Tere, mina olen Anu Allas, minule lon rest, Russak, te kuulete saadet kunstjärv ja täna on meie põhiteema hilja ja Emiliaga, Pakovi ning Raul Meele näitust Tallinna kunstihoones. Kui niivõrd suured staarid Eestisse tulevad, siis oli loomulikult meie kui kunstisaate tegijate esmane mõte, et nad tuleb saada stuudiosse rääkima ka hilja. Kabakov ei ole eriti pressisõbralik inimene kuid selgus siiski, et nad suhtlesid pressiga, suhtlesid ühel päeval, mida ei olnud väljakuulutatud, see oli laupäevane päev. Pühapäeval teatavasti Avatise näitus. Anu, sina olid sel ajal kuskil mujal. Mina olin sellel ajal hoopis Leedus, nii et kogu see kabakovi jaht jäi Andrese kanda. Jah, ja eks mina oma nõrkadel õlgadel seda kandsin, aga pressile eraldatud aeg oli piiratud seda just kabakovide pressivaenulikkuse tõttu, mida ma olen siin juba korduvalt rõhutanud. Mis tähendab seda, et pidin usutlema kabakove koos ühe Soome ajakirjanikuga Helsingin Sanomate seda rida, mis tähendab, et meil tekkis täiesti ületamatu probleeme, mis keeles seda küsitlemist teha. Kabakov teatavasti on vene kontseptualism suuruja, millest tuleneb ka loogiliselt, et ta räägib kõige paremini vene keeles. Nüüd oli peaasi, et Soome ajakirjanik vene keelt rääkinud ja pakkus välja, et vestlus võiks toimuda saksa keeles. Sellele vastu ei olnud midagi hilja kabakovilt lõppkokkuvõttes resoleerides pikka vaidlust. Me jõudsime lõppjäreldusele, et esitame küsimusi selles keeles, mis meil kõige paremini välja tuleb. Parasjagu. Jakob vastab saksa keeles. Ja tema naine Emilia, tema abikaasa vastab inglise keeles. Aga kõigepealt võib-olla räägib sellest näitusest, Tallinna kunstihoone kuraator Anders Härm. Projekt, millega ma olen tegelenud nüüd siia tööle tulemise algusest saadik, see on siis üle üle kahe aasta tõsist tööd ja ma olen väga õnnelik, et see näitus on lõpuks siia jõudnud. Et meil on võimalik näha Reaga Pakovi, keda Eestiga seob pikk ajalugu, kolme-neljakümne aasta taha suhtluse sõprus eesti kunstnikega, mis ulatub sama kaugele muutunud peaaegu sama mütoloogiliseks nagu ta ise siin meie vabariigis. Ja ma olen väga rahul, et näitaksin suurt nime, pole vist nagu käinudki nüüdisaegses tööstustes. Nii suurt nime, jah, ma ei teagi, kellega teda võrrelda mõne Joosep poisiga, võib-olla minu meelest annab ta täiesti sama mõõdu välja hakata võrdlema siis ütleme, et kui, kui pois oli noh, niisugune saksa geenius, kes sai üle Euroopa tuntuks, siis kabakovi panus, tegelikult ma arvan kunsti ajalukku ei ole sugugi mitte väiksem. Mina hindan teda umbes sama, sama gradatsiooni järgi nagu nagu hinnatakse pois kontseptualism, siis me räägime sellisest väiksest grupist, kunstnikest ja kirjanikest, 70.-te aastate Moskvas kuulusid Sis lehvruubinstain, Dmitri briigov, Eerikule, vaatovskumaari Melamiid, priva voorov, veel mõned kunstnikud, et siis ütleme tuntumad nimed nende hulgast kes ütleme, erinevalt enamusest nõukogude aegsest autole, siinsest kunstist, vahetasid sellise modernistliku elevandiluu torni sotsiaalse reaalsuse eksistentsiaalsete metafooride vastu, hakkasid rääkima elust nõukogude liidus mingis täiesti totaalselt teiseski, et ei oleks mitte eskapismiks põgenemisest keeles. Et see saatus, mis on tabanud nagu eesti kunsti, tähendab, mis tegeles igasuguste kosmoloogiliste, metafüüsilise ja vormiprobleemidega asemel, et tegeleda nagu selle vahetu reaalsusega, mis neid ümbritses siis vene kontsert, turistid tähendab lõitsis kunstikeele aluseks oli konkreetne sotsiaalne reaalsus neid ümbritsev Nõukogude ühiskond ja kes ehitasid oma kunsti üles selle üle ironiseerid keerides, luues ühesõnaga mingisugust pildiks tekstiilist kunsti, mis, mis siis seda ühiskonda omal nukralt melanhoolselt viisil pilas. Ja ma arvan, et sellepärast vene kontseptualism tegelikult lõigi läbi jänes peale peale nõukogude liidu kokku kukkumist ja, ja ta kandis täpselt samu väärtusi, mida kandsid kontsultalistid läänes, ainult et nende sotsiaalne keskkond oli teine, läheb et kui kontsert turistid läänes hakkasid, siis ütleme tegelema ühiskonna probleemidega, tegelema kunsti vabastamise probleemidega. Ühesõnaga, üritasid pääseda sellest ringist kuidagi välja, siis tekkis ka ühiskonnakriitiline, eks ole, kontseptolismi suund, sotsiaalkriitiline kunst ja nii edasi, kõik mingis mõttes kontsert turismist alguse saanud ja, ja noh, väljakontsert oli siis täpselt samamoodi, eks ole, ta ta võttis mingisuguse hoiaku ühiskonna suhtes astus aktiivsesse kontakti, mitte ei üritanud nagu põgeneda oma maailmadesse, tähendab sihukestesse kosmoloogilistesse ulmadesse. Kohv on kahtlemata selle vene kontsert, turismi suurimaid esindajaid, kunstis, kohtades, vorm, mis on järgmine suur nimi, kes tuleb Tallinna kunstihoonesse? No sellest on veel vara rääkida, et eks me töötame selle kallal, et siis edaspidi oleks võimalik näidata suurepärast kaasaegset kunsti, aga siis ütleme poolest no ülisuuri kunstnikke sellepärast et ülisuuri kunstnikke on tegelikult kunsti juures näidatud, see samane rosmariin Troceli näitus mis Eesti paraku suhteliselt kajastamata ja ka ja ka publikumenu oli, oli tegelikult suht-koht, väike, kuuluks sinnasamasse klassi. Kui me saame rääkida mingisugustest, teatas siis siis ma arvan, et Trocel kuulus täpselt samasse kategooriasse. Aga tulevikuplaanidest siis, kui tulevikuplaanid hakkavad realiseeruma. Et ma arvan, et siis kahe astuda. Nii palju siis kabakovide Raul Meele näituse Tallinnasse jõudmise institutsionaalsest poolest. Ja nüüd räägib näituse teekonnast omapoolse versiooni Raul Meel. Vastastikku venelasele öelnud seda polaroid võimalik küll enam määratle, kes esimesena näitas, seda oleks tore ju kuskil kohatajad näha ja koos näituste ja siis kuskil kaks ja pool aastat tagasi. Ühel õhtul helistas mulle ja ütles, et õieti meili helistasid. Et on ettepanek, et võiksime koos sõprusnäituse lätlased klassides hilja näitust Lätimaale. Seal olevat üks keegi rikkur, kes koguvad pil ja kunsti. Abelia ise tahtis nagu enne tulla näitusega Eestisse, peale seda minna Läti alles selle vana emotsionaalse sideme tõttu ja soostovial paljude vestleja tunnustadesse tõesti sõpru ja oleks olnud siis tema meelest niimoodi ilusam ja parem, et ma enne näitasin ja pärast võib-olla siis ta läheb Lätiga. Kuid nüüd siis sellest intervjuust kabakovidega, millest siin saate alguses nii pikalt juttu oli. Esmalt huvitas meid muidugi see, kuidas hiljaga Bukov üldse vaatab tagasi sellele nõukogude ajale ja milline siis oli tema seos eesti kunstiga, mis oli see Tallinna ja Moskva? Niisiis, ühendav lüli vene kunstnike ja eesti kunstnike vahel nõukogude ajal ja kabakovi sõnul ühendust lase mitteametliku kunsti tegijaid eelkõige selline täielik huvi puudumine ümbritseva nõukogude reaalsuse vastu. Seda asendasid kunstilised või kohati ka religioossed otsingud. Selle väikese ringkonna kodu ei olnud reaalsus, ei olnud nõukogude realiteet, vaid see koht, kus asustasid kunst, muusika, kirjandus ja muud hingelised ning romantilised väärtused. Kov sõnased Ülo Soosteri kaudu saadi peagi kokku ka teiste eesti kunstnikega ning Moskva ja Tallina avangardkunstnike vahel moodustasid peagi omalaadsed, vendlus, suhted. Tegu oli omamoodi vennaskonnaga. Viljaka koos sõnas, et Eesti tähendas nõukogude ajal Moskva avangardkunstnike jaoks peaaegu Läänd nagu Poola. Kovi sõnul tuli Moskvast siia ainuüksi seetõttu, et iste oli impeeriumi läänepoolne. Keskus esindas läänelik mentaliteeti. Selles valguses oli hoopis Moskva provintsi staatuses. Nii oli see nii seitsmekümnendatel kui ka kaheksakümnendatel aastatel. Nõukogude riigisüsteemis ju vahepeal muutusi ei olnud. KaPokovi kinnitusel ei olnud selle ringkonna jaoks suurt erinevust 60.-te 70.-te või 80.-te aastate vahel. Kuna tegu oli lõpuks ikka sama süsteemiga, kus mitteametlikel kunstnikel pollar kriitikuid osjadega, näitusega. Ja rahulolematus on ju põhjus lahkumiseks viljaga Pakov emigreerus Nõukogude Liidust 87. aastal. Kas see tähendas tema jaoks ka mingit muutust just nimelt loomingu seisund? Immigratsioon läände minek ei kujutanud tema jaoks eriti suurt muutust Raska, Pakov, Nõukogude liidus oli ta ju elanud tegelikult kogu aeg siseeksiilis mis oli omamoodi loomulikult suur õnn. Kuid samas tähendas see kapseldumist siseringi, kus oli halvas mõttes perekondlik atmosfäär. Kavokov sõnas, et kõik hindasid oma sõprade töid võrdselt kõrgelt kuid see tähendas ju tegelike kriteeriumide puudumist tööte tähendustest. Jaa väitel seisnebki selles lokaalse kunsti traagika ta sõnased tennist mängitakse nii Wimbledonis kui ka väljas hoovi peal, kuid sellised kategooriad ei kattunud kunagi. Kui küsisin neljaga Pakovilt, mis ta arvas sellest, et tema sõber Raul Meel jäi oma koju ega lahkunud läände taastas ta selle peale väga põiklevalt, et see on väga individuaalne küsimus. Immigratsioon on isiklik valik, sõnasta täiendas, et põhjus võib olla selles, et Eesti ei ole Nõukogude Liidu osa, ei ole tegelikult kunagi olnud. Ta tõi näiteks selle, et kui neid külastab kas või praegu mõni noor vene kunstnik siis nad ei taha sageli tagasi. Aga eestlased tahavad kabecovide generatsiooni vene kunstnikega oli aga risti vastupidi. Nemad emigreerusid kas Kölni, Pariisi või New York. Hilja kabakov tunnistas, et kontaktid Moskava vanad seltskonnaga tal peaaegu puuduvad. Peaaegu kõik tema generatsiooni kunstnikud läksid läände, ütleb ta. Sõnased pari metafoor seda olukorda kirjeldama on justkui see, kui inimesed ootavad sõja ajal pommivarjendis lahingute lõppemist. Kui lahingud lõppevad, lahkuvad kõik oma radadele ja nii lihtne see ongi. Kaupo kohv tõdeb mõningase kahetsusega, et endisel süsteemil oli ka üks väga positiivne kaasnähtus omapära. Nõukogude ajal töötas avangardkunstnik ainult iseenda arengu jaoks. See oli tema ainus krediit, mida ta võis üldse saada. Tema põlvkonna puhul toimis taoline Eba kommertsiaalse kunsti ideaal pea 30 aastat. Nüüd on loomulikult kadunud. Kuid nüüd paari sõnaga kabakovide tööst Tallinna kunstihoones. See kujutab endast klassikalise vana kunstimuuseumi simulatsiooni umbes selline 19. sajandil püstitatud sammastega ilus hoone, mida võib näha mõnes Euroopa suuremas metropolis. Taoline hoone, kus sees tavaliselt vanema kunsti pärlid, klassitsism, romantism, lõputud Rubensid ja nii edasi Eestis taolisi hooneid ju kunagi ehitatud ei ole. Kui ma seda kaubakovidele mainin ja küsin, kuidas nad siis sellisel juhul näevad, et eesti vaataja reaktsiooni ütlevad nad vastustest jällegi kõrvale. See installatsioon töötab väga erinevatel tasanditel ja on oma olemuselt universaalne. Meile nendib, et üldjoontes on vaatajate reaktsioon kõikjal sama. Inimesed tulevad muuseumisse, kus pilte ei ole ja hakkavad siis neid tänu oma kultuurikogemusele ise ette kujutama. Kabakovide töö püstitab niisiis üldjoontes küsimuse muuseumis näitusel käimise rituaali kui sellise kohta. See küsib, mis on tüüpiline moodsa kunsti muuseum ja mis on vana klassikaline muuseum. Nii rääkisid siis oma tööst Tallinna kunstihoones Ilja ja Emilia kabakov minaga vestlesin kunstiteadlase ja kriitiku Hanno Soans ega sellest samast näitusest Raul Meelejäljega Pakovi kunsti lähedusest ja kaugusest tühjast muuseumist, totaalsest installatsioonist rahvuslikust paatosest ning lõpuks Johnsmetest. Aga kõigepealt küsisin, kui kauged või kui lähedased on Illega Pakovi, Raul Meeleteosed. Ma arvan, et kõige toredam oleks võib-olla mitte nii keskenduda selle ikka läheduse matiivile ainuüksi, vaid et et rääkida sellest, kuidas nad siis seda seda oma kunsti teevad. Ja, ja võib-olla tuleksin selle jaoks, et et oleks kergem mõista seda näiteks kavakovi suure saali, virtuaalse muuseumi installatsiooni Sis päevasel kunstihoone näitusel tagasi mõnede mõnede väga huvitavate motiivide juurde, millest kabaku rääkis sellel oma kunstiakadeemias toimunud loengud seal igal juhul väga-väga õpetlik. Üks asi, millele ta suurt rõhku paneeliga oli, oli see moment, kui ta läks ja ta pidi paradigmat vahetama, tuli ootamatult New Yorgis, et sai aru, et sellisel viisil noh, nende vene elu lookestega väikeformaadis joonistuste ja maalidel ta ei, ta ei suudaks seal maksimaalselt tähelepanu saavutada ja, ja ta ütles, et ta hakkas väga sügavalt järgi mõtlema selle üle, et mis olukorras on koik praegu ja kuidas ta oma vaatajaid saab köita, kuidas ta maksab mu vaatajat kinni hoida. Nii et vaataja, kes on tulnud sinna sinna näitusele ei saanud sealt niimoodi ütleme, piltidest mööda jalutada, vaid et ta oleks noh, mingis mõttes nagu lõksu püütud. Ja see on see koht, kus ta hakkab arendama oma hilisemat sellises noh, ütleme kaasaegses ka ütleme kunstiteoorias väga olulist, totaalse installatsioonimõistet, ta leiab, et tema ainus võimalus on arvatav vaataja mingisugusesse, sellisesse keskkonda, kus vate esimesel pilgul ei, ei saagi aru. Tahtsin öelda, et ah, näe, siin on nüüd see kunst ja, ja siin on see töö, siin on pilt. Et keskkond ise on tema jaoks mingisugune mõistatus, mida ta peaks siis nagu see tähendab, et me näeme, kuidas kunstihoones ta on teinud ruumi, mis on suurepärane näide 30.-te näitusekultuurist ja, ja ja ekspositsiooniviisidest selline tunktsionalistlik valge Kunstihall kunsthalle, kunstihoone on ta muutnud 19. sajandi muuseumid selliseks nagu aretamiseks muuseumiruumis. Ja me lähme sinna saali sisse ja võib-olla mäe kerid ajukiga kõige kõige esimesena, et noh, et, et mis seal siis nagu muutunud on, või et kus siis see kus see töö või muutumine toimub, hakkame tajuma, et selle, selle ruumi spetsiifika on teine, see mõjub nagu mingisugune istorintsistlik just juugendkeelne, selline klaaslaega 19. sajandi ruum, midagi nagu ma ei tea, millisesse sionismi, maja või midagi sellist, mingit täiesti teistsugused assotsiatsioonid tekivad. Totaalse installatsiooni mõte ongi see, et auto on mõeldes vaatajale võetes maanteeharjumuse peale, näiteks konkreetsesse saali tulla on ta mõelnud välja selles saalis mingisuguse muutuse mis esmapilgul tundub ootamatu või mõnele teisele, kes on seal saalis vähem käinud, võib esmapilgul täiesti nähtamatuks jääda. Et aga muuseum muuseumi ilma piltide taga, kus need kappakovi pildid siis on aga mis hakkab tööle nagu sellise klassikalise ütleme teatraalse võõraldus efekti, rehkeliku Aefekti toimet? Kui ütleme küsisin ühisosa meele ja siis me võime ju põimekesed ajada, aga ka siin samamoodi jälgi meele, eks ole. Varajane tüpokraatial põhinevad konkreetsed luuletused, näiteks masinakirja luuletused tema loomingu alguses või, või siis tema minimalistlik kontsert, realistlikud maalid. Et nendel on ta samamoodi kui kabaku vahepeal liikunud suunas, mis kindlasti on, ütleme rohkem elamuslik kindlasti on rohkem mänguline, kindlasti on, on totaalsem etit mingis mõttes kunsti seisukohast, mul on tunne, et nad on alati olnud tegelased, kellel on teineteise kunst olnud sümpaatne aga kes on liikunud nagu, nagu paralleelrada pidi, et, et kujutlus sellest, et noh, nad ühest kohast alustasid ja nüüd nad on erinevates kohtades, et see isegi Nagu käib selle kohta, et kabagdoom praegu, eks ole, üks kesksemaid kuulsamaid enim tahetud installatsiooni, kunstnike maailmas 90.-te kunstiajalugu väga võimsalt sisse kirjutatud tegemine, tema, tema hiigelsuurest traditsioon on Jaapanis, Ameerikas kui Saksamaal kesksetes kunstiinstitutsioonides näidata läbi kogu 90.-te. Ja, ja samamoodi on ta nagu, ütleme, selle oma installatsiooni formaadid, Jaretiseerimisega sellest sellest mõtlemiseks noh annab nagu kaasaegsest kunstist mõtlemisele mingi siukse impulsi pulsil kunstniku perspektiivist impulssi, mida, mida, mida väga vähesed on sellise sellise põhjalikkusega teinud. Et Meile staatus on selles mõttes teine, et kui toimus see 80.-te lõpu vabanemine, nad mingis mõttes olid, olid mõlemad sellises positsioonis, kus nad nüüd noh, oleks võinud nagu võib öelda, et tagasivaatavalt nagu puhkama jääda, selgeks teinud, siis see oli see aeg, tunnustus, tuli või mine läbi, murdsid. Et siis nad meelega on, see, et meil on, on, on jäänud siia, ta on, ta on Eesti esikunstnik ja, ja selge see, et kui sa oled eesti esikunstnik Eestis, see ei tähenda päris sama, kui sa oled New Yorgi esikunstnik, aga ma ei ütleks, et nende kunst on sellepärast vahepeal kõvasti üksteisest distantseerunud, vaid see, see on, see on nagu kaugenenud rohkem, kui nende vahel oli distantsi. Siis kui nad esimest korda kohtusid, ma arvan, et see pigem on nende omavahel selline suhe, et et see on nagu samas suunas erinevaid teid, Pralleelseteid, kulgevate sõprade suve, kes noh, ütleme, tunnustavad üksteisi asju hindavad Me aga tunnustavalt ka ka ühtlasi erinevust, see on nagu väga oluline, et saaks midagi midagi koos teha. Aga kui nüüd rääkida näiteks nagu vist siis, siis ütleme nüid kabakovi mõjud ja, ja tema olulisus võib, võib välja tulla või kaob covid. Teemad võivad näiteks ilmneda kaasaegses Eesti kunstis, kohas, kus neid ei võiks üldse oodata. Täiesti üllatuslikult, kui me mõtleme selle peale, et kabakovi, esimene Imperatiivne projekt, mida ta ka oma kommunaalkorteris varem näitas, oli see kuulus mees, kes lendas kosmosesse. Ruum, kitsas, selline Nõukogude kommunaalkorteriruum, mis on, mis on tihedalt täis kleebitud nõukogude propagandat lake, mingisugused traksid kinnitatud ja, ja me näeme, laev, laev kuskil seina pealkiri, et vot sorry, näed. Läksin kosmosesse. Et noh, et, et seesama absurdne motiiv me näeme, kuidas kuidas täiesti teisi asju jutustades täiesti teisel viisil. Kordub näiteks John Smithi legendis. Et ju see siis on mingisugune noh, ütleme Euroopa Kultuurik mälu, arhetüüpne kujund või mingisugune nagu nagu kultuurimüüt, mida nagu näha kunstnikud täiesti erinevatest konteksti siis lahendada püüavad. John Smithi puhul oli siis jutt meil Markot ja Kaidost täiesti tavalistest rapla poistest, kes oma maja taga olid juba üles kasvanud, ühel hetkel otsustasid hakata raketti ehitama, sest et igav on ja tahaks, tahaks äraline. Et seesama motiiv, huvitav on see, et nad muidugi sellises perspektiivis aastast 89 ütleme, kappakovi perspektiivist selles motiiviks oli nagu sellist ütleme poksis karbis elamise ängi või et seal see vaba maailm on mujal. Et nüüd ütleme, John Smithi puhul on see tähendus varjund, võib-olla teine vähem vähem traagilisem natukene natukene humoorika ma võib-olla ka Aga me võime, me võime nagu tegelikult sedasama paralleeli jätkates Don Smith ja, ja, ja ka VAKO esmapilgul, eks ole, meil ei ole mitte midagi ühist välja kaevata täiesti täiesti teise motiivi, mis seal seal ühine kabakovil oli, on siis läbi, läbisele küll ei olnud või ütleme läbi kogu oma loomingu olnud see idee, et see viis, kuidas tema ütleme, loob distantsi omaenda loomingust, kuidas, kuidas tema suudab ennast vaataja positsiooni asetada selle jaoks endal selline trip, mis siis ka Marko Mäedan, Kaido Ole ja John Smithi puhul kehtib, et, et kabakuv lood 10 fiktiivsed persooni noh, näiteks võtame seal maalikunstnik Rosenthal ees oli suur 19. sajandi fänn samaaegselt temalevitši õpilane aga mitte just väga õppisime nii, et ta üritas sünteesida 19. sajandi akadeemilist kunsti ja Maleedži musta ruutult prematistliku avangardi. Kamakas tähendab selle jaoks, et rääkida mingisugustest, kultuuri toopostest, kultuuri motiividest vabalt võib-olla mingis mõttes nagu mitte niimoodi suurt vene hinge avades läikivaid veidi mängulisemalt veidi kriitilisemalt, loob ta endale fiktiivselt alternatiiv, persoonid, kelle loomingut ta siis hakkab, hakkab arendama, see on seesama kui Marko Mäetamm ja Kaido Ole Lovatš John Smithi Jeans mesi. Elulugu hakkab tootma. Legend hakkab tootma teistsuguseid pilte, teistsuguseid installatsioone kui need seda kumbki eraldi teeksid. No näiteks niisugust kaks motiivi me näeme ikka Pakoon olnud, noh, mingisuguste kaasaegses kunstis väga intrigeerivalt. Ma usun, et kõik, kui võrrelda nüüd seda, et, et üks asi, mida pakub, väga teadlikult teeb ja see on see, millest on palju räägitud, tähendab installatsioonikunsti avastuslikkusest, installatsioonikunsti ühisusest teatriga, kunstiteoorias sellest palju räägitud sellest on saanud mõnes mõttes nagu modernismi ja postmodernismi vastase vastuolu, üks kesksemaid vaidlusi siis kaob, üritab seda omapead ikkagi väga täpselt stsenaariumile läbi mängida. Milliseid impulsse saab tema installatsioonid liikudes tema maantee, kui millal see vaataja on segaduses ja millal ta nii-öelda lahendab selle asja ära, millal ta saab selle elamuse. Ja ta on väga teadlik sellest, et tal, kui tal õnnestub vaatajat nagu välja loksuta, sellest olen siin kunstisaalis ja no ma tean sellest kunst ju kõik ja kas see on ka kunst ja kas ma olen seda kõike näinud positsioonilt, kui ta ei taju enam ühel hetkel enam ennast sellises valmis kunstivaataja positsioonist siis see on see, mida kõige rohkem püüab saavutada, sest siis on nagu inimene kõige avatum, mingisugusele uuele poiss ja kui tal ei ole ette valmis võetud roll, see on see, mis ma arvan ikka Volkovi puhul tasub kõige rohkem läbi mõeldud, see on ütleme ausalt, võimas, mis ta seal teeb, kui meetmel põreda sellega siis ma arvan, et, et meil on ka mingisugused asjad, mida ta tahab niimoodi ootamatult kommunikeerida, et võib-olla natukene seal vaatajal korraks vaiba jalge alt ära tõmmata, et kui mõtlemine varasematele asjadele ja tema kuulsale eesti Apo Griiva talle selle liputööle, et siis siis see kahtlemata seal seal on, aga seal, sellel nagu nagu teisel tasandil võib-olla mingite projektsioonidena, sotsiaalsesse tegelikkuses ja meile puhul see sotsiaalne tegelikkus, millega dialoogi peab, on ikkagi Eesti tegelikkus, eesti problemaatika, sedasama. Me näeme, eks ole, kunsti tapasaalis oleva installatsiooni vulkaan, kui, kui seal, ütleme ta esitab mingisugust sellist subjektiivset galeriid Eestis ajalooliselt edukate inimeste subjektiivset Kalevit on sellist nimemaagia mängu, siis siis see, mida ta teeb, adresseerib seda väga selgelt Eesti publikule. Ma arvan, et nii mõnigi teine installatsioon seal võime leida seda sedasama, et meil on kindlasti selles mõttes sotsiaalse närviga kunstnik, aga ütleme nii, et seal, kus närvungi kergendandi kergem sellises koduma armastuse, natsionalismi ja ja võib-olla rahvusliku väitluse vahemaastikule spetsiifiliselt, ma ütleksin, et väikeriigil temaatika suurtes farmides või midagi siukest seal meiega oma psühholoogia, see on meile adresseeritud kava, koper, dialoogi, nii-öelda suure anonüümse kunstiajaloo veelgi. Ilja ja Emilia kabakovi ning Raul Meele näitust Tallinna kunstihoones ja kunstihoone galeriis on avatud teise jaanuarini. Nüüd aga nagu alguses öeldud, sel ajal, kui Andresest Skabakovida ja meelega olin mina Leedus ning avati seal üks. Leedu ja Eesti noortemaalikunstnike ühisnäitus. Niisiis oleme me jõudnud pärast üheksatunnist teekonda Eesti, Läti ja Leedu maanteedel Kaunase kunstimuuseumisse, kus avati umbes pool tundi tagasi Eesti ja Leedu kunstnike ühisnäitus inglisekeelse pealkirjaga hiielopernast Ma ja räägin näitusele edupoolse kuraatori meeldas verb-liitega. Küsisin kõigepealt seda, kuidas see näitus alguses ja, ja kes on need leedu kunstnikud. Näitusel osalevad teie jõuetud kuju, võstoku. Idee sai alguse umbes pool aastat tagasi, kui Leedu kunstiakadeemia tudengid käisid maalipraktikal Eestis. Ja Ta oli teha näitus, mida eksponeeritakse nii Eestis kui Leedus. Ja eestipoolne näitus toimus galeriis valm selle aasta augusti lõpus. Näituse initsiaatorid olid Kaido Ole ja Joonas kas joones kuraatorit Margareta, leia Milgas verb liide ning millega nad siis tegelesid? Naeran maalikunstnikud. Kõigepealt küsimusega, miks on maalikunst üldse oluline ja millised šansid on liikumatul pildil kaasaegse silmi ja arvutiekraanide maailmas. Väidetavalt on Eesti ja Leedu noor maalikunstist suhteliselt erinevad. Nimelt tundub, et Eestis on uue maalikunstiaeg juba käes, aga leedus ehk alles ees ja sellest tuleneb ka näituse pealkiri, siin aga mitte praegu. Samuti Kiss, milles verblite, et Eestimaal on võrreldes Leedu suhteliselt tagasihoidlikuma ja vaoshoituna maalikunstiga märksa efektsem märksa jõulisem ning see paistab välja ka näituse, kus kas õnneks või kahjuks on eesti kunstnikud üsnagi suures ülekaalus. Mitte arvuliselt, aga visuaalselt külm. Aga osalevad näitusel leedu kunstnikud Ausrancivlite Johannes Käisi vanas linnas Jablanskis ja Egleriidikaid ning Eestist Alice Kask, Maarit Morkaa, Marko Mäetamm, Kaido Ole ja Tõnis Saadoja. Näitus irvet nad näo on Kaunase kunstimuuseumis avatud kuni viienda detsembrini. Nii palju siis kunstinäitustest Eestis ja Leedus pikituna keele probleemidega. Te kuulasite saadet kui SWR, mina olen Anu Allas, minule Londrustroosak, soodutuid jätkuvalt kommenteerida klassikaraadio koduleheküljel või sadamaavaldused, ettepanekud ja kommentaarid aadressile kunstajate RED. Järgmine saade nagu tavaliselt eetrisse nädala pärast.