Tere, mina olen Anu Allas Nundrustruusik Kuulate saadet kandsite R. Ja täna me räägime eetikast. Õigemini seoses ajakirjaga kunsttee, mis on siis meie saate nii-öelda sõsarväljaanne või meie oleme selle ajakirja sõsarväljaanne raadioformaadis ja uus ajakiri 2005 aasta esimene number. Nagu öeldud, on siinjuures eetika lisa. Selle on koostanud professor Leonhard Lapin. Tahaks sellise üldisema küsimuse võib-olla adresseerituna ja siis Leonhard Lapini kui ka ajakirja peatoimetajale Treierile sõnastada niimoodi, et miks selline eetika lisa siia ajakirja juurde üldse sattus. Kui me üldse räägime eetikast, siis me räägime moraalist, siis on alati küsimus, et hakatakse nagu kellelegi mingeid seisukohti peale suruma või siis mitte surma, miks selline teemavalik, need ja, ja miks peaks olema eetika, lisan, et kunstiajakirja juures. Mina näitan Leonhard Lapini poole, tema peaks alustama toimetajate sellel nädalal trendiga Leonhard Lapini mõte. Ja mulle tundus, see teema on niivõrd värske, sellepärast et keegi ei räägi sel teemal ja ma võib-olla viimased 15 aastat ma ei mäleta, et keegi oleks eetikast rääkinud üldse. Ja vahepeal on noh, võib-olla teie olete kuulnud, mina ei ole kuulnud, et vahepeal on nagu terve põlvkond üles kasvanud, kes arvab, et sellist nähtust polegi olemas. Võib-olla ma liialdan ilmselt, aga noh, ma leidsin, et see on nagu värske teema ja sellepärast mulle väga meeldis see ettepanek. Aga kas tõesti ei ole räägitud, võib-olla eetikast ei ole räägitud, aga, aga eetika puudumisest eetika puudumine on aga tihtipeale küll jutuks tulnud, aga need on võib-olla natuke teised valdkonnad kui kunstavaliselt. Viimase aja poliitika puhul muidugi ilmselt mõnevõrra teaduses, meditsiinis, ühesõnaga mingites teistes valdkondades. Ilmselt küll jah, sest ütleme kogu see bio-bioteaduste arenemine ja see tekitab väga suuri eetilisi probleeme, aga kunstiga seoses ma tõesti ei mäleta, et sellest oleks räägitud. Nojah, vot sellepärast see idee tuli. Et ma ju tean, et mõned inimesed on läbi aastakümnete selle probleemiga kunstis tegelenud või kunstnikud, kes on tegelenud eetiliste probleemidega ja kellele looming sageli põhineb just aadetel kõlblusel näiteks, ja nad on ka sellest kirjutanud ja on olnud ka teatud aegadel väga olulised isikud Eesti kunstis ja isegi kultuuris. No ma mõtlen siin näiteks Olav Maran Taanit. Aga nad pole pikka aega sõna võtnud, ma ei saa öelda kunsti, oleks nüüd nii ühekülgne, siin on ju avaldatud erinevate põlvkondadetöid ja vaateid ja kõiki, aga siiski mõned inimesed on jäänud ühel või teisel moel kõrvale, lihtsalt sellepärast, et nad iseennast ei taha nii väga avaldada, näiteks Marani siia saamenegi oli omaette ettevõtmine, ma olen temaga vana hea tuttav sõnaga, ta nagu usaldab mind ja ikkagi pikka keskustelu järel, ta oli nõus lõpuks kirjutama, sest ta on niivõrd süvenenud religioosset see probleemidesse ja, ja tõlkinud singa teoseid eesti keelde sellel alal, millel ta tegutseb, eks ole, ta nagu ei tahagi muuga õieti tegeleda, tal on oma kogudus ja selle kõrvalt ta maalib ja tema pildid on tegelikult pühapildid stamaaliva sõnaga asjadesse võidetud pühadust ja milleks tal on vaja neile midagi kirjutada. Aga ta seda tegi vanal traditsioonilisel moel, eks ole, kirjutas käsitsi ja, ja eks ole. Tõesti eksootiline Jüri Arrak ja Olav Maran saatsid sellised käsitsi kirjutatud tekstid, mis tuli siis arvutisse lüüa sellisel anal moel nagu, nagu süda läks soojaks. Selles mõttes selle ilusa siis sellega seoses ma mõtlesin, et võiks ka mõned nende pildid siin olla, mis ju värskendab teksti. Sest et kunstnikud ei taha ju väga palju teksti lugeda või kui nad loevad, siis on jällegi hea vaheldus, et oleks pildid kõrval, sest et noh, tänapäeva kunstiteaduses on selline mood, mis meenutab mulle natukene üheksateistkümnendat sajandit, et väga palju on raamatutest teksti, aga pilte peaaegu üldse ei ole või kui need on, on väga vähe ja näiteks ilmus siin teos ülbed üheksakümnendad, paks teos, seal olnud ühtegi pilti Teie kunstnikele see ei meeldi, kunstnikud ei taha ainult teksti, paljud ju naiste üldse ei loe, kui loevad, siis ikkagi pildiga seoses pilt peab nagu kunstnikku inspireerima lugemiseks ja alati ma midagi teen, sellist kirjatööd siis ma olen jälginud ka seda, et pildid oleksid juures. Ja selles mõttes sõnaga sai siia pandud pilte juurde isegi nende tekstide juurde noh näiteks mari, saad. On ju ka viimastel aastatel tegelenud väga tõsiselt eetikaprobleemidega ja surmaproblemaatikaga, tal ilmus ju väga köitev esseede kogumik möödunud aastal, mis minu meelest oleks väärem täiesti kirjanduspreemiad. Ja tegeleb nende asjadega väga sügavalt isikliku kogemuse najal muidugi, et siis sinna juurde sai siis visatud ka mõningate kunstnike töid, mis nagu minu meelest kuidagi haakusid pakkusid selle materjaliga lisaks sellele veel ka Marko Mäetammepildid, sest ma käisin tema viimasel näitusel linnagaleriis. See jättis mulle sellise avaalatooniga mulje, mis on seotud probleemide ringiga, millega mina olen ka tegelenud umbes selles eas, milles on Marko Mäetamm, praeguse see kuidagi tundus mulle tuttava hingelähedane. Aga igal näitusesaalis neid tema pikki tekste ja Jana visuaalseid kujundeid on väga raske nagu lugeda või noh, selleks peab olema jällegi mitte niivõrd kunstnik, kui võib-olla kunstiuurija. Et ma mõtlesin, sa naerad, ma tooks nagu selle tema problemaatika, mida ei saa seletada üldse sõnaga üks-üheselt tooksin esile just sellisel kujul, et need pildid ja tekstid on siin lohet vastavalt ajakirjas inimesel on mõnusam ajakirjas neid asju tegelikult lugeda. Ma küsisin, ta ütles, et on väga rahul selle publikatsiooni ka selles mõttes, et temana või teed võib-olla tulevad paremini esile. Võib-olla paar sõna selgituseks selle lisa ajastatuse kohta ikkagi, miks ikkagi see teema, miks need Mäedami Arrake suhteliselt eriilmelised kunstnikud nagu ühe ühe ajakirja kaante vahele ühe teema alla koondada, miks just eetika, miks nüüd? No ma arvan, ühesõnaga, kui küsimuse surmast, siis selle Arraku ja, ja Marani ja mäed on, meil ei ole nii suurt erinevust, kõik nad surevad ära ja surma palge ees on neile saaga samad probleemid, lähedased probleemid, nad väljendavad seda natuke erinevalt, kuid mitte radikaalselt erinevalt. Ma näen seal väga tugevad lähedust ja, ja ka mari saadi puhul, kes on siia hõivatud, nii et see on ainult kõik väline sõnaga, et üks on seal 40 70 sest ma olen seda alati rõhutanud, et kunst on üldse kultuurne, vertikaalne, ta ei ole põlvkondlik kunagi olnud seenkunstnikult loodud põlvkond ja nõukogude ajal oli ka mingi noorte kunstia vanade uuesti nüüd korraldatakse kus vahelisi üritusi noortele eraldi, vanadele eraldi noortele sellepärast et nad läbi lööksid ja vanadele lohutuseks, kes on maha käinud, aga tegelikult noh, tipptasemel kunstist on, aga maailmas ei vaadata iga mitte kunagi. Tegelikult vaadatakse ikkagi seda, mida inimene teeb ja ja sageli nagu minagi olin noor, oli mul mõni õpetaja või lähedane sõber, oli minust ka mitukümmend aastat kõvasti varem. Et nagu mina olen 25-ni, siis mul oli selliseid 60 aastased, 70 aastaseid sõpru. Lisaks sellele, et ka omaealisi oli Aliga nooremaid, eks ole, ja ma kujutan ette, et ega tänapäeva nooretki tähendab nii rumalad ei ole, et nad ei võta vanematelt inimestelt tarkuseviisi ja samal ajal muidugi ei hülgaga oma põlvkonda ja ei eita ka nooremaid, eks ole, ühel või teisel moel, nii et see on selline vertikaalne süsteemis toimub kultuuris ja mina tunnen ennast selles vertikaalse maailmas väga hästi, sest ma õpetan väga noori inimesi. Aga samast alguses ütlesite sineetika erisemaid saanud sõna selle põlvkonna kunstnikud või ütleme, need kunstnikud, kes on kuidagi kõrvale jäänud või tõrjutud või ei ole lihtsalt kaua sõna saanud, kas on pigem nende endi valik või, või miks nad on siis kõrvale jäänud. Ei, ma ei öelnud nii moderid, rõhutan seda kõrvalejäämist, sellepärast Arak figureerib pidevalt ajakirjanduses, aga lihtsalt ütleme, nad on võib-olla nagu jäänud kõrvale oma nende eetiliste probleemidega. Maad ei ole esitanud nii laiale publikule, nagu siin on, ütleme, lugejaskond, neid ideid nende autorite puhul ei saa rääkida sugugi mitte kõrvalejäämisest, nad kõik figureerivad eesti kultuuris ja Marisa Watkins arvad ju igasuguseid preemiaid ja niimoodi tunnustatud kirjanikuna. Et ma ei ütleks, et siin seda probleemi nüüd oleks, aga mina võtsin muidugi oma sellisest lähiringkonnas need inimesed, kes kirjutavad eetikast, aga õnneks tegi heie Treieri väga head intervjuud ka nendest inimestest, kes noh, ütleme kuuluvad noh, ütleme noorema põlvkonna juurde ja need väga sobivalt täiendavad seda ja ma ei näe seal mingisugust lõhet. Selge on see, et noored inimesed tegelevad rohkem ajalise maailmaga, võis selle olevikuga aga vanemad inimesed tegema Levad rohkem samaga, aja neljanda mõõtme, selle igaviku, eks ole, paratamatus, seda te kõike sõna ja kui kunagi natuke vanemaks saad loodetega ise, eks ole. Ega mind tähendab kahekümnesed, mingisugused igavikulised probleemid eriti ei huvitanud, kui nad mind erutasid mõnikord siis hoopis teises tähenduses. Praegu aga heie Treier on siis vastukaaluks sellele Janar Laappeni koostatud erinumbrile valinud välja nooremad inimesed, kellel on siis küsitud nende arvamust eetika kohta kunstis. Mille järgi sa need inimesed valisid, miks just nemad ja kas nad kuidagi tasakaalustavad siis seda teist seltskonda? Ja ühesõnaga, see on traditsioon või ma olen püüdnud igas ajakirja numbris, kus keegi külalistoimetaja võtnud endale mingi ühe teema, siis ma olen püüdnud sättida põhiosasse mingisuguseid materjale, mis haakuvad või täiendavad või või noh, ühesõnaga vaatavad sedasama teemat veidi teise nurga alt. Ja siis ma olin nagu tükk aega mõtlesin, et mida ma nüüd põhiosas pean tegema. Aga siis tuli mõte, et kui tõesti Leonhard Lapin on valinud sellised inimesed nagu harra Olav Maran ja Mari Saat ja ütleme, noorematest Maarja Undusk ja siis tema enda artikkel, et siis võib olla tunneks huvi sellise noore, tema põlvkonna selliste inimeste vastu, kes on tekitanud probleeme, ütleme, kas siis avalikkuses või kunstimaailmas ja noh, ütleme, et kelle käitumine ei ole olnud nagu üks-üheselt mõistetav või vastuvõetav ja ma püüdsin muidugi neid rohkem saada, aga siis lõpuks sain intervjuud või õigemini tekstid kolmelt inimeselt siis Anders Härm, kunstihoone kuraator Mari Sobolev ehk siram, kes on grota rektor, noh, ütleme siis selle Köleri alternatiivse Befovensi kooli rektor Pärnus ja siis kolmandaks Andres sütega ka Tartu nii-öelda Karlova radikaal, kes on teinud terve seeria siis poliitporno maale ja need viima kunstihoonesse maa lükati tagasi, noh sisuliselt nagu tsenseeriti. Et noh, lihtsalt kuulata, mida neil on öelda ja, ja noh, tegelikult kui ma neil palusin seda teemat nagu puudutada, siis vastused või artiklid tulid nagu Kosena kohe noh, umbes niimoodi, nagu nagu nad oleks oodanud iga hetke, keegi neilt küsiks, et milline on sinu eetika. Et see oli nagu hämmastas, hämmastas minna, et see ei olnud niimoodi, et et ma ootan paar nädalat, millal nad oma artiklit saadavad, vaid see tuli kohe nagu Kosena. Ma püüdsin veel ühte ja teist kunstnikku panna kirjutama, aga siis kas sattus halvale ajale, et nad olid väga hõivatud või, või olid mingid muud põhjused ja siis huvid teataval kombel just selles ajavahemikus puutusin kokku kahe Soome kunstiteadlase, mari cropalaga kes Helsingis kaitse 199. aastal oma doktoritöö teemal kirgede eetika. Ja noh, kuna selle raamatu kinkis siis kohese sõna eetika jäisel nagu tulikirjas mulle mällu ja siis natuke uurisin seda doktoritööd ja see osutus täiesti ebatraditsiooniliseks asjaks. Ta oli kirjutanud siis selle Belgia prantsuse naisfilosoofi Luzzyrica rai filosoofia põhjal kes on no ühesõnaga ka olnud selline noh, võib öelda radikaale, et kui, kui ta oma filosoofia tõttu või oma ta on kaitsnud kaks doktorikraadi ja ühe nende pärast kaotas oma töökoha ja endine siis lokaani seminaridel osalejad, nii et ühesõnaga selline ilmselt siis prantsuse kontekstis radikaalne filosoof, kes kirjutas veebikast ja sugupoolt eetikas soolisuse eetikast, mis on nagu huvitav vaatenurk. Katrin Kivimaa on kirjutanud temast nais- ja mees uurimisajakirjas Ariadne lõng. Aga noh, kuna see ei ole internetis kättesaadav ja kuna paljud loevad seda, et siis palusin Katrinil veel kord Iringorois kirjutada, seal siis selle meediku eriga Kui me nüüd lepiksime kokku, et on sellised mängureeglid, et see kunsttee on justkui nagu pooleks tehtud, mõlemad olete nagu ühe kummagi poole sellest teinud kas teil nüüd selle vastaspoole jutumärkides siis vastaspoole kokku kogutud kirjutisi lugedes tekkis ka selline tunne, et noh, siin on nagu mingi selgem vastandus olemas või kuidas ta nagu Ta vastas toimetaja kokku kogutud tekste vaatasite, kas tekkis mingisugune positsioneerimine? Tundus, et need seltskonnad on niivõrd eriilmelised, ma kuidagi ei tahaks nagu eriti uskuda seda, sest lõppkokkuvõttes on kõik ju üksikinimese enda asi. Absoluutselt ei ole, sest näiteks Irigoray, mis tema nagu põhiteema või kuhu ta lõpuks välja jõuab, on armastus ja nüüd, kui vaadata sellest erinumbrist, Mari Saat jõuab lõpuks välja armastusele. Ja samuti Sirje Runge, suur töö, mis reprodutseeritud, see on pealkirjaga suur armastus, täpselt nii et noh, minu arust see, mis nendest mõlemast plokist välja kostab või nagu sõelale jääb, on, on see nagu nagu ainuke lahendus või, või noh, sihuke peamine lahendus on nagu armastus. Ja noh, teine asi, see, et noh, kui ma vaatan nüüd tänapäeva sõda kunstisituatsiooni üldse, siis tegelikult sihuke vastandluste problemaatika on nagu siiski väga lihtsustatud lähenemine üldse sellele situatsioonile, sest küsimus on pigem selles, et nüüd ootamatult, minul ootamatult, siis minu noorpõlves oli asi teistmoodi on tekkinud ühesõnaga terve hulk erinevaid kultuuriruum ei saagi ju nii olla, et Anders hirm, kes eks ole, kuulub kunstihoone sinna maailma ja kuulub, ütleme võib-olla selle klubikultuuri juurde, mis, mis, kes teda ümbritseb ei saagi ju elada samas kultuuriruumis ütleme, Juri kes on pikemat perioodi täiskarsklane ja tegeleb, ütleme, seal meditatsiooni ja kristliku temaatikaga, noh rääkimata ola manalist, kes kulub ühesõnaga mingisse kindlasse kogudusse ja ja, ja kui inimesed ühel või teisel põhjusel ei aktsepteeri ühe või teise eluviis ja no ütleme, Maarja Undusk on nüüd antud juhul, eks ole, suure perekonna ema, kunstnik ja kirjanik, eks ole, tema jällegi elab vaieldamatult teistsugust elu kui elav Mari Sobolev, eks ole. Nii et et nad, nende, ütleme, eluviisid ja, ja elustiilid võivad olla täitsa erinevad, elavad täiesti erinevas kultuuriruumis aeg-ajalt kokku puutuvad ja, ja selle tõttu sõnaga, nagu kõrvalt vaadates võib-olla selline kaose situatsioon ja ja igas kultuuriruumis kehtivad ka oma teatud eetilised põhimõtted või, või ütleme, eluviisid või suhtumine ellu, sõnaga mõnes kultuuriruumis sülitatakse tänavale ja juuakse uhkelt, Riina teises, ühesõnaga noh, ütleme alkohol saatanast ja sinna viinapudeli poole ei vaadatagi, aga omal ajal osa, nagu, kui süveneda nendesse erinevatesse kultuuriruumidesse need samades alal inimesed, kes esin, esindavad neid erinevaid ruume saavuti sõnaga nad jõuavad ikka lõpuks sedasama probleemide ringini välja, milleni on jõudnud kõik need suured õpetajad, kes neid kõiki. Ma mõtlen inimkonda laiemalt, on varem või hiljem õpetanud, et me jõuame lõpuks kõik sinna sinnamaani välja, olgu võsanaga meie performans või häbenege, sest omal ajal me tegelesime juba sama asjaga meil, eks ole, ate ning nagu praegu on see performance'i kunst olgu nad kui ajud tahesusena, aga lõpuks ikkagi inimene on kehaliselt osana määratletud, osana aga inimene vaimselt. Ja inimesel on antud ikkagi kindlad piirid siin maailmas, neid kiirei suuda ta nii või teisiti ületada, pingutage kui palju tahes, eks ole. Olgu ta kui hiilgav vaimusuurus tahes, ta jõuab ikkagi lõpuks samasse punkti erinevates kultuurides oli samuti ka sellega, kui siin tekkis vahepeal, eks ole, tohutu islamivaenulikus nüüd kui on hakatud tõlkima islamikirjandust ja ongi ilmunud kogu selle islamimaailma kohta eesti keeles palju ju tekste, ma arvan, et väga paljud inimesed on hakanud aru saama, küsimus on aega, terrorismis ei ole üldse niivõrd seotud sõnaga islami niikaua kuivõrd maailma üldise poliitilise situatsiooniga võitlusega näiteks turgude pärast võib-olla, mis ja, ja et, et see, et konfliktid oma sõnaga hoopis teisel tasemel mitte üldsegi inimeste ja nende maailmavaadete ja vaimsuse tasandil ei ole mingit konflikti, siis me teame näiteks noh et Pariisi ehitatud seal terve hulk mošeesid, mis teenindavad prantslasi, mitte ültse araablasi, eks ole. Just käisin Peterburis ja minu meelest Peterburist, et maailma linna juba see, et seal 20. sajandi alguses ehitati uhke mošee tatarlastele Peterburg oli kõige suurem tatarlaste linn sel ajal nagu ka eestlaste liin, eestlasi elas ka Peterburis mingi 200000 20 sajandi alguses ja mošees. Mul on ta tehtud, ta töötab ühesõnaga, läheb natukene eemal, on seal üks omaga budistlik tempel jälle küljest löödud korda tehtud 20. sajandi algusest. Et sa iseloomustava sõnaga sellist maailma linna ja just erinevaid kultuuriruumi, mis seal olid juba ammu enne seda, kui nad meil siin tekkisid, eks ole. Et selles mõttes ühesõnaga sellist vastandlikkus vastandlikkus ilmneb võib-olla tänaval asuva üks ütleb seal tumedanahkse inimese kohta neeger või teine ütleb, et sünkini või, ja, ja seesama kini ütleb, et sina oled jälle mingi kahvanägu ja nii edasi. Et selles mõttes, et see on väga-väga primitiivselt tasandil, võib leida vastandusi, aga sellisel vaimsel tasandil laienenud kunstnike tasandil ma ei usu, et need vastuolud oleksid üldse olemaski. Eetika moraal kui rääkida eetikast, siis ilmselt kuskil sõnaraamatule kriidele, moraalile, kui läheb jutt moraali, põlisläheb jutt usundile. Me siin saates hiljuti Harry Liivrand väitis, et seoses selle Kunstnike Liidu aastanäitusega eesti kunstis on üpris palju viimasele sellist religioosset temaatikat. Kuidas teile nüüd tundub, Leonhard Lapin, teie näete nagu seda nooremat põlvkonda, aga sealt äkki tuleb mingeid selliseid teemasid? Olete nõus selle väitega, teema on rohkem üllataski viimasel sellel ülevaatenäitusel, et see teema on väga aktuaalseks muutunud ja erinevates põlvkondades seda religioosset temaatikat oli, ühesõnaga kas otse või kaude oli väga palju sellele näitusele üllatavalt palju. Ja nii, et selles mõttes, kui me läheme raamatupoodi, mina ei ole näinud raamatupoes iialgi nii palju erinevatele religioonile pühendatud kirjandust. Järelikult ta sõnaga turg nõuab seda. Et ma juba mainisin islamikirjandust, aga budistlikku literaat tuur ei ole ka nii palju olnud kunagi sõnaga, isegi mina ei jõua neid teoseid läbi lugeda, kuigi mulle pakub erilist huvi just budistlik kirjandus, kui seda ilmub, ühesõnaga, rääkimata kristlikust literatuurist, rääkimata igasugustest eripoodides, kus on veel ühesõnaga kõike muud, ainult eesti keeles, aga ma võtan juurde need keeled, mida nagu siin on võimalik lugeda, siis see on tohutu hulka sõnaga, mis ilmub, järelikult on tal olemas tarbijaskond, eks ole. On ka veel kohalike näidata, eks ole raamatuid terve hulk ilmunud, nii et selles mõttes, kuidas ikkagi suund on ikkagi sinnapoole väga tugev, ilmselt ikkagi see materiaalne küllus ja tarbimine inimesi üksinda ei rahulda kaubanduskeskuste kõrval ikkagi töötavad täie hooga igasugused sektid ja, ja grupid ja rühmitused ja, ja kellega ma ka aeg-ajalt kokku puutunud ja minu meelest väga köitev näiteks minna a klubi koosviibimisele, kus inimesed näiteks argipäeva lõuna ajal räägivad mitte rahast vaid räägivad jumalast, näiteks kuidas nad on hingeliselt pääsenud näiteks alkoholist, eks ole, kuidas nad sõnaga vabanenud kiusatustes, mis on neid viinud huku äärele, kus nad on jäänud kõigest silma, varandusest, perekonnast kõigest ei oska, nad on leidnud sõnaga koha seltskonna, kus nad saavad abisõna ja nad on õnnelikud inimesed. Mind üllatab lausa selliste inimestega kohtumine, ühesõnaga see on värskendav. Et me ei teagi seda, et see on tegelikult selline valdkond, mida ajakirjanikud peaks lausa sõnaga nagu uurima, rohkem sellega võib-olla tegelema, sest ehtis kihistuse, mõtlesin kultuuriruumi on tekkinud väga palju juba nii palju, et kui vanasti nagu aastal 80 veel võib öelda, silmasin Tallinnat kui linna ja kui kultuuriruumi, siis nüüd ma ei ole ma seda absoluutselt, mitte ei hõlma ka siis, kui mulle antakse elada 100 aastat, aga ma arvan, et see nüüd tohutu muutus, mis on tekkinud meie maailmas, eks ole. Kui nagu möödunud aasta näituse pilgasi Silmest kiirelt mööda lasta, kas peale selle kunstnike liidu aastanäitus oli ka mõni koht, mõni asi, mis jäi meelde sellise ehmatava? Ma ei teagi, religioossasega. Orelikooslust nüüd nüüd mind üldiselt ei ehmata absoluutselt. Aga ehmatav eetikapuudusega. Ilmselt tuleb sellel puhul nagu vahet teha, et, et üks asi on selline individuaalne tasand ja kui seal religioossus muutub ideoloogiaks selliseks poliitikaks või noh, mingisuguseks riiklikuks asjaks, et siis siis ta nagu ei ole enam. See. Et no paratamatult iga religioosses muutub varem või hiljem ideoloogiaks Aga noh, et kui, kui tegemist nagu reaalsete juhtumitega, kus narkomaanid tulevad välja oma sõltuvusest, kus inimesed saavad terveks, kus nad sõnaga, kui reaalsed muutused nende elus indiviidi tasandil. Et seda ei saa nagu ignoreerida. Et ega see eetika nüüd nii väga valitsev ei ole, sellepärast ilmselt ka ütleme sihuke elitaarne välja nagu, mis seal ikkagi ühiskonna väljaannete hulgas on ikka hullu elitaarse väljana hulka sõnaga nagu kunsti ei tegeleks selle probleemiga, et selles mõttes siin oli just küsimused, ebaeetilisi tegusid, no neid kohta või iga päev salaja igal sammul, ühesõnaga et kui neid ainult neid tähele panna, siis on elu päris masendav, et ma näiteks peaniga töötatud päeva järel, kui ma liigun linnas ringi, minema koju ja tegema süüa perekonnale, sellepärast et see toiduvalmistamine puhastab muuseas kõige paremini organismi negatiivsetest emotsioonidest ja negatiivsest energiast. Sest et selliseid ebameeldivaid situatsioone ja ja suhteid ja süsteeme kõike näeb ja nii tohutult palju, aga ma täna ühe inimesega rääkisin sel teemal ja seoses selle numbriga ta ütles, et aga lohutav on siiski see, et maailm püsib koos, see tähendab ühesõnaga neid häid inimesi, eetilisi inimesi rohkem. Kui rohkem oleks teisi, siis oleksin täielik sõda ja kaosest kaos, valitses, et Eesti ühiskonnas endiselt kogu läänemaailmas valitseb kaos ja miks kardetakse sõnaga seda islamimaailma seed üldiselt islamimaailmas ilmselt ei ole nii suur kaos, et seal on teatud selgus ja vaimsed ideaalid on küllaltki selgelt paika pandud, kultuuriruum on terviklik, eks ole, mis sest, et paljud asjad keelatud, aga kultuur on läinud ja vägivalla. Aga ta on terviklik ja, ja ütleme lihtsa inimese elu, kes viis korda palvetab päevas Meka poole on väga hästi ära selles mõttes, et otsime Eestis inimesi, kes viis korda päevas ööpäevas tegelevad, ütleme vaimsete asjadega, kes pöörduvad, ütleme, mingi vaimse vaimse sfääri poole viis korda päevasest ikkagi suurem osa massist teeb seda sõnaga tõsiselt või uskudes, mida teevad juhtivad ideoloogid või millega nad spekuleerivad, seda me ei tea, ütleme, nende islami maailma juhid, eks ole, võib-olla mõned on seal ka väga tõsised usklikud, aga mass ikkagi üldiselt on ühesõnaga usklik ja teeb seda asja väga tõsiselt ja taiwani, saage noh, väga hea näide nii omaaegsest Iraanist, kes pöördus kapitalismi poolesse, kapitalism. Inflatsioon hävitati seal kaunis kiiresti rahvamassi poolt ära, sest inimesed ei tahagi tarbida islamimaailmas inimesed ei tahagi tarbida, kõrbe rahvad on ühesõnaga, jättes nüüd Kuveidi ja need naftariigid välja, nad ei ole kunagi midagi tarbinudki, meil on kõrbeliivas, on aga neil pikalt karavaniteed, eks ole, isegi plaan on rajatud karavani rütmile, koraan on luuleteos, eks ole, mis on rajatud karavani liikumise rütmile kõrbes. Nad ei vajagi senist tarbimisnagu meie ja kindlasti ma olen kohanud ka selliseid inimesi ka meie ühiskonnas, kes ei vaja kõike seda ja ka mina ei vaja nii palju, ühesõnaga igasugust elektroonikat ja seda muud sodi, mida siin müüakse, kui teda müüakse ja pakutakse välja, ma ei taha muutuda ütleme, tarbimise orjaks. Ma teen oma lähedastele ka etteheiteid selles küsimuses, et kas meil on ikkagi vaja seda uut televiisoreid või uud seda, seda vana käib ka väga hästi, eks ole. Ja ma hea meelega keeraksin kella iga hommiku üles, mees ei võtnud küll mul mingit energiat, aga kui palju raiskab see neetud patarei võib-olla seda looduslikku kooslust, lõpuks kui teda koguneb miljardite inimeste käest kokku, nii et selles mõttes need küsimused on küllaltki komplitseeritud, keerulised ja tasub uskuda neid inimesi, kes on asjadega tegelenud tõsiselt ja sügavalt, kui me räägime mingisugusest kultuurist, mille poliitikast, ideoloogiast, mille suhtes me oleme väga kriitilised, eks ole. Kujutage ette, millega Stalin sai kõik Venemaal hakkama. Aga kui sa lähed Moskvasse, on absurdne. Paradoksaalne see, et mis oleks Moskva ilma nende Stalini-aegsete pilvelõhkujat detaja metor, oota, mis on maa alla ehitatud, kommunistlik paradiis. Ilma selleta ei oleks Moskval üldse identiteeti või näiteks ma lähen Rooma. Rooma vanade imperaatorite kõrval on linnaosa. Mis on turistide vaatamisväärsus, mis on 20.-te aastate klassitsismi son ehitatud Mussolini poolt, eks ole, see on ainukene väärikas arhitektuuriansambel Rooma Empere aegsete hoonete kõrval, eks ole. Et siin on ka väga palju paradokse. Mul oli näiteks Moskva arhitektuur ja kõik äärmiselt vastumehel ja nüüd on mul olemas ajaline distants. Ma olen selle vene võimu all pääsenud, tänu jumalale. Ja ma enam ei võta seda kompleksiga. Seda nautisin nagu spetsialist ja ma olen venelastega rääkinud, sest ega venelased ei taha enam modernismi. Vene praeguse aja arhitektid, noored arhitektid ja rääkimata minu põlvkonnast, kes tegid modernismi, on kõik muutunud usamaga klassitsistlik, eks nad ühesõnaga teevad klassitsistliku history tsistliku arhitektuuri. Teoreetiliselt põhjendavad seda ja põhiline põhjendus on see, et vene inimene raha investeerida ehitusse ei taha nähagi modernismi, sest modernism meenutab talle kahekümnendat sajandit vene rahva kannatuste aega ja praegu igal pool kerkivad Venemaal ainult Darlikest sammastega majakesed. Jah, see on see Eestis vastupidi modernismist tähendab meile nagu vabadust. 20. Ja, ja meil on nüüd ütleme praeguseni interratsionaalne ja klaasist ja metallist modernist, seda, seda ei taheta, neid hooneid, seal on aga väikevenelane, kilone raha, ta tahab saada saunaga seda Mirus, kus ta maailma veneri, kultuuri, kulda, ajastut ja kui me näiteks oma arhitektuurikontseptsioonide rajama ainult sellele oma modernismi ja siis me läksime. Sest ma ei mõista ühesõnaga väga paljusid asju, mis juhtub ka mujal maailmas. Sest noh, teatavasti näiteks koguse kasahhi uus pealinn, see on ehitatud ühesõnaga Ameerika arhitektide poolt klassitsistlikus stiilis seest pargis on ühesõnaga arhitektuurikool, mis põhineb ballaadi ballaljonismile ja ühesõnaga ehitab nendele uute impeeriumide pealinnadesse klassitsistliku arhitektuuri Raidana modernismi. Nii et tegelikult on sama, aga asi on palju mitmekihilisena keerulisem kui me arvame. Et selles mõttes peab äärmiselt ettevaatlik olema. Võtame ka, ütleme näiteks kunstnike Harritega, õpetaja, Maretiga ajaliselt tootlikud, me peame andma neile hariduse kogu arhitektuuri ampluaas, mitte sõnaga kitsalt see selle selles trendis, kus praegusaegne ütleme, läänearhitektuur on või kuhu on orienteerunud, ütleme üks või teine koolkond. Sest jällegi küsimus on erinevates kultuuriruumides ja nagu räägitakse, et tänapäeva maailm kujunevad sedasama võrgukujuline maailm sunnib sedasama uurima uurima mitte ainult ühesõnaga kristlikku traditsiooni, aga kõiki muid traditsioon Seoses selle arhitektide ültse kunstnike õpetamisega, ma tahtsin küsida, et rääkida kunstist, eetikast ja kunstniku eetikast, mida sa siis üldse tähendab, et kui üsna selge on see, et milliste nii-öelda eetiliste küsimuste valikutega peavad tegelema, kas jälle needsamad teadlased, poliitikud, klooniad ja muud inimesed, aga millised on need eetilised küsimused või valikud, mis kunstniku ees seisavad, mida sa eetikakunstis tähendab? Minul Sobolev ütles nagu täitsa õigesti, et noh, tema järgi kunstnik on igal juhul eetiline, ükskõik, mis ta teeb, kui ta ei kasuta, ei kuritarvita oma kunstis nõrgemaid, kes ei saa iseennast kaitsta nagu lapsi ja loomi nagu sellises halvas mõttes. Et nad kannataksid sellepärast, aga siis Sobolev ütleb, et noh, kui, kui kunstnik iseennast kasutab oma tööde puhul, et noh, siis on kõik. Ja sütevaka defineeris nii, et tema eetikonna ausus, et noh, tema ei kannata Ta poliitikute silmakirjalikkust ja siis tema astub selle vastu välja demona aus siis tema on demokraatia. Et noh, et kui meil Eestis valitseb demokraatlik ühiskonnakord, et siis järelikult tema demokraatlik nagu kodanikujulguse žest on teha sellist räiget poliitpornotööd, maaliseeriad. Ja noh, Anders Härm jõudis ka selle aususe punktini, et noh, ühesõnaga tema peab nagu enda ees ausaks jääma. Et siis noh, see on nagu eetiline On ikkagi tundub ma tea vaielge vastu või lükake ümber, aga mulle tundub, et Eesti on ikkagi niivõrd liberaalne ühiskond, et siin selline eetilisusest rääkimine lõpuks maabub ikkagi apologeetikasse, et kuidas iseenda tegevust ära põhjendada. Mis te arvate sellest? Ma mõtlesin ka, nagu ma saan aru selle teema sellisest mitmemõttelisust noh umbes niimoodi, et kui sa kasutad seda sõna eetika, et siis sa oled apriouri juba nagu puhtaks pestud ja õige ja nii edasi. No nii nagu oli ajalehes konkreetne poliitik, kes tegi ilmselgeid sigadusi pettis inimestelt maja välja ja siis, kui temaga tehti intervjuu, siis ta nagu kuidas niimoodi tugevasti üle, et kõik on eetiline, sest paberid on korras juriidilised dokumendid ja ta millegipärast kasutas sõna eetiline, mis oli nagu eriti silmakirjalik, et võib-olla et see sõltub ka kontekstist, et et võib-olla mõnikord inimene, kes räägib eetikast, seda reaalses elus ei ole või noh, et see on nagu selle poliitiku puhul Küsimus on aga selles, et, et noh, mina olen muidugi Eesti poliitikas ei lähe üldse mingeid mingisugust erilist eetilisust, sest sest praegune see keeruline poliitiline situatsioone, kaos toob ilmekalt esile kuidas üks poliitik ühel päeval käitub ühte moodi, teine päev teisel päeval teistmoodi inimesi, keda ta ma põhja materdanud või poliitilisi jõude, mida ta absoluutselt ignoreerib, et ta siis järgmine päev nagu embab ta sõbralikult sedasama inimest juba ja praegu minu meelest just eetiliste poliitikutena tõusevad esile need, kes üldse selles võitluses võimuvõitluse ja ei osale, sest on unustatud ära siukseid lihtne funktsioon, et demokraatlikus riigis mitte võimulolijad mitte rahvaisad, vaid nad on, ühesõnaga rahva teenrid. Aga see sündinud Lääne-Euroopas on sündinud ja seeläbi suure võitluse Raatjastan võideldud siiamaani, tegelikult võideldakse läbi kahe sajandi oma valatud verd selle nimel osa naela ja selles võitluses kasvab välja kaks olulist osamäega printsiip. Üks on solidaarsus, mis Eestis täielikult puududa, samad ja teine on konsensus, mis on ka meil lapsekingades ja otse solidaar. Vabaduse puudumine on ka põhjuseks, on, aga miks meil on probleemid hariduseks, mis meil on probleemid meditsiinis. Miks meil on sotsiaalprobleemid, sest me võime politseinike palka tõsta kasvõi 25000-ni kuus, eks ole aga see ei lahenda meie kuritegevust, eks ole, kõik meie need probleemid on just sellest solidaarsuse puudumises, meile kingiti demokraatia, meil pole selle eest võidelnud, meie võitlused demokraatia nimel lõppesid, ütleme vabadussõjaga ja sellega meie demokraatlikud võitlused lõppenud sõnaga. Suured teemade suured põhjendused, aga ma kordaks seda, onu küsimus ka teile, härra Lapinad. Kunstnik, mida ta oma õpilastele õpetad? Selle eest ma võin väga hea meelega rääkida, sest seda ma õpetan, on seal olemas, selline programmiline valem noorele kunstnikule on, on, asi on nimelt selles, et et kui mina olin noor kunstnik, siis mina arvasin, mina olen loo ja nüüd on mulle selgeks saanud aastakümnete jooksul, mitte mina jälle Laaja, vaid ma olen vahendaja. See on andnud mulle sõnaga, nimetagem teda ükskõik kelleks, kuidas keegi tahab, kas jumalaks või lohutuseks või mingisuguseks kosmeliseks printsiibiks. Aga on andnud mulle üles anda seal, aga sellest on teosed, mida ma üldse ei tahtnud luua. Aga ma olen pidanud neid tegema sellepärast et mul on selline ülesanne, et need mõned asjad olnud vaevarikkad, näiteks liiga töömahukad või liiga kallid. Ma olen pidanud koerdama aega raha tööde nimel, mis mind alguses köitnud kuidas on, aga ma ei ole nendest pääsenud. See tähendab seda, et, et kui ma olen vahendaja, mul on ülesanne, mul on kohustus ja ma seda ülesannete kohustust ei täida, siis see kõrgem jõud meditsiin hävitab Marzanage, käin Allama hävin, et olla osana hingeliselt puhas ja vabalt peama sõnaga tegelema eelkõige sellesama ülesande täitmisega. Ma pean jõudma selle ülesande arusaamiseni, see tähendab, ma pean kogu aeg ongi ma iseenda sügavusse ja avaldama üha rohkem iseennast. Ja see puudutab näiteks ka väga lihtsalt lihtsalt maailmaga värvide vahel kumera kõnelen värvidest, siis ma ütlen õpilastele unustage kõik värviteooria, tunnustage Hyclarvi tradid, siis me teame, et ühesõnaga näiteks moes olevaid järve töötatakse välja ärimeeste rühma poolt aitavad spetsialistid ja see puhas äriline ettevõte, et vot sellel aastal on moes ühed värvid, järgmine aastal moes, teised värvid ja nii edasi. Et inimene näiteks ka värvide puhul peab usaldama iseennast. Ta peab jõudma iseendani, sest igalühel meist on oma värvi vahel teaduslikult tõestatud, sellepärast et et ühed inimesed on värvipimedad, teised ei ole sinna vahele, jääb veel terve hulk inimesi, tähendab mõned inimesed näevad värve absoluutselt radikaalselt teistmoodi kui teised juba juba lihtsa asja puhul. Kuidas ma ühesõnaga oma kunstiteos, mis värvidega ma teda teie tõuseb päevakorda see sügavalt isiklikke sõna, aga suhe maailma ja meie siin maailmas ei ela teise inimesena. Me elame sügavalt isikliku elu. Kõik Me elame sügavalt isiklik elu ja kui me jõuame selle sügava isikliku elu Raadundmiseni, sest kunstis on see Vusti hea külg, on see, et kunstnik pühendab piisavalt vaba aega iseendaga tegelemisele. Siis me oleme vabad, me ei lase ennast manipuleerida kapitalismil, ei kommunismile ei islamil budismi mitte millegi, mitte ühelgi õpetusele ideoloogiale, lase manipuleerida, see aitas ka, ühesõnaga minu põlvkonda, näiteks nõukogude ajal, kus oli valitsev kommunistlik ideoloogia ja me olime sõltunud, muutunud ja vabad, seda tundsid ka ametiisikute sõnaga, keelasid meid ära sellepärast et näiteks me tegime poliitilisi, mingeid väljaastumisi või töid, näiteks keelati härrade ilu, ütleme Malle Leis maalis liiga ilusaid pilte, Tõnis Vint joonistas liiga ilusaid, naisakte öeldi, heideti ette seda, et see liiga ilus. Mitte ainult see, et noh, poliitiliselt vale või õige sõna, aga sest noh, ütleme nautifiguuriga võtamist. Aga kui see figuur oli alasteemiga ilus sisse, järsku enam ei kõlvanud nõukogude ideoloogidele. Et siin kõigi inimeste probleem, et me jõuame iseenda äratundmiseni ja, ja saame aru oma ülesandest, mida me sõnaga peame selles elus täitma, muuseas teerada, mida mööda me käime, see noorusest vanaduse poole läheb üha ahtamaks. Me hakkame üha rohkem tegelikult aru saama, mis on meie ülesanne, eks ole, mõni mõni ütleme, kunstnik muutub prohvetiks või mõni rikas inimene hülgab paranduse ja, ja läheb, eks ole, kloostrisse just sellel samal põhjusel, et ta saab aru, mis on tema ülesanne, miks mõni inimene läheb kuhugi abistama, teisi vaeseid või sõidab hoopis Aafrikasse, eks ole. Ja ei olegi vaja nii radikaalselt selle asjaga tegeleda on ju väga palju korralikke perekonna emasid ja isasid, kes hülgavad kõik selle kodanliku elu ja hakkavad tegelema hoopis mingisuguse, täiesti uue asjaga. Kõik sugulased ümberringi vaatavad ja imestavad, isegi pahandavad, miks see juhtus, aga inimene leidnud oma ja ta sisemiselt õnnelik harmooniline, sellest saab ju niimoodi aru, et kas inimene tallab oma õiget rada või mitte juba selle järgi, kas inimene sõnaga rahumeelne, heatahtlik, abivalmis, sõbralik, avatud sõnaga sellest saab aru, kui inimene rahutub isane, ta ei ole millegagi kogu aeg rahul, siis see näitab väga selgesti, et midagi, midagi häda on temaga näiteks neid Eesti poliitikuid. Ma võin väga hõlpsasti analüüsida, öelda kohe, et kellel on sõnaga mingid tõsised seksuaalprobleemid ja kellel on identiteedi küsimus. Logiseb, eks ole, sest mõni on saanud võimu juurde liiga rakult, ta ei ole veel ära arvata ja õpetajad on väga romantiline. Jaamilast olen, on teie õpilaste, sealt siis poliitikuid ei ole ega ei tule ka poliitikutele. Pane seal kõva akadeemia. Selliste tuld ja tõrva saavad poliitikud aegutel küllasena. Ilmselt on ikkagi tegemist nagu eetilised probleemid nagu konkreetsed ja konkreetsed valikud, mida igapäevaelu ette lükkab. Aga noh, ma mäletan, meie oma ajal lugesime või vähemalt mina kuulsin Boris Bernsteini loengut kunstikriitiku eetikast või kunstiteadlase eetikast. Ja noh, ma vähemalt kuulsin seda loengut ja lugesin tema artiklid, aga ma ei tea, kas praegu enam keegi räägiks sellistel teemadel nagu iga iga inimene oma erialase professionaalse tegevuse käigus ta tuleb mingite valikute ette, ta peab nii mingeid valikuid tegema ja ilmselt siis see on ka see hetk, kus ta on sunnitud mõtlema, et noh, et mis põhjal, mis printsiipidel ma neid valikuid teen. Ja siis tekivad sellised eetilised See ka nagu, nagu hämmastav facted. Et noh, kui me räägime meediates, siis need on küllalt küünilised, eks ole, kui kunst tegeleb nagu selliste kaasaegsete meediatega või meediakunst, siis Ta peab nagu tegelema selliste elu küünilise poolega, aga samas nagu maailma juhtiv videokunstnik pilva joola. On täiesti religioosne, noh, kes loob oma hiigelsuurte videoinstallatsioonidega Eesti kiriku, noh, meeleolu. Nii et sa lähed sinna, elad viis tundi ja sul on ajataju kadunud. Ja siis järsku öeldakse, et nüüd pannakse galerii kinni. Et vabandust, palun minge nüüd minema siit. Et noh, et, et see on nagu fenomenaalne. Et noh, et ta on ikkagi number üks nimi videokunstis maailmades. Olgu tänaseks lõpetame tõdemusega, et kõik on alati keerulisem, kui esmapilgul paistab. Kunstil on kahtlemata mitmeid funktsioone. Kas on üks või mitu eetikat, see jäägu esialgu küsimuseks. Stuudios olid heie Treier, Leonhard Lapin. Saatejuhid Anu Allas, Jandrest, Russak. Kuulake meid jälle nädala pärast, pühapäeval kell 18 15. Kuulmiseni kunstpunkt.