Täna on Eesti lipu päev, sedapuhku juubelisünnipäev, möödub 125 aastat lipu õnnistamisest Otepää pastoraadist. Palusin stuudiosse Eesti lipu seltsi esimehe Trivimi Velliste, et rääkida sel pidulikul päeval meie lipust ajaloost ja tänasest tähendusest. Arvan, et just täna päev, mil võiks meelde tuletada meie inimestele Eesti lipulugu tere tulemast. Tere ja palju õnne Eesti rahvale, tema lipu suurel sünnipäeval. Eestlaste südame põksuma paneva värvikombinatsiooni sinimustvalge võtsid esimesena kasutusele kuuldavasti tudengid. Jah, need olid Tartu eesti soost üliõpilased. Sel ajal moodustasid nad üliõpilaskonnast alles nii-öelda kaduva vähemuse. Ja võimul oli ikkagi saksa pursi vaim. Ja õieti meie lipu lugu. Nende värvide avalik esitlemine on kurblooline on võib-olla isegi traagiline ja mõnes mõttes nagu lipu hilisemat saatust ette aima või ettekuulutatud. Nimelt kõige esimest korda nähti neid sinimustvalgeid värve avalikkuses 1882. aasta suurel reedel kui tookordne Vironia seltsi esimees Aleksander Mõttus pani endale pähe sinimustvalge tekli. Et värvid olid valitud eelmise aasta sügisel 81. aasta sügisel, kui need eespool juba nimetatud eesti soost ülipõilased otsustasid moodustada ühe eesti korporatsiooni, millele nimeks valiti Vironia. Ja esimesest koosolekust 29.-st septembrist 1881 on olemas ka protokoll kus on protokollitud, et valiti just need värvid, aga sealt ei selgu, miks valiti need värvid. Nüüd siis jah, järgmisel kevadel lihavõttepühade ajal otsustas siis nende valitud esimees, vana müts siis nende kolme värviga endale pähe. Ja siis ta sõitis seitsmendal aprillil 1882 selle sinimustvalge mütsiga voorimehega uhkelt läbi Tartu südalinna ja Rüütli tänaval. Troska peatati saksa pursid, rebisid ootusele mütsi peast viisid selle oma konvendihoonesse konvendihoones, siis leidis aset tseremoniaalne sele mütsi jalgade alla, trumpi minema. Nii et see on ikkagi väga tugeva sellise sümboli jõuga tegu. Mis siis võib-olla kuulutas tõesti ette seda kõike, mis nüüd järgnema pidi järgmise sajandi jooksul. Nii see siis tõesti ka läks, me teame, et sellest 125-st aastast, mil meil see lipp on olemas. Ümmarguselt ühe kolmandiku jooksul oleme saanud seda lippu vabalt heisata, kui peremehed omal maal heisata seda kui oma lipu, ilma, et keegi meid segaks või takistaks. Aga kaks kolmandikku sellest ajastu ei ole seda lubatud teha või oleme seda teinud läbi häda ja viletsuse ja vargsi ja salaja ja mitmel muul viisil. Siia hulka kuulub siis ümmarguselt pool sajandit okupatsiooni, 20. sajandi keskelt alates, aga siia hulka kuulub ka siis suur tsaariaeg oma suuremas osas, kus seda lippu krite avalikel üritustel ei tahetud näha, nagu näiteks ka laulupidudel 19. sajandi lõpul juba kui venestus oli päris tugevaks läinud, siis kästi ka laulupidudel lipud ära korjata. Nii et jah, ma kordan, et me oleme siis ühe kolmandiku ajast saanud seda lippu nii-öelda peremeestena vabalt heisata, kaks kolmandikku mitte ja see võib-olla peaks meid mõtlema panema kasvõi selle üle. Et nüüd, kus meil on see õigus ja luba seda teha. Et kas me iga korda oskame sellest võimalusest rõõmu tunda ja kas me vaevu, me, kas me viitsime headel aegadel kipub nii olema, et et lipu vaadatakse kui mingisugust välist protokollilist iseenesestmõistetavust, et mis nagu on nagu mingisugune asi nurgas, aga Tal ei pöörata tavaliselt väga suurt tähelepanu. Nüüd kui ajad lähevad raskeks, siis on tipu tähtsus ja kaal võib järsult tõustaja muutuda hoopiski olulisemaks suuremaks. Kuidas kujunesid välja need rahvusvärvide tähendused? No nende kolme värvi tähenduse kohta ei ole ka ajaloos päris täit selgust, sellepärast et nagu ma ennist mainisin, selles protokollis, kui need värvid valiti 1881. aastal Vironi asutamisel siis millegipärast ei peetud vajalikuks neid põhjendada, et miks just need värvid ja mida need tähendavad. Hiljem on muidugi tagantjärele püütud ka mälestustes ja, ja tõlgendustes ja hinnangutes neid värve, lahtisele, toda ja noh, seletusi on peamiselt kahesuguseid. Ühed on siis, mis on seotud ütleme meie looduse ja nii-öelda füüsilise keskkonnaga ütleme, sinine värv märgib, jätame meie sinist taevast, sinist merd. Must värv märgib meie mullapinda ja ka mulgi mehe Kuuba ja kuna mulgid olid väga olulised rahvusliku ärkamise ajal ja olid nagu selline meie rahvusliku liikumise eelsalk, siis mulgi kuub tõuseb esile musta värvi kehastajana ja valge värv märgib meie põhjamaalt talve meie lund. Et see on nagu üks viis neid värve lahti mõtestada, aga on ka selline abstraktsem filosoofilise, kus siis sinist värvi mõistetakse rohkem usu ja lootusevärvina musta, meie raske minevikku sümbolina ja valge värv on siis nagu pürgimine vaimuvalguse poole. Nii et need on sellised peamised seletused, aga noh, nendel on siin palju veel omavahelisi kombinatsioone ja mitmesuguseid täpsustavaid nüansse. Et see jääb arvatavasti igavesest ajast igavesti, et me jäämegi neid värve lahti mõtestama ja võib-olla on see ka mõnes mõttes hea, sellepärast et see annab nagu jätkuvat vaimutoitu, see on nagu mingisugune allikas, enegi, aateline läte, kust me siis saame, iga uus põlvkond saab uuesti edasi mõelda. Et mida need värvid kellelegi tähendavad. 2004. aastal toimunud isamaaliste laulude konkursile armastan sind, Eestimaa, kirjutas Risto Laur Kaari sillamaa teksti, selle laulu kolmevärviline. Kuulame, kuidas siin on neid värve lahti mõtestatud. Esitab Kaarli kiriku kontsertkoori kammerkoosseis Mikk Üleoja juhatusel klaveril Riina Joller. Kuulsime Risto Lauri laulu Kolmevärviline salvestist isamaaliste laulude konkursi lõppkontserdilt 2004.-st aastast. Kuidas kujunes trikoloor Eesti vabariigilipuks? No Eesti Wabariigilipuks kujunes ta järk-järgult. Kõigepealt ta muidugi kujunes üliõpilaste lipust eesti rahvuslikuks just sedamööda, et kuna need üliõpilased olid ju sellised vaimuvalgusekandjad ja venema, nimetasin mulk, mulgid muidugi kõigepealt, aga ka paljud teised igal pool oli, ütleme väga ärksa vaimuga koolmeistrid, kes olid nagu maa sool ärksa vaimuga taluperemehi. Need kõik vähehaaval hakkasid neid värve omaks võtma ka üliõpilastelt ja neid kasutati juba talu õuedel. Ka, ütleme, venestuse aastatel 19. sajandi lõpul. Ja niimoodi nad järk-järgult muutusid rahvale üldisemalt omaseks. Kuni saabus 1905. aasta, mis oli Vene keisririigis võrdlemisi tõsine niukene putuste aastase vallandusse Vene-Jaapani sõjast otseselt. Aga suur see vene ilma riik oli jõudnud oma arengus mingisugusena ülima piirini, et need mädanenud tarindid hakkasid kuidagi vappuma ja oli märke, et Vene riik võib-olla enam väga kaua ei püsi. Ja üldiselt peetakse seda 1900 viiendat aastat punaseks aastaks. Et see oli nagu selline klassivõitluse aasta, kus siis marksismil oli, oli suur tähendus ja muuhulgas siis tõusid esile ka enamlased, bolševikud Vene impeeriumis või siis sotsiaaldemokraadid laiemalt, Kaaesseerid ja ütleme kõik sellised, kes siis harrastasid klassivõitlust. Aga Eesti oludes unustatakse ära, et tegelikult Eesti puhul 1905. aasta oli veelgi enam sinimustvalge aasta muidugi taliga punane aasta. Aga tali sinimustvalge aasta, kus väga paisu tagant pääsesid välja rahvuslikult tunded ja rahvuslikud mõtted ja kuna siis selle vene revolutsiooni tagajärjel ka tsaarivõim tegi olulisi järeleandmisi pärast seda lubati ju ka eestikeelseid koole, erakoolidena ja niga asutajat ju kõige peatselt Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasium. Tookordset juhid, kes muide ka pärinesid EÜS-i ridadest said aru, et kõige tähtsam on anda sellist rahvuslikku haridust noortele eesti naistele, sest nendest saavad Eesti emad. Emad kasvatavad oma oma lastesse meelsuse väga tundlikus eas. See oli väga tark otsus, et niimodi sirguski siis selline esimene põlvkond, haritud eesti naisi, kes olid saanud juba siis eestikeelse ja eestimeelse hariduse. Vot sealt alates siis muutus ka sinimustvalgete tähtsus juba väga suureks. 1905. aasta meeleavaldustel oli punaste lippude kõrval väljaska sinimustvalged lipud tekkis nende vahel ka selliseid füüsilisi konflikte olid Tartus olid sellised ägedad venemeelsed tudengid, et kes ei talunud sinimustvalget lippu. Nii et ütleme niimoodi, et 1905. aastal sai sinimustvalge lipp oma võibolla esimese sellise võitluskogemuse või, või tuleristsed nii-öelda kergemas vormis ja see omakorda on siis juba nagu ettekuulutus sellele, mis mis järgnes siis, tosin aastat hiljem, kui nüüd puhkes siis päris suur revolutsioon. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel mida me nimetame veebruarirevolutsiooniks jaanis, tegigi Vene keisririigile lõpu. Ja siin muidugi tuleb nimetada ühte väga suurt sündmust, mis leidis aset, et seitsmeteistkümnenda aasta märtsis Petrogradis, impeeriumi pealinnas kus umbes 40000 eestlast tulid meelt avaldama kõigepealt Petrogradis, oldi jahmunud, et seal üldse nii palju eestlasi on, siin oli meeletult suur arv. Olgu öeldud, et see oli eestlaste arvul suuruselt teine linn maailmas kõige suurem oli Tallinn. Siis oli Petrogradi ja siis tuli Tartu. Nii et see oli ikkagi erakordselt võimas meeleavaldus. Ja seal oli siis sinimustvalgete lippude meri ja nende lipud on, nautis Eestile autonoomiat. Sisuliselt Eesti, siis tahtis saada umbes sellist seisundit, nagu sinnamaani oli olnud Soomes Soome oli olnud juba Vene keisririigi koosseisus autonoomne, aga nüüd oli siis noh, Venemaal demokraatia puhkenud. Ja selle demokraatia raamides leidsid siis Eesti poliitilised juhid, et nüüd on õige aeg nõuda Eestile üsna ulatuslikku autonoomiat. Ja muidugi see sinimustvalgete lippude meri ka selle autonoomiani viis Eestis oli autonoomia sai. Ja alates siis seitsmeteistkümnenda aasta suvest oli ühendati ka Eesti ala, mis enne oli kuulunud eraldi kahte kubermangu, Põhja-Eesti oli Eestimaa kubermang ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga koos Riiaga oli siis Liivimaa kubermang, Tartu, Pärnu, Viljandi ja Riia kuulusid ühte kubermangu nüüdismuudeti kubermangu piir, nii, nii nagu rahvas elas ja mis keelt rääkis ja tekkis siis Eestimaa kubermang juba nii-öelda eesti tähenduses. Ja loomulikult oli siis sinimustvalge lipp, see, mis seda kõike ühendage sümboliseeris. Ja nüüd oli vaja astuda ainult veel üks samm oli vaja siis jõuda täieliku riikliku iseseisvuseni. Ja selleks avanes siis soodne võimalus, kui tookordne enamlik valitsus Venemaal. Lenini ja Trotski juhtimisel ajas sellist üsna kummalist läbirääkimiste poliitikat. Saksamaavalitsusega Pristli Dovskis. Trotski tookordne kuulus lause oli, et ei sõda ega rahu. Lõpptulemus oli see, et Saksa väed otsustasid edasi liikuda. Nad olid juba Saaremaal olnud juba seitsmeteistkümnenda aasta sügisest aga nüüd veebruaris, siis kuna Bresti läbirääkimised tõid niukse kummalisi tulemusi sakslased leidsid, et nüüd on sobiv hetk meil edasi liikuda. Nii annad, siis hõivasid ka lõpus kogu Mandri-Eesti. Ja nii siis oligi, selles olukorras tekkis niisugune vaakum, et vene enamlik enamikud sõjaväelased põgenesid Eestist. Oli võimuvaakum ja Eesti juhid otsustasid seal ära kasutada. Jaa. Juba 23. veebruaril 1908 testis kõige esmalt kuulutati Eesti vabariik, väljas loeti ette iseseisvusmanifest Pärnu Endla teatri rõdult. Siin on mul ka üks fotoljonist lipusta, mis siis väidetavalt. Aga mul ei ole ka põhjustele väite õigsuses kahelda. Just lipust, mis oli siis ühe mehe käes, seal Endla teatri rõdul 23. veebruaril 18 ja see mees, kes seda lippu hoidis, oli Sauga kooli õpetaja Tõnis Hiibus. Ja tema Tõnisiibus on ühe tänase Pärnu tuntud kollektsionääri ja vanavara koguja Helmur, Aasamäe, vanaonu, vanaisa vend. Ja nõnda on siis perekonnareliikvia hoolikalt säilitatud ja nüüd on siis otsustanud see Elmut asemel seda avalikult eksponeerida. Ja täna kell viis on see Pärnu rahvale vaatamiseks Eliisabeti kirikus üsna unikaalne reliikvia, mis siis Eesti riigi väljakuulutamisel lehvis ühe mehe käes Pärnu Endla teatri rõdul. Et see on selline väga huvitav lugu, aga need Eesti lipu nii-öelda riigilipuks saamise lugu lõpuni rääkida, siis, siis ei olnud enam pikk maa edasi minna. Kui Eesti riik oli välja kuulutatud, siis tuli tal üle elada see kolmveerandaastane Saksa okupatsioon, mida nimetati rahvasuus mustaks suveks. Ja lõppude lõpuks, siis selle 18. aasta sügisel varises samamoodi kokku ka Saksa keisririik, nagu varem oli kokku varisenud Vene keisririik. Ja nüüd, kui see revolutsioon Saksamaal puhkes, siis muidugi oli ka saksa okupantidega kiire. Siit Eestist lahkumisega. Selle tõttu oli siis võimalik Eesti ajutisel valitsusel põranda alt välja tulla hakata tegelikult riiki valitsema mida nad ka tegid siis 11. novembril 1918, kui sind Tallinnasse aega platsil Õpetajate majas asus valitsust tegutsema ja sisenenud enam palju aega ainult 10 päeva hiljem juba 21. novembril tunnistaski ajutine valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks. Ja siis on esimene siis nii-öelda õiguslik akt, mis meil on olemas kirjalikult selle kohta et tegemist on juba riigilipuga, mitte enam enam rahvuslipuga. Ja kui Eesti oli vabadussõja võitnud talivabadussõjas võidelnud nende lippude all. Ja kui Tartu rahuleping oli õnnelikult alla kirjutatud, siis vajutades hinnaga pitser. Aga see pitser siis sõlmiti selliste sinimustvalgete nööridega, mis on läbi põimitud siniste, mustade ja valgete niitidega. Ja Tartu rahulepingu pitseriga küljes on sinimustvalgete nöörid. Ja lõpuks, kui kui Eesti riik oli oli loodud ja oma normaalset elu hakanud elama, siis otsustati, et ka on tarvis eraldi seadust lipu kohta ja siis Eesti lipu seadus tõepoolest võeti ka vastu 1922. aasta juunis. Ja sellest ajast peale on ta meil siis niimodi riigilipuna olemas, et tema kasutamine on juba seadusega reguleeritud. Kuulsime kahte laulu eestist sõduri laulikust, Riho Pätsi lipulaulu ja Linda pärgi laulu eesti kodu. Esimese Eesti vabariigi ajal oli see lipp inimestele väga armas, mina oma vanaema juttudest mäletan, et taluõuele tõmmati lipp ka perekondlike tähtpäevade puhul ja, ja et see oli, oli väga aus lipp. Ja see on tõesti tõsi ja eriti tõusis seal ip au siis esimese Eesti aja teisel poolel, ütleme et kui me võrdleme kahekümnendail ja kolmekümnendad aastad, siis saad kahekümnendat aastat, olid veel vabadussõjajärgne aeg. Noh, majandus ei olnud nii heal järjel, tuli ju ka majanduskriis veel lõpuks, 20.-te lõpus, kolmanda alguses. Ja päris ütleme vabariigi alguses ei olnud see lipp veel nii üleüldine ja nii igapäevane. Aga alates 30.-te aastate keskpaigast, sellest ajast, kui päts võimule tulid, selle Pätsi ajastu kohta on väga palju erinevaid arvamusi eestlaste hulgas. Mina pean seda pätsi ajastut võrdlemisi tsivilistid häiritud ja ma arvan ka poliitilises mõttes üsna talutavaks ajajärguks nendes oludes me peame arvestama, mis Euroopas oli üldiselt igal pool, ümberringi olid diktatuurid, päris demokraatiat oli väga vähe. Siis me peame Eestit ikkagi suutma ette kujutada tegelikes oludes, mitte mitte kusagil vaakumis. Ja minu arvates nendes oludes tegid Eesti juhid päris palju mõistlikke otsuseid. Kilbile tõsteti rahvustervikluse loosung, mis rahvast ühendas. Ja sellega seoses algatati väga jõuline kodukaunistamise liikumine talude väljanägemisele rõhku panna, et inimesed tunneksid oma koduilust rõõmu. Ja sellega seoses siis muidugi ka algatati selline aktsioon, et igale talule oma lippe. Ja nõnda kujuneski välja, et selle esimese Eesti aja lõpuks teise maailmasõja eelõhtuks oli, oli Eestis juba väga suur arv lippe mitte päris igal majal ja mitte päris igal talul, aga kindlasti rõhuvale enamikul majaomanikest ja taluperemeestest oli olemas. See muide seletab ka seda, et kui lõpuks hiljem, 88. aastal need libud jälle välja toodi, noh eriti eriti iseäranis alates Tartu muinsuskaitsepäevadest siis üllatav oli, et kuidas neid lippe äkki nii palju on, et tal tollal ei olnud poes õiedki saada. Kuidas siis õmmelda, ehkki selliseid õigete värvidega lippe. Suur osa nendest tippudest, mis, mis väljas olid, olidki vanad sõjalised liputad olid lihtsalt ära peidetud ja keegi ei arvanud, et neid nii palju peidus on. Üldiselt arvati, et, et inimesed on hirmuga lipud ära hävitanud. Ja muidugi need, kes hävitasid, oli väga palju ja väga palju lippega hävitati ära, aga kuna neid oli nii palju üldse et peaaegu igas majapidamises, siis isegi, kui need väga palju hävitati ainet veel ikkagi väga palju järele. Meil oli siin juttu, meie vahel on siin kena pilt sellest lipust, mis Eesti vabariigi väljakuulutamisel heisati. Aga millised on veel sellised reliikviad, mis on läbi aegade säilinud, kas on veel mingeid vanemaid lippe säilinud? Mitmesuguseid ajaloomuuseumis on praegust, on mitmesuguseid lippe, muide, on olemas ka üks lipp, et mis oli seal Petrogradis, millest ma enne rääkisin, kui oli 40000 eestlase meeleavaldus ja oli väga palju lippe väljas, mis panid jahmatama vene valitsuse tookordse demokraatliku valitsuse siis üks nendest tippudest on, on ajaloo muuseumis maarjamäel olemas ja ta on ka suhteliselt kenasti säilinud aga suure suuremõõduline ja väga ilus ja seal just lippe nagu millega nõutakse siis Eestile autonoomiat. Aga peale selle on olemas ka üks huvitav lipp mis oli kasutusel vabadussõjas, kui eesti väed abistasid Lätit, vabadussõjas ja Jacob staat või Jekabpilsi, seda, seda linna hõivates oli tarvis lippu heisata, selgus, puu ei olnudki kuskilt võtta, ei olnud lipu, siis õmmeldi kolmest erinevast riidetükist, kusjuures see sinine oli, oli kirjutuslaua katteriie oli selline, ta oli selline päris teenaga niuke hallikassinine kuidagi hädapärast Anishele tooni välja. Ja must värv oli siis oli lihtsalt värvitud dušiga või musta tindiga. Mingi valge marlitükk oli väliselt mustaks ja valgeks, see oli saadud ühe pruudi kleidist. Ja niimoodi siis õmmeldi kolmest riidest kokku ja see lipp on olemas, seal muuseumis on päris huvitav vaadata. Ta ei jäta nüüd päris sellise suurejoonelise lipu muljet. Aga ta on selgelt arusaadav, sinimustvalge lipp ja ta näitab, et ka häda ajab härja kaevu ja ta ajab ainult häda. Et selliseid omamoodi kurioosseid. Lipp on ka, aga ajaloomuuseumis on veel mitmesuguseid selliseid vanemaid ajaloolisi lippe, üks väga huvitav lipp tuli välja alles hiljuti siinsamas. Kui Pelgulinnas restaureeriti ühte koolimaja siis väga põhjalike remonttööde käigus tuli pööningult välja, olid peidetud sarikate vahele selle kooli kunagiste noorkotkaste lipp. Või igatahes oli seal mingi noorteühingu lipp, ma ei mäleta, kas ta oli noorkotkaste või ühesõnaga, igal igal juhul selle kooliga seotud noorteri mille üks pool on siis koosneb sellistest sinimustvalgetest veergudest sinimustvalge jookseb mitu korda läbi niimoodi lipu ühel pool ja teisel poolel on siis selle organisatsiooni nisugune kuldtikandiga ja niukene kuldne lipp. Kusjuures see lipp on veel ka väga heas seisukorras, ta on väga hästi säilinud, ta oli ta nii hästi ära pakitud sellisest korralikust riidest õmmeldud hästi kvaliteetselt. Et lipp jätab väga sellise uue ja korraliku lipu mulje. Et on selliseid väga huvitavaid kurioosumeid. Nii et tegelikult esimese Eesti vabariigi ajal teadvustus, eestlasel see lipp, lipu tähenduse, need värvid ja kui tulid need tabu vastavalt, siis väga paljud pidasid seda väga vajalikuks, et hoida ja säilitada vaatamata sellele, et, et see võis tuua kaasa repressioonide karistuse. Ma usun, et, et rahvas jaguneb ikka jala igal maal ja igasuguses olukorras. Et ühed, kes on kõige julgemad, teised, kes on kõige aremad keskel, on need, kes on niuksed, vahepealsed tavalised inimesed sulab lipuga oli samamoodi, et küllap see kõige parem osa Eesti rahvast, need põletasid lipud ära igaks juhuks, et vaja mul seda õnnetust kaela või enda pärast ei karda, kardeti laste pärast ja nii edasi. Siis julgemad inimesed kõige kiuste ajasid trotsi, ütlesite, peidan nii korralikult, et keegi ei leia. Ja siis hoidsid alles ja noh, need, kes ikkagi alles hoidsid, nagu ma ütlesin, oli väga palju siis vahepeal olid, ütleme, need, kellel siis võib-olla mõnel jäiga juhuse tõttu kuskile ja ei olnud nii lihtsalt jäi. Kõik on võimalik. Aga igal juhul suhtumine oli sõjaeelses Eestis lipusele kaubaklik. Ja, ja ma arvan, et sealt on meil päris palju õppida, et me peaksime nüüd mõtlema sellele, et jah, kui peaks kunagi tulema jälle need ajad, et meil ei lasta oma lipu heisata. Me peame hakkama seda jälle peitma. Et kui me tahame seda ära hoida, et nii ei juhtuks, tahame seda tõenäosust vähemalt väiksemaks muuta, siis mida rohkem me oma lipu heiskama, mida uhkemad peama lipule oleme seda paremini me leiame oma rahva, aadete ühisosa oma huvide ühisosa ja seda paremini me suudame rahvana koos tegutseda, oma riiki üles ehitada, olgu majanduslikult või poliitiliselt. Ja mida paremini, mis ta teha suudame, seda tugevam see riik on ja seda paremini suudab ta vastu panna siis tulevikutormides, kui tulevikus tulevad uued, väga rasked katsumuse ajada. Ja mis ei pruugi olla palju kergemad kui näiteks 39. aasta rasked valikud. Et kas me siis me oskame, tähendab väga raskes olukorras paremini käituda, teha paremaid otsuseid, olla tugevamad. Mida rohkem me oleme osanud puu austada ja selle lipu alla koonduda kõigele nendel eelnevatel aastatel, kuni me jõuame sellesse kriisiaega. See kriis, mis meil praegu täna on majanduskriis on võib-olla tühine nende raskuste kõrval Nende raskete valikute kõrval selle mure kõrval, mis meid võib kunagi tulevikus tabada. Mina muidugi ei taha olla prohvet ja ma ei ole seda ja ma ei väidagi, et midagi sellist tingimata peab juhtuma. Aga alati on tark mõtelda, et kaugemat tulevikku on väga raske ette näha ja liiga enesekindel ei maksa olla. Nagu mõned vahel kipuvad ütlema, et mis meil nüüd enam ähvardada saab, et me oleme ju nüüd, eks ole, ammu juba nagu üle mäeküüru. Et me oleme NATOs, me oleme Euroopa liidus ja, ja mis meid siis ikka saab ähvardada, me ei tea, mis meid ähvardada saab, meid võivad igasugused asjad ähvardada. Ja sellepärast isegi kui need rasked ajad tulevad lähemas tulevikus meid hoopis kaugemas tulevikus siis on ikkagi tark, et nendele ka aeg-ajalt kuulge ette mõtelda ja püüda teha kõik selleks, et need ära hoida või nende toimet vähemalt leevendada. Ja siin ma ei väsi kordamast, et siin on äärmiselt otsustavaks teguriks on see oskus eristada olulist ebaolulisest oskus leida oma huvida ühisosa, sest selle kaudu me saamegi selle olulise välja tuua, seda olulist kaitsta. Meie hädaoht võib sageli seisneda selles, et me ajame segamini lootusetult pikaajalised ja lühiajalised eesmärgid ja oma mingite lühiajaliste eesmärkide nimel teeme aga lühinägelik ja otsuseid ja, ja need võivad, kui need on liiga palju neid lühinägelik lühiajalisi otsuseid. Siis nad kuhjudes võivad õõnestada neid pikaajalisi huve ja meelepahaks ei saa ka neid pikaajalisi teha. Et alati on, on mõistlik ja kasulik aeg-ajalt tulla tagasi selliste põhiväärtuste juurde meie aatoriste lätete juurde. Ja need võiks neid nagu korrale kutsuda ja manitseda, et mõtelge, enne kui me kui me teeme mingisuguse sellise otsuse, mis võib-olla on ajendatud registrist hetke tundmustest või lihtsalt mingisugustest väiksematest tõsisematest kirgedest. Et niisuguseid asju on mõistlik ja võimalik vältida, siis kui me mõtleme sellele üldisele kõrgemale. Kuulsime Aleksander kuni leiulaulu sind surmani, Lydia Koidula sõnadel esitas Eesti filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Jätkame jutuajamist Eesti lipu seltsi esimehe Trivimi Vellistega. Te ennist mainisite, et eesti lipusse suhtumisi on olnud erinevaid, on olnud leigemaid ja kergtikumaid perioode. Loomulikult lipu esmaõnnistamine ja Pärnus Eesti vabariigi väljakuulutamine lipuloos, selliseid väga tähtsad sündmused, aga, aga millised on veel olnud eesti lipuloos? Sellised markantsamad, tähtsamad sündmused? Kui me nüüd räägime lähemast minevikust ja räägime lihtsalt mõnest juhtumist, mis meil on silma jäänud, siis kindlasti väärib märkimist see paari-kolme aasta tagune lugu just veidi enne kui pronkssõdur Tõnismäelt ära viidi. See on siis see lugu, mida ju väga palju on ka televisioonis tagantjärele korratud neid filmikaadreid näidatud, kui eesti politseinik käkerdab sinimustvalge lipuga kuja ja taganeb sellega Tõnismäelt, et niisugune asi juhtub. Eesti vabariigi pealinnas mõnesaja meetri kaugusel noh, riigi kõige tähtsamatest valitsusasutustest mõnesaja meetri kaugusel Pika Hermanni tornist. Ja politsei lihtsalt põgeneb eesti lipuga riigi pealinnas. See vaatepilt ei ole ülendav, see ei ole ilus muidugi seal ütleme selles olukorras, mis seal konkreetselt oli valatud, tuua praktilisi põhjendusi, et seal konfliktioht ja, ja kõik sellised asjad. Aga see vaatepilt on, on äärmiselt halb sõnum Eesti rahvale selles mõttes, et see võib anda sellise mulje, et, et me räägime ja seadus ütleb ja ise rõhutame, et lipp on püha ja puutumatu. See ei ole üldse vaidluse asi, see lihtsalt on, see on meie riigilipp, noh ja riigilipuga käiaksegi ringi nagu pühadusega. Siis, eks ole, äkki selgub, et mingisugustes konkreetsetes olukordades see päris nii ei ole. Et kuidas me siis saaksime ütelda juure on Eesti riigilipp püha ja puutumatu, aga de facto võib esineda väikseid erandeid. Aga siin on üks veelgi värskem lugu, mis on alles siis mõne nädala tagune ajakirjandusest loetud, kui Kohtla-Järvelt üks inimene teatas, et Ta oli pannud oma auto külge sinimustvalge lipu ja lipu selts muuseas kutsub inimesi üles, pange ka oma autode sinimustvalged lipud. Siis Kohtla-Järve inimene teda, kohalikud Kohtla-Järve elanikud ähvardasid, et kui sa seda lippu auto käest ära ei koristada, lööme su maha. Ja siis inimene helistas politseisse, Kohtla-Järve politseisse. Politsei tuli siis soovitas, ajage parem oma autovijad, siis autoomanik ütles, aga et nad võivad hoovis tulla teda auto kallale ja nii edasi. Siis sõites politseiga pange sisse Lippsalongi, võtke ära. No hele kohta saab öelda, et tule taevas appi, et neil on Eesti vabariigi politsei Kohtla-Järvel, kes annab selliseid soovitusi. Nii et see on nüüd näide selle kohta, et jah, et lipp on küll püha ja puutumatu, aga Eestis võib-olla mõningaid linnu, kus ta nii väga puutumatu ei ole ja isegi nii väga püha ei ole. Et see on väga tõsine mõtteaine meile kõigile Eesti rahvale, Eesti kodanikele, Est kas me saame päris kindlad olla, et näiteks lipp mille me täna pühalikult viskasime Pika Hermanni torni, et see lipp äkki seal üleval ei tundu mõnele kuidagi provokatsioonina? Kindlasti võib leiduda neid, kellele see lipp on vägagi provokatiivne. Mis me siis, ühesõnaga peame ta kuskil autosalongi viimasena. Millega tegeleb Eesti lipu selts? Eesti lipu selts asutati viis aastat tagasi, kui Eesti lipp sai 120 aastaseks ja asutati ka ülikooli aulas. Just samas meie väga suurt ajalugu üle elanud saalis, kus tänagi on Ja Eesti lipu selts seadis oma eesmärgiks arendada Eestis lipukultuuri lipu kasutamise hea tava. Ja natuke laiemalt ka siis üldse riigisümbolite riiklike sümbolite kasutamise hea tava juurde käib ka eesti vappa eesti hümn. Nende kasutamise jaatava vapiga on kõige vähem küsimustest vappunud olla nendest kolmest, kui me räägime lipust, Teie vapistis, äratab võib-olla kõige vähem huvi tema selline kõige formaalsem märk mille ümber ei ole tavaliselt väga palju juttu. Aga rohkem juttu on küll lippu ja, ja hümni ümber ja on ju olnud siin ettepanekuid, mitte nii väga ammu ka hümn ära muuta, asendada see näiteks Gustav Ernesaksa väga populaarse lauluga, mida meie laulupidude lõppude lõpus lauldi, Mu isamaa on minu arm. Ja iseenesest meil on väga palju juttu olnud eesti lipuseltsis, selliste ettepanekute üle on muide ju räägitud ka sellest, et võiks sinimustvalge lipu asendada näiteks sinimustvalgeristilipuga. Ka nende mitte enam nii väga viimasel ajal, aga veidi varasematel aastatel on ka seda välja käidud. Ja meie lipu seltsi seisukoht on olnud, see ei väsi seda rõhutamast, et traditsioonid ja kõige suurem väärtus on selles, et nad on kaua kestnud. Traditsioon on ainult siis traditsioon, kui tal on mingi ajaline mõõde. Kui traditsiooni alustatakse iga natukese aja pärast uuesti, et öeldakse, et kuulge, teate, see meloodia on hea küll, aga meil on veel parem idee. Et pakume hoopis hümniks välja ühe teise laulu. Ja oletame, kui toimuks mingisugune suur ja pikk vaidlemine lõpuks mingi hääletuse tulemusena mingi napi hääleenamusega, siis leitaksegi, et äkki valimisele uue laulu. Ja kuigi see uus laul on iseenesest hea laulja, sobib hümniks, aga küsimus on selles, kas me peame vahetama niisugust asja nagu hümn. Ja samamoodi me saame küsida, kas me peame vahetama niisugust asja nagu ega eriti, kui ta on 125 aastat meil olnud. Kui mõnele tuleb mõte, et võibolla võibolla, et noh, need värvid võivad ju olla, värvid pole halvad, aga anname teise kuju, teeme ta ristikujuliseks näiteks. Iseenesest, kui see lipp oleks sündinud kunagi sinimustvalge ristina, oleks ta väga ilus olnud ja selle vastu ei saa mitte midagi olla, aga kuna ta on 125 aastat olnud sellisena, nagu ta on siis Eesti lipu selts seisab selle eest, et see meeldib, jäägu nii, nagu ta on olnud 125 aastat, et et kui, kui taevas annab, siis on järgmises, 125 aastat säilib pikka samamoodi nagu ta praegu on. Ja täpselt samamoodi võib-olla ka hümniga. Et meie inimesed ei ole mitte midagi viga hümnina, keegi ei keela meil laulmas pidulikel juhtudel ka veel mõnda teist väga sümboli väärtusega laulu nagu eesti lipp. Või hoia jumal Eestit või seesama Mu isamaa on minu arm. Et kõiki saab laulda ja neid täna ka laulsime Pika Hermanni torni juures lipp võisates. Aga ikka jääda hümniks. Aga kuidas te suhtute sellesse, et lipu langetamisel meloodia välja vahetada? Kultuuriinimestel on see väga südame peal, et on tehtud ettepanek, et see võiks olla Ernesaksa Mu isamaa on minu arm mitte Eestile võõras meloodia, nagu praegu. Jah, no. Kas siin on täpselt seesama, tähendab loogika, mida ma ennega hümni puhul rääkisin, et kui asi puudutab meloodiad ennast siis ei ole mingisugust küsimust täiesti ühti, ütleme väga nimekate muusikameeste ja, ja kultuuritegelaste arvamusega, et meloodia ise on meloodiana kindlasti väga väärikas ja parem, aga veel kord kordan, kui üks mingi traditsioon on tekkinud ja kui ta on juba 20 aastat püsinud, seda lippu on langetatud 20 aastat, selle meloodiaga 20 aastat ei ole mitte väga lühike aeg. Ja 20 aastast saab 20 aasta pärast 40 aastat, aga kui me nüüd loome selle pretsedendi ja leiame muusikalistele esteetilistel kaalutlustel, ma rõhutan veel kord tõmba kaks joont alla, et ainult esteetilistel kaalutlustel. Me muudame traditsiooni, siis ei ole mitte mingisugust garantiid, et et viie või 10 aasta pärast tuleb keegi mõnes teises lähedases asjasse puutus, küsimuses võib olla. Kas tullakse puhastusele hümni jutuga uuesti lagedale või millegi muuga taga. Kuulge te muutsite sedasi tuuri ja miks te ei saa siis hümni muuta, kui ühe korra on juba muudetud? Ma ei väsi kordamast, et traditsioonid on ainult siis traditsioonid, kui nad on kestnud väga kaua. Ja ajamõõdet ei saa kunstlikult juurde tekitada, kui me mingisugust asja oleme näiteks 20 aastat suutnud hoida. Ja kui me oleme otsustanud lõpetada, siis on see meie otsus, aga siis me alustame nullist siis meil läheb 20 aastatel aega, et saada kahekümneaastane. Ja minu arvates traditsiooni jaoks on, see on äärmiselt oluline argument. Ülejäänud argumendid võivad olla, et muidu väga tugevad ja mõned täiesti kahe käega tähendab, aktsepteerin just kõik, mis puudutavad esteetilisi kaldusi. Muide, mis puudutab seda, et tegemist ei ole Eesti päritolu asjaga, siis noh, Saksa-Austria päritolu näiteks siis ka meie praegune patsiuse hümn ei ole ju Eesti päritolu, selles mõttes on siis pigem Soome päritolu paatius ise, eks ole, kuhu tema juured veel välja viivad Soomest. Nii et sellisel viisil me ei jõuaks küll mitte kuskile, kui me hakkaksime otsima mingisugust tõupuhtust nii-öelda kultuuritekstide levikul. See ei ole argument, see, et mingisugune mikroneesia riik või keegi kasutab mingit meloodiat oma hümnina, ladvad kasutavad. Ma toon sellise hea näite siia juurde, et on ju üldiselt teada, et Adolf Hitlerile meeldis väga juua puhast allikavett, et kas siis see tähendab seda, et, et nüüd on allikavesi kui niisugune ära reostatud, et keegi ei tohiks enam juua puhast allikavett. Et kui näiteks mikroneesia mängib mingisugust meloodiad, mis on nende jaoks ametlikke, siis see meloodia enam kellelegi teisele ei sobi. Nii et niisugused argumendid ei lähe kohe üldse. No siin on lugu lihtsalt selles, et Ernesaksa Mu isamaa on minu arm, see viis on väga suure sümboli tähendusega eestlasena. Selle peale ma üldse ei vaidle, see on täitsa selge ja sellepärast ma ütlengi, et seda suure tähendusega laulu võib laulda ja väga paljudel puhkudel, kui on tegemist pidulike üritustega, pidulike koosviibimiste, ka seda me laulsime ka täna kogu neile lipuheiskamise tseremoonia lõpetuseks. Et see oli täiesti omal kohal, aga see ei tähenda seda, et me peame nüüd olemasolevaid formaalseid seadusi hakkama muutma, kui midagi on, on kirjutatud seadusse, mis on lipuseadusega seotud või mis on seotud, ütleme teiste seadusteadustega, mis kehtestavad riiklike sümbolite kasutamist. Siin ma just rõhutan traditsiooni erilist väärtust. Et kui me tahame olla uhked selle üle, et meil on mingil asjal pikad traditsioonid siis on oluline, kui me aru saame sellest mõtteviisist, et seda mõtteviisi ei saa kellelegi peale suruda jõuga. Toimib ainult siis, kui inimesed ütlevad. Ahaa, jah, sul vist on täiesti õigus, et tõesti see traditsiooni enda kestvus on nii suur, et seda enam ei kaalu üle mingisuguse uuendusliku asja, esteetiline lisaväärtuse test, see, mis välja pakutakse alternatiivina võib-olla esteetiliselt huvitavam. Aga siis ta muudab äratleja traditsiooni ja, ja siin olemegi nüüd selle valiku vahel, et kumb on meile tähtsam, aga minu arvates me saame neid esteetilisi väärtusi kasutada niikuinii täiendavalt muul viisil, nagu ma just ütlesin, et me tänagi lõpetasime piduliku talituse Ernesaksa lauluga. Me hakkasime ehkki ma Eesti lipu seltsi tegevusest teie eesmärkidest, aga tänase hetke seisuga, mida te näete oma põhilise eesmärgina ja kas teie kui Eesti lipu seltsi esimehe arvates võiks näiteks Eesti lipp veel rohkem ja uhkemalt lehvida või mida me peaksime tegema selle? Jah, meie lipu seltsi peamine eesmärk edaspidi ongi selles, et et mitte ainult noh, nii-öelda selliste kontseptuaalsed seisukohtadega välja tulla ja oma arvamust avaldada, ütleme et kas, kas üks traditsioon peaks olema nii või naa vaid veelgi olulisem on meie seltsi jaoks see, et me saaksime inimestele rahvale laiemalt selgitada lipu kasutamise hea tava ja ütleme kõike sellega seonduvat. Teisisõnu, lipu seltsitegevus peaks olema rahva palgustuslik ja nii on ta meil ka mõeldud. Siia kuulub see, et inimesi innustada kõik see, millest ma enne rääkisin, nii pikalt ette, et inimesed jõuaksid ise selle tõdemuseni, et lipu heiskamine on uhke jää ja eestlane muidugi halvastab alati natukene sellist musta huumorit ja see käib asja juurde. Aga hoolimata sellest kõigest oleks ka siis iga eestlase hinges mingi väikene pühaduse tuumik, et mida ta on püha ja see lipu heiskamine mitte ainult et nendel kahel päeval, mil see on seaduse järgi kohustuslik, vaid ka ülejäänud tosinal päeval inimesed Esskaksid selle lipu mitte seaduse sunnil, vaid oma südame sunnil. Ja see ongi võib-olla kõige tähtsam eesmärk, et kui Eesti lipu selts saaks natukenegi kaasa aidata selles suunas, et üha rohkem inimesi on nõus lippu heiskama oma südame sunnil mitte mingi trahvi ähvardusel, trahvid on nagunii praegu siiamaani olematud olnud, aga kui nad oleksid, kui meie politsei oleks tegusam ja, ja riigi haldussuutlikkus oleks ka selles küsimuses suurem? No mis sa siis annaks, et kui inimene saab trahvi selle eest, et ta ei ole lipu välja pannud? Praegu ongi kahesuguseid arvamusi ühiskonnas, et meile öeldakse, et mis Eesti riik, see niisugune, kes oma lipu kisu raisata. Et, et peab rohkem olema korda majas ja peab rohkem nõudma. Aga ma arvan, et hoopis suurem. Kuidas on, kui me saavutame selle ilma sellise karmi rusikaga ähvardamiseta? Karmi korra nõudmised ta vaid, et see jõuaks niimoodi järk-järgult, et inimesteni, et see on inimeste vaba valik, et jah, täna on see päev, tähendab ajaloolistel põhjustel on midagi meie ajaloos olnud tänasel kuupäeval, miks on täna pannakse lipud välja? See ei ole mulle küll kohustuslik, midagi ei juhtu, kui ma jäta panemata algama varem, paneme välja, ma tunnen, et ma tahan seda teha. Et kui me jõuame selleni, siis me oleme juba jõudnud pika sammu edasi ja ma ise arvan, et, et, et me peaksime jõudma selleni laste kaudu koolide kaudu, ma olen päris palju ka koolides käinud ja olen eriti maakoolides, on väga meeldiv väikestes maakoolides põhikoolides, kus on võib-olla 100 last või 200 lasta. Lapsed on palju kodusemad, lapsed on palju kodusemad, ütlevad viisakalt tere, tulevad vastu mida linnalapsed ei tee ja õpetajad on kuidagi rohkem hingestatud. Ma olen tähele pannud maakoolide suuta seda muidugi ka linnakoolides, aga, aga maakoolides, eriti õpetajad on väga hingestatud ja, ja kui on mingisugune selline vastav kuupäev, siis on on alati lipud korralikult koolis väljas. Ja ma nagu tajun kogu sellest keskkonnast, et need lapsed, kes on seal koolis käinud nende jaoks on see lipp kuulub nagu loomuliku asjana nende keskkonda ja need, need on õpetatud seal koolis, kuidas lippu heisatakse, kuidas lipuga ümber käiakse. Ja tõenäoline ongi, et need lapsed, kui nad saavad suureks ja kui nad on juba majaomanikud või taluperemehed või mis iganes, kes nad on siis siis nemad juba eiskavadki lipu just niimoodi oma südame sunnil, sest nendel on see juba enesestmõistetav. Nii et ma, ma arvan, et, et me saamegi liikuda sellise olukorra suunas just ennekõike läbi meie pealekasvava põlvkonna. Muidugi meie lipu seltsi asi on seda selgitada, rõhutada kõikidele eestlastele, keskealistele ja vanematele väga vanad inimesed, kõige vanemad eestlased, nemad mäletavad oma lapsepõlve ja selle tõttu on edel on see lipuheiskamise soov veel südames säilinud, aga nad on juba praegu väga vanad. Keskmine põlvkond on võib-olla kõige leigemad, sest nemad on langenud sellesse ei kellelgi aega ja nende lapsepõlv on vene ajas sellises komsomoli ajas. Aga nooremad on juba peale kasvanud terve põlvkond samasuguseid, nagu omal oli Jaan Krossi põlvkond. Jaan Kross sündis Tartu rahulepinguga peaaegu ühel ajal. Ja jõudis tudengi, ka oli tudeng sellel väga saatuslikul 39. aasta sügisel, kui Eesti pidi tegema nii karme valikuid. Esmatesse Jaan Krossi põlvkond on nagu mingi sümbol. Ja tema põlvkonna jaoks oli sinimustvalge lipp täiesti enesestmõistetav asi. Ja nüüd on siis üles kasvanud jälle 20 aastased noored juba kes ei ole näinudki seda vene okupatsioonilipu siin ja nad ainult tulevad sellest kooliõpikust või vanemate juttudest midagi selle kohta kuulda ja nad ei tea, kuidas vene sõduri saabas välja nägi. Ja Need on nüüd need, kes minu arvates võiksid Eestit kanda edasi tuleviku poole. Just niimodi uhkelt sinimustvalget lippu käes hoides. Nii et pidagem kalliks oma lippu ja tähtsaid sümboleid. Suur aitäh, Trivimi Velliste, soovin teile toredat Eesti lipu päeva. Aitäh teile ja kandkem tõepoolest täna sinimustvalget värvi oma rinnas. Kõlas Mart Siimanni laul homme Artur Alliksaare sõnadel esitasid Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester jada lindras Tõnu Kaljuste juhatusel. Järgmisena esineb Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline naiskoor Raul Talmar juhatusel. Kõigepealt kõlab Henn Rebase laul Veskimees Hando Runneli sõnal autor mängib akordionil kaasa ja seejärel kuuleme martsiimeri õnne laulu Juhan Viidingu sõnadele. Ja siin on kaastegevad Õnne-Ann Roosvee klaveril ja Virgo Veldi saksofon-il. Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise naiskoori esituses kuulsime Henn Rebase laulu veskimees ja Mart Siimeri õnne laulu järgmisena kuulama. Andres valdkoneni laululeib jahtub leelo tungla sõnadel ja Siiri Sisaski laulu, mis maa see on. Peeter Volkonski sõnadel esinevad Revaalia kammermeeskoor, Oleg Pissarenko trio ja ERSO keelpillikvartett Hirvo Surva juhatas tusel ning teises laulus on solist laulu autor Siiri Sisask. Nii ja naa, aga siine. On? Revaalia kammermeeskoori Oleg Pissarenko trio ja ERSO keelpillikvarteti esituses Hirvo Surva juhatusel. Kuulsime Andres valdkonneni, laululeib jahtub ja Siiri Sisaski laulu, mis maa see on autorisoleerimisel. Kuulsite Eesti lipu 125.-le aastapäevale pühendatud Mõmmi. Stuudios olid Eesti lipu seltsi esimees Trivimi Velliste ja tema küsitleja rollis toimetaja Kersti Inno. Aitäh kuulamast.