Tere, mina olen Anu Allas. Andrus Russak, Kuulate saadet kunst. Ja täna räägime kõigepealt Marko Laimre kureeritud näitusest hääled Rotermanni soolalaos. Seejärel külastame Tallinna kunstihoonet, kus Petrollid Jagab selgitusi oma tööde kohta publikule ning paari sõnaga ühest valgus koplist Tallinna. Marko Laimre näitusel hääled on teoseid alates 1914.-st aastast kuni 2004. aastani. Kas üldse on võimalik nii suurest ajavahemikust pärit teoseid kuidagi sisuliselt lühendada mitte kronoloogiliselt? Ma pean kohe parandama, näitusel on teosed aastast 1914 kuni aastani 2006. Nii et see viimane on kevade osa väikene trikas, et teos on, valmib alati aastases tulevikku. Noh, selline aastaarvude mäng on muidugi huvitav ja võib-olla räägib meile midagi üleüldse aastaarvude järjestamise kohta. Aga kui nüüd nagu rääkida sellest, et kas on võimalik, noh, kahtlemata on võimalik selgeks saanud see võimalikkus, on vaja minna Rotermanni soolalattu ja vaadata näitust. Nüüd omaette küsimus on selles, et kuivõrd adekvaatne see väljapanek on või kuivõrd ta siis masinana jutumärkides tööle Kas need tööd ütleme ükst kuskilt 1920.-test 30.-test 50.-test aastatest ja siis see päris kaasaegne kunst, kas nad on sinu enda jaoks üheväärsed, kas sa võtad neid ühele tasandile? Ja vot see tegelikult selle näituse tegemisel põhi, nii-öelda tõuge või alguspunkt ongi, et et ma tahtsin näha, et mis juhtub, kui noh, ütleme, et sõna positiivses mõttes, siis mitte panna tähele vanemate kunstnike nii-öelda töödesse kogunenud sellist kunsti roolist väärikust või siis kaasaegsete kunstnike rahvusvahelise tuntuse väärikust. Et kui me nagu noh, lepime niimoodi reeglites nagu kokku, et, et need on kõik ühe, ühe määral mingis mõttes nagu väärikad ja ärme nendele rohkem nendele asjaoludele tähelepanu pööra. Et kuidas siis need TÖÖD teosed hakkavad omavahel omavahel hakkavad kõnelema ja kas on üleüldse olemas on midagi sellist, mida me võiksime eesti kunstiks nimetada? Ja kuidas siis on, kas hakkavad kõnelema, kas on olemas? No mulle tundub, mulle tundub, et tegelikult päris hästi klapivad omavahel ja jutt kõikvõimalikest põlvkondlikest stilistilistest ideoloogilistest, ideoloogilistest siis mõistes halb idee. Igasugustest sellistest aspektidest on võib-olla, et mõnikord tõesti vajalik, aga mitte ilmtingimata. Ja üllatus-üllatus, kui ma olin tööl üles seadnud ja kui nad juba näituseruumis olid, siis ma vaatasin, et et noh, et põhimõtteliselt kapib nagu jah 1900 18. aastal tehtud Venemaal täiesti kenasti kõrvu ka näiteks noh, see nimetatud Kiva tööga siis esineb ansambel mootor, tüdrukud aastast 2006, mis meil veel käes ei ole, et ei ole otseselt eeltingimusena mingit erilist konflikti nende asjade vahel. Aga muidugi ma pean meenutama, näitusele töid valida, siis ma olin selgelt seadnud iseendale teatud temaatilise piirangu ja ja selleks temaatiliseks piiranguks on siis mõiste hääled või hääl. Ja mis seal nüüd siis on, need on hääled, mida ei, ei ole tegelikult kuulda või millest ei ole päris täpselt aru saada. Ja vot siin peaks nüüd natukene alguses lahti seletama, mida ma siis nende häälte all silmas pean. Ja ma olin nagu tegelikult teatava probleemi ees, et, et meil Eesti kunstis, Eesti kunsti ajaloos ja üleüldse eesti kunstis on, on väga vähe sellist, kuidas ma ütlen teoste seal väga väheses aktiivseid agente. Et kõik on võrdlemisi võrdlemisi staatiline. Esscapislik, see on see, mida siis Sirje Helme ja kuraator Anders Härm nimetavad metafüüsilise, eks ma nimetan seda metafüüsilise eskapismiks. Kuna mul oli tahtmine teha näitust, mis kuidagi lähtuks teosta iseeneslikud ideoloogilisest aspektist, mitte siis sellest poliitilises kontekstis, kus nad on valminud või kuidas neid on kasutatud. Ja ma leidsin, et, et on üks selline mitte nüüd tühi koht, ma võin nüüd öelda, et, et, et ma olen selle tühja koha selle näitusega nagu ära täitnud, aga, aga noh, kui me kujutame, et, et on midagi, mis veel päris kõne ei ole. Aga mis samas ei ole ka puhtalt objektne, oksendamine või siis midagi, mis. Ma ei ole muusika või heli ses füüsikalises mõttes. Et seal vahel on veel üks mõiste ja see on, see on hääl. Aga hääl on väga, väga oluline mõiste, sest et kummalised ambivalentne, et esiteks muidugi on hääl see, mida inimene tekitab oma häälepaelte abil, kõige lihtsamalt öeldes, aga samas on hääl ka see, mida me näiteks valimiste käigus anname. Ja samamoodi on hääl psühholoogilises mõttes, mis meid juhtida võib ja nii edasi hääletajad ja hästi palju erinevaid imelikke kasutusvõimalusi. Või nii, siis ma vaatasin, et need tööd oleksid mingisugustes niisugustest piirides, kus tõepoolest on tegemist häälega, aga mitte veel helidega siis muusikaga selleks kõige laiemas mõttes või siis kõnega siis otsese kõnetamisega. Aga lisaks sellele, et see hääl on selline kõne, heli, vahepealne asi oled sa kirjutanud ka selles tekstis, et tihtipeale nendel piltidel on midagi justkui korrast ära või et seal on näiteks vestlustilk, mis seal nimetatud vestluseks, kus tegelikku vestlust ei toimu, tähendab, seal on mingisugunegi nihe veel lisaks sellele hääle vahel. No vot, siin ongi nüüd nüüd see, see, me juba natuke seda puudutasime, eks ole, aga miks siis üleüldse nagu selline teema, et kunstnikuna olen väga palju pidanud kokku puutuma võrdlemisi jaburate küsimustega isegi mitte minugi kunstnikuga tööde kohta näiteks, või sellised küllaltki küllaltki mõttetud ja kinnised küsimused, mis ei vii mitte kuhugi. No näiteks üks täiesti tüüpiline küsimus on see, et kunstnik tahtis meile selle tööga öelda. Noh, mulle see meeldib väga, see on, see on nii nii kena, et noh, tegelikult olgem nüüd ausad, et kui kunstnik oleks tahtnud midagi meile öelda, eks ta siis oleks ütelnudki ja mitte nagu seda konkreetset pilti maalinud või siis videot teinud või midagi niisugust. No siis teine, niisugune tuntud tuntud nagu hästi common, küsimus on siis, et need, millest meile see piltrase töö räägib ja juba selle küsimuse esitamise käigus on, tekivad igasugused probleemid, sest et no et et kuidas siis näiteks maal rääkida ei ole tal ju seda mehaanikat, mis kõnet kuuldavale tooks suud häälepaelu ja nii edasi, et ju see rääkimine toimub siis ikkagi mingisugusel loogilise väljakutse tasandil meie endi ja seda või teist tööd tõlgendades, vaadates, nautides. Ja noh, eks nende nende piltide peal ja nende nendes videotes, mis seal on tõepoolest nagu midagi valesti, et hakkab tööle mingisugune mingisugune totaalne metafooriline masin hoopis teistsuguses mõistes. No hea küll, natukene parem, küsimus on selline, et millest üks või teine kunstitöö on ja siis siit võib nagu edasi arutada ja sellele on, on ka mõistlik vastata. Aga miks seda küsitakse niimoodi, et mida sa tahtsid öelda või milles see töö räägib selle pärast, mida heie Treier elati. Räägi protestantlik. Oi, ma kardan, et see on natukene suur liialdus, sellepärast et nii palju kui mina oma kogemustest tean küsitakse selliseid küsimusi üle maailma igal pool mingil tasandil, aga teate, see on sees nagu nagu tegelikult päris tõsine probleem üleüldse igasuguste ideoloogiliste väljakutsete suhtes, et teatavasti asjad töötavad sedasi, et kas me tunneme ära või siis noh, ei tunne ennast ära selles hüüdes ei sina seal. Ja nüüd, ega siis, kui mingisugune teos või lausung kutsub esile küsimusi, siis see on ju aina hea, ega see pole halb. Lihtsalt teatud küsimused on mõttekad ja teatud küsimused on tänapäeval juba natukene noh nad ei pruugi osutuda eriti kasulikuks asjade üle arutamisel. Sa ütlesid, et üheks tõukejõuks selle näituse tegemisel või vähemalt innustajaks olid kultuurilehes Sirp ilmunud Sirje Helme ja Anders Härmi väited eesti kunsti metafüüsilised eskapismiks. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas sa väidad, et, et eesti kunst ei ole metafüüsilised Esscapistli. Absoluutselt, mitte siin, vot see ongi huvitav, et ma ei, ma ei vaidlusta absoluutselt seda kõnepruuki, mida, mida kuraatorid kasutasid, sellepärast et neil on kahtlemata õigus teatud skeemide järgi on see ilmselt nii. Aga noh, minu ülesanne siis kontrakuraatorina oli loomulikult näidata, et asjad võivad veel ka nii ja nii ja nii olla. Ja sugugi ei ole vältimatu kasutada mingit metafüüsilised aspekti asjade kirjeldamisel või siis noh, ütleme, et kronoloogilist jada mulle endale nagu kõige ja see on üks selle näituse stardipunkti töö pakub pinget. Leili Muuga maalitud siis millalgi 59. seitsmendal aastal ma täpselt ei mäletagi praegu Maal kahtlejad mis on ääretult huvitava keelelise kompositsiooniga, ta on puht visuaalse kompositsiooni mõttes, on küllaltki fotograafiline iseenesest on justkui annaks meile edasi mingite olemasolevate käimasolevat sündmuste vaatega siis praeguse Moskva kohviku ehk siis selleaegse kultuse kohviku seest seest välja Vabaduse väljakule, ehk siis selle aja mõttes võidu väljakule, kus käib arvatavasti ütleme, et esimese maidemonstratsioon nüüd on hästi põnev juba see, et meid on vaataja asetatud kohviku sisse kus siis istuvad ripuvad oma õllelaket ja on pahurad nägudega, kisuvad suitsu, sellised selgelt lagurlikke nägudega või prostitutsiooniga tüübid. Ja meid seda pilti vaadates on kuidagi nagu automaatselt paigutatud selle kahtlejate positsioonile. No hea küll, see on nüüd selline kiire kirjeldusest pildist, see selleks aga on üks üks huvitav asjaolu, et selline noh, otseselt nagu vastanduv ideoloogiline kompositsioon, et et kui me tõstame ta aastast, siis 57 59, mis ta oli tõstame aastasse 2004 tänapäeva konteksti ja me märkame seda, et tegelikult ei ole mitte midagi selle pildiga lahti. Et ta kõlbab nagu täpselt samasuguse ideoloogilise konstruktsiooniga ka tänapäeval. Küll seal on need punased loosungid, aga põhimõtteliselt põhimõtteliselt ma räägin, me võime vaadata neid demonstrant seal õues kui globaliseerumisvastaseid või kui näiteks õpetajate streigi puhul siis kogunenud inimesi, et mulle väga meeldib, et see, see kahtlemise aspekt sealjuures, et kahtlus on iseenesest niisugune meeleseisund siis või mis peaks eelnema enam-vähem igasugusele siis intellektuaalsele tööle. Aga samas sa loed seda tööd nagu hästi tänaselt positsioonilt, et minul on alati õpetatud, kuidas nagu no vähemalt neil aegadel, millest me praegu räägime, kui maalis Leelymugama kahtlejate pildi, et kui kehtisid kunstis hoopis teised koodis hoopis teised reeglid kui lugemisviisid, kuidas tähendus. Tähele praegu, et sa ütlesid, et kehtisid teised, aga sa ei suudaks nagu eriti öelda, missugused need koodid on. No no selge näide, me oleme, me oleme väga raskes situatsioonis, sest kahtlemata ei saame mitte kuidagi teistmoodi noh, isegi noh, me võime üritada muidugi üritada totaalselt elada 50.-te aastate lõpu Nõukogude Eesti vabariigis ja nii edasi. Ja siis teha mingisuguseid hääldasid, kuid põhimõtteliselt me lähtume ajalukku ka ikkagi tänapäevaste koodide järgi. Ja loomulikult on mõtet 2004. aastal teha kunsti näitusi, mis on kaasaegsed 2004. aasta konteksti arvestades ja sugugi mitte proovida või võib eksperimendi kõrvale, kuid ma kardan, see kukub suhteliselt suure kolinaga läbi, kui me hakkame lähtuma, et me peaksime tegema näituse 57. aasta kontekstist. Et selles mõttes kunstiajaloos on muidugi see probleem lahendatakse loogilise jada pidi järgi, aga aga peale selle on veel veel ka kunstniku kui isiksuse oma müüt ja veel väga palju igasuguseid erinevaid faktoreid. Noh, ma tahtsin neid salateid või libedaid teid nagu natukene vältida ja sellepärast ma asetasin selle maali nagu sellises noh, teistmoodi konteksti, sest seal kõrval on tõepoolest Ene-Liis Semperi fundamentaalkus ta siis puterdab lugeda Wittgenstein ja budistlikke tekste. Aga üks teine huvitav töö on 51. teisel aastal kollektiivselt maalitud siis Elmar kitse ja Okase Vanem Okase muidugi maal eesti puhaga, tartlased 1900 18. aastal Lenini juures. Ja see on hästi-hästi põnev teos jällegi et ta nagu iseenesest viitab mingisuguse pseudopakkumentaalsusele nagu noh, ei võib-olla et nad tõesti käisidki Lenini juures ja võib-olla see tõesti kõik noh niimoodi aset leidiski see sündmus. Aga nüüd, kui me pilti vaatame tänapäevases kontekstis, siis noh, naljakas on see, et, et seal on Lenini ees lahti eesti kaart ja osutub käega selle kaardi peale ja on väga kurja näoga. Noh, mis siin ikka, ma ei mõelnudki selle peale, aga ma olen sattunud järjekordselt mingisuguste piiri lõpetaja niisugusse, konteksti, mida me eriti ette ei saa määrata ja ma ei väida, et see oleks nagu ainuvõimalik, ainuõige tõlgendamise viis. Muideks, seal taamal seisab Stalin muidugi 51. aastal ja tema on kõige huvitavam selles mõttes, et tema ei tea üleüldse midagi, vaid hoiab tähtsana pliiatsit käes. Aga huvitav nõutus seal pildis olemas. Aga selles mõttes ei karda olla või sai karda etteheiteid mingist vägivaldsusest, sa ei karda olla mitterõhutatud mitteempaatiline nii-öelda kunstiaja suhtes? Ja ma absoluutselt olen nõus, et, et ma mitteempaatiline kunsti ajaloo suhtes, kuid mitte mingil juhul nende teostada kunstnike suhtes, et see on ikka, võtan mingisuguse nii-öelda null tasandil, ma tean, see on abstraktne, aga aga paneme siis need tööd uuesti mingisugusesse konteksti, kus nad on kõik võrdselt rikkad ja ei, mitte et me eelistaksime üht või teist noh, otseselt ideoloogilist käitumisviisi, muidugi, see on ka ideoloogia, nii et ma annan endale täiesti aru, et teatav vägivaldsus on seal sees, aga see on enamasti absoluutselt igasuguse asja nähtavale toomise puhul, on, on mingisugune vägivaldsus, nii et ma kardan seda täielikult vältida. Natukene võimalik. Kui üldiselt on tegemist eesti kunstnikega, siis on ka keegi Melissa koordan. Kas tema on tal aga mulle paks tohutut nagu naudingut või nalja et küll see ei ole päriselt tõsiseltvõetav, aga teeme siis näituse rahvusvaheliseks ja vaatame, kas sellest midagi muutub ja no tõepoolest antud Melissa Gordoni töö. Ei noh, ta lihtsalt sobib mulle hästi teemasse. Ja ta on tegelikult üks väga oluline häälefaktor, mis Eesti, kus siis ei ole küll puudu, kuid mida mul ei õnnestunud näitusele saada. Ja see on tuntud olukord, kus lava on tühi, et siis see võimu siis võib kõne suunaja, et see koht seda kohta ei eksisteeri, noh see muidugi kõlada galakaanlikult, nüüd juba leidsid sa selle ja ma leidsin, see oli nii. Sobis mulle Melissa korda, meie tööl on trummid trummikomplekt taga natukene vikerkaart ja üldiselt ei ole bändi, mis mängiks. Tallinna kunstihoones toimub vahetevahel selliseid asju, et korraldatakse kunstniku ja näitusekülastajate kohtumisi. Seda tavaliselt seoses näitustega, mis on avatud, on, nüüd on seal avatud näitus pealkirjaga Ma nägin seda. See on kunstnik Peeter Alliku näitus ja temaga kolmandal veebruaril näituse külastajatega kohtus. Kõigepealt. Ka sellest, miks ta viimasel ajal päris palju lugenud Rüütel Bee Gees'i ja keegi eesti keele luua tavuse kunst. Täiesti teistmoodi maalidest objekt on, loomulikult on ka olemas selline maalilisi. Aga see on võib-olla isegi võib öelda, et see teine kultuuris mis tegeleb galerii kunsti keskuse investeeringud seda tegelikult ostab, VTB Steel. Teine eelistus sealjuures jääb, et müüakse mitte selleks, et kujutada nagu eelmised. Et seal on mingi sisekujunduse ja investeerimisportfellide süntees. Raske siis ka noh, samal ajal vanematest töödest mul oli sama kerge sellest rääkida. Ainult 10 aastat takkajärgi mõelda. Vihkasid ähenes vastikut suve reeglikud, sellised punnis. Tavandaja valts ongi täiesti Ausselinaguverteetiga õuepäraselt, võib-olla 10 aasta pärast suudaksin nagu paremini lahti seletada. Vaata nüüd peale nende asja, mis saab. Vedas kahetuhandendate aastate Saksamaal tekkinud kultuurisituatsioonis teataksin, lahvatas. Parimaid teoseid, tantsid piimast, selle saingi lavale saksa viimastena asjade pildis seda seda kontseptsiooni jätkates, nagu selline sõna sõna saab kiirelt, see ei ole paha. Meil siin Eestis, et see on nagu üks värin, võimalus, millega saab tekitada. Aina rohkem võttist püsiksid. Kumb ennem tuleks pea Kirepi. Kuidas peagi öösel, kui ma olin veel õpetaja ja mul on suur pikk õpetajakarjäär, kestis kolm aastat ta siis ma isegi töötasin väljas teisel loengute sarja, mis käsitles siis, kust tulevad ideed ja erinevad meetodid genereerimiseks. 11 meetoditest oli, nimetasin riita, meetodiks, erinevad liinid eksisteerivad palavees, kunstlikke jooksid, seal kirjutati üles erinevad siis e-kirja pealkirjas erinevad võtted või erinevad taotlused ja siis sul on võimalus, see ei pea olema kombineerida. Sa võid öelda, et oh jess, ma teen selle töö mõte kohe olemas, siis ei peagi olema seda teensed. Aga alati on nagu igal kunstnikul või mitte, kus igal inimesel on selline moment, ta istutad käsi kusagil kuskil ta laualamp põles, kiisitad midagi, sul ei ole mitte midagi peas, täiesti tühi. Ja siis on see võimalus võtta teadmet paberit, Need Priit ära kirjeldatud meetodil, kus sa oled üles kirjutanud 10 20 aastat tagasi, need mõtted ja asjad. Ja neid kombineerides saab sellise kuradi asja omal käima, seda reaalset tööd üldse pärnast hakkasin rääkima. Gaasiuvate lõpus kogusid neobooki põlvkond püksid väel, niuke vead. Taaveti ursi vorm. See on võitu. Tähendab päris troll innustust saanud nimetada tänasega näitaski, selleks oleks ministeeriumiks jutustada. Mõned said ja mis oleks hea? Bachi truult sellele ilusale Loodotonile mõte ongi selles, et ei jõua. Küsida kulatud tsiteerisin narratiivi äras, mida, ja siis? Ma ütlen, et mul ei ole siin midagi jutustanud. Et see on lihtsalt selline jutustusena läheb edasi ja seal mingid energiad on sellised, mida me ei suuda kõlastada, kohe kujutada ikkagi eestlased eestimaa. Eestlased asjal vahet. Ei ole. Selles mõttes ei olnud seal oma huvide kindla, keda välja, mis neil maja taha muru endise nii välja lõi sama üles, agressiivselt siis mustrit, kuidas, no teha ja seesama asi kuidas see, see sotsialistid muuseumi palaga, mida lihtsalt üle vanematele. Vaid pigem pakkumisega ei olnud, et pigem ma olen ise. Ja selles mõttes, et vahenditega graafikast on midagi müünud ka paar-kolm lehte aastast. Oleks see positsioon ei olnud niimoodi, et üle kaheksaid. Ja sul on võimalus panna, keda alistada. 2001. aastal kandideerisin sinna alla galeriis, siis ta oli sedasi, et sinna alla nii palju pakkumised siis siin üleval mina näiteks ja siin oli, siis saavad enam interaktiivne kunst. Ega nii väsinud. Ning nüüd valgusdisainist Tallinnas nimelt Tallinnas Raekoja platsil alates neljapäevast aias üks päris huvitav asi, Veronika valk, mis asi? On valguskuppel, mille eesmärk on mõelda tänavavalgustuse üle natukene teisel moel. Eksperimenteerib teller, mis meie tänavatel mõeldakse sellele, et aeg Eestis saks inimestele võimalikult palju meelehead teha midagi hõljuvat, väga hele, here valget. Et miks värvitooni mõttes on, olemegi rõõm selle üle, et kõik oleks hästi valge, nii need heeliumiga täidetud mullid taevas, kui, kui valguse enda värvispekter on kõik hästi-hästi, selline külm valge, võib öelda. See on peamiselt selline Hollandi valgusdisainerite arhitektide projekt väiksest Holland. Nolan, rähk, tundlik disain, Harrituurima üldse ja Hollandi suursaatkond on palju vaeva näinud, et tõesti oma kultuuri Eestis ka tutvustada seda projekti toetada kõvasti. Nüüd on siis tegemist jah, ühest küljest Winimas kemmerdevee ahelik see, kes käis selle kunagi välja hansa raid võksupil novembrikuus arendatud projekti tuli väga ilusti kõrval Ääro Hirkhandra AroPlaidinglust, kes meelduksin. Ja kohe jäi ka, et mis ja kuidas, sest et tema on, ütleme, see tehniline au, mõistus, südametunnistus kogu selle projekti taga, et tema on sisuliselt teine pool kokku pannud kutsunud kaasa ka Phillipsi, kes meile siia platsi peale kokku toonud 20 ülivõimsad prožektorid. Kui Põhjamaades tänavapildis orja talvisel ajal võib päris tihti vaadetest alguse kasutamist arhitektuuris siis Eestisse Kindlasti selle peale mõeldakse, aga tehakse veel vähe ja pigem kui see arusaamine pole, miks see tänaval, kus tule üldse saab olla, et selles mõttes me teeme jah, nagu esimesi selliseid lapse samme siin, et esialgu ei võta neid võimaluste paljusust veel ettegi, et eile õhtul Kaarutasi muuseas, Philips tegelikult mõtleb individuaalse tänavavalgustuse peale juba et mismoodi iga tänavalamp sisuliselt saab olla kui omaette käituv väike isiksus ja, ja siis kuidas tänaval süsteem kokku on selline isiksuste süsteem, mis reageerib iga inimese isiklikule, personaalsel vajadusel ravimitest seal tänavas tänaval liigub, et, et näiteks miks ei võiks tänaval, kus lamp ette teada, et ah see inimene kitsalt tuleb, tema elab seal majas, tal on vaja tehase korteri uks maja uksel rebib auks valge. Ja niimoodi see toimibki, et selles mõttes neid igasuguseid tähti MC lahendusi äkki tehnoloogilis-vähenes juba mõeldakse maailmas välja ja võib-olla see valguskuppel aitab teadvustada, et see maailm on olemas, sellele võiks mõelda, et, et see on hästi võimalust. Rohke, hästi mänguline maailm. Kui sellisest valguses disainist või valgusest kasvatavast arhitektuurist rääkida, siis mis positsioonidesse nii-öelda sellise maja ehitamisarhitektuuri kõrval on, kas see on nagu selline lapsemäng või teadvustatakse seda Euroopas ikkagi pigem sellise ruumi kujundamise täieõigusliku osana? Kindlasti on täieõiguslikud saavutver suuremat kaalu tänu sellele, et ta õhub ühte ruumi enda ja emotsionaalsele ka inimese enda psühholoogilisele tunnetusele. Valgus kui tuju regulaator, kui tõesti meeleolu ja nii-öelda, et tal on meie heaolule väga suur mõju, samamoodi nagu ka näiteks helimaailma, mis meid ümbritseb selles mõttes valguse heli ja on kokkuruumi omadused, mis mõjutavad tohutul määral seda, kuidas me tunnis tunneme. Aga seda teadvusta nii nii teravalt, aga sellised projektid, eesmärk, nagu raekoja platsi teeme, ongi just eelkõige teadvustada seda juhtida inimeste tähelepanu sellele, et ja mõnes mõttes ka praegusel hetkel eksperimenteerida sellega, et nüüd vaadata, tõstsin impletiviimskis raekoja platsis, tulevad nagu läheb nagu nägu naerule või ei lähe ja et, et mismoodi see valgus mõjub. No järsku aitab tädi pimedas talves paremini hakkama saada enda ja kõige muuga enda ümber. Aga kui rääkida visioonidest näiteks konkreetselt Tallinnas sellisest suurest linnaruumist Ansolairi workshop, ilm, saime tulemusi seitse projekti ja kogu selle tegevuse eesmärk, mida me seal novembrikuus lillele esimene Eestile ja Hollandi Nordaari tehti ka koos oli leida reaalseid lahendusi. Võtsime esialgu ette vanalinna ja vanalinna otseselt ümbritsevat bastionivööndiaeg, kuskilt tuleb peale hakata ja ütleme, et võib-olla seal on kõige lihtsam selles mõttes peale hakata, et kõik toetav, hästi väärtuslik linnakeskkond ja väljakujunenud linna struktuur on kõik olemas. Et seal valgusega hästi vähekene veel midagi teha, selleks, et saavutada üsna suurt efekti. Ja samuti on ka see, et postiljon on siiski vahele ümber üsna prominentne pargiala ja võib-olla kõige olulisem karjala yht, kus mõelda, sellel tänaval kunsti üle söödud sai see pala valitud, aga nüüd need Heiks projekti nendest kuus on tegelikult sellised, mis mis ongi mõeldud päriselt reaalselt elus teostamiseks selgel püsival kujul. Et ainuke nendest, mis, mis lühiajaline installatsioon. Aga projekte on järk-järgult järjest ka ime hakkame ellu viima, vaatame, pole selles ühe pleki veel teha ja siis samm-sammult. Seejärel sai sõna Tallinna raekoja valguskuplite projekti üks autoritest trueer van der Haide. Temalt küsisin jutu alustuseks seda, kuidas ta valgusdisaineri elukutset üldse lahti mõtestada ja mille sama töö eesmärki näeb. Rohi ütleb, et valguses disainer aitab arhitekte, see on valdkond, mis ühtaegu allutatud arhitektuuri distsipliinile kuid mis laiendab ka nende eesmärke. Olgu, see on sedavõrd hoomamatu asi, kuid on ikkagi materjal. Peaaegu kombatav materjal on valgus just siis, kui valgusvoog heidetakse maja seinale, tänavapinnale või millelegi muule reaalsele, nii et see mõjutab seda, kuidas inimesed maailmatunnet. Valgus laiendab virtuaalselt ruumi, nii on seega raekoja projekti puhul, ütleb van der Hayden. Tegijad soovivad sellega pakkuda linlastele võimaluse näha seda kohta sõna otseses mõttes täiesti uues valguses ja valgustada ruumi, mis tavaliselt sel aastaajal on mattunud pimedusse. Platsi kohal lendlevad mitmed õhupallid, mida valgustatakse ning projekti idee on, et need helendavad kehandiks peegeldaksid valguste tagasi. Seega on see üks võimalus vähendada valguse puudusest tingitud depressiivsust sel aastaajal just siin. Maailmajaos. Olgu, see värv ei ole Tallinna projekti puhul teemaks, siin on see taotluslikult värvitu hollandi valgusdisainer sõnab, et värvi lisamine. Eks võib-olla vaatajate tähelepanu peateemalt ehk valguselt endalt kõrvale ja seetõttu seda varianti Tallinnas ei kasutatud. Tema sõnul on näiteks aasiamaades üpris meelsasti avaliku ruumi valgustatud erivärviliste voogudega kuid siia see lahendus ei sobiks. Just oma liigse pealetükkivus. Kuulsite saadet kunst r. Kirjutage meile aadressil kunstajate RÜE sama saade eetris nädala pärast pühapäeval kell 18 15. Seniks kuulmiseni. Kunst.