Kunstpunkt. Tere, te kuulate selle hooaja esimest kunst, erry, mina olen Anu Allas. Ja mina olen Andres troshik ning meiega koos stuudios saatekülaline. Tuuli Lepik ja me räägime temaga eesti asjast arvutikunstist ja uute meediate tulekust Eesti kunsti. Aga räägime sellest seoses praegu Tallinna kunstihoone galeriis lahti oleva Tiia Johansoni näitusega. Die Hanson oli üks esimesi järjekindlaid netti, kunstnikke või selliseid kunstnikke, kelle teostest suur osa oli mõeldud internetikeskkonnas esitamiseks. Tema tegi oma tööd põhiliselt üheksakümnendatel aastatel. Ja 90.-te algusest on nii netikunst kui kõikvõimalikud nood uued meediad eesti kunstis ka väga levinud ja plahvatuslikult levinud. Aga nagu ikka, pole miski päris tühjale kohale tekkinud. Nii et on oma päris pika ajalugu täiesti. Tahad ja pikem areng? Tuuli Lepik on kirjutanud Eesti kunstiakadeemia meediateaduskonnas magistritöö pealkirjaga endif. Ehk varem arvati kunst ja uute meediate algus Eestis 1960.-st kuni 95. aastani. Millal see varem nagu arvutikunsti Eestis alguse sai või kus need kõige esimesed märgid pärinevad? Või mida üldse defineeritakse nagu arvutikunsti olla, et kas see on lihtsalt mingi selline visuaali, mis on valmistatud nagu masinaid kasutades või või mis, mis siis arvuti definitsioon omakorda? Jah, need on mõlemad sellised üpris rasked küsimused. Kui ma seda arvutikunstiteemat uurima hakkasin, siis ma kõigepealt määrasin selleks perioodiks, mida ma uurima hakkasin 1970. See oli siis esimene aastaarv, millest ma alustasin, kuid siis selgus, et et ka enne seda tehti mitmesuguseid visuaalarvutite abil. Põhiliselt olid nende loojateks siis teadlased, insenerid, teadusasutustes, neil oli siis lihtsalt kasutada need ressursid, need masinad, arvutid ja nad katsetasid, mida on võimalik nende abil teha. 1970, miks just see, kas oli mingi konkreetne masin sel ajal kuskil instituudis kasutusel, millega sai siis midagi välja joonistada või? No 59. aastal tuli Uural üks Tartu ülikooli arvutuskeskusesse arvutuskeskus sai siis sellega alguse, aga seitsmekümnendatel olid väga levinud suurte asutuste juures arvutuskeskused ja seal olid siis näete masinad ja ressursid, mille juurde siis õnnestus mõnel kunstnikul läbi tuttavate või läbi mingisuguste sõprade pääseda. Need olid küllaltki suletud asutused, aga siis öösiti, nädalavahetustel kasutati neid masinaid siis loomingu eesmärkidel. Ma kujutan ette, et need masinad olid siis mingit ruumi suurused või täitsa terveid saale, oli see, millised need Ja need olid tõepoolest terveid saale täitvad, aga no siin saab buss ju ka küberneetika instituuti 80.-te arvuti, Apple Liisa ja see konkreetne väike arvuti on küll nagu selles eesti arvutikunstis üpris olulise tähtsusega, et selle peal käis tegemas nii a- Ermel kui ka teada teisi kunstnikke kasutasid seda, kuigi nad kasutasid seda üpris kalal, nad, nad keegi ei teadnud, et ka teised käisid seda arvutit sellel eesmärgil kasutama, nad arvasid, et nad on, nad olid ainukesed sellel ajal ja kes tegid seda arvutikunsti, et selline omamoodi kapseldumine ja suletus on nagu iseloomulik sellele eesti varasele arvutikunstile, et kõik olid nagu esimesed autorile endale. Ta sõi, eraldiseisvad puudus, areen puudus, esinemiskoht puudus, nagu ka selline ühiskondlik tellimus sellisele kunstile. Et põhiliselt oli tegemist sahtlis loodud materjaliga. Ja sellest see aasta on ka teada isegi üks väga huvitav arvutikunstnike rühmitus kalplis, vana varane, sest nad tegid esimese väljaprintimise juba 1986. aastal. Ja need kunstnikud olid Pärnu inimesed. Üks oli hüdrobioloog, ürittension Sis, füüsik JÜRI lilles ja teatrikunstnik Tamm ja Nendel oli seal instituudis siis selline arvuti nagu Dextrooniks. See oli uurimislaevalt aju takja taliga vette kukkunud, aga noh, Ta hakkas ikkagi tööle ja siis rakendati teda põhiliselt kunsti eesmärgil. Ühesõnaga rühmituse Finblotarei nimetus tulenes sõnast plot tar, mida nad kasutasid töövahendina ja nende arvutid, graafika nägi siis selline välja, et Peisikus kirjutati programm mis siis teatud kindlatel koordinaatidel genereeris siis sirgete liikumist ja sirged jätsid selliseid trajektoore, kes mäletab, pissikeskkonnas on isegi tänaseni kasutusel selline screenshot veel nagu mastifae. Ja see müssifay kriise näeb mõnes mõttes sarnane välja jaga. Jüridenson ütles, et screen seile, nagu andis neile inspiratsiooni ühe nagu mõnes mõttes äratuntav. Aga kui rääkida sellest Misty Fay sellisest iseloomust või sellest, siis temal on antud kindlad koordinaadid, et toimida, screen Seiverina, aga Finblooteri kunstnikud, nemad andsid Neid oma koordinaate, et et see siin Ploteri graafika olekski nagu nendest arvulistest väärtustest vabastatud screen see veel, mis oleks siis nagu daatiliseks surutud ja siis paberile välja joonistatud ja vabamaks saada seda arvutigraafikat ja ta ei oleks nii masinlikku, sina kasutasid Ploteril sellist vanemat või, või kulunumad halvemad paberid, mis oleks karvane, mis jätaks paberile sellised joone, katkestus, efekti ja selline tundlikum joon jääks paberile, et mõnes mõttes Neineid segas natukese Macindlik täpsus selle juures, et nad püüdsid selle paberi dieedi või paberipinnaga siis kontrollida mõnes mõttes ja nendel oli ka näit tõsi, kuigi 86. aastal, kui neil see esimene trükkimine oli, siis nad esitasid ka kohe oma tööd vabariiklikule graafikanäitusele, kus need tagasi lükati. Aga siis nad tegid selliseid oma näitusi, mitmes kohas on siin Kadriorus on teada, et et neil oli koos Tõnis Mäega, kes on siis tuntud kui laserkunsti tor temaga siis koos oli nendel üks üks näit mis on huvitav pretsedent selles mõttes, et et need olid küll erinevad valdkonnad laserkunsti arvutikunst, kuid nad noh, tegelikult üks ja sama esteetika puudutab neid. Nad on selles mõttes sarnased. Millised need kõige esimesed arvutikunstiteosed välja nägidki proovinud kirjeldada, et ma, nagu ma aru saan, et tehti arvutisega, trükiti välja nii, et see teos oli ikkagi siis paberi peal. Jah, kui kuigi nüüd, millest me räägime, et mida me nimetame esimeseks, sest me võime ju öelda ka, et küberneetika instituudis loodud tähemärkidest sekku pilt, et kas see oli esimene arvutikunstiteos, et sinna ootamatult võrkuma nende klassifikatsiooni probleemid ja otsa finn Ploteri graafikaase, see oli paberile loomulikult joonistatud ja ka enamusel varasest niinimetatud arvutikunstist on meil säilinud paberil. Kui, kuigi oli ka võimalik tekitada mingeid elektroonilisi kujutisi ja kas või perfolindiga tekitada mingisuguseid kompositsioone või või mustreid. Aga andmeid on meil siiski paberkandjal teostest. Kuidas eristada nagu seda intensiooni või kavatsust, et mis on nüüd selline küberneetikutega omavaheline naljatlemine, et vaatame, mis masin teeb ja mis on siis tahtlikult tehtud kunst, et nii, et nüüd vaatame, mis masin teeb ja see näeb ilus välja ja ma tahan, et sa näeks ilus välja. Tegelikult noh, 90.-te esimesel poolel, kui toimusid need suured Sorose keskuse aastanäitused, aine ainetaja, biotoopia ja, ja need teosed, mis sealt olid juba läbi käinud, neid. Me võisime nüüd rangelt kunstina käsitleda. Neil endal oli kuraatoriprojekt, kuraatori ühesõnaga projektorit nad sisse kirjutatud need on kunstiajaloos juba nüüd talletatud, et meile tegi noh, mingisuguseid küsimusi nagu nendega seda arvutikunsti just selle arvutikunstivarast perioodi võib mõneti käsitleda nagu hämatud, mitte olevat kunsti noh, mida ei olnud olemas nagu selle kunstiavalikkuse jaoks. Et noh, selles mõttes, et ei olnud areeni, on tellimust, teda ei olnud nagu noh, olemas nende kunstiteoreetikute jaoks. Ja ka tegelikult seda uurimust alustasin, siis oli nagu üpris suured sellised kõhklused või kahtlused olid nagu olemas, et kas sellest ei olnud keegi kirjutanud, varem ei olnud seda uurinud, kas üldse eksisteeris midagi, kas seda oli olemas ja kas üldse kunstnikel nagu mõtet sellel ajal selle elektronkunstiga seostasid kuidagi Eestis. Aga no tähendab, selle kohta on üpris palju andmeid, et ta inseneridega rääkisin. Siis nad väitsid, et seitsmekümnendatel oli küll juttu kunstnikega, et kuidas nüüd kasutada neid arvutustehnika vaat kunsti loomiseks või või Ustus, Agur on kirjutanud seitsmekümnendatel mitu artiklit küberneetikast kunstist. Kunstiakadeemias oli seitsmekümnendatel juba üks välismaa ajakiri, kus oli põhjalikult arvutikunsti käsitletud küll arvutikunsti välismaal. See oli välismaa ajakiri konfis teadusliku kunstnikel oli see info täiesti kättesaadav, et on võimalus teha selliste vahenditega luua. Aga üks huvitav näide, kuidas on mindud sellest arvutitehnilisest või tehnoloogilisest kunstist nüüd mööda ja kasutatud traditsioonilisi vahendeid, on, on see, kuidas Eesti televisiooni vaneminsener Tiit Kralla avastas Tööl monitore häälestades. Et vahelduvvooluga demagnitiseerides hakkas monitori pilt perioodiliselt moonduma ja ujuma. Ja noh, seal olid ka veel teatud tehnilised üksikasjad, kuidas seda efekti seal monitorid veel saavutada. Ja ühesõnaga ühel hetkel nägi seda efekti Heiti Polli, kes töötas samal ajal Eesti televisioonikunstnikuna. Ja ta leidis, et, et seda värvide liikumiste ujumist sellel monitoril võiks kasutada oma loomingus. Ja siis nad pildistasid neid slaididele üles neid kujutisi, Nad kasutasid luup, peegleid, kaleidoskoope, nende kujutiste noh, muutmiseks nii nagu nad soovisid ja naer, tiit Kralla siis ka katsetas, et missugustel tingimustel tekib missugune kujutis. Aga kuidas neid töid siis tollal oleks võinud eksponeerida seitsmekümnendatel? No neid eksponeerida täpselt nii, et et Heiti Polli maalis neid siis esimesena Eestis aerograafi kasutades, tegi nendest õlimaalid ja neid eksponeeriti ülimaalidena. See oligi siis nagu elektrooniline kunste leidis oma väljundi või edasikandmise tee või näitamise võimalusel maalikunstina tõlgiti kunsti, tõlgiti maalikunsti veeleja. Kas siin on nagu mingi vahe ka või, või oled sa näiteks ise uurijana vahet teinud, et mis on nagu meediakunst, mis on nagu arvutikunst on siin üldse tarvis Eesti kontekstis teha mingisugust vahet? No juba terminiga arvutikunst tekib tegelikult probleeme, et mis on arvutikunst. Kas arvutan arvelaud, eks ole, kui me. Kas Raul Meeli trükitud luuletused on siis arvutiga? Just nimelt sest tema ju jõudis oma selle konkreetse luule meetodini ju tegelikult ammu-ammu enne seda, kui ta hakkas neid arvutil tegema alles 95. aastal jõudis ta siis arvutisse nendega, aga meetod töötati ju tunduvalt Lähen välja. Tuleb meelde kohe Rauno Remme, kes lõi sellise tehnoloogilisest kaasest inspireeritud töö wanna play. Kuidas see töö, nagu alguse sai, oli see, et heliloojate liidu arvutist kopeeris hulga mänge. Ühesõnaga need mängud nägid siis selle uuema arvuti peal, Rauno Remmel sellised välja, et et mäng algas ja ruttu juhtus mingeid arusaamatuid sündmusi ja mäng oligi läbi. Ja siis sellest inspireerituna ta otsustas tehagi kirjutada ühe mängu, kus ei olegi võimalik võita, et Rauno ränne oli väga mitmekesine isiksus, kes tegeles muusika ja video selle programmeerimisega teatud teatud poole pealt, et ta oli nagu tõeline multimeediakunstnik selle koha pealt, et teda paelus kõiki neid andmeid ja, ja signaale ja ja võimalusi korraga kasutada ja, ja ka teatud määral lasta selles mängida juhusel. Ja siis see annab lee oligi selline mäng, kus ei olnud võimalik võita. Kui sa ütlesid, et päris palju nendest töödest ei ole üldse säilinud, et kas sa tead üldse kedagi peale iseenda, kes selle varase elektroonilise kunstiga oleks tegelenud, kas kas siis uurinud seda kuidagi kogunud kas mingisugunegi andmebaas või peale selle, sinu töö on üldse kuskil olemas? Ma uurisin jah, seda lootes, see on Tallinna tehnikaülikooli juures, kus õpetati arvutigraafikat Tartu kunstikooli juures kasvõi üliõpilaste töid mingil määral säilinud, kuid enne 90 viiendat aastat ei olnud seal arhiivides mitte midagi, et neid töid nagu ei oleks eksisteerinudki ja ka selle uurimuse jooksul, mida ma tegelikult mitu aastat tegin, siis ma võisin nagu tõdeda, et et mõni programmeerija saatis mulle meile, et, et jah, et tal olid need pildid olemas, aga noh, mingil eelmisel suvel jõudsid need jaanitule platsile just ja ja noh, tegelikult ma arvan, et see hävimine tegelikult toimub noh, nagu siiamaani Aga kui tulla ringiga nüüd lõpetuseks tagasi Tiia Johansoni juurde, siis kuidas tema nagu paigutub selles selles Eesti arvutikunstiajaloos, sest temast rääkima minevikus Ja muidugi esimese nimena meenuski mulle kohe Tiia Johanson, kui ma alustasin selle uurimusega, et kindlasti on ta loonud midagi, kuid kus, et tema enne 90 viiendat aastat arvutikunstiga ei tegelenud. Ma rääkisin Raivo Kelo mehega ja uurisin, et millised kokkupuuted diaHansonil võisid olla siis noh, eelnevalt, et miks, miks ta sellise tehnoloogiaga ei tegelenud, et tõenäoliselt sellised huvid olid tal olemas. Ja siis noh, Raio Kelamis ütleski, et või mingeid selliseid oletuslik oletusi teha. Et 84 85 õppis Tiia Johanson Tartu Ülikoolis ajalugu ja siis õppijad puutusid kokku statistiliste meetoditega ja seal õppetöös puutusid üliõpilased kokku ka nende suurarvutitega. Aga noh, et kuna see oli kõik selline kohmetu hakkas ja nende tulemuste kättesaamine oli suhteliselt raske ja keerukas, et noh, ta, ta nagu ei uskunud, et mingeid erilisi kunstilootusi keegi nagu sellel ajal nendele arvutitele oleks pannud, aga noh, siiski tal oli kokkupuude nende arvutitega päris varakult siiski olemas. Ja nüüd võiks rääkida ühest filmist. Nimelt Eesti kinodes jookseb film pealkirjaga tütarlaps pärlkõrvarõngaga, see on siis selle filmi eestikeelne pealkiri, selle režissöör Peter Weberia. Tähelepanelik kinosõber võib-olla mäletab, et see film esilinastus Eestis esmakordselt juba mullusel PÖFFil kuid nüüd on ta siis suures kinovõrgus. Miks sellest filmist rääkida kunstisaates ikka sellepärast, et see film räägib ühest kunstialas kunstiajaloos väga tuntud teosest. Aga mis ma ikka pikalt seletan. Stuudios on Helena Risthein, Helena, teie olete nüüd Madalmaade kunsti suur spetsialist Eestis. Millise pilguga teie seda filmi üldse vaatasite, kas see oli usutav versioon, mille Hollywood oli maalinud? Meie jaoks oli see film tõele lähedal. Peaks võib-olla alustame sellest, et fermeerist endast on üllatavalt vähe ikkagi teada. Et näiteks juba see algusaeg ta saab kunstnike gildi liikmeks 1653, aga kus ta õppis, järelikult õpipoisiaeg oli lepitud. Ja selja, kes võis õpetaja olla, need, kes grupeerivat kogu Hollandi kunsti nimodi sätivad Rembrandti ümber, need arvavad, et Rembrandti õpilane Kaarel fabritsius võis õpetada fermeeri. See ei ole iseenesest ju võimatu, sest ta Delftis elas ja sai õnnetult väga noorena surma. Püssirohulao plahvatuse ajal, nii et öeldakse, et siis tema tuhast tõusis fööniksi fermeer. Aga on ka versioon, millega sugugi kõikjale nõudeta, et õpetajaks oli Leonard praamer, kes on ka meie riiklikus kogus esindatud Ühe kiltkivile maalitud pildiga. Nad on ülimalt erinevad. Aga mõlemad peavad väga tähtsaks valgust. Ja valgust pidas tähtsaks ka loomulikult Karabahh kelle keldriluugi valgusest ikka räägitakse ja ütreftis olid oma karavatšistid. Ja Ühe sellise kunstniku Dirk Fan papüüreni maal ripub fermeeri toas. Me võime seda näha maalis kus tütarlaps mängib klavessiini ja filmis me võime korduvalt näha seda maali ainult ette, fermeeril on see läinud keeritud, nii et vaatajal on huvitav edasi mõelda, aga filmis on tüütult välja joonistatud. See on siis üks asi, mis mind võib-olla häirib, kui kõik tehakse liiga lihtsaks. Politsei on filmis palju selliseid selgelt välja joonistatud detaile, mille siis tavapära ütleme noh algtasemel üldkunstiajalugu õppinud inimene. Igas valdkonnas oli neid õlivärvide ostust ja päritolust. Millistest mineraalidest ja muudest ainetest neid tehti, oli ilusti ette näidatud, seda võib võtta nagu sellist õppeotstarvet oli inimesi nimetatud nimepidi täpselt, et nagu näiteks ostja, kes tõepoolest eksisteeris ja on teada, et ligi 20 tööd tõesti kuulus Piiter klast, son fan räuffennile. Aga filmis on ta tehtud liiderlikuks, vanameheks ja muidugi fermeeri ise on kunstiärist nii palju kui mina tähele panin, seal filmis täiesti kõrvale jäänud. Tegelikult tol ajal ei olnud need kunstniku ja kunstiärimehe rollid nii väga, iga kord eraldatud ja fermeeri isa, kes oli küll elukutselt siidikangur, tegeles kunstiäriga Kuiga fermeeri ise. See ei sobi siis filmi farmerile, kes seal õilis, sünge, vaikne, salapärane, ühe vihapurskega kui teenijanna solvatakse ja selline 19. sajandi kangelane. Aga ikkagi üldjoontes, kas ta õieti spetsialistina oskama seda kunstiajalooversiooni, mis meile maaliti, sest kui me mõtleme edasi, siis kunstiajalugu on alati selline noh, jutustas iga põlvkond mõtleb välja oma variandi, sellest jutustusest. Kui usutav on lihtsalt üks jutustus sellest jutustuste reas? Ei jutustusena. Ma ei saa seda päriselt uskuda. Aga ma ei läinudki sinna otsima mingit lugu, vaid nii nagu mul, üks kolleeg, kes Belgias seda filmi nägi, kirjeldas, on väga ilus valgus, väga ilusad värvid ja kogu aeg nagu maal järgneks maalile. Haka kahjuks sellest halvast koopiast, mida mina juhtusin Tallinnas nägema, ei olnud küll asja selles suhtes, maalides kõik jääb kahvatuks ja hädiseks ja halliks. Mõnikord mõnes raamatus tuuakse ära näiteks foto Delfti vaatest, mis vastab sellele vaatele, mida maalis fermeer ja siis on sinna näiteks vana paadi asemel pandud vaimukalt mingi uus lõbusõiduaurik või laev. Ja see on tore võrrelda niimoodi. No nüüd veel palju igasuguseid näiteid tuua, kuidas lähenetakse kunstile või kuidas seda seletatakse, näiteks ühel konverentsil kaldun küll teemast kõrvale, aga see tõesti on nii tore, minu arvates korraga teadlaste hulka ka tuli üks näitlejate rühm, kes oli kostümeeritud, nii nagu Rembrandti ühes grupi portrees ja nad istusid ümber laua ja tardusid. Järgmisel hetkel keegi neist liigutas natuke kätt või pööras pead. Ja jälle Natardusid ja nii edasi, see kestis mõnda aega. Aga asjal oli oma. Näidati kõiki neid pentimenti, kogu seto Rembrandti tööprotsessi, kui palju ta tegi muudatusi, enne kui ta jõudis selle lõpptulemuseni vaid see on huvitav, kui näitekunst niimoodi kasutatakse minu arvates? Filmis muidugi me nägime väga palju esemeid, paskkannu vask kaussi, mis on tuttavat, ütleme, fermeeri maalidelt akneid muidugi, mis on väga tähtsat sametlaudlina ja mööblit ja rõivastust ja kahjuks oli siis püütud järgi teha ka inimesi. Selliseid esemete ja maalide võrdlusi võib näitustel tihti kohata. Mõnikord on need esemed väga haruldased, nagu mingi keskaegne juuksevõrkmemm lingi näitusel näiteks see on huvitav või, või siis on lillemaali ette komponeeritud täpselt samasugune kimp ÕISi, nii et enam ei tea mida vaadata, sest et mõlemad on ilusad. Aga filmis kuidagi see kõik lahustus, seal ei olnud selliseid, mina vähemalt ei pannud tähele selliseid õigeid tardumise hetkimiseks täielikult vastandunud muule siblimisele, mis kogu aeg toimus ainult lõpus, tõesti, väga kauaks keskendutakse tütarlapsele pärlkõrvarõngaga sellele tegelasele, kes on ilmselt valitud välise sarnasuse järgi, kusjuures minu arvates ei ole sarnane. Ja elamus, mis ma sain sellest filmist ja selle tütarlapse treest, nagu ta filmis oli näidatud, ei ole see, mis tõepoolest võib saada originaali vaadates. Mis puutub sellesse tütarlapse, see, kes kogu aeg igal sammul üllatub tema isa ilmselt oli kahvlite maalija ja nii oli tal väike kokkupuude kunstiga olemas ja ta üllatult väga, kui keegi musitseerib, ta üllatab muidugi pidanud fermeerimaale igaüks meist üllataks nii, et mulle tundub. Ta kehastab sellist vaatajate imetlejad arusaajat tegelikult ega fermeerist ei ole alati aru saadud tema tema maalide väärtusest, nii et võib öelda, et ta on ka üks neid kunstnikke, kes 19. sajandil uuesti avastati. Ja sellest peale võib-olla ongi jäänud selline väike roiline varjund, nagu 19. seal lavastatud kunstnike puhul. Tihti on. Kuidas need fermeeri kaasaega üldse saaks suhtuda, just selle publiku vastu võtta seisukoha pealt võiks nagu eeldas aastaarvude põhjal, et renessanss on juba esimese lainena üle käinud ja kunstnik ei ole enam see lihtne käsitööline, kes ta oli keskajal. Ometigi Premier on kunstikaupmees. Tal on teenijatüdrukut, ta nagu lihtne linnakodanik. Kas seda imetlust momenti tol ajal võis olla nagu nende maalide põhjal? Ja võis, see oli tegelikult Hollandi kunsti kuldaeg ja tõesti kõige lühemalt öeldes kunst oli väga peen fermeeri kõrval ka selliseid kunstnikud nagu Pieter defo või Heirasterborf või need on kõik või, või Fransson, miiris või need on väga peened, nad käsitlevad valgust peenelt, seda materjalide veiklemist ja igal kunstnikul ka teistel, keda me siin praegu nimetanud olen, ma näiteks nimetasin Leonard praamerit, siis siis ka temal olid oma hindajad, kes ostsid ja köitsid hinnalistesse köidetesse, tema joonistusi ja see kuldaeg oli ju kulda ka teaduses ja filosoofias. Nii et tõesti ei maksa alahinnata. Kui, kui me teame tegelikult ju niivõrd vähe faktilist materjali selle ajajärgu kohta nende kunstnike kohta, et mis omakorda võimaldab ka igasuguseid versioone legitimeerida, kui, kui täiesti seaduslik ja see tähendab, võime ju omavahel vaielda, et kas see film on osutav või mitte, aga ta on lihtsalt üks versioon, siis kuidas nagu kunstiajalugu üldse üldse käsitleb, et tänapäeval, kuidas ta edasi liigub, selliste kunstnike puhul? No kõik me teame seda vastiku järel tegi ja lugu, kes pettis ära paljusid asjatundjaid ja, ja tulemuseks olid suured tragöödiad ja suur parast läbi need, need, need ei tunne ära. Ja muidugi selliseid jäljendusi on, on tehtud ikka ja jälle. Tänapäeval õnneks on olemas tehnilised vahendid, millega saab uurida materjale endid. On teadmisi moe kohta, näiteks ühel portree-l on, on tõesti 20. sajandi kübar ja muud taolised eksitused tulevad. No spetsialist saab juba Gracellüüri iseloomu järgi aru, kas on tegemist vana maaliga, aga jäljendajad muidugi püüavad ka seda Grace lüüri jäljendada kuidagi külmast kuuma toimetades, jaa, jaa. Võib-olla ahju pistes, värske õlimaali või. Aga tõesti jah, need tehnilised vahendid tänapäeval aitavad hädast välja. Kui nüüd vaadata, mis suundumused on, siis, eks fermeeri uurimine hargneb nii nagu iga teise kunstniku uurimine, ühelt poolt siis need tehnilised uuringud ja sellega haakub, et mis värve üldse oli saada siis tol ajal Delftis ja kust neid osteti ka ja selliseid konverentsi ettekandeid on, siis on võrdlused üksikute kunstnikega mõnikord stiili poolest ja, ja ütleme maalil kujutatu poolest teinekord, et lihtsalt on nime poolest näiteks Utrechtis oli üks teine Jan Johannes fondermeer ja kuna fermeeri allkirjad on üsnagi erinevad, siis mõnikord, et arvatakse, et mõlema leviks siis omistada sellele teisele. Aga need maalid, mis talle üldiselt on kindlamalt omistatud, küll ei ole fermeeri tasemel, muidugi siis uuritakse muidugi igasuguseid ühiskondlikke käeseoseid ja, ja milline oli naine tol ajal üldse ja milline on siis naine fermeeri kunstis, muuseas see oli ka üks asi, mis mind häiris filmi puhul, kui lihtinimeste, ütleme see noore neiu ja siis pereema vastandamine, viimase kahju, kas seal fermeeri naine, kui te mäletate, proovib pärleid kõrva ja need üldse talle ei sobi ja ta Nicole ja kortsuline samas kui Rembrandt leidis kortsadest nii palju ilu ja siis hoopis ilusamana tuuakse siis esimese noor neiu inspiratsiooniallikas ja võib-olla mõni feminist ütleks siinkohal, et see oli küll šovinistlik vä? Igast igast tõlgendusest tehtud kaasaja ideaal Oh see kitsas ideaalsest, et ilu ei ole otseselt eaga nii väga rangelt seotud Kas selle piirkonna selle ajajärgu kunst on, on kuidagi ka Eestisse jõudnud? Uus jah, meil on ju olemas Hollandi kunstikogu, riiklik kogu. Ja varem on olnud ju päris uhked erakogud. Tere ei ole, ei, aga näiteks Pieter Tehoff oli. Ja see on nüüd siis Madridis palas ja lahermoses kohe Prado vastas on võimalik seda näha ja samuti kunagi pikka aega meil omistati derborhile Est maali, aga Heirarter borši parim tundja, Islandi päritolu kunsti Alonane Laosson tema juba kuskil umbes 59. aastal kirjutas, et see meie maal kuulub Kaspar Netherile kes õppis Heiratel bossi juures ja kes muidugi oli ka kohustatud teda siis jäljendama ja, ja vastavalt nõudmise kasvule siis raseerima tema töid. Nii et tõesti teatav sarnasus siin muidugi on. Nii et kallid inimesed, vaadake filme, aga Mingega kunsti vaatame, mis on päris. Õige kunstpunkt r. Kuulsite sa oled kunsti? ERR täna rääkisime tooli leppikaga eesti varasest elektroonilisest kunstist ja Helena Risthein aga filmist, mis jookseb Eesti kinodes, selle pealkiri on tüdruk pärlkõrvarõngaga. Kuulake meid jälle nädala pärast, pühapäeval kell 18 20, seniks kuulmiseni kunstpunkt R.