Tere, mina olen Anu Allas. Andrus Russak, te kuulate saadet konst r ja ta räägime kõigepealt Tallinna tundmatutest taia kodadest ja siis hoopis teistsugusel teemal, nimelt Andres la isiknäitusest, Mona. Arhitektuurimuuseumis avati Tallinna kultuuriväärtuste ameti koostatud näitas tundmatuid pühakojad Tallinnas, mis on üks osa sellisest suuremast projektist. Tallinna kirikurenessanss. Räägime kultuuriväärtuste ameti peaspetsialisti ja ja kirikurenessansi projektijuhi Olev Liivikuga. Millised need tundmatud pühakojad siis Tallinnas on ja miks nad tundmatud on, kuidas nad niimoodi kõrvale jäänud? Neid tundmatuid pühakodasid selle näituse järgi on päris palju. Ma arvan, et, et osa neist pühakodadest ei ole kõigile tundmatud, aga samas on ka selliseid tõesti asuvad linnaruumis sellises kohas, et inimesed ei ole neid kindlasti näinud. Tallinna päris suur ja mis seal salata, tallinlane kogu Tallinnat läbi käinud ja need 14 kirikut, mis on sellel näitusel, mis nüüd reedel avati, üleval on osa Tallinna kirikurenessansiprojektis restaureerimise kuuluvatest kirikutest. Kokku on neid 22, näitusel on neid 14. Miks need 14 laval on selline, teatud mõttes võib olla subjektiivne selekteerimine, et me küsisime oma kolleegidelt. Küsisime inimestelt, kes on kultuuri või arhitektuuriga seotud. Nad arvasid, et need kirikud võiksid olla sellised, mis tahaksid veel tutvustamist nii meie tallinlastele kui turistidele. Ka ülejäänud kaheksa, miks need siis sinna paketti ei tulnud? Ülejäänud kaheksa on tõepoolest sellised, mis linnaruumis väga silma paistavad, ma võiksin isegi need kaheksa, mis siin näitusel ei ole üles lugeda. Need on toomkirik, Oleviste kirik, Jaani kirik, Kaarli kirik, Mere puiesteel asuv adventkirik, suur Aleksander Nevski katedraal, Vene tänaval asuv Nikolai kirik, Niguliste kirik, mis ei ole ka meil projekti üldse praegu lülitatud, kuna seal asub sees Kunstimuuseum. Aga need teised kirikut, mis mõttes neid nagu tallinlane, ei tea kirik tavaliselt jama arhitektuuriga paistab välja, et on kirikuhoone, isegi inimene, kes ei tea arhitektuurist midagi, tabab ära, et tegemist on kirikuga. Kuidas saab olla Tallinnas tõesti, ütleme 14 sellist pühakoda, mida nagu ei märkagi. Ma toon kohe ühe näite. Üsna huvitav ka isegi arhitektuuriteadlastele üllatav on sitsida tänaval asuva jumalaema kirik millel on küll ilus kaasaegne sibulkupliga pikihoone jätk, kuid et see kirik asub suurte majade vahel jääb praktiliselt sõle tänaval häälestada, pea kasub nähtamatuks ja kes sitsi tänaval võib-olla hoolikalt ringi ei vaata ja kiirustavad näiteks kopli poole, nendele jääbki see pisikene kirik tegelikult nähtamatuks. Tänu sellele, et sinna ehitati 90.-te aastatel tõesti see sibul, kuppel on see kirik üldse nähtav enne, ta oli selline kuuri meenutav, tegelikult võrratu 20 sajandi stiilis arhitektuuriga hoone pida tõepoolest inimesed absoluutselt ei märganud ja samas on Tallinna pildis selliseid kirikuid, millel on ümber väga palju puid ja loodust ja mida tegelikult on suvel väga raske märgata. Ja sellepärast on ka see näituse mõte tutvustada arhitektuuri kevadel kui loodus samas on palju valgust. Ja meie näituse eesmärk ongi teatud mõttes näidata, et kirikus ja kiriku ümber on tegelikult ruumi ja valgust. Et kevad toob ka arhitektuuris selle valguse ilu nagu esile. Need hooned, mida te tutvustate, on nad kõik nii-öelda toimivad kirikut, kas on seal lülitatud juurde mingisuguseid hooned, mis kunagi kandsid pühakoja funktsioon, aga nüüd nüüd enam mitte? Jah, üks kirik on tõepoolest selline, kus teenistusi toimub väga harva saan nimelt vanalinnas asuv Katariina kirik. Muidugi kultuuriga seotud inimesed külastavad Katariina kirikut päris sageli, aga harilikule venelasele on ta tegelikult päris tundmatu, et Katariina kirikul ei ole ka läbi suveuksed avatud. Ja tegelikult on ka seal see probleem, et inimene, kes ja et ta kirik on ei näegi temast kui kirikut, et see projekti eesmärk on ka näidata, et, et seal on olnud nagu pühakoda sees ja praegune kontseptsioon, mida Katariina kiriku puhul nagu viljeletaks, on see, et seal oleks mitu funktsiooni ahendatud nii kontserdipaik, kultuuripaik, näituste kohti, aga kiriklik funktsioon, et tema on selles mõttes meil Universe reaalne, aga ülejäänud pühakojad on tõesti tegutsevad pühakojad, kus on sees oma kogudused. Mis pildis ala nagu eesti usu, õelustamisesin, Lauralistlik. Eesti usuelu on tõesti väga realistlik, et see on võib-olla meie õnn ja mõnes mõttes ka õnnetus, et meil on niivõrd palju konfessioone kirikurenessansiprojektis üldse on tõepoolest kõige rohkem luterlik kirikuid ja selle järgnevad siis õigeusu kirikut, kes on Kazis jaotanud neid kahte ossa Eesti õigeusu kirik ja siis Moskva patriarhaadi õigeusu kirik. Peale selle on projektis ka baptistide kirik ja katoliku kirik. See ei tähenda, et Tallinnas ei oleks ka teiste konfessioonide pühakodasid. Aga nendest hoonetest rääkides, mis ajast nad valdavalt pärinevad, millal nad ehitatud on? Need, mis siin näitusel üleval on, on enamalt jaolt uuemad pühakojad üle Eesti. Tegelikult ei ole palju 20. sajandil ehitatud kirikuid, et enamus kihelkonna kirikuid sai valmis juba varem. Aga meie näituse omapära on see, et üsnagi palju on 20. sajandi kirikuid ja tegelikult on 20. sajandi kirikud väga põnevad. Seal esineb väga palju erinevaid arhitektuurivorme. Et kirikuarhitektuur muutus tõesti 20. sajandil väga realistlikuks, et ei olnud enam niisugust universaalset kiriku ehitamise traditsiooni. Nagu näiteks, milline on kuidagi eriti huvitav ja eriline, 20. sajandi kirik. Mulle isiklikult meeldib väga Sahhaariasse projekteeritud Peeteli kirik, et siin on esindatud väga palju erinevaid vorme nii romaani stiilivormidest kuni tõesti 20.-sse sajandi funktsionalismini välja, et tõesti üks kirik suudab väga palju arhitektuuristiile nagu endasse ühendada. Kus aadressil selline pool-funk kirik sisaldub? See asub Pelgulinnas freesi tänaval üsna mööblimaja juures, et mööblimaja juurest on näha isegi kiriku sellist eraldi kampaniili ehk kellatorni, mis tegelikult meie Tallina kirikuarhitektuuris on täiesti omapärane. Mujal Tallinnasse ei ole kohanud. Mis materjalist need uuemad kirikud on tehtud, kas ikkagi traditsiooniline kivi või on ka puitarhitektuuri? Tallina kirikuarhitektuuris tuli juba tegelikult 18. mandil kasutusega puit jääb 20. sajandil on olemas nii puitkirikuid kui ka kivikirikuid, aga ma arvan, et sellel näitusel on vast isegi huvitavamad puitkirikud, sest nende restaureerimisega on Tallinn ja kultuuriväärtuste amet jõudnud nagu kaugemale. Neid vanemaid puitkirikuid on hakatud väärtustama. No kui te need piirkonna kolleegidega kasvõi ütleme, Põhjamaadest kõnelete ütleme puitarhitektuurist, kuivõrd omapärased sellised puidust hoone, see on Eesti kontekstis. LõunaKesk-Euroopa kontekstis annab väga unikaalsed, et meie puitarhitektuuri tegelikult hinnatakse päris kõrgelt, võib-olla mõnes mõttes on viga selles, et meie ei oska seda võib-olla niivõrd hinnata ja mis siin salata, vahest on ka sellist väärsus kompleksi, et see puit ei ole võib-olla kõige õigem. Ja peale selle võib-olla alati ei olegi see meie õnn, et meil on see rikkalik vanalinn ja me unustame selle tohutult põneva puitarhitektuuri ümber vanalinna ära. Et meie võib-olla näe seda, et puit, ehitusmaterjalina on olnud ka meie lahutamatu osa. Et tegelikult oli ka vanalinn päris alguses ehitatud puidust, enamalt jaolt aga just rikkamad ajad hansaliit võimaldas ehitada siis kivimaju ja ja siis puitarhitektuuri nagu vanalinnast välja suruda, äärelinnadesse. Aga kui tervikuna vaadata, neid pühakodasid, mida hõlmab see kirikurenessansiprojekt, mis kriteeriumide järgi need on kuidagi valitud paratamatult kõik need kirikud ju ei ole arhitektuuriliselt väga väärtuslikud või on. Meie kriteerium on üsna lihtne, kõik kirikud on kultuurimälestised ja muinsuskaitsest seadus ütleb, et arhitektuurimälestisi peavad muinsuskaitsjad hoidma ja kaitsma, et see on siis see põhiline kriteerium. See ei tähenda, et sinna projekti oleks kaasatud kõik kaitse all olevat kirikut, et on peale selle veel kaks kirikut, mis seisavad praegu tühjana, me loodame, et, et sinna tulevad siis kogudused, kes hakkavad ise ka natukene nagu vaeva nägema, et neid kirikuid nagu võtta, kasutusele ja teha teatud eeltööd, et siis lülitada neid hiljem kirikurenessansi projekti, aga ainult Tallinnas kaitse all olevat kirikud on tõepoolest lülitatud sellesse projekti ja see on ainus kriteerium. Mis kirikud tühjana seisavad? Tühjana seisab nõmmel, üks väga ilus funktsionalistlik kirik, saksa lunastaja kirik, ta on päris nõmme raudteejaama juures ja peale selle on veel liivalaia tänava ja veerenni tänava nurgal üks pühakoda, mis et aastaid tagasi peaaegu ära põles nelipühi lastekirik ja seda ma ei ole samuti sinna projekti lülitanud, kuna on seal kiriku taastamine niivõrd keeruline. Tulekahjustused olid päris suured. Laiendasid pressitekstist, et mitmetel kirikutel on mingisuguseid lisaks sellele Nad on pühakojad lisaks sellele, et nad on arhitektuuriliselt huvitavad, et nendega on seotud veel selliseid nii-öelda kultuuriloolisi lugusid või näiteks küsimus, et kui paljud tallinlased teavad, et Peeteli kirikule on erakordne suhe lastega milline see erakordne suhe näiteks on siis? Peeteli kirikus asub laste varjupaik, et meie Tallinna sotsiaalhoolekanne kõiki lapsi enda hoole alla ei võta, et teatud probleemsetest peredest lapsed avad Peeteli koguduses tõesti öömaja ja, ja süüa ja riided ja veeta pärast kooli oma aega, et eks see on Tallinna sotsiaalsed probleemid ja Peeteli kogudus on vähemalt oma piirkonna laste puhul võtnud selle tänuväärse töö ette. Ja eks Peeteli kirik ja kogudus ongi selles suhtes väga positiivselt teistest kirikutest eristunud, et ei tea, et näiteks luteri kirikutes ja nii aktiivselt ja sellist heategevust ja hoolekannet oleks. Ja siis veel on siin märkused paaris kirikus ehk Rootsi-Mihkli ja Püha Simoni naisprohvet Hanna kirikutes võis paarkümmend aastat tagasi mitte hinge, vaid hoopis keha eest hoolt kanda. Mida see tähendab, et oli saun? Kasvõi mõlemas kirikus veetsid aega sportlased, kes tahtsid saada tugevaks ja jõuda maailma areenile. Rootsi-Mihkli kirikus treenisid tõepoolest raskejõustiklased ja selle näituse korraldamise raames oli mul ka hea võimalus vestelda Indrek Pertelsoniga, kes taastat olevat seal higi ja vaeva näinud ja sportinud. Samuti oli Siimanni kirikus sees spordisaal ja minu teada olid ka seal võimlejad ja raskejõustiklased sees, et ilmselt nõukogude aeg produtseeris niimoodi tugevatel spordialadel inimesi. Kui üldse vaadata kirikute arhitektuuri nüüd niimoodi pikemas Kiievis kui võrrelda näiteks mõisate ajalooga mõisasid päris palju, nõukogude ajal jäi alles tänu sellele, et need võeti kasutusele koolidena, kuidas kirikutega on, kui palju on hävinud, kui palju ei alles kas näiteks Tallinnas ringi vaadates, palju te teate neid kohti, kus oli kunagi mingi pühakoda, mis lihtsalt põletati või hävis või millega läks halvasti? Tallinnas on neid näiteid küll, aga õnneks mitte palju. Üks põhjus, miks mitmed pühakojad pärast sõda päris niimoodi maa pealt ära lükati, oli sõda, et nad olid saanud juba sõjas kannatada ja selle puhul võeti kogu kvartal maha, näiteks praeguse lillepood, kohvik kannikese kohal oli üks väga ilus ja võimas õigeusu kirik, millest on imekaunid fotod üldse? See kompassi park oli oma arhitektuuri poolest väga huvitav. Sinna on kogunenud ka käsitöölised ja ta oli tõepoolest väga huvitav subkultuur. Mitmeid väiksemaid kabel pühakodasid oli enne teist maailmasõda veel. Aga vaieldamatult see õigeusu kirik oli üks üks väga oluline kirika Tallinna arhitektuuripildis. Läks luteri kirikud, eriti Tallinnas sõja tõttu ei kannatanud. Et ma arvan, et mõnedes teistes linnades, näiteks Narvas, Tartus, Pärnus läks palju halvemini. Kuid ikkagi see, et koguduse poolt mahajäetud hoone võetakse kasutusele näiteks spordisaalina, see on ikkagi nagu selline markantne näide Eesti kontekstis. Jah, tegelikult neid kirikuid, mis täitsid totalit taarseiskonnas teist rolli, Oliver veelgi näiteks Peeteli kirikus oli minu teada Tallinn film või mingi filmistuudio ja näiteks seda saksa lunastaja kirikut, mida ma enne mainisin, seal sees oli projekteerimisbüroo, sinna ehitati isegi vahelagi palati betoon vahelagi, niiet Tallinnas oli tõesti selliseid näiteid ja sama kirik Liivalaia ja veereni nurga all seal sees olid nõukogude perioodi projekteerijad. Aga eks teatud kavasid kirikuid ümber ehitada või võtta kasutusele mingis muus otstarbeks oli veelgi, aga eks leiti, et tuleb teha seda etapiviisiliselt. Jäin ja tulid juba vabamad ajad, kus kirikuid enam ei suletud. Sellel näitusel on ühtlasi eksponeeritud esmakordselt ka toomkiriku Jüri kabeli lugu ja leiud. Milline see lugu siis on ja mis sealt on leitud? Jüri kabeli lugu on ka muinsuskaitsjatele endiselt kultuuriinimestele üsna huvitav. Jüri kabeli omapära on see, et kui astuda näiteks toomkirikusse, siis ei ole tunnetatav, et, et selline kabel on olemas, kuna see kabel on pikihoonest praktiliselt eraldatud. Sinu ehitatud juba tänan teid tagasi vahesein ja tegelikult sissepääs Jüri kabelisse kulgeb ühe sarkofaagi või hauamonumendi tagant, et kirikus sees ei näegi, et sellist ust nagu üldse olemas olemas. Ja tänu sellele saavad sinna Jüri kabelisse sisse tõesti kõige haritumad inimesed. Jüri kabeli varastamise või avastamise initsiaatoriks oli üks kunsti tänane Juhan Kilumets, kes sellise tänuväärse töö ette võttis, et teha nihuke avastusretk, mis see kabel endast kujutab ja mis seal sees on. Ja selgus tõepoolest, et, et seda kabelit oli juba vähemalt vanad kasutatud teatud mõttes kolikambrina nii halvas kui heas mõttes, et sinnani veetud kõik see, mida kirikul antud juhul ei olnud nagu vaja mingit ehitust, detailid, vanad kirstud, siis korjanduskastid, vappepitafi osad ja igasugust muud koli. Et temast kujunes tõesti kolikamber ja teatud avastusretk varasemasse heasse selgitas välja, et Jüri Kaberi lugu läbi saanud sajandite ongi üks kulgemine, et ühel sajandil ta avastatakse. Järgmisel sajandil tehakse tastele kolikamber ja siis võetakse ta jälle kasutusele. Et juba seitsmeteistkümnendal sajandil oli ta muutunud kolikambrisse, siis uuesti avastada ja sinna teha matusekamber, et selle kabeli väga olulised osad on kaks sarkofaagi, mis toodi sinna sellel perioodil, kui see kabel oli jälle uuesti avastatud ja siis unustati jälle mingite põlvkondade pärast, et ta on päris huvitav ja eks siis tulevik näeb, kas me unustame ta jälle või jääb ta kasutusele. Kuivõrd ühtsed need kirikud nagu hoonete navi arhitektuuriliselt võta, selts on, et kui siin varem sai mainitud seda Katariina kloostrikirikut, siis praegu seal on tõesti nagu raske ära tunda seda kunagist keskaegset katedraali, mis siis võis olla seal Vene tänaval, kuidas nende teiste kirikutega on nad kiiresti püsti pandud ja kiiresti valmis seal saadud ja neid ei ole selles mõttes muudetud või milline nende ehituslugu, nagu üldsõnaliselt oleks? Ma ei tea Tallinnas ühtegi kirikut, mis oleks väga kiiresti ehitatud võib-olla ainult teatud uute usulakude kirikut, millel on öeldud, et ehitamata umbes seitsme, aga ülesse. Aga Tallinna vanemad kirikud on tõesti valminud sajandeid, kas või toomkirik, mida ehitati vähemalt kaks, kolm sajandit, täiesti intensiivselt, ehitati kooriruum, ehitati pikihoone, ehitati torn. Et enamus kirikuid on ehitatud väga pika aja jooksul. Loomulikult 20-l sajandil muutus kiriku ehitus olulisemalt kiiremaks, nii insenertehniliste võtetele kui ka ilmselt vajadustele kirik kiiremini valmis ehitada, kuna elanikkond kasvas kiiresti. Aga siiski ja et ükski kirik oleks näiteks saanud nii kiiresti valmis kui praegu näiteks äriasutused või need need asutused, mis rahaga tegelevad, et kirik on traditsiooniliselt ehitatud annetustega ja eks on olnud kiriku ehitusel igal pool natuke raskemaid aegu, kus siis on jälle otsik, otsitud toetajaid ja nii see on nagu pidevalt kulgenud ja samas tänu sellele, et kirikuid on ehitatud päris kaua on just see arhitektuuriline stiilide mitmekesisus seal igati äratuntav praktiliselt kõikide kirikute juures. Lõpetuseks võib-olla selline üldisem küsimus, et kuidas nad üldse Tallinnas rahul olla nende kirikute restaureerimisega selle kiirusega? Nõukogude ajal ju sai ikkagi kuidagi rahad kokku ja saadi need kirikud kuidagi korda, kuidas nad selle uue Eesti vabariigivõimu all on? Olete rahul selle eelarvega, mis teile linna poolt antakse? Alati võib kurta, et eelarve on väike ja ja eks meil, selle projekti alguses, kui me selle 2002. aastal käivitasime, oli lootus, et me saame iga aasta natukene suuremad summad. Samas et restaureerimine on pidev protsess ja ei tasuga seal mahtudega liialdada, siis kannatab kvaliteet. Aga samas kirikutele vaatamine ja restaureerimine näitab, et tegelikult kirikud on küllaltki halvas seisus näiteks ka Oleviste kirik, et ma arvan, et seal kulub kümneid aastaid, enne kui ta korda saab vähemalt 50, sest et ei ole kiriku juures midagi olulist tehtud, et katus saab läbi tänu sellele ei saa näiteks teha fassaaditöid ja mis siin salata, vanalinna kirikud on niivõrd suured, et nad nõuavad väga palju kulutusi. Ja kindlasti ei saa seda öelda, et kirikute olukord on nüüd väga hea. On see, et nüüd nende peale mõeldakse nende restaureerimise peale, mõeldakse et lootus on see, et nende seisund enam ei halvene, aga aga see, et see kiiresti paraneks, sellele päris ka loota ei saa, et see on aastatepikkune töö, aga õnneks selle projektiga nüüd kolme aasta vältel oleme me saavutanud selle, et paljud vanalinna kirikud on saanud värskema väljanägemise, näevad vähemalt välja paremad, kuigi eks sees on väga palju töid, mida alati ei oskagi nagu kohe hinnata, et see selgub uuringute käigus. Ja stuudios on siis Andres loo. Andres lool on mainekal näitusepinnal Tallinna linnagaleriis väljas isikunäitus. Mis sellel selline täiesti egoistlik pealkiri on nagu mono või kuidas seda näituse pealkiri mõista, mida sa oskad selle kohta nagu öelda tutvustuseks projekti kohta? Egoistlik, kuna ei ole mina nüüd seda monoküll mõelnud. Näituse pealkirja otsinguil käis läbi mingisuguseid erinevaid variante, ma üritasin mõelda mis võiks olla võimalikult lihtne ja selge ja samas ka dialoogis sellega, mis, mis näitusel välja on pandud ja ühel hetkel, kui ma galeriist mööda kõndisin või galerii uksest välja astusin, nägin ma üle tee baari stereo ja konkurentsitult jäigi kõige paremaks variandiks panna näituse nimeks monosee on pigem dialoog kui egoistlik positsioon. Samas võib-olla ta kirjeldab näitusekülastaja positsiooni. Noh, inimene läheb näitusele, vaatab seda täiesti üksi, ta üksi suhestub selle tööga, et ta pigem võib-olla viitab sellele. Kui veel pealkirjadest rääkida, siis sinu eelmise ja vist esimese isiknäituse või projekti nimi Kanuti Gildi majas. Selle nimi oli Jüri Arrak. Ilmselt tekitab rohkem küsimusi, kui see monomida, see Jüri härg tähendas, see Jüri Arrak on natukene esindatud ka sellel praegusel näitusel. Jah, see Jüri Arrak on täiesti konkreetselt isegi esitatud sellel munanäitusel, kui dokumentatsiooni vormis. See pealkiri sündis täiesti spontaanselt Moody mõeldes võimalikult tulevase näituse peale, siis ei olnud isegi näituse ideed olemas. Õigemini saigi siis näituse alguse sellest naljast põhimõtteliselt. Jüri Arrakuga ei ole sellel näitusel siiski mingisugust otsest pistmist Jüri Arraku kui isiku või kunstnikuga, et aga kuna see nimi on tuntud, siis selline kerge nime kaaperdus, ma arvan, õigustab ennast nagu näha, see mõjub. Mismõttes mõjub, et inimesed küsivad, et miks sa panid näitusele nimeks Jüri Arrak, kui seal ei ole ühtegi Arraku pilti üleval. Just nimelt inimesed mõtlevad selle peale, nagu ma enne korra vihjasin ma otsingi dialoogi publikuga. Ma arvan, et selline etteheide kaasaegsele kunstnikule, Ta on publiku kauge ja, ja et kunst ei ole arusaadav ja et kaasaegne kunst on segane ja sa võid küll siin-seal paika pidada. Ma ei vastuta teiste inimeste loomingu eest, aga ma püüan leida dialoogi inimestega ja ma suhtlen heatahtlikult publikusse. Ma tõesti loodan, et inimesed tulevad kaasamõtlevad selle kunsti üle, Nad arutlevad. Vahendid selle jaoks võivad olla ju mänglevad. Miks mitte? Kuidas kollaseks värvitud tuba dialoogi soodustab? Mida inimene peab mõtlema, kuidas satub, näitan sulle, kus on ainult üks tuba, mis on kollased. Miks ärritad õieti ta võib mõelda mida iganes. Kas ongi mõte või? See näitusel monosee tagumine kollane ruum koos 12 fotodokumendiga JÜRI Arakust. Ta ongi pigem dokumentatsioon, aga ta siiski annab selle emotsiooni, mille külastaja võis saada Jüri Arrakult endalt. Noh, peaaegu kolm aastat tagasi kaks ja pool aastat tagasi oktoobris toona nägis installatsioon näitus välja. Selline, et inimene astus sisse Kanuti Gildi saali uksest kõndis trepist üles ja seinad olid mustaks värvitud üleni ja siis lõpuks ta jõudis sellesse kollasesse ruumi, kus absoluutselt kõik oli kollaseks värvitud, nii aknad, lagi kui seinad. Et selles mõttes praegune variant on selline klannitud ja rafineeritud ja ikkagi rohkem nagu vihjab. See kogemus, mis sellelt õigelt Jüri Arrakult võis eest leida, on natukene teine, aga seda on võimatu kirjeldada. Ta on siiski dokumentatsioon ja vihje, aga Jüri Arrak on ruumiinstallatsioon, see on, ütleme nagu ruumi ülevõtmine või ruumile hinge andmine. Sellel näitusel ei käinud väga palju inimesi. Seli võrdlemisi autistlik protsess. Kahe nädala jooksul ma lihtsalt värvisin neid ruume ja inimesed, kes teadsid seda siis sai sinna lihtsalt tulla. Ruumi keskel oli võimas prožektor ja ütleme noh, selline kirgastav kollane värvielamus ja võib-olla siis mõned ootamatud mõtted oligi selle külastaja päralt. Aga see oli mononäitusel, on ka üks foto ja üks installatsioon, pelga aga just see foto, erinevalt siis kollasest toast, võib-olla erinevalt peeglist on vägagi täis kuhjatud igasuguseid erinevaid märke või erinevaid tõlgendusvõimalusi kuidas nad sinna kokku on saanud või mida see tähendab. Ma ei oska seda öelda, see on mulle endalegi üllatus. See idee iseenesest sündis küllaltki spontaanselt hoopiski loarvik Lorviku bändi piltide tegemise käigus. Kui me tegime igaüks ühest inimesest noh nagu ühe ühe portree siis ma võtsin kuidagi kogemata sellise poosi ja ma tundsin, et ma peaksin panema endale ka selle pindi sinna laubale, kolmanda silma kohale. Hiljem, kui ma seda fotot vaatasin, siis siis see mõte natukene noh, kristalliseerus või liikus edasi. Ja juba need tõlgendused, mida näiteks Anders Härm on monopressitekstis välja käinud või need viited, need on juba minu jaoks Ki uued, et mul on hea meel, et see, see töötab. Aga jällegi dialoog Meikab küsimärgiga on kindlasti viide dialoogile. Aga häirivad sind need tõlgendused või huvitavad sind veel, lähevad nad sulle kuidagi korda, need sai kindlasti provotseerid, just selliseid suhteliselt lennukeid, teoreetilisi spekulatsioone. Jah, kindlasti provotseerin neid, aga ma olen üsna veendunud, et kui näiteks väike laps läheb sellesama pildi, et vaatab seda, siis ma usun, et temal tekib sama palju huvitavaid mõtteid kui mõnd teadmistega koormatud inimest. Ma arvan, et see on positiivne. See ongi nüüd see koht, kus, kus inimesed saavad vabalt tunda ennast mingisugust kunsti vaadates või inimesele pea tingimata olema sügavaid teadmisi kunstist, ütleme niimoodi. Dialoog tähendabki nagu sina seda, et sa justkui mingisuguse tähendust masinana produtseerib mingisuguse märgi ja siis keegi mõtleb millegi peale ja siis ei pruugi üldse seonduda millegi sellega, mida sina oled algselt mõeldud. Et siis nagu seal lõpebki, see dialoog või. Jah, muidu see oleks ju despootlikku või kuidagi vägivaldne või noh, siis oleks tõeliselt autoritaarne, kui ma suruksin inimesele peale selle ühe ja ainsa konkreetse tähenduse ja öeldes, et nii on, see on võimatu. Ma arvan, et pigem on õige lasta märgil voolata. Mis puutub muusika seoses sellesse kunsti, mida ma teen või räägime pigem helist, et heli ja ruumi on võimatu lahutada? Heli kogemine on vaieldamatult ühtlasi ka ruumiline kogemus, et heli võtab mingisugusest teatud ruumis, ruum paneb heli resoneerima ruum on mingis mõttes annab tähenduse helile või ruumi ja heli on võimatu lahutada. Ja pigem siis heli ongi mind viinud ruumi lahti Monteerimiseni või sellise kuidagi sügavama tunnetuseni. Ma tahaks pöörduda tagasi selle peegli ja fotoyote juurde, et kõigi näituse pealkirjas kenasti diplomaatiliselt seletusega ära. Kuid selle selle peegli installatsiooni pealkiri on kohtumine minaga nagu Jon peegel ja on selline pealkiri, siis on justkui nagu viide sellele, et vaataja saab sealt midagi, et vaataja siis nagu kohtub iseendaga, samas kui sama näitusepinna peal on pilt kunstnikust mida sa nagu loodad nende kahe tugeva mängija vastandamisega saada. Et mida siis vaataja peab siis tegema, kas ta peab kohtuma iseendaga või ta peab pigem siis kohe saama teise signaali, et minuga mängitakse. See kunstnik mängib minuga. Kui ma oleks tahtnud sellist konflikti tekitada, siis ma oleksin asetanud fotosinna peegli vastu, siis oleks inimene näinud kunstniku portreed enda selja taga, et siis oleks võinud olla ebameeldiv või kuidagi selline kergelt ohtlik või kuidagi. Ei, seda installatsiooni mõtlesin konkreetselt kui publiku, ütleme siis näitusekülastaja enesekohtumist tema enesega, tema, mina aga ütleme nii, et see on illustratsioon inimese arenguteele läbi elu kõlavad kindlasti väga suurelt sõnad, aga täpselt niimoodi ma olen ka seda mõelnud ja ma tunnen, et ma ei tahaks väga seda, seda installatsiooni niimoodi lõpuni lahti seletada, kui hakata täpselt niimoodi, nagu ma seda näen. Et see on täpselt nii, kui kaugele keegi soovib näha. Ta on iseenesest väga lihtne, seal on heli, mis järjest valjeneb, kui saama eriti see, ütleme siis kujundlikult oma mina suunas lähened, mis siis mingis mõttes vastad reeglitele. Seda ma ei ütle, aga see vihje on juba piisavalt kõnekas. Kas teile ei tundu, et kogu kooslus oleks paremini töötanud, kui sa ei oleks seda enda pilti sinna kõrvale pannud, kuidas oleks töötanud ühtse ruumina? See installatsioon oleks kindlasti töötanud ja tegelikult mul ongi plaanis sedasama installatsioon teha tunduvalt suuremas ruumist tunduvalt pikemavaibaga ütleme siis niimoodi. Teen seda pigem sellise kolmekümnemeetrisena ja seda on võimalik paremini teha. Linnagalerii suurem ruum on selles mõttes, noh see on miinimumvariant, seal oleks tõesti vähemalt, kui oleks olnud üks suurem ruum ja lihtsalt üks installatsioon ja see olekski olnud põhimõtteliselt kogu näitus, aga praegu ma leidsin sellise optimaalse lahenduse. Noh, ma ei ole ise mõelnud, et need tööd peaksid nagu omavahel nagu kuidagi nagu suhestuma või dialoogis olema, et nad on minu jaoks lihtsalt eraldiseisvat tööd, et seal seal ei ole eriti palju asju. Ma ei ole mõelnud niimoodi, et need inimene nagu nagu väga palju neid omavahel seostama hakkaks. Selline oli siis seekord SWR Eesti Raadio järgmine kunstisaade eetris nädala pärast pühapäeval kell 18 15 kordusena laupäeval kell 12 15 võiks olla kuulmiseni. Kunst r on klassikaraadio eetris pühapäeviti kell 18 15, kordus järgmisel laupäeval kell 12 15.