Tere, mina olen Anu Allas. Andrus troosak. Te kuulate saadet Konsu järv ja räägime kunstirühmitusest. Avangard kõigepealt seoses sellega, et praegu on avatud kuni 19. detsembrini. Näitus Tamm Tallinna linnagaleriis. Stuudios on koos meiega rühmituse avangard ehk Sandra Jõgeva ja Margus Tamm ning kunstikriitik Johannes Saar. Tutvustage tavalisele raadio, kuule, misasi on see avangardi kunstiprojekt, millesse nimetus tuleb avangard? Tundus, et sellist asja oleks endal nagu pisut huvitav teha ja järgi oli ka vähemalt endale oli vajadus, kuna keegi teine seda ei teinud, seda viisakat tegema. Aga miks just nimelt, ava karnismite Kubits. Jumala hetkel sõna avangard oli suhteliselt tabu või on asi milleski põhimõtteliselt ei usuta, et sel hetkel ma arvan, millal see hetk oli aastal 2001 tuli nagu mingi kõige tabum teema võib-olla üldse nagu mida kasutati sealsest kaasaegse kunstiga? Et justkui kaasaegses kunstis avangard võimalik või mis näeb põhimõtteliselt küll juba alguses oli see nimi nagu tekitas suhteliselt palju segadust või inimesed ei saanud aru, et kas on mingisugune nali või, mis asi see on ja mis teie mõte oli siis teha tõsist asja või, või ajada inimesi lihtsalt niivõrd-kuivõrd. Tänapäeval on võimalik teha tõsist asja, see saabki seda teha läbi mingisuguse iroonia ainult. Sest noh, vastasel juhul seal iso libised pateetikasse ja kõik kaotab igasuguse mõju. Näete siis ennast sellise angardina nii-öelda möödunud sajandi 20. sajandi võtmes. Ei, miks tingimata 20. sajandi võttes, ma arvan, et pigem 21. sajandi võtmise? Et te usute, et on võimalik avangard ajastul, mis on kuulutatud kõikide tarkade peade poolt, et nii-öelda postmodernistlikud või ütleme, ajastuks, kus justkui öeldakse, et midagi uut ei ole võimalik teha noh see ei ole ainult, eks ole, kõikide poolt ja nii edasi, et noh, postmodernismi ja tema on ka selline noh, keegi ei ole seda kunagi konkreetselt alustanud ega lõpetanud ajastu. Teie praegune näitus linnagaleriis koosneb kahest suuremast ja kahest väiksest tuumaseenepommist lumivalgest ja galerii on ühtlasi täis suitsu. Kust see mõte? No ütleme, et tuumaoht on võib-olla meie lapsepõlvest pärit nagu paine ja mis on nagunii ära leierdatud ja üle ekspluateeritud hirmutamisteemad, ma arvan, et mitte keegi enam tänapäeva maailmas ei usu tegelikult tuuma võimalikkus. Praeguste sündmuste tekkisid mingi resonantsäratundmine, et noh, see võib-olla on kergelt nostalgiline, et noh, ma elasin pool sõjaväelises asulas ja mul oli oma gaasimask ja noh, mis on isiklikult minu oma ja ma teadsin väga hästi, mida teha, kui pomm lõhkeb Tallinnas, et kui ta lõhkeb lähemalt, siis ei olnud nagu midagi enam teha, et suhteliselt kompetentne selle koha pealt praegu Texna äratundmine, pomm kui selline popp teema. Noh praegu iga elektrik juba eputab sellise popi pommivööga pommi olnud, käivad mööda koole ja lasteaeda ringi, et noh, see on asi, mida inimesed tahavad ja see on niisugune defitsiitne kaup, mida sellised popimad poisid nagu terroristid niimoodi smungeldavad kuskilt piiri tagant. Aga miks ikkagi pöörduda tagasi kuhugi lapsepõlve kuhugi lapsepõlve mälestuste juurde, mis on selles 20 esimest sajandit, see oli ainult esimene lause ei läinud, tuli sellest. Aga see on siiamaani mingil määral see teema on olemas, et näiteks peale 2001. aasta üheteistkümnendat septembrit Ameerikas siiamaani nagu antakse perioodiliselt meedias kiiritushoiatusi, et me ootame uut rünnakut, ootame seda üsna varsti. Arvatavasti on rünnak seekord seotud taoton pommikiirguse selliste asjadega asi, millega siiamaani hirmutatakse, aga samas selles on midagi minu meelest nagu äärmiselt mitte tõsiseltvõetavat, kuna sellega on hirmutatud juba viimased 20 aastat külma sõja perioodist saadik. Selline nagu mingi absurdne. Mis on muidugi jälle niimoodi retroanamoodi tulnud või noh, mingisuguse teise nihke all, mis selles nagunii rätraton, kui 200 inimest saab äkki mõne pommiplahvatuse juures surma. Milles selline mõte, et me mängime seda pommi, mängime seda väikest maa, paneme selle pommi sinna galeriis. Hirmu visualiseerimine või kas te arvate, et siis hirm lakkab, kui inimene tuleb galeriisse vaatab? Oh see ei ole üldse nagu mingi probleem, noh vaata, ega see ei ole mingisugune teraapiale mõeldud näitus või, või see ei ole ka hirmutamise pistan ütleme. Nii et ütleme, et meie selle näituse inspiratsiooniallikaks oli pommioht lapsepõlves pommioht, praegu terrorismi teema, mis on juba mingi kolm aastat õhus, et seal on lihtsalt, ütleme näiteks inspiratsiooniallikas. Johannes seal on kirjutanud eelmisel nädalal artikli asjade seisust eesti nüüdiskunstis mis ajab varienta haigutama või variant käia nutma. Kas sa oled käinud sellel tavangerdi näitusel ja ajab see haigutama või nutma? Ei köhi majas see rumm oli tossu täis ja seal oli päris raske olla. Ja selles mõttes see näitus muidugi erandlik tavaliselt on, näitajad on väga mugav olla ja sa võid valida seda visiidi kestuste, võid sinna tagasi minna. Aga sealt pidi päris kiiresti välja minema. Mis ei tähenda seda, et näiteks on muidugi halb, et minu arust see on nagu selle avangardi kunstnikepaari siis üks esimene tõsiseltvõetav etteaste, mis paneb mõtlema. Mitte et ma nüüd jäägitult sellise kammerlikum tuumapommi visualiseerimiseks poolt olen, ma arvan, et see on nagu kahandab liialt selle probleemi tõsidust tuua see asi galeriis. Aga problematiseerimise katsena iseenesest on see näitus nagu väga tervitatav. Ma saan aru, et Andreas ajasse millegipärast närvi, nii et noh, tegelikult noh, on, millest rääkida. Selle teema. Aga enne veel, kui rääkida natukene avangardi varasematest ja loodetavasti tulevastest tegemistest sellest samast asjade seisust nutma ja haigutama ajamises, milles siis probleem on Eesti praeguse kunstiga? Võimalik, et noh, see on, tegemist on minu oma professionaalse välimusega juba mõnda aega ma olen enda jaoks sõnastanud selle asja niimoodi, et küll tahaks, et kunagi tuleks näitust, millest kirjutades saaks alustada artiklit lausega suur oli minu üllatus. Näiteks ma olen oodanud seda juba mitu-mitu-mitu head aastat, kus ma saaksin kasutada. Suur oli minu üllatus, kui ma sisenesin galeriisse ja seal ootas mind selline asi. Aga ei ole leidnud kuidagi võimaluse lause kasutamiseks viimased kolm-neli-viis aastat näiteks. No kas suits ja pisikesed pommid siis ei ole noh, üllatus ei olnud suur oleksid oodanud seda. No ikka hellitanud mingisuguseid loomi, tõsi, selles mõttes, et sul on nagu millestki kirjutada, kui sa lähed toimetusse tagasi ja kogu see jooksva kunsti kriidiga zhanri jooksvalt kunsti kriitikult, tähendab kes kirjutab jooksvast kunstielust, et sa ikka loodad, et seda on võimalik kuidagi edasi viia, on mingisugune 10 aastane töökogemus, ma vaatan nendele aastatele tagasi, et kujutleme minu, selles kriitiku karjääri alguses oli nagu võimalus valida, millest kirjutada ja millest mitte siis nüüd on see valikuvõimalused on järjest kehvemaks jäänud. Sellist asja nagu jooksev kunstielu põhimõtteliselt nagu ei eksisteeri enam, et noh, midagi nagu puldiidseks kuskil midagi toimuks, et midagi nagu reaalselt leiaks nii-öelda siis selle kõnnile tasemel aset astud galeriisse sisse, maadlen näitas, tulevad jälle välja, tähendab et mingit sellist elavat kestvat elu ei ole. On olemas niuksed, suured monumendid, totaalsed, näitused, mida hoitakse, ütleme seal pool aastat lahti kuskil Toompeal või Kadriorus ja siis on nagu üksikud üliõpilastööde näitused kuskil korter galeriides. Ma ei tea kus iganes Tammsaare majamuuseumis või Eesti panga eestoas, tähendab, mis nagu ei ole see, mis peaks olema. See on päris karm hinnang, kelle süü see on tegijaga viletsad institutsioonid panevad jalga taha või, või on nagu sa juba ennem ütlesid seal mingi kitsalt ajakirjanduse probleem, et sellest lihtsalt ei räägita, seda teist ja kolmandat, selles mõttes, et kui juba päris mitmes valitsus järjest on täiesti selgelt oma eelarve prioriteedid paika pannud igasuguste tehnoloogiliste kultuuride kasuks, siis paratamatult see tõepoolest avaldub ka raha jagamise poliitikas. Kasvõi kõik see tosin aastat, mis on tähendanud näiteks Eesti kunstiakadeemiale totaalset virelemist ja nii edasi ja nii edasi, kõik see hakkab nagu lõpuks vilja kandma, selles mõttes, et tõepoolest elujõulise ja ennast majandada suutvaid kunstnik ja ei tule enam peale, nad lähevad nagu loovtööstuse erinevatesse harudesse, nagu meil nüüd on siin moeks öelda ja kunstinäitusel üldse kui selline, mis ei allu kasumi loogika põhimõttele noh, sellised nagu ise sureb välja. Et see on nagu täiesti ootuspärane yli, mida me siin seen. Justkui omamoodi ka kivi selliste noorte tegijate kapsaaeda, et ma küsin siis nagu vastad, miks noored tegijad ei löö käega igasugustele institutsioonidele näitusepindade saamisele, selle jahile, miks nad ei tee tõesti midagi vinget kuskil siis tänaval? Küsimus William Sandrale Kusjuures ma olen käinud? Ei süüdistus meie kohta, ma arvan, kuidagiviisi kehti. Aga üldiselt, mis teid motiveerib, kas see on ühtlasi ka teie arusaam, et Eesti kui hästi Helve kaasaegne kunst ja elu pole teab mis huvitav või erutav keskkond või mis teid motiveerib üldse midagi tegema? Ütleme, et kui ma ütlen 10 aasta tagusel kunstil mõtlesin suhteliselt, vihkasin teda, mis toimus, vihkasin suur saalist ülevaate näituseid aga praegu on mõnes mõttes nagu asjad läinud kuidagi paremaks või vabamaks, kadunud mingisugused just traumad erinevate elualade ees on inimesed, miks ei ole nüüd keskkonda nii interdistsiplinaarne ja see on omaks võetud, keegi ei põe selle pärast noh samamoodi ütleme, hägustunud selline. Ma ei tea, kunstlik piir kõrge madala vahel või noh, sealt tehakse hüpped ühele, teisele poole, mis loovad sellist nagu värsket tuult. Mina ütleks vastupidi, et pigem on asjad suures plaanis läinud paremaks või noh, üllatavalt palju paremaks kui võrrelda näiteks mitmete endiste idabloki maadega, et ma käisin just Rumeenias, kus nad alles hakkavad ehitama sellist keskkonda, mis meil praegu on toiminud viimased viis aastat, võib-olla kus tegelikult tuleb spontaanseid tegijaid juurde, on neid, kes näevad nendega läbiinstitutsioonid, on neid, kes teevad seda iseseisvalt, nad ei pruugi seda nimetada kunstiks, nad ei pruugi tahta seda galeriist teha või teised nimed, see on niisugune osa, võib olla tänavakultuurist, aga noh, mina arvan, et asjad on läinud paremaks ja põhimõtteliselt lähevad veel. Johannes Saar ütles, et valitsuse poliitika on olnud vale, ehk siis teisisõnu raha on alati vähe. Ehk siis noh, omamoodi ka selline dotatsioonide kriitika, mis sina sellest arvad, ma ei oska öelda, ma ei ole eriti palju kokku puutunud kultuuriinstitutsioonide või noh, ma ei ole neid eriti seestpoolt näinud. Kas avangardil või pingpong-il on jäänud mõni projekt tegemata, sellepärast et teile pole antud piisavalt tollal vahendeid, videokaameraid, raha, mida iganes. Harilikult oleme omafinantseeringu. Noh, vastasel juhul ma arvan ei, Aleksander. Aga kuidas te elus püsite, kas te olete ära kurnatud loovtööstuse erinevate harudega? Täna jõudsin järeldusele püksist neerud maha müüma, et muidu ei saa enam pikka aega midagi teha. Kui hästi palju on räägitud sellest, et publik ei armasta seda kaasaegset kunsti ja, ja kuidas põhiline eesmärk meil kõigil peaks olema see, et kuidagi rahvale selgitada, rääkida, inimesi galeriides tuua ja nii edasi, kui need äkki selgub, et võib-olla see Eesti kaasaegne kunst polegi eriti väärt kumb probleem on suurem või tugevam, kas, et rahvas ei tule või see, et kunsti ei olegi, mida vaadata? No aga esimene tuleneb tegelikult teisest, et näed, et mingil põhjusel on viimase 10 15 aasta jooksul näitleja tühjaks jäänud. Mis ta ise ei tea, ma arvan, niuksed, suuri võimuahneid, meediastrateegiaid on juurde tulnud, kes on nagu kogu visuaalse ruumi endale ahminud millest võiks mainida reklaamide, eestlaste, eelkõige koos kunstnikega ja kes on alla neelanud, siis endised vabakunstnikud, pannud nad siis seal korralikult rakkesse. Ja mitmed head kirjanikud, samuti Moody natsionalism, ambivalentne teemad, noh, Eestis on kummaline olukord, kus reklaamiagentuurid osaliselt toimivad sellise varjupaigana. Noh, need on täis lavastajaid, kõik kunstiakadeemia lõpetanuid, kes ütleme, et kui nad kõik loodaksid Kulka pealana peliselt loksid palju vähem, kuna lihtsalt tegeleksid kogu aeg erinevate avalduste kirjutamise. Nojah, neljad loovad tohutul hulgal saastamis, reostab sõna otseses mõttes kogu silmad ja noh, seal käis ikka väga kunstlik nagu lahterdas, et reklaam on saasti, kunst on hea, et tegelikult need terminid, mõlemad neutraalsed tähistavad erinevaid loome või eluvaldkondi. Meil on omad eripärad, aga ütleme, on olemas paremaid ja halvemaid reklaam, on olemas ka saast kunst. Ma läheksin aga sellist, kui need utureerivalt, aita siis põlvkondadevahelist konflikti suhtumise erinevust, et meil on siin need veidi, ütleme teiste seas meesterahvas, kes võib-olla justkui ütleb, et nõukaaegne süsteem oli parem kunstnike jaoks ja meil on silmad veidi nooremad inimesed, kes ütlevad, et see ongi normaalne, et ma olen kaheksast siiani teen mingit muud asja ja siis laupäeval, pühapäeval mõtlen, et äkki teeks mingi kunstiprojekti. Mis teie arvate, sellest? On loomulikult tahaks, et saaks pühenduda kogu aeg vahenditele, mõtlemata ja nii edasi, noh, ma ei oska nõukaaja kohta midagi öelda, audi ma käisin siis lasteaias. Kas üldse pealt, 23-ga aastased eesti kunstnikud oskaksid mingis ideaalses tulevikus opereerida süsteemis, kus nad ei peaks ütleme, tegema oma loovtöö kõrvalt nii-öelda mingit haltuurat, et ära elada. Siin on ka erinevad, kellele miski sobib, et noh, isenesest manan sotsiaalsema või pokultuuriga rohkem flirtul inimesele anud mõnes mõttes kommertsKundume kristlikus keskkonnas. Vaata, mine selles osalemine seal mõnes mõttes tegelikult hariv, et nad parem kui sulgeda silmi selle ees isoleeruda. Selline siis ka Bism on üks võimalik ja noh, kindlasti mitte millegi poolest nagu halvem või valem taktikaga, nahkrist, kellele miski rohkem sobib. Johannes Saar, mis te arvate, kas see jutt on, et järjekordne näide sellest Eesti noore kunstiga ei saagi midagi head toimuma hakata, kuna inimesed on juba sellised, kuidas nüüd öelda mitte kolla Vorandid, aga, aga nad kohanevad. Ei, ma olen täitsa nõus selle jutuga ja ma olen ka nõus näiteks sellega, et noh, massimeedia ja massikultuur tarbimiskultuur tervikuna ongi meie praegune peamine ideoloogiline võitlusväli. Ja noh, kui üldse kuskil midagi nagu ära teha, siis võib-olla just nendes keskkondades. Aga iseasi on see, mis alustel kunstnikel näiteks lastakse selles massikultuuris osaleda ja ma kardan, et just neil ei lasta osaleda selles kultuuris subjektina, vaid tarbimisobjektina ehk siis neid lihtsalt ei ekspluateeritagi. Ja siis heal juhul jäädakse neile võimalus, et neil on endil on ka võimalik sõna sekka öelda mõne kuvandi loomise. Et see on niisugune väike, liiga väike auhind selle südamevere eest, mis näiteks seal reklaamibüroodes ära antakse. Et jutt käib ikkagi nagu loomingulise potentsiaali ja kujutlusvõime integreerumisest mingisugusesse masinavärki, mis tegelikult ei taha sellest kujutlusvõimelist suurt midagi teada. Pigem nagu käive, läbimüük tuleb nagu need kaks aspekti endale täiesti selgelt teadvustada. Aga mis see lahendus siis on, mis oleks siis soovitus, positiivne programm? Ma olen kõigest kunstikriitika ja ma ei ole prohvetega ennustaja, aga võib-olla peaks rohkem poliitikas osalema või kuidagi arendama poliitilist teadlikkust endas selles mõttes, et ühiskonnaga ikkagi suheldakse siis suhteliselt niiksul hermeetiliselt teoreetilisel tasemel, nii nagu mina seda teen läbi raamatute kuidagi või siis tõepoolest nagu palgatöölisena kuskil reklaamibüroos. Aga tegelikult tuleks nagu alati kaaluda ka oma kujutlusvõime ja üldse oma kunstnikupositsiooni poliitilist potentsiaali ehk siis leida mingisuguseid tööriistu, kuidas mõjutada näiteks parlamendi tööd. Aga Ma ei tea, minul tööriistu küll pakkuda ei, ausalt öeldes. Avangard, kuidas teie mõjutaksitalisti, parlamendi tööd maagiliste, arvan, et ma kohe kuidagi mõjutaks, et ma ei ole selle koha pealt piisavalt kompetentne noh, poliitikas tõsimeeli osaleda, ma ei kujuta ettegi, eemaldatakse piisavalt ebameeldiva mulje, et noh, ma ei kujutaks ette mingisugust reaalpoliitik tööd, kuulmist, noorteorganisatsioonis tekitab külmavärinaid tegelikult poliitilise tööriistana nagu olemas loominguliste liitude näol, kes kunagi tugevalt osalesid nii reisi loomisele kujundamisel, aga nende potentsiaal on kuidagi nagu liiva jooksnud ja tegemist on praeguse seisuga pigem mingisuguste sotsiaalabiorganisatsioonidega kes tegelikult riigi käest Aid ootavad mingisugust armuandi, mingisugust uut rida eelarves, kellel nagu isiklikult nagu ühine poliitiline platvorm puudub ja sellest on tõsiselt kahju. Et ma arvan, et meil on niukene, institutsionaalne mõõde on nagu kunstnikel olemas puht poliitiline väljund, aga seda ei kasutata millegipärast. Ja olgu selle parlamendi majutamisega, kuidas on, aga tahaks rääkida ühest avangardiga tihedalt seotud projektist rühmitusest nimega pink. Punk kes pole küll mõjutanud parlamenti, aga on püüdnud vähemalt otse vahetult suhelda oma publikuga rahvamassidega, tänaval või kodudes ja mujal nimelt aastal 2003, kui ma ei eksi, tegite te sellise projekti nimega kuum kunstiliin. Kõigepealt, mis on pingpong ja, ja mis asi oli see kuum kunstiliin? Pink Punk on põhimõtteliselt avangardi Kõrblektku, statsionaarse liikmena kuulub Kristin Kalamees lisaks meile veel lisaks oleme kasutanud lisa liikmeid, nagu kunstiliini puhul siis robot välismaal esinedes asendusliikmeid. Et ta on mõnes mõttes nagu avatum organisatsioon ja kuum kunstliin oli kolm nädalat järjest 24 tundi ööpäevas avatud kunstiliin, kuhu võis helistada, igaüks, küsida mida iganes kunsti kohta, kõik, mida oled alati kunsti kohta tahtnud teada saada, aga pole julgenud küsida. Ja nad helistasid. Palju saarlasi. Me pidasime päevikut, et aga ma lihtsalt statistika hetkel ei ole. Peakõnesid oli palju. Ma mäletan, kui see projekt välja tuli, siis oli see päris hea meetodrik teid nagu reklaamiti päris palju ja päris mitmel pool, mis need see tulemus oli, miks ma sellest projektist edaspidi jõuavad, miks ma ei saanud teada kokkuvõtet meie enda jaoks tegelikult eesmärk luua mingisugune, mida eksperimentaalne keskkond või noh, mingisugune ühenduslüli. Et ei olnud tehtud selle mõttega, et me saaksime teada keskmise kõnede pikkuse või? Aga mida neilt küsiti, hästi palju oli lihtsalt vestlusi kaasaegse kunsti kui sellise teemadel. Üks levinumaid küsimusi oli see, et ma olen siin galeriis Ma vaatan Navitrolla maali, kas ma peaks selle ära ostma, mis teie arvate, noh, ka seda, et millise lipsu, maalin, kas sinise või lilla, kui mul on, ütleme roosa õlid on küsimusele tõesti seinast seina kohutavalt palju naljakaid osaliselt ja oli ka pikki huvitavaid vestlusi kunstist kui sellisest mitte ainult selline netiportaalide kommentaarides öelduste Klaadis ja hoolimata meie flaierite Me enda imidžist selle projektiga niuksed noored tütarlapsed, igasugust seksuaalteemal ahistamist leti yliharva ja muide laine, selliseid kahtlasi telefonikõnesid tuli ka alles pärast esinemiste noorte telesaade. Ilmselt nihkeid osteti päris tõsiselt, see oli endale väga meeldiv üllatus. Mõne küsimusega mehi ei vihastanud, näiteks kui mina kõnesid vastu võtsin, siis minu roll ei olnud kellelegi ülekohut mõista. Ma olingi inimeste teenistuses. Võtsin telefonitoru, et vastata inimeste küsimustele, vestelda nendega. No mis mõni asjalikum küsimus oligi esimesi a'la et kas kõik on lubatud kaasaegses kunstis näiteks misse vastused. Mõtlesin veel mingi pooleteist aasta tagune asisemaid värki siin, küllap ma vestlesime sellel teemal mõnda aega, et noh, mina arvan isiklikult, et kõik ei ole lubatud, et ma arvan, et see oli üks järjekordseid veerand tundi neid nagu näiteks tihti ette tuli ka laussõimu. Meghan ei olnud kunsti aadressil, ma mõtlen ikkagi, oli nagu mingisugust pahameele väljavalamist koodi rikki. Ma tean, et kui ma pakkusin teise vaatenurga sellele asjale või seletasin mingite nähtuste tagamaad, siis helistaja suhtumine kaasaegse kunsti oli juba arvatavasti mitu kraadi paremuse poole pöördunud. Vaha peale väljavalamist praktiliselt ei olnud. Selleks ka kogu see meie selline, mida eriti pehme või eriti noh noh, see imidž, mis jäljendab nagu inimesi, kes tegelikult asuvad sotsiaalse skaalale, et noh, kõige kaitsetumas positsioonis noh, mingid telefoni tüdrukud, et ma arvan, vaadates slairida reklaami noh, sul on suhteliselt nagu mõtet hakata nende peale karjuma, välja elama, sa võtad need siiski kui noh, mingisuguseid objekte, mis antud projekti puhul ongi oluline, et selline taktikaline pehmus Ja ka see pahameele välja olemine, tänu sellele meie doktikal oli vägagi pehmed, näiteks helistas hääle järgi vanem naisterahvas, kurtsid, tuleb, absoluutselt ei meeldi kaasaegne kunst, aga tal on häbi seda tunnistada. Ei taha jätta nagu harjumatult muljet ja siis mina loodan mulle ka enamus kaasaegsest kunstist üldse ei meeldi, et okei. Me rääkisime mõned saated tagasi Eesti kunstiakadeemiast seoses piduliku sündmusega, püüdsime rääkida natuke kunstiharidusest, päris õieti me arunud ei saanudki. Kas sellised nööride rakenduskunsti, erialade arhitektuur, disain, et kas need, need on päris ametlikult ja avalikult kunstiakadeemia prioriteedid, kas on küsimus ka kunstihariduses? Kunstiakadeemia seotud küll ma loen seal mingisuguseid loenguid isegi, aga need on niuksed puhtalt 20 sajandi kunstiteoorialoengud, millel tegelikult nagu praktilist väärtust edasises elus hakkama saamiseks ei ole. Mis kindlasti avaldab kuulajad arus auditooriumis, aga see selleks on. Eesti kunstiakadeemia ongi tegelikult tarbekunstikool nagu sellest, nagu välja kasvanud ja praegused eelarved. Proportsioonid näitavad, et asi kisub ka järjest rohkem sinnapoole. Aga siis võib-olla peakski nagu sellega leppima, et noh, loomulikult koolid meeldib ennast kaunistada mingisuguste vaba mõtlemise sulgedega. Aga kui me vaatame ikka tõele näkku, siis mus koolilõpetajad leiab Andra tööd kuskil teises kohas, mis ei vasta nende erialale. Sandra ja Margus, teie olete selle nende vaba mõtlemise sulgede viljad, ehk siis Sandra õppinud maali Margus graafikat ja te olete lõpetanud mõlemad esimese lennu selle interdistsiplinaarsed kunstide magistrantuuris magistratuuri kohta küsida, siis mida te seal õppisid, mida see tähendab, see interdistsiplinaarsed kunstide õppetool millega seal tegeleda? Kõige lihtsamalt öeldes kaasaegse kunstiga, ma arvan perfomance videoinstallatsioonid. Ma arvan, see teaduskond selle kooli kõige huvitavam ja paljulubav oma osa ja see on niisugune koht, kuhu inimesed tulevad täpselt teadmata, miks nad sinna tulevad, kui nad lihtsalt selle ära lõpetavad, siis nad eriti hästi ei tea millega me peaksime tegelema hakkama, mis on ka iseenesest väga hea. Alternatiiv on see, et sa tead juba algusest peale, et sa lähed näiteks reklaamibüroosse tööle ja see on nagu erakordselt igav perspektiiv. Aga enamused on just sellised istumentaalsed mõtlejad, kes sealt välja tulevad või siis käelise osavuse omandanud kuskil seal paraku miks on niimoodi, et kui sa lähed kuhugi Helsingisse või Stockholmi näitustele, siis seal on ainult videoinstallatsioonid, videoinstallatsioonid, videoinstallatsioonid heal tasemel üleval ja nii edasi, sa tuled Eestisse, sul on ikka nagu mingi 90.-te alguses telekas kuskil nurgas. Raha ei ole, sellepärast et kui käiagi Jasmasega siis maladel samasuguse pilguga, et noh, väga ilus suur ekraan ja tehniliselt väga hästi eksponeeritud ja nii edasi, aga sellega ja nõukogu selle teose võimekus tavaliselt lõpebki ütleme, see esitluse viis tihtipeale väga palju otsustab publiku suuruse ka füüsiliselt suur asi, siis mõtleb publik ka, ta on mingi suur ja tähtis asi. Samal ajal kui noh, ütleme kogu Eesti kunst on need nii-öelda siis olude sunnil pressitud mingisuguses põlve otsas tehtud nipsasjakese. Selge see, et niisugune asi ei saa äratada respekti ühiskonnas, kus suurus otsustab kõike noh, varsti peaks ju justkui paremaks minema, suur näitusepind tuleb Kadriorgu juurde. Jah, aga ma arvan, et ei asenda sellist igapäevast kunsti suhtlust, kuid ma arvan isegi, et ta ei too seda juurde vaid pigem just nagu lisab sellist monumentaalseid ja igavikuliste mõõdet sinna kunsti. Ja ärgitab just kunstnikke nagu rohkem mõtlema sellele, kuidas nad näevad välja igaviku palge ees näiteks samal ajal, kui ütleme, igapäevane suhtlus publikuga, kes juhtub elama kunstnikuga samal ajal, noh see jääb siis nagu täitsa tahaplaanile. Et ma ei usu, et noh, ütleme muuseumi töö on nüüd see, mis tooks publiku tagasi kunsti juurde, vaid pigem peaks selleks olema just niukene inimlikus formaadis suhtlemine publikuga, mida siin nagu telefoniaktsiooni käigus ka tehti. Nii et selles mõttes mul see formaat nagu väga meeldib. Aga oma praktikas ma olen loomulikult olnud rohkem seotud näituste külge. Nii et selles mõttes ma tahaks neid ka näha. Avangardil tahtsin küsida, et igaviku palge ees olemine ja, ja klassikud on olnud teil hingel mõned aastad tagasi ilmselt kõige esimene selline laineid löönud näitud. Oli see esimene projekt klassikud, ka linnagaleriis. Kõigepealt seda yks planeerisime kole nahal siis linnagaleriis poolest. Need olid ühed fotolavastused, mis seal veel oli? Kriisideks Meli mineerisime köisi klassikuid 20. sajandi teise pooleni. Kes need olid? Voor hõlbois, kuulik, eesti kunstnikud Semperi Toomik. Kuidas te ennast määratlete, kes te tahate sinna kunstimuuseumi püsiekspositsiooni igavesest ajast igavesti tahate saada klassikuks või te määratlete ennast juba kuidagi täiesti teistmoodi? Jõle igav oleks kogu aeg kuidagi ühte nishi või? Tahaks, tahaks kindlasti klassikas saada ikka kaua sa oled avangard või et noh, kui see oleks nagu kiiresti, siis võib-olla nagu jõuaks edasi minna? Piisavalt, kuna ma tõsiselt ootan, seda, jääme lootma, jään ootama jätma. Nii palju siis avangardist ja olukorrast riigis. No. Nii. Ja ei saa ka meie kunstisaade üle ega ümber PÖFF-ist. Seekordsel filmifestivalil esilinastus ka kuulsusrikka Eesti joonisfilmi üks uus film. Festivalisaginas sain telefonile priit, enderi. Eesti joonisfilmi uus töö Franki hundi, millest see räägib? See räägib elu võimalikkusest riigis nimega Estonia. See kõlab nagu eesti moodi, on see päris eesti või? See on peaaegu nagu Eesti, aga kuidas nüüd öelda? Aga, aga nagu ei ole, ka, ta on, ütleme, selline eestina Eesti võiks olla. Aga samas võiks ka mitte olla. Filmis on Estonia naaberriigiks Latvia, see nagu kõlab ka nagu päris läti või. Ja nüüd ütleme rohkem Lätti, kui Estonia on Eesti Latvia Latvia kujutamine, on seal filmis ikkagi tõetruum, sest me tegime põhjalikud kiirkursused läti keele alal läbi, nii et nüüd meil on põhimõtteliselt ja see on ka vilja kandnud, sest nüüd järgmine projekt seal teeb, see ongi suur lastefilm, mis on suisa nagu lätlastega koostöö, nii et lätlastele meie see film väga meeldis ja nad otsustasid, et nad hakkavad koostööd tegema meiega. Nii et nad väga ei pahandanud selle ütleme arengumaa pildi eest, mis seal filmis Latvia stantakse. Ei neile väga meeldis ja nad ütlesid, et see on täpselt nagu Läti rusikas silmaauku. Frank ja Wendy on selline, kuidas nüüd öelda üpris fragmentaarne film, mis žanris ta tegelikult on. Nad on tegelikult teleseriaal, millest me oleme teinud, teinud mingisuguse kinoversiooni neid teleseriaali osasid, sidudes omavahel ja, ja mulle tundub võtta, tegelikult tegelikult toimib siiski ka suhteliselt hästi pika filmina, et see on keeruline ülesanne, on ühe ühendada nii-öelda kaks, kaks asja üheks, et et teleseriaale ja pikksilm, aga mulle tundub, et teda noh, saab ka kinos ikkagi näidata sellisena, nagu ta on. Aga ennekõike on ta algselt olnud teleseriaal. Kuidas joonisfilm seda filmi turustab, kassis teleseriaali na või siis täispika filmina? Aga nii ühte kui teist, ütleme et ennekõike ikka teleseriaalile tähendab seda pikka versiooni. Ei, ei looda, ütleme, sellel on nagu festivali levi aga kinolevi kuskil väljaspool Eestit, siis, siis vaevalt küll, aga ütleme siis eestisisene Ginalevi pikale versioonile ja siis igal pool mujal nagu televi. Millal Schenkija fondi Eesti kinodesse tuleb? Minu teada peaks veebruari kuus tulema. Näha selle filmi kohta veel, see on üpriski rahvusvahelise haardega filmi peategelased on teil nagu vist USA'st siis seal on hästi palju jaapanlasi siis on seal Venemaalt, Lätist nagu me rääkisime. Ja ütleme, et rahvuslik konflikt on juba sinna ette sisse kodeeritud, et võib-olla me oleme suhteliselt selline nagu liikuv rahvas, et et selline rahvusvaheline keskkond on meile kuidagi väga igapäevane, ütleme, et noh, meil ikka aeg-ajalt käib ja töötab seal igasugu erinevalt maalt inimesi ja ja selles mõttes on ta kuidagi väga minu arust loomulik, et me filmides on need nii-öelda erinevad kaugejatega maade rahvad esindatud, sest sest noh, see on meie, võib-olla suhteliselt igapäevane elu neid näha ja nendega suhelda. Nii mõnigi filmikriitik võib sellest filmist lugeda välja sellise tugeva USA-vastasuse, milles see Millest see Kuidas saaks ilma selleta, no see on, ütleme rohkem küsimus, võib-olla stsenaristile Priit Pärnale siis, aga minu seisukoht on suhteliselt neutraalne igal igal maal on head ja halba ja isegi Ameerika ei ole päris see, mis me, mis me arvame, et on, aga väga huvitav on see, et meil on, meil on väga-väga kindel ettekujutus sellest, mis Ameerika on. Tegelikult see ei ole absoluutselt nii, aga just see ettekujutus see ongi võib-olla just huvitav, et et on olemas selline väga tugev ettekujutus sellest mingis mõttes, film on. Eesti joonis selleni on seda uut tööd reklaaminud kui kellelegi David snoomani autori tööd. Kuidas ta nüüd edasi kavatsete seda filmi turustada ikka David Stomani nime all. Kuna ilmad on ääretult halvad, siis siis kahjuks David Snoman sula lihtsalt ära, nii et ja selle tagant sellesse eest koorusid välja nii-öelda nii-öelda tegijad. Me lihtsalt ajame selle asja nüüd halva ilmaga kraesse ja otsustama, et, et on aeg nagu välja tulla selle Tavidi kate vägevalt. Ja selliste täispikkade joonisfilmide tegemine on üpriski ajamahukas, kui kaua nad selle projektiga konkreetselt Eesti joonisfilmis aega läks? Nad oleks ikka üle kahe aasta üle kahe aasta alates esimesest mingist pilooditegemisest ja, ja ma usun, et see protsess algasest joonisfilmis võiks kaks ja pool aastat tagasi, et ta on jah, selline selline pikk protsess ja noh, ta oleks võinud alata isegi veel varem, et kohati oli seal siiski nagu suisa nagu kiire, siis läks ta oleks võinud seda aega mõnel etapil nagu rohkem seda, seda seriaalis ainult nii tehtud, et meil on siis kolm režissöörina Kaspari õla pikavett, igaüks tegime siis teatud osa neid seeriaid siis tele, teleseriaali seeriaid ja siis noh, iga igaüks vastutus kahe, kahe, kolme osa eest, nii et eks siis vastavalt oma äranägemisele oli suur kiusatus ka mõni oma oma filmitegelane sinna oma osasse panna, nii et, et nii nii kallak ja ega keegi teine ei tulnud nagu pärast näpuga näitama seda ahvi või, või jumal teab, keda sealt välja välja torkima. Meiega käsis söögite nagu suureks mureks peavaluks oli see, et tegelikult Ragnar stsenaariumid on ju küllaltki keerulised, et kuidas seda tegelikult olles mitte pagan, kuidas teha sellest noh, nagu filmis. Et see oli kohati päris keeruline ülesanne. Kas Frankija hundid on kutsutud ka juba mõnele animafestivalile osalema? Ta on käinud päris mitmel, aga ta ei ole saatnud, kuna me täispika variandi saime alles nüüd valmis, siis me oleme saatnud teda tema ühte osa, lihtsalt nagu teleseriaalide kategoorias ei ole vist auhindu saanud, aga tundub, et edukas rahva rahvahulkade lemmik nii-öelda, No vaata siis arvesse seda, et see film tuleb nüüd Eesti kinodesse. Tavaliselt on Eesti joonisfilmi puhul olnud ju väga populaarsed just lastefilmid, aga Frank ja Wendy ei ole nagu eriti lastefilm. Eks see on mingis mõttes eksperiment, sest varem nagu sellist täiskasvanutele tehtud pika animafilmi ei ole Eestis, noh, ei olegi tehtud, et et eks me, eks me ootame ja vaatame ja, ja hüvitamisel asjale nii-öelda reklaami teha õigel ajal. See on nii-öelda kohvipaksu pealt ennustamine. Kui ma nüüd ütleks, et tuleb 50000 või 500000 vaatajat võib-olla tuleb ainult siis ma ei tea Aga DVD peal tuleb see film välja. DVD peal tuleb välja, aga millal tuleb, seda ma veel ei oska öelda, noh, ilmselt tuleb ennem kinno ja siis siis millalgi. Sellega seoses, kuidas on Eesti joonisfilmil selle, selle vanema klassikalise toodangu DVD-de näol väljaandmisega? Vanemaid filme ei anna välja joonisfilm või tähendab tallid silm, kellel on ta filmide õigused ja nii palju, kui mina tean, siis just järgmisest aastast hakatakse andma neid üsna üsna massiliselt DVD-de peal välja. Te kuulasite saadet Kons Erminalane alles Andrus Russak. Kirjutage meile aadressil kunstajate RED kunsti soode sõda nädala pärast, pühapäeval kell 18 15, seniks kuulmiseni.