Tere, mina olen alles. Kuulates oodet kunstancter, räägime kõigepealt Veneetsia biennaali, st ja natuke ajakirjast konstee, kus on loomulikult seekord see erinumbri teema biennaalil esindatud ehk siis Mark raidpere ja tema näitusi isolaator. Nahlist võib-olla peaks natukene taustaks rääkima, kuna vestlustes inimestega, kes ei ole kunstiga otseselt seotud, on selgunud, et kui mees omavahel enamasti räägime kui ülimalt elementaarsest asjast Veneetsia biennaali, st kui keegi ütleb Veneetsia tähendab see biennaali, kui keegi ütleb biennaal, tähendab see Veneetsia biennaali. Tegelikult ilmselt on hulk inimesi, kes üldse ei teagi, mis venelasi vennal on, toimub ta siis 50 esimest korda sel aastal. Esimene biennaal toimus aastal 1895, tähendab ajalugu on juba 110 aastat, mis kõlab väga suurejooneliselt ja Eesti on Veneetsia biennaali st osa võtnud alates 97.-st aastast. Seekord siis Mark Raikpere. Kui Veneetsia biennaali ajalugu New York grandioosne, siis võib-olla oleks hea küsida just ajakirja peatänavatel teie Treierilt või siis ka Karin Laansalt, kes peagi on mõlemad sõitmas Veneetsiasse, et mis selle biennaali nagu eripära on siis, et on siis nagu niivõrd kuulus või selline tähtsam, kus kunstimaailmas, kui me armastame nagu mõelda. Eks vähemalt, kus ka Karin Laansoo on kunstibiennaali täieri üks toimetajatest koos Andrus Ansipiga Veneetsia biennaali pikk ajalugu 110 aastat see on ühelt poolt üks põhjus, miks ta nii tuntud on, aga teiselt poolt on see ka väga suureks nii-öelda takistuseks kohanemisel kaasaegsete oludega, et biennaali väga jäik rahvuspaviljonide süsteem on juba pikemat aega jalgu jäämas nii-öelda kaasaegse elule. Aga samas, mis biennaali olulisus puutub, siis kahtlemata on tegemist kaasaegse kunsti nii-öelda peavoolusuundade kõige olulisema esile kergitajana. Mida see jäik rahvuspaviljonide süsteem tähendab või kuidas Benaariumedi laias laastus üldse toimub, on kuraatorinäituse, siis on rahvuspaviljonid, mida jagatakse nagu ülimalt demokraatlikult või. Võib-olla võiks niimoodi piltlikult öeldes, et kõik need rahvusvahelised suursündmused, biennaali trienno olid ja nii edasi on kinni sageli oma tekkeajas ja selle tekkeoja poliitilises olukorras. Kui nüüd Veneetsia biennaal sai alguse 19. sajandi lõpul, siis tema struktuur, ülesehitus kajastub tolleaegsed noh, sellist kolonialistliku maailmapilti või maailmakorda, mis tähendab seda, et ta geograafiliselt näeb välja niimoodi, et on aed aia sees on paviljonid igal riigil, noh, ütleme tolleaegsete suurematel riikidel on oma paviljon ja kui nüüd vaadata, siis need riigid on enamasti sellised suured võimsad koloniaalriigid. Ja kui nüüd vahepeal on toimunud selline postkolonialism tlik olukord ja need väikesed äsja vabanenud kultuurid, riigid tahavad ka tulla oma kunsti näitama, siis neil ei ole lihtsalt paviljonid, kus ennast näidata. Ja seetõttu on biennaal sisuliselt laienenud üle terve Veneetsia linna, nii et noh, näiteks Eesti näitust. Me kutsume niimoodi jutumärkides ka Eesti paviljon yks, aga tegelikult on lihtsalt tegemist ühe Veneetsia vanalinnas oleva galeriiga või noh, ütleme galeriiks kohandatud Palotsoga kus pannakse üles siis meie kunst. Ja teadagi need Palazzo ruumid ei ole ju loodud kunsti jaoks ja seda enam veel kaasaegse kunsti jaoks, mistõttu iga kunst ja igasugune kunstnik sinna vast ei sobigi. Nii et Ma loodan, ma praegu kujutan ette, et Mark raid pere, kes tegeleb probleem Antal põhiliselt oma perekond ja selline perekondlik või noh, ütleme isiksuse identiteet, et see võib olla Peaks sobima nendesse hubastesse Polodza ruumidesse na seistes nagu toakesed või noh, ütleme ta ei ole selline valge kuubik galerii, vaid selline väiksem ruum. Ja võib-olla seal Veneetsia biennaali tähtsus. Nii palju kui ma mäletan, jätan oma teadlikkust eluloost, kui seal on käidud, siis on seda kogu aeg kirutud ja kirjutatud korraldamist. Ja seda, et kui raske on keeleliselt seal hakkama saada, kuna ütleme, itaallased räägivad itaalia keel ja kõik need linnaplaanid on itaalia keeles ja nad ei kavatsegi inglise keelt rääkida. Ja et ühesõnaga, et seal on väga palju sellist segadust, aga, aga samas nii palju kui tänaseni seda vaadata, siis üha rohkem kolleege inimesi kunstirahvast üle maailma tungib Veneetsiasse just nimelt avamise päevadel, nii et seal on tegelikult nagu hiigelsuurt pidu, sest kõik tähistavad avamisi sisse, toimuvad kokkusaamised, inimesed sõlmivad kokkuleppeid, siis need rahvusvahelised kolleegid võib-olla, kes näevad, käinud kahe aasta tagant 11 ja siis on rääkimist väga palju ja info vahetamist, nii et see on nagu selline hiigelsuur suhtlemine, ka erialane suhtlemine ja muidugi info vahetamine, igasuguste trükiste vahetamine ja tuleviku mingite näituste promomine reklaamimine ja, ja noh, ühesõnaga et tehnooli avamine on rohkem kui kui näitus, vaid ta on rohkem ka selline noh, nagu suur kunstimess või võiks öelda Aga kas sellises suures süsteemis messisüsteemist nagu üldse on tähtsust, kus eri riigipaviljon füüsiliselt paiknev tullakse ju lõpuks ikkagi Veneetsia linna. Miks ikkagi selline jutt, et kus mingi riigipaviljon paitab, nagu kehtiks ikka veel mingisugune kord, mis on juba aastakümnete eest sisuliselt nagu kadunuks kuulutatud? Nagu selle linna plaani peal on tõesti nagu mingi Suurbritannia paviljon niivõrd silma paistma? Koha Maria-Kristiina Soomre kirjutab biennaali eris sellise sisselöögi artikli Veneetsia biennaali st ja ja defineerib seda nagu sellise poliitika kaudu, mis on minu arust väga adekvaatne. Ja kui tema on olnud Eesti näitusel selliseks nagu valvuriks ühel suvel, see oli vist eelmisel biennaalil, siis ta nägi seda lähemalt, kuidas toimib, eks paviljon üks näituse ja ta defineerib seda nagu sellise noh, ütleme diplomaatilise saatkonnana, et see on nagu väike ringi ümber maakera käia ühest paviljonist teise, ühelt näituselt teise ja vaadata, mida keegi on välja pannud oma riigist ja mida ta on heaks arvanud, siis näidata. Ja, ja võib öelda, et see on otseses mõttes poliitika ja teiselt poolt kultuuripoliitika, mida seal tehakse, väga palju. Nii et selline võrdlus, mis meie ajakirjanduses võib-olla käibel on pionaaliga seoses, et see on nagu mingi kunstiolümpiamängud, et ei ole nagu päris täpne No see on jah, Juske armastab seda metafoori, noh mõnes mõttes ta teeb spordihuvilistele asja nagu selgeks küll. Aga see ei ole selles mõttes selline sündmus, kus spordireeglid kehtivad, kes hüppab? Kaugemale preemiaid antakse ka lõpus. Paviljonide paiknemine muidugi on lihtsam pressipäevade raames jalutada läbi Chardiini, näha kõik need olulisemad kohad nii-öelda ära, et paratamatult nagu ajanappuse tõttu ei jõuta sinna linna peale orienteeruma ja neid erinevaid rahvuspaviljone masendavaid kohti leidma. See on see vahe. Kas Eesti on siis sarnaselt teiste selliste uute rahvusriikidega, mis on, ütleme, maailma silmis tekkinud pärast Berliini müüri langemist, kas teised riigid on täpselt samamoodi kuskil linnanurka surutud kuhugi palatsusse kuidas üldpilt on? Jah, täpselt nii ongi jah. Et kes saab lihtsalt logistiliselt parema koha endale ja muidugi seal selle tõttu need paviljoni kohad nagu vahetunud või noh, ühesõnaga Eesti on need sel aastal teist korda ühes ja samas palatsus vana, seal koht on väga oluline, et, et inimesed, kes jooksevad mööda ühelt näituselt teisena teenistusi kaugemaid kohti külastada, noh, ma ei tea, see juhtub nii. Ja Eesti asub siis seal kraan kanali või peakanali suure kanali alguses. Nii et laevapeatuse suhteliselt lähedal, nii et see on ka väga oluline. Sellel aastal on sama maja esimesel korrusel ka Lätti ekspositsioon. Kas keegi oskab väga lühidalt öelda, mis on selle Veneetsia biennaali eesmärk ütleme, need rahvuspaviljonid ja siis on alati ka kuraatori näitus või nii-öelda teemanäitus seal biennaalil. Selle näituse eesmärk aga ilmselt siis selle konkreetse kuraatori Vi kuraatorite gruppi mingit nägemust kaasaegsest kunstist kajastada, aga need rahvuspaviljonid, need peavad siis kokku tooma üle maailma kõige paremat kaasaegset kunsti. Üldiselt ütleme, rahvuspaviljonid pannakse kokku ikkagi riiklikult või noh, enamasti seda finantseerib riik välja arvatud ütleme, Ameerika paviljonid, mis seal antud googel Haimi kätte, mis on teatavasti hiigelsuur muuseumikorporatsioon ja ka Veneetsias aneks guuge, Aimi harukontor. Aga üldiselt see, mida riik näitab ja noh, arvata on, et et see ei saa olla igast riigist kõige uuem või noh, seda on ikkagi suhteliselt pikkasiiviga kunstnikke, keda tavaliselt näidatakse, kuigi need on vaadatud ka nooremate kunstnike poole ja ja lisaks on seal veel mingid sõltumatud üksiküritajad, kes alati püüavad haakida ennast Veneetsia biennaali, noh, et tähelepanu saada. Üks neist on näiteks kolonel naljakas prantsuse kunstnik, kes elab Taanis ja teeb selliseid provokatiivseid videosid, kus ta provotseerib tänaval inimesi vanematena olukordadesse ja siis filmib üles ja siis neid videosid vaadates kõik kõht kõveras, naeravad. Aga kas see tähendab siis, kui ütleme, valitakse kõik need riikide esindajad, rahvuspaviljonidest esinevad kunstnikud väga ametlikult, see tähendab siis seda, et seal võib näha selliseid asju, mida halvustavalt nimetatakse biennaali kunstiks või selliseks mainstream, eks, või mis kunst salmides. Ma küsisin sellesama küsimuse Külli kaatsi ja Anu Bennoneni käest, kes siis mõlemad osalesid eelmise aasta manifesti biennaalil ja nende jaoks see, see mõiste põhimõtteliselt ei tähenda midagi, kuigi kui rääkida ratturitega, siis nad tunnistavad tõesti seda, et on teatud kindel kontingent kunstnikke, kes ongi oma väljundiks valinud erinevad kriminaalid ja sinna oma töid pakuvad võib-olla isegi üritavad oma töid teha siis lähtuvalt pakutud teemadest või kontseptsioonidest. Et tal on pisut halvustav tähendus, kui nii võib öelda, aga aga täpsemalt on väga raske selle mõiste sisu avada, kui välja arvata. Nad osalevad järjekindlalt kõikidel võimalikel Pennaalidele, kui sa vaatad kasvõi käesolevat aastat 2000 viiendat aastat, siis on kindlasti võimalik igas kuus vähemalt kolme biennaalil osalenud. Käia. Võib-olla seda iseloomustab see, et biennaali kunst peab nagunii-öelda Tronsendeerima, selle rahvuskultuuri või noh, ta peab nagu äkki ma mingis niivõrd universaalses keeles justkui nagu kõikidele või mis, nagu puudutab kõiki või ühesõnaga mingi sellise universaal üldistuse ja üldarusaadavus, universalismi tase peab seal olema nii kõrge, et ta pannakse siis biennaalile. Kuna biennaalil on see põhiline eesmärk on silma paista või tähelepanu äratada. Kui sa jääd selles kontekstis märkamatuks, siis võrdub nagu läbikukkumisega, nii et üks omadus, millega võiks biennaalikunsti iseloomustada, on tööde suurus näiteks tohutu suured projektsioonid suured installatsioonid. Et suurus oleks näiteks üks omadus. Kuidas Eestil sisse nii on läinud? No olgu siis vahel öeldud, et osalenud on aastal 97 Siim-Tanel Annus, Raoul Kurvitz, Jaan Toomik 99, Ando Keskküla, Jüri Ojaveri, Peeter pere, 2001, Ene-Liis Semper, Marco Laimre kakstuhatkolm, Marko Mäetammekaid olen ja nüüd siis juba mainitud Mark Raikpere näitest rippan osas kuidas need nagu läinud on, kas nad on olnud piisavalt arusaadavad või kas nüüd tähendabki nende, kas niuke isiklikes biograafiates ka mingit olulist murrangut, et nad on seal olnud, järelikult kõik väravad on lahti ja või. Noh, alguses oli võib-olla selline idealistlik kujutlus, et kui ma juba korra sinna pääsen, ma pean näiteks kõrvitsat silmas, kes läks, siin on nagu tohutu suurte lootustega ja noh, umbes nii, et siis ma võin ära surra, kui minust C5 on mõned liialdan, muidugi on, on Veneetsia biennaal aga noh, et see maa peale laskumine tuli üsna ruttu, sellepärast et noh, kui nüüd kujutada ette, et Eesti on nagu ainult üks väikestest riikidest, kes sinna, et läinud. Et, et noh, kõik püüavad ju täpselt sama, eks ole, ja samal ajal noh, see ei ole nii lihtne, aga, aga samas võib-olla ütleme, osalus ise on juba oluline, sest võib-olla lasen nagu kivi peale tilguvad need veetilgad siis kivi pikapeale nagu hakkab mõjuma see asi, et noh, ei saa nõuda lihtsalt nii ruttu, aga samas noh, muidugi kahtlemata Ene-Liis Semper on praegu vast. Ma ei tea, Karin oled vist nõus, on praegu vist kõige edukam olnud, aga seda mitte niivõrd tänu Veneetsia, ma arvan, et see hakkas enne jah, ta avastati juba enne aga, aga et ta oli korraga siis Eesti paviljoni näitusel ja sellel rahvusvahelisel hiigelsuurel kuraatorinäitusel. Ja sealt läksid talle edasi igasugused kutsed näitustele Jaapanist, kuna ta nii välja erinevatel kontinentidel, et võib-olla eine Liis on praegu kõige rohkem nagu aga. Mark Raid pärast, sest tema näitus oli, on tegemist väga selliste isiklike ja selles mõttes tõesti väga arusaadavate teostega ja sellisest valikust võib nüüd järeldada, et ta ongi selline väga isiklik ja inimlik tasand märksa paremini loetav kui see, mida meil siin ka on aeg-ajalt püütud müüa sellist meie nõukogude minevikku või sul vist Ida-Euroopast või mingit sellist laiemat poliitilist sotsiaalset konteksti. Et kas tegelikult töötab paremini hoopis isiklikum, hoopis lihtsam tasand. Seda sotsiaalset konteksti saab lugeda ka läbi isikliku tasandi, et Ma ei lahterdaks neid, võib olla niimoodi, aga, aga Mark raidperenäitus Veneetsias on selles mõttes erandlik. Ta keskendubki ainult ühe kunstniku senisele loomingule ja siis Veneetsia jaoks tehtud nii-öelda uutele töödele. Kuna ma seda ruumi tean eelmisest korrast, siis ma arvan, et see kontseptuaalse korteri idee, mis seal üritatakse luua, et see sobib väga hästi nendesse ruumidesse, et ta võib tõesti väga palju võita sellest kohast näitus ja näitusetööd. Ja millised need tööd on, need on siis fotoseeria Iio siis video 10 meest, video, isa ja poiss voice over siis. Peategelased on tema isa, tema ema, tema ise ja siis ongid. Miks Eesti poolt valiti Raikpere või teisiti küsides, kas oli ka teisi selliseid tugevaid kandidaate? Me kumbki ei olnud seal komisjonis jah, et Amist arvasse tähendab, mina väga imetlen seda kataloogi, mis on tehtud väljana jutumärkides nagu päris noh, juba nagu täitsa nagu välismu kataloog eesti kunstnikest, noh et ta on tehtud nagu tooteks, tähendab Mark raidpere on tehtud heas mõttes tooteks. Et meil on kogu aeg, et noh, see nagu logiseb minu arust, et senine poliitika on olnud, et saadame korraga kolm kunstnikku korraga kaks kunstnikku aga mitte iial anda nagu ühele kunstnikule seda au. Ja nüüd on siis mindud selle peale, et üks kunstnik ja siis selline ilus kataloog ja ta on selles mõttes väga stiilne muidugi. Ja noh, see on nagu mõnes mõttes noh, praegu ei saa selliselt äri metafooridest mööda, et Eesti püüab müüa oma kunstniku, eks ole, noh meeletud rahad pannakse paratamatult hakkama, aga noh, eks näis, jah, aga see on väga, prof, näeb välja kataloog väga ilus. Ma ütleks veel Mark Raikpere valliku kohta, et kui vaadata varasematel Pennaalidel Eesti esindatus, siis nii-öelda järk-järgult on see kunstnik vähenenud kolmest kahele nüüd kahelt ühele, et iseenesest see keskendumine ühele kunstnikule tema nii-öelda loomingule ajas ja tema töödel, et minu arust see on õigustatud, kuigi võib-olla Mark raidpere ei ole veel iseenesest nii-öelda Veneetsia oli aas kui selline asi, nagu mõtteliselt peaks eksisteerima, aga see vallik sellel aastal on minu arust oli väga õigustatud, muidugi me näeme seda alles selle nädala lõpus, aga aga siiski. Jah, DNA-le on avatud külastajatele alates 12.-st juunist ja jääb avatuks kuni kuuenda novembrini. Need, kes satub Veneetsiasse, siis võib seda kõike ise näha. Aga teistest naljadest rääkides Karins mainisid manifeste siin jutu sees juba korraks. Kui Veneetsia biennaal on selline biennaal barrexalans, kõige vanem, suurem ja võimsam, siis on terve rida teisi Pennale ja väiksemaid ja nii-öelda alternatiivseid biennaali, millest kunstpunkte ka mõnevõrra juttu on ja üks nendest, millest, et siin Eestis vist on ka kõige rohkem juttu olnud, on nimelt Zemani festaguna eesti kunstnikud on seal osalenud, loomulikult me räägime sellest palju ja kas on kuskilt näha Vi, kes vaata mingit sellist tugevat alternatiivi, tõesti, sellist alternatiivse biennaalil töötavat kunstisündmust, mis siis kuidagi oleks kas üles ehitatud mingitel teistel alustel, kui Veneetsia või ja tõesti ka püsima jäänud või manifest on ka natuke vist kritiseeritud ja et ei, ei tulnud päris nii välja nagu tahtsime. Aga kõigepealt ainult vastastega on ta siis kuidagi teistsugune, kui venelased. Ma ei jätka siis seda poliitikajuttu, kui Veneetsia 19. sajandi lõpul kajastas seda kolonialistliku maailmakorda, siis nüüd manifest ta elu algas 1995 vist oli mürgi või kuus ja kajastab, nüüd ühinevad Euroopat, sellist poliitilist situatsiooni. Ja see seisneb selles, et ta kogu aeg rändab ühest linnast teise ja seal on siiani olnud kuraatorite meeskond, kes iga kuraator on pärit erinevast Euroopa nurgas ilmakaarest, et noh, on püütud nagu luua selline ühineva Euroopa mudel, kus kõik põhiliselt noorema põlvkonna kunstnikud, kes esindavad siis pigem iseennast kui riiki. Ja see siis nagu on püüdnud reformida või kaasajastatud tuua kaasaega, sellised biennaali mudelit. Manifest on jah selline nomaad biennaal, mis üritab ajaga siis võidu joosta ja valida nende uute külalisvõi Houst linnadena siis kohti, millel on huvitav poliitiline või sotsiaalne kontekst, antud huvitav ajalooline situatsioon, et see valika järgmise manifesti koha kasuks Küprosel oli otseselt sellest tingitud, kõigi jah, me siin Eestis oleks parema meelega näinud Tervisemanifeste toimumiskohana oleks olnud Tallinn. Kõigepealt manifeste sellisest korraldusest veel seal ei ole mingit rahvuspaviljonid, süsteemi manifeste panevad kokku kuraator, kuraatoreid, kuraatorite meeskond. Valitud kuraatorit, siis, kelle määraks siis kena oli nii-öelda nõukogu? Olete te käinud vaatamas, kuidas see neil on õnnestunud? On see seis kuidagi tugevama tuumaga. Biennaal kui Veneetsia näiteks. Aga tal on nagu selles mõttes teine rõhuasetus, et ta on nii-öelda noortebiennaal, noorte kunstnike, Benno kuigi see tavaliselt mingisugust väga ranget vanuselist piiri ei tähenda, siis väga tihti tuuakse seal välja need uued noored kunstnikud, kes jäävad kuidagi järgmiste aastate kunstipilti nagu määrama või kujundama. Et mahu poolest on ta pisut väiksem ja siis lähtuvalt siis nii-öelda kuraatorite pakutud teemast. Mul endal oli võimalust, et ka 2001. aastal Ljubljana manifest ta jaoks, et siis sai seda nii-öelda seda süsteemi ka natuke seestpoolt vaadatud milline nende paistis seestpoolt nagu ikka, igasuguse suurürituse korraldamine meeletult töömahukas, meeletult kulukas. Avamisnädalal ka totaalselt kaootiline sündmus, et sul lõpuks isegi puudub võime hinnata objektiivselt seda tulemust, et see, mis siis välja sai pandud, et kas on see siis hea ja kui hea see on. Aga köid, manifestist on olnud juttu ka seoses sellega, et Tallinn tahaks saada järgmiseks manifestile hinnaks. Siis edasi Tallinn siis sellest need saaks, kui manifest ta siia jõuaks. Suvi, rõõmu meil sellest oleks hästi palju kunstikriitikutele valvas. Kas see on lihtsalt see, et me, need tuleksid nad kõik siia kokku, nad saaksid teada, et on Tallinn, medaksime kõikide nendega isiklikult tuttavaks või milleks? Annaks sellega seoses sama küsimus, et kui vaadata nagu linnulennult, kas siis manifestselt või Veneetsiat, kas need teema pidaned, biennaali ajavad, on need lähiaastatel nagu muutunud, et kas on ikka sama poliitiline koht nagu niivõrd tähtis, et kus asi toimub, mida see esindab? Kuivõrd on nagu nendel teema valikutel rõhk ikka veel sotsiaalsel või poliitilisel keskkonnal kuivõrd hea šanss on nagu Tallinna saada manifest ta toimumiskohaks või mingil teisel festivali toimumiskohaks, kui on selge, et see on maailma silmis selline demokraatlik kasvav ühiskonda, kus läheb kõik nagu hästi, kus nagu midagi poliitiliselt pinevat, nagu enam ei toimu. Selles mõttes on sul õigus, et Tallinn on võib-olla oma täpselt õige aja manifestid vajumis kohana natukene maha maganud, et millal see oleks olnud. On näiteks, et 90.-te keskel Saaremaa peal on jah, et Euroopa liitu astumisega ja me oleme ilmselt ametlikult igavaks kohaks muutunud. Jah, aga mis puutub sellesse, et mis Tallinn võidaks manifest ta korraldamisest siis ma arvan, et see põhipõhjus on see, et et suunata rahvusvahelise kunstipubliku tähelepanu Tallinnasse et näidata, et me oleme võimelised sellist üritust. Maran kujutada ette, et ilmuvad näiteks esikaanelood manifeste ainult Tallinn mingid üle maailma levib Nendel ajakirjadel, noh ühesõnaga. Aga samas muidugi ei saa idealiseerida loomulikult. Siin Hanno ja Karim tegid väga huvitava intervjuu, Victor, mis Jaanuga, kes on Moskva kunstikriitik ja kuraator ja üks manifeste ajusid ja ta käis hiljuti Tallinnas seoses resto ümarlaud ümarlauaga ja, ja ta on ise ka küllalt enesekriitiline, noh ütleme oma sellise niisugune see suhtes. Et, aga noh, samas see kõik on muidugi protsessis ja ja noh, ma olen ka kuulnud nende vanade huntide biennaali kuraatorite ümarlauda, kes nagu vaatavad küllalt enesekriitiliselt kogu seda asja. Aga noh, samas kui panna silmad kinni, ei kujuta ette, ühtegi biennaali enam ei toimu, siis on ka nagu imelik. Noh, ma ei kujutanud. Et ma ei arva, et siis midagi hirmsat juhtus, aga ma tahtsin seda öelda, et et ainult meie peaksime tohutult andma selle nii-öelda biennaali võimalik pesta siis konkreetselt korraldamisse, aga me saame ka vastu, et minu arust see avardab tohutult nii kohalikke perspektiive. Noh, vaat praegu ütleme, mis Jaanegi räägib, et see oli 90.-te aastate võtte, et need kohad maailmakaardil, kes tahtsid ennast teadvustada, need panid püsti biennaali ja siis kohe olidki maailmakaardil näiteks Lõuna-Aafrika biennaal ja ja siis vang ju konsu korea siis Saaremaa biennaal oli ainus Ida-Euroopast tillukene, mikroskoopiline Dianoolike. Aga noh, samas oli ikkagi, et nagu rahvusvahelistes ajakirjades, see kõik käis ju läbi, eks ole. Ja nüüd hiljuti on Hiina biennaal pekingi biennaal samadel, ma arvan eesmärkidel püsti pandud ja Moskva biennaal, et, et need suurriigid varasemad või praegusedki totalitaarsed, suurriigid, kes tunnevad, et nad on kui rongist maha jäänud, et igasugused Saaremaad ja ma ei tea, Lõuna-Aafrika vabariigid teevad biennaali ja nendest ei kirjuta keegi. Nii et see on puhtalt noh, selline poliitiline taust, mida tuleb läbi näha, lihtsalt ei tasunud nagu liiga idealistlikult võtta kunstikeskselt näiteks mingid Moskva biennaali, samas muidugi lääne inimestele, see on eksootilinid, jooksevad sinna kohale. Aga noh, seal on väga võimsad poliitilised taustad. Hiina majandusele viimasel ajal päris hästi, seal mingisugused eksport kaitsed, olite Euroopas tekstiilitööstusele, kaotatakse näiteks ära. Kas maalide puhul on täiesti nagu välistatud, et valitakse lihtsalt selline tore ja toimumiskoht kena vaikne linnake, kus ei ole mitte mingisugust põhjendust, et miks peaks olema nagu poliitiliselt valitud just see koht, et siin nagu lihtsalt toimub. Kas Tallinna võiks lüüa lihtsalt oma armsusega? Kena keskaegne hansa linnakene, tulge tehke siin. Kas see on sisse kodeeritud biennaali kui sellise toimimismehhanism, et see peab olema kuidagi seotud maailma hetkepoliitikaga? Ei biennaali toimumiskoha valik kindlasti ei pea, noh selles mõttes, et kui vaadata neid väikeste pionaalide nii-öelda tekkimisloogikaskeem, et pigem on siis olnud mängus nagu iseenda hilisminevikuga või hilise ajalooga nii-öelda toime tulemise mehhanismid või siis teine variant. Et üks linn soovib rohkem tähelepanu, kui ta seda saanud on, seni et minu arust siin linnale tähelepanu saamise kontekstis on väga hea näide Väike-Norra linnake Moss mis on kolmveerand tunni rongisõidu kaugusel Oslost, mis korraldab biennaali momentum. Kas Tallinna linnast on seestunud ka mingisugust huvi või märki huvist, et võiks midagi? See on ikkagi kohalike, seda võiks võrrelda umbes nii, et et keda me tahaksime, et millised turistikategooriad külastaks Tallina, kas intellektuaalne turist, kes tuleb siia näitust vaatama, või mingeid briti poissmehed, kes tulevad siia loberdam või mingid soomlased, kes tulevad, noh, ma ei tea, meie juustu, õlut ja juustu ostma täpselt, et, et, et mida me soovime. See on nagu teadlik nii-öelda omavalitsuste tasandil töö, milliseid turiste me tahaksime siin näha, ilmselt riigi SKP kasvul oleks parem ikkagi need brittide soomlased. Taolistele ümarlaudadele, mis seal Eestis toimunut Lähme külla linna raud nagu, mis need ta nende kasuks, see on turismifirmade ideoloogiat, nad jätavad rohkem raha siia, selles siis nimelt lõuna. Intellektuaal. Ta sööb. Ja ja ostabki näituse pileti aga. No vot, see on nagu väga kurb, sest kui me oleme kultuuri poole peale, et siis ei taha ennast nagunii odavalt ka müüa õllepudeli. Aga kui rääkida veel kunstist nendest näitustest, täpsemalt nendest kuraatori näitustest, nii Veneetsias manifest tal kui, kui mujal meil enamasti on mingi pealkiri või nii-öelda teema. Selleaastase Veneetsia biennaali kahe kuraatorinäituse pealkirjad on siis ühel kunstikogemus teisel, alati pisut eespool. Ma ei mäleta peast täpselt kõiki neid eelmisi pealkirju, aga kas nendel kuraatorinäitustel ja nendel teemadel, kas neil on tegelikult ka mingit tähtsust või on nad midagi olulist ka tegelikult öelnud või nad enamasti nii kuidagi kõige hõlmavad või sellised abstraktsed? Ja biennaali taoline üritus suudab, ütleme aastal 2005 olla selline trendilooja. On see üldse võimalik, kas või kuraatorinäituste põhja? Suudetaks välja viia selline katusmõiste selline üldkontseptsioon, kust me võime pärast öelda, et näete, et siin olid esimest korda sellist mõttesuunda esindavad kunstnikud koos. Üle maailma, sellel on mingi mõju. Kas tuleb sealt Veneetsiast, VVV manifestselt või kuskilt mujalt ülemaailmsesse kunsti jälle mingi sõnum? Mingisugunegi steitment? Veneetsia biennaal just ei ole trendi loomise koht, et mulle ütlesin alguses ka, et on ikkagi tegemist kaasaegse kunsti, nende põhiolu, mainstreami, aga mis nendesse pealkirjadesse puutub, siis Francisco Ponoomi vaataja diktatuur igal juhul kõlas palju nii-öelda ärksamad ja diskussiooni algatavamalt, kui need selleaastased väga leebed ja mitte kuidagi meelde jääda tahtnud pealkirjad. Aga ma ei mäleta, et oleks väga suurt elamust saanud sellel vaataja diktatuurile, seal sai küll osaleda Yokoono märke, endale rinda, riputada, templeid, lüüa pükste peale, aga noh, ma olin siis nagu dikteerisin vaatajale, kuidas koonu templit kasutada. Et see oli kummaline, et see pealkiri oli palju inspireeriv on, kui palju tööd, mis. Ega hea pealkiri ei tähenda muidugi alati head näitust. Näiteks selles samas kunstibiennaali. Iris on üksiiri kunstnike kuraator, Alan seal on kogunud spetsiaalselt Peeennaalide alapealkirju ja sellises A4 lehele reastatuna näeb see ikka üsna jabur välja. Aga mis elamuside? Kas Veneetsiast olete viimastel aastatel üldse saanud peale selle, et kõike on nii palju ja midagi ei jõua korralikult vaadata ja hirmus palav on mingeid suuri mälestusi Veneetsiast? Neitsi võib olla, Meil on selles, et ta võtab kokku nüüd viimase kahe aasta ütleme närvipunktid või noh, mis on maailmas huvitavat toimunud ja siis ütleme, saab sellise enam-vähem kontsentratsiooni sellest, mida siis üle maailma tõusvad tähed siis mingid noh, väga vinged näitused, mis on olnud kuskil, kus noh, mina ei ole saanud käia näiteks siis ma lähen Veneetsiasse ja ma saan tagantjärgi siis nagu kiirkorras selle info kontsentrit veeritult kätte. Ja noh, selge see, et sa tahad ahmida võimalikult palju, noh, nagu hulga mõttes. Ja siis aeg-ajalt Sa lihtsalt oled võlutud ja jääd ühte kohta pikaks ajaks, siis pabistad järsku, et et oi, nüüd mul jäid teised kõik, vaatamata aga, aga et ühesõnaga, ja seda ei saa ette ennustada. Varasemad sinu kogemusel no selles mõttes, et kuna seal kohapeal on, on see põhiline infovahetusvorm, see, mida sa soovitad, mis on kõige parem, et noh, kuhu minna, et seal on nagu pidevalt sunnitud tegema mingeid valikuid ja kasvõi mingit oma top kolme nii-öelda lemmikpaviljonidest või näitustest, et tegelikult eelmisest aastast tulebki meelde Iisraeli paviljon ja üks hapnikubaariprojekt Arsenal, Wales. Aga noh, näiteks ma mäletan, kui Ene-Liis Semper rääkis, et kui ta oli esimest korda Veneetsiasse, oli vist 95. Ja ta sai noh, täielikku ma ei tea elamuse pilva joola näituselt ja kui ta väljus sealt Ameerika paviljonist teise kirjeldas oma emotsioonid kui maga, suudaks nii võimast asja teha. Kas umbes 10 aastat mööda ja Ene-Liis kutsuti New Yorki esinema galeriis, mis esindab pilva joolat. Nii et noh, sõnaga seal nagu võib-olla tippnäide Kui pöörduda tagasi nagu selle sporditeema juurde, et rääkida preemiates, siis Veneetsia Taali taolises kohas, kus ma kujutan ette, toimub selline info, ookeani printsiip, et igaüks leiab midagi ja kes leiab, see leiabki, leia ei leia siis kuidas tundub, et see preemiate jagamise mehhanism üldse toimub? Miks ei võiks olla näiteks konkreetselt raidperel saada see aasta mingisugune auhind? Tagantjärele on kõigil hea targutada, et eid, avatud trendi või kas üldse need trendid on nagu eelnevalt prognoosinud? Ma arvan, et ka see on poliitika. Ma mäletan, see oli 97, kui ma sattusin, ütleme sellisesse seltskonda ütleme, Ameerika kunstikriitikute ja kunstnike seltskonda ja siis neid ajas kohutavalt naerma see, kuidas kõik need uued väikesed riigid, nende kuraatoreid ja kultuuri organisaatoreid käisid sellise kohutavalt pingutatud nägudega ringi, et kes saab preemia, kes saab preemia. Noh, umbes nii, et ei tea, kas meiega saame preemia sääs neid kohutavalt naerma, et ühesõnaga ilmselt on suured mängud, on väikesed mängud ja, ja see on nagu küllalt pikaajaline. Noh, parim näide on minu arust, kui soome kunstnikeealise Ahtila sai preemia, siis see oli vahetult pärast seda, kui soomlased said valmis oma moodsa kunsti muuseumi Kiasma. Isegi Aasma hakkas väga aktiivsed rahvusvahelist kunstipoliitikat tegema. Ma arvan, et Kiasma oli üks põhjus, miks Soome hakkas väga palju Plinkima rahvusvahelises teadvuses. Ja siis järsku avastati, et oh kui lahe kunstnik soome kunstnike jalis Ahtile, ta sai peapreemia. Ma arvan, et kui nüüd Tallinnas toimus mõni pesto ümarlaud ja nad käisid ekskursioonil veel pooleli ehitatavas KUMUs meie moodsa kunsti muuseumis. Et siis see on juba niivõrd võimas fakt. Ise seinad on püsti, siia tuleb muuseum. Et järsku, see on ka üks selline argument, mis teeb meid tõsisemalt võetavaks, et kunstnik, üksinda ta peab olema niivõrd tuga infrastruktuur taga, siis lobitöö siis noh, ühesõnaga suhtlemine, osalemine nendes rahvusvahelistes ma ei tea milles iganes, et noh, et see kõik on naguniivõrd, suur mäng, tegelikult, mis seal toimub? Et noh, tuleb rahulikult võtta, ma arvan Kui sulle võrdlused spordiga meeldivad, siis Veneetsia biennaali kuldne Lõvi nagu Eestile nii-öelda rahvuspaviljoni eest oleks kindlasti nagu kuldmedal olümpiamängudel. Aga nendest neljast preemiast, mis siis antakse iga kord välja üks, siis elutöö eest, teine noorele kunstnikule, siis kuni 35 aastasena üks siis rahvuspaviljon-ile ja üksis kunstniku laivis osaleb seal rahvusvahelisele näitusele. Et hetkel on minu arust teada elutöö preemia laureaat, kelleks on Barbara Kruger. Temalt siis tuleb ka, kuidas külas Chardiinis üks tätoveeringusein suur. Ja ma nüüd ei teagi, nagu pead anda, aga iga soomlased varem ka ei ole sondi peapreemia enne aktile ja et noh, et teha Soome riik sai ka nüüd esimest korda pea b mis oli neli aastat tagasi. Selliste näituste puhul ei ole pigem eesti taolistel väikeriikidel nagu selline kaitsereaktsioon, et räägitakse hästi palju nii enne kui ka tõenäoliselt taas pionaali. Et tegu on ikkagi sellise poliitilise malelauaga, te vaadake vaid, kuidas need rahvuspaviljonid seal paigutasid, on ja seega räägitakse nagu kogu aeg rohkem poliitikast kunstist, et et kas ei ole nagu väikeriigi puhul selline juba ette kaitseväeaktsioone, et me välistame oma poisid. Või ei, ei välista lihtsalt me peame teadma, mis asi on, et me ei saa naiivsed olla, eks ole, paratama ja kuna me lülitusime sellesse protsessi nii hilja, siis me peame lihtsalt tagantjärgi endale selgeks tegema, mis toimus, et noh, loomulik, et pärast seda on aeg rääkida kunstist. Kuivõrd jäik süsteem Veneetsia biennaal üldse algas, näiteks seal on biennaali seest tulnud mingisuguseid signaale, et võiks näiteks ümber korraldada seda 19.-st sajandist pärinevat paviljon. No on tehtud igasuguseid mänge, noh näiteks seal kuskil 90.-te alguses tehti tingimuseks see, et võite kutsuda keda iganes oma rahvuspaviljoni, ükskõik millist kunstniku, mis rahvusest, noh ühesõnaga ja siis näiteks ungarlased, tegid nalja, kutsusid New Yorgist kontseptualismi superstaari Joseph kosuti, kellel on sihuke Ungari nimi aga kellel pole mingit pistmist Ungariga ja Ungari vaene paviljon sai vastu pükse sellega, sest see staar oli niivõrd kallis, et nad lakkusid oma haavu veel, ma ei tea, mitu aastat. See on küll siis Novitšund paiku noh, igal maa tahtis siis eputada mingisuguse tohutu superstaarikutsumisega, et ennast jälle, noh, aga siis taandus see asi jälle mitte niivõrd kunstile või sisule või noh, ikkagi sellele poliitikale, et kui tahavad silma paista, et ja siis noh, hiljem on ka Ameerika chisson shows osales kuskil Taani paviljonis ja tegi koostööd Taani kunstnikuga, nii et noh, see oli vist üheksa. Et noh, neid on läbi mängitud küll, aga noh, lõpuks maandatud ikka sellesse vanasse mustrisse. Olge siis mingem käik Veneetsia biennaalile. 12.-st juunist kuni kuuenda novembrini ootame avamist, mis loodetavasti ka üht-teist Eesti kunstis ja naiste elus muudab. Loodame, et Tallinn saab 2008. aastal manifeste linnaks. Stuudios olid heie Treier, Karin Laansoo, Andreas trossak Jaanuallas. Aulis oli Mark Raikpere. Kohtumiseni järgmisel pühapäeval kell 18 15, seniks kuulmiseni. Kunst.