Tere, mina olen Anu Allas. Russak, te kuulate saadet kanist r ja täname, räägime kõigepealt äsja lahku läinud kunstirühmitusest FF. Ja seejärel põikame disaini arhitektuurigaleriisse, kus on üleval sessilbabiooli näitus. Ning lõpuks arhitektuurimuuseumist. Kus John Margalisi fotonäitus Ameerika teeäärsest arhitektuurist? Sain paar nädalat tagasi sellise pressiteate, kus seisis kirjas, et täiesti metalli kuulsaim tüdrukutebänd läheb laiali. Ja allpool oli siis märgitud peale oma viimast esinemist jaanuaris 2005 Iirimaal otsustas gruppe koosseisus Kristi Paap, Kaire rännikterite Ärgetlediit särje Maria Valdma. Et sellisel kujul pole nende ühisloomingule enam mõtet. Ja täna on minuga stuudios Kaire rannik ja Kristi Paap kelle käest ma tahaksin küsida, et miks teie ühisloomingule siis enam mõtet ei ole, milles ühislooming seisnes ja kui kaua te tegutsesid? Olime effidena üheksa aastat, tegelikult me tunneme 11 palju kauem. Ja me oleme olnud akadeemia aegadest väga suured sõbrad, et seal me kokku saimegi, sealt meie tegevus algas. Te olete lõpetanud metallikunsti eriala? Jah, kõik. Aga see, mida te koos tegite, ei olnud mitte ainult metallikunst, pigem nagu tuntuks olete te saanud hoopis mingite muude asjadega? Kuivõrd tuntuks saanud oleme, aga me oleme teinud ka installatsioone fotoprojekte, isegi videofilmi oleme teinud ja ka palju astunud üles ühtsete installatsiooni kontseptsioonidega nagu ehte teemal ikkagi. Kui nendest vaataja ideo projektidesse installatsioon nendest rääkida, teid on alati rõõmuga tervitatud kui sellist kergelt või, või natuke rohkem feministliku grupeeringud, tõke Eesti ministrid seda feminismi. Et siis oledki haaratud kinni teist, et lõpuks ometi midagi ühed tüdrukud vähemalt teevad sellist natukenegi feministliku kunsti, kas te ise ka endast nii ära, et kes te määratlete ennast kuidagi feministlik, kuna ema ei määratle ennast feministliku grupeering ana võib-olla publikut või, või kunstikriitikud. Intrigeeriv see, et et meie ühine nimetus on neli eff, mida võib väga hästi Femmina tõlgendada. Aga selleks naisest olemisest ei saa nagu mööda või ka mingit kunsti taha või ennast väljendada, siis ikkagi tuleb see sooline kuuluvus välja, aga see ei ole kunagi olnud meie eesmärk ennast ministidena teadvustada. Aga mida see SSSR siis tegelikult tähendab? See on otseselt fan, Forfaythy email? Lausa oligi nagu see kõige tähtsam ja võib-olla see oli see, mis nagu viimasel ajal hakkas ära kaduma. Sellepärast läksite laiali? Ei noh, seal on muid asjaolusid ka võib-olla et me tõesti ei leidnud enam motivatsiooni sellistel alustel, nagu me olime enam koostööd teha. Aga kui te õppisite metallikunsti, siis tegite neid foto- ja videoprojekte, et äkki te natuke kereldata neid foto ja videoprojekte ja seda põhjust ka, et kas see oli selline nagu trendiga kaasaminek, et kõik küll Elerkis maalivad ja teevad graafikat ja nii edasi, aga siis kõrvalt teevad ikka natuke videot ka natuke fotod ka või mida te tegite nendes fotodes videos? Tegelikult me oleme ikka nagu üsna vanad, et sellel ajal veel ei olnud see väga tavaline, tehti videot või mingeid muid asju, et me oleme kõik ikkagi lõpetanud 90.-te algusest kuni 90.-te keskele. Et siis ei olnud see nagu väga kättesaadav meedium. Ja miks me seda tegime. Ilmselt sellepärast, et meil oli vajadus ennast ka mingil muul moel nagu väljendada ja avada oma sarnaseid mõtteid või sellele mingisugune formatsioon leida, et ehtekunst Ta ei ole piiratud teema, ma ei taha üldse seda, et nad on väga lai, väga suur ja põhimõtteliselt ei ole meie jaoks ka kunagi olulist vahet olnud, et kuskilt ta nüüd lõppeb, selline praktiline, mingi kindla materjali või kindla vormiga seotud kunsti tegemine ja sealt hakkab midagi kõrgemalt ja suuremate, et see oli meie jaoks nagu täiesti loomulik eneseväljendus, et need olid lihtsalt nagu vahendid, mis sobisid selleks meie eneseväljenduseks. Aga nendes fotodes neist kõige tuntumatest, vähemalt võib-olla ka Eestis ka on enamasti tegemist selliste rollimängudega või ma ei tea, kas on kõige kuulsam, aga minu aju nagu kõige kinnistunud selline fotoseeria nimega Efails kus te siis olete kõigi viiekesi riietunud ümber või kehast, vaata selliseid erinevaid naise roll, et koduperenaised ja naissõjaväelased ja selliseid rokibeibed ja ja nii edasi, et kuidas te seda tegite või miks te seda tegite? Vaat see sai alguse tegelikult hoopis sellest, et me tahtsime uuesti läbi elada oma lapsepõlve unistuste rolle, et on alati albumeid vaadata, vanaema noorpõlvepilte ja kui sa laps olid, tahtsid ikka valget pruudi kleit ja nii edasi, aga selle protsessi käigus sinna tulid need moon trallid kõrvale, et kindlasti ei ole kellegi, unistas saada asotsiaaliks või lihtsalt nagu käisime läbi need teed, mis, mis oleks võinud saada või need võimalused, mis rollid on võimalikud meie ühiskonnas. Et kus me oleksime võinud olla. Kristi ütles selles mõttes väga hästi ära, et see oligi tegelikult meie enda mingite ettekujutuste läbielamine nagu siis sellises formaadis, et mis andis ennast kõige paremini. Ta ta Photos. Aga selle asja vist liikumapanevaks jõuks oli Mare Tralla ettepanek, et võtta osa sellest privet Rihust, mis oli, näitas kunagi soola seal koostöös nende inglise naiskunstnikega ja siis sellest kuidagi sai alguse, et me hakkasime nagu lahti mõtestama oma, seda nii unistuste kui ka selles mõttes ühiskonnas nagu võimalik neid naiserolle või neid vaatenurki. Et mis võiks saada või mis oleks võinud saada. Aga meie esimene fotoprojekte oli tegelikult e-meedium, mis oli väljas siis linnagaleriis, Tartus, Eesti Rahva Muuseumi näitustesaalis ja see puudutas siis tegelikult küll ehet kui meediumi, aga et läbi fotode me muutsime sellega mingisuguseks muuks meediumiks, mingiks muuks väljendusvahendiks. Näituse idee oli selles. Me pildistasime kõik oma ehted üles koos mõõdulindiga. Ja siis me suurendasime need fotod välja vist 50 korda 50 suuruseks, ühesõnaga ta muutus totaalselt, oman dimensioonis ja sellest eravuses, et selle läbi selle suurenduse tulid välja nagu isegi mingisugused detailide kohad, mida nagu palja silmaga võimalik näha. Selle asja nagu ainsaks reaalsuse mõõtkavaks jäigi see mõõdulint, mis sealjuures oli ja pildistasime fotosid siis nii eest kui tagant ja need fotod olid eksponeeritud siis sellistel jalgadele, ühel pool oli siis nagu eestvaade ja teiselt poolt nagu teine vaade. Et me vahetasime nagu selle kolmetimensioonilise vormi esitlusviisi, tegime ta kõigepealt nagu kaheldi invensiooniliseks. Pluss Me oleme rikkusime tema sellist mõõtkava suhet või tema nagu seda reaalsustaju. Ja see näituse ekspositsioon koosneski siis nendest fotodest, mis olid seal välja pandud ja näitas lõpus oli siis selline väikene kiri, et neid originaalesemeid on võimalik siis näha üle Harju tänava tol ajal veel George Browni pubi aknadeklaratsioonis olid siis need originaal asjad väljas, et kui näitusel ise linnagaleriis, sest need originaalid olid nagu üle tee seal George Traunis deklaratsioonis viiski pudelite ja kõige muu huvitava vahel. Et me jätsime vaatajale tegelikult võimaluse need asjad ka nagu reaalselt üles otsida ja nagu võrrelda või siis mingi ettekujutus saada siis sellest, kuidas nad tegelikult on ja millisena me neid nagu välja pakkusime või ühesõnaga, sellise väikse väljakutsena nagu sellist ei rotatsiooni pakkuda ja panna proovile inimesed nagu ettekujutusvõimelisest, nagu väga paljud hiljem nagu ütlesid, et Ma ei oleks iial ette kujutanud, et need asjad tõesti nii väiksed on ja et, et kuidas see meedium siis seekord foto näol on võimeline muutma tegelikult väga paljusid asju, et noh, me teame seda oma igapäevaelus nõrkemiseni, aga sellise kunstiprojekti puhul see ei tule nagu pähe või või selles mõttes, et foto ongi nagu omaette väljendusvahend. Et me nagu kuhjasime tegelikult mitmeid eneseväljendusi nagu üksteise otsa ja muutsime neid läbi nende. Aga kui rääkida ehtekunstist ja sellest samast igapäevaelust. Del oli mõni aasta tagasi Hansapanga galeriis näitus nimega meie igapäevane leib. Esiteks, kas ehtekunst on siis tegelikult ka teie igapäevane leib ja mida te selle igapäevase leiva, Vi ehtekunstiga näitusesaalis teete või kas see on oluliselt erinev sellest, mida te teete? Ma ei tea, kas te teete müügiks ehteid või selliseid tarbeehteid ja alati küsitakse sellist nii-öelda tarbekunstialade puhul, et et seda peab saama kasutada, seda PEAB saama, kuhugi külge riputada või ja nii edasi, et kas see on üldse võimalik, et püsida ikkagi nendes ehtekunsti raamides, aga samal ajal teha sellist näitusesaali kunsti? Minu meelest kõik tehtud, mis me, ma ei tea, viimased mõned aastad oleme teinud, on täiesti kantavad. Täiesti tarbitavad, et see, et ajale, väärtuslikust materjalist ei tähenda, et ta on lihtsalt mingi kunstiobjekt. Mis materjalist need siis meil on? Kõigil väga erinevad materjalid, millega meil meeldib tööd teha, et Kaire on, kasutan seepi ja kartuli, tekstiili ja puitu ja pleksiklaasi ja ma ebatavaliste ebatraditsiooniliste materjalide nimekiri on päris pikk. Aga neid oma ehteid lehes. Kas te mõtlete ikkagi sellel, et lähete, panete selle kuskile näitusesaali välja või te mõtlete sellele, kuidas ta ühe inimese küljes võiks välja näha? Mina oma asju teen, ma küll loodan. Lõpuks leiab kellegi kestast rõõmu, tunneks ja kannaks. No ikka selles mõttes, et ma saan aru küll, millele sa vihjad, aga aga me ei ole seda teemat ausalt öeldes kunagi väga läbi arutanud või või ta nagu läbi töötanud, et me oleme ikkagi nagu suurest optimismist, vaid tegelikult ka see näitas meie igapäeva leib oli nagu vihja sellele, et mis tegelikult võiks olla nii igapäevaleiba ka selle asja lahtiseletus oligi see, et me keegi ei suuda sellest tegelikult nagu elada ja me ei saa selles oma igapäevast leiba vaid et see ongi jäänud nagu kättesaamatuks kauguseks meie jaoks ja et me ilmselt keegi meist ei luud selle tagamõttega, et nüüd on need asjad, millest ma elan ja need on need asjad, mis nüüd lähevad näitusesaali, et ikka on selline optimism, et kõik need asjad leiavad kunagi kellelegi või et keegi tunneb nende vastu huvi. Millest te siis tegelikult te lähete, kas te kuulete nende noorte kunstnike arvukatesse ridadesse, kes on neelatud loovtööstuse erinevate harude reklaamibüroodes? Raadios vist ei ole keegi veel töötanud, aga väga erinevates kohtades ja väga erinevates asutustes on küll töötatud, et eks see karm reaalsus olegi hoopis teistsugune ja et oma igapäevaleiba tuleb teenida hoopis millegi muuga, et et loomulikult võib öelda, et või ette heita, et see on nagu järgiandmine, et kui väga püüda, väga tahta ja et kui valida selline vaese katusekambri kunstnikku nagu elu. Et, et loomulikult see on kindlasti võimalik, aga et me ei ole seda keegi nagu valinud, et me oleme püüdnud mingil määral ikkagi teha kompromisse ja ellu jääda ka muudes tingimustes ega midagi muud tehes. Kristi on meil väga optimistlikult ainus, aga üldse selline, et Maria töötab meil siis Rocca al Mare koolis, Kettli töötab tarbekunstimuuseumis, mina töötan Eesti kunstiakadeemias ja Berit töötab hetkel siis Europarlamendi resi. Pressiosakonna pressi. Aga ma tahtsin küsida veel selle kohta, et kui te räägite oma nendest töödest ja näitustest mõlemad nagu kasutati hästi sellist meie vormi ja mulle on alati jäänud üsna müstiliseks see, et kuidas niimoodi koos millegi tegemine, loomine, siis käibed hea küll, kahekesi koos, hea küll, veel kolmekesi, aga viiekesi koos. Et kuidas teil need ideed tekivad, kas teil on mingeid võitlusi seal või te olete kogu aeg väga ühel meelel kõigis. No kindlasti mitte, aga ma arvan, et meil on palju ühiseid elu, vaatajaid, ühiseid kunstivaateid ja no meil on mingisugune metafüüsiline tasand, mis omab sarnasusi, aga samas me oleme kõik nagu tegelikult väga erinevad isiksused, aga meie ühises loomingus reeglina niiet et me lükkame selle nagu käima, seal olid noh, alguse saada siis kellelegi üksikideest, mida me siis arendame, edasi diskuteerime, vaidleme, oleme ikka, et kõik need etapid saab läbi käidud, et olenevalt millise intensiivsusega, et mõnikord me jõuame nagu kiiremini konsensusel on, mõnikord jõuame väga vaevaliselt ja mõnikord on seotud kõik need asjad väga pikkade piinadega suurte loome kriisidega, aga et mida me oleme püüdnud enda jaoks siiski võimalikult positiivselt lahendada, et me oleme mingi väljundi sellele nagu ikkagi leidnud, et minu meelest ei ole ühtegi asja, mille me oleks jätnud pooleli põhimõtteliselt lihtsalt selle pärast, et me ei oleks seda ideed suutnud nii palju genereerida või välja töötada, et me sellega või oleks rahule jäänud. On raske, viis inimest. Niiviisi. Et me ei tee neid asju seal põhimõtted koos, et me oleme kunstnikud ja me tahame koos midagi välja panna. Et ma arvan, et see on minu jaoks olulisem, on ka see, et me oleme kõik väga head sõbrad omavahel et mindi sea ainult ettustel esi mine või et aga lihtsalt nagu omavahel ka väga tore koos olla. Ja sealt võib-olla vahel nendest jutustustest ja vestlustest diskussioonides tekivad ka need ideed, et me ei saa kunagi välja öelda, et et see oli nüüd Beriti tee, mis me nüüd teostasime. Sellel näitusel on midagi, et see on nagu täiesti meie ühine viie inimese looming mis sealt välja tuleb. See lihtsalt areneb ja muutub nii palju selle käigus, et no võimatu tuvastada seda alati kõik tahavad teada, et kes selle osa tegi, kes selle osa, kelle mõte see oli, et noh, tegelikult on võimatu nendele provokatsioonidele vastata, et võib-olla kohati isegi nagu on võimalik mingit hütti tagasi vedada ja öelda, et aha, et selle mõtte paiskas välja Kristi ja et meie lihtsalt kuidagi arendasime seda edasi, aga et ma ei ole seda kunagi nagu vajalikuks pidanud, et me oleme ikkagi välja pakkunud sellist ideede sünteesi. Et selle eest on me ikka muidugi loomulikult nii armastatud kui vihatud selline loovisiksuse põhiolemus või kinnistunud arusaam loomisest, et see tegelikult, et ei tohiks töötada selliste reeglite järgi, nagu meie oleme koos töötanud, et see on nagu väga paljudele täiesti arusaamatu, väga paljudele täiesti vastuvõtmatu ja äratab paljudes põlgust, miks siis ometi ma ei oska öelda? Meelisse põlgus või arusaamatus väljendub Novika suhtumises, suhtumine et ei saa oma suhtumist, ei jäeta näitama, et, et et selles mõttes ega meil väga kerge küll olnud, et meil on muidugi ka olnud alati tänuväärseid toetajaid, meie kunstiaustajaid, aga et meil on olnud ka väga kriitiliselt sellesse suhtuvaid inimesi Aga kas see on midagi taolist, et kui teha viiekesi koos, et siis see ei olegi nagu enam selline tõeline looming, mis peaks tulema siis ühe kunstniku peasti käest ja ongi mingi tüdrukutebänd mängude ennast ise ka selles pressitekstis esitleti. No eks me oleme püüdlikult omaks võtnud kõik need tegelikult ehk selles ikka väikest irooniat ole, et eks me püüame ennast ka läbi selle kuidagi maandada, et mitte seda väga hinge võtta, et eks selleks tüdrukutebändiks on nagu üle kolmekümneseid inimesi juba sügavalt raske kutsuda, aga aga nimetusega ka ilmselt nagu peame toime tulema ka nagu edaspidi ja et kui sa lihtsalt ise kasutusele võtta, see nagu läbi närida, läbi naerda ja nagu koos läbi töötada, et siis ta muutubki võib-olla osaks sellest imidžist, mis meil on, et kogu selles algses liikuma panemast jõus või ikkagi nagu väga paljudes meie tegemistes on ka väga palju protesti, et kuidas see nagu välja tuleb ja kelle vastu ta täpselt suunatud on, et see polegi võib-olla oluline ja ega me seda ise nagu ka väga täpselt. Ta ei määratle. Aga et seal on tegelikult tubli annus kriitikat. Nii selle vastu, kuidas meid tõlgendatakse kui selle vastu, kuidas meisse suhtutakse kui meie minevikku, kooliaastate, mille iganes kohta. Ja siis loen ma veel, et te olete esinenud Soomes, Rootsis, Ungaris, Poolas, Ameerika Ühendriikides ja lõpuks ka Iirimaal. See on hästi tüüpiline ka, et tihtipeale ei teata, et eesti kunstnikud käivad küll üsna palju igal pool mujal maailmas esinevaid ja näitusi kõigil, aga siia see info kuidagi tihtipeale ei jõua või selgub kuskilt tagantjärgi, et kellelgi oli seal ja seal ja ikka on see tunne, et meil on siin mingi väike oma vanaliik, keegi väljaspool midagi ei tea, siis selgub, et teatakse küll, aga meie ei tea jah. Aga nende välisesinemiste kohta, et kuidas need on tulnud või kus kohas need on olnud või kas teid on nii vaadetud ametlikult esindama Eesti vabariiki või, või te olete ise sattunud kuskile väljapoole? Nii ja naa, et saadetud on kutsutud? Ise vist ei ole, et oleks mingi galerii aega taodelnud kuskil mujal. Aga mis kohtades esinemised, näitused Ameerika Ühendriikides näiteks? Ameerika Ühendriikides näitas siis Tühiasi jah, noh, Eesti mõistes on see, et kui palju sellest teatakse, et kes kus väljaspool käib, et ega tegelikult nagu seda ei kajastata, et ma arvan, et see info on isegi nagu olemas, aga see on ju kõigile nii kättesaamatu lihtsalt nagu vaikitakse maha või noh, tegelikult toimub palju ja see, mis seal lähemal on nagu ikka inimestele kättesaadavam ja arusaadavam, et ma saan aru ka sellest ajakirjanduse seisukohast, et mis kajastada mingisugust näitust Ameerika Ühendriikides, kui meil on näiteks kunstihoones väga tore näitus ja mis iseenesest on veel põhjendatud, sest kõigil on võimalus seda vaatama minna ja kellel siis on võimalus minna seal on mingid eesti kunstniku näiteks Ameerika ühendriikidesse, et loomulikult on see tunduvalt raskem, et mis aga ei peaks välistama seda, tegemist on ikkagi väärika ülesastumisega, et ta siis ikka mingisuguse nagu nupukese võiks välja teenida, et viimasel ajal on vist asi nagu paremaks läinud, neid nupukese ikka juba õnnestub välja teenida, aga et mõned aastad tagasi oli see väga keeruline, aga nüüd selle juurde, et meie näitusele Ameerika Ühendriikides siis kahes galeriis, millest neist üks kuulub Massachusettsi ülikooli kunsti kollatšile mis on siis nende endi peahoones ja seal oli siis meil näitus koos teiste Euroopa kunstnikega kokku kuue inimesega siis, kes olid kutsutud sinna esinema, siis nii loenguga kui väikshopiga, sinna kooli andsime veel lisaks sellele nädalase töötunni tudengitele. Ja tegelikult oli seal lausa kaks näiteks korraga ja samal ajal oli siis bostoni ühes maineka mas ehtegaleriis mobiiligaleriis oli, siis näitas. Aga üldse ütlesin välisareenile pääsemisest, kas on see lihtne või keeruline, on see teil rühmitusena enam mitte, aga üksikuna? Mingi eesmärk on see võimalik Eesti kunstnikul väga aktiivselt välismaal esineda? Ma arvan, et eesmärk ei ole see meile ei rühmitusenaga nagu üksikisikutena, et loomulikult on kunstniku jaoks tore, et kui sa saad oma töid võimalikult paljudes erinevates kohtades ja muudes näidata, aga selle konkreetse Ameerika juurde näiteks tagasi pöörduda, et me käisime paar aastat tagasi Soomes konverentsil, kus ma lihtsalt tutvusime inimestega, kes meid nagu hiljem siis kutsusid sinna ja arvasid, et meie oleksime need õiged ka seal oma asja näitama, seal oma tegemisi tutvustama, et et see on kuidas kunagi, et ma arvan, et nagu eesmärgi pärast, sest nagu välismaale saada ma tahaks loota ei tegutse enam ükski loovisiksused. Ma arvan, et need ajad on möödas, et lihtsalt loojana kuskil nagu silma paista on muidugi keeruline. Et ma arvan, et mida kaugemal ja mida vähem tuntumast kohast tuled ja mida vähem sa ise tuntud oled, et siis ongi võimalus kõnelda läbi oma asjade või oma töö ja oluline tõdeda õigete inimestega. See teha kindlasti väga palju on isiklik kontaktidest tegelikult alanud väga toredaid projekte ja näitusi, et et noh, see võib jube labasena tunduda, aga et anonüümselt kuskile ennast kirja panemine ja esitamine, et see noh, iga kord lihtsalt ei, ei kanna vilja ja olgem ausad, et ega väga palju enam sellise avaliku, ülemaailmse või mis iganes žürii ka või selliseid asju väljakuulutamisega ei tehta isegi väga suured kunsti show'd ja Peeennaalitsevad ikkagi algusest, rahvuslikust eelvalikust kutsest lihtsalt esineda rahvuse pinnal. Aga lahkuminekust, kui rääkida, siis see ei ole vist eriti tavapärane, et kui mõni rühmitus lahku läheb, et siis varsti selline viimane lõpuakord tavaliselt lihtsalt kuidagi vajutakse laiali ja, ja siis ongi läbi. Millest siis äkki teil selline mõte, et tegite suisa pressikonverentsi oma lahkumine ärkan puhul ka see oli, tahaks veel seda viimast korda seda koos mängib tähelegi, palun saada ja siis see, see on kusagil mujal tegelikult, et Kunstnike liit tellis filmi meist. Ja siis mõtlesime, et kuidas siis ennast näidata selles filmi, mis seal siis Kunstnike Liit teist filmi tellis. Vot seda Kunstnike Liidult. Sest siis tuleb tellida 30 aastastest inimestest, film iseenesest on väga positiivne, ma isegi kohati nagu aiman nende ajendeid, et ilmselt ei ole alati huvitav teha nii inimesest, kes on joonud oma loometöö, noh, võib-olla lõpu, et võib-olla oleks nagu ka huvitav teha inimestest, kes on oma parimas loome eas või tundub, et nad on hetkel oma parimas loome- ja see, et need on küll kuulda olnud, et seal on ka teistsuguseid filme, aga. Ma ei oska öelda seda, ütlesid professionaalsed dokumentalistid, et eks ta oleks neuroloogi formaatika. Ja siis sellest sai kõik siis nagu põhimõtteliselt alguse, kui neid ausalt ära tunnistada, nagu kõik oli aga, aga selle esialgselt projektina võetud Negro laagi formaadist kasvaski siis välja tõsine tahe siis lõpetada oma tegevus sellises formatsioonis nagu me seda seni olime olnud, et meile tundus omalegi algul uskumatuna, et tundus, et tegu on ikkagi järjekordsest kunstiprojektist, et lihtsalt sellel on seekord nagu selline väljundit tuleb ajas kadumas kunstis oma näitlejameisterlikkust rakendada, et tuleb nagu ise näidelda. Et kui me eelnevalt olema nagu rolle kehastanud ja et see on nagu ainult ühes hetkes fikseeritud mingi foto näol või mingi muu installatsiooni näol, et siis seekord tulemusega elavalt ette kanda. Aga jah, Meie omavahelised diskussioonid ja arutelud viisid ikka selleni, et me jõudsime oma sisimas järeldusele, et aitab sellises formaadis töötamisest ja aitab sellisest kooslusest. Et seal oli kindlasti osadele väga valus osadele suureks kergenduseks. Ja ma arvan, et keegi meist ei ole suutnud siiamaani seisukohta võtta, et mida see siis tegelikult nagu tähendas? Mille te edasi teete? Teegaks. Teil on mingid sooloprojektid. Tegelikult on nii, et see viimane koostöö, mis me siis tegime sinna korki Iirimaale et see tuleb Eestis esitlusele suvel, juunis, linnagaleriis astume veel kord tegelikult üles ilmselt sellesama nime all ikkagi, sest me oleme selle töö selles formaadis veel teinud. Aga edaspidi ei tea, mis kooslusi formeerub või millise sooloprojektiga keegi hakkama saab, et minul hetkel ei ole soolokarjääriprojekti. Sina suut soola ette astumist ei ole. Mingeid, näitused on meil kõigil, ma arvan tulemas, et, et keegi ei viska kunsti tegemist. Võib-olla mõni mõni võib-olla viskav elamus pest ikkagi pead seda tegema, mida nad on kogu aeg teinud. Lihtsalt EFI nime all ei tule enam mitte midagi. Et nüüd me ilmselt esindame ainult iseennast, kõik, et meie vorm kaob ära. Ja ühel teie liikmel Maria Valdmann on juba praegu heitas linna kleris. Eesti arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos on üleval näitus Ameerika teeäärsest arhitektuurist. Arhitektuurimuuseumi teadur Urmas Oja teab kindlasti sellest nagu paremini rääkida. Nojah, kindlasti tuleb sinna minna, sellepärast et mees nimega John Margalis on kokku pannud väga põneva fotonäituse Ameerikamaal, maanteeäärsest arhitektuurist ja see Manter arhitektuur, mille seal näitusel meil presenteeritakse, kuni veel 14. märtsini on täis vähem usutavaid kurioosseid ehitisi. Kui Eestis maantee äärne arhitektuur väljendab võib-olla selles, et Tallinn-Tartu maanteel on kükita grill, mis ei ole küll eriti arhitektuuri huvitav objekt siis Ameerikas on vahemaad pikemad ja autostumine on tänaseni väga massiivselt esil. Ja seoses sellega, et inimesed väga vedavad, palju aega maanteede peal on nendele sinna äärde väga palju erinevaid atraktsioone püstitatud. Malulisse presenteerib oma näitusel selliseid funktsioone sisaldavaid hooneid, mida ühel autoreisija autoga reisijale rohkem vaja on. Ja hooned, mis seal väljas on, on pärit kõik mitte nendest tänapäevaste kiirteede äärest, kus need inimesed enam ei peatu, nii palju, vaid neli, 50 ja rohkem aastat tagasi kuni 70. enam-vähem. Ühesõnaga sellest ajast, kus ei olnud veel nii palju selliseid eraldatud välja ehitatud kiirteid, et inimesed sõitsid mööda maanteed, mis käisid läbi väikestest asulatest, kus oli võib-olla mingi paar maja kogu aeg olnud ja kus midagi ennem ei toimunudki, kui sealt inimesed oma autodega läbi reisima ei hakanud. Ja siis väljas on erinevad bensiinijaamad, söögikohad ja siis motellid, teeäärsed, hotellid, öömajad. No need näevad kõik väga imelikult ja kurioossed välja, sellepärast. Seoses 20 sajandi alguses, kui auto sai laiadele massidele kättesaadavaks, siis hakkasid, et ameeriklased vaatama, et sellega on hea, aga lihtsalt mööda kodumaad ringi reisida, kuna see on nii otsatu vastaselt otsata suur 20 sajandi alguses, siis kui nad reisima hakkasid, siis nägi välja enam-vähem selline nagu praegu keegi marodööritsesid džiibiga mees läheb kuhugi metsa ja sõidab seal pori sees niikaua, kuni auto kinni jääb, sellepärast et aastal 1900 umbes oli võib-olla kogu USA peale mingi mõnisada kilomeetrit ainult asfalteeritud teed, et ülejäänud oli kõik selline mülgas põhimõtteliselt ja alguses. Kaimsanud alguses oli auto reisimine täielik katsumus, inimesed haisesid õli järgi ja auto läks kogu aeg katkise parandama, veel peale selle ei olnud autodele sellist eraldavat kabiini, olid inimesed tolmused siis alguses, kui nad reisisid läbi väikeste asulate väsinult, jõudsid kohale ja nägid mingit tulukest kuskil siis kohalike käest loomulikult küsiti, paluti nojah, toitu ja varsti, kui autod said laiemale publikule kättesaadavamaks esitatud rohkem teid, siis oli rohkem reisijaid, kes neid väikeseid peatuspaikasid nagu toitsid ja mida rohkem neid tekkis, seda eripärasemalt nad muutusid, sellepärast et just et iga iga koht, iga söögikoht või öömaja tahtis, et just nende juures seisma jäädakse. Alguses piisas sellest, et panna üles silt, et pakume toitu või öömaja. Ja kogu lugu, aga siis kui oli tänava või maantee ääres oli mingi 10 miili peale, oli juba umbes 100 sellist silti, siis siis pidi hakkama kitsama niši leidma, et kui kes pakkus hamburgereid, siis see eitas endale hamburgerikujulise maja, kes autoga siis see oma kordotokigulise maja. Ja siis hakati läbisenud igast söögikohtadega bensiinijaamahoonete väljendama ka oma mingit kohalikku õiguslikest. Identiteeti võib olla või et näiteks tehti kauboi peakujuline maja mis oli siis söögikohta siis seal lähedal asuvast kaks saabast, mis olid üks, oli meeste teine ori, naiste tualett siis võib leida näituselt ka näiteks UFO-kujulisi bensiinijaamu ja näitusel on väljas ka kaks filmi, mida soovitan kindlasti vaadata, kuigi nad vähemalt poolteist tundi, aga ta väga lõbusad, siis seal tuleb palju kordi esile selline sõõrikuputka, mis on tohutu suur sõõrik, sõidad sinna sisse nagu draiv in sõõrikuputka, käid akna alla Sulle, ulatudes sealt soovi korral vastavalt soovile mitu sõõrikut. Tänapäevaks on need hooned kõik enamuses kadunud, sellepärast on ka Ameerikas, kus väga huvitavad, kuna suured kiired maanteed ei lähe enam nendest väikestest asulatest läbi, kus need noh, alguses putkad pärast, suuremad hooned on, on püsti ja tänaseks on neid üsna vähe, veel järel, alguses omal ajal autoreisi autoga reisimise kõrgajal, oli neid seal ikka tuhandeid erinevaid kalakujuline kalarestoran, noh ja mida kõike veel siis näitusepiltidest küll mitte ei tule esile, aga nendest videofilmidest, mis näidatakse või seal on hästi seletatud lahti areng, kuidas nendest atraktiivsete teeäärsetest hoonetest peale selle, et inimesi veel neid nende aega sisustada igaval maanteesõidul või noh, tegelikult nende raha on ju kätte saada. Siis pakuti neile igasuguseid muid asju, mis oli puhas meelelahutus, näiteks äikenem, mingil oma aed või needi, kohalike alligaatorid, tsirkus, pisikene teeäärne. Ja neid hakkas lõpuks nii palju kogunema kokku, et sealt arenesid välja sellised tohutut meelelahutuskeskuse teadlased, et lõpuks autoga reisimine kujunes selliseks nagu mingisuguseks laste väljasõiduks, et et mindi osteti endale hamburgerikoorest, Maiastlike hamburgeri on sisendi alati osariigi suuremat alligaatorid. John Margali siseon on kirjutanud Ameerika kiirteeäärsest arhitektuurist erinevaid raamatuid. Ja ta ise on arhitektuurikriitik ja fotograaf. Ta käis ja seoses sellega, et näitus meil siin Eestis alati käis ise kohale pidas kaks loengut Ameerika kinoarhitektuurist mille vastate, huvitav, mitte ainult maanteeäärsed huvitavad hooned, vaid Eline arhitektuur, mis on enam-vähem arhitekti, vaba võib-olla või, või arhitekt kolme juures ka siis on selline kuidagi kodune või kodu kodukootud ja ja siiras, et kui tänapäeval on kõik kohad täis, igasuguseid multiplex kinosid või kobarkinosid ja need paiknevad tavaliselt kuskil mitte linna keskel, kus on tihedalt tihedalt hooned, vaid kuskil äärepool siis vanasti ütleme, mis tähendab siis umbes viiekümnendatel aastatel teise maailmasõja paiku võis leida linnadest Ameerikasse väikeseid kinoteatreid, kus mis olid väga uhked, nägid välja, läikesid, olid värvilised ja kus inimesed ei läinud lihtsalt T-särgiga sinna kokku, on see vaid need oli väga uhke nagu väljasõit õhtuti, et lähed liikuvaid pilte vaatama, paned kasuka selga ja kino oli nagu teater tõesti siis tänapäevaks need, kuna need on väikesed ja nende ülalpidamine on väga kulukas ja tavaliselt jäävad sellisesse kohta ka, kus arengud on mööda läinud, siis neid on, hakkavad hääbuma. Kuidas see näitas, koostatud on, kas seal on ainult selliseid arhiivikaadreid? Näitus koosnebki ainult margulise enda fotodest, mis ta on teinud oma ringsõitudel Ameerikas ja oma kodulehel väidab ta, et nende kogupikkus ületab 100000 miili piiri mida ma usun ka loomulikult, kuna mees on juba keskeas ja Ameerika on väga suur. Ja ta ise räägib, rääkis, et ta on jõudnud huvina huvi nende hoonete vastanud olevad väiksest peale, kuna ta mäletab lapsena, kuna kuidas teda vanemate poolt mööda kodumaad ringi veeti ja ta mäletab autoaknast neid põnevaid lõbusaid hooneid. Päevaks on nad juba neist väga vähe järel, seetõttu on tema pildipank väga oluline. No kuidas sulle tundub, kas mongolist pürgib tegema sellist ülevaadet, andma mingit määratlust, mis on maantee äärne arhitektuur või pigem on ta selline kurjassetteetide armastaja, kes lihtsalt otsib huvitava välimusega hooneid. Ei, ta ei otsi ainult lihtsalt kurioosse välimusega hooneid, vaid mis oleksite nüüd otseselt mingi asja moodi või lihtsalt imelikud Vaide, ta pildistab kõiki igasuguseid hotelle. Ja söögikohti, mis tee ääres lihtsalt on, sellepärast et nendest tulebki üldpilt kokku, aga huvitavaid hooneid on veel jah, muidugi seal väljas, ütleme et Drive In teema jookseb ka näituselt läbi erinevate hoonete puhul. Kui Eestis on Drive In veendunud selles, et sõidame McDonaldsi juurde kerima, akna alla saama, tellida seal, siis Ameerikas on olnud läbi aegade nagu nendest filmidest, nagu näha, on väga palju erinevaid drive in variante, näiteks kõige kurioossem, mis mina nägin, oli see, et inimene sõitis autoga hoone juurde, siis tuli tema juurde ilusas rõivates tüdruk ja kuna õues oli külm, oli mingi sügis, näiteks siis topitadal aknast sisse toruvus tuli salongi sooja õhku niikaua kuni Modoitavatest. Sinna jutust selgub, et see näitus on ka pigem selline lõbus koht. Kas sind palgalisi näitusele ei teki? Mõnda paralleeli? Ma ei tea Edward Hopperi maalidega, kus Ameerika sellistest kohtadest on hoopis selline lohutan pilt antud. Tähendab see näituse ei ole jah, nagu lihtsalt naljade kogumit. Pilt, mis sealt tekib, ei ole veel lihtsalt Ameerika mingi koduloo ülevaade, vaid sellel on mujal maailmas on sellel sellel ikka päris suur vastukaja, sest et see on nagu kui nad väljendavad ka Ameerika American riimi ja pärinevad sellest ajast, kui American Dream oli täiesti reaalne veel, et inimene soovis rikastuda. Ja siis ta läks, lõi maantee äärde kuhugi putka vesti, müüs seal midagi mõne aja pärast laiendas üsna ruttu see jumala ma omale juba mingisuguse hobusekujulise hoone ehitada, mis tõi talle tema järgmistele põlvkondadele kindlasti väga palju raha sisse ja temast oligi kiiresti saanud jõukas inimene tänu sellele, et äriliselt läks nii hästi. Ja need hooned ei ole kõik sellised mingite objektide kujuliselt, vaid on ka loomulikult mingeid, on ka normaalseid hooned nii-öelda mis järgivad arhitektuuri. Ja selles mõttes see ei ole ainult jah, mingi Ameerika kodulooteema maantee peal reisimine autoga on ju aktuaalne ka igal pool mujal. Tallinnas disaini- ja arhitektuurigaleriis on väljas üks näitus, õigemini kaks tööd, sildubjoonid tema koos meiega stuudios ei ole, aga, aga selle asemel stuudios tema kontaktisiku nii-öelda Andres loo. Mida sa oskad selle kunstniku kohta öelda paari sõnaga, kui sa peaksid tutvustama. Sest siin on praegu tagasi Prantsusmaal Pariisis tõeliselt elav, mina kohtusin see siiliga augustis, kui Tallinnas toimus ise ja 2004 nimeline elektroonilise kunsti sümpoosion, seekord oli pühendatud Veeropol disain ja, ja, ja ühesõnaga elektrooniline kunst, tekkis idee või noh, ühesõnaga me saavutasime siili ja, ja bändiga mille, mille raames ta Tallinnas esines augustis SSS ehk sensor, Sonicsaids, naist ja inimlikku kontakti ja olen sellest ajast peale edasi suhelnud, siis hilja ja ta Tänakaga mõlemad rahvusvaheliselt tunnustatud multimeediakunstnikud siis rohkem visuaalse poole pealt ja Dow helikunstnikuna viisin siili kokku Maria Hanseri ehk siis prantsuse prantsuse kultuurikeskuse Tallinna esindajaga ja, ja nii sündiski näitus, mis koosneb kahest inspiratsioonist, üks ärge takistage liiklust lakkamatult. Ärge takistage liiklust, on loomult hästi-hästi lihtne sisaldab endas kaamerat, mis võtab üles inimeste liikumise tänavalt, kus siis see pilt inimesest konverteeritakse ümber hästi suure Rastriga hästi suure piksliga pildiks siis ühesõnaga inimene, kes kõnnib mööda vaateaknalt, millele, mis on ühtlasi videoekraan, näeb iseenda kujutist, mis jookseb sünkroonis heliga, midagi reageerib siis sealjuures laptop või ütleme siis arvutiprogramm ütleme siis olukord, kus kunst on viidud tänavale väga lihtsas vormis. Ja teine installatsioon lakkamatult koosneb kahest videos kriinist, kus kus me Läheme, aeg võtta ka üles võetud erinevaid maailma linnu suuremaid metropoli, reeglina Nende hulgas ka Tallinnat pilt näeb siis välja selline nagu noh, kindlasti on inimesed näinud televiisorist kusagilt selliseid maalilisi võtteid, kus pilved tohutu kiirusega üle taeva sõidavad. Umbes samamoodi on võetud linna muljetavaldav ja samas lihtne lihtne installatsioon, jällegi siis siin on tänase päeva lavakunstnik, ta elab suures linnas ja multimeedia või elektrooniline kunst. Tihti on seotud linnakeskkonnaga, et võib öelda küll jah, et sessil on vurbanistlik multimeediakunstnik, aga see ei pruugi kindlasti tähendada ainult linnaga tegeleda vist. Tema ja, ja tema sõbrad on, on jälginud kogu seda protsessi, kuidas, kuidas arvuti jõudis kunstima maailma, kui, kui tööriistana ütleme niimoodi juba 20 aastat on, nad on nad tegelenud selle meediaga intensiivselt suhe saab olla väga isiklik ja küllaltki sügav. Mulle tundub, et ta on pildis natukene tugevam on, aga, aga teatud installatsioonid või vastavalt mingisugusele konkreetsele tööle võib see raskuskese olla siin või seal, noh, oleneb lihtsalt see-eest, aga tervik ikkagi loeb just justkui tänu sellele Tehnikale tööriistale, mida, mida sessil kasutab tänapäeval enam suurt vahet pildi või helimanipuleerimisel kõik toimub suhteliselt sarnase tehnikaga suhteliselt sarnasele mõtteviisile toetudes säilitada seda paralleeli soovitaksin inimestel ka jälgida või tähele panna, see tänavainstallatsioon. On, ehk ärge takistage liiklust, sekkub isegi isegi ka elavalt, ma olen näinud näinud inimesi seal mängimas selle, selle noh, põhimõtteliselt seal nagu mingisugune Scratch massiin, sa võid sinna ekraani ette jääda ja sellega sellega mängida. Nagu väike laps oma lihtsuses ta lööbki installatsioon, galerii sees, nõue, hakkame tähelepanu, võib-olla või rohkem süvenemist, aga aga nagu ma ennist juba ütlesin, on minu arust väga kaasakiskuv ja, ja nii umbes 15-ks 20-ks minutiks võib vabalt sinna istuma jääda, lihtsalt lihtsalt jälgida seda liikumist. Kuulsite saadet kunst ära. Stuudios olid onu Andrest rasega sama säde eetris jälle nädala pärast. Seniks kuulmiseni. Kunstpunkt R.