Tere, mina olen alles, kuna meil te kuulate saadet konster, räägime Eesti kunstiajaloost raamatust, mis on meie ees siin laual. Nagu öeldud, pealkiri Eesti kunsti ajalugu aastal 1520 kuni 1770 ja see on teine köide. Miskil ilmus kõige esimesena kuue köitelisest uuest Eesti kunsti Vello sarjast. Peatoimetaja Krista Kodres ja ühtlasi konkreetset kunstiajaloo teise osa toimetaja. Miks teine osa ilmus esimesena, kui oleks pidanud esimene ilu esimesena nagu loogiliselt võttes? See ilmus kahel põhjusel esimesena, esimene põhjus ja kõige olulisem põhjus on see, et esimene, kuid ei ole veel valmis ja sealset põhi kirjutanud, et kes on Kaur Alttoa, Kersti Markus on olnud väga hõivatud muude töödega ja me teeme seda ju kõik oma oma põhitöö kõrvalt, et nende tekstide kirjutamine on üsna aeganõudev töö, nii et nad lihtsalt ei olnud valmis oma köitega välja tulema ja seda esimest köidet tegelikult paneb siis kokku Enn Tarvel ajal, doktor Enn Tarvel. Ja teine põhjus on see, et mulle tõepoolest on osaks langenud küll au, aga ühtlasi raske koorem olla selle kuueköitelise Eesti, kus seal peatoimetaja. Ja ma tegelikult ikkagi tahtsin kõige esimesena välja tulla ka sellepärast, et kogeda, mida see peatoimetamine tähendab, kuidas üks köide siiski valmis saab, mis on need probleemid, mis selle koostamisel ja toimetamisel tekivad ja, ja selle kogemuse võrra mina olen küll nüüd rikkam ja, ja ma loodan, et mul õnnestub seda siis edastada järgmist köidet koostajatele. Mida sa peatoimetamine siis tähendab ja millised need probleemid on? Peatoimetamine tähendab seda, et nüüdsest, kui minu enda köide nii-öelda on tehtud ja kus ma olen tegev muude köidete juures ainult kirjutajana tähendab see seda, et mina olen see raha hankija, sest et rahastamise skeem Eesti kunsti ajaloos on olnud ja on vist edaspidi ka väga keeruline ja keegi peab seda akordioni meerima. Aga teisalt siis jah, tõepoolest niisuguse nõuandjana ja kogemuse edastajana, mis siis praegusel hetkel sellest esimese köite tegemisest või teise köite tegemisest on. See raamat on avapauguks ESTA suurele projektile kahtlemata, kuidas on niimoodi, et Eestis kunstiteaduse või kunstiajalugu üldse eksisteerib nagu distsipliinina seejuures ei ole nagu sellist just nimelt sellist nagu piiblis alast kirjandust meil tegelikult ju olemas. Aga kas Eesti ajaloos on, et ajalooteadvus opereerib ju ka 30.-te aastatel välja antud Hans Kruusi ja, ja Eesti rahva ajalooga, mis ilmusid nagu kaks väljaannet ja millele tehakse lisaköiteid, ilma et näiteks esimesi köiteid oleks välja antud. Et ka Eesti ajalooteadusel niisugust kapitaalset kokkuvõtvat kaasaegset käsitlust ei ole olemas, see see valmib ja, ja see on samuti tegemisel, nagu ma tean, aga siiamaani ei ole põhjused põhjused igasuguseid. Eelkõige üks põhjus on kindlasti see, et 75. aastal ikkagi ilmus mingisugune koguteos, mis tänaseks muidugimõista on moraalselt vananenud. Ja, ja teisalt siis sellepärast me selle ette võtsimegi, et me tundsime ka, et niisugust suurt faktirikast ühelt poolt ja teisalt siis ka midagi, mis näitaks, kus ajakäsitluste taset, missugust oleks vaja. Ma loodan, et kultuurihuvilisele inimesele muidugi ka meie üliõpilastele ja ehk veel nii mõnelegi On selle projekti käimalükkamine olnud raskem, ma kujutan ette, et sellist raamatut ei pane kokku pooleaastase eeltööga. Neljanda alustasite, alustasime tõepoolest üsna kaua aega tagasi ja, ja selle alguses on, on üks kunstiakadeemia poolt taotletud ja kättevõidetud projekt, mille pealegi see oligi Eesti kunsti ajalugu ja mida siis finantseeriti teadvuseni sihtrahade kaudu, mis, mis on haridusministeeriumi niisugune teadusprogramm ja seda finantseeriti kokku viie aasta jooksul, finantseeriti siseuurimist, tööd ja kirjutamist. Ja kogu siis publitseerimist nii-öelda finantseerimine on eraldi ja see on tulnud nüüd läbi kultuuriministeeriumi ja ka läbi kultuurkapitali. Need on siis olnud põhirahastajad. Aga alustasime, ütleme niimoodi, et selle idee see välja käia on tegelikult professor Juhan Maiste, kes tuli siis kusagil aasta oli, ma arvan, 98 kogunisti. Tuli välja mõttega, et, et võtame ette, et seda on ikkagi vaja ja siis said kokku kuus inimest, Juhan Maiste, Mart Kalm, Jaak Kangilaski, Enn Tarvel, Juta Keevallik ja mina. Ja otsustasime tõepoolest moodustada siis see niisugune algatuskolleegium. Me taotlesime raha, saime selle raha ja kõik need aastad on, on töö käinud siis selles mõttes, et autorite ring pandi paika esimeste aastatega. Samuti pandi paika ka kõikide köidete struktuur. Nii et inimesed tegelikult teavad ja on selle nimel kõik need aastat nii-öelda valmis olnud, et ühel hetkel neid artikleid tuleb siis ka hakata kirjutama. Et niisugune see protsess on olnud ja loomulikult osa inimesi ka nendest teistest kütetest oma artiklit juba tänaseks ära andnud, aga siis selge on ka see, et väga kaua ette kirjutada ei ole mõtet ja kuna Me siiski algusest peale teadsime, et me ei suuda välja anda korraga ühe aastases näiteks puuteköidet paljudel põhjustel, esiteks keegi ei anna meile raha korraga nii palju. Ja teiseks ka see toimetamise meeskond ei saa vahelduda. Sellepärast et toimetus peab olema järjepidev, kes ikkagi nagu toimetab sarnaselt kõiki köiteid ja selles mõttes me nüüd siis ikkagi plaanime, et umbes nelja-viie aasta jooksul meil õnnestub ka need teised köited järjepanu välja anda. No need nimed, keda siin nimetatud sahinad on eesti kunstiajaloos nagu väga tuntud tegijad, kuidas nad linnulennult tundub, kas on Eesti kunsti ajalugu nagu paigas või mis mõttes paigas, et kas see mingisuguseid vaidluspunkte, mingisuguseid perioode, kus arvamused lähevad väga lahku kas või eri põlvkondade kunstiajaloolaste vahel? Vaat see on päris hea küsimus, sellepärast. Ja aeg debased lendab nii kiiresti, et ma võin ka öelda, et kui me alustasime, siis aastaid tagasi ehk viis-kuus aastat tagasi siis sellest ajast peale näiteks on juba lisandunud autoreid, sellepärast et järelkasvu tuleb, inimesed kaitsevad magistrit, Töid kaitsevad doktoritöid. Selles mõttes autorite ring on rõõmustavalt laienenud. Et ega siis eesti kunsti teadlaskond ei ole väga suur. Kunstiteadlaste ühingusse kuulub 100 inimest, aga, aga nendest on ju paljud juba eakad ja paljud ikkagi ka otseselt uurimistööga akadeemilise uurimistööga tegelevaid on, on tegevad muuseumides, kuraatoritena mis laadne töö on natukene erinev sellest. Et kui vastata küsimuse teisele poole, et kas, kas kunstiajalugu on paigas siis ma arvan, et ega ta kunagi nii 100 protsenti paika ei saa, sellepärast et alati figureerivad ju areenil põlvkonda. Seda raamatut kirjutas ka kolm põlvkonda erineva vaatenurgaga, võib-olla ositi inimesi, aga ma arvan, et see ei ole nii traagiline, sellepärast et ta niisugused suured teosed võib-olla ongi vajalikud eelkõige ikkagi selle hetkeseisu ja teadmise nagu fikseerimiseks ja, ja ega lõplikult ei saa ju eesti kunstiajalukku ka, ma loodan küll kunagi valmis, sellepärast et et siin on väga palju teemasid, mida, mida veel uurida, millega saab minna sügavuti, et see, see ei ole võimalik, selles mõttes ei ole ei eesti kunstiajaloolased ega Eesti kunsti ajalugu ei ole ka nende kuue köitega ei saa mitte kuidagi valmis. Üks põhilisi asju, mis on selle raamatu puhul nüüd teistmoodi kui varasemalt täiesti kunstiajalugude puhul, on selle raamatu ülesehitus, see tähendab alati varem on kirjutatud nii-öelda voolulooliselt kunstiajalugu metanooli gootika, esistele, renessansist, olema närismi ja nii edasi. Ja inimesed on ilmselt sellega harjunud ja see on suhteliselt mõistetav ja selline suhteliselt tere kästi lahterdada. Nüüd on see raamat hoopis teistmoodi üles ehitatud, miks seda tarvis oli ja kuidas ta siis on üles ehitatud? Nojah, et tegelikult see voolulooline Eesti, kus seal kui on ju paika pandud, et ega sinna midagi eriti ausalt öelda uut ei ole lisada, kui, siis ainult mõningaid uusi kunstiteoseid igast perioodist, eks ole. Aga põhipõhjus on ikkagi selles, et et ma arvan, et tänapäeva kunstiteadus ei ole enam pelgalt niisugune stiiliajalooteadus. Sellepärast kunstiajalugu ikka ei vaadata juba päris mitukümmend hea taastata pelga esteetilise vormi ajaloona, et vaid kunstiajalugu nähakse kunsti ennasta nähakse ikkagi mingis konkreetses ajastus eksisteeriv ana mingitel konkreetsetel tingimustel mingi konkreetses funktsioonist ja tegelikult sellest nii-öelda funktsionaalsust vaatenurgast vaatame teda ju meiegi oleme selle raamatu siin jaganud, eks ole, linnakultuuriga seonduva kunsti tutvustava arhitektuuri tutvustamiseks ja siis jällegi aadlikultuuriga ja siis kirikukultuuriga. Et tegelikult on ikkagi kunst ja arhitektuur teatud kultuuri osad ja kõige laiemas mõttes see tähendab, et neid mõjutab lõppude lõpuks ka poliitiline, sotsiaalne, vaimne, eetiline, esteetiline, kõik mõjutab kunsti. Igastahes. Ja tegelikult seda niisugust fooni me tahame näidata ja Me tahame tegelikult ka näidata siis seda, mis põhjustel need vormid tegelikult siiski muutuvad. Et see, see ei ole mingi niisugune ise areng, mis toimub kusagil sfäärides ja kellegi tahtel, vaid vaid tegelikult nendel muutumist, seal on olemas ka omad põhjused, seda me püüame siin siin raamatus siis natukene ka lahti kirjutada. Nii et kui vanemstiiliajalugu räägib nagu ilusatest asjadest, siis uuem käsitlus peaks siis rääkima, et millest need asjad räägivad oma kaasajale. Just nimelt, et tegemist on on tähenduste avamise katsega ja kui öelda konkreetselt on selle perioodi kohta, siis selle perioodi kohta tuleks nagu eriti rõhutada, et selle perioodi kunstist tehtigi selleks, et ta midagi tähendaks täiesti kindlalt suunitletud ja niisugune esteetiline oli seal. Ma ei ütleks, et kõrvaline, aga, aga kindlasti mitte mitte ainutähtis, vaid ta ikkagi töötas kõige muuga poos. Kunsti käsitleti eelkõige kui teatud ideede edastamise vahendit kui teatud retoorilist vahendit, midagi, millega saab midagi ütelda, midagi muuta, midagi näidata, midagi demonstreerida. Täpsustage veel seda ajastut, mis need aastaarvud tähendavad 1520 ühes otsas, teine number 1770. Mida need Eesti kunsti ajaloos üldse tähendavad, mis piiri märgindon? 1520 tähendab Eesti kunsti ajaloos traditsiooniliselt seda daatumit, mil loodi niinimetatud Baliivi hauaplaat, mis on praegu Niguliste kirikus, millel esmakordselt siis näeme tegelikult NSA Sornamenti. Et selles mõttes tõepoolest alustame nagu nagu ühe stiili tulekuga Eesti kunsti. See 1770 omakorda tähendab siis ühe pika perioodi, mis lõpeb siis Rakokooga lõpetust ja sealt edasi 1770 köide, mida siis paneb kokku Juhan Maiste käsitleb juba juba klassitsismi perioodi. Need daatumid on tõepoolest üsna traditsiooniliselt voolulooliselt paika pannud aga ma tahan öelda, et sellel ei ole isenesest erilist tähtsust, sellepärast et ega ajalugu loomulikult ükski periood tegelikult jalga aastal 1520 ja ei lõpe aastal 1770, et need on alati kokkuleppeliselt ja kui me seda kuue käite nii-öelda ajalisi piire panime paika, siis me eelkõige mõtlesime materjalihulgale ka sellele, et, et kui, kui paksud või kui suured on kõik need saavad olema, et nad oleksid suhteliselt sarnase suurusega kujutades umbes ette, eks ole, missugust materjali seal käsitletakse pikalt? Selles mõttes on, see on see kindlasti tinglikult ajalugu, niimoodi peljatiseerimine on meile vajalik kui vahend, eks ole, me korrastaksime oma peades teatud suurt süsteemi, aga tegelikkuses ta ju loomulikult nii olnud ja jääb tegelikult, kui vaadata raamatut, siis me alustame ju Michel Sittowi, kes töötas juba 15. sajandi lõpul ja ei töötanud ta küll eriti palju siin Eestis, aga ta kahtlemata on renessanss kunstnik juba ta töötab palju varem kui see 1520, mis raamatutiitlist Kas siin pikemas perspektiivis ei teki sellist vastuolu, et et ütleme, 20. sajandi kunst, kus seda ainelist materjali on tohutult rohkem võrreldes ütleme varasemate sajandite ka, et mõni koht saab nagu üleproportsionaalsusega See võib nii ka olla, aga 20. sajand on muidugi käsitletanudki kahest köitest, et 20. sajand, esimene köide, mis teda käsitleb, ongi siis see, mis peaks järgmine aasta ilmuma seal 1900 kuni 1009 40. Ja siis alates sellest kuni kaasajani peaks siis olema teine köide või ehk siis kõige viimane köide. Niiet proportsionaalselt 20. sajand kindlasti mahtu saabki kaks korda rohkem kui kõik need teised perioodid, mis on ju ka see, see raamat käsitleb siin kahtesadat viitekümmend aastat. Kuid kui pöörduda tagasi ikkagi selle konkreetse köita juurde. Nüüd kujutame ette, et Itaaliast renessansi valguse ligi 100 aastat hiljem jõuavad mingid riismed sellest kultuuri sõnastusest kunsti suunas ka siia Liivimaal, Eestimaale, mida see kunstilise räägib, kelle kunst on? See on ju Eestimaa-alade kunst ei ole ju päris mingi eesti kandist. Ja tõepoolest, Eesti kunstiks on seda raske nimetada ja ma ka eestlannast sellest kirjutan, et tõesti ei ole eesti kunst, vaid, vaid eelkõige on tegemist ikkagi selle piirkonna kunstiga, on kunstiregioon, eks ole, mis, mis on määratletud balti mere kunsti regioonina ja teisalt on meie jaoks konkreetselt, on ta defineeritav ka koloniaalkunstina, sellepärast et kuna meile, eestlastel oma eliiti ajaloolistel põhjustel ei olnud siis kogu selle nii-öelda kõrgkultuuri sissetoojaks olidki siin ikkagi eelkõige sakslased, aga nende kõrval loomulikult ka taanlased alguses, eks ole siis ka rootslased ja hiljem ka venelased, eks ole, mingil määral venelaste lahenduste loendusel toimus see, nii, et see on omakorda tingitudki selle meie oma ajaloost ja ma tahan eriti rõhutada, et et kunstiajalugu on ikkagi eelkõige ajalugu, et kunst ikkagi sõltub sellest ajast, kus ta on järelikult ka kõikidest nendest ajaloolistest faktoritest, milles teda tehakse. Mul tekkis üks lisaküsimus veel selle ülesehituse tähenduste avamise kohta, et kas nii mahuka raamatu puhul ei ole seda ohtu, et see materjal kuidagi käest ära läheb, laiali valgub veel koos, ei püsi. Et kas nendel autoritel näiteks olid neil mingid skeemid, et millest nad peavad kirjutama või, või oli täielik vabadus. No meie eesmärk oli olla suhteliselt kattev, ehk siis me, me püüdsime tegelikult hõlmata tõepoolest enam seda kunsti, mida me teame tollel ajal eksisteeris siin, millest meil on olemas siis kas dokumentaalne või visuaalne, eks ole, märkt kaasas. Ja loomulikult tähendas selle struktuuri, nagu, kui ta lõplikult paika sai pandud, siis, siis see tähendab ikkagi autoritega suhtlemist, eelkõige rääkimist, sellest missugusena ma seda asja ette kujutame. Et mingid suunised olid, aga, aga teisalt oli autoril loomulikult mingis mõttes ka vabadus talle antud teemat või probleemi üldiselt, kui me, kui me vaatame, et need, need siiski niisuguseid suuremad teevad nagu näiteks linna käsitööline, millest kirjutab Rasmus Kangropool või linnakindlustus, et see on üks suur teema. Et kuidas seda vaadata, see tegelikult ikkagi suures osas autori otsustada ja mina niisuguse koostajana sain ainult käsikirja ja ma sain öelda, et kas ei võiks olla nagu rohkem lahti kirjutatud ja kas sinna ei võiks osutada nagu rohkem tähelepanu. Et selles mõttes on, on võib-olla need artiklid ei ole ka kõika? Ütleme, nad ei lähtu, võib olla pääst metoodikast. Aga nagu ma ütlesin, tegemist on tõepoolest ka erinevate põlvkondade autoritega ja see on nagu ühest küljest halb, võib-olla ta selle raamatu kontekstis on halb, sellepärast et ta tõepoolest need artiklid on kohati erinevad, erinevalt kirjutatud, aga teisalt arvan ma jälle, et kui, kui käsitleda sedagi raamatut mingisuguse aja märgina, siis on võib-olla päris huvitav lugeda sedagi, kui, kui erinevalt vaid kunstiajalugu käsitleda. Et miks mitte ka nii Kas inimene, kes otsib siit raamatust poeetilise heietusi Tallinna renessansi ilusti Arsistetuma? Jutt on suhteliselt asjalik ja, ja tegelikult ma ütleks ka niimoodi, et see renessansi ilu on ju seda võib-olla võikski mõista kaheti, et selge on see, et, et ilu mõiste tuleb võib-olla just nimelt sellel perioodil see on täiesti selge ilu, kui omaette tost hakatakse just siis käsitlema sellisena kuivastasena. Aga teisalt on see, et ma arvan, et selle seesama renessansi ilu kui mõiste on ikkagi niisugune 19. sajandi romantiline nägemus renessansskunstist. Et missuguse ajastu kunst kole küsinud ma selle peale ma arvan, et see on hea küsimus. Selle ajaperioodi 1000 520770 siis mahub Eestis nagu päris mitu vana stiili nii-öelda kui me räägime stiili, mõistetest, milline nendest on nagu ülekaalus ainelises mõttes. Sest see ajaperiood, me teame, mitu sõda oli Eestimaal mitu võimuvahetust. Mida juuti teha kõige rohkem, kas renessansi manarismi või või baroki valgetega, kunsti, millest siin raamatus kõige rohkem. No tegelikult siin raamatus mahuliselt vast kõige rohkem on, on juttu seitsmeteistkümnenda sajandi kunstist, arhitektuurist, mis on omakorda loomulikult põhjendatud just nimelt sellega, et, et 16-st sajand oli väga segane, eks ole, oli Liivi sõda oli reformatsioon, mis muide ka tegelikult kunsti tellimist võrra pidurdas, sellepärast et peale reformatsiooni alguses ei saanud päris hästi aru, kas kas luterlik kirik peaks õieti kunsti kasutama või ei peaks kuni Martin Luther nii-öelda oma suunised paika pani. Ja pärast seda Liivi sõda ju tegelikult Eesti territooriumil kestis väga kaua. Et kuigi ta siin Tallinnas lõppes ära suhteliselt ruttu 1561. See kunsti ostmine, kunsti tellimine on alati seotud majanduslike võimalustega, eks ole, kui on sõda, siis neid majanduslikke võimalusi ei ole ja nagu me teame ja rent Nobeli artiklist võib lugeda kui metsikult palju vahendeid ja raha kulutatakse linnade kindlustamisele ehk ehk lihtsalt tõepoolest sellele samale Militaarsele. Ja sellepärast siis kui saabub, siis see Rootsi aja nii-öelda rahu altmargirahuga 1600 alates 1630.-test aastatest, me saame rääkida teatud stabiilsusest ja muide, seda peegeldab kunstiga tavaline materjal väga hästi sellest umbes 1650 on see aeg, kus hakatakse jällegi nagu maju ehitama ja kus on näha, et inimestel kogub raha selleks, et tõesti rahuldada neidki vajadusi, mis on ajastul muidugi seotud eelkõige sedasama representatsioonitarbega, eks, et et kui ma midagi tellin, siis ma näitan, et ma olen kultuurne ja väärikas inimene, kes käitub oma seisusekohaselt. Ja edasi, 18. sajand on muidugi järgmine, suhteliselt traagiline ajajärk saabub siis ikkagi põhjas, aga pärast seda me teame seda, kuivõrd maa oli täiesti tühi ja mõisnikud olid väga vaesed ja nii edasi, et, et, et ka see materjal on suhteliselt siiski väike. Et selles mõttes jah, võib-olla see kõige kõige uhkem periood on 1630 alates sealt ülespoole kuni kuni põhjasõjani. Kes Eestimaa aladel kõige rohkem kunsti tellivad, on see kirik või mõisnikud või linnakodanikud? Aga kõik nad üldiselt tellivad hea kava või? Jah, see on hea tavaga ja see, see, see, see tava saab heaks tavaks ikka tänu sellele ressaazi noh, nii-öelda ideoloogiale endale, kui kõigepealt Itaalias, aga Itaaliast edasi, sealt siis neri vanaga ka põhjapoolsesse Euroopasse hakatakse väärtustama antiikkultuuri, milles teatavasti kunst oli kõrgelt hinnas. Järelikult, kui me tahame olla kultuursed, peaksime ka meie seda hindama. Ja väga oluline roll selleks, miks kunsti väärtustatakse, on ikkagi see, et kunstil tajutakse enese käe pikendusena ehk siis just nimelt kas institutsioonid või siis ka isikud kunsti tellides leiavad, et see väljendab neid isendid, see on seal nende representeerid, tsoon, nende suhtes representatsiooni line ja sellepärast raisatakse sinna raha, sellepärast tellitakse, tehakse annetusi kirikusse, et saaks kirik, saaks muretseda uue altari või tellitakse kalleid maale, eks ole, oma kodu kaunistama. Tartus tekib sellel ajal kunstiväärtuse tajumine ja teisalt loomulikult seda mehhanismi võiks näha, aga niisugusena, et kui selle mõtteviisi on aktsepteerinud kõrgaadel, eks ole, siis otsemat teed hakkab sedasama imiteerima seesama linnakodanik, eks ole. Sellepärast et Ta tahab oma seisvusega jõuda ikkagi aadile kogu aeg järele. See mehhanism on üsna sarnane. Peatur töö kirjeldab näiteks oma oma 20. sajandi sotsioloogiliste uurimuste ja kunsti nii-öelda positsioneerimise sellesse suurde ühiskondlikku olemisse. Ja retseptsiooni tasandil siis Eesti nii-öelda maarahvas ei puutu üldse asja. Ma saan aru, et seda on vist väga raske nagu tagantjärele taastane, kuidas üldse nagu mida uurijad arvavad sellest? Maarahva kohta, nagu nagu siin raamatuski näha on, on siin ainult üks artikkel, mille on kirjutanud Jutas Aaron ja mis käsitleb põhiliselt arhitektuuri. Ja kui kui me Juttasaraninud seda artiklit tellisin, siis oli ta hirmus hädas, sellepärast et tegelikult alles visuaalset materjali just nimelt nendest nii varastest aegadest on on Eesti rahvakultuuri kohta ka väga vähe. Et kogu see materjal, millest me räägime tänapäeval, on põhiliselt ikkagi 18, sajandi lõpp, aga põhiliselt 19.-na niimoodi materjal. Et selle materjali kohta võib öelda, et seal on märgata teatud kokkupuutepunkte tuuriga ehk siis mingi niisugune informatsioon, visuaalne kujund või, või märk, näiteks mööblit võetakse üle, eks ole tasapisi ka sinna sinnamaale. Aga me teame sellest kohutavalt vähesest, sest lihtsalt asju ei ole alles. Oli selle raamatu puhul mingeid nii-öelda uusi avastusi ka või testi selle jaoks kuidagi eraldi uurimistööd või, või on ta pigem selline kokkukirjutamine ja ümbermõtestamine? Ma arvan, et selle jaoks ikka tehti päris palju uurimistööd, et loomulikult alati niisuguse üldistava teksti kirjutamine sisaldab alati ju lõppude lõpuks kogu senise töö ülevaatamist, ehk siis et kõik seni Eesti uurijatel olema kohutavalt tänulikud, sest et nad on andnud meile faktoloogiat. Aga seda faktoloogiat on ikka iga autor ka siia lisanud, et selles mõttes on siin ikka päris palju uut ka ja, ja see uue tuleks siia on, on just just nimelt tingitud sellest, et kui me ikkagi selle selle mõttega välja tulime, siis inimesed ju töötavad ja, ja inimesed ikkagi tõepoolest hakkasid uurima ja leidma, aga seda uut materjali ehk siis arhiivimaterjalil on siin küllalt paljud ja, ja nii mõningaid uusi avastusi kindlasti on siin sees olemas küll. Tõsi, ka näiteks tundub Et see ei ole võimalik läbi käidud, et ei olegi, no näiteks ma võin tuua ühe, ühe imekauni pildi, mis siin raamatus on ka kohe lausa suurelt esitatud on siis toomas sponsor, müüleni maja siseportaal, mis seni lebas tükkida ja Tallinna linnamuuseumis ja mis on kindlasti Eesti barokiajastu skulptuurid, niisugune tipptase, mis on praegu muidugi nüüd õnneks kokku pandud ja eksponeeritud Tallinna linnamuuseumis, aga selle portaali avastamislugu langeb just nimelt sellesse sellesse aega, kui Eesti kunstialaga tegelema hakati. Lihtsalt leiti nagu seoses uurimistööga, et, et midagi sellist on, mida saab kokku panna ühtseks eksponaadid. Lausa muuseumitöötaja unelm. Tegelikult leidsin selle portaali Miia ja see toimus täpselt niimoodi, et Hansson-sur-müü-le on sellesama toomas sponsor, müü pere nii-öelda suguvõsast, eks ole, jätka ja üks baltisaksa tuntumaid ajaloolasi publitseerinud oma suguvõsast, raamatu, mis oli siin tegelikult olemas, Baltikas aga, aga mida ilmselt keegi polnud küllalt hoolikalt. Mäletame nii-öelda välja, et on mingi kaheksakümnete lõpus vist välja antud ja mida keegi polnud eriti hoolikalt vist viitsinud sirvida, aga mina avastasin sealt ühe pildi, kuna ma tegelesin sellega oma doktoritööga, selle kodanikuelamuga. Ja see, see pilt oli sõjaeelne pilt mustvalge ja oli pärit Marburgi fotoarhiivist. Ja ma juhtusin seda pilti näitama ja enam praegu ei mäletagi, kas Rasmus Kangropolile variant sobelile ja siis nad, oi, aga me teame seda portaali, mina ütlesin, kuidas te teate hoiaga, meie leidsime selle portaali pärast seda, nemad ei hakka siin viiekümnendatel, ütleme seal restoranis olid seal me leidsime selle Mustpeade hoonest pööningult tükkidena praegu linnamuuseumis olema ja siis selgus, et nad olid seal isegi üles joonistanud, isegi rekonstruktsioonide nendest olid hästi, ma arvan näiteks 10-ks tükiks umbes kaheksaks. Ja siis mina selle jutu peale läksin seda linamuuseumist otsima ja siis mata sättel Kikendiga Gioidlast ka leidsin tükkidena. Ja siis ma muidugi näitas muuseumil töötajatele seda pilti ja siis nemad vast ei hakka siis muuseumi ekspositsiooni tegema ja siis nad kleepisid selle kenasti kokku. Nagu on ka raamatus nädalate pärast ilmumist hakata vigu otsima Niisuguseid näpuvigu kindlasti on ja, ja ma pean ütlema tõesti, et, et trükivigu ka kindlasti andma. Nii suurt asja, ilmselt ilma ilma selleta vist ei ole võimalik teha niisuguseid suuremaid näpukaid. Ma julgen loota, et ei ole selles mõttes, et niisuguseid kontseptuaalsed või mingeidsuguseid möödapanekuid ja kui ka on, siis, siis mina käsitlen seda tõepoolest niisuguse keegi võib-olla ei usu, aga mina tõesti käsitlen seda niisuguse avatud köita, sellepärast et selge see, et, et kui nüüd hakatakse seda lugema ja kirjutama, siis siis tulebki kindlasti välja nii mõndagi uut ja nii mõndagi, mida siis need autorit. Kuigi ma julgeks küll öelda, et, et siin on kirjutanud 15 autorit. Ega sellest seltskonnast väljapoolt enam ei ole siia kedagi nagu juurde panna. Aga noh, on suurte teadmistega inimesi, kes tegelevad ka teiste perioodidega ja võib juhtuda, et tõepoolest on midagi jäänud kahe silma vahele. Mul on seda raske öelda, ma loodan, et ei ole. Ja kolmandat korda tulema selle ülesehituse juurde. Meil on ta nüüd uus, aga tegelikult on juba mõnda aega mujal maailmas kunstiajalugu just umbes niimoodi kiirutatudki tähendab ümberkirjutatud seda vooluloolist kunstiajalugu. Kas võib praegu öelda, et ta on kinnistunud või on tekkinud mingi sellele vooluloolisele kuidagi elujõuline ja selline alternatiivne süsteem või mingisugunegi uus kunsti allakirjutamise süsteem ja selle vooluloolise juurde enam esiteks tagasi pöörduda ja et see uus nagu tõesti kannab või on see noh, lihtsalt, et proovime nüüd nii, proovime teistmoodi. Proovime kolmandat moodi, kes on nagu mingi selgus või kindlus? Mina olen küll väga veendunud, et selle vooluloolise juurde asi päriselt kunagi pöörduda või, või et seda pole võib-olla nii õige öelda ütleme, et akadeemiline uurimustööstusele juurde tagasi, sellepärast et selge see, et niisuguseid stiiliajalooõpikuid, mis õpetavad inimesi tegelikult vormis, eks ole, teatud ajastuid neid ilmub ikka, aga, aga ma arvan, et niisugune akadeemiline uurimus sinna küll tagasi ei pöördu ja miks ta peakski pöörduma, et ma siiski olen sügavalt veendunud, et selline lähenemine kunstiajaloole on õigem ja õigem just selle pärast, millest me siin juba rääkisime. Et ta võimaldab tegelikult kunsti näha tegelikkuses, mitte mingisuguse fraktsioonina või mitte mingisuguse ühiskonna kohal hõljuva omaette asjana, mida ta kunagi olnud ei ole. Et see siiski vastab enam tõele kui senine käsitlus, mis on olnud lihtsalt süstematiseerinud ja noh, teatud määral muidugi ajalugu kaasa, aga, aga millest on väga palju aspekte välja jäetud ja ma arvan, et kunstiajalugu saab minna ainult konkreetsemaks. Et ka siin on ju, on ju väga palju teemasid, mida, mida saab tegelikult süvendatult käsitleda. Näiteks teame kohutavalt vähe sellest siiski, kuidas näiteks kajastus kunsti tegelikult suhtuti, eks ole, selleks, et seda teada saada, peaksime me istuma tugevalt arhiivis lugema näiteks kodanike kirju millega ei ole mitte keegi tegelenud, näiteks lugema pastorite jutlusi, milles nad väljenduvad kunsti suhtes, mida ei ole keegi teinud. Ühesõnaga sind tegelikult telenagu kunstimaailma seletamiseks on siin väga palju võimalusi. Mina arvan, et kunst ongi kunstimaailma produkt, ta funktsioneerib selles. Ja see kunstimaailma omakorda on mõjutatud sellest nii-öelda päris maailmast ja see ei ole võimalik, et nad eksisteerisid lahus. Ja selles mõttes mina arvan küll, et akadeemiline kunstiajalooteadvus ei pöördu enam tagasi sellele vooluloolise käsitluse juurde, see on läbitud etapp, see on, see on liiga üldistav, see on liiga redutseerinud. Ütleme, selles võtmes oleks meil näiteks väga raske üldse eesti renessansist rääkidagi. Ja muide, ma pean ka ütlema, et varasemates kästud kus tahes näiteks on tunda, kuidas nisukesed, et Eesti kunstiajaloo teaduse korüfeed nagu Helmi Üprus või Mai Lumiste püüavad ennast välja vabandada retooriliselt õieti mitte ennast välja vabandada, vaid Eesti kunsti välja vabandada. Et siin ei ole niisuguseid tippteoseid nagu näiteks Itaaliast. Aga mis siis, et ei ole, et kas see on tähtis tegelikult ikkagi tähtis on, on see, et see kunst oli siin olemas, ta sündis siinsete olude sunnil siinsetes oludes, nendest määratletuna ja niisugune ta on. Ja kas üldse meie siit tagant võime siis nüüd öelda, et kas see on hea või halb ta on kunst selles konkreetses kontekstis, selles konkreetses ajastus siin konkreetses kohas. Kes võib siis nagu veidi riukalikus väita, et see uus rohkem keskkonda haarav kunstiajaloo käsitlemise süsteem sobibki rohkem taolisele kui Eesti taolisele provistlikule maale, kus ei ole selliseid tippteoseid, mis algpunktides kes sealsamas Itaalias, Lääne-Euroopas, Prantsusmaal, kas see provintsi tajumus, nagu tuleb välja nendest tekstidest, kas kirjutad, tundsid vajadust vabandada, et see renessanss ei ole ikka päris see, mis turismireisidel inimene näeb? No vot, kas nüüd vabandada ka seletada küll, selge on see, et see renessansi, mida me näeme Eestis 16. sajandil ja see, mida me näeme Itaalias on kohati ka nagu tundmatuseni erinevad, ma ütleksin, aga, aga samas nagu ma ütlesin, kui palju sellel sellel tõdemusel on väärtust meie jaoks, et ega me ajalugu olematuks ei tee või ega me selle kunsti nagu hindamisega või mitte hindamisega midagi selles ajaloos enam ei muuda see kunst meil juba olemas ja, ja selleks, et me teda mõistaksime, miks ta niisugune on, selleks tuleb lihtsalt tema ümbrust nii-öelda lahti seletada. Ma arvan küll, et see on võimalus selle kunsti mõistmiseks eelkõige. Ja ma arvan, et me peaksime tahtma seda kunsti mõistma. Me peaksime tahtma ajalugu üldse mõista. Siin raamatus käsitletavate sajandite kohta sai öeldud, et see on justkui balti mere regiooni kunst. Kuivõrd ühtne see regioon on, kuivõrd palju erineb Tallinnas valmistatud mingisugune kivitükke kuskilt Rootsi linnas tehtud sarnasest artifaktist. See on ka hea küsimus, sest et see juhatab ühtlasi ka tegelikult selle käsitletava perioodi kunsti olemuse juurde, sellepärast et erinevalt kaasajast tolle sajastusse ei väärtustatudki eelkõige seda, et tehtaks teistmoodi kunsti, kui keegi teine teeb vaid me võime ikkagi rääkida teatud kindla biilsest kaanonist, mille sees töötatakse ja mis selle, mis tähendab, et tegelikult kogu Euroopa kunst on suhteliselt siiski sarnane sellel ajal. Ja see sarnasuse põhjused on väga paljus ka selles, et, et meistrid töötavad ju raamatuid järgi ja pärast seda, kui kui trükikunst leiutatakse 15. sajandi teisel poolel, siis siis raamatute levik on plahvatuslik ja seda hakkavad ära kasutama käsitöölised, kes lõikavad oma mustri ja vormi ideed, vaske ja need publitseeritakse, need levivad väga kiiresti. Ja see on üks põhjus, miks te kunst on ka väga sarnane, sest raamatut käsitletakse ikkagi eeskujuna ja selle najal töötamine tähendab, et tehakse aktsepteeritud nii-öelda kunsti, mis on igal pool väärtustatud. Samamoodi selles mõttes kindlasti Läänemere regiooni kunst on, on väga sarnane sarnanen ta ka teisel põhjusel sellepärast et ikkagi need kunstikeskused olid ühed seal tublitseeritaks enamasti raamatust, sealt tuleb see raamat välja, aga sealt käivad läbi ka meistrid oma rännuteedel. Ja nagu me teame, siin meil on need nimekirjad ju olemas, me teame tegelikult kas nendel aegadel näiteks Tallinna saabusid käsitöölistest, me teame ka noh, ütleme 50 protsendi puhul, kust nad saabusid, et, et seda, neid niisuguseid tulijate päritolumaa sõita on suhteliselt kerge selgeks teha. Ja jah, me oleme selles kultuuriruumis ja jah, see on regiooni kunst ja jah, loomulikult on olemas erinevat kunstnikuga ajakirjad tollel ajal, ehk siis on olemas erineva meisterlikkuse astmega kunstnikke ja ka erineva saavutusvõimega kunstnikke. Kas see siis tähendab, et kunstnikel oli lihtsam ka paikneda ümber kuhugi teise vastu, vahest on nii-öelda metropoli, kui palju on teada Tallinnast näiteks kuhugi mujale lahkunud loovisikuid? Tallinnast on, on neid teada tegelikult väga vähe ja on olemas Martin Frans vanem, kes oli pärit treestianist, oli Tallinna linna ehitusmeister ja tema poeg Martin Frans noorem oli siis 18. sajandi algusesse Sileesia tõepoolest väga kuulus kiriku ehitaja, kes on näiteks ehitanud rest lapse või siis Frods labi tänapäevastesse heitanud, mitu käia sinna piirkonda, mitu niisugust päris uhket suurt barokkkirikut. Üldiselt tõepoolest peab ütlema, et pigem teame me seda, et meile tulid meistrit, nad jäid siin astusid tsunfti liikmeks, tegelikult meistrid reisisid rändasidki sellepärast, et nad otsisid tööd. Tsunftimeistrite arv oli üldiselt Läänemere regiooni linnadest piiratud, et vältida konkurentsi. Et iga linn kandis välja nii-öelda rahaliselt, eks ole, majanduslikult teatud arvu meistreid. Absoluutselt. Ja kõik need mehed, kes, nagu näiteks nagu näiteks Kristjan Akkermann või Ernst Wilhelm vanditšer, kes töötavad seitsmeteistkümnes sajandi teisel poolel, kes siis tsunftiastumisest keelduvad. Nad tekitavad siin linnas tohutust Stahli ja tsunftid püüavad nende vastu võidelda, ka kaebavad neid kohtusse. Et nad tulevad siia, kui nad siia ja jäävad ja näiteks üks võimalus jäämiseks et on see, et sa abiellud kohaliku lesega kellelegi meistri lesega, kes, kes on, on tegelikult siis töökoja omanik, saad niimoodi nagu tsunfti liikmeks siis nad siia jäävad, nad tõepoolest ilmselt siis leiavad siin piisavalt tööd. Et selleks, et mitte lahkuda näiteks samamoodi jäi siia ju kaaren, pastor, kes töötas Tallinnas üle riigi vaata et 40 aastat, keda kutsus enda juurde tööle isegi Rootsi kuningast. Aga ta ei läinud ju tal oli siis siin ikka päris hea ja korralik sissetulek. Need sajandid on nüüd kaante vahel, millal siis järgmine? Järgmine köide peaks tulema umbes aasta pärast ja, ja nagu ma ütlesin, on see siis Mart Kalmu kokkupandav köide, mis käsitleb käensandi algusest kuni aastani 1040 ehk siis nii-öelda tsaariaja lõpp ja, ja meie esimene Eesti vabariik, mis on kahtlemata ka väga huvitav periood ja, ja, ja kahtlemata väärib ka just nimelt niisuguste ümberkirjutamist ja, või ütleme siis vaatlemist võib-olla seni seni senisest erinevate nurkade alt Mul on selle käitu kohta ikka üks küsimus veel sellest ajast 16 17 18 sajand pärit kunsti puhul ilmselt keegi ei kahtle, et tegemist on väga väärika väärtuslikku tõeliselt kunstiga. Mida ajas siiapoole tähendab kahtlasemaks see asi läheb, aga kas tegelikult on üldse võimalik sellel praegusel vaatajal seda tolleaegset kunstiga kuidagi mõista või mida seal praegu hinnatakse või mis asi see ilu on, mis oli nende sajanditekunstis? Ma ütleksin niimoodi, et ma arvan, et kaasa ja vaata ja täpselt niisugust ilu nagu siin raamatukaante vahel on hindabki sest nagu me teame, kaasa vaatajaid eriti kaasaegset kunsti hinnata ei oska. Ma olen sügavalt veendunud, et, et kõik see, mida me siin raamatus räägime näiteks pildi retoorikast ja, ja sellest nii-öelda jutustamisest, pildi sõnumist, et see traditsioon pole euroopa kultuurist siiani kusagile kadunud, avangard on, on selle vastu võidelnud ja võitleb tõenäoliselt edasi. Ja õieti teeb, aga ma arvan, et niisuguse väga keskmise vaataja jaoks on see kunsti endiselt väga ilus, nii nagu on ilus renessansskunst või, või, või barokk-kunst Ja aga selle nüüd selle kuueköitelise sarja kõige viimase köite kohta, et millal see Eesti kunsti ajalugu ära lõpeb ja kui kaugele see viimane köide ulatub? No viimane köide tegelikult ikkagi tahab tulla täiesti kaasaega, kuidas ta muidu saaksid, ma arvan, et, et käsitleja kunstisündmusi kuni täiesti kõige viimasemal ajal ehk siis selle ajani, kui, kui seda kirjutatakse, mis on, ma arvan ka ainuvõimalik, et selle kirjutamine muidugi on väga keeruline, sellepärast et ei ole ju seda ajalist distantsi. Aga taas ma ütleksin, et lõppude lõpuks nende probleemidega tegelevat maailmas humanitaarteadlased kunstiteadlased ju ka praegu väga palju, et ega meie ei pea siin ütleme nii, ka meie ei leiutanud siin mingit jalgratast Eesti kunstiajaloo jaoks spetsiifiliselt, et on ikkagi kunst, on regionaalne väga palju ja, ja kunst on ka sotsiaalne, väga palju. Tegelikult need sotsiaalsed sarnasused võimaldavad väga paljusid asju oletada. Mis on muide ka ka selle köite noh, üks alustalasid on, on tegelikult see oletamine teiste maade näidetel, sellepärast et meil ei ole kõigi kohta allikaid ja me kõike päris täpselt ei saagi võib-olla kunagi teada, aga, aga me teame, et kui on olemas sarnane ühiskond, sarnase mentaliteediga ühiskond, mis, milles toimivad, sarnased, eks ole, üldised seadused, siis me, siis me võime eeldada, et see kunst toimib seal, samasugune, tema tähendused suhteliselt sarnased. Et ma arvan, et selles mõttes ka, aga see 20. sajandi kunstiajalookirjutamine toetub sellele samale printsiibile, et me, me võrdleme, me tegelikult tegeleme ju kogu aeg võrdlusega, et me näeme oma materjali põhjal, mis on siin ja siis me, me saame võrrelda, kuidas oli mujal ja me saame sellest teha järeldusi. Nagu küsida veel, et kas Eesti kunst on on sarnane või erinev tolle aja regiooni kunstist, siis ta on nii sarnane, aga ka erinev. Et neid mõlemat on, et selge see, et mingisugused lokaalsed just nimelt kohalikust olust tingitud erinevused on kunstis alati olemas olnud ja ma arvan, on siiamaani. Olete sarja peatoimetajana nagu rahul selle tempoga, kuidas need trükised välja tulevad. Kas ei olnud mingit kiusatust, et Eesti kunstimuuseumi uus hoone valmib? Teeme kiiresti mingi paki kokku, mida saadaks nagu suur müügiedu hetketi? Kiusatus on muidugi olnud, aga, aga nagu öeldud, et selle taga on inimesed, inimesed, kes tänapäeva maailmas on väga hõivatud ja selles mõttes on seda nii väga raske korraldada. Teisalt ma arvan, et aeg lendab nii kiiresti, et keegi ei pane tähelegi, kui viis aastat on möödas ja need köited on valmis. Et ma usun küll, et see, see tuleb ära kannatada ja, ja akadeemilise niisuguse trükise koguma panemisel on ju omad reeglid nagu nagu siingi märgata sinnani viiteaparatuur ja, ja kõik, see noh, see ei ole niisugune, selles mõttes mingisugune esseistika, mida kirjutad vaba ja lendava sulega üsna niisugune noh, aega ja niisugust kannatlikkust nõudev töö. Et need artiklid siis valmiksid ja ma arvan, et kuna me tegeleme tõepoolest nagu ümbermõtestamisega, siis kas ümbermõtestamise protsess on raske, sellepärast et ka Eesti kunsti ajaloos on olemas oma klišeed, mida me ka endas, eks ole, peame aeg-ajalt murdma ja ja iseendaga väga palju aru pidama, et nendest kuidagi üle või ümber saada või et põhjendada, põhjendada seda, miks me neist ta loobume. Et see on päris keeruline protsess, aga see on muidugi vaieldamatult väga huvitav. Kuulsite saadet konstanteerida. Stuudios olid Krista Kodres Andrest raszekiana alles sama saade eetris üle nädala pärast pühapäeval kell 18 15. Kordust, laupäeval kell 12 15 kirjutage meile aadressil kunstadee. Sünniks kuulmiseni.