Tere, mina olen Anu Allas, seekord üksi tänasest konst eris tuleb juttu kahel teemal. Kõigepealt eesti arhitektuuri käänderleidist valvel meistrist ja tema näitusest Eesti arhitektuurimuuseumis ja teiseks läti kunstnik Inscabrantsist, kes sai selleaastase Hansapanga kunstipreemia ja kelle näitus avati reedel sealsamas Rotermanni soolalaos esimesel korrusel, Eesti kunstimuuseumi näitustesaalis. Aga kõigepealt Valve Pormeistrist, räägime arhitektuurimuuseumi teadur, jää näituse kuraatori Liina Jänese, arhitektuuriajaloolase eplankadzage. Seoses selle Valve Pormeistrinäitusega on meedias, see on muidugi väga selline meedia retoorikaga esinenud umbes selliseid väiteid, et Pormeistri looming oli nõukogude tingimustes sündinud teilgi ime ja et ta on kuidagi väga eriline, väga erandlik ja väga oluline, millestki tema olulisus seisneb ja kas tema väärtus tuleneb siis nagu kõigepealt sellest nõukogude aegsest kontekstist või on ta väljaspool kontekstis väga võimas arhitekt. No kui vaadata tagasi tollel ajal, et siis mina ei julgeks küll väita, et need, tema projekteeritud majad olid erakordset tolle aja tingimustes ja on seda ka praegu tagantjärele vaadates ja mitte ainult arvestades nõukogude konteksti, sest mitmete majad olid tuntud ka väljaspool Nõukogude liitu. Nendest kirjutati väga mitmete riikide arhitektuuripressis ja, ja nad pälvisid tähelepanu ka väljaspool. Mis vajab, meil on, mida kõige rohkem teatakse kõige rohkem vast on ta tuntud kui lillepaviljoni arhitekt, ma arvan. Ja sealsamas kõrval on kohe kohvik Tuljak samuti Kurtna keskuse hoone, mis ehitati linnukasvatuse katsejaama, pea haneks. Saadi ajad, Anted, Jäneda tehnikum, EPA õppehoone Tartus hiired, siis on tal koguni kaks. Ja, ja veel paljud teised võib-olla vähem tuntud, aga samuti väga šikk ja, ja huvitav on tema enda kodumaja lillekülas mooni tänaval mis on oma aja üks parimaid eramu näiteid. Aga mis need majad siis nii eriliseks teeb, et ta oli õppinud kõigepealt üldse maastiku kuju? Mida kõigepealt ta õppis Tartu Ülikoolis kaks aastat agronoomiat, seal jäid õpingud pooleli ja ja siis õe kutsel õde oli tal Helgi Reemets, tuntud keraamika tekstiilikunstnik, vastas ta kunstiinstituuti aia- ja pargikujunduse erialale. Nii et ta sai hoopiski maastikuarhitekti hariduse ja paljuski sellest lähtus tema looming. Ta armastas väga maastikutõuse ja langusi ja, ja ta on ise öelnud ka, et ta leidis ka kõige tasasem maapinnal üles kõige väiksema künka, et maja sinna peale projekteerida ja lähtus maastikust täiesti väga palju, et on ise öelnud, et maja ei ole nagu plakate. Mida on ilus vaadata väljastpoolt, et maja peab olema heaga seestpoolt ja ka seest peavad avanema vaated ja, ja vaade seest välja oli ka üks tema loomingu printsiipe. Teda on nimetatud ka orgaanilise arhitektuuri parimaks esindajaks Eestis. Milles orgaaniline arhitektuur tähendab? Seda on aja jooksul mitmeti tõlgendatud. Aga, aga kui rääkida Valve Pormeister ei konkreetselt, siis ta majad sobituvad väga hästi maastikku. Nad järgivad seda pinnareljeefi ja ta paigutas maja olemasoleva haljastuse vahele. Ja ta pidas projekteerimisel kõige paremaks seda varianti, kui ta saab luua nii maja kui ka maastiku selle ümber et kujundada nii, nagu näiteks sealsamas Kurtnas kaevata maja kõrvale tiigi rajada kõik teed haljastuse seal ümber et see moodustab ühtse terviku. Ja samamoodi materjalid, et ta kasutas samu materjale nii välis- kui sisearhitektuuris. Nii et see maja on nagu totaalse disaini näide, et seal on kõik läbi mõeldud alates sellest, kui sa lähened sellele objektile juba eemalt kuni kõige pisemate detailide ja mööbli nii sees. Mina sekkun nii palju praegu rääkides siis parameetri erandlikkusest ja ja võib-olla ka Sist orgaanilisest arhitektuurist. Noh, üks lihtne võrdlus, et me armastame ennast võrrelda Soomega ja Soome on olnud paljuski ka meie eeskuju oma. Et Pormeister on Eesti tolleaegses kontekstis ja, ja praegu on siis ka nagu, kui me seda perioodi uurime või, või nagu teoritiseerime selle üle suhteliselt sarnases positsioonis. Ta oli võrreldes nagu rahvusvahelise modernismi, teda peeti alati seal omamoodi autsaider, üks selles mõttes, et Aalto tegeles nagu selle selle kanoonilise modernismi seisukohast täiesti ebaoluliste teemadega, nagu täpselt sama nagu regionaalses mingi kohandumine loodusega paigutamine konkreetsesse kohta, need inimsõbralikud materjalid, et tegelikult see internatsionaalne modernism, eks ole, üritades olla võimalikult reaalne, universaalne ta eesmärk oli, eks ole, ühe hooga lahendada terve inimkonna probleemid, eks ole, läbi selle, et anda neile teatud mudelil veerunud või toodetud elamispind, eks ole, siis Alda absoluutselt taolise asjaga ei tegelenud täpselt samas vormis, eks ole, et ta on niivõrd pehme, ta tegeleb selle loodusega tema materjaliga, kus vähemalt selle kontseptsioon on suhteliselt sama, eks ole, et, et on Eesti kontekstis ma arvan, täiesti sama erandlik, kui Aalto oli Soomes võib-olla siis mitte soome siselt, aga vähemalt rahvusvahelisel foonil Aga milline see Eesti kontekstis siin Nõukogude Eestis oli millegi Se Nõukogude Eesti arhitektuur võisi valgusarhitektuuris tegeles, kui ta ei tegelenud sellega, millega tegeleda. Kõige kergem on tuua siia lihtsalt selleks vastanduseks, eks ole, see masselamuehitus, see oli ikkagi elamuehituse peasuund ja sellele ikkagi siis täiesti vastandus taoline Pormeistri teiste arhitektide poolt praktiseeritud nii-öelda innovaatiline arhitektuur, mida siis põhiliselt said nad nagu teostad, eks ole, meie sovhoosi kolhoosikeskust, eks ole, see maaehitus, et jah, just võrreldes, eks ole selle elamuehituse taustal, mis oli siis ikkagi arhitektuuripealinn Aga miks seda nii-öelda innovaatilisemad liine siis just seal kolhoosikeskustes teostada sai või miks see nagu seal nii palju avaldada? Esiteks kolhoosid olid suhteliselt jõukad ja neil olid mõnevõrra vabamad käed võrreldes nende projektoraadaga kaagis linnadesse. Neid masselamuid projekteerisid. Aga just kuuekümnendatel hakkasid kolhoosid jalgu alla saama ja seal kujunes omamoodi prestiiži küsimuseks. Ehitada hästi ja ehitada võimalikult suuri ja uhkeid ja ka läänt meenutavaid maju ja, ja teha nii nagu läänes. Noh, elamuehituses oli see päris kindlasti ka seetõttu võimatu, eks ole, et elamuehitus baseerus tootmisel, eks ole, et toodeti teatud tüüpi mooduleid ja et lihtsalt võimalikult palju võimalikult odavalt, et valmis ehitada, et noh, seetõttu juba mingid unikaal lahendused olid täiesti priviligeeritud seltskonna pärusmaa võib-olla noh, mis puudutab elamuid. Et just nimelt see tootmine ei lubanud teostada taoliseid, unikaal lahendusi, aga selles mõttes eestlane huvitav koht, et sinna oli arhitekt, tuur õitses tol hetkel, eks ole, maal. Jah, kõige huvitavamad, tolle aja tipparhitektuuri näited ongi pärit maalt just kolhoosikeskustest. Aga mis mees? Praegu on saanud nii Valve Pormeistri, nendest Maal olevatest hoonetest ja teistest ka nendest tipparhitektuuri. No mõned neist õnnelikuma saatusega või teised, et valve enda majadest, nüüd on korda tehtud näiteks seesama Jäneda tehnikum ja Kurtna hoone, mis eelmisel aastal hotelliks renoveeriti. Aga kui laiemalt vaadata nüüd tolleaegse maa-arhitektuuri, siis väga paljud tippmajati ikkagi lagunevad ja, ja nad on praegu jäänud arengupiirkondadest kõrvale ja, ja suhteliselt õnnetus seisus. Mõned kolhoosikeskused on kasutusel vallamajad enam praegu aga näiteks Võrumaal sama kõvad mäed nagu valvemate, Toomas Reinu kolhoosikeskuse Tsoorus ja Linda on suhteliselt õnnetus seisus. Miks nad ametis seisis? Ega see ole omanikele, kellele nad kuuluvad, tol ajal oli ka üks printsiipe heideti või hästi suuri maju, maale oli raha üle, siis tehke ikka kogu raha eest. Ja, ja praegu ei ole nendega maal lihtsalt midagi peale hakata ja inimesed on läinud ära linnadesse elanikke vähem ja mis sa seal Võrumaa äärel selle suure lahmaka majaga peale hakkad seal päris suur risk hakata seda korda tegema või Iideede ümber nüüd konverentsikeskuseks või hotelliks. Aga on nad osad. Ka muinsuskaitse arveltki reguleerimisega. Tegelikult on päris vähesed neist ikkagi kaitstud, et näiteks konkreetne Tsooru minu arust küll ei ole ja kaitse all on küll seesama Kurtna, eks ole, Pormeistri. Ja see nüüd said hästi hotelliks tehtud, selles mõttes õnnelik saatus on ikkagi üks väheseid, aga no eks probleem on see, tehke, kuidas omanik, kas see on siis parajasti vald, riik või eraomanik, üks probleem on see, kuidas ta suhtub sellesse nõukogude aegset arhitektuuri. Et Konkreetse Kurtna puhul oli õnn, et oli kaitse all, et nagu on kuulda, et see omanik nüüd päris nagu vabatahtlikult või meeleldi ikkagi ei soovinud seda teha, et mis siis lõpuks välja tulid, sisuliselt on seal ikkagi seda vana nagu miljöö ja interjöör on suures osas säilinud. Aga noh, näha on nagu mõningate muude kohtade pealt, mis oleks võinud sellest asjast saadav, kui tal ei oleks olnud piisavalt kontrolli peal. Ja mul ei tule hetkega jah, kohe nagu vähe, et palju neist on kaitstud kunagi ma nagu seda vaatasin ja, ja isegi masendavalt vähe on kaitse all ja ja üldse nagu sellest nõukogude aegsest arhitektuurist isegi elamutest on mikroskoopiline osa kaitse all ja siin tekibki, et üks on see nende ehituskvaliteet, eks ole nad lihtsalt paratamatult mingi hetk laiali pudeneda. Ja teine on see, et ega inimesed ei oska nagu muret tunda või väärtustada ka neid nagu hetkel, kuigi palju ja selle nõukogude aegse tipparhitektuuri saatus on nagu hetkel ei ole vist väga roosiline. Mulle tundub, et et selliste nooremate arhitektuuriuurijate hulgas on see nõukogude aegne arhitektuur küll hästi populaarne teema või kuidagi tee mõlemat, tegeleti mõlema, mingil määral just nõukogude aegse arhitektuuriga, neid teisi on veel, aga et ka see nii-öelda laiem avalikkus vist väga leebelt ei suhtu sellesse aega või. Jah, no üks on tõesti see teadusmaailm alati, kuskilt hakkab see huvi pihta ja siin selgelt Sakkav esialgu ilmselt spetsialistide ringist, eks ole, kütmesin, uurime, kirjutame sel teemal ja sama probleem on jälle Soome Soome eks ole kõrval, et kes on üldse hästi tihti kui maa, mis puudutab ka sõjajärgse arhitektuuri kaitsmist. Et ka isegi soomlasid, kellel on asjad nagu hoopis paremad, tunnevad ka muret ikkagi, et et kuidas ikka nagu tavalisele inimesele tänavalt seletad, eks ole, seal seda Mannerheimi rahvusvahelises siukses stiilis tehtud kontorihoone väärtust, et mis omal ajal, eks ole, ehitati seal paiknenud kena renessansihoone asemel on ju, et inimesed pigem ikka näevad seda nagu mingi linnaruumi lõhkumise nagu tulemusena tekkinud ebainimlik arhitektuur. Noh, see puudutab just eelkõige linnas, eks ole. Et jah, küllap see jõuab nagu mingi hetk nagu ringi nagu tavalisi inimesi ka, eks ole. Aga selle aja sees võib juhtuda, eks ole, palju kahju. Hetkel teame küll, et kuidas, nagu kasvõi linnahalli näitel, eks ole, üritatakse nõukogude aegsele arhitektuurile pookida külge hirmusid ideoloogilist maiku, mis tal ka oli, eks ole. Aga no sellepärast ei pea neid tänapäeval nagu maha materdama, eks ole, ja ja ära lammutama vaid vaid tõesti saab seda kohandada millekski muuks, aga noh, näha on, et inimesed nagu ikkagi näevatas mingisugust vaenuliku ajastu esindajat, teine kord siis õnnetushoones Ja üks minu eesmärke selle näikse puhul oli ka tõsta just esile seda teemat nõukogude aegse arhitektuuripärandi väärtustamist ja praegu on veel võimalik päästa mõningaid tippmaju tollest ajast. Aga kui me võtame kasvõi lillepaviljoni, mille ümber on praegu tehtud mitu detailplaneeringut ja kui nende järgi täiesti ehitama hakatakse, siis see maja väärtuseks ongi just tema väiksus ja õhulisus ja see kaob ära nende tulevaste ehitiste vahele ja, ja võimalik, et siis ei ole võimalik kontrollida, mis suurte majade vahel temaga toimetatakse. Samas mulle endale tundub, et näiteks Valve Pormeistrimajade puhul mulle tundub, et nad on nagu tavalisele inimesele võib-olla rohkem mõisteta, näiteks kui võib-olla tõesti kas uus raadiomaja, mis muide on ka kaitse all või võtame, eks ole, EKP keskkomitee hoone, mis on praegu välisministeeriumite vormeistri majad tunduvad noh, need on niisugust mingit esteetilist tantsida aktsiooni või et seal on nagu iga inimene, et siin on püütud, eks ole, midagi kujundada, et seal on niisugust kunstipärasest võib-olla rohkem tavaline inimene, ootake arhitektuuril mingit emotsionaalset elamust, eks ole, et seda täiesti saab. Parmesti mäed on ilmselgelt nagu oma ajas väga moodsad, aga nad on ka, ma kujutan ette praegu ka inimestele rohkem mõistetavad. Eelkõige sellepärast, et vormeistel tegutses ju noh, selles mõttes laialdaselt ta tegeles kogu ümbruskonnaga, eks ole, kõik oli läbi kuivendatud. Pormeistri puhul mul jah, tundub, et võib-olla inimene tänavalt mõistame võib-olla tema arhitektuuri paremini kui, kui võib-olla seda praegu, ma mõtlen hetkel kaasajas kerkivat moodsat arhitektuuri, mida lihtsalt tembeldatakse, eks ole. Plekkkastideks võib olla ka seetõttu, et, et enam ei võeta asju nii keskkondlikult ette, et lihtsalt paigutatakse mingi maja kuhugi aga annaks talle mingit lisaväärtust nagu ümbruse näol juurde, et võib-olla see nagu väärtustaks ka seda moodsat tall tuuri või teksti arusaadavamaks siin. Selles mõttes Dormeiste majad tunduvad täiesti mõtlesite inimsõbralikud. Üks sõna, mis esines Valve Pormeistrile näituse pressitekstis, oli karniisi arhitektuur. Mis asi, see karniisi arhitektuuri? See kõlas nagu, et, et sellel on midagi tegemist tema selle erilisuse ja omapära. Aga iseenesest tegeles ta selle nii-öelda karniisi arhitektuuriga oma loomingust suhteliselt vähe aga teda võib nõu pidada selle maaletoojaks nii-öelda, et see on ka üks teema, mis lähtus Soome arhitektuurist tollel ajal, et hakati kasutama puitferme, mille varjamiseks siis fassaadil ledi ümber maja, sellised horisontaallauad karniis. Ja, ja see võte hakkas levima alates siis Tuljaku kohvikust, kus Pormeister seda kasutas ja levis nii maa- kui linna hoonete puhul ja levis päris pikka aega ja ja oli väga popp eesti arhitektide seas. Nüüd te olete mõlemad maininud Soomet paar korda ja see on ka üks, üks asi, mis mind vaevab, see lugesin Pormeistri puhul ka, et ta on nagu mõjutatud siis Põhjamaade arhitektuurist ja ja et see mõju käis nagu isegi mitmes etapis vist kuidagi ja ja mingi müstiline asi on selline põhja maanduslikus, millest kui nagu mitte täpselt teada, kõik, mitte väga süveneda, siis ei pruugi sellest väga hästi aru saada. Ja sellest räägitakse nii arhitektuuri või disaini puhul, et on mingi Põhjamaade arhitektuur, mingi Põhjamaade disain, mis on vähemalt mingil perioodil olnud nagu väga kõrgel tasemel ja siis me kõigi ülejäänud mõjutanud. Aga mis asi see põhja maalaslikus arhitektuuris on, kas need on mingid konkreetsed võtted, mingit materjali, või on seal mingi üldine vaimsus või mis asi on Põhjamaade arhitektuur, kui räägitakse? Jah, eks teda üheselt on raske määratleda ka, ma arvan kaks peamist asja, mis võib olla nagu iseloomustaks seda kõige paremini on sedasama looduskeskkonnaga suhestumine sinna asetades, nii et hoone kohandatakse mingisuguse spetsiifilise paiga järgi ja, ja teine tõesti valesse materjalid, jah, ja sa loodes ära kasutada, ütleme et isegi kui võtta need kuulsad Soome äärelinna Tabiala või, või pihla ja nägin, mis on siis nii-öelda meie analoogid, on näiteks trummi või raja tänavaasumid. Et kõik nad asetavad looduse keskel, et seal paljuski seda olemasolevat metsamaastikud ära kasutades mitte nagunii väga ümber kujundades või veel võib rääkida mingist totaalsest disainist nagu parmeist riigi puhul, eks ole? Jah, ehk et seda teha nii, aine on ka see, et, et maja ja ta ta ümbrus, eks ole, et ükstapuha siis kas seda ümbrust kujundatakse või soovitatakse nagu looduses ja loodus ja puit ja materjalid kindlasti või kuidagi veel selline pehmem ja soojem arhitektuur, inimmõõtmelisus ja nii edasi. Ja kui vaadata seda, mis nagu eesti arhitektuuris eelnes sellele, no näiteks samale lillepaviljoni et see oli ju stalinismijärgne olukord ja kui, kui mõelda, et nüüd nende umbsetaja paratsete stalinistlike hoonete järel valmis selline maja nagu lillepaviljon seal täiesti sulandub maastikku ja niivõrd õhuline, siis pole ime, et seda juba tol ajal esile tõsteti ja ja osati hinnata Te teate, te olete jälginud, kas praegu on ka midagi sellist olemas nagu maa-arhitektuur või kui sulle nii-öelda poor meistriajal oli see terminina või mõiste nagu tõesti konkreetne sisu, et maa-arhitektuur oli mitte ainult see, mis maale ehitati, aga midagi sellist üldisemalt. Aga praegune ehitatakse nendesse maapiirkondadesse. Kas te teate, kas te olete jälginud? Ta on, ütleme kaootiline ikkagi, et mis ehitatakse, ehitatakse olla eramuid ja ehitatakse mõningaid kaubanduskeskuse, eks ole, maakonnakeskustes või need kolhoosikeskused ja kettide keskusel, omaaegsed asumid olid ju seatud siiski nagu mingit tootmistega või noh, nad olid nagu põllumajanduskeskused ja aga noh, praegu on kõik see asi põllumajandustootmine ökoni laiali pudenenud, eks ole, ja ja kõik need väiketootjad, kes seal tegutsevad ja, või siis mõned suuremad tootjad Need, hooned, mis nad ehitavad, on lihtsalt ikkagi väga funktsionaalsed asjad, ilmselt et võib-olla nad püsti Sa pead endale mingit tootmishalle ja aga taolist tõsist esindusfunktsiooni mingi kontoriruumi või saali näol keegi vajagi tegigi, noh, seda ei ole tarvidust püstitada ja ma küll ei usu praegu, et kui me räägime maa-arhitektuurist, et siis me praegu kaasa mis praegu toimub, suudaksime selle koondnimetuse alla nagu kokku tõmmata mingisuguse nähtuse. Ta on ikkagi liialt heitlik ja ikka põhiline toimub linnas. Valve Pormeistrist veel nii palju, et see näitsemist üks osa mingist portreenäitustesarjast, mis tutvustab Ki, kes siis Eesti arhitekte ja millal nõukogude aeg, kes seal sarjas veel on olnud või veel tulevad testi. Arhitektidest meil on olnud näitset moonadelpusest, Alar Kotlist, Karl Burmanist ja vahim looväärest. Ja nüüd siis Valve Pormeistrist ja, ja esimest korda on, näitas suures saalis meile niivõrd suuremas mahus kui varem. Suuremas mahus ja näitusega kataloog ja kaasneb ja kas see on selline arhitektuuriteadlaste kataloog nii-öelda või võib inimene, keda asi lihtsalt huvitab, sealt ka millestki aru saada? Kindlasti kindlasti, et ta annab ülevaate Valve Pormeistri loomingust, aga samas on siin ka Vaike Parkeri artikkel valve enda koduaiast sealsamas lillekülas, mis oli omal ajal kõige liigirikkam aed lillekülas üldse. Ja noh, arvestades Pormeistrihuvi aianduse vastu ja see oli tema nagu eluaegne armastus, siis seda tuleb siit kataloogist mujalt ka välja ja ma arvan, et võiks pakkuda huvi, see kataloog ka teistele kui ainult arhitektuuri ja tastele. Et siin on näha ka tema omaaegseid lillenäituste kujundusi, neid kavandeid on siin reprodutseeritud esindajaid. Et need olid ju omal ajal ikka erakordselt populaarsed. Lille näitasid lillepaviljonis tõesti, inimesed seisid piletisabas seal hordide kaupa. Seekordse Hansapanga kunstipreemia säile ette kunstnik Inscabrans kelle näitus nähtav nähtamatu tajumise saar on praegu avatud Eesti kunstimuuseumi näitustesaalis Rotermanni soolalaos. Preemia sai ka prints eelkõige oma neli aastat kestnud projekti staariks eest mis kasutab meedia televisioonivahendeid ja uurib meedia võimu täpsemalt, kuidas tehakse staare. Näiteks leidis Gabrans väidetavalt Riia raudteejaamast kodutu mehe. Korraldas mõningad välised muundamis protsessid ehk lõi mehele imago ja tegi temast suhteliselt vähese vaevaga Lätis kohaliku kuulsuse. Õigupoolest mitte millegi eest. Aga nii on juhtunud paljude teistega Ki, kui turule on vaja uusi tooteid. Gabransi praegune näitus on aga varasemast üsna erinev. Pole seal staariksid, pole tuttavaid, telekaid ega videoekraane. On peamiselt truum, peeglid, valgus. Mis see siis täpsemalt on? Näituse pealkiri on nähtav nähtamatu ja seda võib vastu võtta sõna-sõnalt, sest tegemist on valgusinstallatsioonidega seose ümbritsevast, mida me näeme, on tegelikult üsna väike kõigi, just selle põhjal me ehitame endale maailma. Inimesed tavaliselt sünkroniseerivad oma reaalsuse kirjeldusi ja arvavad siis, et see ongi ainus, mis on olemas. Näite sul on palju valgusefekte, ma loodan, et kõik tuleb välja. See on loomulik, et mõistus töötleb seda, mida nähakse. Kui päikeseloojangul näidata valget paberit, siis kõik ütlevad, et ta on valge, kuigi tegelikult ei ole. See on punane. On olemas teater tajumise konventsioon, Mulleneks teos, peegliga, mis on suunatud just sellest tajumise konventsioonis häirete tekitamisele. Kas pildid ja meediastrateegiat, kuvandit ja televisioon ka prantslased siis enam ei huvita. Või on need erinevad suunad siiski omavahel seotud? Raske öelda, kunagi peeti, mindi internetikunstnikuks, tegelikult pole ma seda kunagi tõsiselt olnud. Tegin küll mõningaid projekte, aga praegu võib kunstnik käsutada väga erinevaid vahendeid. Kui ideid jätkub. Kui ma teen videokunsti, siis ma ka täpselt alati ei tea, kuidas see tehniliselt toimib. Ma ei saa kõigest aru. Aga leidub sõpru, kes aitavad. Kõigepealt on ikka idee. Gabressi staariks projektist on räägitud kui meedia kriitilisest kunstist. Kuidas te ise sellesse määratluse suhtub, tegeleb ta aktiivselt meediamehhanismide paljastamisega või soovi neutraalsem mängulisem. See on kuidagi nii kujunenud, aga ma olin tegelikult sellele vastu. Meediakriitika polnud staariks puhul kõige tähtsam oli olulisemaid asju. Võtsin seda kui mängu. Meediakriitika oli tollel muidugi populaarne. Kui ma veel kuulsin väljendit tarbimisühiskonnakriitika, ei meeldinud see mulle ju Põldsam. Muidugi on igasugune mõtlemisprotsess teataval määral kriitiline aga tegin seda natuke teisest küljest. Projekt seisnes selles, et anda inimesele võimalus pääseda televisiooni lihtsale inimesele. Nad võisid nii-öelda purustada televisiooni religioosset Auret ja seda iseenda rõõmuks. Te olete pääsenud televisiooni, see oli lihtne. Need mu jälge, mida te veel võite oma õnne jaoks teha. Kintsk habras töötab ühtlasi ka teatrikunstnikuna ja mõningaid lavalisuse ruumi loomise. Valguskujunduse elemente on tunda ka sellel näitusel. Milline on tema vaba loomingu ja teatritöösuhe. Teatris ma teenin oma loomingulist poolt ei saa ma teatris kunagi realiseerida, sest teater on konventsionaalne žanr. Kunstis on nii, et tekib mingi idee, mis tundub algul veider sisse tõrjuda, takse aga pärast äkki peetakse seda heaks maitseks või isegi kultuuriks. Ja edasi on sellest saanud nor. Teatris töötan ma kui hea maitseinsener, aga mitte kui kunstnik. Uued ideed on seal isegi kahjulikud. Seal tuleb teha juba tuntud asju. Valguskunstnikuga võin teatris leida ühise keele, aga samas tegelemine valgusega pole seal kunagi eriti oluline. Sest valgus on nähtamatu. Selline oli siis tänane konstnekteer Valve Pormeistrinäitus Eesti arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos on avatud seitsmeteistkümnenda aprillini. Jendscabrantsi näitas sealsamas majas alumisel korrusel kunstimuuseumi näitustesaalis. Lahti kolmanda aprillini. Kirjutage meile aadressil kunst RT, kohtume nädala pärast samal ajal pühapäeval kell 18 15. Seniks kuulmiseni. Kunst.