui sa juba mainid sõnagrafiiti mingis soosimas kontekstis, siis sind üldiselt nagu kutsutakse korrale, öeldakse, et ei ole nagu poliitiliselt päris korrektne ja et mõtle, mida see kaasavõitu. Et ühesõnaga kogu see demoniseerimine on viinud selleni, et Soomes või vähemalt Helsingis kogu see graffiti subkultuur on nagu tohutult tugev, et see, need märgid jõuavad sellest siiani iki, kuidas, nagu et need teatud staarid on seal ka nagu tõeliselt staarid. See ongi väga huvitav, tegelikult tõenäoliselt Eestisse sattus grafiidi just Soomest, näiteks kui esimesed täägid tekkisid Viru hotelli juurde, ütleme mingi 94. aastal. Muide, siiamaani näha minu arvates nüüd perfajutamist oli naljakas tegelikult samuti esimesed pommid, et seal samuti imporilt siia, Soomest, nüüd soomlastele siia seda jälle kuidagi hävitada. Oma probleemsid, kustutada. Aasia seminar mulle tundus nagu järjest rohkem sellise Soome initsiatiivil, sest et septembris oli toimunud nagu Helsingis konverents pealkirjaga vist anti-graffitikonverents, kus siis nagu soomlased nii-öelda kodutandril neid probleeme lahkasid ja siis tuldi nagu täna siia ütlema, et vaadake, et kui te ei tee seda, seda, seda siis on nagu teil kohe homme nagu ukse taga olukord, selline ja kuritegevus on selline ja tee noored relvastatud järgmiselt ja siis näidati meile nagu pilte, mida graffiti kunstnikelt on kõike ära korjatud. Et selles mõttes oli minu arust tegemist natuke sellise propagandaürituseks ka nagu just nimelt Soome poolt, kes on nagu sellesse projekti investeerinud meeletult k nagu rahalisi vahendeid ja üritab seda noh, põhimõtteliselt nende jutustel, kes üle-euroopaliselt nagu maksma panna seda nagu nulltolerantsi graffiti suhtes. Et oma seda Euroopas võib-olla vähemuse positsiooni maha müüa linnavalitsustele nagu piis paid piis selleks et lihtsalt ennast õigustada ja teenida. Sind äike käest küsida selle ohtlikkuse ja keelatuse teemadel, et kas see on sinu jaoks kuidagi oluline, et see on justkui keelatud, mida sa teed või kas sa saad mingit lisaadrenaliini sellest või mõtlete selle peale, et sa teed mingit kohutavalt keelatud asja? Ei, minul nagu kaks asja minema häirib, on see, kui midagi teen, et see sobiks nagu selle kohaga sobiks selle hoone asjaga ka kokku. Et vähemalt enda arvates nagu püüan seda asja kuidagi paremaks muuta, mis, mille peal ma teen. Et nagu lisab sinna mingisugust elujõule. Ja millega seoses ma mõtlen, et võikski rääkida siis asja positiivsest poolest tegelikult, millest ongi mõtet rääkida, et me justkui praegu siin kõik kaitseme seda grafitit ja olema nagu väga sellel positsioonil, et vähemalt ei tuleks veni radikaalselt ära keelata vaid enne mõelda, et mis väärtus sellel grafiitril siis on, miks peaks laskma seda teha, mis te arvate? See väärtuse teema on nii-öelda ühiskondliku kokkuleppe küsimus, et see on sellise diskussiooni teema, aga selge on see, et see on teatav selline linnaelus aines, mis paratamatult nagu liigub. Ega see grafiit ei ole ka väga püsiv grafitit nagu maalitakse üle nagu taikest ütles, et ta teeb, tihtipeale, lisab midagi juurde juba varem seal olnud teosele või, või sellisele kirjale ja noh, selles suhtes on, ta näitab sellist linna elujõudu ja. Ma arvan, et see soomlast, nagu paranoia grafiti suhtes või nende soomlastega seal konverentsil esinesid näitab tegelikult seda avaliku ruumi tugevasti olulisust Helsingis. Et see asi läheb neile korda, neil on muidugi noh, seesama raudteesüsteem ja ühistranspordisüsteem, mis haarab paljusid inimesi Tallinnast, teadupärast enamus inimesi sõidab autoga ja siis ühiskonna marginaalse osa jutumärkides sõidab ühistranspordis ja tõepoolest kellelegi ei lähe korda nende mured ja probleemid, et natuke on see Tallinna puhul, et nii nagu avalik ruum on marginaalne, nii on grafiti sellega koos marginaalne, sest ta ei torka inimestele nii silmad, ei häiri neid nii otseselt neid, kes siis tahavad, et see oleks puhas ja korras. Inimesed on nagu rohkem, elavad oma kapslis töö ja kodu ja vahepeal seal on auto, selles suhtes on ta tan indikaator. Ta näitab mingeid selliseid jõudude vahekorda. Ta noh, nagu Hanno Soans ütles seal seminaril, et ta on ühiskonna alateadlaseks ja ta ütleb midagi sellesama ühiskonna kohta. Kui üks argument on see, et Tallinn tahab kuuldavalt olla selline turismilinn ja järelikult peab olema kõik puhas ja ilus ja korras, et muidu keegi ei tule siin meie ilusat linna vaatama. Et oli ka natukene juttu sellest, et tegelikult see grafiidi võib-olla üldse natuke nii-öelda räämas keskkond või mingisugune teistsugune keskkond võib olla vastupidi, mingile sihtgrupile just see tõmbenumber Noh, vanalinnas vist ei ole väga palju grafitit ka, mis on suunatud sellisele tavaturistile ja teiselt poolt seda räämas keskkonda, ma arvan, jätkub veel mõnda aega Tallinnas ja ja ma ei näe nagu selles erilist probleemi, et minu jaoks grafiti võitluse probleem, see oli natuke kunstlik, et seda ei ole ju nii palju avalikku ruumi, kus nii silma torkaks ei ole Tallinnas nii palju. Ühistranspordi osa ei ole nii oluline võrreldes Helsingiga ja vanalinna, noh, vähemalt ma ei olnud üldse tähele pannud vananedes grafitit, et pigem ikkagi kuskil mujal. Võib-olla ka vanalinn ei paku nii palju grafiti tegijatele sellist erutust või ma ei, ma ei tea. Sest nagu eriti palju vaba seinapinnad, kõik täisaknaid ja mingisuguseid keskaegseid paekivi ja materjali, millega ei saa teha. Aga sellel krohvid ei ole ainult selline suure pillimeestele, nii et seal on ka teistsuguseid. Täna on Eestis nagu juba räägiti, ei ole selliseid traditsioonilisi käsi areen ja nii-öelda, et ei ole nagu neid suuri rongijaamu, metroopeatusi või mida iganes, selliseid avalikke pindasid siis, kuidas grafitikunstnik üldse valib, selle pinnaga ta üldse mõtleb selle peale, et mis transpordisõlmed lähevad, kui palju inimesi seda sõnumit näeb, on seal see Eestis võimalik nagu sellise strateegiaga mõelda. On näiteks mõned jonni tööli ühel pulmatüübi teel ongi see hetk, mis kipuvad olema just majakatuste ja hästi kesklinnas näiteks kaubamaja juures tükk aega ja siis kunagi arvestades Narva maantee, teha kuhugi ka samuti maja katusele mingisuguse plakati peale oma töö ja siis üks teine asi on samuti àra maanteel, meiega tekkis päris huvitavaid probleeme. Lõppkokkuvõttes nagu see koht on samuti tähtis, et seda kohta võetakse ka selle pool teised inimesed vaatavad seda, teevad ja mõtlevad selle peale, et kuidas see võimalik on, et kuidas ta sinna pääses või selle töö sära ei peagi olema nagu tehniline viimistlus või mingi sõnum, et tihtilugu see koht ise ongi kohuseväärtussalongi. Mis mulje tegelikult teile ikkagi sellest seminarist nagu jäi, et mis võimude poolde suundumas võiks olla, et noh, see on loomulikult üks üldisem tendents Eestis, et kui Soomes on midagi tehtud, siis noh, automaatselt üritatakse sedasama mudelit kasutada Põhja-Eestis, see on peaaegu igas eluvaldkonnas. Nii. Aga mis nad sellest grafetist saab, mis te arvate, mis nüüd edasi saab? Seal esines üks grafitipesija või mees, kes organiseerib või selle kinnisvara omanik, kes organiseerinud neid grafiti maha pesemist ja tema kurbusega nentis, et tihtipeale see tulemus on palju hullem, et grafiti maha pesemine tekitab sinna hullema koledamat haigu. Ma olen ise seda kogenud, et et just sellise sama ühe kõrgele seinale tehtud grafiti juures, mis jääb mu koduteele ja mille puhul ka imestasin, et näed, kuidas ta sinna roninud, et pigem rohkem imetled, seda nagu loomisprotsessi katsud mõelda seda teed, et, et kuidas ta sinna on jõudnud. Et ühel päeval oli see üle värvitud, aga ta oli värvitud teist tooni, kui siis sein või see aluspind oli kokku oli selline tõeliselt õudne tulemas. Et noh, selles suhtes nagu, kui linnavalitsus võtab ette neid pesemisaktsioone ja kui ta tõesti nagu järeldab sellest seminarist, et nüüd tuleb hakata võitlema, et 24 tunni jooksul peale selle grafiidi ilmumist tuleb sealt kõrvaldada nii nagu Helsingis seda tehakse. Et see 24 tundi on kriitiline aeg selles mõttes, et see on nii-öelda see pildistamise aeg, et mida kiiremini sa reageerid, siis seda vähem jõuab ta pildistada, seda vähem ta saab seda avalikku tähelepanu, mis peaks olema see eesmärk. Et siis ma arvan, et see mahapesemise tulemus on ka üsna negatiivne, aga see ka enamusele inimestele ei meeldi. Et ühte selget suunda seal välja hõigata. Aga selle 24 tunniga meenus mulle see, et kui see asi välja käidi, siis 20. Me krohviti portaale selline töö, kus oli kirjutatud vaher pesemine. 24 tunni käis mees joonistada. Et see oli tore, aga mis puudutab seda pesemist, siis näiteks Saksamaal on tekkinud teatud parasiitsüsteem, kus kohas pesemisfirmad suhtlevad grafititegijatega ja paluvad ütleme, suurfirma XY sein öösel vastu seda seda kuupäeva täis, oli ta siis kohe järgmisel hommikul raiskaks, öeldakse ta, kuulsime, et teil on probleem, et me saame kohe tulla. Ja siis siis ongi kohe nagu jällegi kõik ravimid lahendate kõikjale. Mõlema vaheks ära jätma, et see on selle selle osa, eks absurdsus. Nojah, see on see oht, mida, mida tegelikult selline paranoia või võib tekitada, et ühel hetkel hakatakse nagu kokku mängima ja kaotajaks jääb see omanik, õnnetu omanik. Ja sest, et seda seal rõhutati ka täna piisavalt palju, et nutab alati keegi kolmas ehk siis nagu linn veeretab selle vastutuse linnaruumi eest või majaseintest omanikule kes enamasti ei tea üldse või ei ole üldse seotud selle nii-öelda maali, aga ometi on temal kohustus neid nii-öelda tagajärgi likvideerida ja nagu kohtusse läheb, tema, millest meile munitsipaalpolitseiga pikalt ütlustest Ma arvan, et varsti võib oodata näiteks Viru keskuses mõnda huvitavat grafitit, et siis siis kindlasti omanik läheb väga närvi. Ma vaatan, et see on nagu selline uus kuum avalik ruum, kus nagu käib väga palju inimesi päevas läbi ja, ja miks mitte, võiks olla see üks nagu hea areen, kus grafitikunstnikud saavad nagu selle adrenaliinisüsti kätte, et, et see on tõeliselt selline valvatud ja hoitud territoorium. Ma nüüd loodan, et raadiokuulaja tõlgendus ei ole hea avalik-õigusliku raadiosüsteem. Rääkides minu nädal oli neil eelmine talv Kiasmase kusagil selline projekt, kus oli vist iga päev, iga nädal tehti teatud galerii täis nagu töidesse vahetusest kuu aja jooksul mingi päris mitu korda. Et see on jällegi hästi kummaline neile endale selline vastus. Ühest kõvast linnavõim taunib seda ja teisest küljest nagu mingisugused kunstiringkonnad ekspluateerivad seda, kui kunsti teevad sellest ürituse meelse grafiti ürituste seeria on olnud päris pikka aega seal peetest iga suvi, Ansoni toad ning sakslased ja prantslased ja siis teevad. Ta ei ole, sest et seal noh, nende enda poolt samuti selline kuidagi kummaline on rääkida asjas ainult ühest küljest. Jah, see oli ilmselt see valitud seltskond täna, et nad ise rääkisid sellest, kuidas moodsa kunsti muuseumi Helsingis on organiseerinud mitmeid grafiidi maalimisüritusi ja siis nende sellise skeemi järgi tähendas see kahju ka ülejäänud Helsingi linnale, et need, kes tulid sinnagi Asmasse maalima, need Sorgeldasid täis raudteevagunid. Aga noh, kas see nüüd päris päris nii oli, et võib-olla tõesti seal mingi seos oli, aga aga selge on see, et, et kui seal ei ole see vaade, grafiti, ainult selline ühekülgne Enam-vähem samas grafitikunstnike tehtud lõuendit, installatsioonide ja muud sellised koeri igasugustel näitustel juba 80.-te algusest. Et see tegelikult seda, seda konserveerimist või midagi sarnast on püütud juba vanust aastani. Võiks teha üleskutse kõigile omanikele, kellel on kuskil seismas kolle, betoonaedade laskus ära maalida ja selle väärtus ainult kasvab. Millega ongi sobilik lõpetada? Nii et loodame kõige paremat vähemalt, mis puutub Eestisse, siis paanika ilmselt on enneaegne ja mingeid politseiaktsioone pole vaja käivitada. Ja diskussiooniks on püsivalt alati ainest kunstpunkt r. Nüüd siis natuke muusikast, plaadifirma kohvi Recordsi alt on tulnud välja uus plaat artistil pastakas, kes on salvestanud sellele plaadifirmale ka varem. Sellega seoses oleme stuudiosse kutsunud pastaka enda ehk siis kodanik Cramo Tederi ja kohvi Recordsi vaimse ideoloogi, kui nii võib öelda Hannes kaksi. Ma tahaks alustuseks küsida tegelikult selle kohvi Recordsi kohta. Et ma mäletan, et kui teie esimene reliis tuli välja, siis mind vaimustas võib-olla mitte niivõrd see muusika, mis seal peal oli, kuivõrd kujundas kohvi Recordsi kujundused, on olnud nagu vaieldamatult üpriski kõrgel tasemel siiamaani. Et kui tihti teie plaadifirma relistide kohta öeldakse, et muusikat eriti ei pannudki tähele, aga vat kujundusse on väga vinge. Jah, et kõigepealt üks väike täpsustus, et ma ei olegi niivõrd nagu vaimne ideoloogilisel plaadifirmal võib vaimse ideoloogiks võiks Cramo draamateatri pastaka endale ja teist teisi muusikuid. Ma peaksin enda enda nagu ametite sellest, nagu plaadil on rohkem nagu mingiks nagu korraldajaks või Kokotex. Elekter jah, võib-olla võib-olla selline sõna, aga, aga, aga noh, see võib-olla jälle liiga surustav. Aga plaatide kujunduste kohta me ütleme, et jah, on saanud küll kiidusõnu ja jalg on ka mingitel nii-öelda võistlustel isegi isegi siukseid võistluseks, et jah, võitnud just. Aga no tegelikult, aga samas ta on kuidagi kompaktlasi, et selles mõttes väga palju sellist kommentaare ei tule, et muusika on kehvem või kujunes, on parem muusika paremini kujundus kehvem, et noh, nii ja naa, selles mõttes tegelikult põlevad pidi on tegelikult olnud olnud, aga aga ma ise arvan, et rõhuks sellele, et oleks nagu balansis. Aga mis muusikaselts Ferekaid seal seal ja seal on Kohveregutse muusika, mida teevad siis kohvrecordsi muusikud või kes nad on? Artiste rings ristringil see väike, et sinna noh, ma loen, et kes nagu põhiartisti, kes nagu plaadis maa, soolo tantsis pastakas Tarmo Teder, galaklan, Taavi laadsid parvariseeru palun tükk. Ja põhimõtteliselt ongi nagu hetkel nemad moodustavad tuumiku, ülejäänud muusikud, kellega siis erinevaid projekte erinevatel aegadel tehtud või kellega, nagu plaanime teha erinevaid projekte, et nemad on nagu nad on siis nagu sellised nagu satelliidid. Aga kes võivad saada, nõus, läks nagu põhi põhi, põhiartisti staatiliselt samamoodi noh, ütleme selle nagu sihuke karm hierarhia või mingi staatus olla nagu nii-öelda see see tugisammas aga, aga lihtsalt nagu. Erinev erinev kaal, kaal on erinevatel muusikutel küll, et siin nagu põhjendada on keeruline, selles mõttes ei ole siin nagu selles mõttes tegelikult nagu. No kuidas sa said need samas läks põhjar teiseks, selles mõttes sihuke mulje jäänud, et sina, sina ja Villem ja muidugi Jaanus äkki kui kuulate ja niimoodi omavahel, et mis on kellegi meelest hea ja niimoodi siit siit koorub välja see, see nagu, mis, mis võib-olla tõesti jah, et see tähendab seda siis, et nende artistide puhul, kes on nagunii-öelda nagu tuumika teisele poole, siis need, kes nagu leible asju, siis plaadid masinaga korraldavad, siis on see arvamus kõige rohkem nagu kokku langenud. Kuivõrd on kohver rekord, selline äriprojekt, mis peaks justkui oma mingisugust kasumit või kuivõrd on ta selline? Kunstiprojekt, mida tehakse nii-öelda vaatajate-kuulajate silmade sära nimel, noh, minu jaoks on tegelikult niimoodi, et selles mõttes nagu et kohvi Records on üks paljudest projektidest, millega mina siis täielikult veel mu kaastöölised nagu tegelevad, et sinna selle kohvri kõrvale kuulub samastiga kohviraadio ja näiteks ajaleht, teadlane või siis näiteks kohvi nagu sisekujundus, et need, need inimesed, inimeste ring või kes nendega tegelevad nagu päris suures osas nagu kattub ja, ja noh, kuigi Ramo, näiteks osalenud viimases, minul sisekujundusprojektis, aga läbiva muusika ta ikkagi nagu, nagu selles mõttes nagu kaudselt mõjutada ütles, et selles mõttes nagu minu arust asjad on nagu, nagu rohkem nagu, nagu seoses kõik ja kõik jah, ja, ja selles mõttes kindlasti on nagu nende tegevust asjade osas on nagu niimoodi, et üks asi on nagu rohkem, siis teine nagu vähem, aga aga mõnes mõttes on nagu nad tahaks, nii et kõik oleks nagu kunstiprojekt, põhimõtteliselt. Aga tegelikult no see on niimoodi, et 95 protsendi osas ja ülistada siis kõikide projektidega nii olnud. Aga kui siin juttu oli, sisekujundusest ja muust, kuidas ta üldse kõik kokku saite, oli, kes seal seltskond on, see tuumikseltskond peale sinu eirama. Ja kuidas te kokku olete saanud? No ma arvan, et, Oluline moment asja juures on see, et me oleme kõik Viljandist pärit Viljandi kõik kotid, no mitte kõik, ütleme, et noh, palju paljud sellised mina, Ramoja Villem Valme, et nagu Viljandisse, et millal siis nagu mingi sihuke kodulinna nägu, side, see, mis meid siis nagu niimoodi nagu ühendab, nagu nagu kokku võtab südame möllab samad naljad, saame üksteisest väga hästi aru, et mis nagu, mis värk on, keegi ütles kunagi, põhimõtteliselt on kõik Viljandist pärit mingi mingit pidi noh väga vilistades tegelikult tegelikult küll jah, ja aga inimesed, keda veel siis nagu nimetada siis nagu noh nendesamade kujundust autor on Jaanus Tamme, et, et tema on siis kõik nende viimaste viimaste plaatide kujunduse teinud. Ja jah, et see on, see on nagu see, see on nagu see tuumik, et sinna nagu. Ma tean, et mul keeruline seal nimekirjas ette lugeda, et seepärast see, kui keegi kuuleb ja tema nime näiteks on välja, siis ta nagu äkki ta kurvastab aga ka Henriku nimi näiteks Sevilla kellegi mõtlemise peale küll, et paneme. Henrik Henrik. Ka asjaosaline, aga pärast Viljandit, kust mina tean, teete, on Eesti kunstiakadeemiast kõik. Miks te siis üldse on jutusaates konspekteeride, olete kõik need kunstiakadeemias mida? Mooni mina õppisin siis arhitektuuri. Rama plaadi peal on siis raadisuse raske nagu näidata, aga, aga põhimõtteliselt Ramo ise nagu need joonistused teinud. Ütleme, graafikan Rama Tre. Sulest ja siis on veel Jaanus Tamme, aga siis on veel üks kujundaja. Isla eliinadeni. Pilt on siin keskel, siin on jah, kolm kolm kujundajat on siis seekord sellel sellel plaadil kolme inimeseni on koostöös siis erinevast kaks inimest enam-vähem ühes vanusegrupis ta üks on siis 30 aastat noorem. Järgmisest 10-st eelmisest järgmisest. Raha rägi võib-olla oma nii-öelda kunstniku karjäärist või, või ongi, ongi sinu töö pigem selliste plaatide tegemine, kus sa saad kompaktselt ühendada nagu seda visuaalset poolt ja muusikat ja seda nagu ühtse pakina maha müüa või kuidas sa seda asja näed? Et mul ei ole väga vahet, samas ma teen moone pilte, mingid asjad on nii, brigaad on piltide seas on kõlarid, sest ma olen ühendanud sinna selle mängija siis sealt tuleb muusikani piltidest, et mõlemit mõlemat, tehnika, poeg, metsa, maalin, joonistan ja seda muusikat. Viimasel ajal on rohkem muusikat teinud, joonistanud ja maalinud, aga. Hoopis rohkemale kunstnik või muusik. Tean seda ma ei oskagi öelda. Mis muusika see on, mida sa teed ja kuidas sa kuidas ma käin arvuti abil seal, mängin sisse kitarri ja laulan natuke natuke, mängin kitarri, basskitarri, flööti ja arvutiprogrammi abil seal trumme ja miks siin ja siin on küll niimoodi kolm lugu näinud akustilised akustilise kidra ja lauluga. Et siin ma olen loolina üldse mingit elektroonilist tausta. Ma ei, mina ei mõtle mingisuguse sihtgrupi peale kui ma oma muusikat teen, Ma lihtsalt teen nii, nagu tundub, või mis mulle meeldib, et ma ei. Ma. Ei mõtle valmis, et kuhu, millisesse stiinideks kuuluda, kuidas ta võiks, mis kell ja sarnase kontseptsiooniga töötab kohvi rekord, sest et me läheme niivõrd nagu stiilile või sihtgrupile, vaid lähtuvad siis kõige rohkem iseendasse nagu enda aastasest ausaks jäädes, et, et mis asi nagu endale, nagu, nagu meeldib ja ja nii ongi, seepärast on ka tegelikult seda stiilist määratlus nagu väga keeruline veeruline nagu välja öelda tõepoolest nagu on jah, mingi muusika nagu ajakirjanduses mingisuguseid termineid leiutatud, mis nagu serva pidi nagu haaraks nagu nagu selle stiiliga. Ma ise ei taha siin nagu kasutada minu arust kandilised määratlused. Mul on see, et kui mõeldagi mingite stiilide peale puhtalt, siis alati kõige stiilipuhtam on näidanud natukene igavamad, et sa need lahedad asjad, mis nagu endale meeldinud ongi kuskilt mingi ta ära öelda ja vahepeal sadanud, et kunagi nagu mingi puhasti mulle nagu ei ole väga väga meeldinud, et või ei ole äratamine. Muusikakriitikud räägivad alati ühte juttu, seda, mis nad on endale enda jaoks kõige õigem. Tundub, kuidas sa ise oma muusikat oma plaadikujundusi oma pilte kirjeldaksid. Mis maailm see on? Oled sa kunagi endajaks üritanud sõnastada seda? Vastake? Sõnastama sellises vormis on selle kirjutanud ja ma mõtlesin, et maailm ongi, mis teed seal? Midagi sinnapoole. Kui me tulime siin Eestis, et millest me räägime This näiteks marjadest pohladest, ma arvan, selline maailm võiks olla avatute varjulisema. Mariumise. Ja loen ma siit pressitekstist, et kuna on tegemist kohvi Recordsi juubeli r liisiga siis tähtpäeva puhul kingib kohvi Records Ramodedre isale liitrime. Jah ja no lase tähendab tramodedele isa nimi on Jaan tema seal au üles, liitri vett, ütleme 10. puhul. Kas meevalik seal on ka mingi ratsionaalne põhjendus? Pahasti, kui seal mõlemad Viljandis elasime, siis tegime koos pannkoogi, siis meil on alati see, et mina tegin pannkoogid Johannest ime Johannese lisa kõva mesi, messing. Siis ta nagu meiega tuli sinna siis. On jah, mulle tutvuse kaudu. Küno kuulsite saadet, kunst. Err, mina olen alles, minul on Andres Kuusk. Kirjutage meile aadressil konstet. Sumosaade eetris nädala Turust, seniks kuulmiseni.