Tere, mina olen alles Nundrustroosak, te kuulate saadet konstancteer. Telo Rodime arhitektuurist. Täpsemalt Eesti arhitektuurimuuseumist. Soome kaasaegse arhitektuuri näitas hästi ja ühest halvaralda näitusest. Stuudios on koos meiega Karin Hallas-Murula ja ingel aurik. Alustaks juttu võib-olla üldisematel teemadel, et sobilik oleks küsida nüüd arhitektuurimuuseumijuhilt, kes siin koos meiega viibib, et mis selle muuseumi sihtgrupp üldse on, kes näituse külastavad, kas siis ainult arhitektid või arhitektuuriõpilased või, või on see sihtgrupp laiem? Me oleme oma niisugust sihtgruppi tegutsemisaja jooksul muutnud, kui me alustasime, siis pidasin eelkõige silmas arhitekti arhitektuuritudengeid ja meie näitused olid, et enamjaolt tõepoolest niisugustele inimestele suunatud, kellelt me eeldasime, et nendel on teatavad eelteadmised arhitektuuriajaloost. Aga nüüd, mida aeg edasi, seda rohkem me üritame põimida oma näituseprogrammi, sedalaadi näitusi, mis oleks selgemini arusaadavad mis nagu kommunikeeruks laiemal pinnal. Ja eriti hea üllatus oli meile, see oli vist aastal 2000, ma juba ei mäleta neid neid näituste aastaid, sest näituseni hirmus palju juba olnud töötame Rotermanni 196.-st aastast alates, seda kõike ja ajalugu on juba kogunenud väga palju. Aga üks niisugune väga ilus ja väga selge märk oli see, kui me tegime suures saalis näituse arhitektuuri makettidest arhitektuuri makett kui arhitektuurimeedium, see näitus rei kohe otsekui publikurekordid. Ja sai selgeks, et ühesõnaga laiem publik ootab tegelikult vägagi niisugust kommunikeerumist või midagi niisugust, mis, mis nende jaoks ka lihtne oleks. Sest noh, muidugi, meil on olnud ka viimasel ajal suhteliselt kitsale arhitektuuri seltskonnale suunatud näitusi. Kui ma meenutan möödunud aastast, siis näiteks Euroopa on mis on tõepoolest reaalsed projektid, mida hetkel tehakse rahvusvaheline noorte arhitektide niisugune suur Need võrgustik ja, ja siis selle tulemusel tehakse erinevatesse piirkondadesse projekte, need projektid olid nagu saalis väljas ja see ei tekitanud üldse vastu, Kaja, sest see tundus tõenäoliselt väga spetsiifiline või noh, niisugune vaatamata sellele, et tegelikult noh, räägiti siin sama meie Eesti Lasnamäest ja Pärnu rannaalast, mida Mark Soosaar väga kaitseb, aga olenemata sellest, et me oleme üritanud, mida aeg edasi, seda rohkem jah, kasvatada seda sihtgruppi laiemaks. Ja kui me jõuame nüüd kaarega meie püsiigal muuseumil on, on see püsiekspositsiooni teema siis praegune meie nüüd juba järjekorras kolmas püsiekspositsioon on lausa otseselt suunatud väga laiale publikule. Ja õieti seda tehes pidasime silmas ka seda niisugust Euroopa turisti, kes noh, pärast Euroopa Liidu laienemist me ei näe siin ju ainult soomlasi ja vähemal määral rootslasi, vaid järjest rohkem. Suviti käib meil erinevatest rahvustest seltskonda ja ja selles kontekstis oma uue püsiekspositsiooni keldrisaalis ehitasime just üles niimoodi, et see haarab absoluutselt rehielamust ja, ja, ja kindlustustest ja jõuab siis tänapäeva välja niisugune täielik läbilõige Eesti arhitektuurist. Ta jutustab seda lugu, mis tegelikult noh, kuskilt koolilingist on tutta ühtede ja teiste ehituste kaudu. Näituse pealkiri arhitektuuris peegeldub ajalugu ja isegi objektid on valitud niimodi. Et nende objektide järgi saab tegelikult rääkida ühtlasi ka selle ajaloo. Väga palju arhitektuuriajalooobjekte on olnud mitmes märkimisväärsed, kui me mõtleme seal Eesti üliõpilaste seltsimajale või, või Estonia teatrile või riigikogu hoonele või et nende kaudu tegelikult on võimalik arhitektuuri kaudu, keda ära see päris ajalugu. Ja see on tõepoolest mõeldud nii nii turistidele, kellel oli mingisuguseid eelteadmisi kui ka koolidele, kes tahavad tulla ja vaadata ja lugeda. Selle ekspositsiooni eripära on ka see, et võib vaadata ainult pilt, aga tekstid on ka suhteliselt pikad pikemalt kui tavaliselt, et kes tahab süveneda ja tõesti lugeda ilma eelteadmisteta, et ta tahab selle selle praegusest püsiekspositsioonist kätte. Selles mõttes on see kontrast eelmistele püsiekspositsiooni telemillest, et esimene oli ehitatud üles slaidiprogrammile ja muusikale. Ja teine oli siis puhtalt arhitektuuri juunis, kui meedium originaaljoonised olid seal väljas. Ja võib-olla veel meenutada seda, et miks me neid nii kiiresti vahetame, on see, et meie põhimõte on püsiekspositsioon ei pea väga püsiv olema. Me oleme üritanud neid vahetada peaaegu igal aastal teha uus. Just sellepärast, et ütelda ka publikule seda, et see, mis nagu muuseumis on, ei ole siin praegu ja igaveseks ja et need objektid, mis me praegu oleme arhitektuuriajaloost välja valinud, et see ei ole nüüd see, et vot need on head ja kõik muu ei kõlba kuskile, on pigem vastupidi, see püsiekspositsiooni lugu vaheldub kogu aeg, seda võib illustreerida väga erinevate hoonetega. Rääkides ikka sedasama lugu, mõisahoone klassitsismiski ja jahistolitsistlike mõisahooneid näiteks juurde võtta ja 30.-te aastate tüüpelamu vaesemale klassile uhkem büroo elamu korterelamutega segamini, et ühesõnaga see arhitektuuriajaloo sõnum muuseumi poolt niisugune, et me korraks teine valmis ja raiume marmorist siis ei liiguta viis aastat, viis aastat, tänapäeval on väga pikk aeg väga muutlik, selle aja jooksul me ise juba vaatame natukene teistmoodi arhitektuuriajaloo peale, noh praegu niisugune ilmekas näide on see, meie suhtumine ju postmodernistlikku ajastusse, mis oli ühest küljest, et tore ja lennukas, sest et Eesti arhitektid just nagu rebisid ennast lahti sellest poolikust tegelikkusest samal ajal noh, praeguse niisuguse 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kogemuse aspektist, see kostnalistlik mäng tundub liiga mänguline või natukene üle pakutud. Et selles mõttes noh, viis aastat arhitektuuriajaloos üldse üldse ajaloos on, on liiga pikk aeg selleks, et ühe muuseumi nagu püsiekspositsiooni teda sinna igaveseks jätta. Et me järjest rohkem mõtleme laiemale publikule, sõltub sellest, kuidas, kuidas näitus räägib inimesega. Te mainisite seda makettide, näitas, mis oli hästi populaarne, aga millised need võimalused üldse on ühte arhitektuuri mitte just nii-öelda laiemale publikule atraktiivseks või, või mõistetavaks teha, sest neid projekte plaane on tõesti suhteliselt raske lugeda, tihtipeale ja fotosid ja tekste ka ei jaksa nüüd väga lõputult vaadata, et kuidas seda mujal maailmas tehakse, kuidas seda arhitektuuri esitleda, tehakse nii-öelda näituse formaadis? Noh, väga hea näide on praegu Pariisis arhitektuurimuuseum, millest kujuneb, kui see ükskord avatakse. Ja see on neist 2006 koodi portaalide mulaarida jällegi originaalsuuruses, et, et üks on see, et, et see ühte siseruumi tuuakse sisse see niisugune arhitektuuri selline normaalmastaabi, see on tavaliselt väga atraktiivne ja väga selge. Teine äärmus on noh, hästi palju juttu olnud publiku meelitamisest ja kõigest, et teine näide on, on Rootsi arhitektuurimuuseum, kelle pikaajaline traditsioon on see, et iga aasta jõulude paiku nad korraldavad piparkoogimajade näit. See on siis tõesti see, et et inimesed toovad ise need piparkoogid kohale. See olevat nii kohutavalt publikurohke, sest siis on just täpselt see, et võetakse lapsed käekõrvale ja siis tullakse ja imetletakse neid piparkooke. Alguses oli seal enamasti teeninud selle poole, et kui piparkoogimajasid tehakse, siis nad on ju sellised hiilgatusega ja niuke punanegatiivse sellised hästi armsad ja Jagnaloogikesed ja traditsioonilised. Aga viimane ja nüüd see läinud jõulude paiku, kuna seal oli väljas meie ühisnäitus, mis on juugendarhitektuurist ja see oli meie viis projekt siis Stockholm, Helsingi, Tallinn, Riiga ja Peterburi. Siis see oli inspireerinud, ma isegi ei tea, kes nende autorid, aga see oli inspireenol piparkoogist tegema juugendmaju. Nad mõni nendest nägi päris tõepärane välja ja, ja see tekitas nagu omamoodi konteksti sellele meie näitusele. Et ühesõnaga võib rääkida ka piparkoogimajade keeles. Sellest piparkoogist võib sinna konteksti terve arhitektuuriajaloo teha. Piparkookidest rääkida siis sellised asjad on alati sellised publikumagneti taga arhitektuurimuuseum millele ta keskendub nagu oma näituste kokkupanemisel, ma saan aru, et ikkagi tegemist on eesti arhitektuuri. Seda arhitektuuri meil siin eriti palju ei olegi. 20 sajandi algusest algab see eesti oma funk ja, ja mis edasi või kus see, kus need põhirõhuda. Jah, me oleme keskendunud meie oma kogude põhjal, me oleme keskendunud loomulikult just nimelt Eestile, aga ka baltisaksa arhitektuurile, mis on varasema 19. sajandi arhitektuurile, aga me üritame rääkida erinevatest arhitekt kedest läbi näituste ja erinevatest suundadest ja, ja tendentsidest ma küll ei või praegu kurta, et teemade puudus oleks, vastupidi, ikka on see, et ei jõua ära teha neid kõiki, kes vääriksid tegemist, sest et noh, erinevalt kunstiajaloost arhitektide kohta on ilmunud ääretult vähe monograafiaid on tõesti väitvaid ikeks, Alar Kotli ja, ja Karl Burman ongi peaaegu et ainukesed ja ülejäänud tulevad juba meie kataloogide rehast, et ajal kui kunstnike kohta siiski kirjutati monograafiaid ja noh, nõukogude ajal publitseeriti suhteliselt palju kirjastus Kunst ikkagi avaldas palju kunstnike kohta monograafiaid, siis arhitektuuris oli ikkagi täiesti tühi maa. Ja see tähendab seda, et et meil on isegi niisugune nagu auvõlg väga paljude arhitektide ees, kes tegelikult vääriksid, et, et kogust nende tööd välja toodaks. Ja seda nagu tajudes oleme me alustanud niisugust eesti arhitektide portreenäitustesarja siin paar aastat tagasi ütleme oma galeriikorrusel igal aastal teha siis kas üks või kaks portreenäitust. Aga mis puudutab suure saali näitusi, siis ka seal on, on igal aastal alati üks, üks Eesti arhitektuurinäitus vähemalt kui mitte rohkem. Aga meil on väga laialdane välisnäituste vahetusprogramm. Meie maja peetakse väga heaks, sellepärast et meil on tõepoolest väga head näituse eksponeerimisruumid soome kolleegidki raga just nädalavahetusel siin kohtusime, kadestavad meid hirmsasti, sest soomlased ju alles hakkavad ehitama oma uut armi maja kuhu tuleb siis ka ühtlasi arhitektuurimuuseumi näitusesaal, nemad on Historitsistlikus majas väikesed näituseruumid ja tunnevad ära, kuidas see nagu ahistab. Ja ja siis ongi tekitanud olukorra, kus nii mõnigi välisnäitus tuleb esimesena Tallinna ja siit läheb valesse situatsioon, mida ma nagu, mis tundus utoopiline kuskil siis, kui me alustasime üheksakümnendatel aastatel, aga praegu see tõesti nii on just nimelt niipidi. Ja kõik ei lähegi Helsingisse, sest nad ei, nad ei mahu lihtsalt nad sinna kõik ära. Vaat ei sobi ka see, ka see, niisugune see näitusegraafik ja nii edasi. Ja praegugi meil on ju Soome arhitektuurinäitus hetkel see on üks näitustest selles pikas reas, kus ei ole olnud kaugeltki mitte ainult Põhjamaade. Soome on muidugi kõige lähem ja kõige tuttavam. Aga see geograafiline näituste niisugune diapasoon on olnud väga lai. Ma ei taha üldse sellest hakata rääkima, kui ma kirjutasin siin aastaaruandeid, siis mul oli möödunud aastal niisugust nagu kolm tagasilööki selles mõttes et väga head näituse taga lihtsalt pidin nagu kolm korda saatma järjest äraütlemise kirja näituste kohta, mida ma ise õngitsenud urin, üks oli nendest 21. sajandi muuseumid ja niisugune Šveitsis tehtud spaaseriga vahe institutsiooni poolt tehtud näitus ja lihtsalt liiga kallis. Ja teine oli, oli seal Norman Fosteri kureeritud näitus pilvelõhkujate, kes on ideaalne meie kontekstis, kus me oleme harjunud, et pilvelõhkujatega oma kvaliteet. Ja noh, rääkimata sellest, et järjekordselt niisugune see oleks nädala maketipõhine näitus ja tõenäoliselt tõeline publikumagnet ja kolmas oli Holland mingi kaks temaatilist näitust, mida ma olengi, tahan ammu juba saada Eestisse, sellepärast et lihtsalt eesti arhitektide jaoks Hollandi ajal arengualas ja ja kogu see kontekst on niivõrd atraktiivne ja, ja nii palju on neid mõjutusi siin Eesti arhitektuuri, et noh, et viimane aeg näidata Hollandit. Aga paraku oli nii, et nende näituste ja noh, niisugused summad algasid miljonist Eesti kroonist jõudsid pooleteise miljonini ja see on just täpselt see, et noh, me meie sihukesest nagu arhitektuuri ringi mõeldes ja mõeldes seda, et muuseumipiletit ei saa panna, on ma olen muuseumi näiteks 300 krooni, siis ma saan tühja saali, eks ole, sest kuskil on need reaalsused miljonilise näituse toomine on seatud ikka ääretult suure riskiga, mis tähendab seda, et väga palju selliseid asju, mida tahaks tegelikult saada ja seal taga oli konkreetne töö ja kõik oli nagu korras, niikaua kuni siis lõpuks kalkulatsioonid hakkasid liikuma. Et sellest on kahju, tahaks teha palju rohkemgi veel. Teisest küljest leiame ka seda, et julges selle praeguse Soome näituseni. Et ka Soome on maa, mille Poola, eestlastel tasuks alati vaadata, mitte niimoodi, et, et kui siin Euroopa avanes üheksakümnendatel, siis järsku soome keele, kes oli meil nagu ainukene aken siin, et siis järsku sooned hakati nagu, et noh, mis seal ikka, me teame kõik, mis Soomes toimub. Siis läks läksisest Soome raiuma lamaste ülesse ja Soomes on olnud nii jõuline ehitustegevus, millega juba enam ei olnud üldse kursis. Sellepärast oli tegelikult väga rõõmustav, et Soome muuseum taaselustas selle traditsiooni. Omal ajal olid väga kuulsad näitlejad need soome rakenda ja see oli just nimelt mõeldud arhitektuuri nagu maailma tutvustamiseks maailmale. Ja nüüd nad võtsid selle riski, et nad alustasid uuesti niisugust iga kahe aasta tagant siis loodavad ekspositsiooni just nimelt Soome kaasaegsest arhitektuurist. Tallinn on esimene koht, kus teda nüüd eksponeeritakse, siit edasi läheb ta Pariisi ja siis lendama. Pean oluliseks, et, et jätkuks ka selline niisugune traditsiooniline arhitektuuriesteetika, mis tegelikult noh, Eesti ja Soome on selles mõttes, kes lähedasemad, isegi Rootsiga on tunda juba ette, et on mingid erinevad sellised nagu, nagu nihked juba tekivad, aga aga Eesti ja Soome mingisuguses mõttes selline nagu, nagu vormikultuur ja et siin on väga palju niisugust Hannastate, et selles mõttes tasub ikka ja alati vaadata, kiigata sinnapoole, mis naabrid teevad. Ma lugesin selle näituse kaastekstist, et Soome uuem arhitektuur on muutunud jutumärkides euroopaliku maksu avatumaks ja samal ajal on hästi palju nii arhitektuuri kui disaini puhul räägitud mingist põhja maalaslikkusest. Kuidas keegi seda siis defineerib, aga mida see tähendab euroopalikus arhitektuuris euroopalikus? Ta lihtsalt kultuuris on jah, seesama küsimus kerkis meil yles eile, kui oli sona arhitektide loenguõhtu, et mis, mis seal Soomes toimunud viimaste aastate jooksul. Ja Euromugalan loengust tuli esile, ta pani lausa seina peale nimed, kellest soome arhitektuur mõjutatud on. Ja huvitav on see, et osad nimed kattuvad, Eesti Arhitektide niisugust ei iidolite kaasad igat üldse. Üks nendest juba mainitud Remm kuulas, selgub, et ei ole mingil mingil põhjusel üldse mõjutanud suuna arhitektuuri, ju seal on mingisugused oma põhjused, samal ajal sellised mehed nagu Peeter Suntor ja all varasiisa hispaanlane Nemad jälle Nende pealt nagu, nagu võetakse väga, väga nagu veenvalt, väga veenva sisemise tundega võetakse üle niisugusi uusi võtteid ja vorme. Ja me võime mõelda, miks see nii on, et nahal varas, isa puhul on see tegelikult seal on midagi ühist sellesama Põhjamaade niisuguse vormi askeesiga, sest et hispaanlased on teatavasti oma arhitektuurikooli praegu niisugune küllaltki minimalistlikuks välja arendanud, nende jaoks on see materjali naturaalsus väga oluline ja väga oluline on valgusarhitektuuri salati, mis, mis on soomlasi kogu aeg huvitanud, sellepärast et seda valgust on nii vähe sõnu Põhjamaade valguses, et selles mõttes ei ole siin isegi vastuolu, nad lihtsalt iga maag õpib sellelt, kellelt ta tunnetab, et on, et on, mida õppida ja ja et on mingisugust niisugust sisemist ühtsust, noh, kasvõi suhtumine sellesse koha indide täitja ja materjali kasutada tamine. Austus puidu vastu, mis on Soomes, no tõesti vist ei ole olnud peaaegu Ühtegi perioodi, kui, kui varajane Aalto ja ütleme, 60.-te niisugune modernism välja jätta, siis kogu aeg on see olnud niisuguse ausa ja hea arhitektuuri kvaliteedi küsimus on see, kuidas suhtutakse materjalidesse kivi- ja puit ja noh, see on praegu kaasaegses arhitektuuris täpselt samamoodi esil. Et selles mõttes nad väidavad ka ise, et ka neil on küllaltki palju niisugust suhteliselt lihtsasti tibandavad kommertsarhitektuuri. Aga selle vastukaaluks ongi siis koostatud selline näitus, kus, kus üritatakse siis tabada, et mis on siis kvaliteet arhitektuuris tulnud ja võib ütelda küll, et et need mõjutused on äratuntavad, andmed ei varjagi neid, nii nagu meilgi on niisugusi noh, mitmesuguste tasanditel alates formaalsetest tõesti, lõpetades niisuguste põhimõtteliste majadestmistega kuskil üles või postide peale ja nii edasi. Et nende jaoks on olemas nagu sisemine kindlus, et kui nad midagi üle võtavad, siis nad tõepoolest seda interpreteerivad ja tõenäoliselt annab selle kindluse just see, see väga pikk, niisugune väga hea professionaalne arhitektuurikool. Ja kui nüüd Eesti võrdluseks kõrvale tuua, siis et mis on Eestis puudu, on vot see see niisugune kooli kindlus Eestis enamasti on see nii, et see vorm võetakse sinna, ta pannakse, unustatakse ära, isegi kohandada teinekord. Ja siis tekivad piinlikud olukorrad. Aga kas eriliselt Euroopas on veel olemas sellise üleüldise globaliseerumise olukorras mingid rahvuslikud koolkonnad? Teisisõnu, mille poolest erineb kuskil Pariisi äärelinna püstitatud uhkem kaubanduskeskus või kõrgem maja näiteks hoones, mis pannakse püsti kusagil. See ongi see, et kus tasandilt vaadata, et globaliseerumise tulemus on ju see, et niisugust ühetaolist toote arhitektuuri on tõesti kõik man täis koledat arhitektuur on hästi palju targem ehitada, seda rohkem seda on. Aga see ei ole ju kaotanud kuhugi niisugusi, tugevaid arhitektuurimaad oma oma ideoloogia ja oma koolkonnaga. Et me võime küll ütelda, et lihtsam on helistada staare, kes liiguvad ühelt maalt teisele maale, aga samas on olemas küll niisugused regionaalsed piirkonnad ja Põhjamaad on kindlasti üks nendest nii Soome kui kui praegu nagu nihukest tõelist ilusat tõusuteed tegev Norra. Et see niisugune Põhjamaade suund on alati täiesti eraldunud, tähendab see samamoodi nagu on äratuntav alati. Hispaania on praegu väga tugevalt, et noh, niisuguse kvaliteetarhitektuuri poolest esile järjest rohkem tuleb sealt nimesid, lihtsalt seal on ka nii palju arhitektuuri. Kuule erinevaid, aga aga noh, seal on jälle seesama niuksed, valged pinnad ja ja, ja hästi palju seda päikesevalgust, millega annab väga palju asju teha. Et selles mõttes võib ütelda küll, et kui vaadata kaugemale sellest nii-öelda transporditavad ja sellest globaalarhitektuurist mida me tavaliselt ei käsitlegini väga arhitektuuri näoga, aga et kui, kui pöörduda tagasi just nimelt sellele tasandile, mida publitseerida takse erialaajakirjades ja mida näidatakse näitustel ja et siis võib küll niisugusi, regionaalseid erisusi ka tänapäeval on esile tuua. Tõepoolest, hollandi kuul on praegu väga tugev kool ja Remm kohase järgijaid on vist üle kogu Euroopa. Ta on lihtsalt niisugune peaaegu et kogu maastiku segilööja olnud. Ja siis on küsimus lihtsalt selles, kui otseselt teda võetakse ja kui, kui palju interpreteeritakse. Selge on see, et, et arhitektuur liigub edasi, otsib seda värsket mõtet. Oluline on ju see, et, et kui sa ikka toodi selle uue arhitektuuri kuhugi, no mina olen oled alati seda, et noh, näiteks Tallinna suuruse linna jaoks ja meie väljakujunenud niisuguse arhitektuuristruktuuri jaoks oleks tõeline õnnetus, kui keegi tahaks tuua meile siia Frankeerid. Sest Frankeeri oli õnnetus juba Prahas. See oli täiesti selge. Ja kui ma olin ära käinud Los Angeleses, ma sain sellest kirgenumisest täiesti aru, et teda ei ole vaja Euroopasse tuua. Aga ta on väga vajalik seal, kus ta Ameerikas on ta suurepäraselt omal kohal või noh, teine väga atraktiivne, kes nagu noh, siin Euroopa arhitektuurimaailmas nimede Liibeskinde keegi ütles, et jah, et Liibeskingi võib ju küll, aga mitte Lasnamäest kaugemale. Et see on see, et kui kuskilt midagi niisugust võetakse, siis tuleb alati vaadata, kuhu ta pannakse, mis konteksti ta pannakse, et on sellised nagu noh, tundlikud ja, ja sellised piirkonnad, kus peab olema veenev enam mingisugune kujutus, mis seal, mis seal nagu võiks olla ja siis on sellised lühemad, kuivõrd tõepoolest kõike on igasuguseid oletusi teha. Et see on see ülevõtmise teema, mis Eesti arhitektuuri jaoks on olnud valuline, et tänu sellele, et selline sisemine veendumus milleski, mis soomlastel on olemas, see on üllatav küll, aga, aga siis on tunda, kui nendega rääkida. Kui nüüd selle Soome kaasaegse arhitektuurinäituse juurde tagasi pöörduda, siis mis pildis on nagu sellest nüüdisaegsest arhitektuurist sisamaga, kas näiteks soomlastel on ka selliseid uusi hooneid, mida lausa üldrahvalikult ütleme, taunitakse, vihatakse, et kes pagan küll ehitas selle? Kõndisime kesklinn ei ole seni, ma ei suudaks praegu mõelda ühtegi niisugust näidet, millest mäletaks mingit niisugust tõelist vaenu või vastuolu. Modernismi traditsioon, kava, kestan, traditsioon ja see on jah, see kindlama käega ja, ja seal ei ole ka niisugusi. Noh, Helsingi on väga kiiresti arenenud, need roo lahti elamurajoonid ja kõik nii edasi. Ei ole väga kallilt ehitatud korter väga veenva kindlusega, teistest tuleks kõvasti õppida. No meil on see tõesti suhteliselt. Kui arhitekt mõtleb, et noh, võiks teha midagi teistmoodi, midagi vähegi kallimad, siis on alati ikkagi tellija, kes ütleb, et ei, ma pean oma ruutmeetri hinna kätte saama ja siis, ja siis lõigatakse ära ja see aken tehakse väiksemaks ja seda me näeme. Samas muidugi kui me mõtleme praegu Helsingi kesklinnas kämp, see on piirkond, kus ennem oli auto pess jaan, kes Helsingit ja seal toimub praegu väga suur kesklinna niisugune transformatsioon ja, ja, ja siin muidugi tekitab noh, inimestest sellist. Et oi, et nüüd kõik muutub ja mis siia tuleb ja et sellel tasandil, et iga inimene on tegelikult natukene nagu kardab seda keskkonnamuutuste tõttu õieti siis läheb ikka paremaks, et ma kujutan ette, Campi ehitada, mine praegu, mis nüüd on ju kestnud üleaas. Aga ta peaks juba varsti hakkab valmis saama, et see kindlasti Helsingi elanikes tekitab samasugust reaktsiooni, et IRL ja nad ehitavad, koristavad siin läbi ja ei tea, mis sellest ikka tuleb ja kõik need on siis, kui ta valmis on, siis tasapisi nagu rahunetakse maha ja ja harjutakse tõenäoliselt, kas selle uuega ära. Eesti puhul on, see küsimus on mingil määral ka kommunikatsiooniküsimus. Mina mäletan väga hästi neid aegu, kui Tallinn film oli niisugune üksmeelne seltskonnas kirumise objekt, ükskõik mida räägiti, nii kui kultuuri peale jõuda. Eesti film, Ahto Allim silm, see on ikka teine. Et teiste arhitektuur praegu kõne samas staatuses ja ma olen kuulnud täiesti kummaliste inimeste suust, kes just nagu noh, nagu nad ei julge ütelda muusikaga kirjanduse kohta arhitektuuri kohta. Möga et ühesõnaga ta natukene on see siis ühiskondliku kommunikatsiooni küsimus tegelikult ka. Ja noh, muidugi teisest küljest arhitektid ise, kes kui ehitama pääsenud üritab ikkagi seda monumenti endale teha ja, ja selles peegeldub niisugune ignorantsus ümbruse suhtes inimeste suhtes. Vot see ei ole üldse oluline, et umbes et natukene selline suhtumine, võib-olla arhitektide puud, mis peegeldub nendes ehitistes. Me võime seda ühe sõna alla panna, et kommunikatsioonihäired võib olla. Kuid kui võrrelda ikkagi konteksti tasandil, ütleme, Helsingit või Tallinnat nii-öelda ühine linn tuleviku mõistes ja mulle tundub küll linnapilti vaadates, et Helsingis ollakse ikkagi hoopis konteksti tundlikumad igal tasandil. Tallinnas on see täiesti tasand, tooda. Üsnagi see ongi see arhitektide silma paistmise tahtmine ja noh, see, millest on ka palju räägitud, et, et linna projekteeritakse tükk tüki haaval, et siin ei huvita või mis seal kõrvalkrundil toimuma hakkab, niisugune segadus, mis Tartu maantee läbimurde välja tuli, lõpuks on selle kõige parem näide. Aga Helsingi suhtes ma eile just küsisin nendesamade lahangu lugejatelt hiljem, et kas neil on kõrguspiirang olemas isegi südalinna ehituste puhul ja neile tundus see küsimus isegi huvitav. Aga miks peaks keegi tahtma Niukest? Et väga-väga hea küsimus, et neil on muidugi see, et süda oli mul väga kompaktselt välja ehitatud, suhteliselt selliseid niisugusi kõrghoone ehitamise nurki nii väga eriti kuskil võtta ei ole ja teine asi muidugi, mida nad ütlesid ka, et Helsingi linnavalitsus on väga tugev arhitektuuriteenistus, kusjuures tugev, mitte mitte niivõrd palju dokumentidega tsementeeritud, et kõik, mis nad ütlevad, on kuivõrd, et seisukohtade ja, ja noh, niisuguste tasandil, et ühelgi Soome arhitektidel. Neil oli mu küsimus, üllatav, et ah, et kas peaks mingi kõrgusepiirang olema, mõtlesin, et meil on see probleem, aga pigem noh, millest võiks õppida, on see, et ka nende kortermajadesse on juba jõutud nende päikese neerida katsetuste ja igasuguste niisuguste keerukamate mis mahuksid ilusasti nimetuse, säästlik areng alla. Millest Eestis ei ole veel mitte midagi peale sõnade. Muidugi nad on pikema arhitektuuritraditsiooniga ja tugeva Aalto isa figuuriga mida nooremad arhitektid isegi nagu kritiseerivad ja, ja mis on ka mingis mõttes mõistetav, sest autori tõesti noh, niisugune rahvusvaheline figuur, kedagi üldse teati Soome arhitektuuri, kes siis oli see Aalto ja ja noh, kes meie arhitektidest oleks rahatähe peal, aga Alt on tähendab, oli enne, kui euro tulid. Et nii ta on, et, et see pikk ja ja väga järjepidev. Noh, niisugune arhitektuurikooli küsimus KUI SIND kaheksakümnendatel Oulu koolkond üritas nagu lahti rebida või noh, postmodernismi ajal Soome arhitektuuris oli vist aulu pool oli ainukene, kes üritas ka nagu niisugust värskemat Pastma näitlik nihukesed lustakamaid vormi tuua, siis ei pääsenud kuhugi õieti midagi unustatud ja ei löönud üldse nii lopsakalt õitsema, niisugune mingisugune selline väga kahtlane Ameerika-mõjuline arhitektuuri just sellesama pärast, et see niisugune kuidas arhitektuur on niivõrd tõsine asi, et mis iganes see vastutus nii tähtis, et see ei ole mäng, et ma teen ühe niisuguse naljaka asja ja see ehitatakse ka siin üles keset Helsinki linna. Aga nüüd, kui Alvar Aalto on juba mainitud ja nagu näha, ei ole võimalik Soome arhitektuurist ja alles rääkida ilma et al-nimi mingil hetkel kõlaks seal praegu on arhitektuurimuuseumi ülemisel galeriikorrusel veel üks näitus nimega päikesereis. See keskendub Alvar Aalto ühele projektile, mis on tehtud Pärnu supelasutuse jaoks ja et see projekt on nagu alles hiljuti mõned aastad tagasi avastatud kuskilt Pärnu muuseumist. Kuidas see seltsis niimodi avastati? No see on üks suur õnnelik juhus või õigemini juhuste kokkulangevus. Sellepärast et tiks nendes väiksemates maakonnamuuseumides ikka kipub selliseid asju olema, et inimesi on vähe ja materjali on palju ja kõik ei ole jõutud läbi töötada. Ja täiesti juhuslikult just nimelt paar aastat tagasi, kui me tegime Pärnu mudaravila, mis on siis seesama hoone, kellele ehk supelasutus millele siis toona konkurss korraldati, mudaravila juubelinäitus 75. juubeliaasta puhul ja siis täiesti juhuslikult inventeerimate materjalide hulgast leidsin kõigepealt siis ühe konkursitöö ja täielikuks üllatuseks tänu sellele, et minul endal muuseumitöötajale veike arhitektuurihuvi ja et ma olin lugenud Karin Hallas-Murula mõni aasta tagasi veel enne seda ilmunud artikleid sellest, et võiks olla ka Pärnusse võib-olla ka Alvar Aalto konkursi projekti teinud. Aga kuna täpsemalt selle kohta veel toona teada ei olnud, et kas see projekt jõuti esitada ja kus või mis sellest saanud on, nagu ka kõigis teistes Pärnu supelasutuse projektidest mõlema konkursi puhul, esimene oli siis 1922. aastal teine 1925. aastal. Et siis täieliku üllatusena tuligi välja, et nende lehtede puhul võiks olla väga tõenäoliselt tegu just nimelt selle Alvar Aalto projektiga. Ja, ja miks see siis oli nagu teadmata, et see on see küsimus, et kuna konkursist on säilinud küll protokollid avaldasite sama töö 25. aastal, aga protokollides on märgitud ainult töömärksõna ja see on siis eesti keeles kõlab päikesed orel. Ja kuna see projekt ei auhindamata, ei olnud avaldatud loomulikult esitaja või arhitekti nimi. Ja igatahes tõenäoliselt olekski võinud võib-olla teadmata jääda, et sonaalda projekt just nimelt, aga kuna Soomes Alvar Aalto fondis olid alles mõned a'la visandid ja ka soomekeelset seletuskirja, siis nüüd oli isa kerge need kaks kokku viia, kuna selle projektiga tuli kaasa ka saksakeelne seletuskiri, ilus, kena värviliselt illustreeritud k siis ei olnudki muud teha, kui, kui seda ka kohe avalikkusele tutvustada. Muidugi kõigepealt tuli iga arhitektuuri muuseumist meile positiivne vastased tõesti, et siin võiks olla tegemist Aalto projektiga päris kindlasti. Ja muidugi siis sealt ärkas edasi ka kohe Soomest Alvar Aalto Muuseumi huvi selle projekti vastu ja tekkis ka idee nende poolt kõigepealt pakkumisena. Ja kui siis riburadapidi selgus, et nende inventeerimate materjalide hulgas, mis oli Pärnu muuseumis juba tegelikult tõenäoliselt aastaid olemas olnud, on ka teised konkursid. Mitte küll kõik, aga 22. aasta konkursist on siis säilinud esimese ja teise koha pälvinud tööd, vähemalt siis Pärnu arhitektidel. Aleksander Nürnberg Ildi häirifonoolsallil, kolmanda koha töö. Kahjuks ei ole. Ma ei oskagi nüüd öelda, võib-olla ongi õigem öelda, et pole leitud või veel on teadmata, kuna kahjuks selle näituse raames ei jõudnud küll ka Lätti muuseume külastada, et võib-olla oleks sealt tulnud Riia arhitektide välja. Ja 25. aasta konkursitöödest on säilinud ka. Kuna esimest kohta välja ei antud kaks teise koha pälvinud tööd ja kolmanda koha projekt ning lisaks veel kuna esitati 25. aastal üle 40 44 projekti, siis on nendest jõudnud 25 või õigemini lehti 25-st projektist siis Pärnu muuseumisse kokku siis 27-st projektist. Aniteid säilinud. Samas Aalto oli sellel konkursil eriti hästi ei läinud, ma ei tea, mina ei oska seda hinnata, aga on ta nagu hea projekt või anda algprojekt, on ka hästi noorelt tehtud. Eestlased ei tundnud Keeniast ära. Selle konkursiga oli niisugune lugu jah, et võib ütelda, et see võib-olla, et žürii kõige õnnestunumalt komplekteeritud see alustame sellest Aalto töö ühes paljude töödega, mis ei ole üldse nii halvad. Aga formaalsetel põhjustel lükati ta ära, ta ei pääsenud isegi mitte teise vooru ja Aaltola konkreetselt heideti ja seda, et ta oli pannud osa ruume keldrikorrusele, mida siis ei tahetud üldse mitte aktsepteerida. Kusjuures vaatamata sellele, et Aalto kirjutas projekti seletuskirjas, et, et tal on nagu kõige tähtsam on see üldkompositsioon, aga kõiksuguseid muudatusi võiks teha, et, et võib täiesti kindlalt öelda, et see keldrikorrus ruumide kasutamine ei oleks olnud mingi probleem selle projekti ümbertegemisel, et selles mõttes võib küll öelda, et Eesti halvasti komplekteeritud žürii tol hetkel ei tundnud ära, mida ainult Aalto, et auto oli muidugi väga noor, aga, aga lihtsalt juba selle projekti käekirjast on, on näha, et ta on tegelikult väga kindla käega tehtud projekt. Eriti kui kõrvale panna sellel konkursitööde hulgas, seal on kõikvõimalikke niisugust noh no ikka tõesti asjaarmastaja liku katsetusi ja mitte ainult Aalto, vaid päris mitmed Soome tuntud arhitektid, kes ka sellel konkursil osalesid ja kes ka mitte midagi ei saanud seal Hildi kõikjal on näiteks kas sul väga tugev arhitekt ja ja teisigi natukene nagu jah, näitab see niisuguste tollase žürii kitsarinnalisus, et vaadati ainult formaalseid asju ja keegi tabanud ära, et noh, et kus on sul nagu kindlama käega arhitekt taga ja kus ei ole. Ja muidugi nende tööde kontekst on veel see, et Soome arhitekti jaoks oli see seal oli terve põlvkond, kelle jaoks kahekümnendatel aastate alguses oli niisugune nagu tõeline Põhja-Itaalia avastamine ja siis mitte enam ei reisitud roomavaid reisid Põhja-Itaaliasse. Ja nendest Itaalia reisinud arhitektid minu arust kolm on, olid, kes osalesid ka, et ega see tõi sinna sisse niisuguse noh, sellise tüvi ehitise juurde kui, kui seesama niisugune tõeline teesklus, et ka meie, Pärnu meri on niisama suhe kui Itaalias ja nad olidki niisuguse tõelise lõunamaise, sellise neoklassitsistlik vormikeelega. Et selles mõttes tõeliselt huvitav leida. Tegelikult selle konkursile eelnes ka peaaegu et skandaal selles mõttes just nimelt, et Eesti Arhitektide ühingu liikmed kutsuti ka sellesse žüriisse osalema, kuid nemad alguses ei olnud ise nõus tulema, sellepärast et nemadki pidasid konkursi tingimusi liiga üldsõnalisteks ja sellele samale vihjas ka. Eks seal Aalto kaob seletuskirjas taaskord, et tal on väga raske seda teha, kuna ta ei tea ruumide suurusi täpsemalt, kuna seal oli mudavannitoa andmine, kuidas mudavedu peaks toimuma, et mida, nagu konkursi korraldajad soovivad, et see on tõesti oli väga üldsõnaline ja suisa Eesti Arhitektide ühing oli valmis täiesti soovitama ka Eestis kohalikel arhitektidel mitte osaleda sellel konkursil. Just nimelt sellepärast, et programm oli, oli halvasti välja töötatud ja ka seetõttu, et auhinnarahad olid väikesed ja lisaks ka esialgu žüriis ei olnudki plaanis üldsegi professionaalseid arhitekte kaasata. Et eelmine konkurss 22. aasta konkurss tegelikult ju suurem ebaõnnestumisega läbi kukkuski. Et võib-olla ei olegi põhjuseks mitte see, et leiti, et need tööd ei oleks väärilised, aga just nimelt selline väike Pärnu seltskond. Žürii koosneb adest, arhitekt ei kaasatud. Ja siis, kuna võitiskaarisse Pärnu baltisaksa arhitekt või esindajad, eks ole, nendele omajagu jällegi konflikte võis olla linnaelu, seda me ju ei tea, igal juhul nendele ei tahetud kohe kuidagi anda selle maja projekteerimist edaspidi ja isegi telliti suisa ka ta oli 121. aastal asutatud arhitektide ühingult ka ekspertiis et lootuses leida just nimelt vastukaaluks, et need projektid ei ole head, aga vastupidi, nii Eesti Arhitektide ühingu kui ka veel üks spetsialist objektiivseks spetsialistiks arhitektuuriajal nimetatud keegi Willi heer vaagen kahjuks täiesti täiesti tundmatu isik jakist isegi täpselt samamoodi nagu arhilik teeningi pidas neid just nimelt neilt kahte projekti parimaks. Ja siis muidugi süüdistati Neid kõiges onupoja poliitika esse, kuna isikoha või töö pealkiri oligi, handamistan Walken ehk siis käsipilvedest ja see jällegi haakub Pärnu vappi temaatikaga ja siis jälle arvati, et see on otsene vihje, et siin vaadake linnavalitsuse mehe tunneksid ära kohe. Ja no muidugi siis selle peale, kui Arhitektide ühing oli andnud tegelikult kiitva hinnangu, et need teed olid parimad esitatud üheksa töö hulgast siis nimetada tädi kohe hoobilt linnavolikogus, et, et see on täiesti tundmata arhitektide esindajaid, nii, ma ei ole mingisuguseid spetsialistid, et me ei saa neid usaldada ja nii see asi venima jäigi, kuni siis 25 uue linnapeaga kuulutati uus konkurss välja ja nii sai siis nagu kohalikus ajakirjanduses nimetati valminud mudaravila, et siis juba suisa poliitiliseks ehitiseks. Et lõpuks sai ta siis tehtesse läbi valu ja vaeva. Mis masinal säilitati? No tegelikult juhtus see, et teise koha saanud nüüd 25. aastal olid siis üks esitatud Aleksei kolecovil Tallinnast teine Riia arhitekti, Arnold mainelilt ja kurt retkelt ja kolmanda koha pälvis Pärnus peatselt pärast konkursi võitu kolmanda koha saavutamist linnaarhitektiks valitud Olev Siinmaa kes on siis päras väga-väga tuntud arhitekt tänapäevale väga nimekas arsenalist võib-olla siin eesti mõistes temale siis antigi ülesandeks, et ta peaks siis nende tööde konkursi projektide alusel tegema uue projekti ja temaga koos siis pandi tulevast maja projekteerinud hoopiski 20 lisa-aasta konkursi võitjad Erifol Wolfalt Aleksander Nürnberg. Nii et lõpuks siis tegid ikkagi needsamad mehed koos selle mudaravila hoone valmis, mis siis avati 1927 esimeses õhus. Kuidas praegu on, kas praegused arhitektuurikonkursid, mida korraldatakse ka üsna palju, kas nad on ka sellist poliitiliste võitluste tallermaa konkursid on väga mitmekülgsed ja väga mitmekesised ja sõltuvad suuresti sellest, kuidas formuleeritud programm nagu, nagu ka ajaloost näeme, et sellega võib väga metsa panna. Ja enamasti on see nii, et mis on ilus Eesti puhul on see, et meil nõutakse kõik konkursid, kus on arhitektide liit, on nagu olnud koostööpartner tingimuste väljatöötamisega, seal nõutakse, et peab olema arhitektide enamus ja žüriiliikmete seas. Ja üllatuslikult muide kuulsin, et näiteks Soomes see nii ei ole, Soomes võib-olla ka Ta on ainult kolmandik arhitekte ja ülejäänud on siis noh, kas annavad või need, kes poliitikutena otsustavad või, või noh, nii edasi. Et meil on selles mõttes just nagu formaalset garanteeritud spetsialistid tegelikult peaksid otsustama ja võiksid otsustada, aga lõpptulemuse ikkagi otsustab konkursi korraldaja ja enamasti hakkab sealt peale siis kõikvõimalikud maksumuste arvutused ja siis selgub, et esikoha tee võib-olla nii utoopiline. Ta küll professionaalidele meeldib, aga ta ei ole võimalik realiseerida igasuguseid variante on nende tänavavalgustitega. Ääri-veeri mäega jõudsime tegelikult küll teemale, mille kohta ma tahaks küsida, et kuidas ikkagi selle eestlaste nii-öelda arhitektuuri armastusega on. Ühelt poolt peaks olema kõik sti ehk siis arhitektuurimuuseum toimib korralikult eesti kunstiajaloos, arhitektuuriajalugu on väga kõrgel positsioonil, kui ehitatakse kuskil mingi hoone projektid alati ajakirjandusest käivad läbi esilehekülgedel. Samas pidevalt on nagu kuulda hääli, et kui mingi uus püstitis kuskil on kavas ehitada, siis kohe ütlevad eksperdid, et nende häält ei võeta kuulda. Et arhitektuur on nagu kuidagi tänapäeval pigem selline poliitikute vaba ja meelelahutus. Oh, see on nii nii mitme tasandiga küsimus, et sellele ei saagi peaaegu niimoodi üheselt vastata, et noh, fakt on see, et, et meedia huvi arhitektuuri vastu on erakordselt suur. Teine fakt on see, et meedia on väga hästi enda huvides ära kasutanud selle, et kõik üheksakümnendatel aastatel sealt alanud niisugune hoogle ehitusse ei läinud nagu õiges suunas ja ja praegugi on seal pigem ma siin eelpool ju ju vihjasin sellele, et et osade puhul on seal ikkagi raha jagaja, investor arhitektile nii palju pähe istunud, et mõni mõnel juhul arhitekt ei taha seda enam oma loomingustki tunnistada, sest seal loomingut õieti ei ole enam. Seda on peaaegu võimatu ütelda, kas ei või jaa, et, et see on ju tore, et noh, arhitektuuri vastu tuntakse huvi. Aga selles huvis ja seda meedia ise võimendanud on väga palju ka seda, et, et küll on hea niimoodi käia ja parastada ja näpuga näidata, et noh, nii nagu on, et kõik need müüvad uudised on alati mingi skandaal või mingisugune niisugune ärapanemine või, või et, et selles mõttes on ta niisugune. Arhitektid töötavad praegu väga hästi valgustatud laval liiga hästi valgustatud laval ja ühiskonna huvi on hea, aga päris nii ei saa aktsepteerida, et lausa moeks on saanud seltskonnas seda arhitektuuri kiruda juba enne, kui arhitektuurse paistma hakkab, sealt tellingute alt või kui ainult karkass püsti, aga juba pannakse kõmps Ekspressi sinna ära ja et noh, niisugused asjad muidugi ei too kasu sellisele üritusele tekitada seda kommunikatsiooni, mida ju meie muuseum üritaks saab teha, see on ju seesama, me räägime ju ka kaasaegsest arhitektuurist. Me räägime seda välisnäituste ajal ja, ja ka Eesti Arhitektide Liidu möödunud aastal tehtud näitus, korterelamu ja asum oli üks populaarsemaid näitusi, sest et inimesi, huvid tegelikult see elukeskkond, mis neid ümbritseb ja ja ühtlasi oli see ka natukene niisugune teataval määral tajutav, tahetakse seda niisugust kindlustunne, et no mis siis on hea ja mis siis on halb ja, ja aga mikspärast on hea, et, et see on see seletamine, see on kommunikatsioon tegelikult. Nende sõnul võetakse kontekstist olete kutsutakse juurde, muidugi võetakse kuulda, aga olnud seal Molgrosson õudus kindlasti mitte kontekstis, kus, kus eksperte kutsutakse arvamuse avaldamise pärast toimub, see niisugune igapäevane töö, võetakse ikka kuulda. Aga teine tasand on eksperdid, üritavad seda samamoodi niisuguste meedia vahenditega, kuidagimoodi kirjutame ikka neid artikleid igatepidi ja, ja siis see on küll niisugune, noh, tundub aeg-ajalt, et tilk merre, et seal ei ole. Erilist sügavat tagasisidet, ega ega mõtet, et noh, hetkel kui eksperdi arvamus on ebamugav, kui ta takistab mingis mõttes jällegi hea näide möödunud suvest, on ju Sakala keskuse teema, kus arendaja jõudis koguni sinnani, et tööd ei tulegi, ei tohigi lasta spetsialistidel otsustada, vat las rahvas otsustab ja minnakse niisugusele populistlikule teemale. Las rahvas otsustab. Noh, selle koha pealt võib küll nagu ütelda, et, et see oli niisugune ülimalt odav demagoogia trikk. Kas Eestis on selline erapooletu arhitektuuriekspertiis arhitektuuri kriitikaga nagu võimalik? Ma küll suhtun kolleegidesse hästi selles mõttes, et ma ei ole kunagi kahtlustanud kedagi, et ahah, ta kirjutab, sellepärast või selle pärast, et et pigem kriitikute positsioon. On ju hea sellepärast, et arhitektid enamasti, kes istuvad nõukogudes, nendel on väga lihtne ütelda, et aha. Nonii, sa oled selle vastu ise seda tellimust saada, pidevalt süüdistatakse, ahah, sellepärast tahate läbi kukutada. Et tuleks aga oma projekteerimisbüroo lauale, mis teinekord kõlab ikka tõeliselt absurdselt, aga kriitikule ei saa niimoodi öelda. No tõesti ei ole huvitatud ühegi Sakala keskuse projekteerimisest, aga sõna võtan küll. Kui ma selleks koolitatud seatud olen, siis sealt leian seda, et ei saa vait olla. Nii palju siis seekord arhitektuurist meil Soomes ja mujal Euroopas. Stuudios olid Karin Hallas, singel, aurik analasi, Andres Razak. Samas on eetris jälle nädala pärast. Pühapäeval kell 18 15. Seniks kuulmiseni.