Tere, mina olen alles Andreas Russak. Saadet kunst eel räägime kõigepealt Pärnast, Eesti litograafiakeskusest ja ingraafikafestivalist samuti olematute bändide festivalist Tartus. Sellest on hiljem saates telefoniusutluses kunstnik Ivoga. Eesti litograafiakeskusest räägivad Jaak Visnap ja Kadri Yalesma ning in graafikafestivalist Marisa. Olen praegu pärnas Eesti litograafiakeskuses kõigepealt Pärnust nii palju, et olukord ei ole sugugi nii hull, nagu võiks arvata eelmise nädalavahetuse uudiste põhjal see tähendab, et tänavad ei ole mattunud vee alla ja inimesed elavad edasi nagu ennegi. Aga litograafiakeskus, ma olen siin esimest korda. See on üks maja Pärnus keset linna Eliisabeti kiriku kõrval. Samas, ja mõnus, siin on hästi palju pilte seinal. Kamin ja suured vanaaegsed, trükipressid. Igasugust muud kraami. Ja siin majas tegutsevad Jaak Visnap, Kadri, alles ma, kellega ma räägin, siis käib siin ka hulk külalisi. Kõigepealt kõige lihtsam küsimused, et ega vist eriti palju ei teata sellest litograafiakeskusest või ühtteist oldakse kuulnud, aga, aga mis koht see on ja kui kaua te siin juba olete ja mida te siin teete? Litograafia maakeeli on ju, tähendab kivitrükilito on ladina keeles kivi jagraafia tõlkes peaks tähendama siis trükikivitrüki. Kuidas seda tehakse, täpselt. Võetakse litokivitrüki HIVi, spetsiaalne lubjakivi lihvitakse ja siis joonistatakse sinna peale ja tegelikult muidugi raadiokuulajale võib jääda mulje, et lito on midagi sihukeste lihtsalt nagu joonistuspaberile. Ei, tegelikult see lito trükkimine eeldab suuri teadmisi selle tehnik ka valdkonnast just. Ja, ja me oleme suhteliselt noored inimesed, et litomeistrid, siukseid, vanameistreid võib olla Nende jaoks, meie oleme ka alles nagu poisikesed. Kes need vanameistrid Eestis näiteks on? No meil on siin legendaarne Voldemar konn Tallinnast, tema küll nüüd on juba tagasi tõmbunud, sellest trikimaailmast tegeleb talupidamisega, ta on juba kõrgeealine. Võrumaal on eestlaste jaoks muutunud mitoloogiliseks tegelaseks, et Voldemar kannust räägitakse ülivõrdes. Mees, kes trükkis omal ajal kõikidele Eesti tippkunstnikele graafikaid Ma lugesin teie koduleheküljelt, et litograafia on kuidagi eriti eriline tehnika ja ainulaadne, et miks te selle just nimelt litograafiatöökoja leida mõningaid graafikatehnikaid ikka tean veel, et miks siis mitte mõne muu tehnika, mis seal siis on nii erilist või olulist? Vaadake, probleem oli selles istet. Kohvi oli just sellises kõige halvemas kurvema seisus siin 90.-te lõpuks, et kõigepealt algas ju sellega, et kui peale teist maailmasõda sellest litograafiast arenes välja see offset trükikunst ja ja kõik need vanad trükikojad üldse hävitati. Ja sealt siis edasi jäid, võib-olla mõned pressid, mõned kivid siin Eestis kunstnikele kasutada ja samas seitsmekümnendatel oli väga popp või selline maailma oli suur, sihuke lito trend oli tekkinud, Ameerikas tekkis tama rindi koolkond ja, ja Inglismaal olid kõik popkunstnikud, tegid nagu oma töid teostasid, litas, aga et Eestis oli ka lihtsast räägitik inimesed, teadsid, mis on litograafiaga, aga sisse 90.-te keskpaigaks, kui olid. Ja kapitalism, eks ole, mis meil siin Eestis on läinud nii kaugele tõesti, et inimesed olid loobunud üldse kunstist, enamus inimesi olid vahetanud oma eriala, siis litopressid kivid, kuskil vedelesid, võib-olla viidi vanarauda. Et põhimõtteliselt sügavtrükiga tegelikult edasine ja see Eesti ongi võib-olla rohkem sügavtrükimaa olnud. Aga meie mõtlesime jah. Me käisime igal pool välismaal õppimas. Mõtlesime, et teeme oma litokeskuse. Meie poole liikumapanev jõud oli lito kättesaamatus. Et meil ei olnud võimalik seda kuskil teha ja siis me hakkasime ajama nii-öelda jälgijat, kuidas seda võimalik teha oleks ja läksime välismaale algul õppima, mõtlesime drametsisti kavale. Kuhu te läksite, nägime Soome. Käisime hüvas külas, Jyvaskyla graafika, vaja on selline graafikakeskus Kesk-Soomes umbes poole võimsam, kui meil siin on. Ja siis me seal ise proovisime ja siis klaasi peale Soomet läksime juba Taani oodensesse ühte graafikakeskusesse, õppisime seal oma väikse tütrega, olime seal, võitlesime, õppisime, tegime mõningad head teosed seal siis sealt edasi läksime juba Rootsi. Kas see kõlab nagu mingi pagulasütlen ja kuidas me põgenesime, aga me olemegi nagu etama kunstina, rünnakutel ja otsingute see olnud niisugused nagu inimesed, kes otsivad iseennast võib-olla ka. Et miks kunstnikud üldse reisivad, on see võib-olla ate, et kodumaa ei paku piisavalt võimalusi üldse? Loomingulised inimesed ikkagi rändavad. Kui ma ühest punktist teise, et aru saada, mis sinu ümber on ja kes sa oled. Aga päris alguses Ta õppisite kunstiakadeemias tegelikult eduga meile, meie, me oleme igal pool, rebin lahvindiaaja. Siteraka loodi Pärnusse, no nüüd me oleme põhimõtteliselt lõpetanud kunstiakadeemia ja mina juba õpetan seal litograafiat. Paljud inimesed nooremast põlvkonnast siin Eestis see haridusrada ei olegi niisugune sirgjooneline, vaid et igasuguseid tšiks aken sisse tulnud ja mõnes mõttes nagu on see tulnud ka meie arengule kasuks, et me ei ole läinud umbes et algkool, keskkool, ülikool ja töötööline. Sellest litograafia käskasestate. Kuidas ta seda siia looma hakkasite meedias ja me olime Rootsis Tiida valmis ja siis me vaatasime, et tegelikult kui nagu hästi seal toimisse ütleme nagu kehvades tingimustes suht väike koht meie mõistes nagu väike linn, aga Rootsi mõistes võib-olla mingi peaaegu et küla et seal olid nagu hästi välja arendatud neis struktuurid ja siis me mõtlesime nagu sama valemi peale on võimalik Eestis ka ehitada, seda, et me olemegi nagu eeskujuks Tiidavalm võtnud, aga noh, me ei saa nagu otse üle võtta, selles mõttes Rootsi heaoluühiskond on ikkagi midagi muud kui Eesti varakapitalism. Seal on riigipoolset toetus ja meie mõtlesime, vaata, tulime siia, on ju kirjutanud mõned europrojektid enne ja siis mõtlesime, et me saame omale tohutud miljonit nendest projektidest ostame, arendame. Aga see on, et paljud asjad sünnivad ususteni. Maailma nii, meie kui tegevus on pääsuke, alustala on fanatism, et tihtipeale siukseid madalseisud siin. Aga me oleme nendest üle saanud arvatavasti some edasi. Ja miks me nagu litokeskuse lõime just siia oli see, et me olime sellest rääkinud nii palju inimestele kogu aeg, Me rääkisime, lito lito oli ta umbes ja meil ei olnud taganemisteed. Iga asjaga on niimoodi, et kui sa hakkad nagu kuskilt otsast pihta, et siis ei ole nagu loobeotüübikalt selles mõttes, et me oleme nagu hakanud ideest pihta järjest joosta, teostanud oma hullumeelseid ideid. Inimesed tulevad siia, küsivad, kust te saite? Kuidas te hakkama saate? Ja aga see vist on tõesti, meil on nagu mitmed sajad lita kivid, vanu Vaikset kujutistega ja siis meil on need pressid ja me oleme loonud nagu tõesti Eesti vabariigis. Me oleme, üks mittetulundusühing on suutnud nagu nulleelarvega ennast niimoodi üles töötada kahe aasta jooksul, et selle üle, et ma olen õnnelik, aga samas ma olen väga murelik, et ühel hetkel me ei suuda nagu jääme ise haigeks ja vanaks. Ma arvan natuke, et et kui me nagu peame selles fanatismi is või selles nagu ebastabiilsuses selles jätkama ei näe, me üritame leida mingisuguseid tugiinstitutsioone, otsime oma siukseid, tugevaid partnereid takte ja kontakte nii riigi kui omavalitsuste näol ja leiate ka ikka tegelikult selle hästi raske töö ja see tundub isegi mõtet olevat, sest et me räägime, et kunstireiting on madala, Eestis on ju, et meil saadakse aru heal juhul laulupeost ja ja see vajab ja tantsupeotantsupeost on, aga ütleme selline kunstiformant radist rääkides siis postkaardiformaat on nagu ikkagi hingelähedane ja see metskitsed ja taluma vastikud ja et selline natuke moodsam kunst üleüldse. Vaata, kui me siin vaatame, kuidas meedia kajastab kunstisündmusena, on see ikkagi väga negatiivne. Et kunstis ollakse väga üleolevad ja avaldatakse oma arvamust kunstist kohe nagu purskub teated, noh, umbes et oh, kas see on siis kunstri vaadake mu laps sestap ka samamoodi teha ja et kunst seal nagu inimesed mõtlevad, kujutavad ette, et igaüks võib olla kunstnik. Aga meie eesmärk ongi see, et seda muuta, et seal meie tegevuse nagu alustala, on ka see päevast päeva me suuname inimesi kunsti juurde, ütleme mis on kunst ja mis ei ole. Et meile tulevad päris siuksed vanglast välja saanud tüübile niuksed lähevad uksest sisse ning uudishimu toob neid siia, on ju seal on nagu siuksest, närvilised ja krampis ja, ja siis me võtame neid niimoodi lahkelt vastu ja kohati me tajume, et me oleme mingi nõustamisasutus või sotsiaalasutus. Et nagu kirik, eks ole, püüab lahendada inimese hingehädasid või anda talle mingisugust inspiratsiooni. Mina arvan, et meile julgete samamoodi tulles mees nagu suhtutakse kauba mingisse usu hulludesse, nagu igasugused väiksed organisatsioonid, jajaa. Ja mul on isegi inimesed öelnud, et vabandage, ma ei ole teie litokeskusesse vaim ei ole veel valmis. Kuidas palun? Meil on nagu ikkagi töökoda ja neil ei ole nagu mingisugune siuke tuled sisse ja siis suusatad ootama, et sind rünnatakse mingi kunstiteemaga, et täitsa vabalt olla ringi vaadata. Kuidas teil see selline igapäevane elu siin käidud, kes teil siin käivad? Nagu meie organisatsiooni nimi juba ütleb, et kuna mõned aastad tagasi võtsime selle nime Eesti litograafiakeskus, siis mõned ütlesid, et kuidas siis niimoodi, et kas te üle ei pinguta, onju, aga me pingutame kogu aeg, pingutame üle, aga ette. Tänasel päeval siin õpetame graafikat nii Pedagoogikaülikoolile kunstiakadeemiale aastas kaks, kolm korda käivad meil grupid Soome ülikoolidest siis teeme siin gümnaasiumiõpilastele kunstikoolidele, teeme loenguid. Me anname noortele võimaluse teha ise oma pilt, kui me noortega tööd teeme, et idee on selles, et kui inimesed reisivad või liiguvad, et kui nad satuvad ikkagi tahes-tahtma vaata kuskil muuseumis või galeriis. Et see kunst, mis neil vastu vaatab, ei oleks ikka tumm. Ei sugune surnud, et kunsti mõista, peab teadma kunstist, kuidas seda tehakse. Isegi signatuur pildi alla on oluline. Et lõpetamegi noortele siis räägime ja anname eelteadmisi, mida võib-olla selline kui kunstiajaloo või kunstiõpetuse tund ei suuda nagu edastada. No meil on siin selline yhe ja naturaalne keskkonda näevad, et kunstnikud ise ei ole ka mingid kollid, et nad on lihast ja luust inimesed. Aga muidugi see nagu suures plaanis me teeme nagu jah, räägime nii palju ja oleme sihuksed, sotsiaalsed, et me saame küll aru juba nagu meie omal kunst nagu kannatab selle all, meie töö ei ole enam nagu looming põhiline ja prioriteetne vaid meil tegeleme just sellise rääkimisega. Räägime ja räägime praegu ju täiesti õige. Aga kui palju neid inimesi siia satub või kes nad on siis päris palju selles, et lapsed täie asson õpile, ülehomsed täiskasvanuid, et meil on nagu Pärnus ongi juba selline. Ainult veekeskuseni Pärnus, kus tullakse nagu kuskilt Narvast või võrust Tallinna või Tallinnast, vaid tullakse ka litokeskusesse. Anne ekskursioonidega ja koolivaheaegadel. Ma arvan, et huupi siia nagu inimesi ei satu, et on ikkagi mingid kontaktid tekkinud ja siin oli see õpetajate seminari ja siis pärast pedaali sellele kõvasti vastukaja, et me oleme ikkagi piisavalt noor organisatsioon, et meil on ikkagi neid kontakte suht vähe, aga ma arvan, et huvitatuid oleks rohkem, et aga kuidas teid siis üles leiab? Gustanud kontaktid saame läbi interneti näiteks. Eesti litograafiakeskus ja täiesti kõik andmed telefoninumbrite aadresside vahel. Ja suvel muidugi meil käib palju Euroopa turiste, satub siia, nii et tegelikult see pärnusuvi veti nüüd ei ole enam seda rannaosa ka meil torm viis minema, et tegelikult et selline see Pärnu, Roland ja Pärnu õlu on ju, et see nagu ammendav turistlisse Pärnusse tuleb, et teda huvitab ikkagi selline kohapealne kultuur ja aga samas on siia nagu koondunud päris hulk inimesi, keda huvitab kunst. Kasvõi see Soosaar oma uue kunsti muuseumiga või või akadeemia kraata või, või meie, aga samas Pärnu ei soosi nagu seda kunstielu. No. Iga andja vaid sellepärast, et seda on liiga palju, võib-olla, et ikkagi 10 aasta jooksul on see olukord täiesti ära muutunud, et ma võiks küll nimetada seda kunstilinnaks täiesti ajas, et neid institutsioone, kes siin on, need on niivõrd suured tugevad joon. Kas te näitate ka seda nii omaloomingut kui muid töid, mis siin majas tehakse, et kas te teete mingi näituse kuskile? Me oleme väga populaarsed Ungaris praegu. Et meil oli Budapestis just näiteks sedasama näitust, viiakse päris paljudesse suurtesse Ungari linnadesse ja isegi suursaadik ebaavamas ja, ja kõik graafikut, ühendused tahavad meiega kohtuda ja praegust on huvitav. Kevadel sõidame Ungarisse ja lähme teeme seal ühe lito workshop ja aga siinsamas majas männe, käisime seal ülemisel korrusel, seal on ka vahepeal näitas ja me korraldame ka, vahepeal on tunnelist, me oleme liiga palju sinna oma pilte näidanud üldse Pärnus ja Eestis, et me üritamegi rohkem. Meil oli Saksamaal siin näiteks alles hiljuti, et mida me nagu välismaale rohkem ennast nagu pakkuda minu meelest. See ei ole kunagi liiga palju näidatud. Vahepeal me tegime siin väikese pausi oma jutlusi seoses sellega, et tuli uksest sisse, eks sinise seljakotiga härrasmees, kes inglise keeles küsis väga asjalikult, kohe, kas siin on tegemist litograafiaga ja praegu saab mõningaid selgitusi teisel pool seina. Asja kohta on seal vahe ka mingisugune teadlikkuses vahe, näiteks eesti ja muu maailma osas. Rääkisime kaetitest Eestis tihtipeale ei teata sedagi, mis graafika on litograafiast rääkimata. Kas üldine haridustase on siin-seal erinev kuidagi, millest see oleneb? Iga Eesti inimene üldse nagu ärahirmutatud, eks vanasti oli, võib-olla igal pool need sildid, vaata võõras, tule ja ja et ainult oma töötajatele, et eesti inimene, kui te julgebki siit uksest sisse astuda enne, siis taibanud kohmetu pedaja võib-olla kogu mingi tund aega, et üldse nagu midagi küsida või ja siis ta läheb ka võib-olla vaikides välja, onju, aga ütleme, välismaainimene, kes siia satub, on ja ta ongi, siuksel pole oma avastamisretkel on ja et ta nagu suhestub palju paremini nagu sellega anda oma eel teatas seal oma video. Ja öelda, et näiteks see härrasmees on tohutult teadlik litograafiast, ta luges lihtsalt litograafiliselt selle seina petterajal küsis, et vabandage, kas liitor. Aga ta teadis, et radiaadideks on see võimalik, et te ise teete mingisuguses teises tehnikas mingeid töid. Tegelikult oleme me üldse maalijad ja sellest saigi kõik alguse, et me tegelikult lihtsalt otsisime nagu teist võimalust, et kuidas saaks maalikunsti nagu realiseerida mingis muus noh, et ennast teostada nagu mingis muus tehnikas, et lito nagu kõike võimaldav tehnika just tänu sellele, et seal saab joonistada, maalide kraapida. Ta on nagu palju võimalusi pakkuv. No see maine kasum on ka ikkagi, nagu seda tasub toota, et nende asjade kogumisega, et kes nendega tegeleb, et tegelikult inimesed nagu oma elu lõpul jõuavad ikka samasse punkti välja nende asjade kuhjumine ja nende tootmine. Meil ei ole ka lõppkokkuvõttes mõte, et ma arvan, et vaimset kadumist Järgmine peatuspaik Pärnus Pärnu kontserdimaja, kas avati natuke aega tagasi? Näitus In graafika top 10 ja poole tunni pärast avatakse Pärnus Chaplini kunsti keskuses Evi tihemetsa näitas, praegu on lahte terve hulk kin, graafika väljapanek üle linna, mis kostab taustal, on kontsert kontserdisaalist ja räägin sealsamas galeriis Mari Soova leviga in graafikast, et see on akadeemia Non kratt katuse all olnud, üritas või jah, ta on isegi vist veel sütevaka ka aegadest, kui sama seltskond tegutses sütevaka gümnaasiumi kunstiosakonnas ja Reiu Tüüri algatatud omal ajal. Kui nad ise õppis graafikat, kas siis talle tundus, et sellega tegeletakse liiga vähe. Ja mõtle selle festivali ja seda siis läbi erinevate katusorganisatsioonide teinud juba teen siis üheksas ja kord. Miks graafika, miks raietöölisele haridusest algab? No see ei ole ainus üritus selles mõttes, et meil on nagu kolm iga aasta sellist festivali, mis on juba kaua aega käinud. Ja see on üks neist ja teine on videofilmifestival ja kui ma seal lihtsalt kunstifestival. Ma arvan, et üks põhjus lisaks eelöeldut üle on see, et anda väljundit õpilastele siin, Pärnu kontekstis, selliste suhteliselt lihtsate vahenditega. Ja teine põhjus on kindlasti see, et kuna Pärnu kunstielus arusaadavatel põhjustel nagu väga palju asju ei toimu kuigi suhteliselt palju nii väikse linna võtad, siis tuleb neid lihtsalt ise korraldada ja oma elu ja ka võimaliku kunstipubliku vaatamiselamusi huvitavamaks. Aga kui on jalgrattal tavaliselt, tulevad sellistest piiritu kunsti piirideta kunstisündmused. Et kas seal mingit vastuolu on, palju öeldud, aga väga piirav või ahistamine ei ole, et, et need on need sellised graafikanäitust, et kõik peavad ilmtingimata graafikat viljelema. No see võib tunduda niimoodi, kui sellel festivalil ise mitte aktiivselt osaleda. Aga ma arvan, et need, kes siin juba osalevad need saavad aru, et tegelikult ei ole see üldse piirav, sest kui siin näitustelgi ringi vaadata siin ei ole päris ainult graafika, seda on tõlgendatud üsna laialt arvestus, seda teemat näeme siin siis. Muuseumi näitus on üleval terve hulk kunstnike endi valmistatud graafika trükkimise ja tekitamise masinaid mis on tõlgendatavad samas kaaskultuurina, arvetenam. Eks, kuigi nende kõike saab kui trükkida. Ja näiteks Tartu Ülikooli Pärnu kolledži ruumides on üleval Andrus Joonase näitus, mis on tegelikult maalinäitus, aga mida võib-olla graafikaga seob värvikasutus ehk isegi võiks öelda värvi, mitte kasutus. Et tegemist on selliste fonogrammimaalidega mis on pigem graafikale oma aeg või maalile omane tunnusjoon, ma leian, et see ei ole piire, ma leian, et ongi vaja võib-olla teistpidi natuke piirata, et et inimestel tekiks stiimul, noh, eelkõige meie õpilastel tegeleda graafikaga, sellepärast et kes muidu viitsib kogu seda happekanistreid ja värvipurki välja otsida, kui ei ole nagu sellist pidevalt tegutseb graafikatöökoda nagu Tallinnas, ei ole seal palju graafikuid ja sa võid alati minna seal teha, aga kui on nagu selline väiksem seltskond, siis on see paras füüsilises, mõtlesime ütleme nii ettevõtmine et siis festivali raames lõks, sopid ja kõik saavad ise teha. Ma isegi tegin siin juba mitu päeva väga lihtsalt ja see on tegelikult väga põnev tegevus. Ma arvan, et see piirlase avardab kindlasti vähemalt õpilaste ja muude selliste asjaga seotud isikud, kes nagu päriselt osalevad, mitte ei osale selles mõttes, et lihtsalt käivad avamistel joomas. Teevad midagi, see piirasin avaldama. Aga õnneks patarei näitas velje kare veerele tehtud näiteks tähendab kõigepealt olgu öeldud, et üldine teema või peateema on inimene ja masin. Osutusega Leonhard Lapini vana Angergistidele ja sisenen Veeliks Ville Karel Viire, leia kuraatori näitus, millel oli väga segane saatetekst ja, ja seal oli palju saiu näha. Tõesti, selline näituse pealkiri on meie, kes me oleme saiad ja see peaks andma mingisuguse sissevaate praegust kunstiakadeemia graafika osakonna tudengite teostest ja ma ei tea, kui palju neid seal täpselt kolme, kui palju ikka osakonda seal üldse veel alles on, aga igal juhul seal terve rida töid ja ja mingisuguse ülevaatuselt kindlasti saab jal saia kontseptsioon, muidugi, vilja korral oleks ise parem mees sellest rääkinud, et hetkel ei ole aga segase saada. Testi lõpus oli öeldud, et näitus püüab vastata küsimustele, et kas sitast saab saia, kas aias 100. saia? Kui suurt survet avaldab aardekunstnikule ja nii edasi on ja mis on õnn, et kindlasti ma arvan, see on hea, kui noored kunstnikud selliste oluliste teemade peale mõtlenud. Aga inimene, masin, miks selline teema? No see teema sai alguse sellest nendesamade kunstnike enda tehtud trükkimismasinate temaatikast, nagu et kuna mõned inimesed olid siukseid masinaid täiesti spontaanselt emma kuraatorit käimist teinud, lihtsalt mõtlesime, oleks võttagi seinaga üldisemaks teemaks. Et ütleme siis nii, et masinad ju teevad kunsti ainult koostöös inimesega, selles mõttes ei ole see pealkiri tõlgendada ainult mulle mõistliku saan kristlikus võtmes praktilises mõttes. Ja et sõnum laiematele hulkadele võiks olla see, et põhimõtteliselt on võimalik trükkida vilte ükskõik mis asjaga, mille puhul on võimalik tekitada kahe pinna vahel survet. Et see võib-olla võiks innustada siis asja lavastajaid, kunstnikke kui miks mitte näiteks kuraatoreid ja kunstiinstitutsioonide sekretäri neiusid ja nii edasi võtma isegi kodus välja vahvliküpsetaja või, või pesumasina laenaja ja proovida sellega mõned tõmmised luua. Küsimas helisuselik, laiem, käisin seal Eesti litograafiakeskuses natuke aega tagasi. Rääkisin, too oli kuidagi hästi kõlama, jäi see Pärnu ühtpidi, siin on nagu tohutult igasuguseid kunsti, mingisuguseid seltskondi, institutsioone, Kunstimuuseum on grada, on sellegraafiakeskus, on veel igasuguseid galeriisid, siin toimub vahepeal kunstisuvi, mis asjad kõik läbi käivad ja ikka on kogu aeg see jutt, et Pärnon kuidagi natuke kas hüljatud või kuidagi natuke kõrval ja mitte keegi Tallinnast kunagi ühegi näituse avamisel ei tule. Et kas see nii-öelda asjade seisust Pärnu kunstielus, kas te suhtlete omavahel kõik need institutsioonid, kas siin on mingi tervika või ongi, et igaüks nurgas mingit oma asja ja, ja noh, väga kaugele ühegi jõud ikkagi ei võta või ei, tähendab. Kahtlemata me suhtleme omavahel ja teeme ja päris palju koostööd, vahetevahel mõned lähevad mõnedega riidu, aga siis selle olude sunnil, kui väline survematult tugevamaks lepitakse ära või leitakse mingid ühised lahendused probleemidele. Ma arvan, et ega eriti palju rohkem nüüd selleks, et kasvõi näiteks Tallinnast kedagi siia Pärnusse meelitada eriti teha saaksin tehtud, on praktikas näidanud. Ja ausalt öeldes mul on juba endale isiklik ikka täiesti kama kaks selles mõttes, et noh, väga tore on, et nendel tulnud siia terve seltskond inimesi täna kuna toimub mitu sündmust korraga ja see on hea, kui õnnestub niimoodi sündmusi ühildada. Vaat siis ei õnnestu erinevatel põhjustel ja ma arvan, et see nende Tallinnas vabadused kuueskikitati tüüpide enda isiklik elektro, aga kui nad ei viitsi mitte ainult Pärnusse tulla Tartusse, Viljandisse nad ei viitsi isegi Kadriorgu minna või isegi galerii tundub liiga kaugel olevat, sest nad käivad igal pool piiridega ja, ja ongi põiglasse ootel vabadusega uus lennujaam. Et muud sellised siseriiklikud marsruudid raskesti läbitavad tulnud olevat, et et ma arvan, et väga hea, kui on inimesi, kes lihtsalt käia ei viitsi teadmata, mida te tegelikult kaotanud on ja ja mina ei viitsi ka nagu elu lõpuni selle pärast muretseda ja vaeva näha. Jah. Aga siis veel sellest in graphicestit väljend mina olen sinult õppinud või kuskilt sinu mingist artiklist veel lugenud või kuulnud. Okei, kunst, tohutult palju kunsti, olgem ausad, teiega suurem osa, mida ma näen ja mille puhul mul tuleb meelde, et, et seal nagu okei kants ja et palju Nendel, LINN graafika näitustel nendel vähestel, mis ma näinud olen, kas siin on selle linn, graafikal, mõni töö, mis ei ole sinu arvates mitte okei või midagi rohkem? Raske on seda graafikut vaata öelda. Selles mõttes, et ma olen ka liiga palju sellega ise seotud. Mõnedes, kas ma tean liiga palju ja majandusmeile üldse midagi. Aga arvan, et kuna see festival koosneb meil nonii näitustest, workshop idest kui ka nende Soomensitest et kaks on siin peamine elamus, on see protsess ise mitte niivõrd üksiktaiesed, aga ma muidugi ei tea, kuidas võiks vaatajale paista, kindlasti paistab ta kuidagi teistmoodi. Noh, ma nägin siin vanema põlve graafikat, kirjutavad kunstiteadlased ja graafikud olid väga suures vaimustuses Aivar kurvitsa piltides, mina näen teda iga päev päev ja ka pilte ja ma ei oska neist võib-olla nii siiralt vaimustuda. Aga, aga kas see võib-olla ongi justkui publikut on vähe või keegi tule siia Pärnusse mingitele muudele natuke sellistele äärele kunstisündmustele, et näete, see tunne, et neil omal on küll tohutult huvitav ja nad on nagu nad on huvitav olnud juba tükimat aega ja on käima siin ja edaspidi. Aga et seda väljaspoolt kätte saada ongi nagu väga raske. No ütleme, kui tavaline inimene läheb kunstinäitusele siis ega ta sealt ka üldjuhul midagi huvitavat ei leia, et seal pidi ju nii olema, et millised küsivatakse põletaks videod on olnud, siis ei lähe. Et näitan veel kunstikvaliteeti, kui inimesed sellest aru ei saa. Ja noh, ütleme siin Iravikalt kindlasti üks asi, mis, mis on küll noh, suhteliselt kõige uuemat tööda ja Peeter Alliku graafika on kindlasti midagi sellist, mis on nagu rohkem kui okei kunst. Ja ma arvan, et on veel nii mõndagi, aga nojah, ma ei oska nagu päris objektiivselt juurde antud hetkel vistil. 15. kuupäeval oli siis Tartus sadamateatris olematute bändide festival. Kunstnik Ivar, sina teed kindlasti rääkida, mis üritus üldse on? Olematute bändide festival on selline üritus, mille toimumiseks ei ole ühtegi loogilist põhjust et selline asi toimub, see on täiesti viga või või kui soovite, nähtus esoteerika ufode valdkonnast. Viga siis, kus süsteemis, kas Eestis või? Kuna selline sõnakombinatsioon nagu olematute bändide festivalil koosneb kolmest sõnast, millest olematus on sõna mille kohta võib öelda, et kui tähistatavat mitte lahutada, siis on see üks vanemaid, sest see, mis üldse eksisteerib ka arvestada, et alati on kõigepealt olematus olnud ja vastu tahad nagu bänd ja festival on sellised, mis midagi ära seostavad võib-olla viimase 50 aasta jooksul elus olnud inimestele. Et kui need kaks asja kokku panna, siis saad sellise kentsaka konstruktsiooni, mis just nagu võit läks aja ja ruumi vastu. Oletagem, et meie kõik oleme robotid ja meie teekond on lihtsalt nihe, sest olematute bändide festivalil tähendab ka seda roboti tee on nihe, mis tähendab liikumist väljaspool igasuguste süsteemide diktaadist. Midagi sellist. See kohati kõlas nagu Derrida moodi juba. Nojah, vot kui ma selle teemaga alustasin, täpsemalt raamaturoboti tee on nihe ja kirjutamisega, siis see oli 14 aastat tagasi. Olin punkari, kes ei teadnud, tulid aastatel Sist eriti midagi, aga kirjutamise käigus mul õnnestus nagu iseseisvalt leiutada mingid risoomi ja võib-olla konstruktsiooni mõiste ja mitmed sellised teksti tehnilised võtted, kaasa arvatud võõrandamine ja omistamine, tsiteerimine ja hiljem löö siia. Ei tooda, tutvudes ma sain aru, et meie ajud olid tõenäoliselt mingil riigil kombel ühendatud. Selline mõte, mul tekkis üks kord. Oled sa nagu piisavalt kaugele liikunud nendest eeskujudest? Eeskujud on suhteliselt igav teema, et eeskujud on olematut bändi, mida ei ole olemas. Mõtte algas nagu, nagu sellest, et et nii popmuusika ajaloos kui eksperimentaalmuusika ajaloos on nagu selliste epohhiloovad, et või, või hiljem oluliseks saanud muusikaliste teostega tulnud tihti välja inimesed, kes on tegelikult kunsti või kunstikooli backgroundiga. Et kunstniku mõtlemine nagu muusika ja helikunsti puhul kuidagi loomingulisem kui sellise, ma ei tahaks öelda tavalise heliloojaga tavalise muusika olemine, aga sest see eeldaks mingist stereotüübi kehtestamist, seda ei tahaks teha, aga aga midagi sinnapoole ja siis tekkis mõttega koguda Eestis kokku tüübid, kelle peas on nii-ütelda nii palju bänd, et neid ei jõuaks nagunii kunagi väga teostada. Ja ega seal õieti mõtet ei olegi, et siis sellise mõttetusena Sailise olematute bändide festivalil tehtud, mis on nagu laboratoorium selliste ideede jaoks, mis oma eos tegelikult, mis ei ole katud sündimisele, aga lihtsalt anda võimalused, puhas eksperiment, et näha, mis, mis välja tuleb sellisest asjast mitte koos mõtlevad inimesed, aga no ma arvan, et midagi seda esinejaskonda nagu olematute bändide festivalil seob omavahel võib-olla see, et meil on kõigil x-faktor, aga mitte midagi muud selle eest. Mis sa nendest esinejatest oskad rääkida, on see selline avatud kontseptsiooniga sündmus või mitte? Tähendab, kuivõrd keegi teine sellist asja ei tee, kui mina ja mõned mu sõbrad, siis tahes-tahtmata tuleb nagu meie maitse järgi kuna on ringkond ja kandepind olemas ja noh, miks mitte teha. Sa mainisid siin lühidalt sellest raamatust, mida sa oled kirjutanud seal Tartus toimus selle esitlus, mis raamatu pealkiri üldse Roboti tee on nihe, kus tekstid ja pildid on nii olemuslikult seotud, et lähevad ühest teiseks üle. Ja kus raamat otsapidi ulatub muusikas kunsti kuhugi tundmatutele aladele. On see sinu nii-öelda autoriprojekt või on seal teisi tegijaid juures? Autorina tahaks olla surnud, muidugi, aga ei ole midagi teha. Et olles autor tuleb võtta täisvastutuse alla, autor aga on kutsutud kaastöölt nagu eesti popkunsti klassik Kaarel Kurismaa noorema põlvkonna üks müstilisemaid kontsept, realistlikke kunstnikke, Priit Joala, kes tegutseb juba väga ammu, aga ei esine kunstinäitustele, tehti, mis ei tähenda, et oleks sedasorti, ütleme hullustiilis marginaal, nagu ants Laidan või Erki sõbrahanges olematute bändide festivalil esinesid ja siis veel mõningaid selliseid rohkem või vähem müstifitseeritud individualistlik, autistlik, Kunstnike, Eesti kunstimuuseumi, selle, et küllap nad mingi osa müüki panevad. Kas ei tulegi siis nii-öelda müüki täisformaadis? Mis seal vahet on, see ei ole üldse mingi teema, tähendab, et, et see on täiesti suva, lihtsalt. Võib-olla võiks selle raamatu köite niimoodi, et ühes raamatus oleksid raamatu kõik esimesed lehed, teises eksemplaris, selle raamatu, kõik teised lehed. Kolmandas selle raamatu tiitellehed, selline raamatuprojekt. Mulle meeldiks. Te kuulsite saadet kants, bakter. Stuudios olid ana alles teontrošek. Järgmine kunstnud õieti selle nädala pärast pühapäeval kell 18 15. Seniks kuulmiseni.