Rammi juubeliürituste sarjas toimus 19. ja 20. novembril Eesti muusikaakadeemias muusikateaduse osakonna ettevõtmisena rahvusvaheline konverents mis oli pealkirjastatud meeskoorilaul ja 20. sajandi muusikaelu professor Urve Lippus. Millised olid teie taotlused ja ootused selle konverentsi korraldamisel ja kellede siia kutsusite? Pesema ma pühkisin ära kasutada seda, et rammi juubel andis väga hea ettekäände kutsuda siia mõningaid tee muusikaelu ja kooriliikumise uurijaid keda ma ammu oleksin tahtnud Eestisse kutsuda. Ja eesmärk oli selles, et saada mingisugune laiem taust meie oma kooriliikumise uurimiseks. See on meie muusikaloos väga tähtsal kohal ja me kõik teame, et küll oli laulupidude idee sakslastelt üle võetud ja teame, et meeskooriliikumine oli kogu Põhja-Euroopas ja saksa keeleruumis ka Kesk- ja Lõuna-Euroopas, 19. sajandil ja ka 20. sajandi alguses üks väga tähtis asjaarmastajate muusikaga tegelemise viis kogu sellest traditsioonist. Me teame muidugi oma meeskoor hakanud, meil puudub see laiem raamistik, kuhu nad paigutada. Ja muidugi anekdootlik lugu on selle sõnaga liider, tahvel, mis meil tähendab nagu mingi paha ja saksapärase ja sentimentaalse muusika, noh, et see pole nagu päris muusikas on liiderdafer. Ega me suurt ei tea, mis asi see liider, tahvel on. Ja oleks tahtnud ka natukene sellest teada saada, kas ta siis oli paha või ei olnud paha või miks ta nii tähtsaks meil kujunes. Ettekandjate kutsusite peamiselt Saksamaalt ja Rootsist. Plaaninud niisugust tohutut kongressi ja ettekandjaks tõesti kutsusime inimesi, kellega varem olid mingid kontaktid olemas. Kelle töödest ma teadsin niiviisi, et see mõneti võib-olla oli juhus, et ma just neid inimesi olin varem kohanud. Folki poliinika meil on muidugi väga pikad suhted ja tema ärgitas meid kooriliikumist ja laulupidusid uurima siis, kui meil see laulev revolutsioon ja koguneda muutuste aeg oli. Aga tollal tundus, et meil on tähtsamaid asju teha ja rohkem ehk viimase nelja-viie aasta jooksul kohtumised erinevatel saksa konverentsidel. Te Saksa-Austria samuti Tšhehhi maas, muusikaeluuurijatega natukene tekitasin sihukese laiema vaatepunkti ja sinna oli väga hea lülitada siis ka folke buliin oma huvite ja noh, tema oli väga rõõmus, et tema, Kunagine ärgitused hakake, hakake seda uurima, nüüdseks oli vilja kandnud ja see huvi oli tekkinud. Ja muidugi meie oma nooremates inimestes see rammi juutel andis põhjust teha ühte teist uurimistööd mida saati siis ära kasutada, kas raadiosaateid tehes sõi nii, et see oli niisugune hea ettekääne tuua need inimesed kokku. Ettekandeid oli konverentsil üheksa algavas saates anname neist ülevaate. Põhjalikumalt käsitleme neid teemasid, mis rohkem Eesti ja meie koorilaulutraditsiooniga seotud. Eesti Muusikaakadeemia professori Toomas Siitan teema oli koorilaul ja koguduse laul Eestis 19. sajandi keskel. Kuigi meie kooriliikumine on meie muusikaajaloo kirjutamise traditsioonis hästi olulisel kohal olnud on paljud aspektid sellest kujutatud võib-olla pisut tendentslikult. Ma leian siin ka edaspidises, et just nimelt seosed varase muusikahariduse ja kooriliikumise alguse ja hänhuutlaste vahel vennastekoguduse vahel on jäänud nagu vähe tähele panduks. Kasvõi näiteks ka see, et meie pasunakooride liikumine on praktiliselt otse sellest vennaste kogudusest pärit et selle jaoks olid baltisaksa ajaloolased ehk liiga luterlikud meelestatud ja Eesti varased muusika ajalood liiga antikklerikaalsed. Kui me räägime kooli olukorrast Eestimaal ja Liivimaal, siis me peame panema väga tähele seda, et see olukord oli 19. sajandi esimesel poolel äärmiselt erinev. Kui Liivimaal kujunes juba sajandi keskajaks aga tugev koolivõrgustik just kihelkonnakoolide võrgustik, et siis Eestimaal jäi see sajandi keskpaigani väga viletsaks ja sellest olukorrast rääkides märkama, et Eestimaal saab muusikaelust rääkida peamiselt ainult Tallinnas, Liivimaal, aga kaugeltki mitte ainult Tartus, vaid ka paljudes maa kihelkondades. Edasi märkisin siis juba öeldud probleemi seoses vennaste kogudusega, kuigi see oli teadaolevalt siis pikka aega keelatud Eestimaal ja Liivimaal siis vahemikus 1743 kuni 1817. Et siis tegelikkuses oli see liikumine väga aktiivne ikkagi ja 1817, kui see liikumine uuesti legaliseeriti siis me näeme, et üsna peatselt pärast seda oli Liivimaal ainuüksi Liivimaal juba 250 kogudust umbes 50000 liikmega, mis on siis väga märkimisväärne arv. Kuna ratsionalismi ajastul on siis kirikupoliitika või kirikuideoloogia ajastu, kus me võime ka nihukesest tugevast ilmalikustumisest rääkida haridusega olulisest arendamisest. Natsionalismi ajastul me näeme, et vennastekoguduse ja luteri kiriku vahel olid tegelikult võrdlemisi head suhted, mida me hilisema kohta öelda ei saa. Ja põhjuseks oli see, et mõlemad olid huvitatud siis rahvahariduse arendamisest. Ja tähelepanuväärne on see, et kui me näeme siis 19. sajandi alguses rajatavat esimesi kihelkonna koole Eestimaal, siis on nad üsna selgelt seotud just nende piirkondadega või nende kihelkondade ka, kus oli ka vennastekoguduse liikumine väga tugev olnud. Ja kuigi me vennaste muusikalisest tegevusest 18. sajandil suuremat ei tea ja põhjuseks see, et kuna see oli keelatud ametlikult, siis nad ei saanud endast ka ametlikke dokumente maha jätta siis 19. Nende alguses me näeme kohe nendes vennaste kogudusega seotud keskustes rajatud koolides, ujulas üsna kiiresti, selline märkimisväärne muusikaline tase, näiteks kohe see esimene kihelkonna kool kanepis, seda on siis limiteeritud siin aastatel 1813 ja kirjeldatud, et seal oli väga hea laulmise tase ja lauldi mitte ainult kirikulaule, vaid ka niinimetatud rahvalaule. See mõiste ei ole mitte päris see, mida meie täna rahvalauluks peame. Võib-olla see on pigem siis rahvalik laul ja on öeldud ka kirikulaule lauldi seal koolis 1813 juba neljahäälselt. Toomas Siitan rääkis põhjalikumalt ka Hellenurme ja Laiuse kihelkonnakoolist, Väägvere pasunakoorist ja linnade muusikaelust. Kui me võime siis Liivimaal ja Eestimaal rääkida alates 1800-ga 20.-test aastatest väga põhjalikest reformidest kooli muusika valdkonnas, ütleme siis muusikahariduse valdkonnas üldise muusikahariduse valdkonnas siis on tähelepanuväärne, et just samal ajal algab cape reformiliikumine kirikulaulu või koguduselaulu parandamiseks. Ja siin tuli põhiline algatus siis Liivimaa pastorilt punghelilt, kes on siis hiljem viinud selle koraali reformi läbi oma koraali raamatu toel. Ja pungheli reformi põhiliseks probleemiks, põhiliseks ülesandeks oli parandada kirikulaulule repertuaari. Nimelt olid siin väga tugevasti siis läbi löönud just Hämbutlikest koraaliraamatutest pärit meloodiad ja meloodiavariandid ja pundschel siis niisuguse Laidzigis õpetatud teoloogina ja muusikuna ühtlasi püüdis tuua siia neid nii-öelda õigeid koraaliviis, nii nagu nad nad siis ka tollel ajal Saksamaal restaureeriti. Aga samal ajal püüdis puin seal parandada ka ka laulmist ennast. Ta kritiseeris siis väga teravalt seda nii-öelda vana laulmisviisi kirikutes, millele oli iseloomulik väga aeglane tempo, kaunistuste vaba lisamine, väga vali laulmine. Ja vastavalt siis niisugune hetero, fooniline üldkõla, mis muusikal Liisalt haritud inimesele kahtlemata tundus üsna metsikuna. Ja selline laulmisviis oli ju ka aluseks olnud siis erinevate meloodia variantide, nihukeste, rahvalike meloodia variantide kujunemisele. Lõpetuseks ma siis nimetasin, et kui siin võrrelda, tahta niisugust suurt kirikumuusikareformijad, pundželitia haagenit, et siis Haagen on palju enam kui pundschel seotud just nimelt muusikaharidusele reformidega tema on näinud muusikatraditsiooni kahtlemata palju laiemalt pinnal ja ma ei julge midagi öelda muidugi siin haagini hoiakust näiteks selle Hennuutliku traditsiooni suhtes, see oleks võib-olla ülearune. Aga ma igal juhul tahan märkida, et tema tegevuses oli väga palju printsiip siis üle võetud ühelt poolt siis Saksa muusikahariduse reformijatelt eelkõige nab Torphilt ja teiselt poolt ka siis sellest kohalikust vennastekoguduse traditsioonist ja ma usun, et tõesti just nimelt see pingeväli, millele ma võib-olla siin natukene liialt isegi selles tänases ettekandes kontsentreerusid pinge siis luterliku kiriku ja vennastekoguduse vahel. Et see on väga sellise positiivse pinnase loonud meie edasise kohaliku muusikahariduse ja loomulikult ka siis meie kuulsusrikka kooriliikumise jaoks. Hannoveri muusika- ja teatrikõrgkooli doktorant Martin Lõõnser rääkis saksa meeskoorilaulu mõjutustest 19. sajandi Prantsusmaal. Härral alustas tõdemusega, et saksa meeskoorilaul levis 19. sajandil väga kiiresti Prantsusmaale, kus meeskoorilaul tekkis märksa hiljem saksa meeste laulul oli Prantsusmaa meeste laulule väga suur mõju, eriti neis piirkondades, mis Saksamaale lähemal. Jutt jätkus seostest Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. Kuna piir liikus sajandite jooksul, olid piirielanikud kodus mõlemas kultuuris palju sakslasi emigreerus ka majanduslikel põhjustel Prantsusmaale ja prantsuse linnades tekkisid saksa kolooniad miniatuursed, saksa ühiskonnad, kus olid käsitöölisi, aga ka intellektuaale, heliloojaid ja luuletajaid nagu Haine Wagner. Eriti kasvast sakslaste elanikkond 1830. aasta revolutsioonide käigus. Sellega seoses tekkisid prantsuse linnades ka saksaühingud ja Saksa ajalehed. Need omakorda koos muu saksa kultuuriga tõid teavet ka saksa meestelauluelust ja propageerisid meestelauluseltside loomist. Mida rohkem tekkis ühinguid, seda rohkem imbus sinna prantslasi. Esialgu anti kinniseid hiljem ka avalikke kontserte. Selleks üriti soliidset kontserdisaale 1800 viiekümnendatel aastatel loodisusel tee liider, tahvel. Repertuaar oli saksapärane. Lööser tõi näiteid ka kriitikast, kus prantslased pidasid saksa laulu võluvaks aga natuke veidraks. Ta tõi näite ühest Saksamaale reisinud mehest, kes oma memuaarides imestas, et Saksamaal ei ole kohvikuid selle asemel asutused nimetusega liidelt tahvel või liider, krants, kuhu inimesed tulevad õhtul kokku, et koos süüa, juua ja laulda ning tunnevad sellest suurt rahuldust. 19. sajandi kõige prestiisitan prantsuse muusikaajakiri oli revüü musikaalne ja selle paljud kaastöölised olid sakslased meestelaulu ning koorilaulukultuuri suurim propageerija oli seal Johann Georg Kastner. Tema töö kandis vilja, nõnda loodi 1850-ga kuuendal aastal ka prantsuse kooriühing. Prantsuse meeskooriühingud ehk Orfüoonid tekkisid niisiis suures osas saksa mõjudel. Järgmist ettekandjat, Lundi Ülikooli professor, emeritus folke poliini seob Eestiga. Ta on pikaajaline kontakt. Et oli Eesti muusikateaduse seltsi asutatud, ütleme seejuures hiljem. Toomas Siitan, doktoritöö juhendaja, professor poliini emotsionaalne ettekanne andis ülevaate koorilaulu erinevatest arengusuundadest Rootsis 20. sajandil. Sellest tegi eestikeelse kokkuvõtte Urve Lippus. 19. sajandil kogu Põhjamaades levis ülikoolides meeskooriliikumine ja selline ideoloogia, nakkus, kantina vihmus, see on siis Põhjamaade rahvuslikus ja selles liikumises vähemalt neljaköiteline ajalugu kuigi kahjuks ainult Põhjamaade keeltes. Ja edasi läks jutt siis 20. sajandi juurde ja see koondus upsalasse, sest et ups alas folka ise oli üliõpilane kuskil sajandi keskel ja peategelaseks esialgu oli korpeid ränga, ehk siis Uppsala väga kuulus meeskoor, mis rajati 1853, mida 1910 kuni 47 oli juhatanud Hugarf, teen, kes on praod sees romantilise lihtsa koorimuusikakirjutaja ja keda ta väga palju, muide Eesti kori tulnud edasi 1951.-st aastast juhatas seda koori Erik Eriksson. Ja et see oli väga üllatav, sest et Erik Eriksson oli nagu kõike muud, kes võiks selle romantilise meestelaulu üle võtta. Ta olevat olnud antiromantik, tal oli ta kuulus kammerkoor olemas, ta oli õppinud skoolakatooriumis enne seda Vat Rootsis meestelaulu ei olnud väga halb renomee, seda peeti madalaks lihtsaks maitsetuks. Eric Ericssoni või kõik olid nagu üllatunud, et miks tema selle Orpheid ränkari üle võttis. Aga Erik Eriksson olevat nad kõigetajalt pannud Madrikale laulma. Ja siis samuti täiesti kaasaegset muusikat ja vältinud Elts romantilist muusikat. Kuni siis aastate jooksul ta tasapisi oli hoopis uues stiilis võtnud uuesti läbi selle romantilise muusika. Ta oli treeninud koori umbes 10 aastat, enne kui ta nendega Stockholmi läks. Nii et selle aja jooksul Stockholm lased olid unustanud, kuidas vana Orteid rängar kõlas. Ja sinna tuli hoopis uus koor ja nüüd ta tuli juba Ericssoni koori nime all, sest Eriksson Rootsi koori elus oli selleks ajaks juba legend. Minu arust on ta ka eesti koori elus, sest et ka Tallinna kammerkoori puhul piirdutakse sageli ikkagi, kui Eriksson siin käisemise Eriksson tegi. Ja 1985.-st aastast võttis selle koori üle Robert sond. Muide Robertson talli sellele konverentsile esinema kutsutud. Ja sellega lõppes siis need, see meeskoorilugu, aga see meeskond versus segakoor tuleb siis sellest, et valke väidab, et tema initsiatiivil. Kas Eerik Ericssonid peale ajama, et mis see tähendab, et Uppsalas pole õiget segakoori. Et siis noored olevat ise korraldanud segakoori ja see oli siis see akadeemiline kammerkoor ja kutsusid Ericssoni ainult viimistlema, seda tähendab, et nad valmistavad ise programmide Ericsson käiku ja andku see viimane lihv ja esineku. Ta väidab, et torkeid, ängarite, see, see oli niisugune salaesinenud nagu meestelaulu vihkajatesse. Nii vaesekesed, nad olid siis õnnitud, on, et nii kaua selles vastikusmeeskooris veetma. Ja niiviisi siis 1958. aastal tuli see esimene Uppsala kammerkoori esinemine, mida juhatas Eerik Eriksson. Et sellele kammerkoorile sinna kutsuti kirjutama paljud heliloojad, nii et kanti ette väga palju uut muusikat. Näiteks oma töid käis, lutas lapski ise juhatamas ja just selle uue muusika kaudu sai siis Uppsala kammerkoor ka rootsi koori elus. Selle kõrgele kohale. Lundi Ülikooli teadur Ursula Kaisler analüüsis oma ettekandes Rootsi ajakirjandusest 1900 kahekümnendatel ilmunud koorikontsertide kriitikat, mille autoriks oli Stockholmis kahekümnendatel sajandi esimesel poolel tegutsenud mõjukas muusikapedagoog ja koorijuht Felix Saul. Siis Medin. Felix Sauli peamised etteheited dollastele rootsi kooridele olid, et ei olnud laulutehnikat elementaarsetest muusikalistes asjades õiget põhja ja välja töötust nagu näiteks intonatsioonis varaseerimises, hingamises, heli tekitamises. Ta oodanuks rohkem elu ja kirge oluliseks sündmuseks. Saul oli tööliste laulupidu han ooperis 1928. aastal. See näitas, et just segakoor on parimas mõttes oluline. Rahvakultuurivahendaja leidis, et meeskoorilaul on vananenud nähtus. Pärit 19. Randy haiglaslikust natsionalismi ist. Meeskoorilaul on täis klišeesid ja näib möödunud Pattaya kummitusena. Tema arvates kuuluvad uue ühiskonna juurde segadused, koorid, mis võiksid kaasa aidata ka ühiskonna uueks kujundamisel. Seetõttu on tähtis repertuaar. Vanamoodne on laulda armastusest, metsast ja kevadmeeleoludest. See on odav vale romantika. Eriti akadeemilistest kodanikest koosnev sega. Võiks pühenduda aktuaalsetele sotsiaalsetele küsimustele. Oma ettekandes tõi Ursula Kaiser rohkesti tsitaate Felix Sauli kirjutistest. Leipzigi Ülikooli muusikateaduse instituudi juhataja professor Helmut lusi. Ettekande teema oli Franz Schubert saksa meestelauluseltside repertuaaris. Kujunes saksa meeskoori elus juhtivaks heliloojaks aja jooksul. 1890. aastal Viinis toimunud laulupeo ajal püstitati ja esiti loorberipärjaga supertibist. Mõtteliselt oli Subertile pühendatud tema sajand Ta surma-aastapäeva puhul 1928. aasta Viini laulupidu. Friedrich helist pidas Roberti Linden Baumi ehk pärnapuu laulu saksa hinge peegliks ehk siis vahendiks, mis pidi ette valmistama kogu saksa rahva eelseisvat ühinemist. Professor Helmut loos näitas Suberti ja ettekande lõpul ka Richard Straussi loomingu näitel, kuidas Austrias meeskooriliikumist poliitilistel eesmärkidel ära kasutati. Konkreetse näitena pöida Richard Straussi teose taagast. Päevaajad, mille helilooja komponeeris ekstra 1928. aasta laulupeoks Viinis. Teosel oli tohutu mõju ja seda peeti ka poliitiliselt mõjukaimaks teoseks. Laulupeol. Vürtsburgi Ülikooli professor Forid Helm, Bruzniack rääkis kogumikku rahvalaulud meeskoorile ehk keisrilaulud muusikaloolisest tähendusest. Tema ettekannet tõlkis Kristel Pappel. Lisaks sellele, et tema teema on tihedalt seotud ka härra loositeemaga sest Rihastraussil oli võtmepositsioon kogumikus rahvalaulud meeskoorile ehk niinimetatud kogumikus keisrilaulud. Aga nüüd kogumikku loomistaustast kõigepealt üks oluline fakt loomistaustast on see, et 1295. aastal kuulutas keiser Wilhelm teine väljaränd auhinna parimale meeskoorile ja selleks hakati korraldama võistulaulmise, milles osalesid parimad saksa meeskoorid. Selleks rändauhinnaks oli kuldne nii-öelda keisrikett. Miks sellist rändauhind oli vaja nakku Kuu keiser mainis, saksa laul on saksa rahva hingeõnnistusrikkalt õnnistanud ja tugevdanud tema truudust jumala trooni Isamaa ja perekonna vastu. Ja seetõttu on vaja ka niisugune võistulaul korraldada. Ja kuni 1913. aastani toimus neli niisugust võistlust. Mul on vist siiski pärast esimesi võistulaulmise selgus, et repertuaar on veidi kahtlane, veidi vananenud, moodne ja valik ei ole alati mitte kõige parem ja see võib saksa laule kahju teha. Ja seetõttu muutus aktuaalseks 1903. aastal hakata koostama üht meeskoorilaulude standard kogumikku seansis rahvalaulud meeskoorile ehk jälle, nagu öeldud, juba keisrilaulud. Mõte oli valida sinna parimad laulud, mis on antud kuni 1905. aastani ja selle kogumiku töökomisjoniAga nõuandlasse. Komisjoni kuulusid väga juhtivad koorijuhid ja dirigendid mitte ainult Saksamaalt, vaid Austriast ja Šveitsist. Ja seda komisjoni tööd imatas Rufus fon, Lilian Kroon. Kõigepealt selle komisjoni valikuprintsiipidest lühidalt. Esiteks oli eesmärgiks valida seni ilmunud kogumikes rahvalaulud ning rahvalike tekstide ja viisidega laulud siis teiseks niisugused laulud, mis olid õigustamatult unustusse vajunud, aga komisjoni meelest väärt taaselustamist. Ja kolmandaks, niisugused laulud, mis ei ole rahvalaulud kitsamas mõttes, aga nad on rahva seas armastatud laulud. Sellega nagu kogumik avanes niisugustele lauludele, mis olid näiteks 19. sajandil tutud Suumanni mendel soni ja teiste poolt meeskoorilaulud ja mis olid väga popu arstid. Ja see kogumik ei olnud nii kitsapiiriline edasi, väga oluline küsimus on rahvalikus, ehk ütleme, rahvapärasus folks tüümlis ja teiselt poolt rahvalaul, keisrilaulude kogumik, mida siis nimetatud, eks ole, folks liider, vuh, rahvalaulude raamat. Ühelt poolt tõesti niisugune rahvalaulik, aga teiselt poolt ka rahvale mõeldud laulik. Ja siin on selliseid laule, mis on tõesti rahvalaulud, mis on levinud kogu rahva seas ja samas sellised laulud, mis on rahvapärased laulud ehk rahvalikud kulud, mis on komponeeritud sellise eesmärgiga, et saavutada dolla kõikide ühiskonnakihtidele arusaadav ja samas oma taga mingisugust kunstilist kvaliteeti. Oluline on siin ka see, et niisugune suhtumine nendesse lauludesse, mis kogumikku võeti, näitab saksa kooriliikumisele algusest peale iseloomuliku demokratiseerimise hüüdu ja seda, et just laul liidab eri ühiskonnakihte. Must Forks tüübilisi liid jälgimine. Huvitav näide just selle rahvapärasuse ja rahvalaulu selgitamiseks on see, et 20 sajandi alguses korraldati ühe seltskonna poolt suur uute teoste koorilaulude võistlus ja sinna saadeti 8859 helitööd ja nende villad ka huvitav analüüsida, nüüd siis edasi missugune on see rahvapärasus, mis seal ilmneb ja samuti märkis härrabluzniack, et raiburgis arhiivis on olemas selline suurkogu nagu noh, meie ütleksime rahvalike laulude, rahvapäraste laulude kogu, aga seda see nimetatud kunst, laulud, rahvasuus kunst, laulud, rahva tumis, võiks ka öelda, kas oli kunstlaulud rahvasuus missugustest osadest keisrilaulik nii-ütelda siis koosnes. Oluline on ka see, et siin oli mõeldud mitte ainult eri ühiskonnakihtidele, vaid ka eri konfessioonidele laulud, mis sobiksid katoliitlastele või evangeelse kiriku liikmetele. Nii, ja siit juba siis läks ära Pluzniack. Edasi selle kogumiku väga suure ja veel mitte täiesti olla välja toodud ja mõistetud tähtsuse juurde. Esiteks poliitiline tähtsus, kogumik oli väga mõjukas, 1915. aastal anti välja teine sarnane kogumik 1930. aastal. Kogumik laste ja noortekooridele, mille koostamisel ja ka siis laulude kirjutanud kudumisel osalesid tolle aja kõige tähtsamad heliloojad, sealhulgas ka Paul hindemit. Ja huvitav on see nüüd jälle selle keisrilauliku juurde tagasi tulles, et 1953. aastal tolleaegses Saksa demokraatlikus vabariigis prominentne muusika tegelen, nagu Ernst Hermann Maier pani kokku ühe saksa uue, Saksamaa kooride-le mõeldud lauliku ja suur osa sinna maetud lauludest oli pärit tegelikult selles keisri laulikust. Sama kordus ka hilisemates väljaannetes. 33 siinjuures on ka Riho Strauss, nagu juba alguses mainisime. Kes oli 98. aastal Berliini tulnud ja mitmel moel keisri õukonna survet tunda saanud, näiteks ka sel moel, et ta satud üheks žüriiliikmeks meeskoorilaulude konkursis. Ja ta leidis, et nii palju meeskoorilaulu kuulata on kohutav. Aga keisri laulikule pidi ta ise veel seitse laulu kirjutama, täpsemalt küll kuus rahvalaulu töötlust, mis põhinesid 16.-st sajandist pärit allikatel ja ühe siis oma kompositsiooni. Ma usun seda, et teatud mõttes on keeldunud lõplik lõpp-punkt Riho Straussi esindatud suund, mida me ka kuulsime, ei arenenud edasi müdinat edasiareng, seda me kuulame järgmises ettekandes. Ta on ainulaadne kogumik, aga ta on ka teatud mõttes nagu mudelkogumik selles suhtes, et esmakordselt töötasite ühe kogumiku kallal mitte ainult muusikauurijad, kes oleks siis varasemast kokku pannud tuntud laule, vaid ka Germanistid ja Henno loogid ja heliloojad, interpreedid ja kultuuripoliitikud ja igasuguste ühingute juhid ja nii edasi ja nii edasi. Ja veel kontekstist niisugune oluline näide, et 1008 üheksanda aastate keskel anti välja Lieltsigis kolmeosaline saksa rahvalaulude raamat saksa rahvalaulu vara võiks ütelda aare. Ja see näitab tendentsi saksa rahvalaulu heroiseerimisele. Ma ideaaliseerimisele midagi sellist me teistes maades vähemalt ettekandja väitel ei leia. Helke Jan keeden pupertali ülikoolist arutles saksa meestelaulurepertuaari kaanoni üle kolmandas riigis. Ka tema ettekannet tõlgib Kristel Pappel. Hea keedeni ettekande pealkiri kastiilituses aktiivpärineb ühest 1969. aastal kirjutatud artiklist, mille autor oli Karl Fritz poolt. Artikkel oli kirjutatud enne Nürnbergi laulu nädalat, mille eesmärk oli uue kaasaegse kooriliteratuuri loomine ja edendamine. Põhiküsimus oli, milline peaks uus stiil olema. Arvamused lahknesid tugevasti. Ühel poolel oli laulu nädala repertuaari komisjon mis koosnes Saksa lauljate liidu funktsionäridest. Et saada soovitud repertuaari, oli lauljate liit sedapuhku nõudmisi esitatavatele teostele vähendanud kergendanud. Peamine eesmärk lauljate liidul oli luua uus kooristiil selline uus kooristil, mis annaks edasi natsionaalsotsialistliku aega. Ja liidu siht on teenida oma tööga rahvast. Nürnbergi laulu nädal oli muutunud nagu kultuuripoliitiliseks instantsiks. Ehk teisiti öeldes just selle nürnbergi laulu nädalaga pidi kujunema uus repertuaari kaanon. Mitte kõik liidu liikmed polnud sellega nõus. Ja see kajastub ka paljudes sõnavõttudes ja kirjutistes, mis sellele Nürnbergi laulunädalale järgnes. Ja nüüd tekib küsimus, et kuidas saksa lauljate liit jõudis niisuguse dilemma nii ja niisuguste sisemiste vastu oludeni. Saksa lauljate liidu vastuolude puhul olnud tegemist mitte ainult natsionaalsotsialistide esile kutsutud probleemiga. Nende vastuolude juured ulatuvad juba enne esimest maailmasõda olnud aega. Ainult et nüüd olid nad äärmiselt teravnenud ja kuni natside võimuletulekuni oli põhiline lauluvara 1907. aastal ilmunud keisrilaulud. Ja siis ka mõningad edasised laulikud, mis olid ilmunud ajavahemikus null kaheksa kuni 28 ja seal olevat repertuaari ning ka tolleaegsed musitseerimis. Viisi hakati pärast esimest maailmasõda kritiseerima. Uus põlvkond oma vaadetega koondus mõiste juugend, mosid veegung, noorte muusika liikumine alla ja pani küsimärgi alla senise esituslaadi. Näiteks kritiseeriti keerukat harmooniat, stereotüüpset neljahäälsust magusat senti, mentaalsust ja õõnsad pateetikat. Samuti leiti, et niisukene homofoon, virtu kohustus, kus üks hääl on esile tõstetud on ajast ja arust. Ja koorifaktuur on liiga jäik, ei ole mingisugust paindlikkust. Nii koori kõla on pigem niisugune nautlev mõnulev. Niisugused omadussõnad koondati sageli meile kõikidele tuntud mõiste liider tahvel alla. Need olid muidugi miinusmärgiga mõisted ja selline Lidetafilikus oli pseudokunst selle uue põlvkonna meelest. Missugune oli nende uute seisukohtade ideoloogiline tagapõhi. See oli idee rahva ideoloogilisest uuendamisest. Kompositsioonitehnikas oli uus suhtumine eriti ilmne. Koori faktuuri käsitluses. Nimelt leiti, et nüüd nendes uutes õigetes lauludes peaks iga olema täidetud vokaalse meenusega paksu kõla asemel elastne läbipaistev faktuur, milles kõik liinid tulevad hästi esile. Ja mees kurilaulu vananenud efektsetes võtetes peaks loobuma. Muusika peaks olema tasakaalus ideega. Sentimentaalsus asemele peaks tulema siirus ja samuti oleks kasulik faktuuri puhtus ja vormirangus. Lauljate liit püüdis repertuaari uuendada, kompromissid tulp, aga ikkagi, kuidas kõigepealt plakatiivset tekstid mis ei muutunud populaarseks. Aga kui see ebaõnnestus, siis leiti, et muidugi peaks need natsionaalsotsialistlike ideid võib-olla rohkem isiklikust vaatepunktist kajastama siis ideo logiseerimise suurepäraseks näiteks oli muidugi press lauslaulupidu 1937. aastal, kus viibisid ka Hitleri Kööbelsi ja repertuaaris valitses sellel laulupeol juba uus suund, mis siis põhines noortekoori liikumisel ja seda uut suunda ühendati pidulike üritustega 19. sajandi peokultuurist pärit pühalike rituaalidega. Keskne uuendus olid näiteks maakondade tseremoniaalses tunnid. Presla edukast laulupeost innustust saanud saksa Noviate Liit jätkas oma reformipoliitikat repertuaaris. Eriti arenes just nimelt see pidulik tseremoniaalne külg ja järjest tähtsamaks sai ideoloogia ja seda loomulikult ka uues repertuaaris. Ning puhtmuusikaliste aspektide tähtsus järjest kahanes. Ja lõpuks mainiks härra, kiidan, et hoolimata press laulupeo suurest mõjust korraldati siiski veel näiteks 39. aastal Nürnbergis niisugune laulunädal, mis eelistas vanu organisatoorseid vorme, tavapäraseid kontserte ja mitte nii suurt Feremoniaalsust ja biokultuuri. Ja lõpuks siis vastus ettekande algus. Küsimusele kas see uue repertuaari stiil oli stiilitu stiil ja vastus, siis kindlasti oli see stiilitu stiil. Aga silmas pidades seda, et ühtset stiili ei kujunenudki võiks nimetada seda uut stiili, vastuolude stiiliks. Professor Urve Lippus rääkis 1960.-te aastate muutustest eesti koorilaulus seoses rammiga. Minu enda ettekanne tahtis külalistele tutvustada seda, mis asi on meie rahvusmeeskoor. Rahvusmeeskoor on ainulaadne nähtus, sest et professionaalsed koorid kogu maailmas on ju ikkagi segakoorid. Ja kui meeskoori soovitakse, siis võetakse segakoori meesrühm. Meeskoorimuusikat professionaalsele koorile ei ole maailmas nii palju ja see on meie meeskoorile olnud probleemiks alates 60.-test aastatest. Aga minu arust on ääretult põnev see, kuidas Eesti muusikaelus see situatsioon on lahenenud. Tapmeeskor hakkas tegema repertuaarivõistlusi ja heliloojat hakkasid kirjutama tema. Ja kuna oli olemas professionaalne meeskoor, siis see tekitas omakorda jälle suure hulga muusikat. Näiteks Tormise repertuaari tutvustamine on asi, millega nad võivad veel mõnda aegamööda maailma rännata ja võib ju loota, et seda muusikat tekib järjest juurde, kui on ja koor olemas. Aga ma tahtsin seda tutvustada külalistele ja teisest küljest meie oma inimestele natuke püüda arutada, misasi on see Ernesaksa nähtus. Sest praegu tagasi mõelda, siis tundub kummaline, et D jällegi professionaalse muusikaelusfääris peaaegu 20 aastat elasse koor. Põhiliselt lauldes isetegevusliku, saksa asjaarmastajate, meeskoori repertuaari ja Ernesaksa parim osa tema loomingust on suhteliselt lihtsad koorilaulud, eriti lüürilised laulud ja samuti tema dirigendina. Kõikide mälestuste järgi oli kõige parem-ist sihukestel lihtsate lüüriliste laulude interpreteerijana. Tänapäevases muusikaelus, kus me oleme professionaalse koorina harjunud, pole eeskätt ütlema filharmoonia kammerkoorile. See tuntud natukene kummaline ja ma tahtsin endale selgeks teha ja ka teistele noortele nagu natukene kõlaliselt anda ettekujutust, mis Ernesaks on. Ja ma arvan, et vähemalt ma ise sain selgeks muidugi teiste mälestuste järgi natuke teadsin, mida otsida tähendab tema võime väga eredat, väga aktiivset muusikalist kujundit luua ka väga aeglases Rubaato pos hoida pinget, liita fraas niivisi, pikad aeglustused ja pausid ja kõik on täidetud pingega. See on midagi sellist, mis tuleb tänapäeval isegi heli salvestustelt siiski välja. Ja need on sellised esituskunstijooned, mis eriti mõjuvad muidugi otse ettekandes. Võib-olla see koori kõla, mida kõik mäletavad ja meenutavad, jääb rohkem helisalvestustehnika taha. Aga isegi kui kuulata seda koori kõla kõrvuti need mõningate asjaarmastajate meeskoori salvestustega, nii samast ajast kui hiljem see hästi selge faktuur, kaunis kokkukõla Nad tulevad välja ja nad nagu seletavad seda, miks Ernesaks tõesti nii tohutu mõju saavutada, tas ka interpreedi na muidugi, seda isiksuse võlu, mida ühel on, teisel ei ole, seda ei püüa ükski filmilint ega magnetofoni salvestus. Kuuleme fragmenti 1959. aastal tehtud salvestisest Ernesaksa lauliku talve üksindusest autori juhatusel. Saari tammeteema oli rammi repertuaar 1900 kaheksakümnendatel aastatel võrdluses harrastusmeeskooride repertuaariga. Kõigepealt tuleb öelda taustaks, et kaheksa kindudel tegutses Eestis umbes 50 harrastusmeeskoori, kelle hulgast Kontsert, mees kooriks saaks pidada umbes viit-kuut, koori vastaks 10 protsenti siis ja need on niisugused meeskoorid, kelle tegevuses on seltsi tegevusest selgelt tähtsam kunstiline orientatsioon. Nad annavad igal hooajal viis kuus õhtut täitvat kontserti ja selleks, et materjali leida, peaks materjal olema olemas. Ma oleks tahtnud hea meelega rammi kõrvale panna Eesti Teaduste Akadeemia meeskoori Tallinnas või meeskoori Gaudeamus Tartus, kuid nende kohta ei ole piisavalt materjali. Ja nii saime kasutada trükitud materjali kahe tudengikoori kohta. Need on siis Tartu akadeemiline meeskoor ja Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor. Tudengikooride koosseis muidugi muutub palju kiiremini kui rammis. Ja see mõjutab ka repertuaari. Ja kolmas koor, kelle materjaliga ma arvestasin, oli EKE inseneride meeskoor kes aga alles alustas tegutsemist 1987. Ma ise loomustasin üldiselt repertuaarivalikut, mis seda mõjutab ja mis seda mõjutab RAMi puhul. Ja analüüsisin seejärel kogu rammi repertuaari nõnda et jaotasin ta raskusastme järgi kolme ossa. Ja kui küsida, mis on see raskusaste, siis seal läks arvesse niisugused momendid nagu loo pikkus, häälte arv, vokaaltehnilistest teguritest, kõigi häälepartiide kogu ulatus, helikeele keerukus, aga ka mõned muud aspektid. Ja ka see, millises keeles oli kirjutatud laulu tekst. Ma sain kokkuvõttes tulemuseks, et 80.-te aastate rammi repertuaarist üle poole võiks öelda. 60 protsenti langes kokku nende harrastuslike kontsert meeskordi repertuaariga. Ja 40 protsenti oli raskem. Seda 40 protsenti võiks nimetada professionaalsel tasemel repertuaaris. Mees kurjaks. Niisuguse analüüsi järel uurisime natukene täpsemalt, millest trammi repertuaar koos seisis autorite heliloojate päritolu mõttes. Ja oli näha, et üle poole repertuaarist ka veel kaheksakümnendatel oli Eesti päritolu koorimuusika ja selle kõrval suuremad alajaotused siis lääne muusika ning vene ja nõukogude rahvaste muusika. Ja sellise üldise analüüsi järel ma vaatasin täpsemalt raskemat repertuaari ehk seda a- repertuaari ja selgus, et aa repertuaari hulgas on omakorda oluline osa rammile otse kirjutatud teostel. Otseselt trammile kirjutatud teoste puhul on kolm väga selgelt rihma. Eesti muusika, vene muusika ja eesti muusika eriline osa ehk Veljo Tormis. Veljo Tormise muusika on kõige mahukam ja Me võiksime ütelda ülevaatlikult, et eesti heliloojatest on kindlasti Ernesaks ja Tormis. Need, kelle meeskoorilooming selle kooriliigi piire kompab, võime selle järgi vaadata, mida Ram tookord suutis või mida heliloojad Arrast, et ta võiks suuta. Ja nende kolme gruppi Glamox iseloomustamiseks näitasin ka kolme laulu nii nooti kui ka kuulasime muusikat pisut. Et näha, kas on midagi ühist seal ja praegu võiks välja tuua selle momendi, et enamik raamile kirjutatud lauludest on A capella meeskoorile ja sageli koos solistidega. Aga kirjeldatud kolme loo puhul tuli väga selgelt välja, et iseloomulikud jooned on paljuhäälsus eriti tormis ja Otar Tagdakišvili puhul. Tema teoses Gruusia ilmalikud hümnid. Ja lähemalt nüüd detailidesse süvenemata võib välja tuua siiski, et heliloojad rõhutavad madalamaid hääli jagades videolt passimid jagamisest madalamat bassi ehk teist passi rammis niiet et mitte isegi ainult kaheksaid kolmehäälsed akorde madalates häältes. Ja kui me väga üldiselt võime öelda, Ta trammile kirjutatud repertuaar on oma muusikaliste väljendusvahenditelt nõudlikum kui harrastusmeeskooridele jõukohane siis me võime siiski selle analüüsi tulemusena öelda ka. Ta ilmselt 80.-te aastate rammi iseloomustasid meeskord registri madalam osa rohkem kui tenorid. Just see oli osa, mille heliloojad pöörasid tähelepanu, kuna nad jagasid teist passi, kaheksa isegi kolmeks alarühmaks ja tenor rihma jagatakse palju vähem. Ja võib-olla on see ka üks järeldusena, võib teha kogu eesti mees laulu osas, et Me oleme rikkamad, madalamad tähele tõepoolest ja kõhetumad kõrgemate häälte osas. Ja millised järeldused te tegite, kui olid kõik ettekanded ära kuulatud ja diskussioonid peetud? Ta võib-olla mina ise ei teinudki nii otseselt järeldusi, sest et ma enam-vähem kujutasin ette, millest need ettekanded on. Aga need mu kolleegid, kes paljusid sakslasi ei teadnud? No põhiline võib olla, mispärast kolleegid mulle ütlesid, et see kõik on meile väga oluline. Et kuigi räägiti nüüd mingist saksa laulupeost või see tähendab, et mitte ainult mina oma mõttes ei olnud neid sildu ehitanud, aga et nende ettekannete kuulamise järel nagu kuulajad tajusid, et Meie oma teadmine oma minevikust on tõesti läinud natukene laiemale alusele ja et see ei olnud mitte niisugune kauge asi, mis meid ei puuduta. No puht muusika väärtuste osas võib-olla see ei ole kõige hinnalisem ja huvitavam muusika, millest jutud olid aga muusikaelu ja kogu muusikast mõtlemise seisukohalt oli see ääretult huvitav. Ta ja väga otseselt meid puuduta, mida me kuulsime. See oli professor Urve Lippuse resümee lõppenud saates püüdsime anda lühiülevaate 19. ja 20. novembril Eesti muusikaakadeemias muusikateaduse osakonna ettevõtmisena toimunud rahvusvahelisest niiskory teemalisest konverentsist. Salvestised seadsite saateks operaator Katrin maadik ja toimetaja Kersti Inno.