Tere, mina olen Anu alles minuga, Londrustruzek, te kuulate saadet kunst. Seekordses saates kuuleme kõigepealt vanadusest ja siis ka noorusest ehk täpsemalt näitusest homo krändis NATO, mis on pühendatud vanaduse vananemise teemale Tallinna kunstihoones ja sööl hobusepea galeriis avatud näitusele, mille on teinud kärbi äärenorm, näituse nimi, karma võlg ja tegelete sellel näitusel oma noorusega. Praegu on Tallinna kunstihoone saated, näitas nimega homo grandis Nato neljankureerinud Reet Varblane. Ja Reet Varblane on siis ka meiega koos stuudios. Näitus üldsõnaliselt peaks rääkima vanaduse ja vanainimese teemast nagu ühiskonnas. Ühtepidi tundub, et see on selline päevakajaline teema, et me teame, et igasuguste rahvastikuandmete põhjal kogu Euroopas vanainimeste osakaal nagu üha kasvab ja noori tuleb üha vähem peale. Aga miks ikkagi nagu Eesti ühiskonnas nüüdse teema kunsti kontekstis nagu esile tõsta? Kas see probleem oli enne või leidsid sa lihtsalt mingi hulga kunsti seoseid, mis seda teemat käsitlevad ja siis tekkis näituse idee? Kuidas nüüd selle peale täpselt öelda? Nii nagu meil moes öelda on, nii ja naa natuke, nii ja naa. See ongi, et ühelt poolt see teema oli päris kindlasti ka enne olemas. Aga ega ma väga sügavalt selle teema peale ei mõelnud ja ei mõelnud ka, et vaat nüüd sellel aastal peaks just sellise näituseni tegema, et selles mõttes selle väikse ajendi selleks näituseks andis ikkagi üks kunstiteos, õigemini eks poolel olev kunstiteos ja see oli see sama Maren Nikofi Homaas aktiivsetele Itaalsetele, mitte kõige noorematele naistele. Ja see oli siis, kui tal oli kaks aastat tagasi vist jah, enam-vähem, kui tal üks neist töödest oli valmis, saan siis see ene-nimeline naisterahvas ja ta tegelikult tegi mulle ettepaneku, kas ma oleksin nõus, ta kasutab ka mind ühena nendest vitaalsetest aktiivsetest naistest ja siis tuli nagu üldiselt Marega meil sellest juttu kogu sellest kunstiteosest ja sellest ideest ja sealt tegelikult mul ka laiemalt see mõte tuli, et võiks proovida teha midagi, mis on siis seotud just nimelt vanaduse ja, ja vanainimese ja kogu selle problemaatikaga, mis tõepoolest on olemas ja mis on eelkõige olemas, kui me vaatame ringi seda visuaalset maailma, ükskõik kas me vaatame neid reklaame meie ümber või võivad oleme siis meediat alates siis televisioonist, aga samamoodi ka kõikvõimalikke ajakirjandust, sest tegelikult ikkagi see tilk, mida meile noh, ikkagi neid ju päris mitmete aastate jooksul ja võib-olla, kui me mõtleme, et kogu Euroopa niisuguse visuaalse imagoloogia peale viimastel sajanditel ka tagasi, siis ka laiemalt on ikkagi see. Meile ju pakutakse seda noort isegi verinoort inimest noh, ainukese niisuguse meeldiva vaateobjektina või isegi sellise iluetaloni. Et seal siis lahti läks ja tegelikult aasta tagasi oli niisugune esimene näit sellel teemal võib-olla natuke laiemalt, see oli siis Vilniuses introgaleriis, kus me tegime seda siis kolme kunstnikuga paremiku fil oli siis kaks esimest tütarlast naisterahvast, seal siis oli Anu Põder, aga Anu Põdra seal olid need plastikaat kottidest inimesed ja õigemini mälupildid kuhugi, mis olid seotud siis millegagi, mis on kunagi varem olemas olnud ja mis kuidagi meie mälus nega kaasas on siiani pluss oli juures veel üks, Aili Vahtrapuuvideo, mis ka niisugusest pildist ja helist ja eelkõige siis sellisest alateaduslikust helist, mis kuskilt mälestustest meieni jõudnud on ja meiega pidevalt kaasas on. Nii et see oli nagu niisugune väikene eeltoov mitte päriselt nüüd ainult vanaduse vanainimese teemal, aga, aga natuke ikkagi, mis järjest enam siis selle näituse peale mõtlema pani. Ja kui ma mõtlen selle peale mõtlema hakkasin, siis oli ka normaalne, et tegelikult niisugust teemat ei ole mõtet niisama teha, et üks ilus või vähem ilus näitus. Kui püüda välja panna siis võimalikult palju häid töid ja püüda võib-olla ka väljastpoolt mingisuguseid selliseid olulisi tähtsaid häid kunstiteoseid juurde tuua, vaid tegelikult ikkagi mõttekas, kui siis mingist teemast ka rääkida laiemalt võib-olla tõepoolest rohkem kaib ühiskonnaga seotuna ja noh, sealt tuli kohe mu mõte, et kui nüüd seda vanainimeste teemat ette võtta ja siis on vaja sotsiaalministeerium taha saada ja läks nii nagu ikka kui on keegi, kes on hea tuttav kuskil, siis on seda asja lihtsam ajada. Ja kui ma siis sotsiaalministeeriumi suhtekorraldaja Kati Ellandiga sellel teemal rääkisin, siis Kati ütles rõõmsalt, et see oli aasta tagasi või ma arvan isegi ligi poolteist ütles kohe rõõmsalt, et nendeni on jõudnud siis seesama ÜRO raport Eesti kohta. Kus siis tõepoolest need andmed on sellised, et Eesti elanikkond muudkui muudkui vananeb ja tegelikult kogu ühiskonna, kus on ikkagi endiselt suunatud sellele väga noorele inimesele needsamad teemad, mis siis meil avamise päeva seminaril ka käsitluse all olid. Nii et sotsiaalministeerium tuli teie algatuse taha nii-öelda ikkagi enne valitsuskoalitsiooni muutust kui poja naljaga pooleks öelda, et nagu vanainimeste teema jälle kilbile tõstetud. Ja ja, ja ei, sellel ei olnud midagi tegemist selle või teise parteiga, võis selle või teise partei eelistustega või siis ka populismi või mis kõik, millega e seda sugugi mitte. Ja selles mõttes see idee tuli ikkagi ka tõepoolest lähtuvalt kunstist. No küllap sotsiaalministeerium nagunii oleks midagi teinud kas nüüd või natuke varem või natuke hiljem, aga noh, ilmselt, kui mitmed valdkonnad on koos ja koos vaatavad midagi, mis noh, tegelikult ühiskonnas oluline on, siis ma vähemalt loodan, et tegelikult ka niisugune tagasiside ühiskonna poolt on suurem. Aga mis selle näitusetõdemus võiks olla, seda püüda sõnastada niimoodi kokkuvõtvalt. Kas on nagu mõtet võidelda selle noortekult vastu? See on ju olnud euroopa kultuurist algusest peale. Mõtet võidelda on ikka, tähendab tõdemus võiks olla see, et ühiskond koosneb ju taga mitmetest inimgruppidest, koosneb noortest, koosneb keskealistest, koosneb vanadest, koosneb meestest, koosneb naistest, koosneb heteroseksuaalide, koosneb homoseksuaalide, sest noh, me oleme siin veel ju üles lugeda ükskõik millise määratluse järele, neid inimgruppe ja tegelikult Nad kõik on olemas ja kui nad kõik olemas on, siis on tegelikult neil kõikidel ju eluõigus ja kui ühiskonna proportsioonid muutuvad, siis on ka selge, et noh, tegelikult see ühiskond peab olema ka ümber seatud ka vastavalt sellele, et tasakaal säiliks. Noh, võib-olla niisugune tõdemus eelkõige näituse peale mõtleme, võiks olla. Et noored on ilusad, vanad on ilusad, noortel on probleemid, vanadel on probleemid, alati lähe nad omavahel kokku, aga noh, tegelikult nad mõlemad on olemas ja järelikult see õigus peab olema ka täiesti mõlemal või veel teisiti ümber sõnastades. Et kui meie silm on harjutatud, vaatama seda noort inimest ja leidma, et ainult noor keha on hästi ilus, ainult noor keha on vaatamist väärt ja sisse keha või vanainimene pigem tekitab niisugust võõristust, siis võib-olla natukene püüda meie vaatajad ka sellega harjutada, et noh, tegelikult ju vana keha on samamoodi ilus. Kõik oleneb ju sellest, et millise pilguga vaatame, kas see pilk on nüüd ilmtingimata siis seksuaalsusega seotud, kas ta on siis seotud mingi ühe või teise kaotusega ja võib-olla jälle üks niisugune päris ilus võrdlus tegelikult selles intervjuude sarjas, mida siis Kadi Estland töötles ja lõplikult kokkupanija, mida me siis koskadiga tegime mille tegemise juures siis vana skulptor Signe Mölder ütles, et aga tegelikult ju looduses vanad asjad on hästi ilusad, et kui kohutavalt ilus on vana puu ja vana puukoor, kogu see infrastruktuur ja selle struktuuri põnevus. Et samas tegime ise järeldusega, miks siis vana keha või vana nägu või kortsud, miks need ilusad ei ole? Sest lähme vaatame, võtame seda, et meil on ikkagi sisse söödetud eelkõige ju see arusaam, et kui see niisugune füüsiline nooruse aeg on läbi, siis on kogu elu läbi. Kui sa vaatad neid töid, siis mis võtmas seda vanadust, siis on käsitletud või mulle vähemalt tundus seal näitusele, et seal on hästi palju, kas päris konkreetselt portreekunsti või nagu üldisemalt portsepteerivad kunsti kus, nagu seda oma suhet võib-olla polegi nii palju, et seal on põhiliselt nii-öelda näidatakse või vahendatakse siis seda, seda vanainimeste, kelle tegelikult ilmumine näitusesaali tundub juba iseenesest tõesti nagu üllatav, et see toimib seal ei peagi olema nagu kunstnikupoolselt mingit aktiivset panust. Et selle vanainimese esitamine näitamine isenesest mõjubki kuidagi huvitavana või tööd täiesti. Kui ma vaatan, autoreid on tegelikult autorid on väga suures osas väga noored inimesed ka, et kuidas nad seda vanadust arvad või mida nad otsivad sellest vanadusest või, või mis meeleolusid, mis tundeid mida nad leiavad. Ta võib-olla võikski nagu jagada siis selle, mis näitusel väljas on kõige laiemas laastus kaheks. Et üks on siis see, mis räägib meile võib-olla niisugusest positiivsest poolest, mida siis ka vanadus kaasa toob, mis on omamoodi Homaaž vanadusele vanale inimesele noh, siin kui nüüd konkreetsete näidete peale mõelda, siis jah, loomulikult kogu Marenicofi, su ruumiinstallatsioon on vaieldamatult niisugune Homaas või isegi mõelda võib-olla laiemalt kui metafoor missugusele eluringile ja, ja tegelikult sellisel aktiivsusele ja vitaalsusele või kindlasti on veel teisi viise, mismoodi seda tööd lugeda võib. Aga kui me mõtleme ka võib-olla otsesemalt siis sellisele Homaasile siis üks nendest oma sellest on kindlasti Jaan paablede, mis ongi siis ka nimetatutele otseselt Homaas igavesele ilule ja mis oli ka kindlasti üks töö, mille peal ma kohe hakkasin mõtlema selle näituse peale mõtlema hakkasin, sest see on nüüd töö, mis oli varem olemas. Ta oli esimest korda väljas, Jaan Paavel. Kaks pool aastat tagasi, siis kui tal oli tarbekunstimuuseumis näitus. Ma arvan, et see oli 2002. Ja veel, kui me mõtleme, siis niisugusema Maaži peale on ka siis Liilesbergi mis on taas jälle tegelikult tema vanad kordus, õigemini uuesti trükitud ja pisut teised variandid, kui tal siis olid 97. aastal väljas ja see on üks niisugune poolus ja see on ka see poolus, mis siis näitusel on ära märgitud, siis nende kollaste sõnadega, nii et et jälle kui näitus, siis vaadata, et üks tasand oleks siis need tööd ja teine niisugune eelkõige siis selline viitav tasand on siis üleval seintel kollase või siis halliga sellised sõnad, mis viitavad vanaduse teatud, no isegi võib öelda stereotüüpidele, kuidas, mida me sellest vanad sealt vaatame. Ja noh, sellest lähtuvalt siis teine jaotus on ka eelkõige, mis on seotud võib-olla ka selle vanaduse mõlema poolega, mida võib välja tuua siis üksinduse kriisina isegi niisuguse maha jäetusena, millel eelkõige osutavad ka siis need hallid sõnad. Kui ühelt poolt on tegemist siis isegi sellise puhta rõõmu ja, ja armastuse ja pühendumise ja elutarkusega, siis teiselt poolt kindlasti on tegemist ka üksilduse, mahajäetuse, kurbuse ja teatud määral ka siis kriisiga ja nende vahel on kindlasti ka siis olen neid töid, mis võib olla niisugust väikest paroodia või siis noh, ütleme, niisugust tugevama vastanduse elementi kannavad nonii, nagu vene kunstnik Tatjana antoshina mingit pidi kindlasti ka Valeri Vinogradov, tema tantsime veel, mida võiks vaadata ka omakorda siis niisuguse paarikuna Maren Nikofi tõelise niukse Homaažikule metafoorile ja teiselt poolt on siis väljaspoolt pilk ja, ja teatud isegi niisugune Teele küüniline ta on, pigem ma arvan küll, et niisugune rõõmsameelse karikatuuri pilk ja mida siis võib-olla ka nende kõikidest kokku, nii nagu sa alge praegult ise viitasid, eks ole, tuleb aga siis tõepoolest see, et vanainimene on täitsa Salist tagasi ja kuidas me seda vanainimest vaatame, mida meie silm teeb. Kui me vaatame vanainimeste, eelkõige vaatan vanainimest, siis kõrvuti ka ka noore inimesega Täpsustage, et kellest me räägime, kui me räägime nendest vanadest inimestest kosmaalse vanadust, siis õigupoolest algab. Kas niisugune näituse küsimus, millele tegelikult mingil määral ju näitas ka ise vastuse annab ja mis ei anna võib-olla ka seda kõige õigemat vastust. Et kui nüüd lähtuma otseselt sellest, mis nüüd neid seal väljas on, siis ikkagi vanainimene on ikkagi eelkõige kuskil noh, 70 üle selle ja siin võiks võib-olla siis natukene aluseks ka võtta selle ühe sissejuhatava töös on seesama, mille ma enne ka juba viitasin Kadi Islandil töö, mis kannab nimetust kunstimuuseum ja mis ongi siis vanade kunstnike ja kunstiteadlaste intervjuude kogum, kus nendel endal on antud siis nende hääl, et nad ise siis kõnetaksid vaatajat ja eelkõige siis räägiksid sellest, mis on kunst. Kas kunst on nende jaoks midagi muud praegult, kui ta näiteks oli 10 30 40 aastat tagasi kas kunst ja ühiskond on seotud, mismoodi see seos välja tuleb ja nii edasi ja nii edasi ja selles buketis me praegu küll lähtusime sellest, et ikkagi nüüd vaadata neid kunstnikke, kes tõepoolest siis ka noh, ütleme, meie kunstnike, seenioride alla käivad. Kõige noorem on siis Lembit Sarapuu ja varem on siis Evald Okas ja noh, siin jälle tekib tegelikult sama küsimus, mis on just selle küsimuse sees, et kus maast vanadus algab või kui vana on siis vana. Et ta ikkagi eelkõige sõltub tegelikult konkreetsest inimesest pole mõtet tõmmata seda piirivõime alati tõmmata mingisuguseid vormelisi piire, et kui inimesed 60 täis hakkab pensioniiga, hakkab ta praegu 63 või kõige parem näide on ju seesama, mis Marju Lauristiniga nüüd ju päevakorrale tuli, et inimene sai 65 aastat vanaks, järelikult ta professorina enam töötada ei saa ja kohe tekkis grotesk. Me mõtlesime Marju Lauristini peale, et see on nüüd üks tõeline jama. Et üliõpilased armastavad teda, et tal on tõepoolest mida öelda ja nii edasi ja nii edasi, noh me mõtlesime selle võib-olla oma nende vanade kunstnike kunstiteadlaste peale siis Lembit Sarapuu kindlasti ilmselt üks nendest, kelle peale nüüd kuidagi ei tahaks mõelda kui vanainimese peale, et noh, jälle seesama, et et kuidas inimene iseennast positsioneerib ja kuidas ta tegelikult ka oma hoiakute ja olemisega ennast positsioneerib. Ja sellesamale väiksele küsimusele või väga olulisele küsimusele tegelikult ju ka üks tööde grupp püüab vastust anda, see on Tallinna kunstikooli esimese kursuse õpilastega tehtud töö juhendajaks oli Katrin Tuckmaniad andiski oma 11 kuni 13 aastastele lastele siis töö, mille teema oli kui vana vana ja noh, natukene, kus neid töid vaadata. Natuke mängib sealsamas stereotüüp, et vana on ikkagi niisugune habeme ja kepiga. Ma lootsin ka, et, et võib-olla isegi selline sõnaline tagasiside oleks selle töö juures rohkem sees olnud. Sest kui nüüd küsida nende laste käest, et kas kolmekümneaastane vala siis noh, ma isegi võime vastaseks saada jah, et ikka juba kipub vana olema, aga kui nad kujutavad, siis nad ei kujuta otseselt seda kolmekümneaastast, nii nagu nad teavad, kuidas siis nende võib-olla isegi emad-isad välja näevad, vaid ikkagi see vanadus stereotüübina tuleb meil ju selle ülejärgmise põlvkonnaga, eks ole, vanaema vanavanaisa vana, seal oli ka mingisugune töö, mis oli lausa pealkirjastatud vanaisa, vanaduse diskol või midagi muud niisugust. Nagu varem öeldud, siin näitusel on päris palju ka selliseid töid, mida on varem juba näidatud. Kas sellest võib järeldada, et vanaduse teemat nagu eesti kunstis eriti ei käsitleta või see ei ole selline trendi teema? Ilmselt Eesti kunstis ei ole trendi teema ja loomulikult tuleb veel töid, mis siin eesti kunstis olemas on. Otsemat teed tuleb ju ette Ando Keskküla töö, mis tal oli Veneetsias väljas. Aga kuna see Ando Keskküla selliste rõõmsameelsete vanade meestega interaktiivne töö oli suvel väljas, ise näitusel ja samuti meil kunstihoones, kunstihoone galeriis, siis ma ei hakanudki vaeva nägema, et seda nüüd sellesse konteksti tuua. Kuigi osa asju jah, varem nähtud, ma siiski kasutasin. Aga ega neid ju nii hirmus palju meil ei ole olnud. Kohe mõtlesin selle peale, et kui me mõtleme naabrite peale Läti Leedu kunsti peale ja tegelikult ka päris noorte kunstnike peale, siis seal on niisugune vanaduse teema, vanade inimeste teema, vanade inimeste tähendus ja roll ühiskonnas väga tugevalt sisse tulnud. Aga nad näitusel siin praegu ei ole, sellel on tagasi väike põhjus. Et meie kunstihoone, mis tundub küll ju hästi olevat, tegelikult on parasjagu niisugune keskmise suurusega galerii ja kuna hiljaaegu on just Rotermanni soolalaos olnud järjestikku kaks tegelikult väga head Läti ja Leedu kunstinäitust lähemal võisime näha seda vanainimese kujutist ja tegelikult ka nihukeste stereotüüpidega kummist siis ma isegi ei hakanud neid, tõid uuesti siia tooma üks teine, mille peale ma algul väga tugevasti mõtlesin, oli just nimelt nende vanade kunstnike ja kunstiteadlaste intervjuude juurde hästi sobiv töö. Egle kauga Skytte intervjuud, mida ta oli siis mitmel maal teinud ju vanad inimestega, aga kuna see töö oli täpselt aasta tagasi väljas neil kunstihoones, siis noh, tegi selle tunnet, et kas teda mõtet nüüd praegult uuesti näidata. Aga üks on küll, et kui seesama teema nüüd kuskil mujal esitada sest Moskva kunstniku Tatjana antoshidega tekkis küll kohe niisugune arusaam ja tema oli väga selle poolt, et sama näitustasama torti teha Moskvas. Ta lubas nüüd hakata siis Moskva humanitaarinstituudis sellest samast teemast rääkima, et siis saab kindlasti kaasa võtta ka Läti ja Leedu kunstnike. Aga meil lihtsalt siin püüdsin ma nüüd siis nagu näidata ühelt poolt siis seda, mida meie kunstnikud teevad ja mida eelkõige teevad ka võib-olla noored kunstnikud ja selleks on juures ka veel üks niisugune väikene valik ju nendest filmidest, mida on siis tehtud meie nüüd siis Tallinna ülikooli video ja filmi õppetoolis, need on jälle osalt need, mida tegelikult niisugune teadlikum kunstipublik ja võib-olla filmipublik on näinud, aga et lihtsalt meelde tuletada seda, kuidas siis noored filmiinimesed, et kuidas nemad seda vanainimest vaadanud on. Ja siis selle kõrval just mõtlesin, et võib-olla on päris huvitav näidata siis üks niisugune sissesõit siis ida poole, see on siis vene kunsti, kus siis praegu on Tatjana tosina töö Euroopa, nii nagu seal sarja nimi on ja selles sarjas on veel üks töö juures tema kõige uuem töö mis tegelikult on kõige teravam ja oleks väga hästi sellesse komplekti läinud. Aga ta Diana antosne ise oli pisut õnnetuses trükiti tal natuke valede värvidega ja sellepärast ta loobus selle töö kaasavõtmisest. Aga see, kuidas seal peal on kujutatud sedasama väga atraktiivsed ta isegi, ma ütleksin, seksikat vanaprouat seksiga sonar vabasele viimase töö peal oli siis Antiik-Kreekas tuntud kettaheitja poosis, kes siis rõõmsalt seda ketast lennutas, siis Euroopa Liidu nende tähtede ringi poole oleks olnud veel niisuguse vindi peale ja siis ma tahtsin kindlasti kedagi Poolast. Algul ma mõtlesin Spyinjev libero peale ja tema ühe töö peale, mis on natukene võib-olla niisugune irooniline töö, aga omajagu ka meie ühiskonnas ja meie kunstimaailma väga hästi sobiv ja nende intervjuudega väga hästi kokkusobiv, siis on tal üks niisugune kus ta näitab ühte vana kunstnikku, kellest järsku hakkavad kõik väga palju rääkima, aga noh, see kõik on tegemist tegelikult ühe niisuguse välja mõõtsime, sure fiktsiooniga. Aga kuna ma Libeegaga päriselt seda õiget kontakti saanud ja seda tööd ka ei saanud, siis teisena tuli kohe siis katasina Kosõõra, mis noh, tegelikult väga hästi läheb just nimelt selle idee alla, kuidas me nüüd ikkagi siis vaatame seda vanainimest vanainimest tegelikult kontekstis ka nooremate inimestega ja tegelikult ka niisuguses väga loomulikus keskkonnas nii nagu katav sina, kui sõõra ju seda tööd võtnud on, siis Budapesti avalikus saunas. Mis töö temalt siis nagu siin Tallinnas väljas on, peaks olema, mis nagu üpris tuntud juba. See on tuntud täna nädal aega hiljem nagu eraldi avasime selle installatsiooni, sest kas aheda galeriis, kellele siis see töö kuulub, ei olnud võimalik seda tööd saada just täpselt avamise ajaks. Son naiste saun, mis tal siis valmis ka juba mõni aeg tagasi 1997 ja see on esimene tal niisuguses jälgimist edasi andvas ja aga tõepoolest siis niisuguselt mitte teadlikult ja poseerivaid inimesi, kujutavaid, vaid inimesi nende niisuguses tavapärases keskkonnas kujutavatest töödest. Teine samast seeriast on tal ju meeste saun, mis oli tal 1999 väljas. Kuidas ja millega ta tegelikult Veneetsias pälvis ka ühe nendest suhtest preemiatest? Meeste saun ei oleks päris õige olnud, siia mitte sellepärast, et me nüüd kuidagi võib-olla vaatame teistmoodi mehi kui naisi ja ka mehi, kui naisi, siis aktina? Sugugi mitte, kuigi ilmselt jah, tõepoolest see oli silm, keda siis visuaalsete kujundite ja eelkõige siis ka visuaalses kunstis on harjutatud ju vaatama alasti naist, kui siis niisugust ilu ja paneme sulgudesse ka niukseid seksuaalset objekti, siis mitte see ei olnud see põhjus, miks ma just naiste sauna tahtsin. Meeste saunas ei ole tal niivõrd seda vastandust selle vana ja noore keha vastandust, seal on pigem tõepoolest juba juba see probleem, et näidatakse siis inimesi nii kui need inimesed ei tea neile ka täiesti teadmatult ja et nad tõepoolest käituvad siis kuidagi väga normaalselt noh, niisugused normaalses keskkonnas, aga samal ajal, kus ta normaalset keskkonda nüüd kuskil eksponeeritakse, siis ta juba muutub ju ebanormaalseks või mitte normaalseks keskkonnaks ja, ja inimesed võib-olla ei taha, et neid siis on välja kistud sellest normaalsest keskkonnast. Aga naiste sauna puhul tuleb tõepoolest väga tugevalt sisse see noore ja, ja vana keha vaatamine eelkõige kas siis selle noore vana keha vaatamiseks kogemuse erinevus. Meil oli siin emme omavahel juttu, et kui me näitusel käisime, siis oli näitusesaalis ka hästi palju vanu inimesi, kes seda näitust tehes mõtlesid kuidagi tegeleda selle teemaga niimoodi üleüldiselt või väljastpoolt, et nad meie nüüd siin võtame kätte hakkame rääkima vanadest inimestest, visa proovisid kõnetada aga tõesti neid vanu inimesi, et nad ise tuleksid ka sellele näitusele, et see neile midagi annaks. Ja tekkis kohe algusest peale ja tegelikult näituse tegemise juures paaril korral ka seesamasugune eetiline barjäär, eetiline küsimus, et tõepoolest on sees, võtame jälle ühe niisuguse teema, Ohomson niuke trendikas teema, teeme sellise sotsiaalse näituse, oleme õudselt kihvtid ja jõudsalt toredad, omavahel kiidame, võib-olla saame siis veel meedias ka mingisuguse tähelepanu ja siis oleme metsikult õnnelikud, et me oleme midagi niisugust teinud. Mis on nüüd noh, nii-öelda suhteliselt sotsiaalne ja samas, kelle jaoks me seda teeme. Jälle sellesama tavapärase kunstipubliku jaoks, mis siis eelkõige haarab ju noh, meid endid, kes me vähem või rohkem sellesse kunstimaailma kuulub, et ütleme, sellisel tegevusel ju vähemalt niisuguste teemade puhul väga suurt mõtet ei ole. Et üks niisugune soov päris kindlasti, mis selle näituse juures algusest peale on olnud, et tegelikult tuua siia näitusele tagasi neid inimesi, kes võib-olla sellist kaasaegset kunsti eriti hea meelega ei vaata või isegi mitte sellepärast nad ei vaata seda, et neile see võib-olla ei meeldi, aga ka teatud eelarvamus. No see on ikka väga tüüpiline, kasvõi meie kunstihoone puhul saame seda kontrollida. Et kui tuleb, siis selline publik, kes võib-olla pikka aega harjunud kunstihoones käima ja küsib siis Altpiletimüüja käest, et kas videod, kuidas ja kui siis meie piletimüüja raskelt tuhades ütleb, et on, et siis nad pööravad otsemat teed ringi ja ei tule saali, et noh, et tegelikult murd, aga noh, niisugust lõhet et samas on ka jah, tõepoolest ikkagi küsimus on selles, et kui me tahame, et tegelikult see vanem kontingent, need vanemad inimesed, keda järjest rohkem me ühiskonnas saab ikkagi oleks ühiskonda sisse lülitatud, siis tuleb ka ise midagi teha, et oleks lülitatud, kuigi jah, siin on loomulikult Jelena tasandid ja mille peale ilmselt selle näituse puhul ka pole veel rohkem mõelda, tuleks et üks tasand on see, kui me räägime teoreetiliselt, et ühiskond on selline ja protsendid on sellised ja katsume neid ikkagi tuua. Ja tõepoolest siis selles tööelus noh, ütleme selle näitusega ma püüangi tehase vanemat publikut näitusele tuua. Ja teine muidugi on see, et kui me siis igapäevaelus nende vanemate inimestega kokku puutume, ükskõik, annab meie vanemad või vanavanemad või, või lihtsalt kuidagi naabrid ja kuidas siis noh, niisugused erinevate ja, ja isegi eluhoiakut ja kuidas kokku sobitada, et noh, et see on, on tavaliselt veel palju raskem kui noh, nii-öelda niisuguste suhteasjadega tegeledes. Aga noh, need on need mõlemad niuksed tasandit, mida tegelikult selliseid problemaatika juures mõelda tuleb ja mida ma väga soovin, et tegelikult ka selle näituse kaudu mõeldakse Ja stuudios on Piia erenurm. Sellel nädalal avati. Hobusepea galeriis teie näitas karma võlg ja see on justkui teine osa triloogiast, mille esimene näitas, siis oli Tallinna graafikatriennaalil ja see oli selline korter vanalinnas nimega kleidi, seda need mõlemad näitas, et see viimane nüüd eriti on saanud sellise väga tormilise meedia tähelepanu osaliseks ja kõik ilmselt juba teavad üht-teist veel natukene kuulnud, aga räägiksite sellest triloogiast sisesellest näitusest, et on nagu suhteliselt ootamatult avameelne või see on väga isiklik, näitas ja väga avameelne näitas, aga millest me siis räägime, mis kolmas näitas, tuleb? Siin näitus, mis nüüd on, elas pandud, ütleme autobiograafiline minu eluvaade punktist, nagu et nad on umbes 1907 10 kahest aastast kirjeldatud nagu minu elust. Ja minu ja natuke ema suhe on ka seal olemas. Ja eelmine näitus oli ema elust siis kuidas ema sattus Rootsi, nad põgenesid siis sõja ajal Rootsi ja kuidas ta abiellus isaga, aga põhiasi, kuidas ta ei tähenda, nagu elu ehitas üle aasta Rootsis. Ja mis probleeme tal oli ja niimoodi, et mina olen seal tema kõrval natuke nagu laps täis ja selle siin näitusel ma olen juba nagu elas kasvanud ja millest Kalmas tuleks? Seda ma veel ei oska öelda, et mul kukkus suust välja lihtsalt, niimoodi tuleb trioloogia, mulle meeldib see sõna ja ma usun, et oleks võimalik teha mingeid Reoloogiad seal all. Eks seda ma pean seedima, eks näeb. See võib ju mitu aastat võtta, kas ta teab? Ilmselt mõlemad näitused käsitlevad ikkagi üpris valusaid teemasid, miks sa nendega tegeled või mida selliste teemade tegelemine sulle üldse kui kunstnikule inimesele annab? Loen oma päivikuid nüüd, millega ma olen taastanud sellel näitusel, siis ma olen ka saastunud Rootsis, mul olid need keldris seal kastides. Ja ma Tõnnid, Eesti need kõige varasemad päevikud, osa sadam, olen lindi peal sisse lugenud ja seda saab kuulata hobused ja galerii keldris ütleme kirjutanud vanaisa kirjutusmasina peal, tahan ajalehe ja teha niimoodi, et ma olen võib-olla alati tahtnud nagu midagi loomingut teha nende kogemustest, mis elu mulle andnud. Ja selle emade, ja ma olen päris pikalt roosid taastanud, et ma olen luuletusi kirjutanud, mis avaldati Rootsis 1992. Samas raamatus, mis võiks kirjastus välja andis. Mitu luuletajat, mis varem ei ole välja antud nagu ihas luulekogus Tampa antakse välja koos. Ja mul oli idee head filmi teha ema elu vastu. Ja ma taotlesin selle peal raha Rootsis ja olen isegi saanud ja sellest me oleme oma selle filmikaamera ostnud. Digitaalkaamera. Ja filmiteema on see, mis ma olen nagu man Emalus krikide kirjutanud ja ja juba, ütleme Vial kauem tagasi, kui ma olin 23. Ma kirjutasin lühikese jutu, see nagu meie perekonnaelust ja minu ja ema suhe Ast ja nii edasi. Et võib-olla oleks ka võinud raamatuid kirjutada, aga. Ma olen mõelnud filmi peal ja siis mõtlesin ümber ja olen 100 näitus ei teinud, see ei tähenda, et ma kunagi ei tahaks filmi teha, aga filmi on niivõrd keeruline asi minule sul nii kaua aega võtnud ja võib-olla kus ta pealaada, nagu see film kunagi valmis sakuse kunagi Saabilt minu ema elust ja siis ei tea edasi, mis seal filmis võib teha. Ühesõnaga, sa oled väga mitmekülgne loominguline inimene või kus sa õppinud oled või kelleks sa oled tahtnud saada või sa oled alati tahtnud, ongi selline hästi mitmekülgne. Võib-olla mõne rahustelist Altelt ütleme, kirjutamine on üks asi, mis tasapisi välja arenenud, et nüüd panen kirjutanud jutu siia saada ajalehtedele, eks ajaleht Rootsis ja kultuuril lehe kelgi, noor Šepingu ajalehest. Ja siis Soomes on üks ajaleht, mis tuleb rootsi keeles välja sest ma olen nagunii mitu aastat süvenenud sellesse, nagu, et ma saan jutuse kirjutada ja see tähendab, et me hakkame usaldama, et võib-olla ma oleks võimeline kirjutada raamatut. Ega ma varem ei ole oskama seda nagu päris uskuda. Ja kuna mul on nagu olnud kärge pilte teha ja niimoodi siis õigust sellega, nagu mõelnud, et ma ennast väljendan läbi kunstimaailma aga ma ei tea, siis kunagi oli see huvi ka filmi vastu ja ma ei tea, eks näeb, missugused projektid saavad nagu läbi viidud osa nendest võib-olla sandaarse või saab neid segada, nagu kunstinäitustel saab segada neid tehnikaid. Osa huvi sinu vastu kui kunstniku vastu tuleneb ka sellest, et tahtmata sa esindad nagu ühte osa sellest Eesti rahva ajaloost oled, nagu selle põlvkonna tulemuses põgenes, ärasid. Kuidas sa ise nagu seda enda identiteeti nagu oled defineerinud? Sa ei ole vist mitte kohe pärast taasiseseisvumist Eestisse tulnud. Ma olen siin külas käinud 91.-st aastast saadik ja 93 avastasin uusi sugulasi millast, mu vanaema oli nagu ära unustanud, eks ta oli ära, unustame nagu eest, mõlemal oli täpselt kõik meeles, aga millegipärast on just ühte nupud ära unustanud. Ja siis tuli välja, et mul vanaemal oli see nabanud sale läbi. Mul oli õudselt palju sugulasi seal Pärnu kandis. Ja nende juures ma olen väga palju külas käinud. Ja siis isegi kui tuli välja, et üks nendest on nagu kunstiinimene, võib öelda üks proua, kes nagu tegutseb Tõstamaal ütleme, et on nagu maainimene, aga performans Kunsmi temast oleme filmi teinud, sellepärast et Mark Soosaar oli kutsunud ühe ameerika tüdruku endale abiks 1993 ja mina sattusin kokku souli tüdrukuga, kes tahtis ülikoolis lõpetada antropoloogiline filmi eriala ja tema otsustas, sest minu sugulastest ja minust filmi teha. Ja see film isegi sai enam-vähem valmis enne sõda tõstama näidata. Iielmine sügiseni ei saa lasta. Aga siis ta jäi jälle rasedaks ja tal on vaja muuta mõned subtiitrid ja sellepärast neiule filmi veel kätte saanud, aga me oleme seda näinud, eks ta võttis tal 10 aastasele valmis saada. Igal juhul ma usun, et kui ma temaga kokku sain, ta nimi, ok, häälen Shalom. Et siis hakkasin mõtlema, et oi-oi, et teab selle naisest filmi tegema, seal tõstama naissoost, kelle nimi on Helga Randma. Sinu sidemed Eestiga on ikkagi seotud läbi perekonna või oled sa kuidagi teistmoodi mõelnud, et kes sa oled, oled sa raud, sinna eestlane, on sul olnud tarvidust defineerida ennast mingi rahvusega seoses? Ja selle peale ma usun, et kõik inimesed, kes reisivad, hakkavad mõtlema, et kus kohtume, kuulame tegelikult, võib-olla isegi, kui me reisime aastase kuskil hakkama mõtlema, kas ma tõesti olen päris Skandinaavia inimene, võib-olla ma olen pool idainimene või niimoodi. Ma mõtlen alati käest, ma olen hommikust õhtuni. Nüüd olen pool rootslane, tuua leiaslane ja siis mõtlen, et ta endistes taludes olemas kindlasti. Aafrika varsti oleme olnud indiaanlane, kõik ütlevad, et ma näen välja nagu indiaanlane ja ma usun, et see on päris tugemuse jastat, mingi indiaanlaste elu nagu paistab, must läbi kuidagi ja ei tea, mis seal. Tavaliselt kõikidest väliseestlastest räägitud nii-öelda kodu Eestis siis kuidagi hästi lugupidavalt ja ülevalt, et kõigil, kes läksid kõigil neil läks tohutult hästi, nad olid tohutult edukad. Ja selles mõttes on see eriti sinu esimene näitus sinu emast tekitanud peaaegu sellise ehmatava efekti, et, et ei läinudki kõigil nii hästi, et aga kas sa tead, äkki sealsamas Rootsis või kuskil mujal ka, et on see sinu ema saatus väga erandlik või, või oli see tavaline nende kõikvõimalike põgenike hulgas pööramine? Mul oli hambaarst Stockholmis ja tema oli eestlannaga abiellunud olnud, kes oli füüsiliselt haige ja kelle isa oli kuidagi sõja ajal, enne kui midagi igal juhul seal. Isa arvas ka, et mikrofoni toolil laes igal pool ja ja meil olid eestlased, olid naabrid seal. Igal juhul minu koolis käisid kaks tüdrukud, nad olid kaksikud ja nende isalianast polnud veel aasta ja nii edasi, et neid asju on küll olemas või oli nagu väliseestlastele probleeme küll, aga ja kuidas neid juhtus ja Eesti jõuavad nagu läbi meedia või niimoodi, et see Päevaleht ja nende kirjelda sarnaseid loosi. Täpselt nagu meil Rootsis varjahtisin, Nõukogude riik tahtis varjata teie probleeme, siis tahtis nagu väliste eestlased varjata oma probleeme seal Rootsis ja mujal kindlasti. Sellel nii-öelda kunstnik kõige tihtipeale, kui inimene läheb kunstnikuks õppima, siis ta kõigepealt ta tahab saada kunstnikuks ja siis ta hakkab mõtlema seda, et mida te selle kunsti kaudu siis väljendanud, et sinul tundub kuidagi hästi vastupidi, et on sulle oluline ka see, et sa oled nüüd just kunstnik põhiliselt oluline ikka see, millega sa tegeled või, või see teema või oled sa tahtnud nii-öelda päris akadeemiliseks kunstnikuks saada kunagi. Või oled sa õppinud? Tähtsam kui kunstnik olla. Et need teemad, mis tulevad mu juurde, nagu ma tahan neid kuidagi väljendada, noh ma olen päris kindel, sellepärast jalutan ringi ja olla, keegi võib olla mõnus mõni aega siis tahab jälle võib-olla mingit muud identiteet ja kui panda enda peale salase tugeva identiteedis on mingi piir ka oma ümber. Ma võin anda sarnaseid näitajaid jätkuma minu klassis kunstiülikoolist Stockholmis käisime ja näiteks ühes muuseumis ja hakkasime mingeid näitusele panema seal lõunal, linnas kuskil igal juhul ja siis kustuti kõik pärast kõik seal, kes muuseumist aastased. Nonii, ja siis tuli see tavaline asi, mis mina vihkan, siis oli nii, et need mehed, kes oli tegelikult meid aidanud terve näitus üles panna sõjalised, seal, kes olid kaevanud, kes olid neid Doracibanud ja kõik need need ei olnud meie lõunalaual, seal olid ainult nii-öelda kontoriinimesed ja seda asja lihtsalt vihkan ja seda tuleb ette, ma ei tea, kuidas siin Eestis ja ma arvan, et siin on samamoodi, aga Rootsis, eriti kui ma seal ülikooli ajal Uninast neid klassivahe asi, ma lihtsalt vihkan näide, et seal on nagu vana mälestus sellest, kuidas ma ennast tundsin, ennast tundus mulle nii ebaõiglane ja ja samal ajal minule meeldivad väga palju nagu Tajalise inimesed, mulle meeldib nendega suhelda ja, ja läbi käia ja mulle imi aldi nagu sarnane asi, et keegi aitab meil midagi teha, tema ei saa kohvi. Aga see, kes nagu mingit paberit kirjutanud sel päeval tema uju meiega, siis kohvi ja salased asja panid mind nii kurjaks, et ma lõpetasin koolid ära. Tulid Eestisse, siis läksime, mis toas, ma mõtlesin, et okei, et võib-olla ma ei sobi nagu kunstnik jätame siis ma proovin sadahkama, et ajakirjaniku no teostada sees. Ja ma läksin läbi mitu kooli seal ja ma ei saanud täpselt nagu ülikoolihariduseta sõnu nõustad, raske sisse saada Rootsi ajakirjanduse erialasid ülikoolist siis peab olema nagu numbreid, umbes nagu arsti midagi. Ja no ma sain pärast ta mingis ajalehes ja nii, aga siis ma tundsin sellega, ma ei saa kahkama, ma olen liiga närviline, jamale liiga loominguinimene ja ma võtan nii sügavalt iga asja, iga väike teema, ma pean kirjutama mingist kalapüügi eest ja mina asi selles, et ma liiga palju närvitsemine mingi pisiasjade pärast ja siis mõtlesin siis ma võin sama hästi närvitseda oma loomingu pärast või suurte asjade pärast, miks ma pean närvitsema mingi väikeste ajalehe, nagu pisiasjade pärast nad niikuinii tahavad, ainult et kirjutaks täpselt nagu see ajalase profiil on ja mis nagu asju, mis ma ise mõtlen mis minul oleks olulised, millest kirjutada. Oled sa kas Eestis nagu kunsti tehes või kunstiinimestega suhelda, sest tundnud, et siin nagu saaks teha seda, mida sa tahad ja kuidas selle vastu käega, kas sulle tundub, et inimesed saavad aru, mis sa tahad teha, mis sa tahad öelda? Vaata jah, siin Eestis on igat asja hästi vastu võetud, mis ma olen teinud, et see algas, sellega ma fotosi tegin ja juba leidma, nagu olen siin saanud müüa. Ma ei ole väga palju sellega taastun, kuna minu meelest makstakse päris halvasti. Aga igal juhul, et ma sain siin fotonäituse, ole saastunud mööda Eestit Kiek in de köögist ja Käsmu see igal pool. Ma sain ka Estline'i Teeaa suure reklaami teha. Et mul oli üks suvi seal, kui ma õudselt palju pildistasin. Suvi laevaõnnetusse on täpselt see suvi, ma tegin väga palju pilte ja siis hakkasin siin kogemata või see juhtus nii lihtsa temma sain gravda inimestega kokku. Kui mul oli võimalustest kutsuda rootsi mingi seminarile Eesti kunstnikud ja oma tutvuste läbi, siis sattusime kokku nagu inimestega, nad tulid sinna seminarile kultuurimajas, Rootsis, Stockholmis. Ja siis ma läksin pärast kella nagu nende kooli ja mõtlesin, et oi-oi, mul on võimalus, pole eras näha oma kunsti ülikool ja selle sõdundsena lausa raske ise vabakutseline olla, et ma tundsin ennast nagu edasi ei vii ja ma seisin paigal ja need filmid minu filmi tahtmise kõik, ma ei saanud oskand ise läbi viia. Töödele negatiivselt reageeritud, öeldud, et oled liiga avameelne või midagi taolist. Siin oli kee kirjutajad õnni avamialemini, ega see on mul ükskõik, et see ei ole pahasti. Sul ei ole seda tunnet, et sa muudad ennast kuidagi väga haavatavaks, kui sa tõesti nii avameelne oled või, või mitte midagi ei varja. Ei momendil. Ma tunnen, et midagi asja ei saa meid haavata, kui see, nagu tuleks väljastpoolt, seni saavad, on nagu oma nagu lähedased suhe anda. See võib haavatava mind, ütleme rohkemat, aga nüüd see tähelepanu, mis tuleb väljastpoolt, et ma ei tea, see tundub nii kaugel, kuidagi inimesed ei tunne mind tegelikult ja tulistatakse pilt, mis nad väljapoolt saavad, et ma annan pildi välja nagu. Ja siis nad saavad seal tõlkida, mis nad tahavad ja ka see pole nii hull. See asi. Selline oli siis seekordne soolokunst err, stuudios oli Reet Varblane ja karbi äärenurm. Saatejuhid Andres trasse, käeno alles Soosaar eetris juba nädala pärast pühapäeval ning kordusena laupäeval kell 12 15. Seniks kuulmiseni. Kunst.