Tere, mina olen Anu Allas. Andrus troosak. Te kuulate saadet konserveer ja Tõnu, räägime Kaido Ole ja Marko Mäetammenäitusest. Rotermanni soolalahus. Näitasin nimi on suurprojekt ja nagu ma aru saan, on seal tööd, mis on eriliselt suured. Miks nad nii suured on? On seda öelda, kui raadiokuulaja mäletab, siis mul oli osa sellest projektist oli aasta tagasi vaal galeriis ja siis oli tõesti selle üks tingimus minu jaoks oligi siin suurt asja teha suurt ja siis mind huvitas ka monotoonse korduminega ja noh, need mõlemad tingimused valas täitmataga tähendas asjus minule Velmulatoorsem veel korduvale veel suurem sellepärast olla, ta jäi nagu kripeldama, ma tahtsin seda edasi teha ja siin Marko, üritan mõelda niimoodi, et kui panna midagi kokku mingi selline asi, et, et noh, mis ei ole, sest John Smith, mis on kokku tehtud niimoodi, et kohe ühte sama tööd on kahekesi koos tehtud, aga lihtsalt nii enda asjad kokku panna, kuna need tõenäoliselt klapivad hästi, et siis meil olid siin erinevaid variante töös ja mul olid kõlarid kogu aeg üks sellest poolest, mis võiks olla siis see projekt ja soolaladu oli suurem, siis ma tundsin, et tore, et ma saangi seda suurt asja või seal suur olema veel suuremalt teha. Võiks muidugi jätkata, et noh, iga asi võiks v suuremale veel suurem olla, ta võis olla kilomeetri pikkune, ta võiks teha eluaeg, aga ta kuskilt on mingi loogiline piir ette, et lihtsalt lava oli suure asja natuke liiga väikene ja nüüd on ta noh, ma arvan, optimaalse suurusega. Kui võib-olla keegi ei tea, sest need on pildid on kõlarites täpselt ühesugused üksteise kõrval. Aga miks ikkagi suu, mis tähtsus? Ma arvan, et üks positiivne, asigi sellega kaasneva selgus, et sa nagu kooliski tehakse, seda korratakse lihtsalt need lapsed aru saaksite, et õpetaja räägib, et alguses ja siis ta rääkis seda veel lõpus ka ja siis kõigelduri ka, et kui esimene kord laser kõrvust mööda, siis teinekord jõuab igal juhul pärale, et sa ei hakka vahepeal midagi muud rääkima kui ka aega, nagu oleks võimalus ruumi, nagu oleks veel midagi. Võib-olla tänapäeval on see nagu eriti aktuaalne, andke veel midagit, fantaasiat on ja nupp nokib veel mingi kihvt mõte, äkki lisandub siia, näed, ruutmeetrit käes, kui palju ei anna, ei paku midagi muud, et enda jaoks ka saaks natuke pidurit panna ja noh, jääda mingi ühe koha peal ühe koha peale, mis on ju hea koht tegelikult selle kõlarite juures ka mulle see mõte endale väga meeldis, ta meeldis nii sisuliselt kui eelkõige vormiliselt, seda oli väga mõnus teha, ma sain aru, et see nagu õige pilt tegemise jaoks oleks õigemaid pilte. Sults olen teinud ja väga nagu narr oleks selle koha pealt kohe edasi tormata, et noh, oli küll hea, aga noh, ma üritan midagi muud teha. No miks peaks kohe midagi muud tegema, ilmtingimata öelda muud ka veel teha, et, et see üks vastutus idee see CD maksimaalselt ära kasutada, et mitte seda raisata niimoodi, et kolmveerand ära ja siis võtad järgmise asja, et seda veerandit teeb küll mitte keegi peale sinu ei saa seda veerandit teha. Aga on, kas need kõlarid on ainult kujundina kuidagi tähtsad, veel löövad või on neil nii-öelda mingi tähendus ka veel neid pilte enamasti armastatakse nii-öelda tõlgendada või kuidagi väga sümbolistlikult, et millal see muusikal üldiselt tuleb või või ütleme, kohutavalt nagu muusikaga seotud, mingite helidega seotud, kas nad tegelikult on ta mõelnud? Noh, ma arvan, et natuke liiga sellise muusika, mood, et see nende kõige olulisem tähendus oleks kindlasti ka üks võimalikest, ma arvan, et miks ta mulle meeldis ta minu arust ta oli oli niivõrd hästi tasakaalus ka see, et mida ta nagu esmapilgul võiks tähendada, on ta siis muusika, midagi muud heli tekitamine, seen mida ta esmapilgul ei võiks tähendada midagi muud, mis pärast seda tuleb ja see midagi muud võib olla suhteliselt mis iganes, et on selline küllaltki universaalne pärast meeldis, et ükski tähendus ei domineerinud liiga palju ja see, mis nagu algul tundus, domineerivad seal mingil hetkel hakkasid ära kaduma, kuna ta oli liiga ilmne. Just nii, et noh, poisid, et paneme siis pill hüüdma või. Nii lihtne see ka kunstis kõik ei ole. Aga maalitud on nad ikka käsitsi või masinaga. Ja ükshaaval käik. Klassikaline voor. See on siis tõesti välistatud, et bänd kolme ei tule, mis ületaks veelgi suuremalt kõik taluvuse piirid nii-öelda. Ma arvan, et ei tule nagu selleks peaks olema mingi väga ideaalne, väga hea ruum, kus tundub, et jah, et siia seina need paneme, oi, neli neli tükki puudu, et noh, siis siis tuleks noh, mitte nii, et ma hakkan täitsa huupi ise tegema, et täiendada veel edasi seda ta ennast küll mitte nüüd emotsionaalselt on see kaif käes, et rohkem mitte. Marko Mäetammetööd on seotud lapsepõlve ja väga hirmsa paineliku lapsepõlvega. Mis sellega siis on? See on selline võib-olla Rein, mis mind viimasel paaril aastal on ostelda kuidagi köitnud enam ja millest hargneb väga palju selliseid aktuaalseid siit harusid või puuoksi välja, et et noh, tõesti kõige esimene esimene niisugune tähendus, assotsiatsioon tekkivaid oh et kunstnik räägib midagi, ta räägib oma lapsepõlvest, näost Sotkuse jube lapsepõlv on olnud. Kui ma tegin mingi 10 aastat tagasi erakordselt selliseid optimistlikke töid, siis arvati, et ma olen selline eravused, optimistlik inimesed, see on selline küllaltki selline ühene tõlgendamismeetod kunsti puhul, et mille vastu. Mul ei ole mitte midagi absoluutselt, et teatud situatsioonis väljub tasandil väljund pole kunstniku tegevus tema enda kontrolli alt mõneti ja tuleksin võib-olla teise ringiga jälle tagasi. Ja Kosnik saavutab jälle selle üle kontrolli. Aga põhimõtteliselt asja mõte, lugu jutustada enda mingisugusest luupainajast või lapsepõlvest, vaid pigem on mu soov analoogsete ega noh, avada mingisuguseid tähendusvälju, mis mis meie kõigi sees on peidus ja kuidagi allasurutud ja ja mida me nagu eitame mesilase jõuga tihtilugu, et me loemegi tõestisündinud igasuguseid lugusid ajalehtedest, aga meie peidame enda isiklikku sellise seisukoha või siis või siis sellise vastutuse enda sisse ja nagu keelduma selle teemaga tegelemast. Ja kui me seda kõike näeme kusagil siis siis me kuidagi reageerinud, noh ütleme kui keegi kusagil näitusesaalis näiteks eksponeerib mingisugust lastepornot või mingisugust tabuteemat, siis siis on nagu internetitoad on täis rumalaid kommentaare ja paremal juhul võetakse üles ka nii-öelda füüsilises aegruumis ja ja tegeletakse sellega. Aga, aga tegelikult, miks sellega tegeletakse, sellepärast et see resoneerib inimestes vastu, kes tekitab neis äratundmisel, see tekitab neis tegelikult sellist noh, ütleme tavaliselt teatavat võib-olla mingisugust nõnget. Sest noh, me kõik siiski konstrueerima oma suhte ühiskonnaga ju mingisugusel moel ja riista kahest antakse neile tegelikult kaasa tõepoolest lapsepõlvest, et ega see kusagilt mujalt meil ei tule, et et see ei ole nii, et me elame kuskil mingisuguses klaasmunas kuskil esimesed 10 või 15 aastat ja siis järsku korraga antakse meile niisugune mõnus tööriistakotti ja siis siis avame me selle ja hakkame elu muukima lahti, et see, kuidas me asju mõistame ja mis asjad on meie jaoks kas head või halvad või või õiged ja valed või siis tõesed ja ebatõelised, mis iganes milliseid sõnapaare iganes pähe kargab, kõik see, tegelikult see gradatsiooniskaala on meie sissekasvanud hetkest ja ja sellega modelleerima oma personaalset maailma ja personaalset ruumi, mis omakorda siis põkkub täiesti personaalset ruumidega ja ei saagi nagu sotsiaalse olendi saadava ruum, kus ta toimib. Ma ei näe selles nagu midagi eriskummalist kunstnik, persooni ja ühiskonnasuhtega tegeleb ja ja see on võib-olla võib-olla kõige ausam, teevad midagi teha ja midagi öelda, sest sa ütled seda, mille järgi sa nagu vajadust tunned, et sa räägid sellest, et noh, loomulikult mind väga huvitavad ja mulle lähevad korda niisugused teemad, miks ma nendega tegeleme, mis ma tegema võib-olla nende veriste majade ja nende nende igasuguste kummaliste narratiivide jutustamise ka, et et ma vaataja valuläve natukene katsun teda lükata selle valule, et tekitada temas niisuguste kaaluta olekut, et noh, et tagas nagu on minuga nõus või ei ole või vaidle minuga vastu või või noh, et ta tunneb ennast ebamugavalt vaieldamatuks, siis kunstnik räägib midagi või see kunstiteos räägib midagi, mida ta ei tahagi kuulata või aga miks ta siis kuulaks seda, et noh, ikkagi kuulub, miks me läheme jooksevad avariid vaatama? Millegipärast minnakse tavaliselt mürgust, vaadatakse politseisaateid ja noh, siin on hoopis teised teised põhjused ja ja ma ei analüüsiks neid hetkel, aga ma arvan, et minu vastus ongi see, et kunstnik peab tegelema sellega, mis teda liigutab, mille pärast nagu muretseb või, või mis teda tõeliselt nagu milles ta tunneb, et on mingil määral vastutav, et noh, ma tahan suunata inimesi teemadele, mis mind siis mulle tundub, et on olulised. Samas selles liigutuses või muretsemiseks on, kas selles on mingi hulk nagu üleolekut või irooniat ka või kasvõi selle suure pildi pealkiri on. Annan oma sõpradele endast kõik, olen seda alati teinud, see paratamatult kõlab natukene. Töid võis võtta niimoodi otseselt surmtõsiselt eestlased ei saa. Aga nad ei tunne isiklikult, eesti kunstipublik on nii väike ja Eestis, niimoodi ma ei saa. Aga teised saavad, kes ei tea, mingi persooni isegi ei tea, minu loomingut võib olla alates 89.-st 90.-st aastast, kes ei ole minuga isiklikult vestelnud ja ei, ma ei ole võib-olla teada inimesena sellise silmakirjaga rikku naljaka lõbus inimesena, et kes seda nagu bäkki tunne, sellel ei ole seda probleemi, aga aga kui neil tuleb, see lisainformatsioon kaasas loomulikult ei saa ja ma ei maaga selle probleemiga. See on teinekord isegi kasulik, sest et ta annab sulle vabadust juurde. Et noh, kui sa oled selline noh, ega kirikuõpetajale lubatud väga paljusid asju rääkida, aga, aga näiteks näiteks näiteks näitlejale lubatakse näitleja, võib rääkida palju mitmetähendusliku muid asju kui kirikuõpetaja esemest teda kohe väätega, eriti just nimelt, aga tema, tema ütleme, kuulajaskond on suurem. Seejuures maksab suurus, sellepärast maksab, et võtavad, kui sa räägid midagi, nagu Kaido ütles, et saad artikuleerida oma kõne piisavalt täpselt välja, aga sa ei tee seda sellepärast, et siseneda, kuuleksid, teised sellest aru saaksid ja, ja kui su, kui sa juba ette tahad, et sul oleks udumise Väike-kuulajaskond, siis, siis saad iseenesega vastuolus, et miks te siin raadios tahate rääkida läbi mikrofoni inimestega, rääkige enda ees pimedas toas. Mikrofonide kõik kaablite meri, et noh, seal kommunikatsiooni küsimus kõik, et see on hästi lihtne ja need põhjused ei ole üldse sellised, et noh, et miks me seal nüüd viskame villast ja läheme, näeb oma näitust tegema tihtilugu kunstiakadeemia sky, kus me ka oleme tööl, et üliõpilased ka peod võidelda selle edevuse, tunde või asjaga, püüad seda maha suruda, et milleks me peame üldse astuma vastu publikule midagi tegevusega midagi näitama, aga see on professiooni küsimus. Ometi ei nõua seda kunstnikku või laulja või näitleja või või ma ei tea, veel, on selliseid muusiku ametid nõuavad seda ja kui see ei ole sinu sees orgaaniliselt olemas, siis see teeb sulle ebamugavust ja sa ei ole õige tee peal tõenäoliselt, aga ma absoluutselt selle peale ei mõtle, et see on loomulik, ma arvan, ei mõtle, kui te lähete ja räägite mikrofoni, kui tahad uuesti ja uuesti ja paremini välja tuleks, sest et kõik see must materjal ei jõua ju, kuulen üldse täpselt sama teevadki kunstnikud ja siin ei ole midagi kummalist. Ja suurus võib-olla noh, näiteks minu jaoks minu jaoks on suurused olla natukene. Ma ei oska öelda, võib-olla minu jaoks antud hetkel nii tähtis ei olnud, sest Meil oli plaan teha selline töö alguses või selline projekt, et mõlemad teevad ühe oma viimase aja sellise põhiteema suurelt. Et Kaido, need kõlarid ja mina teen veriseks majad. Ja, ja võtame ja noh, niukseks mudeliks katsuks teha soolalaos ja üks ühe seina teineteise seina ja mul oleks samasugune põhjendus olnud kohe niimoodi kalda pealt nagu maha kopib, eestinud, et lahe teen ka ühe ideede suurelt äranaks. Aga mul, kui sellisel labiilsel inimesel tuli mingi paar kuud enne uus mõte äkki ja vaatasin ühte kihti lasteraamatut ja sealt tuligi mõte Teie hoopis teise töö ja loomulikult ma hakkan mõtlema siis seda, et need väiksed või kuidagi formaat oli olemas, materjal oli ära tellitud ja see ruumigi kontseptsioon oli paigas, et noh, väga huvitav väljakutse on teha sellist erakordset formaati seal puks professiooni küsimust. Elus saaksid korra midagi niisugust ära teha. Ja selles mõttes on nagu praegu hästi kuidagi hästi tasakaalus või et või hästi ka erinevad need, et kui siin oleks teinud häid maju mehaaniliselt, hästi palju. Võib-olla oleks rohkem vaja olnud nagu vastanduda ja praegu ma arvan, et see ongi parem. Aga kas katoloogile tööd omavahel nagu mingisse kunstlikku dialoogi pandud? Muidugi avastanud, et ütleme, see üks asi on see, mis te teete, Johnsementinemise, olete te nagu koos. Aga kui te teete midagi eraldi tegelikult ikkagi mõlemad nagu väga sarnast asja. Õuduste kõrvaltvaatajale tundub, muidu praegu tundub väga erinev. Sellepärast ma arvangi, et midagi väga pead vaevama, et kas ja kuidas see kokku sobib, sest ma usun sellistesse loomulikes valikutesse noh nii nagu sündiski, eks ole, ta sündis ka täiesti loomulikult niimoodi see, et ta meil, seal ma arvan, sobime kokku või mis ei tähenda ju kunagi seda, et inimesed on 100 protsenti ühesugused, et see kokkusobivus ongi järelikult nende erinevused sobivad ka mingil moel kokku niimoodi, et sellepärast võisin täiesti rahulikult teha seda, mis me mõlemad tahtsime teha Markovisva plaani muuta teha seda, mis talle hetkel kõige huvitavam on. Mina tegin seda hulgegi. Huvitav ja noh, ma olin nagu ette kindel, et noh, niikuinii see asi sobib kokku ühe printsiibil mingisugusel printsiibil, et noh, et ei ole võimalik. Et inimesed, kes muidu sobivad kokku ja teisegi ühislohistades kokku sobitada midagi muud, et nad siis üldse kokku ei sobi, et on lihtsalt seda võib-olla ei oska lambist prognoosida, mis, mis tekst siis nii-öelda teks välja tuleb, selle kahepeale kokku, aga Ta ei jamaks läheb, seda ohtu naguniikuinii ei olnud ka. Sõprus ei ole viimased kaks mingid identsed inimest kohtad, lihtsalt see on samasugune nagu minagi, jumalaid kuidagi sellest detailsus. Selle kohta saad aru, et ka täpselt samamoodi kui mina, vaat siis on hästi. Ega vist selle projekti puhul ei oleks nagu mingit takistust, kui näiteks viiruse kuhugi mujale nimetada Johnsmissi autoriga näiteks. Juttudes. Ja meie enda sisemine sisemine nõusolek selleks, et noh, me tööd on olnud täiesti Independent ja erinevalt oleme teinud ja pole, pole üksteise tegemistesse sekkunud, aga muidugi panna selle kokku ja teatava ühisosa kasvõi sellise mentaalse ruumi sinna keskele tekitada ja see on lihtsalt seal nimetamise küsimus, aga, aga ma arvan, et meile endile ei meeldiks seda nimetada nii, sest meie jaoks sotsiaalselt missina tegutsemine või need missiprojektid on kardinaalselt erineva, nagu näete punktiga üldse. Lähmegi päris konkreetne piir on vahel lihtsam kirjeldada see, et kui me tõesti koos teeme seda lihtsalt koos ei mõtle, koosta, teeme seda siis ta ikka ju sa lähed täiesti ühepinna peal ühte liivakasti, siis seal tekivad veel mingisugused teistsugused tulemid tegemise käigus suruda kokku lihtsalt kõrvuti riiuli peale ühes purgis, siis ta ikkagi seguneb kuidagi sama sil kui pildi osad on küll erinevad. Just vaatas, ütles, et tahad, on jälle see, et noh, kes siis mida tegime. Mina tegin selle, Marko, selles a- kui erinev, kui erinev, eks ole, aga vaat kui hästi sobib kokku. Samas, aga huvitav on paljud meil nagu on, kui küsinud selle näituse puhul, kuidas ta nüüd siis niimoodi äkki siis seonste võtaks asja siukest ristiretke kumbki teeb eraldi, ega me oleme ju mõlemisel 10 aasta eraldi projekte teinud, et seal ei ole mitte midagi erinevust, et kas meie teeme koos teema näiteks noh, ütleme ütleme, kellega iganes teisega koos näitustega ühes ruumis või, või siin tegemist grupinäitusega, et et noh, see ei ole enam, kui me meil mõlemil oma tööd siis igasugune inimene koos teha, et noh, lihtsalt tõesti, et sul on sul nagu ideed klapivad ja, ja, ja sul ei ole vastumeelsust koos eksponeerida, aga kõik muu on juba täiesti tavaline. Nii et mäed on, ei ole nagu iseseisvusmaak Johnsmis või. Ilmselt küll, sest minu jaoks on alati s, mis on selline tegelikult teataval määral selline äriprojekt. Ma ei pea silmas äri sellisel finantsilisel kaalutlusel, aga sellist ütleme korraliku selliste marketingi projekti rohkem, et on hästi läbi mõeldud temaga mingi siuke asi, et me istume laua taga ja arutame asju ja mõtleme täiesti läbi ja siis teeme hästi ratsionaalselt, aga noh, näiteks minema isiklikult töötan niimoodi kuidagi stiihilisemalt kuidagi kõhutundega ja, ja, ja see absoluutselt ei sarnane selle tegevusega, kui me koos teeme. See on kummaline paradoks, et ühest küljest Johns, mis suurema vabadusega sa ei vastuta isiklikult kõige eest ja samas ta on ka jälle kuidagi noh, täpsem kuhugi suunatud, et noh, tõesti nagu projekt, et see asi tehakse ära, et sa nagu pabista, sellepärast on samas on, et seal on väga täpselt õigeaegselt ja konkreetselt ära saab tehtud galatega. Kõlab tegelikult küllaltki niisugune kunsti kaugeldu imelikult isegi ei vastuta, see on nagu väga hea ja, aga samas täpsudele tähendaks tõesti, et mingisugune haltuura peaaegu selle selle kirjelduse järgi aga rahvale seal tuura meeldinud millegipärast pärast küsitakse jumalike poisikeste trolliks eraldi veel tegema, et pange aga sedasama asja edasi, seda, seda kui seda, nagu väga ei pabista ta täpselt õigeks ajaks. Mõnusam pabistada vahe mulle väga meeldib, kui niimoodi pabistad ja kardadesse välja messiprojektidega mul ei tule kunagi hirmuga ei tule. Ikka kaubamärk on liiga tugev, tähendab, mida ise ei oska teha, oskate teine inimene teha ja koos sellega energiat rohkem ja ise pingutad poole vähem. Tegelikult, et noh, töö on üks, üks maal sünnib näiteks, eksju. Aga kui sa üksi teed, sa vastutad üksinda kõige eest, aga kahekesi jagad vastutuse ära ja ja tegelikult 50 protsenti ei tegele üldse mitte millegagi. Te ilmselt võimalik, et tahtmatult vähemalt kõrvalt vaadates esindate sellist harvaesinevat nähtust ütleme eelkõige eesti kunstis kunstnikke, kellega pealtnäha nagu kõik on korras ja kellel läheb nagu isegi liiga hästi. Mootori tuleb välja, et see ongi just kehastama ideaalselt kunstnik laiemale publikule. Masendav publikult ei hirmuta neid ja ei piina nende vaimu ja isegi füüsist selline kerge vaadata, samas ka midagi, nagu on nii-öelda rahva hulgast on natuke teistmoodi, aga mitte liiga halvas mõttes teistmoodi. Kas see häirib teid, solvab teid näiteks niimoodi ära, et ma ei tea, ma ikka? Jah, jälle, et kõrvalt paistab täpsemalt, et võib-olla see on muidugi niimoodi, aga jumal, mis, mis tegema pean? Ma ei tea, mina näiteks nii ei tunne, et ma astusin oma viimase projektiga sugusesse ämbrisse, täiesti selline dream, et noh, seal ma küll sain aru, et inimesed ei julge, mina pean rääkidagi, meil tekkis selline suhtlemisest täitsa probleem, et arvati, et kunstnik räägibki seda, mis ta teeb ja mida ta on. Aga, aga noh, see jagu nagu tekitas sellise tunded, on võimalik ka mingisugune selline hälbime sellelt niukseid ilusalt näiliselt laialt teelt, aga ülejäänu on, on sihuke asi, mida ei ole ka teada. Kas häirivad. No see see vastus, et valida nagu ei ole, et noh, ega me nagu ei mõtle neid asju välja veel oma käitumist ja hoiakuid nii-öelda kogu aeg räägitakse kunsti suurtes ausalt öeldes, et inimene peab aus olema, ma arvan, me oleme suhteliselt ausad, et no aga sa jõuagi valetada 60 aastat oma elust, et need olidki ainukesed võimalused, kuidas teha enam-vähem, et, et noh, kui ta nüüd nii on, siis ta nii on, et mis siin ikka tegelikult lasi, ei olegi veel sellest, et ega publik Ja kõrvaltvaataja ega sellist piiritut ausust ei peetagi, võib olla vajalikuks, et meie puhul võib-olla iseärasus sotsiaalprojektide puhul pole, see ongi tasakaalustatud siuksed piisavalt nagu sõeluma seda, seda läbi ja me meie paljasta mingisugust tõde nii toorelt ja me hoiame võib-olla siukest just nimelt sellel pasuna seda sordiini, seda kaussi nihukest ees kõikidele otsaga torust välja, vaid kõika nendesse uuendate mahedalt. Aga noh, see on selline, noh, mina ei tea, võib-olla see on sihukene, sihukene käekiri endale lihtsalt või mõis absoluutselt midagi niisugust, mina tunnen ennast ikkagi tihtipeale sellise tõrjutud kunstnikuna palju paremini. Tõepoolest, mul ei ole sellist tunnet, et mulle isegi ei lähe isegi liiga hästi toidetud. Ma ei oska isegi öelda, et läheb nüüd hästi või halvasti, et see on selline. Seda ei oska nagu ise ise öelda, et mis asi see mõõdupuu üldse on? Millal te viimati arutlesid selle üle, kas maal on elus või surnud, kunstlik? Seal ei olegi arutleda eriti enam vajada täiesti elujõuline kunstnik ikka. See on näiteks üks küsimus, millega saad paika panna nii-öelda tõsiseid, mitte tõsiseid luusereid. Raid põhimõtteliste arvat. Kuidas paikapanemine oleks selle küsimuse suhtes ka? Ma ei tea provotseerimist, kas maalikunst on elus? Ei, surnud jah. See on out of question täiesti, ma ei oska seda isegi üldse nimetada, sest et ma arvan, et see on väga individuaalne. Graafikuiagnormaal teisi surnud kursi liikuda sellega ei tegelenud. Ega ta nii väga sellega tegeleb andades tehnus, aga mis puutub niimoodi maailma kunsti-is toimuvat antud hetkel, siis ega ma ei ole mingi väga suur asjatundja, aga maal on väga elav ja aktiivne meedia hetkel ja aa, kuskohas see oli näiteks nüüd kunstiakadeemia lõpunäitus, diplominäitus, Marco Laimre kujundab seda ja ütles, et mitte ühtegi videot seal mingi näitaja, see on hea, see on hea, aga seal mingi näitaja ja et noh, et, et selline noh, ütleme seinapealsed asjad koguvad võib-olla endasse sellist elujõudu juurde praegu järjest nooremate seas ka. Üks päev siin ma rääkisin üliõpilastega ja muidugi endale üllatuseks jõudsin ka mingi küllaltki pessimistliku tõdemuseni ikkagi, et raske on ega maalide kerge ei ole, tal on nagu pluss on see, et on üldmõistetav keel, et see on nagu hea, et noh, nii nagu vanematel inimestel vene keele kohe tuleb meelde tunnendada keelte noorematel inglise keel, aga, aga, aga mis öeldavat seal tekivad probleemid tegelikult küll, et tal on nii palju tehtud, et võtaks ikkagi vormiliselt kuidagi vastu. Vormiliselt on võimatu üllatada jutustusega nagu võimalik, aga ikkagi ta vorm ja sisu käivad käsikäes ja kui see õige sisu ei ole leidnud mingit adekvaatset vormi noh, pidevalt on see asi, et ahaa, et noh, ma olen seda näinud, hädatud mingi tähendusi kaasas ja kõik, mis on juba olnud, ta ikkagi teeb mingisuguseid tsitaate kohe 10 aastat, 20 aastat tagasi, 30 aastat tagasi. Tohutu raske on seda asja juhtida nagu mingi hiiglasuur magnet, mis võtab kaasa rohkem, kui sa tahad, et magnet on nii võimas ja sa ei saa seda välja lülitada, sa pead ja mida sa selle lasuga teed, mis suga kaasa lohiseb, et noh, algul tundub, et on nagu lihtne, ta saavutab kohe mingisuguse kehand kohe tekkivale. Kehad on see, mida sa tahad või mitte kohe tõmbab midagi enda juurde. Kohe kohe juba on nagu midagi väga lihtsalt, aga, aga kas sa suudad seda monstrumid ka pärast suhted on selles suhteliselt pessimistlikke, ta on niukseid, üksikuid näiteid aeg-ajalt ikkagi ilmus, lähed mingeid väga huvitavad kunsti, mis on muuhulgas ka maal, aga. Mul on kogu aeg selline tunne, et need on pigem erandid. Need erandid tuleb kogu aeg kindlasti juurde, aga, aga need on ikkagi pigem nimetasin Eradideksesse protsentuaalselt moodustab väga väikese osa, enamus on ikka ka niisugune heaga. Joonistuse järel üldse nagu teisel on minu jaoks sellises aususes või tõesti alastuses, et videot või graafikat või, või mingisugust hästi tehnikalised meediat on seetõttu lihtsam viljeleda, et seal on võimalik valetada kergemini. Aga sellises konkreetses vahetus kokkupuutes sündiva asja puunen valetada hästi raske ja sellised vead ruttu välja. Nõrkus paistab välja, sa saad kohe aru, ei oska või mis üks asjanoska oskamine on väga tinglik, sest kohe aru, kui asi on tühi ja sa paned mingisuguse hullumeelse psühhedeeliline rütmiga, veidra asja luupima videos, siis on seal seal on võimalus, et tekib mingisugune lisaväärtus sellest mitte millestki, mida isegi pole, see autor ei teadnud, et sinna sisse on võimalik tekitada, mis asi inimesi kordab, ennast, täidab mingit ruumi ja volüümi on võimalik mängida, mingi valguse intensiivsust on võimalik mänginud, seal haaratakse inimese meeled ja kirjeldatakse neid maale, Yar kõiki meeli ja joonistus ei haara kõiki meerida väga vähesed meeleinimesel ja kui sealt läbi ei lähe, siis ei lähegi läbi, et nii-öelda see informatsioon, et sealt on nagu raskem on ennast kehtestada. Tundub, et ma olin puhul, sa pead olema üliprofessionaal või siis lihtsalt hull, noh niisugune, kes ei tea üldse mitte midagi, siis sisaldada šanssi, aga see vahepealne maa ja vahepeal tohutu suur, et see nagu ei pakkusel seal sul šansid on, nullilähedased. Kas selline nulltasand on nagu maali puhul siis ainuvõimalik nagu tänapäeval, et teie mõlemad ööd on selles mõttes sarnased, et nad on äratuntavad teatavate märkide läbi, aga nad ei oma sellist maalikeelt, mida, mida ütleks näiteks selline eakami nimed, et kunstnikel on oma maalikeel. Kas selline nulltasand on maali puhul ainuvõimalik? On võimalik on? Kindlasti on võimalik, selles, selles ma ei kahtle, aga ma arvan. See on selline, isegi modernismi ajal tundus võib-olla inimestel enam ei ole võimalik tulla. Aga mida see ülim professionaalsus maalist tähendab? See tähendab seda, sa käid selle kadalipu lihtsalt läbilõik. Mõtled, analüüsid, proovid teha ja kõik see gäng arves kaasa lendad selle magneti peale, sa proovid selle kõik läbi, otsustad selle kõige puhul eraldi, sa ei saa nagu pugeda, mingi hullu, sa tahad, lihtsalt tule, sa pead selle materjaliga tegemise materjal on kohutavalt palju, sa pead panen selle mingisse hierarhiasse mingisse järjekorda langetama otsuseid. Iga eraldi panevad uuesti kokku, mis tähendab seda, et sa teed eraldi õiged otsused, ei tähenda see kogu kokku, lõige jälle uuesti otsast peale ja siis võib-olla hakkab see tunne ja teisest otsast mingi valgus paistma. Leidnud ikkagi mingi kombinatsiooni nagu malemängus miljardid moodi igatpidi läbi mängitud, kuskil sa teed mingisuguse õige käigu ja siis on selline tunne, et see asi on noh, nii vorm kui sisu klapivad, niukseid takistada, istunud aitavad ja seal maal, aga ta on muuhulgas ka huvitav ka välispidiselt huvitav, lihtsalt pilku. Selline kuvand on, huvitav on, ta on õige, teda pole olemasolu, meil on hea meel, et nüüd on selline ka olemas, et pärast kõiki neid suuri meistreid, kes on kõik seda asja väga vahvast ilusasti teinud, et keegi tuleb jälle ja muuhulgas on lihtsalt ütleme korraks sisusse isegi süvenenud pilt, see keel, mis ta kasutab, et ta on leidnud mingisuguse uue nüansi ja see on väga hea, see tähendab midagi Liisamitel leidmise pärast seda, et keegi on leiutanud midagi, aga see ütleb ka väga palju inimese kohta kohta või teine, kas ta jõuab nagu otse niimoodi läbi metsa selleni, et mitte midagi õieti teadmata mitte midagi teadmata inimesena raske seda, see info tuleb seal enne, kui sa jõuad üldse otsustada, et sa sõdasana kunstnikuks saada küsimus ja mitte midagi ei tea, sa juba tead, midagi ei saa. Kui keegi vanemad su eest ära ju otsustada, kolmeaastased, hoiame seda poissi purgis, proovime temast seal näidendis oli selle vastu midagi hullu teha aga kuni kuni sinu otsustades asi jõuab, siis on juba hilja. Siis jääb, on see, et sa mõtled kogu aeg suuremaid asju, millega olen tegelenud, ongi see, et et noh, ikkagi, kuidas maalidele, et see keel ei saaks nagu takistuseks, et ma üritan seda nagu null tasandil hoida, et ma olen võimalikult vähe võimalikult vähe lasta sisse seda hullu sinna või niimoodi, et see muutub väga stereotüüpselt, sest ma ei ole hull, enamus meist ei ole hulludeks, kui sa hakkad seal mängima, seda maalivad hullu, siis läheb eriti piinlikuks, see peab olema meeleheitlikult seda kõike kontrollida, et see asi ei läheks jamaks kätte. Tavaliselt minema või? Ma olen ju nii lahke, ta pakub sulle miljoneid võimalusi teha huvitavaid pilte, seal on niisugune asi, pole valikutes, asin äraütlemises tohutult ära ütlema, kogu aeg pakkumisel ära ütlema, et see midagi sa pead vastu võtma ka väga vähe sellest, arvan, maalimist on veel hullem. Kui see tänapäeva reklaamimaailmas määrib kõige vähem valimas, siis märtsis on veel rohkem pähe totaalne pähemäärimine ja kõik on head kaubadki. Kõike oleks sõna otseses mõttes. Kaua seal peakski, võiksid kasutada. Iseenesest pole ühtegi argumente selle vastu, et miks mitte. Kõigil on kulla proovale. Seal oli jah, seal on mingisugune selline päästja vukesed kui su kui su idee sõna sa tunned ära nii tugeva idee, mis paneb sind mitte huvituma üldse sellest, kuidas sa seda teed, et no et sa, CD varjutab sul sellelt päeva, kus sa pead mõtlema tehnikale. Lihtsalt pole aega, asi on nii põnev lahendada hoopis teisi probleeme ja tehnika tuleb nohinal järgi, nii nagu sa ei saa aru, kuidas muuseas, samme teed ju tegelikult kui sa iga päev kõnnid harva sa mõtled, võib-olla vaatad ennast kõrval mingisuguse poe akna peal ja vaatan, kuidas lollakas Eedeegole kujukuse tegelikult olemegi. Tegelikult sa ei mõtle keha ise tehnikat ja lahendab seda kõike samamoodi kunstiga tegelemine. Rahalises proportsioonides on asi siis, kui sa enam ei pea sellistele asjadele mõtlema ja ja kui see kõik on hästi orgaaniline, elementaarne noh, sa räägid oma lugu sellisena häälega rääkimise juures on samuti, sa tunned ära, kui inimene püüab rääkida kunstniku häälega ja teeb, võtab tehnika appi, aga kui sa räägid hästi tavaliselt seda, seda, mida sa räägid, siis, siis on see tegelikult kõige valutum kuulata, kõige vähem, tekitab piinlikkust. Tavaliselt sa saad asja rääkida siis, kui see asi sind ennast huvitab, kui see lugu on oluline sulle ja sa tahad seda rääkida, et läheb etenduseks siis, kui see lugu ei ole seal olles ei usu sellesse, mis üritas asjatult kihtimaks teha. 1000 häält ja Buratino hääl teeb ja täpselt sama on tegelikult ju igasuguses tegevuses, et kui sul on aega igasugusele pseudotegevusele mõelda, siis on järelikult idee nõrk ja, ja idee on tugev, siis pseudotegevus langeb ära. Selle suure projektiga vist rituaalselt ka nagu kunstimuuseum lahkub sealt Rotermanni soolalaos, mis, mis te arvate teid välja Valtisele? Panete suurest pildist välja ja paneme poe kinni. Ma tahtsin lihtsalt teha ja ta kuidagi jäi viimaseks. Ma ei tea, kas nad valisid jäida viimaseks, mõtlesime Ehal, et meil on üks mõte, et ma tahaks teha soolalas näiteks. Okei, okei posideni küsisime, noh, et on ikka neid saun on, on amordi, muretsen ja millal on, on, on, ärge muretsege, küll lõbus, minu meelest see kuupäev välja pressida, siis ta ütleski raske ohvikule. Et ma ei tea, kas meil ei jäänud muud aega või ta tõesti mõtles, et lõppu panna. Tahtsime lihtsalt näitus teha varsti kinni, meil soolalaugud hästi sobis, osalevad on üks suur ruumiseksid, selliseid ruumi on, Eestis ei ole mitu ruumi, ühte ruumi, võimalikult suurt soolaladu ja üks koht, kui sai niimoodi ühe inimese juurde minna, vaid et me tahaksime teha, mitte et oodata aasta või poolteist ja nii ta juhtus siis nii, et Meie toppisime ennast, nemad panid meid kuhugi sandudena. Selline oli siis seekordne saade kundiveer, kuulake meid jälle nädala pärast, pühapäeval kell 18 15 joo kordusena. Laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni.