Tere, te kuulate saadet konserveer, mina olen Anu Allas. Mina olen Andres Drozek ja koos meiega on saates külaline. Taimi ka Jaapani suursaatkonnast Seda seoses ühe näitusega Adamson-Ericu muuseumis. Näituse nimi on traditsiooniline jaapani kujutav kunst. Kolme järgnevat sõna ma ei hakka välja ütlema, sest ma ei ole päris kindel, kas ma nende hääldamisega hakkama saan. Olgem siis korrektsed, näituse pealkiri on traditsiooniline jaapani kujutav kunst. Sõi Pokuga nii Honga. Kas see kõlas nüüd õieti ja ma arvan, et arusaadavalt küll. Mida need kolm sõna tähendavad või mis asjad need kolm sõna on, mis valdkonda nad esindavad? No kahtlemata kujutavat kunsti, eeskätt maalikunsti, need on kolm maalikunstiliiki siis suibokuga tušimaal ehk võib-olla laiemalt tuntud kui sumi mida on harrastatud väga pikka aega ju Hiinas ja, ja sealtkaudu on ta Jaapanisse jõudnud. Nihonga see järgmine termin, see tegelikult tähendab jaapani maali nihon, Jaapan ka on maal kuigi sellise väga ülgige nimetusena ja võib-olla tulnud käibele just neitsiperioodi lõpus kuskil 19. sajandi lõpupoole, kui ta tekkis vastandina mõistele jooga ehk siis euroopa kunst. Teatud niisugused põhimõttelised insuguset jaapanipärased nüansid peaksid seal igal juhul olema erinevates Euroopa maalikunstist ja kolmas sodo ehk kalligraafia võib-olla laiemalt tuntult kirjakunst. Kuidas üldse jaapani kunstis eristatakse seda kalligraafiat kirjakunsti ja siis kõiki neid muid tušimaalasest tehnika tundub, et on nagu sama, etan paberirull ees ja siis tehakse sinna paar puulehti peale, siis on hieroglüüfid, mis on ka ju nagu kunst. No sisuliselt see erinevus ei olegi väga suur. Võib-olla see on tingitud materjalist siiski ja materjalist laiemas mõistes, sest sodo aluseks on ikkagi mingi luuletekst või, või mingisugune näiteks vanasõna või lausa mingisugune väljend, eks ole. Sellistes kanoonilises tekstides võib ette tulla või tekstid näiteks suutrad, tekstid ja see inspiratsiooniallikas sodo puhul on kahtlemata tekst, kuigi jah, väljendus see, mis jõuab läbi kunstniku käe paberile. See tõesti tekib sellesama musta tuši ja pintsliga, nii nagu suibokuga või tušimaali puhul. Teie tegelete jaapani kunsti tutvustamisega nüüd Eestis, eks ole, eesti mehel kuulub Euroopasse. Me võiks nagu eeldada, et jaapani kunstist vähemalt pärast 19. sajandi keskpaika Euroopas üht-teist teatakse samas ikkagi tundub, et see jaapanikunst on nagu ikka veel eksootika. Kas te olete tajunud seda ise näituste tegemisel, et, et jaapani asi on ikka veel kuidagi eksootiline? Jaa, absoluutselt, kindlasti on see eksootiline, mispärast sellepärast teistpidi ja ma arvan, et ka sellepärast, aga midagi, võib-olla need on niisugused mõistatuslikud. Kas ei tekstid, eks ole, need hieroglüüfid iseenesest, nad on ju tegelikult piltkirjast arenenud. Järelikult, kui ühes kirjamärgis on juba olemas terve tähendusväli, eks ole, siis on selles kirjamärgid mingi eriline jõud ja vägi, kuigi see kõlab müstiliselt kahtlemata mingil moel see, see väljendub selles kirjapildis. Ta on erinev kui alfa, peetiline kiri või foneetiline kiri, kus see mõte moodustub alles mitmest kirjamärgist. Aga Jaapanis ja Hiinas tihti maalitakse ainult üksainus hieroglüüf näiteks armastus, eks ole, seda saab esiteks mitut pidi lugeda. See armastus kindlasti nii-öelda haritud inimeste puhul seostub mingisugust varasemate tekstidega, mida iganes viib kaugele ja viib laiali ja võib-olla see siiski kuidagi kaudselt avaldab ikkagi mõjuga noh, tänapäeva Euroopa inimesele ja mõistmata seda päriselt, kuid ei tunne täpselt seda keelt ja kunsti. Siis ta jääb selliseks salapäraseks kahtlemata. Aga kui küsida niimoodi, et kas jaapani kunstan, siis literatuurne, et kui võtta Lääne kunsti ajalugu, siis meil muud ei ole, kui mütoloogiat. Aga minu meelest on küll mõnusad jaapani lõhed siis räägivad veel. No on iseenesest juba see suvi pakuga maal, kuigi ta on tavaline tušimaal, seal on harrastatud maastikumaali, eks ole, seal on olnud sellised teemad nagu liblikad, lilled, putukad, loomad, köögiviljad, eks ole siis 13.-st sajandist alates, kui Jaapanisse Hiinast jõudis len budism, siis väga palju seda tušimaali hakkasid harrastama mungad. Ja see oli teatud mõttes ka selline meditatiivne. Ja tollest ajast on pärit väga palju selliseid omanäolisi, joonistusi või maale, munkadest, nende tegevusest, nende kujutlustest. Ja seetõttu enamus suibokuga maalide puhul on alati ka ülal nurgas, näiteks väike luuletus annab vihje selle maali mõistmiseks, õigemini loob meeleolu või, või tugevdab seda meeleolu ja näiteks ei, needsamad kunstnikud, kes Eestis nüüd viibisid nemad võib-olla isegi Loe välja päriselt neid vanu nii-öelda tekste, kui nad ei ole seda ise kirjutanud, sellepärast et need kirjamärgid on muutunud ja, ja iga kalligraafi käekiri on pisut erinev. Aga juba ainult mõne märgi tabamine annab nagu mingisuguse meeleolu sellele pildile on ikkagi väga tõsiselt seotud kirjandusega ja noh, kui me räägime Jaapanist ja siis ju heiani ajast juba kusagil kaheksandast üheksandast sajandist on, on teada väga põnevaid ja huvitavaid tekste ja luuletusi ja need on populaarsust võitnud ju need kaasaegses maailmaski. Need on olnud ikka põhiliselt aluseks luise literatuurne. Maailm on olnud nagu domineerivam, kui see visuaalne, ma arvan, jaapanis ka. Aga kuidas te arvate? Kas on seal mingi väga suur erinevus selles, kuidas seda kunsti võtame vastu meie siin või võtavad vastu eurooplased ja selles, kuidas saavad sellest aru jaapanlased, et mis põhimõttel see Kunst nakku Euroopas populaarsust võidab no need samal põhjusel nagu ta viimasel ajal mõjuka ja panis suhteliselt eksootiliselt, sellepärast et nii nagu te mainisite, Tokyo on üks kõige moodsamaid linnu ja ja elutempo ja, ja inimesed, kes seal elavad ja, ja tegevused, millega seal tegeldakse ja see on noh ikka mõnes mõttes tõesti nagu kuskil maailm tulevikus. Et seal käies ja, ja viibides vähe märkab seda. Meie justkui siin Eestis praegu ja, ja võib-olla ka mujalgi üritame tutvustada ka kui ma vestlesin näiteks maigusin Adamson Eriku muuseumis demonstratsioone tegevate kunstnikega, kes olid just kalligraafid ja sihukesed 60 aastased kunstnikud ja nende praktika oli umbes 50, et siis selle kunstiga tegeledes ja küsisin sama moodi, et kas me üldse tajume, et kas meie siin Eestis mõistame seda, kuidas nemad arvavad. Ja ma leidsingi kiitust oma mõttele tegelikult, kui siis härratud rukki, minu vaieldamatu lemmik väitis, et tema meelest tihti eurooplased tabavad seda paremini veel praeguse aja jaapani elanikud ja kaasaegsed inimesed nutterast küsite te kohe sellepärast et näiteks kui tegemist on kalligraafiaga ehk kirjakunstiga, mis on leidnud oma kunstilise väljenduse, eks ole. Pildiga sisuliselt siis kui seda pilti vaatab jaapanlane ja ma olen ise seda kogenud, kui ma olen näidanud mõnda sellist tööd päris jaapanlasele. Kõigepealt ta ütleb kuu Sõvarasiides need, ent suurepärane ja siis hakkab kohe vaatame seda täpsemalt ja väidab, et, et kahjuks ma ei oska lugeda, et ma ei saa aru, mis siia kirjutatud on. Jaa, nii et ka härrad soki tihti jaapanlased jäävad kinni sellest, et nad hakkavad otsima sellelt märgis seda tähendust mida see märk justkui siis kirjas märgina mingisuguse tähisena peaks tähendama. Aga Abba inimene teadis juba ette, et nii ei loe välja sealt mitte midagi, vaatab seda kui abstraktset kunsti ja selline lähenemine ongi tegelikult õige. Ta ei peagi aru saama, et sinna näiteks on kirjutatud armastus. Aga vaadates seda märki, võib-olla minnes sinna pildi sisse niimoodi jälgidest, selle joon, tundlikkust, seda, mismoodi seal dushi barjundid ühe näiteks pintslitõmbe juures muutuvad ja tekib nagu mingi rütmi, nagu mingil moel on see nagu muusikas säki hakkab elama ja helisema inimeses vastu ja niipea kui see võnkumine tehes tekib, siis see ongi see õige ja päris tõde sisuliselt ütles mulle see kunstlik ja ma ei taha muud, kui olla nõus selle väitega. Ma saan sellest jutust aru, et jaapani kunstis on nagu see pildi ja teksti suhe ikkagi radikaalselt erinev nagu läänetraditsioonist, et nüüd ei kujutaks eriti ette, et keegi viitsiks seista kuskil pildi ees, kus on suurelt maalitud alfa peedist näiteks täht B ladina tähestikus ja siis kõrval on joonistatud puu ja siis vaatavad, et et oi, kuidas bee tähti puu ilusasti kokku lähevad. Miks ikkagi on niimoodi, et me Euroopas nagu oskame seda asja nagu ainult visuaalselt hinnata? Kui te mainisite neid munki, kes siis algselt midagi maalisid, siis võib kogu seda kunstitegevust ju tajuda hoopis mingisuguse meditatsiooniga, mingi hoopis teist asjadega ei pruugigi olla nagu luuletus või ta ei pruugigi olla literatuurne. Jah, see, see litter atoorsusel sinna nagu mingisuguse tähendusväljana juurde liideta või tants sellega nagu väga loomulikus seoses, aga. Ma arvan, et see tajumine, et see vastuvõtmine, see tegelikult sellest tekstist tõepoolest ei tulene otseselt sellest, mis sinna nüüd täpselt kirjutatud on. Sest nii võib ju võtta sama moodi, et kui siin on näiteks mingi vanasõna või taoline väljend kirjutatud, siis igas inimeses ta ikkagi tekitab teatud erineva kas meeleolu või arusaama või seda võib tõlgendada ka samamoodi mitut pidi kui, kui mingit kujundit. Aga kui te mainisite siin seda munkade osalust selles kalligraafia ja suibokuga Maarja arengus, et see on väga oluline, siis ma ei ole muidugi asjatundja, aga mulle tundub, et just see tušimaal on väga paljuski selline asi, mis tegeleb millegi palju universaalsem, aga kui lihtsalt visuaalne pool kui lihtsalt esteetiline pool. Ja sellepärast ta ongi võib-olla nii köitev ja kõiki neid inimesi, kellel vähegi mingi tundlikkus on säilinud võluv maalikunstil. Seoses nende jaapani kunstinäitustega korraldatakse kas demonstratsioonesinemisi, Volex, happe või midagi taolist, mida seal näidatakse, mida seal õpetatakse, mis on see kõige põhilisem. Kummaline, tegelikult, et ma ise ei ole selle peale ausalt öeldes mõtelnud praegu, kui te küsisite. Ja siis tekkiski siin niisugune kummaline vastule, et kui neil on käinud jaapani kalligraafid kaks korda juba Eestis ja nüüd siis suibakuga maalijad siis tegelikult nad näitavad küll neid tehnikaid üsna tõsiselt ja korralikult rääkides, kuidas tuleb pintslit hoida, kuidas tuleb duši võtta, aga sisuliselt nadi räägi sellest taustast nii väga, ehk siis see, millest ma eelnevalt rääkisin, see ei ole tavaliselt kõneks. Aga imelikul kombel see muutub oluliseks või see tekib nagu iseenesest sinna juurde. Ma arvan, et nüüd natukene laiemalt rääkida siis jaapani sellise traditsioonilise kunstiga tegelevad inimesed nad ju õpivad väga kaua ja alguses on õpipoisi seisuses pikki aastaid ja praktilised seisus tähendab seda, et nad ei tee mitte midagi peale selle, vaatavad, kuidas meister kõrval toimetab. Ja kui meil käis siin paar aastat tagasi pukki jõe tõeline meister ära keeduosato, temaga oli kaasas puulõikemeister ja härra satasid, isa oli see, kes kandis värvi nendele puuplaatidele ja trükis. Ja vaadates distele puulõikemeistritegevust, kus ta, eks nende Edo perioodi nii-öelda kaunitaride ühte konkreetset portreed seal välja lõikas, kus need äikesed toakese ka nii-öelda puusse lõigati, lausa õrnad juuksekarvad, noh kui täpne ja peenseedee oli ja kui keskendunult seda tegi, hoolimata sellest, et rahvas kõndis seal ümber ja vaatas. Ja kui ma pärast temaga rääkisin, siis ta ütles, et ta ei ole kunagi varem välismaal käinud, jätta ei ole üldse reisinud, ongi kogu selle aja tegelenud selle puulõikega ja et esimesed aastad, kui ta läks oma õpetajatöökotta, siis ta tõepoolest lihtsalt õppis kõigepealt istuma ja keskenduma rahunema ja vaatama. Eks ole, et see algab kõik sellest alles siis lubatakse sul hakata õpetajat abistama, sa tood vett ja tood puhu plaate ja veel niisugust kõige lihtsamat tööd. See on mingi selline kasvatus ja nagu iseenesest mitte ju mingisuguste meetodite või tehnikate õpetamine, aga see on just selle niisuguse teene jälgimise ise mõtlemise õpetad, töötamine. Ma arvan, et see on ikkagi, nii, on ka nendel workshop idel, mis meil on siin olnud. Et see näitab, et nad peavad seda kõige olulisemaks rääkida sellest taustast, mis kõik seal võib peituda, millised budistlikud või mis iganes taustad sellega kõigega, võivad kaasneda, et see on nagu selline natukene müstiline pool. Ta ei mõista inimene tegelikult niikuinii, kui ta ei ole seda kõigepealt õppinud vaatama, jälgima. Seetõttu on täitsa loomulik, et nad alustavad selle tehnika näitamisest. Enamus inimesi on olnud äärmiselt võlutud, kui nad on näinud, mismoodi see pintsel selle meistriga liigub. Sest see on tõesti vaatepilt. Kui palju on praegu Jaapanis üldse veel alles seda traditsioonilist kultuuri kogu selle moodsa maailma kõrval? Kui paljud inimesed tegelevad sellega, mida ta praegu kirjeldasite? Eks jaapanlased on ise ka mures, et tasapisi on hääbumas seesama näiteks tsukioni e-meister, seesama puulõikaja, ta on üle 60 juba ja temaga samal tasemel olevaid puulõikemeistrid ei olegi rohkem Jaapanis kunstnikult. Kunstlikult? Ta jah ei ole võimalik, sellepärast ta ütles ka, et noored inimesed lihtsalt ei püsi, ei püsi nii kaua paigaldised, nad saaksid õppida. Ja noh, paraku ja see on probleem, kuigi mõnes mõttes sellise näiteks suibokuga või tušimaali puhul neid harrastajaid ikka leidub ja eks Jaapanist toimub gaasi kuidagi nagu mingi spiraalina. Et kui ühel hetkel ollakse niivõrd küllastunud sellest moodsast maailmast, siis ühtäkki märgatakse, et, et oma vanas kultuuris on midagi väga olulist ja ja leitakse see uuesti üles vähemalt rada sinna, mis võiks viia, et kui palju neid sinna jõuab ja kui palju jääb, see on iseküsimus. Aga selline tendents siiski tundub olevat ka. Et nad ise otsivad. Ja sellest hoolimata see traditsioon on ikkagi nagu esil või, või. Kooselu jah, eks ta ole, ma mõtlen, et Eesti kontekstis ju eriti see kultuuri kihistus on ikka niivõrd suur Jaapanis, et et päriselt ära kaduda ei saa, asi, mis on kestnud, eks ole ju sajandeid testi. No siin on korduvalt mainitud seda Ukjee väljendit son siis jaapani puulõike see on siis nagu lääne kunstiga inimese jaoks nagu tuttav, vähemalt seeläbi Impressionistid neid väga armastasid. Ja, ja mis on Jaapanis ka midagi mainimisväärset? No enne seda ongi, näiteks sõi pakuga 100 samuti kujutava kunsti alla Jaapanis ju loetakse ka näiteks hirmidemonaalimist näiteks lehikute maalimis, kus Joffrey, kunst lihtsalt tekib sinna suurte minu meelest või vähemalt nii väidab kirjandus, et see on ikkagi Hiina mõjul või vähemalt eelnevalt, seda ei tea. Vaata nii täpselt, et see minevik läheb nõu liiga kaugele. Kus koos valitsejatega või liikus ta koos usuga? Pigem usuga ja et kõik see, millest me tänapäeval räägime traditsioonilise jaapani kunsti mõistes see on ikka tekkinud Jaapanisse ja muutunud siis jaapanipäraseks tänu sellele, et kuuendal sajandil Hiinast liikus Jaapanisse budism. Seda muidugi oli ju ka olemas kunst ja keraamika ja nii edasi, aga me ei saa rääkida mingisugusest sellisest, võib-olla Canoniseeritud kunstist, selle puhul. Kui kaua selline Jabaniseerumine protsessina nagu aega võttis, kas me räägime sajanditest või? Ma arvan, et see võttis sajandeid ja sellepärast maalikunstis. Ma ei ole muidugi nii suur asjatundja üleüldse, aga kui võtta näiteks tekstide puhul, siis algselt ju kirjutatigi Jaapanis üles hiina keeles. Seda tehti väga pikka aega, enne kui leiti vajalik olevat, et on võimalik ka jaapani keelt kasutada kirjamärkidena. Et seetõttu kiiresti see kindlasti ei toimunud ja, ja pikka aega ja nii-öelda põlvest põlve edasi antav kogemus oli ikkagi nii tugev ja nii väärtuslik, et oli neid, kes siis üritasid seda väga säilitada teised, kes võib-olla natukene muutsid ja nii ajapikku kui. Praegu on olemas ka jaapani kaasaegne kunst, mis on meie mõistes siis väga läänelik või vägagi maailma kaasaegse kunsti mainstreami ka suhteliselt kooskõlas siis millal tekkis selle jaapani traditsioonilise kunsti kõrvale siis mingisugunegi, kas läänelikum liin või, või kas üldse oli olemas või kas see oli kuidagi pidevalt olemas, kas olid Jaapanis näiteks Impressionistid? Panid võib-olla mõnes mõttes meie jaoks, et, et tal on traditsioon, toonid säilinud see on tänu sellele, et Jaapan oli pikka aega suletud, riik ju praktiliselt 200 aastat ei, ei olnud. See oli siis seitsmeteistkümnendast sajandist praktiliselt 18. sajandi keskpaigani, mispärast? Sellepärast, et jaapani valitsejad ei vaadanud hästi ja Euroopa kristlikele miljonäridele ja leiti, et Euroopa maju ei ole midagi head. Need tõrjuti eemale ja missionäridel läks seal suhteliselt kehvasti. Ja tõepoolest, Japan võttis otsuse vastu, et ta ei luba võõraid laevu oma sadamatesse. Oli küll, ja paar sadamast, kustkaudu see kaubavahetus siiski liikus ka nendel aastatel. Aga põhimõtteliselt oli Jaapan suletud. See siis tähendab, et koos kaupadega sellist visuaalset materjali Ja praktiliselt küll seda mitte jah. Et juba seal kogu perioodi lõpul, see on siis 19. sajandi alguspoole. Noh, ikkagi see aeg tegi oma töö ja need sidemed kuidagimoodi tasahilju ikkagi hakkasid arenema ja need Euroopa kunsti mõjutused jõudsid Jaapanisse tasapisi. Aga noh, Jaapan on ju väga selline. Kuivõrd kunstidega on alati tegelenud ka keiserlik õukond ja ja need kaanoni don loodud, ütleme näiteks õukonnas olevate meistrite poolt siis jaapanlased on varmad selliseid asju järgima ja samas, kui on ikkagi midagi keelatut, siis ei ole see põhjendatud, sellega tegelemine. Nii et ma usun, liin on juba niuksed, sotsiaal, traagilised momendid ka kindlasti juures. Näiteks 19. sajandi lõpul, kui, siis või keskpaigast, kui Jaapan avanes ja alguses oli suur tung Euroopasse ja saadeti lausa kunstnikke õppima Euroopasse nartsiss tõid kaasa oma ettekujutuse sellest ja kuidagi kõik muutusega populaarseks siis äkki leiti, et seda on liiga kiired ja liiga ähvardavad. Ja siis tol ajal niinimetatud juhuga maal ehk siis Euroopa maal muutus uuesti nagu valitsevate ringkondade poolt kuidagimoodi Eimale tõrjutuks, nii et püüdke ikkagi hoida seda oma. Aga suured muutused toimusid muidugi pärast teist maailmasõda, see on kahtlemata ei pidurdanud seda Euroopa ja Ameerika mõju enam miski. Aga kui rääkida veel nendest kunstnikest me siin mainisime munki, siis maalivad. Me teame, et idamaades on tavaks see, et ühiskond on jagatud nagu kastisüsteemidesse, et kas see kuidagi kunstis ka väljendas. Kui me räägime traditsioonidest, siis kõige lihtsam tundub olevat, et antakse traditsioonide edasi isalt pojale. No kahtlemata noh, nii-öelda kastid või sellised sotsiaalsed kihistused olid ja eks nad praegugi jaapanis olemas. Ja enamus traditsioone lihtsalt hoiti teatud ringkonna sees tega neid väljapoole eriti ei avaldatud, et seal oli mingi piiratud nii-öelda valitud seltskonna tegevus ja alati käinud Se perekondi pidi, oli võimalik sinna ringkonda sattuda küll aga, aga seda nii-öelda nimetatigi peaaegu et nagu adopteerimiseks. Aga me räägime ikkagi kõrgklassist, stan kõrgklassides tegevus. Ikkagi see, mida me praegu siin oleme maininud sui pakuga, sodo jauki ja ja need on olnud ikkagi kõrgklassi või ütleme juba siis Edoberi oodil, kui Jaapan is arenesid linnad ja käsitöölised ja noh, selliste linna elanik hobi ja tegevuste ka kindlasti oli juba tol ajal, aga varasematest sajandist räägime siis kindlasti oli see haritud inimeste tegevus ja, ja see oli üks osa nende kohustuslikust haridusest üleüldse, nii et õpiti kalligraafiat, õpiti Maal jupiti luuletamist ilma selleta ei saanud ei sõdalased ega siis ka nii-öelda aristokraatia. Aga kui kullipilgul vaadata nüüd seda visuaalset materjali, mis need kõige levinumad motiivid on just pildilises mõttes mäed või loodus või. Ja eks ikka vastased Kulal selliseid portreid otseselt. No ma mõtlen, isegi uki jõe puhul annate kuidagimoodi ikkagi üldistatuna edasi antud, et see ei ole täpne maal, inimesest Bay, pigem mingisuguste teatud kaanonite järgi kahtlemata valminud pilt millest võib-olla seda venelaste tuntakse ära kas mingi tema iseloomuliku riietuseseme või mõne žesti või näiteks sellised teemad, mis uki jõe puhul olid väga levinud eid, kapuki, näitlejate portreed, siis just seal tunti ära need näitlejad kostüümide järgi, kostüümid olid teada, mis tegelasele, mis kostüümid kuulusid, seal oli ikka tavaliselt mingi märk hieroglüüfi näol või mingisugune selline perekonna või ütleme, näitleja, perekonnamärk, kuskil riidel, kimono, vääril või. Et nagu inimeste joonistatud, vaid ta kirjutab Ja põhimõtteliselt muidugi see see nägu oli, aga kui võrk ta nüüd vastas sellele tegelikule isikule. Ma küll julgeksin kahelda, sest seal olid teatud iluideaalid, mida peeti oluliseks jääks. Kui inimest taheti väärtustada, siis lihtsalt liideti sinna juurde ja maaliti selle alusel. Aga iluideaalid päris sageli, ma olen ise, kui ma olen sirvinud selliseid asju, siis mulle tundub, et noh, vähemalt lääne inimese jaoks on seal paljud kas nende näitlejate pilte juures need näod, ilmet mõjuvad hästi koomiliselt, et kas oli see mõeldud ka niimoodi või või on see nii-öelda lääne inimese tajuhäire? Ja mõnes mõttes olidki need tegelased seal niisuguseid väga ekspressiivsed ja, ja nuka puki puhul on, on tõepoolest ju seal etendustes palju selliseid koomilisi momente ja karikatuurseid tegelasi ja ka võib-olla meie tajume ka mõnda niisugust kurja ja, ja sellist noh, nagu paha vaimu kehastavad tegelast võib olla karikatuursena, kuigi jaapanlasel ta võib-olla hoopis tekitab hirmu. Tundmata seda konteksti võib seda pisut ikkagi nagu nihestatult hinnata. Noh, näiteks kasvõi sellised asjad, mida ma ka täiesti juhuslikult sellesama workshop kuulsin, kui kee dosaator oma töid tutvustas näiteks et tollel ajal Edo perioodil peeti väga oluliseks, et kui naisterahvas oli abielus, siis ta värvis oma hambad tumedaks. Nojah, et teda peeti kauniks ilusaks ja, ja seetõttu mõnel pildil on ka see näha, et see mõjub nagu natuke võikalt tänapäeva kontekstis, aga, aga tol ajal kindlasti mitte. Kui teha läbilõige, keda maaliti rohkem mehi või naisi, kas mehed on sotsiaalselt jaapani kultuuris tähtsamad kui naised? No selliste teemade puhul ma arvan, et cappuccino näitlejad olid ju kõik mehed, seal kehastasin naisi, samuti mehed, nii et selle teema puhul olid jah, põhi ikkagi objektideks mehed, aga samas õukonnadaamid mida samuti maaliti nende jõuda, seal oli ka üks väga oluline temaatika, vähemalt Edo perioodil. Ja muidugi ka varasemal ajal juba. Ja öelda, et kunstisse kuidagi väljenduks, et oleks mehi rohkem mahlt. Kas. Traditsiooniline visuaalne kunst oli ta kuidagi rohkem selline omaette seisev nähtus või või on seal mingisuguseid põhimõtteliselt seosest ka teiste poolt tuuri valdkondadega me teame, oleme üht-teist kuulnud no-teatrist ega puki teatrist ja midagi võib-olla jaapani muusikast või kas kõik need mingid samad olulised põhimõtted läbivad need kuidagi ka neid teisi kunstivaldkondi? Ja ma arvan küll, no näiteks, kui me võtame muusikagi, eks ole, et siis idamaades alustatakse ka muusika õppimist ühest andjast noodist, selle nii-öelda kuulamisest ja selle tajumisest siin kindlasti on väga palju selliseid sarnaseid jooni kõik võib-olla ei tule kohe lausa nii otse esile, aga kahtlemata see põhimõte on, on suhteliselt sarnane. Noh, teatridekoratsioonide puhul ja see kujutava kunstipiir, no seda on väga raske eristada isegi ja kui me räägime näiteks teatrikunstist, siis kostüümid, mida praegusenigi kasutatakse noodiaatrisega pukki teatris, et need on omaette kultuuriväärtused, et see ei ole kostüüm, mis on tehtud niimoodi heegeldatud, et ta paistaks saali. Noh, ikkagi selline sõbralik, aga põhimõtteliselt keegi ei pane pahaks, kui seal on kuidagi nagu natukene mingisuguseid mööndusi tehtud, siis Jaapanis ka pukki näitleja riietamine näiteks võtab seal tund või rohkemgi, grimmi tehakse äärmise põhjalikkusega, justkui maalitaks kasvõi mingisugust maali ja kus tiimid on nii kallid, et kui meil käis kapuki teater, siis kõigepealt küsiti, et kas teil garderoobid on lukustatavad. Ja veel üks küsimus. Praegu tuuakse seda traditsioonilist jaapani kunsti meile siia näitustele ilmselt näidatakse ka Jaapanis. Aga kellele ta algselt mõeldud oli, sajandeid tagasi ilmselt ei tehtud seda tüüpi näitusi nagu praegu, kes seda nägi? Kes seda vastuvõtjat seangid noh, niisugune teatud erinevused, et neid pilte ikka tehti rohkem enda jaoks ja see tegevus vähemalt ma arvan põhilises osas kindlasti. Ja võib-olla siis noh, ütleme õukonnas, kui olid mingid sellised meistrid, et, et nad panid kirja ja tegid niisugusi võib-olla ka tellimustöid, eks ole, aga ikkagi eeskätt ühe haritud, ühe kõrgklassi inimese noh, nagu ma mainisin, naaritsa juurde kuulus see kõik. Nii, et Need teosed, mis on jõudnud nagu meile välja meieni võivad olla maalitud näiteks mõne keisri poolt, kes oli sama haritud ka luules. Et seda ei saa nagu öelda, oli mingi eraldi luuletajate seltskond, kuigi need ka muidugi olid, aga sellega võisid, tegeleb ta noh, väga erinevad haritud inimesed lihtsalt iseenesest. Aga kui me räägime, kas UCI Joe puhul nendest kuulsamatest meistritest hukkus, sai nende teoseid reprodutseeritud trükiti siis tuhandeid, tollal juba juba tollase trükitehnikaga ainult sellepärast, et nad ise saaksid seda lugeda. Jauki jõe puhul on asi ikka teine uki õe puhul me võime tõesti rääkida kommertskultuurist sõna otseses mõttes selline kunstnik Jaapanisse tükib mõistust nagu mingit ootamist. Ja arvatakse, et kusagil seitsmeteistkümnenda 18. sajandi paiku, kui ikkagi linnastumine toimus Jaapanis, tekkis linnakodanik käsitööline. Sellest alates tõepoolest muutus, nagu see selline, mida ma mainisin, käis ikka rohkem sellise budistliku kunsti kohta, aga aga okei, oijah tegeles ikka maiste teemadega ja näiteks palju asju trükiti lausa nagu posteritena, et need ka peenelt ja aeganõudvad nii-öelda tehnikad, nende tulem oli tegelikult näiteks peale selle, et nad olid lihtsalt kaunid. Oli seal mingisugune sõnum kirjas, mida võis käsitleda kui, kui ja mina näiteks oli seal mingi taoline lehvik mingi meistrimärgiga trükitud, mis andis aimu, et palun, kõik on oodatud selliseid lehvikuid ostma midagi sellist. Ja noh, kui rääkida sellest, et kui vähe jaapanlased tegelikult ise seda UCI õed hindasid dolla või et kui tavaline solijad neid tohututes tiraažidest trükiti on kas või see, et kui hakkas daamika jaapani keraamika sai ju kõigepealt Euroopas tuntuks siis UCI jõudiski Euroopasse läbi selle, et need koomilised kunstiesemed olid pakitud uki jõe nii-öelda piltidest sisse ainult kasutati lihtsalt pakkematerjalina. Naasia. Joonistatud füüsilist mändi kuhugi eine ja teeb selle kugi jõe puhul täiesti oli, oli näiteks noh, niisugused teemad, et mingi naine väikese sellise putukapuuriga, no see oli selline igapäevane asi, et vähegi rikkamatel inimestel oli oma väike ritsikas näiteks puuris nauditi selle laulu noh, niisugused asjad, sellel on vähe tegemist mingisuguse süvamõtlusega, eks ole, või naine puhumas mingit väikest klaaspilli või, või kammimas ennast pesemas. Taoliselt inimlikud teemad. Kena, mis järgmine jaapani kunsti traditsiooniline valdkond on, mida eesti vaataja saab näha. Saatkonnas on plaanis koos kunstiülikooliga korraldada Ta üks tekstiilimaali, mis kursus, väike, selline ka demonstratsioon ja workshop, kus õpetaja on, näitab erinevaid selliseid looduslikke materjaliga, hoitleme näiteks taimsete värvidega maalimist või värvimistehnikaid ja Patika tehnikaid ja ja noh, siis on septembri lõpus loodetavasti siin Eestis ka üks kuulus Igebana meister tulemas Soogetsu koolkonnast meile siia esinema 29. septembril rahvusraamatukogus. Te olete kõik oodatud. Seniks aga võib teise oktoobrini vaadata Adamson-Ericu muuseumis näitust traditsiooniline jaapani kujutav kunst. Draakoni galeriis on praegu avatud rühmituse arooniagrupinäitus Cap realismi sügisnäitus. Rühmituse aroonia kuuluvad Marta Oskarile mandrile. Upja Sirje Liisa Vahtra. Kõigepealt rühmitusest roonia. Ilmselt tuleb sõnast iroonia, aga mulle tundus, et rohkem kui kui lille ja marja maalijatega on tegemist pigem sellise sotsiaalse Vi ühiskondlikult terava kallakuga kunstiga. Kuidas te kokku olete saanud? Kokku saime nii, et saatsime üksteisele CVd ja, ja siis foristasime ükstest tööle. Ühesõnaga, näituse mõte on see, et olete tootnud terve hulk ka. Erinevaid dokumente natukene veidraid või kummalisi, räägite te siis sellest, et kunstnikud igasuguseid loovisikud on sunnitud tegelema igasuguse paberimajandusega, võitlema tohutu suure bürokraatiaaparaadiga? No ilmselt mitte ainult loovisikut selles mõttes, et täna just avastasin, et üks inimene on teinud galeriis ühe töö juurde omalt poolt ja tema ei olnud ilmselt mitte loov inimene ja ta oli teinud ühe juriidilise dokumendi pöördumise, kus ta kirjutas, et ta jäänud bürokraatia hammasrataste vahele. See oli väga selline korrektselt vormistatud juriidiline dokument, mida ta oli siis harrastusjuristi tasemel pannud sinna tööde hulka. Ja meil ei jää muud üle kui lihtsalt tänada seda inimest, ma ei tea küll kahjuks, kes ta oli, aga milleni see dokumentaali, mis dokument oli korralikult trükimasinast välja prinditud ja ilusti juriidiliselt korrektselt vormistatud pöördumine, kui suure osa teie arvates bürokraatia tegemine siis teie nii-öelda loomeelust ala rööbetajaid, et sellele probleemile kohe niivõrd suurt tähelepanu pöörata, sellel teemal teha kohe näitus on, ma ei tea. Igal juhul neid, ebameeldivaid tüütute dokumente on nii palju, et, et vastukaaluks korra sai siin tehtud meeldivaid dokumente, tunnistusi, avaldusi edasi juurde. Võib-olla oli ka selline eluperiood meil tekkinud kõigil neljal nagu kokkusattumusena, et okei, nii palju tuli neid dokumente peale, et siis tuli midagi enda kaitseks ette võtta ja siis tekkisid sellised tööd. Nii tekib ka huvi selle nimede lahendamisega kuidagi kirjeldada neid meeldivaid dokumente, mis litsentsid, load, avaldused, need on armastusavaldus, on üks meeldiv dokument. Ma arvan. No eks nad ole võib-olla kõik meeldivamad kui tavaliselt dokumendid, et nad on nagu vastu võetavas vormis dokumendid, minu jaoks Läänmasid, tegevusetus, litsents, sõrmadonnistamatas, uuestisünnitunnistus, puhas südametunnistus. Ja taoline, see on selline teatav eluring, mis algab siis galerii vasakust servast lõpeb Parempoolse servaga. Et mis algab uuestisünnitunnistusega, lõpeb surma tunnistamatusega, et see on selline noh, kuidas öelda, et kui inimene sünnib, siis tal tekib tema teadmata selline paralleelne juriidiline elu, mis algab sünnitunnistusega, lõpeb surmatunnistusega. Et seda rida siis näitas ka, järgib et ja aeg-ajalt ei tea inimene üldse ise, mis tema juriidilises elus võib parasjagu toimuda ja võib siis tekkida selliseid meeldivaid ja ebameeldivaid üllatusi seoses selle juriidilise eluga. Kas oroonial positiivselt või negatiivselt meelestatud rühmitus, et me üritasime läheneda loominguliselt, ma ei tea, kas ta on positiivne või negatiivne või positiivne ja seal ikka väike kiiks sees igast dokumendist. Kas nende avalduste formaatide kohtumistel näitusele üleval on nende kohta ka autoriõiguste taotlus vormistatud, et kas neid saab nagu täiesti vabalt iga kodanik välja printida ja ise täita või nii palju, kui meie teame, päris nii vabalt ei tohiks nagu kasutada. Et jah, nüüd kuulub autoriõiguse alla nagu need tööd, kuna ta on siis kunstiline looming vähemalt niipalju kui uurisime seoses selle näitusega autoriõiguse seadust näitas jälle, loetakse kätte teatavaid paragrahve, kas need pärinevad, mis need on, need on ja siis asjaõigusseadusest, raamatupidamisseadusest ja autoriõiguse seadusest. Dokumendid on muutunud, kuivõrd noh, kuidas öelda nii kunniks muutunud nagu intraks võtta peale seda teksti, et dokumente, millega me iga päev kokku puutume, eks ole vaadata, et seal võib olla veel midagi. Võib-olla dokumendid ei tohiks siiski olla tähtsamad kui inimesed, et aeg-ajalt tundub praegu, et sinna suunas nagu liikumas asi, et dokument on tähtsam kui inimene. Midagi sellist. Kuulsite soolot, Konsveeerr stuudios olid Sotüüdolollus ümbrust rusega. Kuulake meid jälle järgmisel pühapäeval kell 18 15 ja kordusena. Laupäeval kell 12 15, seniks aga kuulmiseni.