Heligaja. Tere päevast, tänasest 16. mai helikaja on toimetamas Kersti Inno saarte teemad. Londoni sümfooniaorkestri kontserdist jagavad muljeid tšellist Lembi Mets ja dirigent Risto Joost. Mõtteid tulevikuvisioone, Eesti riiklikus sümfooniaorkestri hooajast jagab orkestri direktor Andres Siitan. Eesti rahvusmeeskoor esitab kava kevadised Peeennaadid Soome koorijuhi Timo noorne juhatusel modernistliku vokaalmuusika kontsertidest Pärnus ja Viljandis, räägib Pärnu ooperi juht Andrus Kallastu. Elleri muusikakooli eestvedamisel toimuvad Tartus neli kontserti sarjast tulevikumuusikud. Lähemalt räägib Merle Kollom, sest valmistub Pärnus mas nei ooperi Daiis etenduseks Erki Pehki muusikalisel juhtimisel. Jerevanis toimunud Kiyaganšeeli festivalist räägib selle kunstiline juht Andres Mustonen. Heligaja saatele tegid seekord kaastööd Mirje Mändla, Ülle Hallik, Hedvig Lätt ja Annika Kuuda. Neljapäeva õhtul esines Tallinnas Londoni sümfooniaorkester Valeri kergivi juhatusel kavaga vene muusikast tegemist orkestriga, kelle kontsert olema klassikaraadiokuulajaile EBU kaudu vahendanud ja vahendame ka edaspidi. Millise mulje Jetisega orkestri esinemine otse Estonia kontserdisaalis kuulatuna sellest palusin? Kematšellilk Lembi metsa, sellelt kontserdilt üldine mulje, ühesõnaga öeldes oleks vägev. Sellele orkestrile on olemas kõik omadused, mida ühelt orkestrilt tahta võiks. Seal on kergust, seal on sära seal mastaapsusest, seal on tohutud kulminatsioonid, seal on ülesehitus, mis on detailideni läbi mõeldud. Ja see kõik kokku tundub meeletult lihtne, mida nad teevad. Loomulikult on tegu oma ala tippudega kõigis pillirühmades aga mis kõige rohkem hämmastab, on see, kuidas erinevad pillirühmad omavahel kokku kõlavad. Kuidas faktuur läbi paistab, olgu tegu pianissimoga või siis tõeliselt ruumi täitva meeletu Fortissimuga. Faktuur jääb selgeks sõltumata sellest, milline on dünaamika. Sealjuures intonatsioon on nii täpne. Ühelt pillirühmalt teisi teemasid üle andes, vahel isegi ei taju, et nüüd on tegu juba järgmise pilliga. Mingil hetkel lihtsalt tämber reedab. See on orkestrite juures üks põhilisi probleeme, et ei taha häälestuda omavahel keelpillid ja puhkpillid või siis puhkpillid omavahel puu- ja vask. Nende tämbrilised erinevused on väga suured, pillide omadused on erinevad. Ja muidugi mängijad kuulevad asju, tajuvad erinevalt ja sagedasti see toob kaasa selle, et et intonatsioon jääb mõnevõrra kõikuvaks, aga sellele orkestrile absoluutselt sellist probleemi ei olnud. Need olid asjad, mis mind kõige rohkem vapustasid, selle juures. See selgus ülevalt alla, paremalt vasakule, tundus, et iga mängija kuuleb kõiki teisi mängijaid. Et igaüks teab peast kõigi partiisid. Ma küll arvan, et see päriselt nii olla ei saa. Aga igatahes professionaalsus on nii maksimaalne. Te ei kujuta ette, et võiks midagi lisada. Samas minu jaoks isiklikult jäise üldine mulje selliseks skulptuur, seks, võib-olla natuke graafiliseks võib olla värviskaala poolest sellise must-valge skaala peale et sellist sillerdavat värvidemängu nagu vahel oled kuskil mõne teise orkestri juures kuulnud, siin ei olnud. Minu arvates selle orkestri põhiliseks märksõnaks on just nimelt selgus, täpsus, tasakaal ja mastaapsus. Ja kindlasti on see orkestri praeguse peadirigendi isiksusega seotud, kes on tõeline valitseja, kes valdab iga sõrmeliigutust, niiet et sellest võib sündida plahvatus ja see, mida ta näitab, see on niivõrd täpne, ta ei pruugi teha isegi mingeid liigutusi. Aga orkestri aint saab lihtsalt kohe aru, mida on vaja. Ja selle tõttu on ka see selgus ilmselt kergemini saavutatav. Aga emotsionaalse külje pealt võiks öelda, et on kuuldud ka soojemaid toone. Pehmust sellele orkestrile on aga soojust. Ma ütleks Rahmaninovi, siis oli teda kõige rohkem tunda. Ja Prokofjevi võib-olla seda nii väga ei nõuagi, aga Stravinski oleks olnud küll selliseid vahetoone leida, eriti näiteks teises osas, kus harfil on suur roll ja keelpillidel sellised mõtted tekkisid. See ei ole nüüd mõeldud kriitikana sellepärast et et mängida võib väga mitut moodi ja tegelikult selline täpsus ja selgus on meeletu väärtus omaette. Ja üldmulje oli ikka kokkuvõttes vapustav teosed, mida nad esitasid siis Sergei Prokofjevi klassikaline sümfoonia, D-duur number üks kirjutatud päris noorpõlves. See oli tõesti nagu Viini klassikute järelkaja äärmiselt läbipaistev ja hästi särav. Väga jättis mulje, et see, kuidas kontrabassid oma, kas pitsikaatovi, Arko basse tõmbavad, need on ümarad, need on pehme. Iga noot on nii, et tema ümber on suur ruum. Olgu ta siis pianost fortesse samuti väga avaldasid kohe algusest peale muljet puhkpillisoolod fagot näiteks. Tõsiselt meeldis selline meloodiakujundus ja kõla lihtsalt kõla. Teine teos, mida mängiti Igor Stravinski sümfoonia kolmes osas ja torkas silma just oma tohutu suurte tõusude poolest mis võtsid sind ikka niimoodi üheselt, et sa olid nagu mingi vägeva loodusjõu haardes. Ja Rahmaninovi sümfoonilised tantsud oli muidugi õhtu nael siis oma väga suurte karakteri erinevuste, väga suurte kõla massiividega, väga suurte kõlalist erinevustega ja tohutu skaalaga ja siis igas mõttes nii dünaamilises kui tämbrilises intonatsioonilises mõttes, sellepärast tintolatsioonilises, et iga pillisoolo võis olla kantud ette ka niisuguse erilise intonatsiooniline tunnetusega, seda on isegi raske selgitada, mida ma mõtlen, aga intonatsioon võib väga ta varieeruda, sõltuvalt meeleolust, mida ta peab väljendama. Ja selle orkestri soolade puhul seda kohati oli selgesti võimalik tajuda. Pillimäng ei mängi lihtsalt nootavaid esituse, kõik vahendid on selle teenistuses, et anda siis edasise vajalik karakter. Peadirigent kerge on loomulikult võimas valitseja. Tema isiksus on selline, tal ei olegi tarvis ennast eriti liigutada, ta paistab niigi silma. Ja tema dirigendiomadused on üleüldse muidugi väljaspool kahtlust, nii et sellist isiksust annab üldiselt otsida. Väga avaldasid mulle isiklikult muljet, lisab alad, mis olid, et siis lava repertuaarist valitud Romeo ja Julia üks lõik ja siis marss kolmest apelsinist Prokofjevi teostest. Need olid tõeliselt kontsertettekanded siis, mitte lavamuusikasaatena, vaid seal oli dirigendile võimalus valida vabalt, et just selline tempo ja sellised liikumised nagu on sümfooniaorkestrile kohased. Sa ei sõltu ühestki tantsijast ega muudest tavalistest tingimustest. Ja need olid kõlaliselt lihtsalt meeletult välja töötatud ja värvi poolest pimestavad. Stuudios on dirigent Risto Joost. Millised on sinu muljed Londoni sümfooniaorkestri kontserdilt? Minu muljed Londoni sümfooniaorkestri kontserdilt on mitmeti positiivset, kahjuks mul ei õnnestunud küll kuulata, kontserdi teistpoolt, ei suuda ma 100 protsenti objektiivselt hinnata kontserdi tervice emotsiooni aga esimese poole kohta ütleksin nii palju, et kahtlemata on Londoni sümfooniaorkester on maailma üks juhtivamaid orkestreid ja nagu ka nende disko afiat vaadates ja lugedes ja nende kontsertesinemisi nende tegemisi laias perspektiivis vaadatuna öelda, et nad on tõesti väga mitmekülgne orkester, kes mängib repertuaari Philly muusikast uute heliteosteni ja loomulikult võib paralleele tuua sellise klassikalises heas mõttes orkestriga, kes kannab hoolt nii klassikalise muusikarepertuaari esitamise eest kui ka järelkasvu eest. Investeerivad väga palju aega noortega muusikalistel kohtumistel ja just tootmaks uut energiat ka kontserdisaalides. Aga eilne kontsert võib-olla oli hea näide sellest, kuivõrd tähtis on orkestrile konstantne valmisolek mängida erinevat muusikat. Noh, praegu küll võime öelda, et see oli kõik küll vene muusika võtmes, aga siiski oma muusikalise väljenduslaadi poole pealt leidis sellel kontserdil nii klassikalisest muusikast siis näitena Prokofjevi klassikaline sümfoonia kuni Rahmaninovi sümfoonilised tantsud on nii välja. Aga selles esimeses pooles asemel Stravinski sümfoonia kolmes osas ja kaks teost omavahel võrrelduna Sis, Prokofjevi klassikaline sümfoonia, Stravinski sümfoonia on nii erinevad, seal tõesti võiks rääkida suurest iiri erinevusest ja loomulikult ei valmistanud orkestrile mingisugust probleemi, mida võib-olla võiks öelda selle orkestri kohta laialt iseloomustamaks jooneks oleks see, et nad on väga täpsed nii kõlaliselt täpsed kui ka rütmiliselt täpselt et ei saa öelda, et see esitus oleks olnud perfektne, aga ma arvan, et oleks kindlasti veidikene palju kriitika poole pealt öeldud, et vaevalt pooletunnise prooviga on võimalik teha perfektne esitus, seepärast isegi Londoni sümfooniaorkester vajab saaliga kohanemiseks aega. Aga huvitav oleks siinkohal võib-olla tuua isegi paralleel Berliini Filharmoonikute, aga justkui ma sattusin neid kuulama eelmine aasta, siis paratamatult peab tunnistama, et Londoni sümfooniaorkester jättis minule isiklikult, et rohkem sellise orkestri mulje kui su Berliini Filharmoonikute jätavad sellise testiorganisatsiooni mulje ja sellise erandliku nähtuse mulje koguse nende olek laval ja see protsess tundus minule natukene rafineeritum, seetõttu Londoni orkester tundus võib-olla rohkem argisem võrreldes Berliini omaga, ka see võib olla. Ühtlasi tekitab kuulajas sellise lihtsa äratundmise, et needsamad inimesed nii-öelda meie seast laval esitavad fantastilise tasemel muusikat ja seda võis näha nii nende lavalisest käitumisest ja olekust tegelikult ja ansamblimängukultuuris seepärast, et ma ütleks, et just ansamblimängu koha pealt oli seal võib-olla kõige rohkem erinevusi võrreldes Berliini orkestriga. Kõik puhkpillirühmad ei sulanud ühtseks kõla tervikuks ja võib-olla keelpillide kõla erines märgatavalt saksa kultuurist. Aga kui tulla veel korra Londoni orkestri juurde tagasi, siis Nende võib-olla iseloomustamaks jooneks olekski tegelikult ju kultuuride mitmekesisus seepärast et orkestris mängib pea, et igast rahvusest inimesi ja see on testimine, mitmekülgne orkester repertuaari mõttes nagu sai juba varem öeldud, aga ka muusikaliselt lähenemisel, et ma arvan, me jõuame sinna selle nii-öelda tuumani just selle koha pealt, et kui Londoni orkester teeb kontserte ikkagi aastas väga palju ja tihtipeale on üleüldse Inglismaa orkestritele kombeks teha ainult paar proovi enne kahe kolme sürrealist kontserdite sarja, siis paratamatult see töö kvantiteet juba ka seab teatud võib-olla Limiteeringud just sellele, et kaua saadakse pühenduda teatud elementidele aga ühtlasi on konkurents kõrge ja sellest lähtuvalt mängivad kõik orkestrimuusikat väga hästi. Aga dirigent Valeri kerge, Valeri kerkib, on selline haruldane nähtus, et kui ma just mõtlesin korraks selle peale, et kui rääkida lihtsalt dirigeerimise aspektist, pidades silmas klassikalise sümfoonia esimest osa, siis klassikalisi dirigeerimise õpiku järgi võiks öelda, et on suhteliselt keeruline selle dirigendist midagi aru saada. Aga siis jah, ilma osa edasi, siis sai kohe selgeks, mille peal kogu see orkester töötab ja kuidas nende koostöö toimib, et dirigent tänava edasi ainult seda informatsiooni, mis on hädatarvilik, ehk siis orkester kogu aeg hoiab kogu seda asja koos ja nad kuulavad 11 väga hästi siis ütlesid, fookus ei ole visi dirigendile, vaid foksmuusikal ja, ja see ongi kõige tähtsam ja see ongi see fenomen, mis on eri kerge veel on ja ma olen teda näinud nii vini Muciferainis, Filharmoonikute ka, ja Rootsi raadio orkestriga Stockholmis. Töökogemused on kõik olnud sellised eredad ja erksad ja parasjagu müstilised. Et ega keegi täpselt kui ma olen küsinud orkestri muusikute käest, ei suudab öelda, et mida ta siis täpselt teeb, aga äärmiselt karismaatiline sünergia, mis temast tuleb ja seda võib näha siis, kui ta peab tõesti vajalikuks veel lisada orkestri loomulikule vulvitsevad energiale. Midagi omalt poolt siis tegelikult avaneb selle orkestri või selle kollektiivi näidatud parasjagu töötab tõeline potentsiaal. Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaeg 2008 2009 saab siin nüüd maikuus ümber, et oleks nüüd paras aeg vaadata, mis on selle hooaja jooksul toimunud, mis on sellised saavutused, millised on uued koostööd, mis on alguse saanud ja väsi ettekanded, et meil on siin klassikaraadio mikrofoni. Kas Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Andres Mida kokkuvõtteks öelda, see on olnud üks erakordselt huvitav ja tegus hooaeg ta on olnud huvitav just nimelt niisuguste uute alguste suhtes ja välissõitude suhtes. Just äsja oli meil suur pikk Ameerika turnee terve märtsikuu viibisime Ameerika Ühendriikides, andes seal 18 kontserti. Mitte vähem oluline ei ole tegelikult üks sügisene kontsert, mis toimus Verona festivalil. See oli festival, kus esinevad Euroopa absoluutset tipporkestrit ja, ja see, et me saime kutse sinna sellele festivalile. See on üks märk jälle ERSO edasiminekust ERSO arengust, et neid on arvatud sellesse liigasse, kus me praegu mängime täiesti. Kui seal Veronaski sai käidud sellised andaminiga nagu säärast Changi ja Olari LZ siis koostamist jätkata. Koostöös yangiga tõepoolest jätkub ja suur rõõm on jälle teatada, et ta tuleb septembri alguses uuesti Tallinnasse mängima, seekord siis mängib nendersoni. Viiulikontserti on meil ju Mendersoni aasta keskel, nii et me loodame teda edaspidigi Tallinnas näha. Järgmise hooaja plaanidest leiab selle teisigi maailmataseme viiuldajaid aga kui nüüd vaadata selle hooajaplaani kontserte, mis on toimunud, siis kas on ka dirigentide poole pealt tekkinud selliseid uusi väga innustavaid koost, mõtteid? On küll, no kõigepealt 2008 2009 hooaeg on olnud selles mõttes traditsiooniline, ikka on Nikolai Aleksejev ERSO peadirigent, ikka Järvi, ERSO kunstiline nõustaja ja Olari Elts, ERSO esimene külalisdirigent. Täpselt samas koosseisus alustame me ka järgmist hooaega 2009 2010. Ka siin on põnevaid inimesi käinud, ühtegi ta kindlasti tahaks välja tuua. Dmitri Slobodan juuk, kellega meil esimene koostöö oli oktoobri lõpus klaverifestivali, kus ta mängis orkestriteosena, mängis Stravinski Petruskat, mis oli minu meelest üks haruldaselt hea ettekanne ja me kutsusime ta kohe jaanuaris uuesti Herzat juhatama ja see korduvatest Bellioosi fantastilist sümfooniat ja tramseteist klaverikontserti Nikolai deme teinud kogu aeg, see on need dirigent, keda me kindlasti kindlasti tahame ERSO-s ikka ja jälle näha, sest see koostöö oli haruldaselt hea siin teisigi Pedro garneerida. Käis ERSO juhatamas. Ta on varem käinud mitmel korral löökpillisolistina ja salvestanud ja üks koostööd. Mul on väga hea meel, mis meil on tekkinud filharmoonia kammerkooriga ja nende praeguse peadirigendi Daniel Rossiga tegi ta meiega detsembrikuus Iisrael Egiptuses endale oratoorium. Siis esimese Laari kontsert oli Dannyl roissiga ja aprilli lõpus arvestasime temaga Frank Martini Kolgatat. Salvestasime seda teost plaadifirmale, harmoonia mundi ja sellele plaadist, selle ma panen väga suured lootused, sest minu meelest see sai erakordselt hea ja kvaliteetne, aga ka sellesse aastasse jääb ja üks välja tulnud plaat. Sellel aastal ilmus Arvo Pärdi In printsiipi ja see on praegusel hetk kell on väga kõrgeid reitinguid saamas, igal pool plaadi ajakirjades tuli ta ju välja alles paar kuud tagasi. Praegune vastu võtta tõotab juba väga suurt edu sellele plaadile. Võib-olla peaks esile tooma ka esiettekandeid. Kindlasti üks kõige olulisemaid oli Erkki-Sven Tüüri, ei ole kontserdi Eesti esiettekanne ja teine ettekanne maailmas ja sellel ei ole kontserdi pealkirjaga illumenaats ja selle puhul oli ERSO-ga üks selle teose tellijaks ja meil on veel tellimusi kavastama käest. Oktoobris saab Erkki-Sven Tüür 50, mida me tähistame tema autorikontserdiga ja kevadel on plaanis ette kanda tema kaheksas sümfoonia, mis on praegu tellimisel ja ja kirjutamisel, minu teada on käsil Ivari Ilja, 50. juubeli tähistamine minu meelest haruldaselt huvitav kontsert. Ivari ise mängib Brahmsi esimest klaverikontserti ja kaastegevad on tema õpilased Mihkel Poll, Sten Lassmann, Maksim Johan Randvere ja Jaan Kapp, nii et üks huvitav ja põnev klaveripidu. Peaksime rääkima kindlasti ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdist, kuigi hooaeg ise tegelikult ju juuningusel mingis mõttes jätkub. Eks see hooaja lõpp on alati niisugune tinglik asi natukene, sest siis kui see hooaeg läbi saab, kui me lõppkontserdil teeme, siis järgmisel nädalal läheb töö kohe edasi ja siis algab nii-öelda suvehooaeg. Talvehooaeg saab meil 22. mail läbi. Minu meelest on väga publikusõbralik kava nimelt Beethoveni seitsmes sümfoonia, Brahmsi viiulikontsert ja tore. Meil on, et publik saab jälle kuulata üht uut ja huvitavat solisti. Nimelt tuleb siia Barnabas keelemen Ungari viiuldaja. Ta on väga noor, ta ei ole veel maailmas väga-väga suurt karjääri teinud, aga igal pool, kus ta käib igal pool teda kutsutakse tagasi ja tore, et ta nüüd on Eestisse tulemas ja see on üks niisugune esineja, kes Eestis ei jää mitte ainukordseks. Ja need juunikuus võtab sümfooniaorkestri ette väikese Eesti turnee, võiks seda ju nii nimetada, et kontserdid toimuvad Tallinnast väljaspool. Tõepoolest on mitmele pool Eestis toimumas mitmed päris olulised kontserdid, olulised sündmused. Kõigepealt, viiendal juunil anname kontserdi Otepääl, mis on siis Eesti lipu 125. aastapäeva pidustustega seotud. Juuni keskel oleme me sureani festivalil ja siis peale jaanipäeva, aga tahame anda ühe kontserdi Vormsi saarel, kuhu ERSO mitte kunagi ei ole veel sattunud. Üldse on viimastel aastatel olnud, kui nii võib öelda, väike ERSO invasioon Eesti saartele, käisime mõned aastad tagasi Kihnus, siis varsti pärast seda käisime Saaremaal, kuhu ERSO ka ei olnud oma oma suure koosseisuga veel kunagi sattunud. Nüüd on siis Vormsi planeerime anda suure toreda kontserdi Paul Mägi juhtimisel ja ega plaanis on veel pelga teisedki saared Dane sattuda kant nendesse kohtadesse, kus me kunagi varem käinud ei ole ja anda kontsertidega sellele publikule, kes võib-olla ei olegi kunagi ERSO kontserdile sattunud, aga nii, et tahame minna neile lähedale ja pakkuda neile seda võimalust ja muusikaelamusi. Kõnes Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Andres Siitan klassikaraadio koduleheküljelt on võimalik järelkuulata Ivari Ilja 50.-le sünnipäevale pühendatud kontserti. Klassikaraadio eetris on otseülekanne Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdilt reedel, 22. mail algusega kell 19, kuid klassikaraadio avab oma mikrofonid Eesti riikliku sümfooniaorkestri suviste kontserdite aegu 31. mail Haapsalu Toomkirikus Mil kreegi päeva puhul kõlab setu sümfoonia ning juunikuus vahendame teieni otseülekanded Vormsilt ning Suure-Jaanist. Tuleva nädala kolmapäeval ja neljapäeval annab Eesti rahvusmeeskoor kaks kontserti nime all kevadised tserenaadid Eesti rahvusmeeskoor ja on Eestisse palutud juhatama Soome koorijuht Timo noaren palusingi dirigendile kommentaare selle kontserdi kohta, kuid esmalt küsisin, millised on Timo Noorase kokkupuuted Eestiga. Ma olen töötanud siin päris palju. 2000. aastal olin siin toimuva Eesti ja Soome ühise laulupeo Soome-poolne kunstiline juht. Selline osalemine andis mulle hea võimaluse õppida tundma laulupeotraditsiooni, mida ma väga imetlen, räägib Timo noorene. Olen töötanud paar korda varem ka Eesti filharmoonia kammerkooriga ja tunnen siin mitmeid kolleege, kes on külastanud külalisdirigentidega Soomes. Et aga Eesti rahvusmeeskooriga töötan esimest korda, kui tihe töögraafik maestro Ell neil aegadel on? Hetkel õpetan koorijuhtimist Sibeliuse akadeemias kirikumuusika osakonna tudengitele ja möödunud nädalal lõppesid meil seal kõik eksamid. Seega pärast sellist kiiret perioodi on hea keskenduda just eelolevale projektile. Juhataja on veel ka suurt 90 liikmelist Tampere filharmoonia kammerkoori son Tampere orkestriga koostööd tegev heatasemeline segakoor. Samuti laulab minu käe all projektikoolina tegutsev Soome kirikumuusikute koor. Need ongi minu kolm põhitööd, jumal, mis siis ikka ja jälle vahelduvad külalisdirigenditegevusega välismaalast. Missugused lood valis Timo noaränne kontserdi kavasse ja miks? Kui mulle esialgu see ettepanek rahvusmeeskoorikontsertideks tehti, küsisin rahvusmeeskoori mänedžer Indrek kumbergilt, et mida ta tahaks kavasse. Ainus asi, mida ta ütles, oli, et on kevad. Niisiis hakkasingi mõtlema asjadele, mis võiks seostuda meeskoori ja kevadega otsima serenaadi. Minu jaoks kerkis üles kolm märksõna. Laulmine ja naised ja enamus kontserdikavast hõlmadki neid teemasid. Eino Johani rauda vaaralt laulame näiteks serenaadi. Seadsin eesmärgiks küll kindlad teemad, kuid samas otsisin muusikat, mis oleks samaaegselt nii nõudlik kui heale. Toivo kuulajalt on kavas küll mõned joogi ja armastuslaulud kuid kuna kuulale on eeskätt iseloomulikult sügavad, isegi sünged teemad, nagu näiteks surm samamoodi rahvusromantilised tunded, siis tahtsin ka neid kontserdiprogrammi kaasa. Kontserdil kõlavad ka Eesti publikule ehk tundmatute heliloojate Nils Eric Fox tädi ja Maarten van ingel, hällilaulud. Nils-Erik fookstet oli soome rootsi helilooja, kes töötas 20. sajandi teisel poolel Soome raadio sümfooniaorkestri peadirigendina ja on seetõttu komponeerinud orkestrimuusikat. Foxtetil on ka hulgaliselt väga ilusaid ja isegi impressionistliku kooriteoseid, nii mees kui segakoorile. Need on justkui pildid, väikesed maalid. Maarten van hinge lühem on aga noor Belgia flaami helilooja, kellega ma tutvusin, kui juhatasin flaami raadio koori, kus ta siis laulab. Ingel andis mulle paar oma teost, mille seas juhtus olema ka kõne all olev valekontserdile suurepäraselt sobiv ja väga armas Lõuna-Aafrika joogilaul. Kuidas kirjeldab dirigent kontserdil ettekandele tulevat Andrus Kallastu uudist, teost vasar, mahetus, tumm? See oli minu mõte, et paluda Andrusel kirjutada üks lugu selleks kontserdiks. Tunneme Andrusega juba pikka aega, sest ta laulis raadio kammerkooris ja teadsin tema muusikat. Kui Andrus kuulis mu käest selle kontserditemaatikat ehk siis joogilaulud, kevad ja nii edasi siis välista ühestki Joseph Haydni teosest textus. Passon, vaheldus, tumm räägib sellest, kuidas vesi muudab su kõnevõimetuks. Ent kuidas vein paneb sind rääkima jällegi kõigest. Andrus võttis sellest tekstist ainult ühe lause. Vas seal majandus tumm ja komponeeris väga erilise loo. Pean tunnistama, et ma pole midagi sarnast varem pidanud juhatama. See lugu jaguneb 12-le häälele ning on kirja pandud graafiliselt. Ja kuigi teos sisaldab esmapilgul väga keerulisele näivaid rütme, siis tegelikult ei pea me neid kõiki ülitäpselt laulma. Rütmid on mõeldud pigem efekti saavutamiseks. Teose partituuris ei leidu ühtki kindlaks määratud helikõrgust, millest tulenevalt ei pea iroonia pärast muretsema. See on justkui laul, mis töötab ja mängib erinevate küladega mis kirjeldab tekk väga mitmel moel. Nagu helilooja ise ütleb, on see lugu ühest küljest nagu pur lesk ehk väga lõbus laul. Ent samas võib sellel olla hoopis sügavam sõnum. Vesi muudab ju kõnevõimetuks ka siis, kui laevad hukkuvad. Nõnda kõneles Eesti rahvusmeeskoorikontsertidest kevadise tserenaadid rahvusvaheliselt tuntud Soome koorijuht Timo noaranne. Sülgaja. Modernistliku muusika viljelemisega tuntuks saanud Pärnu ooper korraldab vokaalmuusikakontsertide sarja Viljandi Jaani kirik kuuekontsertklaveriostmise toetuseks. Üks kontsert tõrva kirik-kammersaalis on juba toimunud, tulekul on kontserdid täna õhtul algusega kell seitse Pärnu uue kunsti muuseumis ja teisipäeval Viljandi Jaani kirikus samuti algusega kell seitse. Pärnu ooperi eestvedaja Andrus Kallastu rääkis, miks sari ette võeti. Noh, see otsus oli tegelikult seotud sellega, et me oleme huvitatud, et, et ikkagi Eestis säiliksid ja tekiksid kõrgekvaliteedilised kontserdikohad ja see mõte nagu tekkis koostöös, kui me hakkasime seda kontserdi Viljandi Jaani kirikusse planeerima siis selle ettepanekuga tuligi välja tegelikult vist Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia haldusprorektor Tonio Tamra, kes tegi ettepaneku, et noh, et kas te ei tahaks ka selle protsessiga liituda. Sellega, nõus? Tõesti, Viljandi Jaani kirik on üks põnevamaid kontserdikohti Eestis. Nii nagu meil neid Pärnus on, nii nagu need on, on ka Tallinnas olemas, aga tõesti küll Eesti oleks olemas selline kontserdikohtade võrgustik. Kas on laatest ka mõnel teisel eesti kirikul, et heategevusliku korjanduse nendeni jõuad? No ma usun, et see sõltub ikkagi kogudusest endast, sest tegelikult klaver on juba füüsiliselt ostetud ja seisund praegu selline, et meil on tegelikult suurem osa rahast juba isegi makstud ja koos, et neil on kirikuõpetaja, seemnedal vestlesime, et see oli umbes pool miljonit, oli see summa ja neil on tegelikult umbes 100000 on praegu veel vaja kokku saada. Et see ei ole päris lõppenud, see asi ja 1000 tegelikult nad on ära maksnud, aga nad on lihtsalt võlgu nii-öelda kiriku koguduse siseselt ühele teisele projektile. Ma usun, et sedalaadi ettevõtmised on ikkagi esmajoones kiriku enda ja koguduse hakkamisest nagu sõltuvad, et, et see seda ei saanud nagu keegi kõrval taga ajada. Aga Viljandi Jaani kirik on minu meelest väga eriline, sest Ta kuulub nüüd ütleme selliste taastatud kirikute ritta ju Eestis, et mina mäletan seda 80.-te lõpus, ma olen seal isegi ise käinud, need Nõukogude jäänukeid sealt lammutamas, seal oli juurviljaladu ja seal oli mingi mööbliladu ja ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult see on väga põhjalikult renoveeritud, väga põhjalikult ajalooliselt läbi uuritud arheoloogilised välja kaevatud kirik. Et sellel on natukene sarnane ajalugu nagu Tartu Jaani kirikule, mis sa nüüd nagu võib-olla üks suuremaid projekte Eestis seda ladesse kontsertprogramm. Miks just selline valik? See valik on tegelikult nagu osa suuremast ideest tegeleda üldse modernistliku vokaalmuusikaga ja tuua eesti kuulajani teoseid, mis ei ole Eestis kunagi kõlanud või on kõlanud olnud siis ammu või on kõlanud osaliselt see on praegu pühendatud Uusini koolkonnale see kava, aga meil on plaan ka liikuda edasi ja tegeleda tarmustati koolkonnaga ja liikuda, aga sealt edasi ja praegu teemast selline ettepanekute voor, et me saatsime üle maailma laiali tegelikult palve heliloojatel teha ettepanekuid, hääl pluss elektroonika nagu seda tüüpi teoste väljapakkumiseks, et lihtsalt ettepaneku mõte on, et sedalaadi teoste puhul ei piisa ainult partituurid, et siin on oluline ka see, et tõesti on nagu helilooja kontseptsioon erinevad ise juures ja elektroonika on ka mingisugusel viisil kuidas öelda, selle juures saab olema kõigi spetsialist. Praegu need ootamine on 15, juuni on nagu selle tähtaega juba vaikselt tulevad pakkumised üle maailma, et näis, mis seal põnevat siis sealt koorub välja. Et noh, ühesõnaga selline mõte natukene nagu tegeleda ise ja tutvustada ka publikule modernistlikku, nüüdismuusikat, vokaalmuusikat. Kontsertidel kõlavad uus Viini koolkonna heliloojate Schönbergi, Bergi ja Weberni laulud, neid esitavad sopran Kai Kallastu ja pianist Jorma Toots. Kõigile modernistliku vokaalmuusika kontsertidele on sissepääs tasuta. Viljandi Jaani kiriku uue kontsertklaveriostmise toetuseks saab teha annetuse kiriku korjanduskasti või Viljandi Jaani koguduse arveldusarvele heligajale Pärnust Ülle Hallik. Esmaspäeval algab Tartus kontserdisari, mille alapealkirjaks on tulevikumuusikud ja selle kontserdi ja eestvedajaks on Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool. Mida see kontserdisari endast kujutab, seda tutvustab produtsent Merle Kollom. Nii nagu see kontserdisarja pealkiri juba isegi ütleb, et on tegemist tulevikku, muusikutega, mõni on mõelnud tulevikumuusikat, mis ulmeline asi see on, kuigi meil on väga ulmeline plakat kallev valitseja kujunduses tulnud, aga mõeldud on siis seda, et need, kes on tänaseks noored õppijad, on tulevikus kindlasti nii mõnigi neist tuntud muusik laval, kelle muu heaks me siis seal koolis töötame, kui selle heaks, et need noored muusikud, kes täna õpivad, et neil oleks ka tulevikus väljundit ja seepärast on ka Elleri kooli kontserttegevus äärmiselt vilgas tulevikumuusikud on siis neljast suuremast festivalist või kontserdisarjast viimane, mis lõpetab siis õppeaasta ja selle raames toimub neli suurepärast kontserti. Selle kontserdisarja esinejad on ka valitud ühe konkursi kaudu osaliselt, et oli siis eelkonkurss, kes pääsevad eelkõige esinema sümfooniaorkestriga, mis on kindlasti õppivale noorele muusikule väga suur ja meeldiv kogemus ja kõige suurem kontsert neist neljast ongi 18. mail kell kuus õhtul Tartu Ülikooli aulas, kus esinevad siis eelkonkursilt välja valitud noored muusikud, nagu näiteks tšellist Paul-Gunnar Loorand, sopran, Carolys Kaljuste, pianist Mari Visnapuu, viiuldaja Kristi Timma, sopran Maria Leppoja, trompetis Mihkel Kallip, pianist Kirke Karja, bariton Tamar Nugis, pianist Grete Jädal, trombonis Toomas vana pianist Maila Laidna ja marimbal Tiit Joamets ja nemad esinevad siis Eller sümfonietta orkestriga, mida dirigeerib Lilian Kaiv. Millist muusikat noored esmaspäeval esimesel kontserdil esitavad tegemist loomulikult klassikalise muusika kontserdiga, kus võib kuulata Haydnit, grusiinid, Mozartit, Bruchi Verdid, aga on ka näiteks listis krabinja Gründali muusikat. See oli kontserdi sarja avakontsert 18. mail kell 18 Tartu Ülikooli aulas, aga veel on selle sarja raames kolm kontserti. 20. mail toimub kell kolm päeval Tartu linnamuuseumis kontsert, kus esinevad Ursula tšello, saksofoni klassi õpilased Elena ostsipova kitarriklassi õpilased. Kaastegevad on ka Merile liiv, vokaal ja õpetaja Anneli Kuusk. Flöötideni plokkflööti del ja see on üks hiiglama põneva repertuaariga kontsert, kellel vähegi on keskpäeval võimalus linnamuuseumis kell kolm läbi astuda, soovitan kindlasti, sest ettekandele tuleb näit. Eks just sellised siiski meie keskmisele kuulajale küllalt vähe repertuaaris olnud teosed või vähe mängitud tehas nagu Peeter Vanonna kristalsed unistused sopran profonileja klaverile, Raymond Kalloa Moonburni kuus muusikalist etüüdi Alt saksofoni klaverile, aga ka näiteks Edison Denišovi, Claude Debussy muusikat käituralde, need on kõige autorid, mida meil väga tihti ei mängita ja seda kõike tänu Ursula tšellole, kes on õppinud Prantsusmaal ja on kaasaegse muusikaga väga hästi kursis ja teeb ise ka kaasa, siis saksofonikvartett jättis, mis seal üles astub ja kitarriosakonna repertuaaris on siis Bachi soori, glooria, pärnambuko muusika, ehk siis muusikat barokist kaasajani, kaasa arvatud Ladina-Ameerika. Argentiina autorite looming. 21. mail on jällegi Tartu Ülikooli aulas kell kuus õhtul tulevikumuusikud kammerkontsert, kus esinevad siis solistid. Kammeransamblid kaastegevaks on Eller brass, mida juhendab õpetaja Priit son. Kavas on Mozarti kil moondi Kuulo ja Lemba muusika ja viimaseks suuremaks Elleri kooli avalikuks kontserdiks jääb siis selles sarjas 22. mail jällegi ülikooli aulas toimuv kontsert, mis algab kell viis õhtul. Seal osalevad valdavalt noorteosakonna solistid, kaastegev on Elleri mudilaskoor, mida juhatab Terje Heido-Rosenberg. Kaastegev on ka Kammerorkester Lilian Kaivi dirigeerimisel ja kavas oma sne preevale Zaitsidele, mani, Hainive valdi ja mitmete teiste autoritega looming. Ka sellel kontserdil osalevad orkestriga Need solistid, kes olid siis noorteosakonnast välja valitud eelkonkursil, aga ka mitmed teised tublid noorteosakonna noored muusikud. Kui palju neid noori muusikuid, et võib selle sarja raames üldse üles astuda, kontserdilaval, kui me räägime ka teeb kaasakoor ja orkester, siis me võime 100-st muusikust rääkida nii, et igavesti uhke tulevikumuusikute kontserdisari. Informatsiooni saab Tartu muusikakooli koduleheküljelt VVV punkt TMK poee, aga kindlasti ka kultuuriaknast. Samuti on väljas plakatid jagada Postimehes ja suures Postimehes. Kontserti veergudest leiab nende kontserdite kohta piisavalt reklaami ja kindlasti paljudele on veel väga meeldivaks uudiseks see kõik need ilusad kontserdid on kuulajale tasuta, nii et tere tulemast kõigile, kellel on aega külastada tulevikumuusikute kontserte ajavahemikus 18.-st 22. mai nii Tartu Ülikooli aulas ja Tartu linnamuuseumis. Aitäh Merle Kollom. Selle intervjuu eest ja ilusat muusikalist kevadet. Pärnu Endlas käivad ooperiproovid koostöös rahvusvahelist Klaudia Taevi nimelist noorte lauljate konkurssi korraldava promfestiga on esmakordselt Eestis lavale jõudmas sülmassene ooper Thaiis. Seda lavastab Mai Murdmaa. Endla teater ja promfest on viimasel kolmel paaritu arvuga aasta kevadel toonud välja ühise originaal ooperiproduktsiooni. Tais on selles reas neljas. Meenutuseks, et aastal 2003 lavastas Linnar Priimägi Verdi Rigolettot. 2005. aastal tõi Mati Unt oma viimaseks jäänud lavastusena Endlas välja Rubensteini deemoni. Kaks aastat tagasi jõudis vaatajate ette aga Marko Matvere lavastuses Bizee Karmen. Igal ooperiaastal toimub ka noorte lauljate konkurss, mille võitjad pälvivad lisaks rahalisele preemiale võimaluse särada järgmises ooperis. Tänavu on laval koguni kolm eelmisel konkursil premeeritud nimiosa laulab Venemaa sopran Veronika Diojeva. Lisaks temale on laval hilja sild Žukov Valgevenest ja meie Oliver Kuusik. Masseni kirjutas Daisy Ameerika sopranile Sybil Sandersonile ning see on saanud kuulsaks kui imekaunis, ent tüli raske roll, mis nõuab esitajalt erakordset andekust. See on ka põhjus, miks seda ooperit niivõrd harva lavale tuuakse. Tuntud primadonnad Estan viimati nimirolli laulnud Renee Fleming. Ooperilugu põhineb anatul France'i tuntud romaanil ja jutustab mungast, kes on otsustanud päästa kauni kurtisaan näitlejannad haisi, tuues ta ristiusu juurde. Lõpuks pöördubki ta ees jumala poole, ent tolleks hetkeks on munk mõistnud, et tema kinnismõttel on hoopis ilmalikumalt põhjused. Taandhaise armunud. Ooperi muusika balantseerib religioosse ja erootilise piiril. Teisest vaatusest pärineb kuulus meditatsioon erakordselt kauni viiulisoologa, mida kuuleb tihti ka Kontsertettekandes. See meditatsioon, kõlas Saara Changi ettekandes Taisist Endla laval rääkis lähemalt ooperiprodutsent Erki Pehk, miks just selline? Ma kujutan ette, tooper täis, ütleb vähestele eesti vaatajatele midagi, järelikult ongi väga hea valik. Ei ole mõtet teha järjekordset raviaatud Carmenit, mida eesti rahvas küll ja küll näinud on. Tõsise ooper tuleb esmaettekandes üldse Eestis, seda pole varem mängitud. Jah, selline uus pärl. Miks just see ooper on muidugi teine põhjus ka olemas. Ooperi peaosalised on kõik eelmise Klaudia Taevi konkursi võitjad. Siis nagu traditsiooniks on kujunenud just võitjate pärast tehakse järgmine ooperietendus. Ja need kolm peaosalist sobivad ideaalselt nendesse rollidesse, mis sellel ooperil peaosalistele pakkuda on. Teadupärast on see ooper. Ka maailmas suhteliselt vähe mängitud eeskätt sellepärast, et teisi roll olevat väga raske kanda lauljale. No vot, aga nüüd meil on olemas ideaalne Thaiis, kes on oma eksootilises väljanägemisest, temperamendi sensuaalsuses täpselt see, kes ta is rollina olema peab ja, ja häälised sobib see ideaalselt sellele tüdrukule. Nii et miks mitte teha siis mootoril, kui meil on olemas osatäitja, kes selleks suurepäraselt sobib. Ooperit on läbi aegade saatnud skandaalid Erki Pehk Miks need skandaalid on olnud, et seal oleks olnud ajaloos erinevad põhjused kas on seal siis alasti naine, Soprano, laulad alasti või on tantsijad, et rootikatensi ja selle ooperi külge põimitud tõesti väga palju ja tänu sellele ongi jäänud selline arvamus, et see on kohutavalt erootiline ooper? See on eelkõige selline sensuaalne ooper, et seal ei ole mitte midagi sellist meeletut seksistliku. Et minu jaoks on ta pigem selline psühholoogiline draama. Et ta on tegelikult üks väga ilus armastuslugu, natuke teistsugune, kui on tavaline, on selline, et oo, et mulle meeldib Mariasklemendi piiri. Et sellepärast ma ei pea teda üldse mitte mingisuguseks selliseks seksi ooperis, nagu selline kumu käib, tegelikult ta seda ei ole, see on lihtsalt olnud lavastuslikult elemendid, mille järgi on hakatud seda ooperit niiviisi tundma. Treisi esietendus on Endlas 22. mail, kokku antakse sellega viis etendust Pärnus ja üks Tallinnas, Vene teatris, heligajale Pärnust Ülle Hallik kaja. Klassikaraadio stuudios on need dirigent Andres Mustonen. Alguses saalid pika perioodi vältel Jerevanis ja tegutsesid sealsel Kiieganšeeli festivalil, mis toimus siis Vilnius Euroopa kultuuripealinn raames ja seda festivali aitas siis organiseerida ka rahvusvaheline pool 21. sajandi perspektiivid ja kohal olid seal tõesti nii-öelda maailmakuulsate interpreetide plejaad kõlaski, jagancheli looming ja tahakski küsida, et kuidas sina selle festivaliga oled seotud kas ainult nagu interpreedi poole pealt või aitasid saga seda kava kokku panna? Mul on selle 21. sajandi perspektiiv festivaliga juba mitmes kogemus, aasta tagasi olin ma tegev Christoph Penderetski festivali samasugune festival. See on üks täiesti uskumatu organisatsioon, mis korraldab Jerevanis iga aasta ühele elavale heliloojale festivali on olnud Ronjunkhid, linn, kas siis toob endale retski. Nüüd oli kiirgandželi ja järgmine aasta toimub Sophie tuulina festival ja selle kortse tekkinud päevade olin mina nagu selleks kunstiliseks kuraatoriks. Ma valisin kõik lood ja ma valisin kaevik, interpreedid nites oli täielikult nagu minu vastutada. Et mis, mis seal toimus ja me esitasime kaheksa teost kaheksast suurteost. Kes vähegi Kiiegantšeri muusikat tunneb, siis seal ei ole viieminutilisi lugusid, need on kõik umbes niuksed, pooletunnised või kolmveerandtunnised, lood alates liturgiast, Styksist, saelans, poleer ja kõik, kõik need teosed. Me kandsime, mis kiire on viimasena rajal on kirjutanud. Nii et see oli tohutu tähelepanu, meie olime kontaktis ja ümbritsetud väga suurte armeenia heliloojate kruusiljujatega kunstnikutega, poliitikutega. Keenia president Charles Jaan oli meie juures kultuuriminister televisioonid või see oli uskumatu tähelepanu, mis oli gruusia heliloojale pühendatud. Ja muide, Armeenia ja Gruusia suhted ei ole mitte väga otseselt, seal on väga palju problemaatilisi punkte. See oli ka kultuurpoliitiliselt väga oluline ja väga suur samm Armeenia poolt. Nii sa nüüd mainisid, et ka interpreetide valikus oli sul oma sõna sekka öelda, et just valida välja sellised kooslused sellised muusikud ja kunstnikuhinged, kes suudavad Kiieganšeeli muusika olemust kõige paremini kuulajani. Ja kui me räägimegi jaganud Tšiilis, siis seostub ta alati teatud inimestega kiirganžeenenud instrumentalist interpreeditiks on Gidon Kremer ja dirigendiks olen mina pärast džungachitse surma, mis oli temale väga suur lein ja ta ütles, et, et saastusid kohe sellele kohale ja viid minu muusika veel suuremaks ja laiemaks. Jääd sa dirigeerid minu muusikat, need on need Kiia sõnad nii nagu enda muusikat ja see on saanud sinu muusikaks. Need on kõige meeldivamad sõnad, mis ma olen kuulnud, sellepärast et eriliselt demokraatlik helilooja annab interpredile väga suured vabadused, annab avada interpreedi. See on mulle väga lähedane. Järelikult see koostöö on väga tugev. Gidon Kremer iga me alustasime festivali saelanspreieriga, mis oli kirjutatud Gidon Kremer 60.-ks sünnipäevaks, jaamuslizzafrozdropovitši 80.-ks sünnipäevaks, aga mida Rostropovis ei kuulnud? Niersonil kahele meile pühendatud kunst, just mõni kuue ennem lahkus meie hulgast ning Gidon Kremer mängis Sailans Premieri son viiulile, vibrofonilejad tšellole ja ta mängis selle Kiedre Pirvenowska, aitäh. See on leedu tšellist ning Maksim. Arranžeerija helilooja ja väga suur koostöö ja muusika partne praegugi don kreemeriga niides, sealt hakkas esimene kontsert peale avakontsert väga pidulikult kõrgel professionaalsel tasemel. Ja teine interpreet, kes oli samal ajal seal, kes on palju kiievi, Mihhaili muusikat mänginud Maximrusanov Londonist ja tema mängis siis liturgiat. Liturgiat on siin mänginud Daniel Räskin erzoga umbes üks kümmekond aastat tagasi, nii et see teos on siin siin kõlanud kõigini teised teosed üritanud Eestis mängida Nissani eks kontraariot koos Maksim vingeroviga ning kuu aega tagasi, aga mis selle tšekiga kõige viimast teost pruukinud Shanud lõhutud laul, mis oli pühendatud Lilljööljepačhiilile ja, ja siin ongi nüüd, eks, väga huvitav protsess toimunud ja väga teoseid kohe nagu minu kätte edasi anda, aga mina ei saa temalt tellida, siis mul ei ole selliseid tellijaid, aga nii maailmas leidub igalt poolt. Ja kui need teosed on kirjutanud, siis nad jõuavad kohe minu kätte. Nii, mina viin neid maailmas nagu edasi. Väga paljudesse kohtadesse ma väga palju mänginud, dirigeerinud Kiyagandschelli muusikat, muidugi teisi kaasaegse ka just kuube, tulinad ja Penderetski, aga just Kiyagantseenid lõpukontserdil oli tiks, mis on kõlanud meil siin juuribašmee tihka koos. See on teine interpreet, kes on aastakümneid kiirgantseeni muusikat mänginud, aga see nüüd seatud suurele segakoorile ja sümfooniaorkestrile ja viiulile ja ma pean ütlema seda, et sellist elamust ei ole mina koostöös veel saanud iialgi, kuigi tonkreemeriga selle teosega Sticsi ettekandes see oli täiesti maagiline ja müstiline olek, me olime mõlemad kuskil seitsmendas taevas selle teosega ja see tohutu armastus, mis seal looga tekkis kõikide vahel, kui me esitame näiteks terve kontsert kaasa helinevadki muusikat ja filharmoonia saal 1800 inimest kuulab Kiyagantšili muusikat kaks ja pool tundi ja ta kuulab seda ka järgmine päev ja veel järgmine päev siis järelikult seal on pandud mingid hoovad käima, et inimesed sinna tulevad, inimesed tahavad tulla, sest kedagi lõpuks sundida ei saa, aga ta jõuab inimesteni. Aga see on muidugi niisugune huvitav koostöö ministeeriumite poliitikutega, ärimeestega, rahvusvaheliste organisatsioonidega väga palju sõitnud inimesi sinna Eelm mänguks festivalile oli Mariinski teatri külaskäik Valeri kerge viga, mis olid kaks päeva ennem ja ma olin juba seal, kus oli mammut, sümfooniakontsert, nii üteldi rikkus, mis, mis kontsentreerus sellel nädala peale see oli nii tohutult suur, et uskumatu mõelda, et see oli nagu selles maailmas. Ma ei koge Eestis kunagi sellist intensiivsust ega kontsentratsiooni, aga täpselt aasta pärast olemas samuti kunstiliseks juhiks Sophia ku poidu linnafestivalile, siis tulevad ettekandele viiulikontserdid ohvertoorium, sinna tuleb Krootsche seitse sõna- ja lõpu viimaseks teoseks tuleb juba ka Eestis ette kantud. Ja huvitaks loomulikult ka see, et kui kandscheeli muusika kõlab sinu terrigeerimisele osalemisel laias maailmas, siis millal Eesti publik saaks kuulata taas korda Kiieganšeeli muusikat Eestis? No eesti publikut austatakse ühe väga olulise sammuna ja antakse suur võimalus selgelt praegu uue teose Beethoveni üheksanda sümfoonia, aga aga minu käes on juba tema käsikiri, sellegi teose käsikiri ja see teoskale barokkfestivali lõppkontserdil 10. veebruaril Tallinnas aastal 2010 Leaksin toominus kontserdil ja kuna see on Tiksid dominust tekst kiirgantsilitsee lõpetab barokkpäevade lõppkontserdil. Kuigi mõni hooaja lõppkontsert on juba toimunud ja muide tänagi lõpetab Pärnu kontserdimaja hooaja Ivari Ilja juubelikontserdiga, mille me eile Estonia kontserdisaalist oma kuulajaile vahendasime, jätkub kontserdielu täie hooga. Näiteks Tallinna publik on täna rikkaliku valiku ees, kas minna kell neli laval väravatorni kuulama Hortus muusikuse kava, laulud templis, kirikus ja lossis või samal ajal seal hoopis metodisti kirikusse Helsingi Ülikooli sümfooniaorkestrit kuulama, mida juhatab noor Eesti dirigent Mikk murdve. Kavas Schuberti seitsmes sümfoonia, Ronja loo Hispaania sümfoonia ja Sibeliuse seitsmes sümfoonia. Läbi aastate on seal orkestri peadirigendina alustanud oma karjääri väljapaistev plejaad Soome dirigent Leif Kerstame Sabekas, Halonen, Johns toorkoords, Mikk Murdvee on orkestri peadirigent sügisest 2007. Ja kell neli päeval toimub täna samaaegselt kaks kontserti meederi saalis esinevad Indrek Vau, Madis Metsamart ja Ralf Taal. Niguliste kirikus toimub aga Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarja akadeemiline kammermuusika kontsert, kus Ulla Krigul esitab kaasaegset eesti ja läti heliloojate orelimuusikat. Täna õhtul kell kaheksa algab aga lauluväljaku klaassaalis selle hooaja viimane päikeseloojangut sarja kontsert, kus seekord esinevad koos Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ja Jyvaskyla konservad tooriumi õpilased. Eesti filharmoonia kammerkoor esineb täna aga pikkade traditsioonide kassowitzingeni festivalil Saksamaal kontserdiga. Taas on olulisel kohal eesti autorite looming. Ettekandele tulevad Arvo Pärdi seitsemagniifikat antifooni ja Galina Grigorjeva natuuremorf. Esitletakse ka frantmateni missa kahele koorile ning Felix nendelt soni 200. sünniaastapäeva puhul kahte psalmi oopus 78 koori juhatada Taaniel Ross. Selline sai tänane 16. mai helikoja saatele tegid kaastööd Lembi Mets, Risto Joost, Mirjam Mändla, Ülle Hallik, Hedvig Lätt ja Annika Kuuda. Saate mängis kokku helioperaator Katrin maadik ja toimetas Kersti Inno. Aitäh kuulamast ja kena nädalavahetust teile. Helga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis stiilis abi vanaemal teile sobival ajal.