Tere, mina olen Anu Allas. Andrus Russak, te kuulate saadet kunst r ja täna räägime kahel teemal, nimelt kõigepealt Angeelika Kaufmann mitte, sest Šveitsi muusa Kadrioru lossis väliskunsti muuseum ise räägib sellest koli Polli väliskunstimuuseumi direktriss ning seejärel Liinasiibi näitusest Tartu kunstimuuseumis ja Tartu Ülikooli botaanikaaias, räägib kuraator Andrus Koeru. Kadrioru väliskunstimuuseumis on juba mõnda ägavad näites Šveitsi muusa Angeelika Kaufman. Ja üks asi, mis jääb meelde sellest näituse tutvustusest, on see, et 18. sajandi lõpul oli käibel väljend, et kogu maailm on Angeelika järgi hull. Miks ometi oli 18. sajandi lõpumaailm Angeelika Kaufmann järgi, kellest ilmselt siin Eestis väga paljud ei pruugi üldse midagi teada, miks tema järgi hull oldi? Angeelika kahmani pildimaailm oli lihtsalt niivõrd tuntud, et, et see oli tõesti üks Taani saadik, siis kirjutas Saksamaal oma kirjas mainis seda lauset, et kogu maailm on Angeelika järgi hull aga see hullus väljendus või Angeelika Kaufman oli ka väga osav ise seda hullust tekitama sellel moel, et kui maalikunst, mida Angeelika peamiselt viljeles, on teadaolevalt niisugune üsna elitaarne kunstivaldkond, et maale saavad endale lubada ikkagi väga vähesed ja kõige rikkamad inimesed, siis Angeelika Kaufmann hästi huvitatud, et tema maalid oleksid laiemalt tuntud ja seda tuntust tõi 18. sajandi Inglismaal kindlasti graafika. Et see oli aeg, kus inglise värviline graafikat olid niisugused tehnikat, milles maalikunsti reprodutseeritud inglise graafikali tõeline moehaigus Euroopas ja Angeelika Kaufman saidki just väga tuntuks graafika vahendusel. Et tema töödest on, on tõesti sadu tõmmiseid või sadu reproduktsiooni tehtud. Ja needsamad krabüürid, mida siis ei pandud mitte mapi vahele nagu vanasti või traditsiooniliselt graafikat on hoitud ja pigem on see graafik olnud selline kogujate lemmik kogujate silmarõõm. Aga 18. sajandil graafikat riputati seda ilusat värvilist, mis meenutas kas pastelljoonistust või angiini joonistust niisuguseid tumedates värvides lehti riputati siis uhkete raamidega seina peale. Ja need olid ka kodanikele interjööridega väga armastatud detail. Et need tema motiivid, et see tõeline Kaufmann hullus nagu sai oma väljundi ka ka siis, kus sealt graafikast omakorda need motiivid levisid siis niisugustele luksuskaupadele portselani-le ja neid trükiti kangale ja daamid siis tikkisid seal kangatükkide peal neid kausmani motiive välja, neid leiab ka daamide lehvikutel ja nii, et üldse väga, väga laia sellise moekaubanduse ja portselanivaldkonnas on, on siis Kaufman hullus levinud. Aga mis nendest motiividest siis nii erilist on ta pealtnäha paistab selline üks paljudest kunstnikest või tähendab ei tee ju midagi sellist ekstraordinaarset? Ei, no kindlasti kausmani teemad olid ühest küljest hästi niisugused ilusad ja oma aega väga hästi sobivad, et nendel kujutati kraatsaid ja Moreid ja pildikeel oli selline hästi naiselik, mis kindlasti sellele publikule ka 18.-st sajandist valgustus ajas, kus olid moes tunded ja üldse sentimendist. Ta oli valitsev tundetoon, kui siin meenutada Küüte noore verteri kannatusi või teisi selle aja kultusteoseid ka, et siis ka Hoffmanni selline väga sentimentaalne pildimaailm oli midagi, mis kindlasti 18. sajandi publikutundekeeli puudutas. Aga teisest küljest oli tema motiivides ka niisugust uudsust või erandlik kostet. Angeelika Kaufmann on ajaloost ja antiikmütoloogiast otsinud välja just naiskangelasi ja kujutanud siis oma piltidel tihti kesksena naisi, mitte siis tõlgendanud ajalugu läbi meesfiguuri vaidlust naisfiguuri ja tikuna graafikale sobisid ka sellised veidi lihtsustatud motiivid ja ka kindlasti publikule meeldisid need rohkem siis tema peaaegu niisuguseks märgiks või Tšveid maagikson saanud nukrutsev naisfiguur. Ja tihti ma usun publikule, sellel ajal ei olnud väga oluline, kas see täpselt on nüüd Penelope või on see Andromache või keda on kujutatud vaid, vaid see oli selline kurvastav oma tunnete viisis naine, kes siis leinas kas mere või mägede taustal ja kindlasti oli temaga võimalik pigem ennast ja oma tundeelamusi samastada. Üks asi loomulikult sellest ei saa ka Angeelika Hoffmanni puhul mööda on just see, et naine edeli, samas ka kunstnik, mis ei olnud tema ajal ehk siis 18. sajandil veel nii väga tavaline või ilmselge. Kas sa oskad äkki natuke kirjeldada seda olukorda, et kui palju neid naiskunstnikke tegutsevaid aktiivseid naiskunstnike siis 18. sajandil üldse Oliver, miks temani erandlik on ja kuidas tema kunstnikuks saamine käis? Neid naiskunstnikke on, on kunstiajalukku vaadates üldse vähe olnud ja kui nende väheste seast rääkida ja neid erinevaid sajandeid vaadata, et, et mis siis on rohkem või vähem soodne olnud, siis iseenesest 18. sajandi lõpus. On olnud naistele kindlasti soodsam kui järgnev 19. sajand. Nii et mingis mõttes selline Kaufman fenomen saigi võimalikuks just selles valgustus ajas, mis naisteharidusele pööras ehk rohkem tähelepanu, kui taas on aeg ja kui kindlasti väga selliste kindlate rangete pereväärtustega. 19. sajand. Aga nii nagu enamusel, et kui mõelda, kas need, kes meil baltisaksa kunstiloos, et kui tuleks meelde mõni naiskunstniku nimi 19.-st sajandist, siis ainsana, kes ehk tuntumatest töödest tõesti peaks meenuma, on, on Juulia, Haagen Schwartz ja temaga paralleelsel Angeelika Kaufman iga näitab väga hästi, et mõlemad on pärit kunstniku perekonnast, mõlemate isad on kunstnikud. Et see on mitte juhus, vaid tõesti, pigem reegel nende varaste naiskunstnike puhul. Et Angeelika Kaufman isa oli siis samuti kunstnik, kes ei olnud ise mitte väga andekas ega ka mitte väga edukas ja kes pühendus selgelt kirglikult oma tütre kunstiharidusele ja esitles teda erinevates õukondades, liikudes Šveitsi, Austria põhja, Itaalia aladel. Ja Angeelika Kaufman oli tema tõeline leid ja tema niisugune kasvatuse vili. Ta 12 aastaselt maalis juba õnnestunud autoportree, teda tõesti esitleti õukondades kui imelast. Ta oli ka üsna varaselt line perekonna elataja ja eriti kauniks teeks selle Angeelika kausmanni niisuguse kunstnikutee alguses. Et tal oli justkui topeltanne, ta oli samavõrra andekas muusikas lauljana, kui ta oli seda kunstis. Niiet Angeelika, Kaufman on seda ka ise väga ilusasti välja mänginud oma hilises loomingus, et see valgustusaja niisugune naised, kes laulsid, luuletasid, tantsisid, joonistasid et siis ta maalinud autoportree, kus ta kujutas vennast maalikunsti ja muusikaharuteel. Et kus ta siis valib kahe muusa vahel, et kumma poole pöörduda. Ja arvatakse just see, et miks ta ei valinud lauljakarjääri omas nooruses oli ema varane surm, et ema oli see, kes siis peamiselt lõpetas muusikat ja isa omakorda andis kunstiharidust. Aga niimoodi 18.-sse sajandisse üldiselt et loomulikult, et kui vaadata, et see, 18. sajandi lõpp oli see aeg, kus siis taasasutati reorganiseeriti kunstiakadeemia ei tea, kus Inglise Kuningliku kunstiakadeemia või, või saksa kunstiakadeemiad oma taas alguse leidsid, et siis nende juures on naisi liikmeskonnas haruldaselt Pähe ja Angeelika Kaufman on ka vajaliku läinud, kui üks Royal Academy või Londoni kunstiakadeemia liikmeid koosis meerime auseriga nii et neid oli siis kaks naiskunstniku ja selliseks Arv jäi nii et järgmisena siis väeti naisi enamjaolt kunsti akadeemiatesse alles 20. sajandi alguses. Aga sinu kõik on nüüd väga ilus jutt, aga kuidas on ikkagi niimoodi, et Kofoni nime ei ole nagu sellistes kõige lavasemates üldisemate kunstiajalugudes on see nagu selle ajastu naiskunstnikke kuidagi ei satu sinna kunstiajalukku või esindas ta lihtsalt sellist kunstikeelt, mis oli sellel ajastul lihtsalt liiga tavaline. Nagu öeldud, lehvikutele igal pool. Ma ei usu, et see oleks nii, aga kõigepealt ma arvan, et viimase aja kaasaegsetes 20. sajandi teise poole kunstiajalugudes on Angeelika Kaufman või peaks olema kindlasti seis et pigem on kogu sellele 18. sajandi teise poole perioodile, kus klassitsism ei ole veel väga puhas, vaid on sellise sentimängija rokoko tugevalt segatud. Et sellele on mitte ainult Angeelika kausmanile, vaid ka lugematutele sellel ajal tegutsenud väga edukatele meest kunstnikele on mõjunud hävitavalt just 19. sajandi suhtumine. 19. sajandi Kunski kirjutus tõesti jagas kunstiajalugu niisugusesse stiilide Hanerit ja rokkov järel tuli klassitsism klassitsismi järel juba 19. sajandi niisugused moodsamad stiilisuunad ja kes lihtsalt sellist väga kindlasti kahe stiiliperioodi vahele jäävat loomingut, nagu see 18. sajand ja teine pool oli ei pidanud kunstiajalukku etableerimise vääriliseks sedavõrd, kes tõesti lähtus niisuguselt Akadeemismi positsioonilt. Ja, ja selle tõttu on Angeelika Kaufman ehk just jäänud kunstiajaloo niisuguseid 19. kunstiajaloos hulgast välja ja teda on on nimetatud tema loomingut pseudoklassitsismi yks et, et see näitab nagu väga hästi, et kuidas 21. sajand loomulikult ja 20. sajand ja teine pool on siis Kaufman täielikult, et sinna Hunzdalo ridadesse tagasi toonud ja tema kõrvale Anton, Raphael mängis ja paljud teised kunstnikud, kes ei ole ehk 19. sajandil olnud nii väärtustatud kui praegu või Adam Friedrich ööseri, sellised just klassitsismi ja veidi sele varasema perioodi ääre peal olevad kunstnikud Selline moodsam kunstiajalugu modernism armastab selliseid märtarlikke elulugusid, kuidas kõrvalõikamisega kõiki taolisi asju? Angeelika, Kaufman, Eloosist ei ole selliseid episoode ainult selline ilus, kena aadlipreili elu või suvine. Et kõigepealt oli Angeelika Kaufmann väga lihtsat päritolu, nii et aadlipreili tema ema oli küll vaesustanud aadel aga aadlipreilid on asi kaugel, et see ta üldse niisuguse professionaalse kunstnikukarjääri, et loomulikult, et oleks ka ehk 18. sajandil aadlil mõjunud üsna Ed aadlipreilid ei pidanud endale Ühtegi elatist teenima, küll aga siis Angeelika Kaufman, niisugust päritolu naisterahvas sai sellega väga hästi hakkama. Aga Angeelika kausmani eluloos on on vägagi huvitavaid ja vägagi ajaloos vastukaja leidnud seiku ja kindlasti publikut väga paelunud detaile. Nimelt väga sellise noore ja eduka seltskonnadaamina Inglismaal Londonis 1768. aastal, et 67. aastal oli ta tulnud Itaaliast Londonisse ja seal väga hästi läbi löönud ja hoolimata oma suhteliselt madalast päritolust teinud niisuguse sisse lennu Londoni kõrgseltskonda siis mitte ainult odavaid kogul. Londonit oli petnud ära väga võluv ja atraktiivne noormees, kes esitles ennast kui rootsi krahvide Hornina. Ja see rootsi Krafte Horn. Salaja abiellus Angeelika Kaufman iga, aga loomulikult Angeelika Kaufman, nii nagu teisedki Londonis, pidasid teda siis igati sündiseks partiiks ja igati tahtisväärseks. Abielu väljavaateks aga selgus, et tegemist oli vale Grafiga või petisega, kes siis esitles ennast kui krahh, aga, aga tegelikult seda sugugi ei olnud ja see oli tõeline seltskonnaskandaal ja draama, mis siis lõppes sellega, et Angeelika Kaufman üritas saada lahutuste, sai selle justkui Inglismaal, siis paari kuu möödudes sellest abiellumisest. Aga kuna nad olid abiellunud ka katoliku kirik, kas siis tegelikult ei, Angeelika Kaufmann, kes oli 20 mõneaastane, kui ta selle vale krahvi abiellus et jäi justkui seotuks kuni 1780. aastani kuise Graste Horn suri vale Krafte Horn. Ja siis ta sai teist korda abielluda juba 40 aastasena. Loomulikult niisugune väga suurt sensatsiooni skandaali tekitanud armastuslugu omas ajas selles senti mentalismi ajastus. Täpselt see, mis naiskunstnikule andis niisuguse isikliku tausta tema loomingu tõlgendamisele ja kõik, kes nägid neid nukrutsevaid naisi, kujutasid ette, kuidas nende taga on kindlasti kunstniku isiklikud kunstniku enda läbielamised. Angeelika Kaufman maalinud terve hulga autoportreesid ja tõstetakse esile tema loomingu, seda muidugi ei ole ainus naiskunstnik, kes midagi väga intensiivselt iseendaga tegeleb. Kõigepealt, kuidas ta ennast siis kujutab ja miks ta ennast nii mitmel moel ja nii palju. No seda, miks ta seda teeb, on, on raske ühest põhjust anda, aga, aga Angeelika Kaufman tõesti väga oskuslikult konstrueerinud sellist enda kui naise kuvandit ja küllap see naiseks olemine ja naisena, kunstnikuna läbilöömine oli ka sedavõrd ebatavaline või sedavõrd erandlik, et seda enesepilti tuli väga hoolikalt luua treerida ET Angeelika Kaufman on ennast alati näidanud oma ajastu naiseideaali ikka väga kokku sobivanaton ennast kujutanud ka tõesti kas kraad sõna- või muusana või kuskil kraatsebki muusade vahel. Või siis teisel juhul maalides endast nii autoportreed, nagu seda enamus kunstnikke teinud on, erinevates eluetappides ennast kujutades on ta ühtaegu rõhutanud, et oma niisugust seltskonnadaami väärikust ja teiselt poolt maalinud endale kätte oma ametiatribuudid. Et selline kunstnik, kes siis ühtaegu on, on väga professionaalne, mis selle aja naistel oli kindlasti tavaline, aga teisest küljest niisugusest sobivat seltskondlikku staatust omav, et, et ta oleks oma klientidele või oma publikule ka igati usaldus väärne. Ja mitte kunagi ei ole Kaufman, kes on kujutanud hästi palju naisi, nagu on vist juba seda näitust kirjeldades tõesti igati selgeks saab. Ei ole nagu niisugust oma naiseks olemist esile toonud et ennast kui naist ei ole ta tegelikult kunagi päris nii ausalt ehk oma piltidesse sisse maalinud vaid, vaid alati viinud selle siis kas niisuguse muusa tasandile või kujutanud ennast oma joonistus mapiga ja hoides siis nagu samm sellist naiseks olemist nagu natukene tagasi sellest kunstnikuks olemisest. No kui tänapäeva terminoloogiat kasutada, siis kuidas nagu kunstiajalugu Kofonisse suhtub anda selline kaval ärinaine või siis teine äärmus, on ta selline mõneti ohvriks jäänud selles aadli maailmas oma tegudega? Mõlemat, et on kindlasti ühelt poolt just see hästi-hästi huvitavalt oma niisuguse erandlikkusega ümber käinud daam seal 18. 19. sajandivahetusel, siis ta on kindlasti väga hea kunstnik. Angeelika Kaufman on, on üks neid naiskunstnikke, kellele tõesti ei pea tema naiseks olemise eest justkui mingeid järeleandmisi tegema, vaid tema loomingut vaadates ja vaadates ka näiteks seda autoportreed Minerva pistiga, missi ja Kadriorgu jõudnud on, et need on suurepäraselt maalitud tööd ja ja ta on üks neid väheseid naisi, kes on siis kunstiakadeemiasse, oli konkreetselt Londoni kunstiakadeemiasse võetud vastu ka ajaloomaali ja et kui muidu ehk kõik teavad, et naistel oli oluliselt kergem läbi lüüa, siis kas portreemaali anna veel parimal juhul aga enamasti ikkagi kas lillevi, natüürmorti, maaliana või laste portreid tehes või väikseid miniatuur portreesid maalides? Hoffman oli, oli väga lugenud naine, väga intellektuaalne, tema salong oli Roomas väga kuulus 1700 kaheksakümnendatel ja seal liikusid kõige mõjukamad inglise reisilised või kõige tähtsam saksa kultuuri kunstikoorekiht. Selles mõttes on Kaufmann, ma usun ka tänases kunstiajaloos nagu aktsepteeritud naisena, kes elas niisuguse särava oskusliku elu ja kes loomulikult majandus ennast suurepäraselt tema koostöö graafikaturuga ja graafika kirjastajatega ja, ja tema niisugune enesekonstrueerimine ja oma salongi väljapeetus seal Roomas, mis siis oli väga teadlikult tehtud ja ja oskuslikult tehtud, aga samas siis igati niisuguse uuendusliku meelega kunstnik, kes nagu öeldud, üks tema positiivne joon oli, oli siis nende ajaloost naiskangelaste väljatoomine või mis oli, mis oli erandlik, uus ja huvitav ja teisedki, sest ta on ta ka üks esimesi ajaloo maalijaid, kes on hakanud kujutama inglise enda ajalugu Londonis olles. Nii et sealt edasi, kus Shakespeare renessanss, inglise kunstis inglise koolkond, kes just inglise ajalooga tegelased sellele alusepanijaks on hoopiski Saksa-Austria, Šveitsi päritolu Angeelika Kaufmann. No nende ajaloomaalide puhul või mütoloogia maalide puhul see vist eeldab nagu päris suurt lugemust nagu selle kunstniku poolt, et kas on siis leitud nagu selliseid töid ka, mis on näha, et on luuletatud või, või on need kõik ikkagi suhteliselt paika pandud. Et ta ei ole nagu selles mõttes Luisanud oma kaasajal publikule. Olles naiskangelasi olemas, nii palju kreeka ja antiik Loomulikult on, et lihtsalt nende naiskangelaste niisugusele keskmesse plaani toomine on see, mis ka Hoffmanni poolt on uuenduslik. Aga kausmani lugemuses ei tasu üldse kaheldajaga tema niisuguses kaasaegse kirjanduse tundmise inglise luule või, või köite värskemad teosed, et see on kõik, milles Kaufmann, mis oli tema aeg, rääkimata sellest antiikkirjandusest, mis lihtsalt kuulus selle aja hariduse hulka ja naisterahvas, kes neid mõjukaid salonge ise pidas, pidi loomulikult olema selles kõiges kurssi viidud või kursis ja, ja Kaufmann on ka nimetatud, et näiteks Herder, kes samamoodi teda siis Roomas külastas, Herder on öelnud tema kohta, et tõenäoliselt on tegemist Euroopa kõige kultiveerituma naisega. Nii et oma aja selliste intellektuaalide seas oli Kaufmann väga hinnas. Aga kui nendest mütoloogias sellest rääkida, siis võib-olla hästi huvitava osana võib tuua välja Kaufman sellised enda konstrueeritud mütoloogiat või allegooriat. Nende parimaks näiteks on see maalide baar, mis asub väliskunsti muuseumis Kadriorus mille pealkirjad on juba sedavõrd kõnekad, et kui nad siin välja öelda, et siis üks nendest maalidest on ilu juhitud mõistlikkusest tõrjub meele pahaga eemale meeletus ahvatlusi. Ja kui see ilu, keda on kujutatud valges rõivas naisena, siis meelatuse eemale tõrjunud, siis teise maali peal tärkab teda täiuslikkus. Et need on allegooriat, millel ei ole kirjanduslikku katet, mis on Kaufman enda konstruktsioonid. Ja loomulikult, kuna siin oli juttu sellest kausmani õnnetust armastusest olnud teadmata ühelegi tema kaasaegsele ja mis ei olnud teadmata ka 19. sajandi kunstiringkondades, et kui tema õnnetule armastusele mõelda, siis on väga loomulik, et nendest väga arusaadav, et helistes sale kooriates kohe kergesti nähti Kaufman enda selliseid kahtlusi või otsustusi, et tema kui ilu peab valima kas meeletuse või mõistlikkuse vahel ja, ja need niisugused moraalsed vooruslikud, mis siis viiksid välja täiuslikkuseni, keda on ka tõlgendatud sellise, eriti kauni ja sensuaalse abielumehena. Need Kaufman kaks tööd, mis on väliskunstimuuseumis, on natama muu loomingu taustal kuidagi keskselt olulised tööd ja kuidas nad siia väliskunsti muuseumi Nad on selles mõttes väga huvitav, teevad tööd või väga tähtsat tööd ka, et et Kaufman töötas palju graafika kirjastajatele, tehes siis maale otse kirjastaja tellimusele, teades, et sellest maalist sünnib koheselt ka graafiline reproduktsioon. Ja need kaks maali, mis on siia väliskunsti muuseumi jõudnud, on siis tõesti 80.-te aastate alguses ka graafiliselt korratud ja need on ühed tuntumad kausmanimatiivid üldse. Et seda märgamisest stseeni, mida siis kujutab üks nendest Kadrioru maalidest leiab portselani ja seda leiab lehvikutel ja tõesti neid portselan, suurivaasia või taldrikuid on, on tehtud nii treestlani portselanimanufaktuuris kui siis Viinis Viini portselanivabrik, mis siis eriti armastus Gauckmani motiive korrata. Nii et selles mõttes on see erakordne tuntud tööd, need mõlemad maalid ja see, et nad asuvad siin väliskunsti muuseumis need originaalid, mille järgi siis kogu see korduste maailm on liikvele läinud. Et see on tõesti niisugune haruldane lugu, millele päris kindlat ja konkreetset ajaloolist seletust ongi raske leida, sellepärast et segane ajalugu, mis on olnud Eestil ja mis on olnud ka Eesti kunstimuuseumil võib ainult kinnitada, et fenoolid on muuseumisse jõudnud, siis peale teist maailmasõda ja Tallinna Mustpeade majast. Aga seda, et Kaufman maalid oleksid kuulunud mustade kogusse, ei kinnita ükski kirjalik materjal Mustpeade arhiivist. Ja samamoodi ei ole seda Kaufman maalide paari teada ühestki näituse nimestikust kogu kollektsioonist, mis on siis siinsetel baltlaste loonud enne teist maailmasõda. Nii et võib arvata, et need tööd on tulnud siia Eestisse kellegiga kuskilt teise maailmasõja ajal ja lihtsalt jäetud või jäänud maha siis Tallinna Mustpeade majja. Täitsa kriminaalromaan. Ja üks asi veel selle graafikaturu kohta, et oli siis nagu Kaufman strateegia teha kohe töö, mis läheks siis otse nii-öelda paljundusmasinasse oli seal nagu tavaline tolle ajastu kontekstis oli see selline lihtsam variant, et tõsine kunstnik teeb ikkagi maal ainult tellimise peale ja ei lase seda nii lihtsalt paljundada. Paljundada lasid ka praktiliselt kõik kõige tuntumate tähtsamad kunstnikud, aga Tseed Kaufman täiesti koha töötas graafika kirjastajatele. Et loomulikult oli neid Kunstnike teisigi, aga Kaufmann tegi seda väga hea meelega, ta oli ka üks neid kunstnikke, kelle ateljees aineid, graafilisi kordusi ka näha ja osta vajadusel ja kes väga meelsasti kliente vahendas nende graafika kirjastajate juurde. Arvestades, et ta oli siis naisterahvas, kes ennast ise elatas ja kogu selle väga luksuslikku elustiili pidi enda ümber ise saavutama ja kelle salong tõesti muutus järjest luksuslikumad järjest rikkalikumaks ja kes Rooma lähistel hankis peatselt ka suvemaja, siis kaheksakümnendatel Roomas, nii et, et on selge, et loomulikult Kaufman oli sellisest omaloomingut tuntusest väga huvitatud ja ühtaegu teadlik, mida see graafika kaudu saavutatud kuulsus tähendab ka maalitellimuste osas. Sest rajal paralleelselt töötades niisugusele graafikaturule ja tehes selliseid lihtsalt publiku südant, võitvaid ja lihtsalt korratavaid motiive olid aga igati hinnatav portreekunstnik, samal ajal tema tellijaskonnaks oli siis alates tõesti kõrgaadlist ja kõrgaristokraatia Ast erinevatest valitsejatest nii Venemaalt kui Baieri, Ludwig esimene või ükskõik millistesse õukondadesse vaadata kunstiga. Poolt olid kausmanile tellijaid ja tulid käsid Balti aladelt. Ta on ta maalinud näiteks Barbara Juliaane Foncredeneri meie siis tuntud kirja daami ja, ja mitmeid näiteks Holstein-Becki perekonda, nii et selles mõttes on on Kaufman-il olnud kaks paralleelset niisugust loomingulist liini, et ühelt poolt väga elitaarne maal ja väga elitaarne tellijaskond ja teisalt siis graafika kirjastajatele suunatud looming. Ta kunstimuuseumi viltuses majas on avatud näitus kunstnik linosiibilt kuraator Andres Kaera, mis selle näituse pealkiri on ja mis töödega Liinasiip esile astunud. Näituse pealkiri on Dixioosis ja peale selle, et ta on avatud Tartu kunstimuuseumi viltuses majas on osad tööd väljas ka Tartu Ülikooli botaanikaaias ja väljas on fotod ja videod mis omavahel moodustavad sellise üsna mõnusa komplekti, milles Liina siit vaatab erinevaid tiigist pärit teemasid ja seda, kuidas nad tänapäeva kultuuris töötavad ja, ja millise konteksti neile tänapäeva kultuur annab. Mida see teeks ja siis tähendab teks Josis on Antiik-Kreeka haua sammastelt pärit selline käesurumismotiiv, kus lahkunu ja omaksed suruvad sümboolselt viimast korda omavahel kätt. Et see sümboliseerib võrdsust ja, ja sellist viimset leppimist või, või viimset andeksandmist ja selle lahkumise omaks. Miks siis Liina Siim sellise võib öelda morbiidse motiivi analinud? Jah, ka mulle tundub, et Liinasiip kohati käsitleb selliseid morbiidsevõitu teemasid, kuigi ta ise eitab seda, et selles midagi morbiidset oleks. See käepigistus on, on üks selline sümbol, mis on ajas suhteliselt muutumatu, et võib-olla on ta aja jooksul just nimelt sellist veelgi tugevamat ühtsust tähendavat, mõtet juurde saanud ja ilmselt just selle emblemaatilise tähenduse pärast valis lina sib selle motiivi. Aga mil moel see antiikajast pärit motiiv siis kuidagi kaasajaga praeguse ajaga seotud on, peale selle, et tegemist on tõesti väga üleajalise kujundiga ka mingit konkreetsemat sidet. No selles mõttes otseselt tänapäeval tähendab see käepigistus kahe inimese vahel ikka suhteliselt sedasama, mis ta kogu aeg tähendanud on, et midagi uut või, või midagi, mis ta tänapäeval väga teistsuguseks teeks, ei ole võib-olla see, et, et ta väärtus on natukene devalveerunud või ta on kuidagi selline, tundub pealiskaudsem. Aga see ei pruugi nii olla. Valik sinu kui kuraatori jaoks nagu natukene üllatav, sest linaseep lähiaastatel me teame, et on pigem tegelenud siis massikultuurikujunditega kui meenutada kas või seda filmiplakatite näitust või ta on tegelenud nagu sellise tänapäev, aga nüüd siis äkki vanakreeka motiivid Jah, aga need vanakreeka motiivid on läbi tänapäeva võtme ja tänapäevases käsitluses. Et selles mõttes ei ole seal midagi üllatavat ja, ja minu arust see puhtesteetiline pool on suhteliselt sama ja, ja selles mõttes järgib Liina siit küll seda varasemat joont. Miks see näitus on kahe pinna peale ära jagatud, siis nii kunstimuuseumi viltuses majas kui ka Tartu Ülikooli botaanikaaias, nagu sa mainisid? Kõigepealt noh, üks põhjus on see, et Tartu kunstimuuseumis näitusepind on suhteliselt väike ja, ja see idee kasvas lihtsalt natukene suuremaks. Ja see kohavalik Tartu Ülikooli botaanikaaed, täpsemalt selle palmihoone, see koht annab väga huvitava võimaluse fotosid eksponeerida ja ma võin küll väga julgelt öelda, et puht mängib väga hästi nende töödega ja nad moodustavad üsna põneva koosluse. Selle näituse videod on filmitud Kreekas, mida sealt videotes näha saab ja kas need on sellised turisti pilguga tehtud videod või kuidagi teistmoodi? Kuivõrd saab professionaalne graafik üldse omada sellist turisti pilku? Selles mõttes on nad kohati suhteliselt turisti videomaiguga, et esimesel vaatamisel võib jääda mulje, et filmitud on selliseid täiesti suvalisi stseene ja situatsioone, aga Liinasid kui kunstnik just nimelt oskab märgata selliseid väga huvitav vaid detaile ja kui neid videosid pikemalt vaadata, siis need detailid hakkavad mängima ja seal tekib väga huvitav selline suhe Antiik-Kreeka ja tänapäeva Kreeka vahel. Ateena on ikkagi suurlinn ja sealne elustik. Kuigi ta on väga tugevalt seotud selle antiikse pärandiga, on ka ka tänapäeva sõna midagi üsna märkimisväärset. Lisaks sellele Texioosise või käepigistuse motiivile on kasutatud viigilehe kujundit, mida see viigileht tähendab? Vot viigileht vastupidiselt sellele teks Josisele, mis on siis ajas suhteliselt püsiv Aja jooksul päris palju tähendusvarjundeid juurde saanud, et noh, üks asi, mis ilmselt esimesena seostub selle viigilehega, on selline kristlikust moraalist tulenev varjamine piiblistseen, kus Aadam ja Eeva pärast keelatud vilja maitsmist hakkasid häbenema ja varjasid ennast viigilehtedest tehtud rüüga. Tänapäeval on see selline otsene ja iseeneses viigilehtede paigutamine skulptuuride ette üsna aegunud mõtte, et ma loodan ja, ja selles mõttes puhas varjav tähendus on sealt nagu kadunud ja ta sümboliseerib kuidagi väga irooniliselt tsensuuri üldisemalt. Kuidas üldse Liinosiibiseline kunstniku pilt sulle tundub, on ta selline vaatleja, kes tahab nagu oma sellist suhtumist ka töödes eksponeerida või on ta selline diskreetsem tüüp? Liinasib ise ütleb, et tema jutustab lugusid, et tema sinna mingisuguseid väga sügavaid tõid sisse ei peidagi, mille vaataja kindlasti üles peaks leidma vaid vaatajal on ka endal siis võimalus sealt oma lugusid näha nendest töödest. Et selles mõttes ta jah, nihukest väga kriitiliselt seda oma pilku sinna sisse ei pane, kuigi see tegelikult on ikkagi märgatav, et, et noh, see on see küsimus, et mida kunstnik ise ütleb ja kuidas tema töid vaadates teistele tundub, et minule tundub nii, et seal on sellist kriitilist aspekti küll. Liina sibi fotod ja videod on hästi esteetilised, hästi ilusad ja selles mõttes üsna erandlikult suure osa ülejäänud kaasaegse kunsti taustal. Mis sa arvad, mis tähendus sellel esteetikale või sellisel ilul või ma ei tea, kas seda saab ilutsemiseks nimetada, aga sellel ilul praegu veel on või mis tähendus sellele? Ilutsemine on võib-olla natuke negatiivse kõrval tähendusega sõna, aga ilu on lihtsalt ilus nagu millalgi kunstnikuga vesteldes järeldusele jõudsime ja lihtsalt puhast esteetilist naudingut Kuda. Kuigi seda viimasel ajal jah, mingil määral nagu põlatakse, siis ma ei leia, et see nii peaks olema ja, ja selles mõttes on minu arust on väga teretulnud selline ilus kunst. On sul. Tal on tunne selle näituse puhul, et see on selline sihtgrupinäitus avatud Tartus, kus on hästi palju üliõpilasi ja näituse pealkiri on justkui vanakreeka keele eksamist olnud. Kas on nagu mingit sellist mõttevahetust olnud äkki, et et see on just õige linn taolise näituse tegemiseks või? Jah, mingil määral võib see isegi seotud olla, pluss, kui siia juurde veel lisada see mõte, et Tartus on üsna palju klassitsistliku arhitektuuri, mis on, on ka Kreekast oma alge saanud, et selles mõttes sobib ta selle linna kontekstiga väga hästi. Aga sihtgrupi koha pealt ma küll arvan, et selle pealkirja mõistmine ei ole nagu esimesel hetkel see kõige olulisem asi küll seda mõistab, siis, kui näitusele tulla ja see, ma loodan küll, et kedagi eemale ei hoia. Selline oli siis tänane kunst, err kuulake meie saadet kordusena laupäeval kell 12 15, aga järgmine saade on eetris juba pühapäeval kell 18 15, seniks kuulmiseni.