Kunstpunkt R. Tere, mina olen Anu alles Londonis Kuulate saadet transponder ja Tõnu, räägime ühest näitusest Tallinna kunstihoones nimede maalimine keelatud, näituse kuraator Anders Härm. Ja sellest on küll kõikvõimalikes kanalites hästi palju juttu olnud, et miks seal näituseni maalimine keelatud. Aga kui on inimesi, kes seda veel ida ja siis Nix miks? Selles küsimuses andajate traagiline toon, ma tunnen selle kohe ära. Aga siin on nagu üsna mitmeid põhjendusi või üsna mitmeid, nagu seda metafooridele tegemist on ikkagi metafooriga. Metafoori võib nagu laiendada, eks ma olen seda üritanud ka teha üsna mitmes suunas. Üks põhjus on üks lause. Meil Peeter linnap ütles telesaates, kus ta siis kirjeldas Fotograafiat meediumid siis ütles sellise lause, et igal pool, kuhu me ei vaataks, võime näha, silte, pildistamine keelatud. Aga kas keegi on kunagi näinud silti maalimine keelatud? Ma ei ole nüüd nagu tähelepanelikult järele mõelda, siis tõepoolest üks koht on täiesti olemas, reaalselt eksisteerib juba ligi 40 aastat, kus me olime, on suht-koht keelatud ja see on nimelt on kunstimaailm. Et kunsti areng mingil hetkel jõudis kuuekümnendatel seitsmekümnendatel nii-öelda maali eituseni ja eks ta aeg-ajalt on ta võib-olla esile kerkinud selles kaasaegse kunsti diskursuses. Aga noh, üldiselt ma arvan, et mingi väikse Televused nagu postmodernismi seoses näiteks noh, ei ole nagu niivõrd märkimisväärsed. Ühesõnaga, sa oled teinud näituse, kus on väljas peaaegu ainult maalid ja ometigi see justkui ei ole mainitud Ei, see ei ole maalinäituse või vähemalt ma ise ei nimetaks seda maalinäituseks, ma arvan, et siin on üsna mitu aspekti. Võib-olla minul lähtepunkt kunagi ammu 2003. aastal lõpus näituse idee tekkis, veetsin aega Berliinis, käisin mööda galeriisid ja, ja näitusi, mis seal Berliinis siis selle kuu aja jooksul vaadata oli võimalik. Elasin ise maalilaos. Iga päev jõllitas vastu, eks ränk neitsi teos, kes on siis praegu selline suurem, ütleme siis Saksa maaligeenius. Ja, ja siis maalilaos elades mu see näituse mõte nagu tekkiski ja selle aja jooksul ma õnnestus siiski nagu läheb võrdlemisi vähe siiski maalinäitustesaalides, aga et Berliini kunstielu on nagu väga inspireeriv nagu selle näituse juurde tagasi tulla, siis algselt jah, ma tahtsin siis teha nagu kaasaegse maalinäitust, ütleme niimoodi. Ja siit-sealt leidsin üle Euroopa, ma käisin ikka, tegin nagu tohutult nagu tööd, ma käisin spetsiaalselt villa, mainis Itaalia kaasaegse maalikunsti näitusel, ma käisin spetsiaalselt Soomest kuskil keraval kaasaegse Soome maalikunsti näitusel, milleks prantsuse kuraator oli kokku pannud siis mulle üha rohkem neid asju, mis, mis mulle tundus, et nagu eriti kõnekad olevat oli nagu väga raske paigutada maalikunsti diskursuses klassikalises mõttes. Et noh, millest me räägime nagu maalikunsti puhul ja millised on, käivad klišeede ja ja milline on see retoorika, tähendab kuidas maalikunstist räägitakse, üha rohkem tundus, et ei, seltsimehed, et tegemist on lihtsalt ühe kaasaegse kunsti kütusega, mis antud hetkel on lihtsalt nagu maalipõhine, tähendab, et paljud kunstnikud seal näitusel, et mitte kõik kasutavad siis oma meediumina maalivahendeid ja noh, siit siis edasi, et ei ole maalinäitus, Lopenting kõlab selle näituse inglisekeelne pealkiri. Aga kui sa nüüd kuraatorina ütled, et maalimine ei ole kaasaegses kunstimaailmas juba 40 aastat nagu mingisugune kõva sõna, siis kuidas nagu sellele väitele mingit põhjendust leida, siis see ei ole ju väide, mis põhineks nii-öelda Eesti kunsti ajalool, kas siin on nagu mingisuguse eituse importimine need aastal 2005? Ma arvan, et vaata, sellega eituse importimisel ei ole tegu ühelt poolt Sul on muidugi õigus. Eestit hakkas kaasaegne kunsti mõte nagu puudutama alates 90.-test, kui meie kunst tegi läbi nagu taanlase transformatsiooni jõudis sellisesse seisu, kus ta praegu nagu on samad protsessid, ütleme siis mingis mõttes analoogsed protsessid toimusid siis kuuekümnendatel aastatel lääne kunstis. Ja meil on, eks ole, naist nagu sa ütlesidki, et see maalitraditsioon väärtustatud alati seal olnud meie kunsti nii-öelda pikka aega läbi Nõukogude raja, selline eesti kunsti treidma kaubamärk, eks on see hea Eestimaal, ma ei tea, mis iganes nad siis sellega nagu mõtelnud on, no võib-olla see siis ta oli parem kui venelastel. Või lätlastel kindlasti parem kui lätlastel, et see 90.-te aastatel nagu uus maailma nagu totaalne avardumine ja avastamine, et Eesti kõrgelt koteeritud nagu maalikunstnik pole läänetorul nagu suurt midagi peale hakata, et seal oodatakse hoopis teistsugust nii-öelda kunsti mõistmist, teistsuguseid kunstipraktikaid mida meie suhteliselt ikkagi modernismi põhineb, nagu maalikäsitlus suutis pakkuda, mis tekitas muidugi sellise sümboolse kaos noh, et tuli järgmine põlvkond tuligi peale see põlvkond, kes võttis kasutusele video, võttis kasutusele Photo, võttis kasutusele installatsiooni maal jäi ikka alatiivsel varju, tõlkas natuke nurgas ja tegi kõva, aga suhteliselt nagu edutult ja suhteliselt pretensioonikas küll, aga samas pretensioonil puudus nagu igasugune kate või noh, sepp, pretensioonil puudus alus sellepärast et ainuke, mida ta suutis pakkuda, oli oma selle vana hea maalikäsitluse Maali diskursuse nagu rehabiliteerimist. Ja nüüd kahe tuhandendatel aastatel on see eesti maali apologeet ikka minu arvates võtnud nagu eriti mastaapseid vorme, et et kui, nagu ükski kunstnike liidu näitus ei pääse nagu mööda siuksest hüüdlausest kuskil pressiteksti vahel, et et äkki maalimine kuidagi tagasi tulnud siis mulle tundus, et jah, igal juhul seal reaktsioon, tähendab see näitus tegemine on nagu reaktsioon eestis käibima nagu maalikeele ja maalist kõnelemise viiside suhtes. Aga kui sa nüüd kunstiajaloolasena väidab, et läänes on selline maali suremise protsessi juba läbi saanud, siis millel see analoogia nagu põhineb, et mis siis Läänes, nagu selle maaliga juhtus? Tõepoolest, kallid kolleegid, maal on teinud mingis mõttes nagu kambaki küll aga noh, ilmselt mitte sellises mõttes, et noh, iga kuidas hallasanski geniaalne lause siis kõlaski meie maalikunstnikud on teinud tohutult jõupingutusi, et iseennast Münchauseni kombel patsipidi rabalaugast välja tõmmanud, et justkui see tõsiasi, et maalikunst on praegu huvikeskmes, puudutaks tingimata ka neid, kelle alateadvuses on säilinud usk iga pintslitõmbe ära valitusse ja tähenduslikkusesse. Et tõepoolest võime rääkida nagu teatud maali kui meediumi adekvaatsest kaasaegse kunstipinnal, eks. Ma arvan, et need 10 kunstnikuna igaüks omal erilisel eripärasel viisil selles osalevad, eks nad on aktuaalsed Kuid selle näituse kontseptsioonist ja ka selles pealkirjas midagi ei ole teha, selles paistab välja nagu ainukene tahe, mis sellel näitusel nagu paistab olevat, et suruda alla igasugust katset, nagu seda lokaalset maalitraditsiooni jälle taaskord üles. Nojah, põhimõtteliselt mis põhimõtteliselt tunnist näituse mõte ja ma ei usu, et ta nüüd tahab midagi nii väga nagu maa sisse tagasi tampida, et teis ei ole, ei ole siukest, soovin, ma tahtsin lihtsalt nagu siis okei, räägime maalikunsti tagasitulekus, millisest maalikunstist me räägime, et kas me räägime, oleme väikest või, või vuntsidega meestest, kelle pildid ripuvad kultuuriministri kabinetis või me räägime nagu siiski mingisugusest mõnevõrra nagu huvitavamatest positsioonidest noh, minu jaoks see kunst eripalgeline väga erinevas stiilis väga-väga erinevas koloriidi, sest et on seal suur osa sellest mahlistan mustvalge, eks. Et mida siis saab nagu kaasaegse maali nagu või ütleme siis maali vahenditega tänapäeva kunstis öelda või tähendab päevamaailma kohta. Et noh, kõik, need kunstnikud ei ole tahtnud rääkida nii väga midagi maalikunsti kohta vaid nad on tahtnud siiski nii-öelda midagi, mis neile korda läheb, eks. Ja noh, see on, ma arvan, et suuresti juhuse või, või väljaõppe tulema, et nad teevad seda maalikunsti vahenditega sellel üles maalinud. Ole ütleb väga ilusti, et ta oskab maalida, sellepärast maalib, et noh, juhul kui nagu idee maali mahus ilmselt ei kasutaks seda meediumit täpselt samamoodi ütleb soome kunstnik Jani lein, olen seal, et kes on saanud samamoodi klassikalise maalihariduse, et noh, kuna see projekt konkreetselt on ta seotud nagu maaliga, siis ta on need pildid ka teinud, eks. Too mõni näide, kuidas mõni kunstnik on siis seda maali lahti mõtestanud. Noh, võib-olla siis kõige mastaapsem, kuuest maalist koosnev seeria siis ta viidele rokkalt tema maalib, nii et Ta laeb alla siis mingisugused filmikaadrid jaotab need 24-ks musta ja valge vahel asuvaks nagu tooniks, provotseerib värvi iga tooni, mida ta siis saab lõuendile eraldi ja täidab siis lihtsalt selle nii-öelda ruudustiku, mida ta seal saab ise ajada, jätab omal maalimisstiili siis kaasaegseks divisjonismiks või võib vältilismiks, et sihuke täpitamis tehnika, mida me tunneme, eks ole, 18.-st sajandist ja milled noh, puhtalt tehniliselt, eks ole, on ta ka olnud üle siis nii-öelda digitaalsesse kultuuri võtnud sellesamase nagu olemasoleva maalimisstiili kandnud üle siis kaasaega võtnud aluseks David Cronenbergi suurepärase filmi eksistents valinud sealt välja teatud hulga kaadreid, mis talle tunduvad aga kuidagi selle filmi enda loogika seisukohalt võib-olla olulised või, või tema enda personaalse loogika seisukohalt kuidagi olulised. Ja maalinud need siis lihtsalt ülesse millest ta tahab meile nagu rääkida, milles eksistentsi filmile räägime eksistentsi filmil räägib nagu ka ammu enne igasuguseid maatrikseid ja muid populaarsemaid kui filme sellises reaalsusega ostja kõikvõimalikust nagu digitaalkultuuri nii-öelda ohtudest ja sellest, kui me enam ei tea, milline reaalsus nendest reaalsustes, milles me viibime, kogu aeg on tegelikult nagu siis olemas või kas on üldse olemas mingitsugust tegelikkust, selle sõna nagu klassikalises tähenduses nende kaadrit või nende maalide ülesehitus on absoluutselt filmilik, tähendab igaüks tunneb ära, et see ei ole nagu tavaline perspektiiv, millest nagu maalikunstnik maalib kogu kaadriloogika nagu filmilik, et kahtlemata tal tekib küsimus, et ehkki ma olen seda filmi kuskil näinud või hetk, et oot, siin on midagi tuttavat, aga samas ta võib vaadata leitu lihtsalt nagu puhtalt kui erinevaid kompositsioone. Muuseas, ega see puhas vaatamisnauding nende piltide puhul on tohutu. Et kui me läheme sellele maalile lähedale, seal puudub igasugune teravus, eks ole, teravus tekib alles siis, kui distantseeruda sellest maalist, ei, vaatame teda nagu kaugemalt. Meile tundub, et tegemist on justkui nagu täiusliku kujutisega, läheme ligidale seal nagu raster. Kas võib olla, et Maal vahendite kasutamisel ei või suhteliselt ohtralt kasutamisele uuemas kunstis on midagi tegemist lekkida nende foto- ja videokujutistega filmikujutistega, mis on ennast mõnevõrra nagu planeerinud või tühjaks pumbanud või ära kurnanud või mis asi on sellel uuel maalil ajada filmi ja videofotoga. Sedasorti kujutamisviis seisad nagu foto- ja video kujutamisviisile kõige lähemal, see samal ajal hüperrealistlik või sürrealistlik, noh, ma ei nimetaks seda hüppe realistlikuks hüperrealismiga klassikalises mõttes ei ole sellel suurt pistmist, see on lihtsalt selle võttestikul. Aga kasutamine. Aga et tihtipeale me leiame sealt kaasaegse kunstiteos, mis on üles maalitud seda hüperrealistliku kujutamisviisi, mulle tundub, et põhjus, miks tähendab ma ei tea, kas mu väide nagu võib-olla absoluutselt vale aga mulle tundub, et siin on mingi seos nii-öelda tohutult massiliselt leviva, nagu reality tööstusega pik proderist alates, eks ole, on, on Lääne kultuuril noh, nii-öelda olemas selline igapäevaelu tööstuseks, mis toodab nagu pidevalt sedasorti neid, samas, et kaasaegse kunsti strateegiaid kaaperdades siis kommertseesmärgil sedasama, et kui me võime rääkida nagu 60.-test 50.-test isegi situatsiooniga seoses. Et mida siis kunstnikud tahtsid, kui nad hülgasid nagu klassikalised meediumid, tahtsidki kuidagi pääseda lähemale reaalsusele, tahtsidki pääseda lähemale igapäevaelule, mis oli kruineerunud teda kontrollitud, meie käigud olid siuksed, rutiinsed Me käisin töö, kodu ja nii edasi, et, et väärtustada siis seda igapäevaelukogemust ja tuua see siis nagu mängu. Eks ma olen tõesti veendunud, et, et selle nagu reaalsuse meedias toodetava nii-öelda reaalsuse kujutistega kunstnikud tahavad endiselt edasi tegeleda maalikunsti süüdistati kuuekümnendatel hästi palju selles, et ta kommertstal liiga kunstlik, eks ole, tal puudub see seos lagu reaalsusega indeksi alla, seos, mis fotole videol on nagu alati olemas, alatasa oli tal ühte, teist liiga vähe või midagi liiga palju, eks usuti muidugi sellesse, et nagunii-öelda uuemad meediumid, mis siis kasutusele võeti, on kuidagi efektiivsemalt paremad. Dünaamilisemad on ja me näeme, kui dünaamiline on meie igapäevaelu, tähendab paarikangelased ruulivad tähendab täiega kollases meedias, eks ole. Ja nii edasi, et see kogu see põhjus, miks see maal oli nii-öelda kõrvale tõrjutud nendest nii-öelda kaasaegse kunstimängudest kadus ära lihtsalt selle pettidestuse tekkimisega ei ole ilmtingimata midagi uut, isegi lõuend on algusest lõpuni puruks rebitud, teda on põletatud, teda noaga lõigatud, teda on värviga pritsitud tagant ära tehtud, mis on vähegi võimalik ja, ja kõik see, mis tagala ära tehtud, tähendab viimase, ma ei tea, 2000 aasta jooksul on praegu moodustab nende kunstnikku nagu arsenali, tähendab, need on niisugused, mida võib aeg-ajalt kasutada, kui tarvidus on või, või kui mingi asi, mida nad tahavad väljendada. Noh, lihtsalt sobib mingisuguse asjaga, mis on juba olemas inimeste peades, nende ajalookogemuses, nende kunsti olemuses. Ja kui me oleme pikalt-laialt rääkinud need maalikunstist ajaloos, siis üks asi, mis teatavasti kuskil 19. sajandi lõpus toimuma, sellised Fotograafiat kõik tulid peale maalikunstnikud tabasid ära, et sellist maalikunstniku fotot Grafi roll ei ole nagu mõtet enam viljenele, siis tuli meile peale modernistlik kunstiajalugu, kus rebiti maal piltlikult öeldes tükkideks. Nüüd sellel maalimine keelatud, näitan seal ringi käies on näha eranditult ainult selliseid tööd, kus on siis nagu mingi meediakuvand või on, on mingisugune reaalsuse filter seal ikkagi juures. Välistad kuraatorina sellise lähenemise, et tänapäeval teeks maalikunstnik nagu sellist ainult romantilist asja, et mängiks värvidega. Kas see ei oleks just nagu õigustatud, sest foto ja video tavalise reaalsuse peegelda ja parem kui maal seda on kaseid või kuskilt põõsast välja tulla, sellist hulluessents, seda lõuendit teise nurga alt? Vaata see praeguse sellise eesti rahva tähendab alateadvusest pakkimisega soovile kunstniku järele, kas seal hull? Tea, kas noh, minu jaoks on need kujutlusmaailmad ei ole nagu eriti huvitavad hetkel, sest mulle tundub, et et olukorras poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses ja mis iganes plaanis nagu tegeleda mingisuguste oma ulmadega oma poeetilise maailma nagu loomisega sisuliselt nagu selle tegelikult nagu postmodernismi lammutatud nagu elevandiluu torni taastamisega. See ei ole nüüd küll kuidagi õigustatud, et Mul on seal näitusel üks selline kunstnik nagu mari sulla, kes seal noh, klassikalises mõttes siiski maalikunstnik maalib nii-öelda kujutluspilte mitte nii-öelda, et seal puudub see seal mingisugune seos või referents, nagu otseselt reaalsega portreetasandil on see olemas, aga noh, ta maalib neid naguniivõrd üldistatult ei ole nagu mingisugust tähtsust. Teda on võrreldud soolastes Shersbeki, kes on selline soome naiskunsti klassik. Tema kohta on öeldud kuidagi seal ilmselt liialdus, aga tema kunst räägib nagu naiseks oleme sellest rohkem kui kogu nagu laisa kujutamise ajalugu kokku. Ja ma olen isegi tähele pandud, et naistel on tema piltidega nagu väga kerge identifitseerida ja mis seal salata, mulle ka meeldivad. Et noh, kindlasti on olemas noh, mingi koht ka nagu aga sedasorti kunstil, et mingisuguses kontseptuaalse võtmes isegi abstraktsioonid oleksid nagu täiesti täiesti arvestatud ja ongi. Aga paraku on seda siiski nagu väga vähe sedasorti kunsti siia näitusele, aga paraku ei õnnestunud tuua mõnda hiilgavat näidet nii-öelda kaasaegsest abstraktse nismist. Kui sa nüüd rääkisid sellest, et põhjus, miks maal nii-öelda ära suri 20. sajandi keskel on suuresti see, et ta vabal kunstiturul muid muutus müügiartikliks, siis tahad nagu, et see näitus, mille sina oled kokku pannud, et seal on kuidagi siis need asjad teistmoodi. Võtame näiteks ütles üsna otse välja, et temale jättis, näitas mulle kui sellise noh ja müügigalerii kunstinäitus. Kuidas ütleksid selle peale, aga see ei tähenda, et kogu su kupatuse nagu kokku kukkunud, et see ei tööta nagu niimoodi. Ei ma. Tähendab enamus neist piltidest ongi toodud erakollektsionääride käes, nad ongi maha müüdud, et selles mõttes kõik need suure saali kuus suurt maali on näiteks toodud kollektsioonide käest Itaaliast, Saksamaa, nii et maris olla pildid on täpselt samamoodi toodud, kõik nad kuuluvad privaatkollektsioonidesse siis? Jah, ma üle andis teile kuulajad nüüd küllalt petsid ka maha müüakse. Sest mul ei ole meist kahtlus selles. Aga ja selles nagu probleem, mida ma näen probleemi, ma olen probleemi selles, et ikkagi nagu kunstiturg eriti Eestis pelgab, nagu kõikvõimalikke muid meediume, tähendab, ta ostab siiski ainult ja ainult maali. Ja ma arvan, et sellisele äärmiselt radikaalsetel üheksakümnendatel järgnes meil nagu selline sajandi alguses, mis selline võrdlemisi konservatiivne. Mulle tundub, et konservatiivsus nagu tendents mingis mõttes süveneb. Ja noh, eks see näitus ei ole, eks ole, ei ole niisugune nagu vihane igasuguseid ütles, et kunst et. Ma ei tea selles mõttes, et müügigalerii meil oli seal tagumises toas on meil maali poolt suisa avatud, et minge ostke odavalt saab kätte, 10 protsenti teie ostust läheb vaestele, tulge ja ostke, tähendab. Miks on Eesti poolt siia näitusele valitud, nagu ütleme siis lähiajaloo taustal kõige edukamad noored tegijad. Tõnis Saadoja esimene Johns, mis on noor tegija ainult kontseptuaalselt? Jah, see on Smit selles mõttes, et ma arvan, John Smithile oli ka oma osa selle näituse sünnil selles, sest et kui me tegime 2003. aastal koos Johniga seda siis Marko Mäetamme ja Kaido Ole koos Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kus nemad siis sellel ajal olid, et Ma arvan, et seal mul esimest korda nagu tuli see mõte, et ma tahaks teha sellist, ütleme siis noh, kogu selle Eesti nagu maalist kõnelemise viisi vastast näitust tähendab tuua just nimelt nagu seda autoripositsiooni nagu maale, mida nagu Kaido ja Marko esindavad. Ja kui ma vaatan nagu enda ümber siis ma väga vähe, väga vähe näen neid positsioone, ja Tõnis Saadoja, kelle lõputöö juhendajaks ma olin eelmisel aastal, kui ma esimest korda elus on, mul õnnestus olla kujutava kunstniku nagu lõpu tõene siis tutvusin tema loominguga ja tema nagu mõtlemisviisiga ja mulle tundus, et see on äärmiselt oluline Eesti kunsti kontekstis. Palju olulisem kui, kui nii mõnedki teised võib-olla üldistatumalt nagu positsioonid. Ja kui ma siis hakkasin edasi mõtlema, et oot, kes siis veel võiks olla, siis mulle ka nagu rohkem ei tulnud keegi eriti kedagi meelde, et kui ma sinna Maris olla võtsin, et võib-olla ma oleks võinud võtta Alice Kase sinna võtsin jaani leinan, niisiis võib-olla oleks võinud võtta ka August Künnapu. Ja noh, võib-olla oleks võinud võtta ka kur kruusingu mõningate hobusepeaseeriaga näiteks. Aga et kuna neid, sest näidatud augustil näitus sel aastal ja Alice siiski antud kontekstis ma leidsin, et ta on natuke liiga romantiline, kuigi mul tema kunsti suur austaja. Et põhjendused on siin, miks just nemad ja miks mitte keegi teine. Kas siin ei ole väikest vastuolu, et näituse pealkiri on piltlikult öeldes keelumärk, aga kasi Eesti poolt esindavad suhteliselt edukad ja meedias nagu kõva nime teinud kunstnikud, et eesti maalile ju halvasti, eks ole? Ei ole nagu tarvis, seda restauratsiooni, mille vastase näitas, võitleb. Selles mõttes, et vaata ka Kaido Ole ja Marko Mäetamme, eriti nende ühisprojektsioon, SMIT on nagu igas mõttes klassikalise maalimõistmiseni antiprojekt ja no ma ei tea, kas nagu noh, Tõnis Saadoja hea küll ühtegi ühtegi tööd üheski muuseumis veel ära ostetud, et on niivõrd roheline veel. Et me ei saa rääkida nendest kui, nagu etableerunud juba või noh, kuidagi Tõnisest kui kuidagi nagu äärmiselt etableerunud kunstnikust, et ma arvan, et oma positsioonid, tema äärmine nagu kuul, külm, jahe ja kontseptuaalne suhe sellesse meedia, mis maalida siis 20-l maalin nagu jääkuubikusulamist on nagu sedasorti positsioon, mille peale nagu eesti maalikunstnikud küll kõik linad krõmpsutavad milline Vodavais tähendab, milline raiskamine. Et läheb hästi, ma arvan, et ei olnud hommikul näiteks ja Ene-Liis Semperi läheb nagu paremini, et no ma ei tea. Ma ei saanud sellest küsimusest päris hästi aru, et kui me räägime nagu rahvusvahelises mõttes. Et ma arvan, et Kaido Ole ja Marko Mäetamm on kommertsmõttes ka edukad kunstnikud Selle vastu, et maal müüb, ei ole mul midagi, aga mul on midagi selle vastu, et mingites muudes meediumid tehtud väga hea kunst ei müü, tähendab väljaspool nagu muuseumiringe selles mõttes, et Toomiku Semperi töid erakollektsioonides küll, aga mitte üheski erakollektsioonis Eestis. Erakollektsionäär Eestis ei osta mingisuguses muus formaadis kaid maali eks skulptuuri äärmisel juhul. Et võiks nagu jõuda nagu kaugemale sellest meediumisse kinni jäämisest. Et see ongi sellele näitusele nagu tegelik mõte, et ärgem rääkigem sellest maalikunstist versus kaasaegne kunst, nii palju rääkigem nagu lihtsalt kunstist. Ärgem rääkigem nagu nii palju maali müüdavusest või mitte müüdavusest. Rääkige heast kunstist, noh. Seda ma tahtsingi seal näitusega nagu näidata.