Tere, mina olen Kivisildnik ja ma tulin raadio kahte laamendama. Te saate mind kuulma igal reedel, praegusel kellaajal. Ma esinen teile rubriigis Kivisildniku jutlused. Erinevalt luuletustest on jutlused Eesti riigis aukohal. Meil on avalik-õiguslikus televisioonis kaks ususaadet aga kirjandusminuteid ei ole isegi hoopis mitte. Nii et olin sunnitud otsima uusi väljakutseid, tegelikult otsima lihtsalt väljakutseid. Neid vanu ei olegi eriti olnud. See rubriik põhineb mõnel tuntud kirjakohal kas piiblist, Kaplinskist või äripäevast. Oleneb teemast, mis parajasti kõne alla tuleb. Seekord lähtuma kahest kirjakohast. Sest see venekeelne anekdoot, mis kõlab maakeeles kuidagi nii, et mis siin mõelda, hüpata on tarvis, on mul meelest läinud ja papi kombel seda ette mööblile mai oska. Teine allikas on üks antiikne, Jaan Kaplinski kirjatöö, mis räägib kahest konnast. Mõlemad konnad kukkusid koorekannu. Tark on, mõtles, et välja ta enam ei pääse, mõtles jõupus. Teine konnali, loll hakkas hüppama. Mõistust tal ei olnud, nii ta siis muudkui hüppas. Rabeles seni, kuni oli koore võiks kloppinud või tüki pealt kargas ta kannust välja. Loll, nagu ta oli. Ma olen täiesti kindel, et kui Ümera ja Mahtra mehed oleksid sügavalt elu üle järele mõelnud oleksid nad ristiusu vastu võtnud ja mõisast täie veendumusega plaani ületanud. Ja kui eesti kirjanikud oleksid targad, siis nad ainult tõlgiksid mõnest enammakstud võõrkeelest. Ehk lammerduksid mugavas kontoris tooli polstri külge. Ma tean, et Eesti asi ei ole väärikas kõne teema. Jätkan sellepärast maailma kultuuri põhiküsimustega. Probleemid on samad. Võtame Jeesus Kristuse. Kui ta oleks olnud intelligentne ergu sotsiaalse närviga professionaal, oleks ta lõpetanud variseride nomenklatuuri väga kõrgel kohal. Loll prohvet. Aga löödi risti, ehkki tal õnnestus mõneks ajaks targad templist välja ajada. Maailmakultuur jõuab meile käänulisi, teid pidi enamasti läbi teleka, aga sageli ka ajalehtede vahendusel. Viimane suur impordiartikkel On debiilne arusaam ajaloost, mille kohaselt mingit ajalugu ei ole. Või õigemini on igalühel oma ajalugu ja kõik need lood on enesestki mõista võrdsed. Viimati lugesin lehest Iivi Masso lugu sellel samal teemal. Ehk kui neid vahepeal rohkem ilmunud lisada pole neil niikuinii midagi, ükskõik mida me ka lehes ei kirjutaks. Me elame euroliidus, kus mitmed riigid on ajaloolise tõeseadusega sätestanud ja kes ühes või teises maailmasõja tulemuses kahtlevad, need lõpetavad vanglas. Lihtsalt öeldes on kõik ajalood võrdsed ja head, välja arvatud holokausti revisjonistida omad. Nende ajalugu on kuritegelik, fašistlik, rahvastevahelist vaenu õhutav, genotsiidi õigustav ja niisama jälk. Ajaloo ketserite tuleriidale saatmine on Euroopas levinud juriidiline praktika, mille vastu keegi midagi ei kobise ja kui kobiseb ise teab. Eestis võib iga tibla eitada okupatsiooni, Molotov-Ribbentropi pakti, küüditamist, genotsiidi ja rahvusriigi ning kultuuri teadlikku hävitamist kõiki jae ja hulgimõrvu. Nii et Euroopas on rahvaid, kelle ajalugu on kõigile ükskõik ja rahvaid, kelle ajalugu on püha ning seaduse kaitse all. Eesti rahvas ja tema ajalugu on osutunud väärtusetuks. Kui palju sellel praktikal on tegu demokraatia aluseks oleva võrdse kohtlemise printsiibiga ja kui palju saksa natsionaalsotsialistliku Tööpartei ülemrassiõpetusega võib igaüks ise otsustada. Aga see ei ole tänase jutluse teema. Räägin hoopis sellest, et vahel on vaja otsustada, mitte möliseda sellest, et kõik on ükskõik. Mõnikord on tarvis korterivaras vangi panna. Selliseid juhtumeid on, sel juhul tuleb uurima hakata tehtud tegusid. Ajaloo uurimisega on siin väga palju ühist. Hulk spetsialiste üritab tõendite ja tunnistajate abil välja selgitada, kes Saarde vallas alajaamad rahva ära varastas. Rahva maksab sadu tuhandeid. Kahju on suur, pole kama kaks, kas trahve on või on ta ära viidud. Vallavanem ütleb, et olid rahva kinni püütud, pätt aga esindab teist ajalookoolkonda. Tema võrdse ajaloo käsitluse kohaselt pole trahvata olnudki või kui oli, siis asuste algusest peale vanaraua kokkuostus. Ja kui ta selle sinna viiski, siis oli tal selleks tavaõiguse järgi luba juba vanad viikingid ja nii edasi ja nii edasi. Kuriteouurimises on ajalooline meetod möödapääsmatu. Kuritegude ennetamine selgeltnägijate abil on siiski vaid kirjanike fantaasia, mille filmitööstus on teile maha müünud. Mingit põhimõttelist vahet varastatud rahva uurimisel ja Eesti okupeerimise ja genotsiidi uurimisel ei ole. Ometi kaldub märgatav osa ühiskonnast genotsiidi küsimustes mingit jama ajama. Ja see väärõpetus leiab toetajaid ka kirjaoskajate hulgas. Piinlik. Mina jutustan teile, aga demokraatiat, võrdsust ja õigusriiki. Ma räägin teile sellest, et inimsusevastased kuritööd ei aegu ja keerutamine selle ümber, et ajalugusid on palju või pole neid ühtegi kontot. Trus, mida levitavad kurjategijad oma tegude varjamiseks või lollid oma mõistuse puudujääkide avaldamiseks. Ajalooküsimustes pole vaja mõelda, hüpata on vaja. Hik salto.