Tere, mina olen Anu Allas. Londrustrozek, te kuulate saadet kunst r ja talu, räägime Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusest nimega identiteedid ning stuudios on näituse kuraator Harry Liivrand. Näituse kujundaja Andres Sults. No esimene küsimus on see, et nüüd see näitus on olnud avatud juba nädal aega ja esimesed vastukajad on ilmunud ka kirjutavas pressis. Eranditult on kõik kiitvad. Tasa. Uskumatu on lugeda, et kunstnike liidu aastanäitus ja kriitikud justkui ühe lausega ütlevad, et väga hea näitas, mis te arvate, millest see nüüd põhjustada. Eelneva aasta jooksul me mäletame, on päris mitmed inimesed, kelle sõna nagu Eesti kunstimaailmas midagi maksab, on öelnud, et hästi igal aastal. Kuidas siis äkki niimoodi, et nüüd tehakse, aasta näitas ja tuleb välja, et ei olegi see eesti kunstiga. No kõigepealt ma arvan, et adresseeriti oma küsimuse vanadele inimestele sest ei kuraatoriga kujundaja pea nüüd praegu ütlema, et miks see näitus on hea, see tuleb ikkagi välja kolleegide arvamustest ning aga kui me võtame nüüd tänaseks ilmunud kolme professionaalse näituse arvustaja seisukohti, siis huvitav on ehk veel see, et nad kõik on tegelikult ju väga erinevate kunstimaitset esindaja. Ants Juske, Johannes Saar, mari loonist kuuluvad nii-öelda kõik erinevatesse parteidesse, aga tähendab kui näitus nende jaoks on kõikide jaoks on huvitav, hea, põnev, progressiivne siis tundub, et kui seda ise ei taha, kas praegu siin välja öelda, et tundub, et näitas järelikult on oluline väga erinevatele mõtlen veel maitsetele ideoloogidele ja ja noh, ise sellepärast ei tahakski muud midagi öelda, võib-olla Andres, sina tahad öelda. No mina ise mõtlen, et võib-olla on üks põhjus selleks, et kuna ta on tinglikult kunstnike liidu aastanäitus sest traditsioonilised olid aastanäitused ilma kindla teema. Nii et sel puhul on ta mingis mõttes tinglik, sest et suure osa autoreid kutsus Harry Liivrand sinna esinema. Ülejäänud olid siis need, kes andsid ennast üles, et nad soovivad seal esineda. Ma usun, et siin on ka see, et kuraator juba eos alustas selle näituse komplekteerimist, ta kujutas ette, mida keegi esitab ja see võib-olla annab terviklikuma pildi. Teine asi, et on väga tolerantne see valik, sest et siin on tõesti vanema põlve üle keskmise põlve kuni kõige nooremate kunstnike välja see esindatus. Ja ma usun seda, et inimestel on tihtipeale atraktiivne mitte ühesuunaline tervikkomplekt, vaid kui seal on ka erinevaid harusid ja teemasse identiteedid on ju nii lai, et sinna mahub niivõrd palju erinevaid aspekte, miks ta nii palju, kui on isikuid, nii palju on identiteet ja mida nemad sellest arvavad. Aga noh, see on selle näitused, tiitel kui selline. Näitus ise on palju laiem minu pilgule kui ainult identiteedi teema. Tal on täpselt, ma tahaks ka seda rõhutada, et et üks asi on kuraatori näitus, aga teine asi on aastanäitus ning tegelikult on see näitus ja paneb kokku kaks erinevat näitusevorm, üks on see traditsiooniline aastanäitusevorm, eks ole, mis eesti kunstis on olnud juba vaatajat kott, sajand vana ning mis kunstihoones algas juba 1934. aastal, 15. septembril 1934, kui kunsti on avad ja siis ta avati suure ülevaatenäitusega, eks ole. Aga teiselt poolt on tegemist siis ka kontseptsiooni näitusega kuraatorinäitusega, kus siis kuraator ainuisikuliselt valib või tagasi lükkab töid. Ja, ja nende kahe kontseptsiooni vahel tuli leida see kompromiss, mis oleks õiglane mõlemale poolele. Aga kui kompromissi meil see näitus siis on või kui erinev oleks olnud see näitus, mille te oleksite saanud täiesti ilma selle nõudmiseta koostada, et te peate arvestama seda aastanäituse kontseptsiooniga oleks sealt midagi välja jäänud. Van promissionansse natukene imelik väljend, et minu meelest ka, mis on nendest esialgsetest arustustest välja tulnud, on just see, et et on just kõiki, nagu justkui ehmatanud see väga tugev kuraatoripositsioon selle formaadi juures. Nojaa, aga see on paratamatu. Ei tohi ju nii-öelda ennast lõdvaks lasta, eks ole, sest pakkumisi tehti üle üle kahe korra rohkem, kui näituse tegelikult töid tuli. Ning kui ma räägin siin kompromissist, siis tähendab see seda et see kompromiss võis toimuda nii näituse teemast lähtudes kui esteetilistest kriteeriumitest lähtudes, kui ütleme ühiskondlik Q kandvuse tähendusest lähtudes ehk siis näitusele võisid sattuda ka näiteks tööd, mis võib olla visuaalselt olid natukene nõrgad, kuid mis vastasid väga hästi soovitud teemale ning vastupidi, näituselt langesid ära väga mitmed väga head tööd mis esindasid ühte või teist kunstnikku, nende ülitraditsioonilises laadis olid suurepärased tööd, aga nad ei, nad ei sobinud absoluutselt kokku näituse kontseptsiooniga. Ja sa ise näitab tegelikult ju ka, kuidas kompromisse tehtud, mõnikord sa eelistatud, eks ole, nõrgemat tööd ainult sellepärast, et ta vastab täitsa teemale ning teinekord tagasi lükatud väga hea töö, mis oleks sobinud harilikule ülevaatenäitusele, kus mingit teemat ei oleks olnud. Kuid just nimelt praegu ta antud teemaga ei sobinud. Ja ma arvan seda, et kuraator peab olema alati julge ning suutma otsustada, ta peab langetama teatud otsuseid, ta võtab endale vastutuse, sellest on väga palju räägitud ja ka meil kuid väga tihtipeale kuraatorid. Osutavalt pehmakestaks võetakse näitusele palju oma lemmik kunstnikke või sõprade töid. Otse öeldes ning seetõttu kannatab tihtipeale ka kontseptsioon. Aga kui on ikkagi antud teema, siis on targem lähtuda teemast ning ohverdada mingid muud kriteeriumid. Aga muidu segasin seda ohverdusi väga palju ei olnud, sest et siis hakkas asi või mina siiski usun, et kunstil on ka oma kvaliteet ja taseme näitajad, kas need on subjektiivsed või objektiivsed, aga nii ambivalentne. Ta ei ole tal üldse kvaliteedikriteeriumid puuduksid ja minu meelest sellel näitusel on nii, et ega ainult teema peal ennast hinnaalandust väga palju tehtud ei ole, sellel näitusel, sellepärast et see just näitab seda, et et tegelikult on. Sellest valikust jäi peale siiski kõige tugevam kiht sellest. Ma olen, ma olen täiesti nõus, Andres, aga jah, see on küll nii, aga mõne töö puhul siiski tuli niimoodi teha, et sa eelistasid natukene kehvemat tööd, ütleme nii heale tööle. Kas saaks mõne sellise konkreetsema näitaja just deemonliku põhjani? Ma arvan, et ei ole mõtet sellest tagantjärgi rääkida, sellepärast et näiteks kõneleb ise enda eest ja need kunstnikud, kelle tööd kahjuks näitusele ei mahtunud või valikusse ei sobinud need teevad ise seda ja ma arvan, et see ei ole hetkel sooja. Räägime tulemusest. Kui palju on, on siin tegemist nagu sellise tellimustega? Ma arvan, teie küsimuse asetus on võrdlemisi vale ning ning kunstipildist mitte väga hästi arusaadav, sest kui te vaatate tagasi, kas või no ma kujutan ette, et teie visuaalne mälu peaks ulatuma tagasi 90.-tesse ikkagi mingil määral siis Sorose kunsti keskuse aastanäitused olid kõik etteantud teemaga ja kunstnikud pidid käsitlema vastavat teemat, et pääseda näitustele, eks ole, või noh, minu kõrval istub tegevkunstnik, kes saab ise täpselt sellest rääkida, kuidas näiteks kunstnik võib suhestuda ühe või teise teema näitusega, kuidas esitati omal ajal töö näitusele inimene ja põld või maastik eesti maalikunstis võime, ehitame kommunism, eks ole, seal olid ju kõik teemanäitused. Kas sellest võib teha nagu sellise järelduse, et eesti kunstnik, uni, selline loom, kes tellimuse peale teeb nagu päris hea, aga ma ei arva seda. Ma kardan, et see võib tihtipeale vastupidi olla vähemalt vene ajal. Reeglina oli see hoopis vastupidi, siiski, aga mis nendesse koomilistesse tiitel näitustesse nagu ehitame kommunismi ja nii edasi, siis sinna tekib tellimustöid tavaliselt neli, viis kunstnikku ja kõige tavalisem selle kunstniku omalooming, ainult et tal oli kleebitud kilda külge selline silt. Nii et, et seda ühiskondlikku ideoloogilist aspektide võtame nende näiteks nende näituste katalooge või nimekirju või isegi nendelt näitustelt ütleme, kunstiajalukku sattunud töid, siis siis naljalt need ideoloogilised tööd, mis olid sõna otseses mõttes ehitame kommunismi või nii edasi. Need ei ole meie kunstiajalugu reeglina jäänud, on kahe otsaga mäng. Kui rääkida nendest neljast kategooriast, siis poliitiline, selline seksuaalne ja religioosne, milline suhe nende teast hulgas, mis sinna näitusele üldse esitati, tähendab, millist identiteeti puudutati kõige rohkem, millest kõige vähem. Kas te pidite nagu selle näituse huvides midagi nagu rohkem eksponeerima? Mulle tundus näiteks selliseid religioosseid või mingit religioosset identiteeti puudutavaid teoseid, on nagu mitte kahtlaselt palju. Aga et neid ei ole võib-olla sellise üldpildis nii palju kaitse, religioosne identiteet, et ei ole kunagi nii. Mulle tundub nii väga oluline olnud ju väga pinnale olnud, kas te pidite võtma neid kuidagi rohkem eksponeerima? Vastupidi, näiteks tagasi, aga ma ei tahaks väga palju tagasi. Ja sisse mahtus ikkagi selline hea vähemuses töölest. Usuline allegooria esines tõesti kümnetes ja kümnetes töödes, mis näitab, et kas või viimase aja meie meie usuelus toimuvad protsessid on kunstnikele olnud igal juhul seisukohavõttu inspireerijaks. Aga see visuaalne kujund, mis nendes töödes esile tuli, jäi võrdlemisi kesiseks kahvatuks, nii et aga mõned head naljad, minu meelest ma rõhutaks näiteks siin Ervin Õuna pöördumisi sarkastilisest aga ometi samas väga löövat ööd ja Urve kütneri installatsiooni näiteks. Mõningad teised olid veel nii, et ma arvan, et mõned head tööd said sisse. Aga samas, kui tulen teie küsimuse juurde ainult tagasi, siis ma lootsin, et palju rohkem ikkagi reageeritakse päeva poliitik kale ning et eesti kunstnik oskab rohkem suhestuda neid ka Eesti ja maailmaga. Kahjuks neid töid tuli vähe näitusele. Aga ega Eesti kunst ei olegi tegelikult kunagi väga nii-öelda rahvusvaheliste sündmustele või rahvuslaste sündmustega tegelikult noh, väga loovalt suhestunud. Ning eks ta alati on olnud rohkem selline tellimuskunsti üks osa et need tuleb teha, et ma eesti kunstnikud Jaroslavlis või, või Tallinna vabastamine või midagi muud taolist, eks ole, või või elagu Vietnami demokraatlikud võitlejad või see kõik oli omal ajal ikkagi seotud nagu kergelt tellimustööga. Mul on hea meel selle üle, et, et need praegused kunstnikud ei teinud mingisugust tellimustööd, et neile ei antud ette mingit teemasid, et ükski kunstnik ei tulnud küsima, et no mida sa nüüd tahad, et ma maaliksinovi, et ma nüüd paneksin installatsiooni või kujutaksin graafilisel lehel või, või teeksin videona. No samas poliitikast mulle mulle tundus nagu, et üks selle näituse hitte on kindlasti kolmikportree rüütel mis ta on tagurpidi parts nagu tagurpidi Ants ja Putin, kelle geniaalne sähvatus oli, oli see kokku panna niimoodi niimoodi eksponeerida? Mina nägin neid kolmanda, kohe üksteise kõrval kolmekoolina seal seal seinal ning Andres dolts leidis neile järjestuse. Ja kui te vaatate veel saare kompositsiooni, siis on üks element veel. Andres, minu meelest väga vaimukalt paika pani, see on nende kolme ikooni kohal kõrguv Anne Parmasto maal, mille nimi on režiimid, tulevad ja lähevad, aga, aga lilled jäävad. Tahtsin küsida selle poliitilise identiteedi kohta, et lugesime, et üks töö jäi teada skandaali või mingite arusaamatuste tõttu välja, mis seal oli Andres Sööt ja väga maal. Miks ta jäi välja? Sellest on juba ju lehtedes kirjutatud ja ma arvan, et tegelikult me ei peaks nüüd uuesti selle juurde tulema, et see ütleme nii, et see olukord on lahenenud. Ja. Meid ei huvita olukord, meid huvitab see, mis põhjustel see välja Nüüd ma pean siis uuesti uuesti tooma selle tagapõhja, tähendab, mina oleksin andres sütevaka töö jätnud sisse minu valikusteks ta läbi fifty-fifty ehk siis, kui oleks esimene, esimene valik peaks olema, siis ta jäi sinna sisse, sellepärast et kui tehakse ühte sellist suurt näitust, töid on, eks ole, paarsada, sa teed mingi esimese suure valiku sisse jääda, mis mitte. Sütevaka töö pääses sellest esimesest minu valikust läbi ning. Talle järgnes järgmisel päeval koos 20 ülejäänud umbes 20 Teisel päeval, teisel päeval helistas mulle ootamatult kunstan juhataja Reiu Tüür, kes ütles, et ta ise selle töö kõrvaldas saalis ta leiab, et see töö on, on ebaesteetiline ja solvav ja ta ei tahaks seda tööd näha kunstihoone näitusel ja palus väga, et et seda tööd nalja ei pandaks ning ta ise oli selle töö siis transport, vaata nüüd juba on kunstihoone fuajeesse ilma minuga eelnevalt kooskõlastamata ning kunstnik sai sellest teada varem, kui mina seda tegelikult kuulsin ning ning. Vabandust, mida oligi selles, et see valik lõplikku valikut ei olnud lõplikku valikut, aga keegi juhuslik oli näinud tema tööd, arvates kui juba osa oli ära viidud, et saaks kujundusega pihta vaata, eks ole, nägija teatas talle need tegelikult. Täpselt samamoodi võiks küsida ülejäänud kõikide mitmekümne autori mitmekümne töö kohta, miks oli see põhjus, miks ta välja ja mina ise võin öelda, tähendab oma silma vaistu järgi, et tegemist oli väga nõrgatööga? Seal oli oma poliitiline anekdoot, aga puht kunsti seisukohast ei olnud. See ei olnud see kvaliteet, mis seal näitustele plasel praegalt välja jäi. Teine valik ei olnud mitte tema töö ainukese või ma nagu ma ütlesin, umbes 20 tööd läks veel tagasi ja veel, mis olla? Päevaleht kas oli Postimees kirjutas, et võeti näituselt maha. Näitust ei olnud olemas, veel lõplik valik oli täiesti tegemata veel, isegi mitte ühtegi tööd rippunud, sest riputama sai hakata alles ülejärgmisel päeval. Just käis alles. Ja ma tahaksin rõhutada veel seda, et kui on tegemist kuraatorinäitusega, siis kuraator on see naiste, ütlesin sellega tänase vestluse alguses, kes teeb lõpliku valiku, kes ütleb, et see läheb sisse ja see töö siis ei lähe juhuslikult saalisviibijad näituselt läbi käia ei ole need otsustajad, kes lasevad ühe või teise töö sealt ära transportida. Ning ma võib-olla ei oleks nüüd nii karm nagu Andres Andres sütevaka töö suhtes. Minu meelest ta siiski oleks võinud sellise provotseeriva eksponaadiga isegi näitusele olla, nagu ma ütlesin ning teiseks seda tööd on ju Tallinnas varem näidatud Andres sütevaka näitus oli ju ju, kui ma ei eksi, siis vähemalt pool aastat tagasi hobusepea galeriis. Ent sellest olevat jah, aga seal jah, aga seal näitusel oli mitmeid vastavateemalisi töid ning ma imestan, et siis meedia ei võtnud sellest näitusest üldse kinni ja see jäi absoluutselt maha vaikituks. Nii et see näitab seda, kuidas meedia võib ühest või teisest asjast välja puhuda väikese skandaali või muuta ühe või teise asja haibiks, ütleme nii. Distantsilt vaadates poleks nagu paremat reklaami ühele näitusele ka selline pisike artikkel kuskil krimikroonika kõrval, mis te arvate, kus sealsesse meediasse lekkis ja miks aastal 2000 diis üldse? Vanade meetoditega peaks nagu üldse kunsti kunsti näitusi proovima. Sama trikki ma arvan, et see autor ilmselt kippus ise kaebama. Kelle või kuskil vaata tegelikult on üks huvitav asi, et vanasti olid umbes analoogsed asjad vene ajal olid, et kui mõne kunstniku töö jäi žüriis välja ja tema meelest oli näiteks päris mitu niuksed kunstnikud olid, kui nemad ei olnud rahul žürii tööga ja väitsid, et nendel on väga loogiline ja temaatiline töö, siis nad tõttasid kaebama keskkomiteesse. Siis keskkomitee kultuuriosakond päris, miks pärast see töö jäi välja. Aga kuna nüüd keskkomiteed ei ole, nüüd on võimalik kaevata ajalehte ja siis ajakirjanik saab küsida mikspärast, jäi see töö välja. Tegelikult võiks ju seda juhtumit välja reklaamida, meedias on niimoodi, et minge kõik Tallinna kunstihoonesse näituse identiteedid, kus üleval ei ole seda tööd, millest on juba nii palju eelnevalt räägitud, ehk siis võiksin luua sellise sellise simulatsiooni, see praegune olukord, natuke skisofreeniline, vastab tegelikult väga hästi imaginaarsele kunstiprojektile. Minge näitusele saali, kus justkui on olnud see töö, mida enam seal justkui ei ole. Kirik kujutavad ette, et ta justkui võiks veel olla. Nad loodavad, et äkki siiski on midagi muud midagi enam-vähemgi taolist sinna jäänud. Aga uskuge mind, seal näitusel on veel töid, mida võib vaadata. Tahtsin küsida, kui provokatsiooni küsimus juba jutuks tuli. Et kas teie isiklik arvamus, kas on kaasaegses kunstis mingid piirid just nimelt selle provokatsiooni ja sellise nii-öelda avalikkuse tundlikkuse osas Eesti kunstipubliku teadvuses elab edasi visalt Raul Meel. Eesti lipu nii-öelda mõnitamise aktsioon kõrvale, et ega vist Jankritizarti näituselt üks lastepornost süüdistatud kus ta piirid lähevad, mida võib eksponeerida, mida peaks tsenseerima? Kindlasti ma ei kiida heaks manipulatsioone lasteporno ning siis ütleme elavate loomade ärakasutamisega. Rahvuslik sümboolika kui kultusobjekt omamoodi, eks ole, on, on loomulikult kõikidele ju tähtis ja oluline, aga ma arvan, et samas mingisuguse protestisõnumi edasiandmiseks ühiskonnas toimuvate protsesside vastu on rahvusliku sümboolikaga manipuleerimine kaasa arvatud selle hävitamise aktsioon või, või kuidagi mõnitamine siiski õigustatud, kui seal on teatud esteetiline kvaliteet. Ma arvan, et esteetika, millest tänapäeval räägitakse võrdlemisi vähe, ei ole siiski kusagile kadunud ning ilu mõiste kunstis on endiselt ikkagi aktuaalne. Ja kunsti üks hindamiskriteeriume lähtub ikkagi esteetilistest kvaliteetidest. Praegu tuli meelde 1990. aastal kunstihoones toimunud Suubi rühmituse ülevaatenäitus, kus sõna võtsid kaasa Andres ja kus toimus siis perfomance Nõukogude Eesti riigilipu hävitamisega. Ja ühtlasi tehti sellesse striptiis. Kahe alasti körligavest komitee jah, ma kahjuks olin ise Rootsis sel ajal, aga ma nägin pärast ja. Tollases õhustikus 1990 oli see muidugi ka endiselt väga skandaalne sündmus, sellepärast et Eesti oli Nõukogude Liidu koostisosa ametlikult. Ja kuigi meil lehvis juba sinimustvalge lipp mõjusse tollal ikkagi noh, niivõrd skandaalse sündmusena et näiteks vene lehed olid totaalses šokis, mis toimub samas kui, kui eestikeelne press sai väga hästi aru, millega kunstnikud tegelevad. Ma arvan, et Raul Meeli tööd on olnud, et kõige paremad sotsiaalse kunsti näit. Et 90.-te aastate eesti kunstis ning meel aga samuti Marko Laimre on tõlgendanud oma lippude aktsiooni käigus tegelikult kas see meile meeldib või ei meeldi, see on midagi muud, kuid nad on tõlgendanud ikkagi väga hästi rahulolematuse meeleolusid selle Eesti vabariigiga mis antud ajahetkel eksisteeris, eks ole. Ja nad andsid läbi suurejoonelise kujundi oma hinnangu sellele. Ja selge on see, et see meeli skandaal, kui see sündis, siis see oli absoluutne üksteisest möödarääkimine, sest tegemist nii palju, kui ma meeli tean, on ta tõeline rahvuslane ja täiesti Eestist lugupidav persoon. Aga see, et seal nähti ainult seda formaalset aspekti ja mitte asja sisu tekitas selle mittemõistmise ja skandaali jällegi, milles asi. Asi oli selles, et seesama projekt oli tal olnud enne väljas ja ei ole olnud sellega mitte mingit küsimust, täpselt, aga äkki keegi tõstis selle üles ja siis hakkas laviinina tulema kõikvõimalikke arvamusi ja hukka mõista asju rohkem kunsti tunda ja kunstispetsiifikat, siis jäävad niuksed probleemid ära. Ja ka kunstiajalugu ka minevikku, lihtsalt, mida on varem tehtud. Ma tuletan meelde veel ühe minu jaoks võrdlemisi lähe minevikust pärit samasuguse juhtumi, kus Lembit Sarapuu eksponeerida tänaseks absoluutselt klassikaks saanud tööd, see oli Kalevipoeg allilmas. Ma ei mäleta praegu aastat võis olla kas 88 80? Jah, kus Lurichi kehaga võimas maskuliinne Kalevipoeg, eks ole, hoiab tõrvikut käes. Ta on alasti ja, ja tal on võimas suur rekteerunud peenis, eks ole. Ta liigub nii-öelda allilma poole. Tollal tõlgendati seda kohutavat porno. Kuidas võiks edasi kujutada meie rahvuskangelast eepose, kangelast, Kalevipoega? Muidugi, õudselt. Kuidas ometi siin niimoodi saab, eks ole? Kuidas on nende ja kas üldse on praeguses eesti kunstis midagi sellist nagu rahvuslik identiteet kui siin meelemeelest juba tagasivaatavalt juttu oli ja kuidas on seksuaalse identiteediga, mida see tähendab on, seda väljendatakse seda kuidagi kunstis on seal mingi kitsa ringkonnakunstnike teema on eesti kunstnikud väga avameelsed selles osas. Kui nüüd tulla teie viimase küsimuse juurde, siis minu meelest Eesti kunstnikud on seksuaalsust ning seksuaalseid identiteet läbi 90.-te aastate kujutanud väga huvitavalt ja väga mitmekesiselt ning skaala on siin seinast seina. Ka sellele näitusele on välja pandud vastavaid töid kaks tehtud ekstra kunstihoone näituse jaoks. Mul on väga hea meel selle üle, et nad tegid siis MarcrayPara ning Andro köök näiteks videokunstina. Kuid me võime nimetada siin veel Merike Estna suurt maali ja Ado Lille ühte võimast figuraal kompositsiooni ja mõnda mõnda teist ööd veel. Nüüd mind huvitasid peamiselt muutused sellisest klassikalisest patriarhaalsus direnteeris, kõrvalekaldumised selle näituse puhul ning seda ka need tööd, mida ma praegu mainisin, tegelikult väga hästi esile toovad. Neid aspekte ei oleks saanud veel 15 aastat tagasi kindlasti esitada ning siin võib rääkida, ütleme, Andro Kööbi suurejoonelisest väga sarkastilisest tõst, ühe ülimalt Atletliku Trakviini argipäeva. Mark Raikpere natuke lohutu vananemise dokumentatsioon, Ado Lill on maalinud. Ilmselt Eesti koondis teenis Eesti kunsti kõige suurejoonelisema Andro küüni figuuri. Merike Estna esitab meile meestamas, kui mingisugust koolboid, mingisugust kõu, kauboid, aga selle seksuaalsuse teema juurde käib tegelikult ka Jaan Toomiku antropoloogiline dokumentaalvideo, siis siis kriminaalide maskuliinsus, grupi identiteedi sümboolikast minu meelest erakordselt põnev ja huvitav töö näiteks. Nüüd rahvuslikkuse aspekt tuleb näitusele välja väga erinevates töödes ning ta tegelikult seostub mitme muu aspektiga seal näitusel on siin võib öelda, et neli trellid maal, eks ole, Eesti mehed Iraagis käivitab üheaegselt poliitilise seisukohavõttu rahvusvaheliste suhete suhtes. Aga teiselt poolt temas on ka olemas rahvuseid. Või kui me vaatame Tiiu Pallo-Vaigu kaksikmaali, siis on täpselt samamoodi olemas seal just nimelt see nüanss, mis muudab ta sellele näitusele vajalikuks. Rein ärevi suurepärane installatsioon setu Peko flotist on minu meelest ka väga täpne kujund praegustele vaidlustele setomaa geograafilise identiteedi üle näiteks kas või Simpson seal küll just tahtsin praegu öelda järgmisena just Simson seakülast oma tohutut Hallaste kollektsiooniga tõendatud siis tädi maalile on väga teravmeelne, arhailise külaühiskonna ja mehelikkuse tõlgendus läbi talle üdini omasta sümbolit, ütleme nii. Paljud rahvuslikud teemad tunduvad ikkagi olevat peamiselt ikkagi poliitika. Võtame neid, kuidas me tahame, kas selle näituse puhul oli mõni poliitiline aspekt, mille kohta oleks tahtnud tööd, aga ei saanud? Jäi midagi käsitlemata? No loomulikult oleks võinud olla siin ju hoopis laialdasemalt käsitletud rahvuslik aspekt, aga mina ei kirjutanud kellelegi ühtegi teemat ette, oleks natukene naiivne tagantjärgi hakata rääkima, mida kõik oleks võinud seal olla. Samas loomulikult ma lootsin, et vastavaid töid tuleks palju rohkem. Aga miks ei tule, kõik on meelest ära ehmatanud? Ei tahaks ausalt öeldes spekuleerida, miks. Mulle tundub, et rahvuslikus ei ole tänapäeva kunstis üldse mingi teema. Eestlased on niivõrd individuaalsed. No otse näpuga näitavad ja suunavad kunsti on üldse tänapäeval. Ma usun, et ega Harry Liivrand ei tahtnudki sedalaadi klišeesid tellida ja tihtipeale need väga otse ütlevad asjad ongi klišeeliselt. Ma olen ikkagi alati seisukohal olnud, kujutav kunst ei ole lihtne päevapoliitika ja ta ei ole selle üks-ühele kajastaja. Aga seesama päevapoliitika või selline asi tuleb kaudselt sisse. Ja see tuleb siis sellisel kujul, et ta ei pruugi nii üks-ühele väljenduda, vaid tema juuresolekut on tunda. No näiteks kas või ma omaenda sarja kohta, mida võib nimetada rahvuslikuks sari ise, on see, et ma erinevatele originaal formulaaridele teen täiendavaid joonistusi ja kollaaže. Ja need formulari hakkavad pihta kuskilt vene akti mapi Dielo kaanest lähvad üle muusikakooli, perfokaartide, tunniplaanide ja õpilasarvestuste lähevad üle KGB agendi formulari tänapäeval näiteks kunstihoone ja kunstnike liidu blanketil. Ja kui seda vaadata nüüd ajaloolisest aspektist, mis laadi Formula ja me oleme näinud või mis laadi bürokraatia paberitega me oleme kokku puutunud, siis see on puhas ajalugu, nii et võib-olla. Aga kas ajalugu on rahvuslik, ma ei teagi. Mulle seda sinu sarja, milles pannas pidin tunnistama, et liiga hilja tuli meelde tegelikult see, et see oleks pidanud tegema veel ühe tööga selles kunstihoone näitustele vastuvõtmise Fornarist mida meil on tuhandeid tellitud 1992. aastal tiraažiga 5000 eksemplari. Koitanud kollasel paberil. Ja nad näevad välja võrdlemisi võikad ja nad on veel just tolleaegses sellises bürokraatia ametlikus keeles ka, et mis amet tuligi sinna kõikmärkidesse väga huvitavad, kuigi aastal 1009 90 200, et selle võib-olla pead sa järgmine kord ära tegema. Aga ma tahtsin vabandust öeldes olevat. Et sedasama võtet, millega Andres dolts näitusel esineb täiendada juba juba trükitud materjale, siis omapoolsete joonistustega, sellega Seltsib väga hästi ka siis Jüriga see suur kunstitöö, mis reageerib omal viisil siis Ants Juske juhtumile möödunud aastal, mis haarab siis ka terve seina, eks ole, mis kujutab siis Ants Juske, et koos oma kolleegiga Päevalehe leheküljel ning mida on siis mitmekümne seitsmendasse välja lastud paljundusmasinal ning mida siis Jüri Kask on oma vabage joonistustega siis täiendanud, tekib väga huvitav suve sellise tulvil administratiivse isikumüüdi ning siis kunstniku vabakäe sellise sõltumatu anarhistliku suvestamisega. Hästi põnev. Te olete oma kuraatori tekstis esitanud mõningad küsimused. Küsimus opositsioonist, kelle vastu rib eesti kunstnik, küsimus aadetest, kas need on 15 aasta tagused aated, on need lõplikult kadunud? Ja küsimus sümboolsest kapitalist mida eesti kunstnik näeb, hindab anno 2005, kas te saite? No ma saan aru, need üldistused on natuke vägivaldsed nagunii, aga kas te saite nendele oma küsimustele ka vastuseid, kui te kogu seda nii laekunud tööde hulka läbi vaatasite ja lõpuks seda näitust vaatasite, kas mingisugused üldistused on võimalikult nende opositsioonide sümboolse kapitali osas? Loomulikult sain ma kinnitust mitmetele oma oma hüpoteesi, tal on, kuid ma ta rõhutama seda, et kuraatoritekst ja me räägime konkreetselt praegu mitte ainult enda omast, vaid üldistatult, et kuraatoritekstid on alati retooriliselt nad nad esitavad, küsimine peavad kunstnik inspireerima ning ühtlasi tegelikult distsiplineerima kuraatorit. Et nüüd ta käis mingisuguse küsimuse välja, tõotab sellele vastust ja, ja ta peab hakkama suhestuma nende vastuste variantidega. Ma arvan, et see, mida kunstnik on toonud kaasa minevikust see moraalne kapital, see on eelkõige professionaalsus. Eesti kunst on endiselt ikkagi väga professionaalne. Ning see on minu meelest, on, on väga tähtis. Kui meil on räägitud, siin maalikunst on surnud, graafika on surnud, neid jutte kuulsime me eriti palju. Üheksakümnendatel. Siis praegune näitus näitab tegelikult seda, kui professionaalne on ikkagi vastavatel aladel kunstnik ja seda ka noore kunstniku puhul. Professionaalsus ei ole kusagile kadunud, professionaalsus on loomulikult tehniline sõna aga ta kuulub selle moraalse kapitali juurde ka, ehk siis kunstnik ei ole väga küüniline, väga sarkastiline selle suhtes, mida ta kujutab. Ta kujutab asja kaasa tunduvalt ja püüab seda mõtestada nii et ka vaataja seda ikkagi tajuks võrdlemisi positiivsena. Ja mis puudutab opositsioonis olemist, siis sel näitusel tuleb tegelikult võrdlemisi hästi välja see, kuivõrd ikkagi meie kunstimaailm on tegelikult võõrandunud need siis riigivõimust. Ning suhe valitsejatesse on ikkagi väga irooniline. Ja ma arvan, et see on hea, et, et niimoodi avaldab näitusele. Kuulsite surud kunst ERR stuudios olid Harry Liivrand, Andres Talts Andrest, raszekeano alles eetris jälle lõdve pärast pühapäeval kell 18 15 söiks kuulmiseni. Kunst.