Tere, mina olen Anu Allas. Tega olete saadet KunstiAir ja täna me räägime briti videokunstist õieti näitusest, mis on praegu Rotermanni soolalaos ja räägime Eesti kunstimuuseumi kuraatori Hanno sasi ja kunsti lase, Karin Laansoo, ka mina käisin tänasel näitusel ja mis seal salata, ilmselt sain osa ainult väga vähesest osast töödest. Nimelt see näitus on väga ajamahukas, ma ei kujuta ette, kas keegi teab, kui mitu tundi seal neid videosid kokku on. Aga ma selle natuke vähem kui tunni jooksul suutsin siis ära vaadata umbes paar-kolm võib-olla rohkem. Ja kõigepealt, kuna ainus inimene meist näljast siin ilmselt kes on kõik need videod ära vaadanud, on Hanno Soans. Kas sa oskad öelda midagi selle terviku kohta, et millised need videot. Kuid laias laastus on, mis on mingisugused põhirõhud? Oskate seda kirjeldada kuidagi? Jah, et selles mõttes on sul õigus, et seal nagu mõnedki teised näitasid siin sellel aastal videol arhiivi põhimõtetel osaliselt üles ehitatud, et seal on kaks Screeningu boksi eraldi, eraldi mitme tööga ja see on ka sisesel kataloogis kirjas, kuigi ma ise lugesin niimoodi eraldi kokku, et palju see aega võtaks ja see on üks mingi kolm tundi ja 15 minutit on nagu kogu programmi läbimine, mitte et see nüüd tingimata vajalik oleks sellest üldpildi saamiseks. Et osad videod ongi sellise arhiivi ülesehitusega ka ise, kus on, no vaata seda materjali, vaatad mõned kurioosse näite, sealt saad aru, et 45 minutilisest videost olete näinud mingeid fragmente vähemalt nagu teadet, milles asi, see on, nagu selles mõttes on üks sel näitusel olevates töödesse hlangeeni ja Jeremy telleri folkarhev nagu mingis mõttes võib seda kirjeldada kui ühte tööd, millest saab selle näituse ülesehituse ühes ülesehitusest kaaluv selles mõttes nagu võtme töödet. Tüübid ongi võtnud kätte ja mitmete mitmete aastate jooksul käinud kuskil Briti väidetel külapidudel ja traditsioonilisi mingisuguseid kirikukuplite õnnistamisi filmimas või jalgpallimatšil, kus on fännitiimidel mingisugused rituaalid, enne kui nad oma meeskonna lähevad, siis nagu võidule aitama. Et seal on väga palju sellist argist briti igapäevasegus, popkultuuri, mingite veidrate usundite Päevikute, või mingisuguste vanade materjalide üleskaevamise ja ümber Monteerimisega mingis mõttes üks asi võib-olla veel, mida ma tahaksin rõhutada selle näituse puhul, et ta läheb nagu tagasi ühe videokunsti algus missiooni juurde. Kui 60.-te lõpul tuleb Sony parta Pack Camera müüki jaa, kunstnikuks ka videotehnikat kasutama, et noh, nüüd on see nagu igapäevatehnika tõuseb, tore, kuidas me kõik hakkame filme tegema lõputult ja kuidas video kuulub kõigile ja pole mitte kellelegi, tähendab spetsiifiline kunstiala, et ei ole videokunsti, kateedrid ega midagi, kõik võivad teha videot. Siis paraku kui see videokunsti algusaega teoreetilisi vaidlusi elavdanud, nagu, nagu mõttekäik realiseerub kuskil üheksakümnendatel 90.-te lõpus nende eriti väikeste käsikaamerate ja kodustuudio võimalustega. Et, et see on nagu huvitav, et ma arvan, et kuraatorite valitud positsioon nagu omandatud dialoogid selle lähte lähtealusega, et video võib pühapäeval olla nagu videopäevik või midagi sellist. Nagu ilmselt Wiiralt seal oli, nagu see sketšid ja black või. Aga on see nagu väga ilmselgelt selline kuraatorite valike kuraatorite positsioon või või milline see laiem kontekst on, et see on alati muidugi selliste nii-öelda välismaa näituste puhul küsimus, et eesti videokunstis mõni nähtus nagu tekib, et see kontekst on nagu vähemalt meie oma oma ruum on nagu niivõrd kitsas ja väike, et siin, nagu seda asetada, paigutada ja kirjeldada, on suhteliselt lihtne, aga kas seal mingisugunegi trend, kas seal mingi mainstream ka mitte ainult briti videokunstis, ma ei tea. Kas seda on väga kerge öelda nendega. See on, ütleme niimoodi, et kahe tuhandete alguse trend, et selles mõttes, et 90.-te noh, põhiline videotrend on ühele suurele sellisele installatsiooni kujundile sageli läbi mitme monitori tuginev videos niisugune, kus sa lähed ruumi ja see, see üks video paratamatult võtab siis sinu üle võimust. Seesama trend, mis ma arvan, et on eesti videomeistri, on ka, et ja, ja mitte ainult meistri, vaid eesti video kõige tugevam osa. Kui on toomikul video, mille pildi kestus, eks ole, on neli sekundit ja siis on kuus sekundit tühja ruumi, kus me vahepeal oleme lihtsalt pimedas toas, siis see on otseselt nii risti vastupidine kui on ütleme sellele videopäevikulaadsele video jutustusele, kui vähegi võimalik No see on Briti Nõukogu näitus, kui briti nõukogu, kui institutsioon on suuresti ellu kutsutud, selleks et teistele riikidele tutvustada seda Suurbritannia liikus, tõi Inglismaa liiklust, et mis te arvate, miks on Britney video puhul valitud välja just nagu sellised teosed, mis mis rõhuvad nagu mingisugusele koduootusele ja miks ei ole seal ühtegi suurt pompöösset tööd, miks on kõik tööd nagu sellised, mis tundub, et tahetakse nagu jäädvustada mingisugust seda osa Suurbritanniast, mis Joe nagu haiglaid No sellepärast, et seal on biti kunsti sees, needsamad arengud on äratuntavad, et, et seal on nii ilmselge, ütleme vastandumise soov, vastupidi, tegemise soov. 90.-te alguses 90.-te keskpaiga jaan Martti põlvkonnaga, mis oli noh, ühe kujundi keskne võimalikult noh, ütleme üles forsseeritud kujundi keskne ühtaegu Katarsisele ja teisalt nagu sihukesele distantseeritud irooniale mängiv, et noh, see on kõik otseselt vastupidine kahtlemata sihukeste institutsioonide nagu briti nõukogu ülesanne on kogu aeg ka rahvusvahelisele areenile toota, uut põlvkonda, toota midagi, mis ei oleks see, mida kõik juba teavad, et see vastandumine, ma arvan, et on seal väga teadlik No see tegelikult ka siis uus põlvkond, kui vanad need kunstnikud on umbkaudu? Kui usutav see visioon on, siis? Sünniaastad on enamikul ilmselt 70.-te keskpaik. Noh, siin paketis on nagu Wolfgang Tillmann, eks ole, kas see 2002 preisi ja siis Jeremy teller, kes sai nagu nüüd asi, et noh, et eks nad niimoodi tavaliselt oleneks, et 33 kuni 35 Ometigi tundub nagu kummaline olnud võetud just nagu selline lähtepositsioon nagu selle kogu kokkupanemisel, et vähemalt nagu mind panin küll kõige rohkem selle näituse puhul imestama see, et need on meil britis kantselei, briti nagu näitus ja ja siis me näeme nagu töid, mis karjuvad lausa sellist provintslikust endast välja, kus on nagu selline suhtumine, et see võib olla ükskõik kus, Suurbritanniasse ei pea olema London Sibiaal maades citys ei pea olema mingisugune keskus, see peab olema midagi sellist, mida ta seostate ütleme Suurbritannia viga, Damien Hourstiga, kes annab praeguses ütleme briti meedias pigem selline Järjekordne sellebrete noh, ma ütlen, see on selle kunsti sisemiste arengupotentsiaali tega nagu seletatav, et ühel hetkel, kui kõik need märksõnad ütleme, meedia keskmes olemine ja selline biennaali kunstlikult nagu suuria fokusseeritud kujundiga sai noh, natukene liiga tuntuks selleks, et olla nooremale põlvkonnale huvitav siis kõik see, mis sealt võimalikult kauge, tundus vastupidi, nagu fetiseerus või ma arvan, et seesama folkar kaev on nagu kõige parem näide sellest, et noh, et kui kaugele nagu just nagu selle igapäevafetiseerimisega nagu mine saab. Kindlasti võib öelda, et uues pilti, kui siis üldse on nagu väike raskesti määratletav ja selline mille puhul meil tekib kahtlus, et on see nüüd lööv kujund või pole see järsku üldse kujund. Nagu huvi huvikeskmes. Aga ma nimetaksin kindlasti ühe põhjusena ka nii-öelda videokunstiajaloo ja alguse juurde tagasi minekut, mida iseenesest videopäeviku formaat endas sisaldab. Et kui me räägime briti videokunsti algusest, siis me räägime aastast 71 ja David hoolist, kui ta tegi siis Edinburghi festivali tellimusel 10 videot šoti televisioonile, mis siis 10 päeva jooksul anti eetrisse ilma igasuguste tiitrite selgitustega, vabandust, et ta ja sisuliselt tähendas see seda, et suvalisel hetkel saatepäeva jooksul võis näiteks teleekraanilt näha kraani jooksva veega ja ekraan siis täitus põhimõtteliselt nagu akvaarium. Ja siis läks nagu tavaline saade edasi. Et David hool nagu nii-öelda telesekkumisega tõesti kehtestas ennast Britney videokunsti võtmefiguurina, ta on see olnud või oli see, kui nii põhimõtteliselt 90.-teni välja et video nii-öelda kohtunud televisiooniga neid telesekkumisi telliti temalt veel ja võib-olla nagu selle popkultuuriga kohtumise seisukohalt oli veel üks oluline aastaarv 93 kui otsese viitena sellele esimesele telesekkumisele tellisentivee uue, nagu kuuest osast koosneva sarja David hoolist, mis siis nagu rahvusvahelises eetris nii-öelda ette mängiti. Aga kas keegi oskab öelda, mis kaalutlustel televisioon selliseid sekkumisi nälgiv? See oligi ilmselt selle perfomance festivali osa lihtsalt briti kunsti ajaloos ei olnud sellist telesekkumist ennem olnud ja minu arust kas see mitte ei olegi üldse esimene kord, kui kunstnik nagu teleekraanile taolisusega trügib kummardama. Televisiooni poolt või kunstnikku, vaata kas ta pressib ennast kuskile nii-öelda sellesse suurde meediasse või, või suur meedia kasutab teda siiski millekski ära. See likvideerida oli initsiatiiv ja tema idee ja selles mõttes, et üldiselt on nii, et idee tasandil ei olegi teda ennast ületatud just selle koha pealt, et, et mida siis nende mõne sekundi jooksul sealt ekraanilt näidatakse. No vaata sealsamas, me ei saa seda ka unustada, et seal, videokunsti algusaegadel oli see aktivismi momente, see kujutlus, et uus tehnoloogia teeb inimestega, aga mingisuguseid uusi asju inimesed muutuvad ja niipea, kui me saame nagu televisiooni vabastada sellest väga selgest ajakirjanduslikust raamistusest, mis sellest rituaalist, mis, mis alati võimaldab ainult ühesuguseid asju, niisuguseid küsimusi, ühesuguseid vastuseid. Et niipea toimub suurteadvuse muutumine ja juhtub midagi väga olulist. Televisioon ei ole enam see ajupesuaparaat, millest seebivahtu sulle pähe valatakse, vaid seal on võimalus täiesti teises revolutsioonilise suhtluse võtmes suhelda nende 1000 inimesega ja tuhandete miljonite inimestega. Ja seal oli väga ilusti sellel võrguleheküljel, kus räägiti ülekandest, mis kunstikriitik rääkis, et ta oli seda näinud juhuslikult ühes külakõrtsis Vanameeste kõrtsis olles seda ülekannet, sedasama järsku telepilt, kes normaalne, rääkivad pead või, või mis iganes. Parasjagu see kaader seal oli, katkes ekraanile, ilmub mingi ülaosas mingi totakas ekraan, kus hakkab vett voolama, eks ole, ja see täitub. Kirjeldas seda, kuidas telekas läheb vett täis ja kuidas need inimesed, kes on selle ajalehte lugenud, nagu üks vaatab, teine vaatab siis lõpuks nagu kõik jõllitavad seda, et noh, et mis seal nüüd toimub, tähendab, seal, see ei ole esimene kord, ilmselt nami on paigi tuntud seesamune lõkketuli, mida ta telekas üle kandis endiselt varasemaga on, on sarnane meid meditatsiooni kujund. Aga samas noh, see Edinburgh festival, mina kujutan ette, et see, kes toona selle algatuse tegi, oli keegi härra Richard Marco, kes enim festivali korraldas. Kes oli ka esimene, kes näiteks Joosep poisi kutsus Suurbritanniasse ja kes oli noh, ütleme selline väga, väga mõjukas vahendaja figuur ja, ja noh, neid, kes on mänginud veel niimoodi kahetudele, telesuhtlusega on, on videoklassikutest veelse taglastavis. Et see oli lihtsalt nagu toona mingi mingi teema, aga nüüd on küll nii, et need erinevatele kompanii koostöös Aadsgounsuliga suisa tellivad selliseid Eriline puu minust oli üheksakümnendatel, kui vaadatagi, millised näitused toimusid nii-öelda olulised videokunstinäitused Inglismaal, siis üle ühe on telespetsiifiline või mingi Telega flirti või sekkub projekt, et et nii huvitav on jälgida seda ajaloolist rektori, kuidas videokunst nii-öelda kohtuda Telega ja siis nii-öelda 90.-te alguses siis selle koosluse sööb ära nagu popkultuur. Et neid erinevaid sümbiootilisi koosolekuid näeb sellel elektri Köffi neid seal päris mitmeid. Aga selline hipilik praktika siis nagu vahepeal ei toiminud enne üheksakümnendaid või noh, tekib kohe küsimus, et kui videokunstnikuna on see formaate tegelikult samad, on nii-öelda söödav tele jaoks, kas ei olegi siis nagu selle kogu voolueesmärk nii-öelda pääseda eetrisse nagu läbi selle hipiliku ideoloogiat paisata see ikkagi välja kas need olidki tõesti siis niimoodi üksikud eksperimendid alguses ja siis asi jäigi jänni, enne kui popkultuurihaid järjekordselt mõtlesin, et sellega saaks nagu jälle publikut juurde. Ta tõesti näeb sedamoodi välja, et see 71. aasta eksperiment oli selline, jäi sihukeseks üksikuks hääleks, siis oli mingi paus ja selle teema üheksakümnendatel, olles nii-öelda pikalt ja pidevalt uuesti tagasi. Ja, aga kui elektrik, asi nagu tegelasi vaadata, siis samas nad nagu tehniliselt ja ideoloogiliselt lähevad tagasi nende eelduste juurde, mida siis 60.-te põlvkonda kohutavalt huvitasid, aga aga mul on tunne, et noh, kõik see pakett, mis ennast tähendab päeval nagu kunstivideona kehtestab ta on, on tingimata mingisuguses poleemilisi suhtluses nii-öelda selle normaalsusega, noh, et kui, kui telekehtestab normaalsust seda, kuidas kaamera just nagu objektiivselt maailma edasi annab, siis noh, kindlasti nad tahavad olla kuskil seal piiri peal, et just nagu jalga ukse vahele saada, aga eristuda mul on pigem niukene tunne ja mul on tunne, et Meie jaoks ei ole see teema, et tahaks nagu võimalikult suurt publikut. WCd dialoog Telega oleks selline, et noh, nüüd me siis ka nagu oleme teles või kasutame televõimalused. Kõik need näited ongi nagu sellest normaalsusest tiirdumise või mingi mingi hälbe või katkestuse tekitamine telepildis normaalses saatekavas programmis. Peas jookseb normaalses saatekavana ja see nii-öelda tegelikkus või autentsus või ütleme, normatiivi väline pilt, väärtust lõpp läbi selle, et olgu nad siis mingisuguse klassikalise video sketši näol, üks lemmiktöid kahtlemata sellel näitusel on kirjangi jämmereguluschneri. Selles mõttes klassikaline videosketšid kunstniku performans kaamera ees, kunstnik teeb midagi, sest see on täiesti täiesti neutraalne. Aga ilmselt ka päris iseloomulik on see, et mida ta teeb kirja, on üks noorema põlvkonna nagu tuntumaid tüüpe sellega tuntuks saanud. Et ütleme siin paari viimase aasta jooksul on ta töötanud korporatiivse kultuuri nagu esteetikaga ja tõekspidamistega ta on ühtlasi ise olnud nagu palgalisele tööl ka nagu ärikonsultandina. Ja video siis seisneb selles, et ta on endale võtnud isikliku veenvuse, treeneri sellise esinemistreeneri ilmselt mõne väga kalli konsultanti, see seen toimub kuskil pilvelõhkuja kontoris, taustasein on üleni klaasist ja siis lähteülesanne, ta peab kõnet pidama, kõnet pidama ja alustama seda MINA OLEN kerjang. Ma olen revolutsionäär siis ärikonsultant, kelle ülesanne ongi siis anda inimestele nagu veenvus, nõustada neid sellel alal timmida täpselt, et mis on see kõige-kõige veenvam publikuni tarbijani jõudmise viis. Instrueerib siiski ongi, kuidas seda ja isenesest siuksed haid parki ja 60.-te lõpu 70.-te algusesse kuuluvat lauset öelda. Kui me vaatame kas või seda tööd näiteks, millega folkarqaiv üks kaasautor Tšeremidele oma töö paisi sai, see oli see Orgeevi lahingu taaslavastamine ja ka siin selles materjalis, Me näeme, minnakse nagu suure huviga taastama või rekonstrueerima mingisugust psühholoogilist või kultuurilist kliimat mis võimaldas 60.-te lõpu, 70.-te alguse radikaalsuse, olles samas teadlik, et situatsioon ei võimalda samade žestidega samasuguseid ühiskondlikke muutusi saavutada, et me ei ole sellel ajal, kus toimuvad mingisugused liberaliseerimise suunas tugevad nihked, et see nagu on tunda näiteks sellest, kuidas slõugan vaatab tagasi David Lengi, Kingsley hooli, aitakse diaatrilisele kommuunile või samasugune selline tagasivaatav aspekt on video Rutsi, meid Mihhaatkor, kus siis kunstnik rekonstrueerib 80.-te lõpu, politsei arhiivide, lindistuste, ühte subkultuuri, mis umbes aastakese kestis Londonis, politseile valmistas suurt muretseda gängid, mingid droogid, mingid jamad ja tema jaoks on see politsei arhi võimalus Egonstreerida, mingisugust autentset, subkultuurset efekte. Me saame sama samasuguse paradoksi, et politseiarhiivimaterjalidest töödeldakse ümber mingisugune lugu mida see materjal algselt toimetamata viisil kindlasti ei tahtnud edastada, selline nagu pingutatud ümbert pööratud võitjaletiline suhe nagu sellega, mida kaamera on mingis teises ajas üles. Aga huvitav, et Suurbritannia sellistele asjadele tavakunstnikud ligipääs on, aga kuidas see nii-öelda lugu on kokku miksitud, millisesse nopsise selline konkreetne näide võiks esitada teks tehnika poolest. Arusaadavaid videokunstnik ei taha seal jutustada nagu sellist noh, tavalist videolugu, mida võiks ma ei tea kuskil BBC kahes pärast õhtuseid uudiseid eetrisse lasta kas seal on üldse mingi hoovatav stoori? Kas noh, tavavaataja seisukohalt sa saad ilma selgituseta aru, mis seal toimub? Ma arvan, et see huvitab või muidugi sa saad, aga muidugi ei ole ta kindlasti nagu otseselt selline näed siis oli see asi, siis juhtus nii, see ei ole nagu ajaloo rekonstrueerimine ajaloo raamatut tükina, vaid ta on, on selle rekonstrueerimine isikliku materjalina, ta on selle ümbertöötlemine, vot mul on siin see asi, ma valin siit need eredad momendid välja. Ja mul on tunne, et, et see võimaldab edasi anda seda, et vot siin kunagi sellel hetkel oli nagu mingisugust intensiivsust, mida võib-olla praegu ei ole. Aga ma vaidleksin sulle vastu selles suhtes, et nagu välistaksid ütleme selle põlvkonna või selle elektripaketi videokunstnikud kindlasti selle et Nende lõpp-produkt ei tohiks olla nüüd jutustab või ei tohiks olla selline korralik dokumentalistika, seesama lukk, showleri Kingsley, hooli video. No mulle tundub, et täiesti sobiks kümneste uudiste järele. Noh, seal on see jutustus täiesti olemas, et mul on tunne, et mingisugust sellist ühtset printsiipi on väga raske tuletada sellest, kuidas nad oma materjali kasutavad, et pigem see printsiibi aluseks on nagu noh, et üldse, mille vastu huvi tuntakse, noh nagu sa ütlesid, et kõik kipuvad kuhugi võssa ronima, mingisugust marginaalset otsima. Ma ei ole selle võsa ajal provintsiaalsuse näitega nagunii väga nõus, et loomulikult on raske leida mingisugust ühtset märksõna, kuhu suunas kõik need videod kuhugi rihivad, aga samas üks teema küll, mis sealt mulle silma torkas ja sellest käri ongi. Videos rääkisid Onjust, korporatiivne Inglismaa nii-öelda kontoriinimeste valgekraede rutiinse elu kuidagi kiiksuga vaatamine, et seal on üks video, mis minu arust väga hästi sobiks börsiuudiste järel kus on siis kujutatud mingisuguses stabiilses kontoriruumis kolme inimest roomamas mööda koridore veeretamas ennast mööda seinu ja põhimõtteliselt Aelamas kuskil kassaluugi ees, et see genereerib nagu selle kerjangi videoga suhteliselt võrreldava, täiesti absurdse meeleolu. Jah, seal oli ka töid näiteks, mis mulle silma jäid kus oli kasutatud ilmselt mingisuguseid amatöörkaadreid mingitest diskotantsuvõistlustest või sellistest, noh mitte küll ja pidudest, aga siis nagu täiesti normaalsetest ajaveetmisvõimalustest mis oli nagu kokku miksitakse, mingiks väga kummastavaks heli ja pildi koosluseks. Oliver veini, miks neid üks asi, mis mulle meelde jäi, oli nagu öeldud, ma võin eksida, kuna ma ei ole näinud väga suurt osa nendest töödest, aga jäidki pressideksi retoorikat. Talle kohaselt kõneldakse tutvustuses küll sellest, et tegeldakse alternatiivsete eluviiside uskumustega ja püüdleks avardada arusaamisi sotsiaalsetest süsteemidest ja käitumiskoodi eest ja natukene on juttu sekkumisest õõnestamisest, ühesõnaga sellistest suhteliselt agressiivsematest strateegiatest kunstis. Aga mulle kuidagi tundus kogu see näitus sellise väga reisi Gond meeleoluga ja nagu see tunne tekkis, et kõik need sotsiaalsed normid, käitumiskoodid ja, ja muu taoline on juba niivõrd avar, et tegelikult noh, mida seal enam sekkuda on või pigem seal tegeldakse lihtsalt selle nagu suhteliselt sujuva reflekteerimisega, et kuidas te arvate, et kuidas nad siis sekkuvad või mida see sekkumine tähendab või mida sa avardamine tähendab, kui ma lähen sinna näitusele, kuidas minu arusaam, et seal võivad siis avardada mingi tohutu hulga fragmente, selliseid, mis nii-öelda lahutavad meelt, ma tahan nagu huvitavad, aga noh, nad ei raputa, ei ole selliste realiseeritud sotsiaalsus, selliseid ühiskonna nii-öelda valupunktide puudutamisi, mingeid selliseid asju seal pidada siis nagu eriti ei täheldanud. Jah, just hinnangul seda natuke sedamoodi, millest muidugi lõputult on, räägite popkunsti puhul, et et olemegi siuksed kuulid, aga nad ei ole isegi nii väga kuuli, et nad ei julge selliseid väga külmadega sellised pigem nagu positiivsed või selle süvenemisele iseenesest ei olegi nagu väga suurt tähendust võimelt sellele, see on nagu selline. Surfamine satud nagu mingile failile ja siis nagu vaated käega süveneb. Kindlasti on see võti või üldnimetaja mingis mõttes on selline nagu, nagu sa ütlesid, iisigoving aga millele ma paneksin siis juurde, et isikowinga argiKauks, kui, kui need kunstnikud peaksid nagu tegema videol no näiteks mingisugusest politseinikust siis see video kahtlemata ei näitaks meile seda politseiniku teenistusrelv käes Hormamas narkoparunite jälgedel. Vaid Ta kujutaks seda momenti, kui seal politseiniku õhtul võtab oma selle mundri seljast ära ja just seda momenti, kui ta helistab naisele ja küsib, et mis ma jutuks teeme, süüa või noh, kindlasti huvitab neid nagu see hetk, kus tegelikult paljastub ilma igasuguse sellise ajaloo pretensioonita. Ilma igasuguse aja, loolisuse või olulisuse või suure sündmuse pretensioonita paljastub nägu, tegelikkus neutraalse, kohati igav, vana, aga samas nagu kummalisena ka, et nats, siuksed asjad on maailmas olemas ja alati olemas nagu miljon rohkem üllatavat asja, kui me oleme võimelised neid tajuma. See on ka ilmselt üks põhjus, miks, nagu seda näitust ei saaks võtta või kirjeldada, kas mingi retoorilise pressiteksti tasandil väga meedia, kes näitusena hoolimata sellest, et need on videod, et need on eksponeeritavad selle nelja ruudulise ekraanina üsna pea, aga nad vähemalt mulle tundus, nad ei ole kunagi meediaga eriti seotud, sest nad ei räägi esiteks mingit lugu. Esita meile mingit kangelaslikku jutustust, mis on justkui igasuguse kunsti, kultuuri, kirjanduse ja filmi ja ka meediamaastikueesmärk. Ja nad samuti ei kasuta ju neid võtteid tegelikult. Kuidas teile tundub, kas need pildid, mis teil silme eest läbi lasksite, kas need meenutasid midagi meedia pärast, kas teil tekkis mingi tunne, et see võiks olla nüüd telepärale? Andres, kas sina ei ole veel jõudnud reality tiivide aega? Ei, mulle tundus see liiga üle käidud oma suhtumisega. Ükski neist ei mõelnud mulle käega mingi dokumendiga välja arvatakse kuuekümnendatude. Jah, ma olen nõus põhimõtteliselt, ega see, mis on, need olid, kus ma ei, ei julge küll väita, et seisund näituselt täiesti puudub, sest et reality tiivi buumiga seoses ma ei karjunud vaatama tundide viisi korteris olevaid inimesi, kes kõik, mis nad selle perioodi jooksul teevad, on nad käivad köögist teevad ka võileiva ja siis vaatavad telekat edasi, et ma ei arva, et siin peaks tegema sellist vastandust. Aga samas, mis puudutab seda argiga, siis see on selline hästi huvitav valik, hästi huvitav autoripositsioon, ta ei ole selline üheselt nagu oma naba jõllitamine ja ei ole teisalt ka selline agressiivne, mingi ründav taktika ongi vaatlus või huviobjekti suhtes. Et mulle säästi sümpatiseerib ja kui ma nüüd praegu lasen mõttes läbi seda pildirida ja mis mul jäi meelde kõikidest nendest 15-st videost, siis sa näedki umbes sedamoodi välja, et kõigepealt on hägune lumesadu, siis on tantsiv poiss veepudeliga ja siis on groteskne vana inimene. Sellise rosolje see näitus kuidagi lõpuks pillima ajus tekitab ilma teravate vapustustaja ja sellise muude tugevate emotsioonideta, aga samas väga meeldiv emotsioon. Ja mis me sellest argiigavesest siis võime järeldada? Ongi nii, et inimestel on igav ja, ja seetõttu nad teevad kunsti. Ma arvan, et see ei ole mitte nii, et kunstnikul, kes valib kujutamise objektiks selle, mis eeldatavasti peetakse nagu igavaks, on vähem igav, et noh, ütleme. Ei nojaa, aga ta vaieldamatult ta ei ole valinud kujutamisobjektiks Bushi, Iraagi sõda, nälgivaid, nälgivaid lapsi, no mida iganes sellist nii-öelda globaalsemat. Kuigi igavese, ilmselt globaalse Hullem kui Bush, Iraagi sõda. See tapab rohkem. Ma arvan, et kui tagasi tulla mõtte juurde, mida Andres enne ütles, et argisuse teema ja see, et kust see kunst siin siis meil on, ma tahaks tagasi minna artikli juurde, mida ma põgusalt vaatasin selle näitusega seoses sedasama motiivi juurde, et mingis mõttes need tüübid lähevad tagasi sinna, kust video rõngas ja noh, raamiliselt, et miks nagu kõik need tüübid no kas või seesama David hool skulptor iseenesest, et mis ta nüüd hakkab siis neid videosid tegema. Et videokunsti üks lähtemotiive on, et kunstnikud said teha asju, milles neil ei olnud nagu spetsiifilist videokunsti käekirja, mis ei olnud selline kunst, kunst, kasutate ka väljendit. Et ta nagu kunst kunsti ja siis on nagu elukunst, et mis ei ole nagu automaatselt kui Systatud, nii nagu noh, marmormaterjal, mis pühitseb skulptuuri klassikaliselt. Et video andis selle vabadused, mängida materjali, mis on olemas, mis ei pea tingimata olema elust nagu kunstina lahti lõigatud, sihuke suursfäär alati vaatad, nii et noh, seal teispool ekraani seal juhtuvad suured sündmused. Ma arvan, et programmiliselt terve selle näituse ja isegi arvalitelusele põlvkonna suhtumises on seda, et tühje nüüd suured sündmused see on palju huvitavam, mida garderoobitädid, et peale seda, kui muuseum kinni pannakse, kui see ta muuseumis klubi kinni pannakse et just minu kaamera ette jääb, on nagu see, see kõige huvitavam asi, et ta ei pea olema nagu. Huvitav on väiksem detail. Et maavärinat ei saa, on väiksed elektrilised võnked, mis on nagu. Ma ei tea, kas see tähendab, et meil on saadetud selgeid sõnumeid. Põhjalik, sest Suurbritanniast midagi taolist postajaloolisest maailmast Filmikunsti kohta on keegi öelnud, et et film on nagu elu kusteni, igavad kohad välja lõigatud. Et siis on nemad Lizzcock. Sellised kataloogid selle moto üle Ma väga imestasin, mida sa sügisesel kataloogi peal, aga, aga see on ja siis vastupidi, et, et siis on need igavad sisse jäänud ja siis video on see, kus on huvitav. Aga põhimõtteliselt on võimalik küsida vähemalt ühelt kunstnikult, et mida ta siis arvab sellest elust õppides tundma töid teeb nimelt kunstnik Torsten Lauzmann kes tuleb ka Tallinna ja räägib oma tõest. Millal see toimub ja? Kolmapäeval, 20. aprillil samas näitusesaalis kell viis õhtul. Ja igaüks võib tulla ja küsida, et kuidas on teha igavat videokunsti ja milline see temadegan. Lets kiosk on 25 minutine. Rahunilt Tokio Impression. Jah, sobivatest inimestest tänaval eesti keele üritaks tõlkide pealkirja siis kõlakse. Kioskime, aga lets, kius, lets kiosk, kioski. Kunstikriitik Johannes Saar on kirjutanud selle sama näituse kohta, et artikli pealkirjaga vähe ruumi, pall, kisa, see tähendab, et justkui nendes videotes on väga palju inimesi ja väga palju lärmi. Kas on teie arvates õige või on see mulje teil samasugune? Tekib mingisugunegi tudu, ahistas ängistus sellest koosolemisest v nagu vakku suuretusest või midagi taolist. Kuigi see, mida alati, kui Eesti kunstikriitik satub Veneetsia biennaalil, siis ta tuleb tagasi ja ütleb, et, No üldse ei olnud mingisugust selget pilti, et noh, et maailmas on rohkem asju Kui juhtumisi nagu inimene jaksab korraga vastu võtta ja vot tekib kohutav frustratsioon, et järsku midagi jäi toimumata, järsku. Nagu ütleb lärmi, siis põhiosa töid on jagatud kahe ruumi vahele, kus nad siis neid saab ilusti istudes järjestikku vaadata. Et erinevate tööde heli 11 ei sega. Ja minul ei jäänud küll meelde mingid lärmakad ja ütlevad, et kuivõrd hoopis väga melanhoolne ja aeglane lumesajuga ja ilmselt autoaknast filmitud külapildiga video. Selles mõttes peaks need videod ja just seda maailmasuuruse frustratsiooni leevendama, et kui nad tegelevad just nimelt mitte suurus ja nad ei sunni midagi tajuma midagi tohutult suurt ja globaalset, vaid süvenevad just sellistesse väga väikestesse asjadesse. Nojaa, aga suure globaalse jaoks, meil on ju kõigil olemas, üks on hea lahendus, üsna halb lahendusega. Vaata, need väikesed asjad on kõik sellised. Pagan seda teab, mis on hea ja mis on halb ja mis on huvitav ja, ja kas meie elu on huvitavam kui nende elu seal ekraanil, aga, või vastupidi, et kui sa rääkisid ka sellest kus siin on see Supersioon vis, esin, püüa midagi radikaalset ümber mängida, see on seal, aga see ei ole nagu tandite revolutsioon, see on alati viie minuti revolutsioon. See on täpselt see kõike ulatuv argise vaatamine nagu korraks, nii et meie kaader on võib-olla natukene harjumuspärasest paigast ära, niiet. Tal on seal täitsa selline tunne, et mul ei sunnita midagi peale, mind ei üritata milleski veenda ja mul ei taheta midagi müüa. Et kui ma kirjutan alla sellele mõttele, et vaataja ei saa enne midagi kogeda, kui kunstnik ei ole seda kogemust omanud ja üritanud seda edasi anda, siis seda tungivat püüdu seda kogemust edasi anda seal ei ole, on väiksed argidetailid väga tavalises olekus maitse asi, kas istub või mitte. Pretty video kahest Rotermanni soolalaos kuni kaheksanda maini kuulasite saadet kunst, äärm stuudios olid Karin Laas ajan, ma saan analisi, Andres trassak. Kirjutage meile aadressil kunstajate erg. Ja kunstisaade järgmine eetris jälle nädala pärast. Pühapäeval kell 18 15, seniks kuulmiseni.