Tere, mina olen alles Russak, te kuulate saadet kontsert ära ja täna me räägime kahel teemal, mis on ühelt poolt eraldiseisvad asjad ja teiselt poolt üsna tihedalt seotud ka. Nimelt on nüüdseks juba peaaegu kolm kuud kestnud Eesti kunstiaasta. Ja teiseks on vähem kui aasta jäänud Eesti kunstimuuseumi uue hoone kumu valmimiseni. Ja seotud on need asjad eelkõige seda kaudu, et kunstiaasta üks põhjus selle väljakuulutamise põhjus oli just nimelt kumu ootus ja ma leidsin ühe pressiteate eelmise aasta aprillist koos kultuuriminister oli juba arvanud, et võiks olla see aasta Eesti kunstiaasta ja mille finaaliks Alexis kumu avamine. Ja samal ajal kui kunstiaasta propageerib või püüab siis kunsti kuidagi massidesse viia või eelkõige noorteni viia, siis samal ajal ka kumma poolt ilmselt kõige tugevam sõnum, mis on avalikkuseni jõudnud, on, on seesama, et lõpuks ometi kunst jõuab rahvani, rahvas saab oma kunsti näha ja tekib mingi tihedam kontakt massidele kunstile. Põhilised eesmärgid on elust sammudega vahendite üsna erinevad. Räägime me kunsti aasta projektijuhi Annely Kösteri ja kumu direktori Sirje Helmega. Esimene küsimus oleks see, et kuivõrd need kaks asja üldse omavahel seotud on, kas on selline poliitiline steitment Urmas Paeti poolt tollase ministri poolt, et need kaks asja võiks ühendada või on siin mingi pikem ajalugu taga? Sest näiliselt need sobivad ju ülimalt hästi kokku. Eks kunsti aasta kasvaski välja sellest, et esialgsete plaanide järgi pidi juba selle aasta lõpus võtame uue Eesti kunstimuuseumi hoone kumu. Kunstiaasta pidi olema siis seda ettevalmistav eelkõige just lasteaia noorte seas, et neil tekiks harjumus käia muuseumis, käia galeriides ja teha kunstiga tõsisemalt tööd. Kunstiaastase kõlab nagu niivõrd pompöösset termini öelda, miks on see piirdunud ainult laste õpetamisega. See sõna ise võib-olla ei ole tõesti kõige parem ja praeguseks hetkeks on ka kultuuriministeeriumis jõutud seisukohale, et tegemist ei ole ühekordse propagandaüritusega, mis kõlab punud töösse, ütle, mis on kunstiaasta vaid tegemist on jätkuprogrammiga, mille eesmärk ongi siis kunstiviimine rohkem erinevate sihtrühmadeni aastal 2005 siis lapsed ja noored järgmisel aastal püüaks siis läheneda kui rohkem arvamusliidritele ja sealt edasi võimalikult laiadele massidele. Sest kui püüda kõnetada kõiki, siis me ilmselgelt vaata, mitte kedagi. Ja selle koha pealt peame väga õigeks, et sihtgrupp on vaetud kitsas, sest praegusel hetkel julgen juba öelda, et lastele ja noorte kunstiüritusi üle terve Eestimaa toimub sel aastal tunduvalt enam kui varasematel aastatel. Ja esimest korda on nad saanud ka selleks nii finants- kui ka ideelist tuge riigi poolt. Kuidas see asi siis välja hakkab nägema, tulevad õpetajad koosgruppidega uude hoonesse ja neile tehakse giidituure. Kõigest sellest, mis selles uues majas täpsemalt hakkab toimuma, oskab kindlasti Sirje Helme täpsemalt kõneleda. Kuid kindlasti ei piirdu ainult giidid uuridega, vaid uue Eesti kunstimuuseumi eesmärk on muuta kunst võimalikult elavaks ja pakkuda lastele ja noortele aktiivset osalemist kunsti loomise protsessis. Mitte ainult vaadake Ta juba loodut. Mis see siis peaks tähendama laste osalemine kunstiprotsessis, see kõlab väga huvitava teemaga, mina tean, mis nüüd siis vastama? Anneli rääkis väga ilusasti siin selles kunstihoone aastast ja lastega tegelemises ma pean ütlema ettevalmistatud hariduskeskuse pool programmid lastega tegelemiseks ja mitte ainult lastega. Aga noh, põhirõhk on tõepoolest, lastel on fantastiliselt suured ja head ja läbimõeldud ja nad on juba peaaegu ka noh, ette valmistatud järgmiseks aastaks ja mis tähendab konkreetset tegevust, seal on mingisuguseid noh, mitukümmend programmi, nii et ma ei hakka neid siin ette lugema. Aga mis on konkreetne tegevushariduskeskuse käsutuses on kolm stuudiot maali, skulptuuri ja keraamika ja graafika koos pressidega koos siis nende keraamikaahjudega. Nende käsutuses on multimeedia võimalused, et lapsed saavad ise mingil tasemel juba niukest pisikest animaasja kokku panna ja loomulikult kõikvõimalikud internetikeskkonnad ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, et siis laps liiguks nagu selles visuaalkultuurist tõepoolest mingisugusest süüriakeraamikast tänapäeva ütleme sele digitaal värvideni välja, kus on kohutad vahed ja see, kogu see retseptsioon ja eesmärk ei ole mitte teha kehtivaid eesmärk on just nimelt vaadata laiemalt, kuhu seda viia laps selle visuaalse keskkonna tajumiseni tähendab, et ta liigub selles keskkonnas teadva inimesena, mitte niukse pimeda manipuleeritava olendina. Põhimõtteliselt meediakeskkond, seda visuaalne keskkond seda eeldab, et sa reageeri või sa võta hinnangud omalt poolt ja see hariduskeskuse tegevus on minu meelest noh, super. Kui ta nii minema hakkab, siis, siis ma ainult igatpidi teda toetada. Sest äärmiselt oluline on ju see, et lapsi ja noori, aga täiskasvanu õpiks lugema visuaalset keelt sest eriti, kui me mõtleme kaasaegse kunsti peale, siis ei ole see enam nii, et sa lähed ja vaatad, oi mis kaunis pilt ja saadi esteetilise naudingu. Esteetiline nauding ei ole enam ammu eesmärk. Aga selleks, et kaasaegse kunstikeelt õppida lugema, on vaja seda harjutada teda ja sellega oma silma ja meelt treenida. Samamoodi nagu mopime tavalist lugemist. Ja kui me tavalisele lugemisele ja kirjanduse tundmaõppimisele pühendame ka tavakoolis väga palju tunde ja juba lasteaias. Kõigepealt õpime selgeks tähed Sisveerime ja siis saame juba hakkama kõva häälega suhteliselt sorava lugemisega ja siis oskame juba vaikselt lugeda, nii et mõnes mõttes pobisime kaasa tõeliselt vilunud lugejad, oleme me alles siis, kui me tõesti loeme mõtteid, mitte sõnu, siis kaasaegse kunsti puhul peaks seda kõike alustama samamoodi. Nii et mina isiklikult loodan küll väga, et see uus avatav Eesti Kunstimuuseum võimaldab ka kogu visuaalse keele lammutada lasteaiaks samasugusteks algelementideks. Lähed kirjanduses aitab õppida kaasaegseid kunstnikke veerima ja läbi siis selle harjutamise saavutada ka teatud soravus nii-öelda visuaalse keele lugemisel see ei juhtu niisama, selleks on vaja silma treenida. Ja selline suurepärane treeningkeskus peaks uus kumu nüüd ka tulema, aga selleks, et õpetajad oskaksid seda tahta on vaja teha ju ka koolide ja lasteaedade õpetajatega tööd, sest praegusel hetkel on ikkagi nii, et kui me ka sellesama kunsti aasta sihtrühma võitsime väga kitsalt lapsed ja noored. Ja kui see välja kuulutanud tõde projektide võistlusele, Eestimaa paneme kunsti levima eesmärgiga saada just lapsi aktiivselt kaasa vaid kunstiprojekte siis projekte kokku tuli päris palju, neid oli 162. Kuid mis siin salata, nende seas selliseid tõeliselt häid ja tugevaid ja just nimelt seda visuaalse kirjaoskuse edendamisele kaasa aidata. Projekte oli suhteliselt vähe, sest ka paljude kunstiõpetajate jaoks täna kahjuks kunst võrdub joonistamine, joonistamine võrdub see, et ma treenin lapsel osavaks silma ja käe koostöö. Et ta vaatab faasi ja suudab selle kenasti proportsionaalselt üles joonistada ka sellel ka mingi Ta on sellel oaasi joonistamisel. Lisaks motoorika ja koostöö harjutamisel jääb nagu tahaplaanile. Sellest võib välja lugeda ka sellise, kuidas nüüd öelda isegi väikse ülestunnistused, kõigi KuMul võib-olla hea algatus ja hea soov siis asi võib, et jääda hoopis teise osapoole taha. Mis need selles alas need prognoosid on, kui palju te loodate saada neid õpetajaid sinna taha? Millist kvaliteeti nendelt õppejõududelt? Oota? No eelkõige peavad antud juhul väga kvaliteetsed olema kumu enda kunstipedagoogid, sest nemad on need, kes selle praktilise töö ära teevad. Kooliõpetajal on elu tehtud imelihtsaks, tema asi on välja valida oma aineprogrammiga sobiv projekt prograngumus ja tulla lihtsalt lastega kaasa kohale ja olla ise üks osalejatest, nii et tegelikult need KUMU haridusprogrammid kooli aitavad ja õpetavad kaude ja ka meie kooli õpetajaid. Nii et see on nagu see läbi minu arust nagu veel olulisem, sest siis nad lähevad oma kohtadele tagasi ja tehes oma tööd juba uuel tasemel, olles näinud sellist metoodiliselt kaasaegsel tasemel läbi töötatud kunstiõpetus, suudavad seda rohkemate õpilasteni. Ma olen selle visuaalse kirjaoskuse kohta üks küsimus, et vist küll Annelile, sest sina oled vist tegelenudki laste õpetamisega selliste väiksemate laste õpetamisega rohkem. Aga mis selle visuaalse kirjaoskuse juures olulisem on, kas kunstiajaloo tundmine või mis kanalit pidi ta nagu ei lähe need eelkõige, et kas te õpetate lastele, et on tehtud juba aegade algusest peale, kõigepealt niisiis tehti neesis, tehti natuke teistmoodi ja nüüd me oleme jõudnud selle kaasaegse kunstini mis on sellepärast selline, et kunst on läbinud enne mingeid arengufaasid või te õpetate mingeid teisi kanaleid kaudu, sest minu kogemus näiteks näitab, et ka kolme nelja aastane laps näiteks kubistliku pildi peale ikka naerab juba kõva häälega, sest et see on tobe ja kole, sest et niimoodi lõhkuda ära ja see ei ole nagu päris ja et need reeglid või mingid normid on väga varakult juba paigas. See oleneb nüüd kõik väga täpselt lapse vanusest, lapse konkreetsest, ka varasemast kokkupuutest kunsti ja ise tegelemisega. Kuidas temale täpselt läheb. Sest kui me räägime niisugusest abstraksema Jaagubistlikuma kunsti mõistmisest, siis eeldab ju seda, et lapsel on abstraktsed aju, võime välja arenenud ja puhta arengu, psühholoogiliselt ei juhtu see kohe päris kindlasti enne kümnendat üheteistkümnendat eluaastat. See tähendab seda, et tahta, et laps väga hästi mõistaks, kui pistliku kunsti kolmeaastaselt ongi nagu ajas kõvasti ette tõttamine. Et selle koha pealt kogu see õpetus peabki ikkagi lähtuma väga lapse sisenemisest valmidusest, sellistest loomulikest küpsemise, arenemise protsessidest. Et selliste päris pisikeste lastega ei ole mina küll ise enam väga ammu tegelenud, ma arvan, et juba üle 10 aasta ja need, kellega mina rohkem tegelenud just teismelised, sellised 12 14 15 aastased. Ja kõige olulisem selle kunstiõpetuse puhul ongi minu arust see, et see nüüd võib-olla kunsti suhtes kõlab natukene ebaõiglaselt. Aga kui me võtame nüüd laste õpetamise seisukohalt, siis on kunstiõpetus suurepärane meetod selleks et õpetada ja harjutada eelkõige lapsi iseseisvalt oma peaga mõtlema, näitama, ennast loovalt väljendama. Ja kui nendest lastest tulevikus kasvab kunstnikke ja nad lähevad selle tee peale edasi on see suurepärane, kui nad kaugema tuleviku elu ei seo. Kunstnikud pole hullu midagi, sest nad on loovalt mõelda, suhtlevad inimesed. Loovus on just nimelt see, mis aitab meil leida lahendusi erinevaid lahendusi kõikvõimalikele elus, ettetulevatele olukordadele. Nii et selles mõttes on kunstiõpetus omamoodi toimetuleku. Ma lisaksin siin veel ühe asja, nimelt need sotsiaalsed konventsioonid, mida laps järgib, ikkagi toon täiesti konkreetse, näiteks väike tore tüdruk nelja aastasena kinkis mulle haruldase abstraktse quashi, muide ta käis teie stuudios seal ja seal mul siiamaani raamituna seinal ja selle kompositsioon on ta niimoodi, et kui ma ei teaks, et see on niisugune nelja-aastane tüdruk, ma eeldaks, et seda on teinud akadeemia mõni sisseastuja, ta on täiesti paigast, on jõuline, väga tugev kompositsioon. Ja kui ma taga hiljuti Läti siin sa meelde tuled, siis ta ütles mulle niimoodi, et õnneks olen ma nüüd õppinud ka õieti kunsti tegema. Ühesõnaga kool on ta pannud noh, inimest, maja puud tajuma ja need on need sotsiaalsed konventsioonid. Ja kui teda niimoodi õpetada, siis tal kahtlemata kõik see, mis teine, mis tal on nagu loomult kaasa antud. Ja see mõtlemisviis, see tundub talle naeruväärsena ja sellepärast inimesed ei suudagi tõsiselt võtta ühtegi abstraktset või kubistlikust. Hädast rääkimata, eks ole, mingit tõsiselt, see ei ole päris kunst, sest sootsium eeldab, et kunst Sest soidsime eeldab, et hea kunst on eelkõige käsitöönduslikult väga osav. Jah, et sa vaatled pilti ja sa saad aru, oi mina küll ei oskaks sellist teha, aga kui sa vaatad seda abstraktset tööd, siis inimesele, kes ei ole proovinud ise abstraktsetest ja tundub, et mis see siis on, mul kolmeaastane laps ka? Mängi Pärvidel. Aga samas, kui seesama inimene panna maalima abstraktset maali, siis ta äkitselt tajub, et tagasi on nii keeruline. Mul ei tule mitte midagi välja, see kõik on käest ära läinud. Et tegelikult sellise tõeliselt hea ja inimesi puudutava kõneleva abstraktse maali loomine tunduvalt keerulisem kui käsitöönduslikult hästi säramaalid. Muidugi hästi, palju on juttu olnud sellest, kuidas meie suutsime, ei mõista kunsti. Pesen ilmselt kõiki üsnagi ära tüüdanud juba, aga kas mujal on see olukord siis nii radikaalselt erinev täiesti hakas? Mujal maailmas on kunsti ja masside vahel see suhe märgatavalt soojem või või kas me oleme siis nii erandlikud, kuidagi nii maha jäänud? Seda ma ei oska öelda, kas soojemad on ja ma ei kujuta, et need inimesed seal läänes oleksid. Kuidagiviisi olete võimelisemad kui siin, aga kindlasti me oleme maha jäänud oma kunstihariduse poolt, küll tähendab see, mida seal hinnatakse, ütleme kultuurse inimese osana võime vabalt Moldooki viisil mainida, et sa käisid kunsti täituses Reneliseerine, kolmas asi. Ja sa räägid positiivselt siis seda loomulikult meie algav ühiskond veel sinnamaani pole jõudnud, aga see ei ole ühiskonna süüa. Sellepärast ma arvangi, et see on väga õige, et me alustame lastest, kasvatame need kolme-nelja-viieaastasest peale, me õpetame nad muuseumis käima. Ühesõnaga pikkamööda keegi sunni peale ja Anneli ütles väga õieti insti peakunstnik tulema ja temast ei pea isegi mitte kunstiarmastaja tulema. Aga minu meelest on ka väga hästi, kuidas kunstivihkaja ei tule. Ja siis on ka täitsa hästi läinud. Kindlasti, ja miks on veel sai laste ja noortejärjest alustamine just väga õige, et tegelikult, kui lapsed ja noored innustavad, siis me saame omale terve rea totaalselt Fonaatilisi kunstipropagandiste, kes lähevad koju ja säravel silmil, räägivad emale ja isale ja vanaemale ja vanaisale. Ja võtavad ka nemad juba järgmine kord sinnasamasse muuseumisse, kaasa või kunstinäitusele või tekitavad ka mingi parema tunde suhtumise kunsti vastu. Sest kuidas sa, mu lapsel ikka ütleb, et see on jama, mis ära. No eks ikka öeldakse jah, ikka mõned ikka siin ei ole midagi parata, aga me oleme ka rääkinud hariduskeskusega kõikvõimalikest tere programmidest ja just nimelt selle kaudu, et ma kordan veel kord, et inimene ei pea kuidagi kumusse, mis minu meelest peaks kujunema selliseks multifunktsionaalseks keskuseks. Ta ei peagi minema sinna korrusele, mis talle ei meeldi. Alusta mõnest teisest korrusest või tule istu lihtsalt restoranis ja lähed siis töödest möödas, aga lihtsalt see on paiku, Pikamäe, tuleb harjutada inimesi käima, sest et minu kogemus ütleb küll sellist asja, et nädalal vahetused, kus perekond tahaks minna koos, et nad ei peaks kell 10 alustame oranzist, sest laps tahab välja minna. No ta võiks siis alustada näiteks kusagil mujal selleks noh, vaja, et seal kumus on juba kõik võimalused loodud ja niimoodi pikkamööda ma muidugi ei arva, ma ei saa öelda, et ta nüüd tuli kumu ja eesti rahvas muutub kunstisõbralikuks ja või noh, fanaatiliselt kunsti armastaks, aga me peame selle võimaluse looma kõikvõimalike vahenditega. Loomulikult siis praegult isegi ei ole seda võimalust ja teine asi, millele ma ise väga loodan, et kui me laste ja noorte poolt alustame nagu esialgsete plaanide järgi praegu ja mõeldud, et see kunstiaasta programm kui selline jätkub, et järgmisel aastal üritada siis hakata hästi kitsalt lähedale jõudmisest arvamusliidritele, kelle kaudu sega massi teda ja siis oleks eesmärk mitte selles julgegi loota seda, et nad hakkaksid kõik kohutavaid kunsti armastama. Aga kui me jõuaksime nii kaugele, et sotsiaalselt soovitavaks muutuks, olla. Kunsti suhtes positiivselt häälestatud, kui oleksime väga tohutult suure asja ära söönud, kudistanud neile arvamusliidritele läheneda, konkreetselt selle esialgu praegult veel enda teada, aga kas see käib isiklikult või kuidagi, kogutakse nad kuidagi ühte ruumi kokku ja siis. Ei, kõigepealt treenitakse laste peale. Järel hakatakse saunade, sellist ei, kindlasti mitte sama vahendeid, aga need peavad kindlasti olema selliseid partisanivahendid siis suure laia propagandaga sa juba peale ei lenda, siis see tekitab pigem tohutult tõsise vastuseisu. Ma tuleks tagasi nagu selle lahmiva tasandi juurde veel, kus kumu ja, ja see kunsti aastaprojekt on nagu lahutamatult omavahel seotud või ütleme siis niimoodi, et kumu, selline esimene suurem projekt on see kunstiaasta Kui mina seda esimest korda märkasin kuskil pressis, siis mul jäi silma, ainult sööd alla 18 aastased saavad vist tasuta sisse, mingi aeg. Üks teile ei tundu, et see on nagu kuidagi nõrk algus või kas kumu ei peaks alustama kohe sellist hästi uhkelt ja võimsalt. Alustab kästi uhkete võimsalt jaanuaris, kas see on piisav, allus? Jaanuaris 2006, sinna on meil veel peaaegu terve aasta. Kuid kas see on piisav selles mõttes, kui käia kuskil välismaal ringi, siis kooliealised saavad nagunii tasuta sisse, mis on selles? Sest no muidugi ära siis midagi erilist ja vastu pidime, Anneliga just rääkisime, et kõik muuseumid peaks olema tasuta, aga tuleme lihtsalt meie realijate juurde, sellepärast et muuseumi pitšetti on kirjutatud väga suur piletitulu ka ja muuseumis asjast loobuda, vastupidisel aastal tekkis kunstimuuseumil kindlasti probleem omatulude saamisega. Kunstiaastal on tasuta sissepääs ja see ei olnud ette planeeritud. Nii et siin on lihtsalt väga labane põhjus. Ja muidugi me võime kata alati arutama, et miks sinna läheb, nii palju raha sinna läheb, niipalju kui ütleme siis nii, et see on poliitiline otsus, kuidas muuseumid rahastatakse. Ja eesmärk on loomulikult see, et noh, teatava tasemeni nad oleksid tasuta nagu Londoni muuseumid ja kõik suured muuseumid, enam ei tasu osalejaid just ja see on eesmärk, aga, aga ma ei saa siin nüüd küll midagi öelda, et oi, tulge kõik järgmine aasta lapsukesed minu juurde. See on ilma, sinna ma tahtsingi jõuda. Kas, kuhu on tegelikult rahul selle võimalusega sellisel määral promoda seda uut muuseumit? No kumu promi või on tõesti need võlakäärid juba hakkavad kuidagi kasvama? Esiteks see kummut praegu ei puuduta otseselt. Ja kaudselt muidugi puudutab, ta puudutab Eesti kunstimuuseumi eeskätt kui sellist katusorganisatsioon ja tema allasutusi praegu kumu on veel kinni. Aga kui mul on endal nüüd ettevalmistamisel küll selline promoprogramm iseseisev ja, aga me oleme ka mõelnud, mitu korda arutanud ja noh, kuna ma olen alles uusima, ei jõua kõiki asju korraga teha, siis see tuleb kohe uuesti arutusele, kust hakata nüüd seda, kuhu reklaamiga pihta hakata, mis hetkel mingisugune unaste juurde tuleb, sest tõepoolest inimesed ei või ka ära väsib, mida enne, et liiga et muudkui kummu kumu ja kõik lasevad varsti seda tapeeti kõrvast mööda, nii et me peame nagu väga ettevaatlikud olema, väga läbi töötama, millisel hetkel, milline uus asi juurde lülitada, et siis tõepoolest kuna Anneli nagu sahaga tee ette rüganud, eks ole, siis tõepoolest muuseum avada jaanuari algul ja ma teen siin täpsustuse, tähendab, muuseum valmib suvel juba aga avatakse jaanuaris, siis nii, et muuseum tegelikult on valmis ja võimalik, et ma annan siukseid, katteta lubadusi, aga oleme arutanud siis Kadrioru kunstimuuseumi ka sellist võimalikke koostööd suveaktsioone, kus siis see niisugune peaaegu valmis ehituses kuidagiviisi ekstreem, turismina kaasatud. Aga noh, see on niisugune kokkuleppe küsimus, sest seal on ka väga palju turvanõudeid, mille suhtes ma ei saa nagu praegu mingeid lubadusi anda. Tahtsin küsida kumu ekspositsiooni kohta, mis on kõige selgem asi, esiteks sellest, mis on muuseumis, et ükskõik, mis muud tegevused seal toimuvad, kindlasti on seal üleval. Tundub kohati, et kogu Eesti kunst võib-olla natuke vähem ekspositsiooni on, me toodame rahvas, ilmselt veel rohkem kunstnikud need, kes elavad veel. Kuidas ekspositsioon siis on üles ehitatud, kust see algab, kuhu see lõpeb? Kõigepealt, ma ütleksin niimoodi, et minu, Tartu kolleegid ei hakkaks pahandama, et väga suur osa Eesti kunst on ikkagi Tartu kunstimuuseumis loomulikult ja teen kummarduse nende kogudele. Ja teine asi on see, et loomulikult kumu ekspositsiooni suhtes on erakordselt suured ootused ja ma olen ka alati öelnud, et need ootused on väga mitmekihilised, sest inimesed on eri rühmiti erinevate arusaamadega erinevate ootustega ja muuseumiasi on nüüd tõepoolest ikkagi esitada mingeid suuremaid visioone ja nagu me kõik teame ajaloost ajaloolistest liikumistest, siis kahjuks televisioonide puhul on alati nii, et üksikisiku ja suure visiooni vahel tekivad teatavad käärid. Ja see, mis meeldib üksikisikule, ei sobi suurde visiooni ja vastupidi. Nii et ma tean. Ja Komissarovi Tiina Abel on väga tõsist tööd teinud oma ekspositsioonidega, ekspositsioonid algavad seitsmeteistkümnendast sajandist tegelikult peale Tiina Abeli alumiselt korruselt. Muuseum on jagatud juba nii struktuuriliselt kui, ütleme näiteks loogika suhtes neljaks osaks. Avamishetkel kolm osa toimib. See on siis esimene kuni seitsmeteistkümnest sajandist kuni sõjani teine alates 40 või millal me see nõukogude liit algas? Ma vabandan, mul on kogu aeg jäänud küsimata, kes haldab seda viite aastat see aastaid. Tiina ja esimene korrus ja siis algab siis 45.-st kuni 90.-teni tõenäoliselt siis nende lõpmatut diskussiooniallikaks ja ka üks kohe programmis hakkab jooksma just nimelt nende positsioonide põhjal nii-öelda diskussiooniõhtute korraldamine, et rääkida meie kunstiajaloost, nendest probleemidest ja kolmas tasand on siis meie avanäitus, mille kuraator Hanno Soans koos välismaiste kolleegidega ja Soome kolleegidega muidugi, Villu Jaanisoo on eestlane, isegi Soomes elab jaa, paramney mõlemit, nii kolmandat korrust, mis on muuseumil tegelikult planeeritud kaasaegse kunsti korruseks kui vahetatavate näituste osa, sellepärast et ta integreerib sinna, nii eestlased kui siis rahvusvahelise seltskonna oli mitu võimalust, et tuleb kaks eraldi näitust, üks rahvusvaheline näitus näituseks ja teine näitus siis Eesti nii-öelda 90.-test aastatest ja lõpuks ikkagi kuraatorid, leidsid, ühesõnaga esitasid lõpliku projekti ja ümber ei ole seda enam võimalik mõelda, sellepärast et aega ei ole enam jäänud. Niisugusena on ta praegu läinud. Aga päris kaasaegse kunsti püsiekspositsiooni ei tule. Kui see ära lõpeb, siis ma ütleksin selle püsiekspositsiooni kohta niimoodi, et oleme arutanud ka kõikide kuraatoritega ja minu ettepanek on selline, et need esimesed aastad püsiekspositsioon, kui mitut tavaliselt ei vahetu, eks ta hakkab ikkagi vahetama, siis seal on pidevalt selliseid nii-öelda sisselõikeid sisseminekuid ja et see vahetus toimub kogu aeg, et ei ole midagi stabiilset, kuna just need esimesed aastad peavad olema väga intensiivse, nii et ma ei kujuta ette, et tuleks püsiekspositsioon mingisuguseks 203-ks aastaks kolmandal korrusel. See muudaks muuseumi sinoditel staatiliseks ja, ja vastupidi, ma tahaksin, et see kaasaegse kunstikorrus jätkaks samamoodi seda poliitikat, mis oli Rotermanni soolalaos ja ta vabaneb võimalikelt mõnedes kohustustest ja võib seal mängida, aga see programm programmi juurde me jõuame paari nädala pärast, et igalühel on kaguratooriumine, kuraatoritel on omad ette kujutasin, et kuidagi vastavusse viia ja ühendtegevus auditooriumiga, hariduskeskusega ja nii edasi. Et see on väga suur kompleks, aga ma olen jõudnud alles siiamaani, et näitused on nagu selged. Kuivõrd teile tundub nende ekspositsioonile põhjal jällegi üldisem küsimus, kuivõrd paigas Eesti kunsti ajalugu on? Mis lugu seal jutustatakse? Vaat siin ongi nüüd kaks asja, tähendab, mida ma olen ka kuraatorite öelnud, teie praegu kirjutate ühte versiooni ajaloos, mida inimesed võtavad tõe pähe ja selles mõttes noh, te peate väga ettevaatlikud olema, sest see, mis nüüd väljas on, see ongi väga paljude inimeste jaoks lõplik tõde. Eesti kunsti ajalugu on ju läbi ka suuresti kirjutamata, selles mõttes, et tal on nagu mingid raamid antud ise, loengupidajana julgen ma öelda, et pidevalt pean oma oma seisukohti koordineerima, muutma, vabandama auditooriumi eest, et näete, see, mis te lugesite artiklis kolm aastat tagasi siiski täpsustaksin seda seisukohta. Nii et see ekspositsioon, Neid annab erakordse võimaluse alustada avatud debatti. Ma ei tea, kuivõrd neil inimestel on aega, ma mõtlen, kas professionaale sellega kaasa tulla, aga oleme ka rääkinud just sellisest võimalusest, näiteks miks mitte katsetada puhtvisuaalseid vastandusi näiteks sinna alumisele korrusele siis esitada mingisugune ehitama, mõtlen, nii abstraktselt ehitada üks lõik, kuidas inimene aastast 2006 viis vaatab seda kunsti või kuidas on mingisugune, kas meetod tehnika vaatamisviis või asjade sättumus muutunud selle aja jooksul ja siis ehitada see täiesti kaasaegne ekspositsioon sinna alla sisse, et tekiksid sellised omavahelised debattide diskussioonid, sest midagi ei ole teha, ajalugu kirjutatakse selles seisukohas, kus sa ise pärast elad ja ajalugu sellepärast kirjutatakse kogu aeg ümber ja need vaated muutuvad. Nii et ma arvan, pidevi lõpmata protsess. Üldiselt on need alumised korrused kronoloogiliselt üles ehitatud, see tähendab, hakkab kuskilt algusest ja lõpeb kuskil ära. Seal on oma põhjus ja see põhjus on jälle see, et Eesti inimene olema kunsti näinud ja see ei pea nii jääma. Võimalik, et aasta pärast tehakse hoopis teistmoodi, näiteks positsioonid üle. Aga kuna ta seda näinud ei ole, siis elu on õpetanud, et kõige lihtsam kõige lihtsam on Ta jalutama mööda aega, kus tõepoolest sa harjutad seda niux, visuaalse kultuuri muutumist step by step, et astud ja eriti eesti kunstis on need üleminekud väga libisevad. Kuidas, ütleme, 30. valmistasid ju väga delikaatselt täna 60.-te lõpu abstraktsionism ja see üleminek on väga, väga delikaatne ja lausa füüsiliselt tajutav läbi selle visuaalse kultuuri. Ja. Ma arvan, et see on õige praegu, mis ei tähenda, et ta nii peaks jääma. Veel muu maailma kohta küsimus teile mõlemale, kas teil on mõni väga hea näide või mingi suurem elamus mõnest muuseumi ekspositsioonist, et et kuidas need tavaliselt on üles ehitatud, et no ütleme, see klassikaline moodus on sisse kronoloogiline vahepeal vist oli tohutu selline temaatiliste keskpunktide ekspositsioonile buum ja ja siis vahepeal jälle see, et, et väga rangelt mingite aastate vahele jääv kunst kõik laoti välja ilma mingit vahet tegemata. Et kas teil on mingeid häid näiteid või, või kuidas see valdavalt on. Ta on erinev, on tõepoolest, katsetati vahepeal kohutavalt just nimelt selliseid sisselõikeid kas teemade või motiivid, eriti motiivide kaudu, kuidas nende interpreteeritud, mingit ilmurdimatiivivi, loodusmotiivi keskkonnamotiivi ja see polnud üldse mingit võimendit, et noh, materjali teilt oli ju selle kõige kuulsam näide vast kui see esimene ekspositsiooni siis segi löömine oli. Sellest olid ju nii skandaalid kui kiitvad küll aitad artiklid, mida mina olen vaadanud, see müra ja see niisugune segipaiskamine oli väga kasulik ja vabastas teatavates pingetest, aga pikkamööda on kõik need ekspositsioonid vaikselt-vaikselt tagasi tõmmanud just, sest see loogika tähendab ei tee ekspositsiooni tegelikult spetsialistile. Noh, spetsialistid on ta ekspositsioon peas, olemas, seda ei, ei murra. Me teeme ekspositsiooni inimesele, kes tahab seda sisuaal kultuurist mingit ülevaadet saada püsiekspositsiooni ja siis me teeme näitusid neile, kes suudab juba selles ruumis Kuda, vot temal on huvitav vaadata, et see asi oli ütleme aastal 1700 niimodi jaga 1000 1915 oli ta niimoodi ja see on nende suurte erinäituste vahe ja minu jaoks on noh, dieeti ikkagi praegu kõige suur eeskuju, sest etteheited on selle läbi elanud kõik segi peksnud. Ta tegelikult ju kasutab seda siiamaani. Inimesed on hakanud Harjumaa ja see, kuidas erinäituste vahekord ja selliste ekspeditsioonide vahekorda on ta muidugi paigas, mingit heitun, liiga, ta liiga võimastan liiga maailma keskpunktis, noh, see oleks nagu nagu võib-olla ülekohtune nüüd see võrdlus kumu suhtes, aga lõppude lõpuks me peamegi ennast väga hea, aga võrdlema ei ole kahjuks neil modernomisseti uut ekspositsiooni, ma lähen seda vaatama. Aga ka ma tean, et seal olid suured nagu vaidlused selle üle ja nii või teisiti ka Egalarznytvega väga radikaalseid samme ette võtnud. Essdeedeli juut avamist veel ootame ja mis ma sind võin tuua, mingi täitsa väinanikkonnad üsna traditsiooniliselt muidugi üles ehitatud ja aga heiton minu nii palju, kui ma ikka saan, ma lähen lihtsalt spetsiaalselt teda vaatama. Ja mine siit nüüd jälle uuesti selle töö juurde lasteaia noortega ehk siis muuseumi haridusprogrammide juurde siis ka see, kui ekspositsioon on üles ehitatud väga kronoloogiliselt, ei välista seda, et programmid on üles ehitatud sinna peale noortele temaatiliselt. Et siin juures minu arust üks hästi hea näide on Hamburgi kunsthalle materjalid, kus siis nii vana klassikalise kunstiprogramm on seotud kaasaegse kunstiga ja on võetud just teemakeskselt alates siis tõesti kuskil keskajast kasvõi kala kujutamine siis mida see tähendab sealt kenasti Paul Klee juurde ja sealt edasi poisi installatsioonide loodud siuksed, terviklikud programmid, mille nimi siis ongi, et kas siis loodusmaal või, või portree või, või kala kuju kunstis, mis siis algab tõesti, päris algusest jõuab tänasesse päeva ja kui see programm muuseumis toimub, siis käiakse lihtsalt muuseumi erinevates osades sellega haakuvaid teoseid vaatamas. Nagu Syriegi enne kenasti ütles, et ei pea ju alati minema muuseumisse vaatama kõike algusest peale. Sa võid minna kindlat teemat vaatama kas või seda, kuidas portrees läbi aegade silma on kujutatud, kuhu on pandud heledamat, kuhu tumedamat tooni. Ja kui siin haridusest rääkida, siis mul tekkis küsimus kohe selle kirjanduse osas, mida need lapsed siis võiksid lugeda. Minuvanuste jaoks on asi üsna lihtne, et Sirje Helme, Jaak Kangilaski lühike kunstiajalugu on see ainus ja õige piibel, mille peale siis nagu aga mis need väiksed lapsed peaksid tegema, kas on kavas mingisugust kirjastustegevust, olete te ise arvestanud selliste suurvormidega, mis peaksid siin äsja ilmunud, pean silmas seda kunstiajalugu suurt? No kõigepealt ma tahaksin näidet, gümnaasiumi õpikuid ka ilmuvad Kangilaski kirjutamises ja päris korralikud ja nad on üles ehitatud just metoodiliselt sedaviisi, et seal ei ole mitte ainult seda niisuguses kronoloogias, kunstiajalugu, aga seal on juures ka olmemoest, räägitakse keraamikast, klaasist ja poliitikas, mis sündmused parajasti teise kunstiteosed. Noh, ooper värk, mis seal kõik on 20 sajandi õpik ebanormaalse kiirusega, praegu lõpetatakse seda? Ta tuleks sügisel välja, et sellega on nagu ühtlasi ka kirjastus Kunst aga oma suure panuse teinud, aga noh, nagu ma olen igal pool öelnud, mul on oma kiiks haridusega igale poole, kuhu ma lähen, ma tahaks lapsi hakata harjuma, sellepärast et lõppude lõpuks on see meie publik, kellega me hakkame tema 20 aasta pärast. Ja ma tean ka seda, et hariduskeskus praegu valmistab ette spetsiaalselt õpikut kooli õpikut kuni üheksanda klassini ja kui see on kusagil seitse kuni üheksa vist sellist õpikut, aga vaat mis allapoole toimub selle kohta mul ei ole midagi ilusat öelda. Noh, aeg-ajalt ju ikka haridusministeeriumi kureerimisele antakse välja erinevaid töö, vihikukesed, metoodilisi mappe, aga samas eks ta algklasside ja, ja ka põhikooli esimese astme puhul olegi ju eelkõige protsessipõhine, see kunsti. Ehk siis praktiline tegevusvestlused vaatamised, võib-olla seal ei olegi nii palju vaja seda teksti lugeda, kuivõrd silma harjutada ja mõtet treenida. Mul on üks küsimus selle nii-öelda kunstipropaganda ja massidesse viimise kohta, kuigi sellel on võib-olla raske vastata, aga et kas on mingi piir, kui tihtipeale räägitakse just, et kunsti tuleb viia tänavatele büroodesse et tuleb osutada, et kõik on kunstiga kuidagi seotud ja ja, ja nii edasi, mis mingist piirist paratamatult läheb natukene, see protsess hakkab nagu natuke liialt selliseid meelelahutusmaailma reegleid järgima. Et kas teil on omal ka mingid piirid paigas, et kust hoida seda nii-öelda sellist akadeemilist, aga sellist mil sponsoreid ja kui kaugele selles meelelahutamisest saab minna ja kus need keerida. Sponsorite koha pealt ma usun, et see on läbirääkimiste küsimus ja kõigiga on võimalus leida mõlemaid osapooli rahuldav ja mitte kedagi otseselt solvav koostöövariant ja selge on see, et selle kunsti populariseerimisega ei tohi asi minna täieliseks palaganniks kätte. Et tuues ühtepidi kunsti elitaarsusest natukene allapoole läbi tema popularisi veerimise, ei tohi me samastada militaarsust temaga ära võtta. Et see on selline tohutu piiripealne mäng ja, ja väga delikaatne ja kaasates inimesi kunsti loomise protsessi, ei tohi samas ometigi kõigil tekkida tunnet, et nemad nüüd ongi pädevad kunsti loojad ja kunstnikud. Et see ongi äärmiselt keeruline töö ja suurte loosungite meeletu propaganda, ka ei tee siin midagi ära, pigem on see selline tasakesi vaikselt delikaatselt toimetamine ja partisanitaktika. Ka ja mina ütleksin veel selle kohta niimoodi, et kunst ongi tegelikult ta liigub selles ruumis, ühelt poolt tema kiirikson, laat, labor, ja kui me räägime, et me toome kunsti rahvani, siis mitte iga kunsti meid rahvani ja mitte iga rahvas niivi kunstini. Aga fakt on see, et tänapäevakeskkond on niivõrd muutunud, et me ei saa ka jälgida neid ilusaid reegleid, millest Clement Greenberg kunagi nii ilusasti rääkis ja mille vaimus mina tegelikult ju üles kasvasin ja millest ma küünte-hammastega veel kooli ülikooli lõpetades kinni hoidsin. Kõige selle kõrge ja madala vahekorda kahjuks ei toimi enam sellel viisil. Aga mis on erakordselt oluline? Tähendab just nimelt see, mida vaidle laata halvas mõttes. Mis on see nüüd, mis tõepoolest, mida me võime teha rott ja osta endale mõnekümne krooni eest ja panna magamistoa seina peale hotellides te leiate neid ju küllaltki ja ta on võib-olla väga ja kunstiteos, aga ta on muudetud ju selleks laadakaubaks nii-öelda. Jälle ma ütlen, et ega ei ole negatiivse varjundiga, ta on pigem klassifitseerimise küsimus. Teine pool on see labor. Vot see on see pool, mida inimesed eriti kannad. Sest et see genereerib selliseid teid, millest inimesed ei saa aru, mida nad ei talu ja kõik need ideede generaatorid käivad noh, üldreeglina sellele, kes tasandile toonud, vastumeelt, kuna nende ideed segavad ja häirivad. No ütleme, tavapärast rütmi. Samas ükski süsteemi ei toimima laborit, et meil ei oleks isegi aspiriini, kui oleks Irexi tapetud, eks. Et see on niisugune kar väljaütlemine, võib olla väga inetu, vabandan looduskaitsjate ees. Aga sellest ma kanna karusnahku labor külge, see on kohutavalt oluline, see säiliks. Ja tegelikult kunstimaailma üks kirjutamata reegleid on just nimelt see, et tuleb säilitada, kuni see labor toimib, siis on, ütleme, kohaliku kunstimaailm on ka elujõuline, kui me suudame teda kuidagi säilitada ja säili, siis me tõepoolest räägime massitarbekaubast ja meie kunst on kaotanud ütleme aktiivse kaasrääkimise võime, aga jälle rõhutades, labor on just nimelt see, mida kindlasti me ei saa massidele viia, mida pole mõtet massideni viia ja mida nüüd hoiaks võib-olla pigem lasse. Labor jääb sellesse kirjutamata ruumi, kus kõik kogu see institutsionaalne keskkond tegelikult teda kaitseb omamoodi. Nii et masside maitsest umbes nii palju, et kui Tallinnas kogu aeg vahetub, linnavõim otsustaks kumu peasissepääsu juurde kinkida mõne Tauno Kangro skulptuuri Ütle kindlalt ei, kohe. Kui nüüd jah, ma lugesin jah, vaatasin pilte täna. Mida nüüd ütlen, osava kõnemehena ütlema sellise asja, et, et see ümbrus on absurdsed planeeritud juba millimeetrise täpsusega ja see on arhitekti poolt kopi Raidi all paika pandud, nii et linnavalitsus vaevalt sellise mõtte peale tuleb, kuna ta on detailplaneeringu kursis. Diplomaatiline sülgajastile. Mõtlesime seda mõtet jätkata, kui me siin ennist rääkisime sellest, et kunstiaasta ei tohiks olla ühekordne propagandaüritus vaid et ta peaks olema pikk protsess. Ja just selline protsess, mille käigus me siis hakkame nüüd teadlikumalt koordineeritumalt tegelema sellega, et muuta kunstiinimestele lähemaks ja vähendada seda võõritust ja kohati lausa viha seisundit sest kaasaegsemat ilmingute suhtes. Ja et esimene aasta on just eelkõige suunatud lastele ja noortele siis selle aasta lõpus pust on plaan koostöös ajakirjade kirjastusega hakata välja andma väljaannet Aart siis viik, mis inimestega teades peaks ütlema, et ta kenasti hakkama kohe seostuma värske aktuaalse infoga, mida mul on vaja. Ja, ja välja hakkab siis väljaanne tulema nii inglise keelsetena kui eesti keelsetena ja levima siis lisaks tavalistele turismiväljaannete levi kohta Telega kõigis kunstiinstitutsioonides, seal nagu galeriid, ta nagu kolerigi, aga pealkiri on veel seal ka samasugune, mida ütlevad keele kaitse, et ma loodan, et keelekaitsjad mõistavad seda kaubamärki ja aktsepteerivad seda, sest väljaanne ise edasi ometigi eestikeelsena. Ja mõte on just selles, et kui me tahame inimesteni midagi viia siis selleks, et selle omaks võtaksid, on hea tugineda millegile, mis neil on juba omane ja mida nad aktsepteerivad ja mis ei mõju väga elitaarsena. Et kui me paneksime selle, pealegi Läks, galerii giid, siis võtaks seda väljaannete sirviks ainult see inimene, kes meil juba ka täna on väga kunstihuviline. Kuid kui me toome selle väljaande temani läbi sellise kujunduse ja nimetuse, mis seostub pigem üldhuvitava, kuid väga värske infoga, siis on ilmselt see huvigrupp natukene laiem. On see mehhanism? Testid, et kuidagi on see kindel, mis asi on, et kui väljaande pealkiri narte svik, siis on seal suurem menu kui siis, kui selle pealkiri on galeriid. No ütleme siis nüüd nii laiaulatuslikku turundusuuringut läbi viidud ei ole. Kui tuginedes kättesaadavale kirjandusele analoogilistele uuringutele, mida on maailmas tehtud, julgen ma seda väita küll, jah. Ja kui inimene võtab seda brošüüri äärtes kõik kas see on kindel ka, et ta vaatab sinna sisse, jääte sellest saadud informatsioonist lähtuvalt ka tegutseb. Haljalas kindlus pole meil kunagi mitte millestki, ka selles, kui inimene võtab kaasa omale päevalehe, pole meil kindlust, et sealt loetu alusel ka tegutseb ja toimib. Ja selleks, et kunsti tõesti tuua võimalikult paljude inimesteni ja püüda kunsti ja kunstiga kaasnevat uudist normaliseerida, on ka näiteks igal reedel läbi kogu aasta KUKU raadioeetris algusega 12 45 kunstiuudised, mis räägivad nii sellest, mis toimub meie näitustel ja galeriides kui, siis ka kunstiaasta rõhuasetusest lähtuvalt põhjalikumalt erinevatest lastest ja noorte kunstiprojektidest üle Eesti. Aga miks just Kuku raadios mitte avalik-õiguslikus sest sellele ettepanekule reageeris kõige heledamalt KUKU raadio. Miks ei reageerinud, avalik-õiguslik ringhääling ei oska minu mitte öelda? Kuulsite saadet kunst r. Sama saade eetris jälle nädala pärast. Kuulmiseni kunstpunkt.