Tere, mina olen Anu Allas. Andrus trussarite kulutas konstanc täier ja ilmselt ei pääseme järgneva poole aasta jooksul kuidagi mööda kuumust, mis varsti valmis saab ja avab oma uksed külastajatele tõenäoliselt järgmise aasta veebruaris. Mõtlesime, et kuna tervet kumu korraga käsitleda ja lahti rääkida on suhteliselt võimatu siis me võtame ükshaaval ette erinevad teemad. Ja alustame seekord haridusest, kunstiharidusest ja kumu tulevasest muuseumikoolist. Mis põhineb siis praegusel Eesti kunstimuuseumihariduskeskuse ja räägime sellest kunstimuuseumihariduskeskusest? Anu Purre ja Piret Cruzendiga. Mis asutus see on, mida te üldse esindate, mis põhimõttelisi rühmitus nagu koos seisab, see hariduskeskus? Tegelikult me oleme kumu hariduskeskus ja see nimi juba ütlebki, et asudes veel mitte KUMUs tegelikult töötame ega kumu kunstimuuseumi heaks. Räägime kõigepealt sellest, mida te praegu teete, see tähendab, te töötate selle eesmärgi nimel, et varsti kolida kumusse ja alustada seal siis millega. Tegelikult me jätkame sama tööd nagu kunstimuuseum on teinud aastaid. Haridustöö tähendab eeskätt seda, et me valmistame kunstimuuseumis ette haridusprogramme hästi erinevatele sihtgruppidele, kellele alates lasteaialastest kuni täiskasvanuteni välja. Ja, ja see on põnev teema, sest sihtgrupp on palju kogu Eesti ühiskond tegelikult teda võiks jagada erinevateks sihtgruppideks, keda mendurd ootame ja ma arvan, et kumu on just see koht, kus on meil suurepärane võimalus hakata sellega veel niimoodi detailsemalt tööle ja ja nad leiavad meid üles, sest me otsime nad üles. Aga natuke täpsemalt see on ilusat loomulikult, et kogu ühiskonda püüame haarata ja hõlmata, tegelikult päris nii see ilmselt ei lähe, kes need põhilised sihtgruppideni ta loomulikult on, põhinesid grupiga lapsed ja noored sellepärast et, et need on tulevane publik ja nendega on ka väga huvitav tööd teha ja nendega me töötame ikkagi ka läbi lasteasutuste lasteaedade ja läbi koolide. Aga täiskasvanud, jõulud liha või kui ma küll ei usu, et nad kadunud liha on hästi reforme, kuidas täiskasvanud muuseumisse tuua? Traditsiooniliselt me ju teame, et meil on praegu haridussaade, et kõik see, millega muuseum on läbi aegade tegelenud viinud läbi loenguid, ekskursioone, see on ju ka tegelikult haridustegevus, milles osalevad täiskasvanud inimesed. Aga kindlasti on meie kuulajate hulgas inimesi, kes võib-olla pole selle muuseumiharidusega mingit kokkupuudet meil, võib-olla see siis nimetaksin, mis need täpselt konkreetsed vormid on, kuidas inimesi harida ja enda juurde tooted tähendab, loeng. Ekskursioonid ma aitasin seal sõna välja, sihukene, kohmakas sõna võib-olla ka paremat ei ole, see on kunstiharidusprogramm, muuseume, kunstiharidusprogramm, kunstiharidusprogramm on nüüd tegelikult sugune hästi konkreetne vorm. Kõigepealt, kui ma üldse hakkama selle peale mõtle, mõtleme nende inimeste peale, keda me sellele kutsume, kui vanad nad on. On nad lasteaialapsed, on nad gümnaasiumi noored, on nad erivajadustega inimesed, me lähtume eeskätt nagu nendest ja kunstiharidust programinaadi, oma eesmärk, ta keskendub mingile teemale ja siis see teema aitab meil siis avada just neid probleeme, mida me siis peame vajalikuks. Ja muuseumis ei ole ju raske leida tohutult põnevaid teemasid, sest me oleme ju originaalide keskel ja ja sealt me leiame ka alati selle teose või teosed, mis saavad siis selle programmi põhjaks. Selleks, et teema jõuaks sihtgrupini, ongi vaja metoodiku tööd. Mina seal oleme just, aga minu ametinimetus, ees- on meil kunstnik, metoodik, mis tähendab, et see lähtub nagu kunsti õpetamisest ja sellel on omad väga mitmed meetodid. Ja tegelikult ekskursioon on üks meetod, see, mida on läbi aegade kogu aeg muuseumis kasutatud, see on lihtsalt üks meetoditest. Ekskursioon või loeng, aga me leiame nagu selliseid atraktiivseid vorme, kuidas nagu sihtgrupile lahe oli, eesmärk on ju tegelikult selles, kui me kutsume gruppi muuseumisse, et ta ei oleks passiivne, et ta võimalikult aktiivselt saaks programmis osaleda. Ja siis selle tulemusena sõltub, mida me eesmärgiks seame, saab ta ise ka elamuse, saab kindlasti teadmisi alati see didaktika, neid, mis peab nagu varjatud vormis kogu aeg kuskil olemas olema, et tal seal nüüd mitte ühtegi hetke igav ei hakkaks, olgu ta siis täiskasvanu või laps. Aga mida te siis õpetajate kunsti tajuma kunsti tegema või kunstiajaloolane? Tegelikult kõike üks olulisi asju, mis sellise haridus Romi puhul on, et võib-olla me aitame nii-öelda kunstimõistmistega, et jah, et me nagu tõlgim ja ka, et see on nagu selles mõttes hästi erinev kunstiteaduslikust lähenemisest. Et noh, need meetodid on nii teised, et ei tüüta inimesi arvudega. Ei see ongi eesmärk, et kui seda vaja läheb, siis on see jälle üks, teine meetod või vorm. Aga ikka seesama jutt, kas see külastaja või see laps või noor või täiskasvanu, kes nagu selles programmis osaleb, ei taju tegelikult seda, et ta õpib. Isegi siis, kui me ütleme, aastaarv üritama mingit süsteemi luua tema jaoks isegi õpetaja ta sinna toob ta justkui peaks nagu seal muuseumis ära unustama, et ta seal õpib, et ta tuleb nagu, kas läbi mängu või läbi sellise seisundi, et tal tõesti tekib huvi millegi vastu või, või ta saab mingeid kogemusi. Et ta tegelikult endale teadvusta, et ta õppis pargis ja tegelikult telejäävad meelde need ja need asjad ja need tulevad alati tunni lõpus isegi välja, et tõepoolest ta teab neid asju, aga ta ei ole pidanud Crumpikuteid salvestama. Sellest võib siis aru saada, et nüüdisaegne muuseumimudel on siis pigem selline meelelahutusasutus, mitte siis haridusasutus või. Mitte päris, sest me ei saa kunagi nüüd mingid joonud Lõmmatlikud all, et meil on nagu just see, et peame balansseerima jah, selle piiri peal, et et meil ei oleks ainult Sefanja kaasaegne muuseum ei saa olla nii akadeemiline asutus, mille järgi nagu inimesed peavad ennast tohutult kohandama ja tohutute raskustega selle läbima, et loomulikult me ju tuleme vastu ja, ja selleks ongi need meetodid, et, et see oleks võimalikult vaba, nauditav kindlasti ei tohiks ta olla populistlik, aga jah, muuseum jääb ikka igale muuseumiks oma professionaalne tase ja, ja see peab olema ka sellest metoodikast, mida me kasutame. Kumb tee siis nagu äärmustest rääkides oleks muuseumi jaoks halvem variant, kas see, kui muuseum kaldub oma haridusprogrammides, siis kõrgkultuuri poole jääd rahvale kaugeks või siis teine äärmus, et te lähete nagu laadapalagani? Mõlemad on halvad, et kindlasti on aegu, kus muuseum nii nagu on vaja, võib-olla natuke on rõhuasetus paratamatult selles suunas, et tulla nagu rohkem vastu publikule ja ja võib-olla mingeid inimeste gruppe me saamegi kutsuda või teha ennast üldse märgatavaks läbi sellise meelelahutusliku külje. Ja see on siis see viis, mis tuleb ilmselt kumu avamisega esile selgelt, sest te peate tõestama inimestele, et see maja, mis maksis palju raha, ei ole. Absoluutselt, ja, ja kindlasti on need inimeste gruppe, et nad tuleks sinna lähedale, on vaja leida ka neid atraktsioone. Aga akadeemiline suund, tasand ei kao mitte iialgi, loomulikult muuseumi kurasse. Hindame tegelikult seda kõrgelt, et me ei taha seda kuidagi lahjendada ja teeme kunstiteadlastega hästi palju koostööd, see ongi muuseumi trumpe tugevused, need häda on koos seal ja et see on nagu meie koht Liilasti ka täitsa rõhutaks, et me kindlasti ei lähe ainult selle palagani peale. Kui rääkida nüüd sellest tulevasest kumu kunstikoolist, räägiksin nendest programmidest, kus teil kogemus on juba olemas, mis on tegelikult juba toimuvad, käivitunud ja mida on võimalik kirjeldada siis, et näiteks seoses kunstimuuseum kolib ürituste sarjaga, kuulsin, mine, et toimuvad sellised haridusprogrammid nimega ja õpetab suurt, mida see siis tähendab, kes on see väike ja kes on see suur? See ongi kunstimuuseum, kolib kampaania, esimese nädala ürituste sari, kõik päevad esmaspäevast pühapäevani, iga õhtu kell kuus algusega tulge vaatama, kuidas väike suurte jätab. Siis on meil täiesti konkreetsed väikesed ja need ongi 90 aasta vanused lapsed Tallinna erinevatest koolidest. Nad on vabatahtlikult olnud veider kuidagi, nad on tulnud nii vabatahtlikult kui üldse olla võib, sellepärast et me pidime piirama nende laste hulka. Et soov tulla muuseumisse on hästi suur, sest lastel on oma roll selle programmi raames. Nemad on nimelt selle programmi pildijuhid. Ja tähendab ka seda, et see laps 90 aasta vanune laps tuleb muuseumisse. Meil on praegu Eesti kunstiklassika väljapanek rüütelkonna hoones, kus programm läbi viiakse ja laps, kes tihti on seal esimest korda oma elus, kõnnib ringi piltide skulptuuride vahel ja valib endale selle teel, mis talle mingil põhjusel kõige rohkem meeldib. Milles ta ise arvab, ta tahaks sellest rääkida. Ja see ongi tegelikult see, mis on selle programmi sihukene alus, mida ma ei taha nagu muud. Et laps räägib täpselt seda, mida, nagu tema tunneb, mida tema Takaalikuks pildi kohta öelda. Suur ja nüüd erinevaid, tegelikult nagu võtab lapsed selle jutu üle Eesti kunstimuuseumi kunstiteadlane, kellel on sellesama töökohta kahtlemata oma lugu ja ta pärast lapse lugu, lapse jutustust räägib samast pildist. Isan täiskasvanud publik, võib-olla ka noored. Ja kogu mõte on ikka selles, et tegelikult selle programmi raames tekivad inimeste vahel hästi vabas vormis vestluse dialoogid, sest kuna laps avab, siis ta võtab väga palju maha nagu neid pingeid, mis tihtipeale tekivad, kui me kuuleme, mida tegelikult üks pilt endas kannab. Kui palju peab teadma sellest üldse rääkida, tekib täpselt see tunne, et sa julged oma arvamust avaldada. Soojendab nagu ületeadlase juttu ja siis on nagu kõigil juba hästi kerge olla ja vastates ja sellele ka keppida, siis on väike või suur, et minu arust nagu seal tekibki täpselt see osade vahetus, see ümberpööratud mudel. Ja sel hetkel tunneb end üsna suurelt ja muidugi tore sõnade õpetab. Provokatsioonina mõjub, et mis õpetamine üleüldse tihtipeale on, aga me panime selle sõna just nagu sellesse pealkirja täiesti teadlikult sisse. Nüüd ma ütlen, õpetaja nohja, et õpetaja roll ei ole õpetada, võib panna see õppija õpetlikest olukordades nagu klassik ütleb, juhatada meelelävele. Väike õpetab suurt, on tõepoolest selline projekt, mida me oleme enne ka kasutanud ja mida saab alati. Mudelina jätkates on uued lapsed, uued pildid, uus publik, et see on selles mõttes selline võib-olla nagu vabaprogramm. Aga tänasele äike õpetaks suurt programmi veel mingeid konkreetseid näiteid, et hästi selgelt saaks aru, mis toimub. Tegelikult meil on hästi edukaid projekte, ei olnud üks kindlasti, mida võiks tagantjärgi veel täiesti rääkida, oli briti popi näitus. See oli nüüd selline mudel, et valmistasime ette neile kohapealset töölehed millega nad said iseseisvalt töötada ja mõtlesime, et sellele võiks järgneda konkurss. Konkurss teemal tarbimine ja määrasime ära siis formaadi. Esiteks ela formaadimisele visuaalne formaat ja teiseks sellesisulise formaadi ja vaatasime, et mis sellest siis saab. Ja see näitas meile, kui palju nad seal iseseisvalt õppisid. Esiteks sisuliselt, kui palju nad iseseisvalt õppisid ja pärast siis see visuaalne, see visuaalne tulemus, et see näitas nüüd kuidas praktiliselt sellest aru said, mis asi see popkunst on ja milline oli selle visuaalsuse? Tegelikult see, millest sa räägid, sa võib-olla mitte nii traditsiooniline kunstiharidusprogramm sihuke hästi traditsiooniline mudel on ikkagi see, mis toimub muuseumis ja milleni läbi muuseumipedagoog tulen mina muuseumis uksest sisse alles tulnud haridusprogrammile ja minuga siis juhtub seal, noh, sa tuled isegi grupiga sellepärast, et sa ei tule nüüd päris üksinda. Sest ta haridusprogrammidega on hetkel küll niimoodi, et nad on mõeldud väikestes gruppides läbiviimiseks. Ja oletame, et kas sa oled kuuenda klassi õpilane või sa oled kuuenda klassi klassijuhataja ja tuledki haridusprogrammile siis tegelikult seisneb ikkagi selles, et need noored tulevad kohale, neid võtab vastu muuseumis muuseumipedagoog, kes kogu seda asja viib läbi ja kannab ja, ja vastavalt sellele tunni teemale liigutakse, vaadatakse, mõeldakse, vesteldakse, vormitakse, uuendistataks ja tähendab see ongi nüüd see, et reeglina sisaldab haridusprogramm hästi palju sellist vestlust, mis lähtuvad sellest pildistises teemast, mis on. Ja enamasti on sellega seotud loovtöö, mis elasid kuidagiviisi, kas kuku, võtab või kinnistab, igal juhul on hästi huvi. See võib olla joonistamis, võib-olla voolimine, võib-olla see vahel kirjutamine. Aga igal juhul on loovülesanne ja see lastele väga meeldib. Oskavad lapsena selliseid huvitavamaid küsimusi esitada kui täiskasvanud. No loomulikult oskavad väga huvitavalt küsida, mida väiksemad, seda lahedamad, nende reaktsioonid on tõesti hästi huvitavad ja tegelikult sellise tunni läbiviimine annab läbiviijale tohutult positiivse energialaengu. Aga kui vana Sest umbes on lastele mingeid omad eelarvamused või mingid sellised kinnistunud mudeleid, kasvõi kui vaadata sellist, mitte päris realistlikku kunsti, natuke keerukamad, kui vanalt nad juba natuke tõrguvad või kui vanalt seal on juba naljakas, kui ei ole asi nii-öelda nagu päris. Minu tähelepanekud, et see hakkab just seal, seitsmes kuni üheksas klass aga tegelikult sõltumata vanusest, vaat siin tulebki sisse see metoodika-didaktika, et tegelikult sõltumata sellest, kui suur tõrge võib-olla ning asja suhtes on tegelikult võimalik selle programmi käive tegelikult inimest avada. Ja tihti me oleme nagu olnud ise selle tunnistajaks, et võib-olla see, kes algul on nii-öelda avalikult vastaline ja see, kuidas ta pärast ei lähe ära, vaid jääb seisma ja ei liigu enam. Kuna meil on nüüd 10 aastat ju tehtud, nii et siis see kogemus on nagu tulnud selle ajaga. Parimad programmid on, programm on ju ka erinevad, sisaldavad igas hästi palju just selliste raskemate juhtumite siukseid pööret. Et ma just mõtlengi tegelikult toredaid murdeealisi noori, kes, tulles õpetajaga kunstimuuseumis tunni raames tulevad ju tegelikult noh, just nagu kohustuse või et õpetaja. Ja sellest tihtipeale on ka selline hoiak. Aga tegelikult muuseumisse kaob ära. Tunnistaja kaob ära, kuidagi see õpikeskkonda ulatuvad klassiruumist välja, ta on hoopis teisiti häälestatud, on ju sellel teekonnal juba sinna muuseumi muuseumiharidus ta mitte mingil juhul ei vastanda ennast kooliharidusele mitte mingil juhul ei saa me rääkida, et kunstimuuseumis toimuvad ainult nüüd sellised tohutud inimeste avanemist ja koolis seda ei juhtu. Aga see on paratamatu, et klassiruumis on teised võimalused. Ja paratamatult on see, et lapsel ei ole väga palju valida, kus ta päev otsa. Kui ta tegelikult juba seda keskkonda vahetab ja jõuab hetkeni kunstimuuseumisse, siis see kõik loeb, et ta tuleb välja, ta jõuab sinna, see on teine keskkond muus, tal on vaiksem, seal on nagu kõik teistmoodi, teine õppe ja temaga tegeleb teine inimene, kes teda ei tunne, kellele tema kohta mitte mingeid eelarvamusi, et sa oled selline, sa oskad seda või teist. Need on hästi palju väikseid asju, mis kokku moodustabki, tegelikult hiljem selle suure vaibad õpetajatest ütlevad, et see poiss näiteks üllatas tedagi, et ta pole kunagi naguniimoodi avanenud. Ja on isegi olnud selliseid juhuseid, et kui on mingi raske klass näiteks mingi täiesti probleemne seltskond ainult mõnel lapsel täiesti on järelevaataja kaasas, et, et nad ei oska aimata, kuidas ta käitub. Mitte midagi pole juhtunud. Ta teeb vaata kõige lahedamaid asju seal ta dialoogides osaleb sellele järelevaatajale ja õpetajale ka täiesti ootamatult. Et ma ei saa ka aru, mis seal juhtub, et kas tõesti siis nagu see saal mõjutab, need pildid seal ümber või skulptuuri seal on väga palju arutanud, paratamatult on niimoodi, et koolis on ikkagi on ju Kell rohkem mõjub tund on väga konkreetse pikkusega õpetada väga palju selle ajaga läbi tegema hindama lapsi, noh, nii palju on asju, mis koolis on elementaarselt kohustuslikud ja millega meie ei pea arvestama vaatama kella, aga meil on nii, et me võime arvestada, aga me ei pea arvestama kooli formaadiga või selles mõttes, nagu on tore, kool jääb ikkagi kooliks ja muuseum on muuseum, aga muuseum saab tegelikult koolile tulla selles mõttes hästi omade võimalustega vastu ja toetada just neid asju, mida, mida kuulis, ei saa teha, et muuseumil on ainsana see roll. Samas nälist ühisosa taga neid asju, mida koolis juba tehakse. See on nüüd see meetod. Tahtsingi küsida. Kas kool siis tegelikult ka tuleb vastu või kuidas selle kunstiõpetusega ja kunstiajalooõpetusega enamasti nendes koolides on, kui tulevad lapsed, palju neil on taustateadmiste kui hästi korraldatud see praegune kunstiõpetus tavalistes üldhariduskoolide seal. Seal on ilmselt Tallinna kohta päris hea ülevaade, nime kohta on päris hea ülevaade Harjumaa kohta ka on üldkunsti aja nagu kasvõi ütleme keskkooli või siis väiksem üldhariduskooli tasandil siis nagu olemas vä? Kunsti õpetatakse alates gümnaasiumi ja tegelen ta ainekavas sees täiesti enne seda on vestlused kunstist ja nagu see õpik nagu suunab vestlema ja tingimata õppekava järgi õpeta veel kunstiajalugu, aga kindlasti mõned õpetajad õpetavad ja õpetajad loomulikult on ju erinevad isiksused ja ma tahan öelda ka need, kes tulevad lastega muuseumis on juba ka valik, et kes tuleb oma lastega muuseumisse veel juurde saada, et Nad on väga-väga kihvtid. Õpetajad, kes tulevad, oli ka, ma olen väga isiklikult kogenud seda, kui suurepärane oli see lastele ja kuidas see toimis, nii et ma olen selle kunstiõpetajana nagu ise väga väga lähedalt üle elanud, läbi kogenud. Et reguleeritud ei ole see liikumine kuidagi täpsemalt või mingisuguste kohustuslike aktidega. Tooge. Ei, ei ole väljas on üks selline soovitus selles riiklikus ainekavas, et nii palju kui võimalik külastada muuseume ja näitusi sai kohvile, näete millekski, ja siin sõltub hästi palju ka sellest, et kui kaugel kool asub muuseumist kooli juhtkonnast kindlasti, pealegi muuseumis on ju veel pilet, eks siin on nagu mitu asja probleem tegelikult, et minagi, esimene asi, mis on ikkagi see, et õpetaja saaks tulla lastega näiteks ka kuskilt ma tea pääskülast, et sõita linna, see võtab päris palju aega, see tähendab kooli poolt praegu päris olulist vastutulekutes korraldada tunniplaan ja teha asendusi ja see ei ole üldse niisama, et õpetajad päris korraliku kadalipuaeg-ajalt läbima, et saaks oma lastega tulla linna. Õpilastel on koolides nagu muidki tähtsamaidki ained, mida õppida. Kus on eksamid, ei ole direktorist ka muuseas ratast. Kui õpetaja on ikka fanaatiline õpetaja, siis ta saavutab selle, ta saab nendest tundidest ära, sest peale tunde on juba raskem peale tunde ma tean ka neid inimesi, kes tulevad, aga, aga ei, ma pean juba, see, see ei ole nii-öelda tund enam. Kas muuseum saab tulla vastu, aitaks nendele koolidele, kes paiknevad hästi kaugele piletite asjus, ütleme, transpordi kuraasias. Muuseumil pole rahalisi vahendeid, et maksta kinni laste transpordikulud, muuseumil ei ole, stab võimalik mitte mingil juhul teha. Et see on nüüd ülesanne, meie poliitikutele leitaks need võimalused, et kuskil peab olema see koht, kust võtta see raha, et võru laps saaks tulla KuMussevaatama, Eesti kunstiklassikat ja kaasaegse kunsti näitusi ja et see ei oleks lõpetajad, muuseas on nii tublid, et kirjutavad selliseid projekte, et saada see bussiraha ja, ja saavad selle raha ja sõidavad, sest me ju teame, kuidas meie naabrite juures Põhjamaades on lastele tasuta kõik sellised muuseumi kadedad selle ja aga ma usun, et see võtab aega, aga korraga ei saa, aga tasapisi võib-olla me ka liigume. Ja muide, ma nüüd tulen teema kenasti, kuna see küsimus oli see, et kas muuseas saab tulla vastu, sest enne Anu nimetasin ühe projekti nime nimelise kumu kunstikuller, et see moodi on just Jõks see vorm, millega muuseum saab vastu tulla ja nimelt kunstiharidusprojekt, millega meie lähme oma majast välja. Me asume Tallinnas ja me oleme Tallinnast välja ja lähme siis just täpselt nendesse kohtadesse, kus me juurde on raskem tulla, me võtame ja eesti kunstiklassika kaasa elektroonilisel kujul, teisiti pole see võimalik ja kus te juba käinud olete? Me ei ole veel kumu kunstikullerninal väljas käinud, sest see on sugu, uus projekt. Me oleme käinud äärmiselt Kinnisasutuses, kus mitte mingil meie juurde tulla ei saa ja me oleme käinud rummus, buum asulas asub murru vangla nimelt. See on hästi kummaline, kuidas need kunstimuuseum on sellisesse kohta välja jõudnud, aga kõik alati areneb läbi inimsuhete ja nimelt on murru vanglas fantastiline kirjandusõpetaja. Mare Riimets on, tema nimi on inimene lihtsalt me avastasime tegelikult üsna vastastikku 11, sest tema nimelt viib läbi Noorte vangidega luuleklubi nimi, kulg ja nad loevad osalema luulet, lavastavad esitavad väga hästi komponeeritud lavastatud kavasid. Ja Mare Liimets kutsus meid oma luuleklubi meestele kunsti näitama ja me oleme seal mitu korda käinud ja noh, ma võin julgelt öelda, et vastastikune, ääretult põnev ja kuidas nad siis selle kanistri aste otsimist oli täiesti uskumatu, kohe. Emotsionaalselt üsna selline. Me tegime mõlemalt poolt ette valmis, siis ega me ei teadnud, kuhu me läheme, mis meil täpselt ees ootab, ei ole kokkupuudet olnud enne ja nemad valmis siis samamoodi. Ja kui ma ütlen teile, et nad spetsiaalselt meie tulekuks murru vanglasaalis tegid need mehed meile etenduse, mis põhines väga suurepärastele, klassikalistele, luuletekstidel ja muusikal, mis oli väga emotsionaalne alguses meie jaoks. Ja siis me läksime edasi õppeklassi ja siis oli meil väga sellises mõnusas kammerlikkuse intiimses miljöös, taime siis oma programmiga alustada ja meie eesmärk oli loomulikult see, et tegid sellest suhtlemine, kontakt nende inimestega ja nad ennast siis avaldaksid läbi loomingu. Mul tuli meelde üks noormees säält, kes alguses ütles, et ma vihkan kunsti. Ka siis, kui me mõned tunnid seal juba olnud oleme, siis ütles, et noh, võib-olla tõesti, teil on õigus, et ei olegi nii jube. Et noh, tema nagu sulas üles, mäletad, väga hästi, väga hästi. Nad olid vanuses natuke üle 20 kuni näiteks mingi 35, sellised noored mehed ja, ja seal sees olles nagu minusse muidu ära, kus mõlema muidugi nad näitasid meile oma teoseid, sest mõni hakkab ja seal kunstnikuks või kirjanikuks või mis iganes nendega seal juhtub. Ja mul on tunne, et nendel, kellel on selline võime sees, mul on tunne, et selline nagu päästab, sellepärast et kes seal kinnistub nagu sellise väga konkreetse harrastuse külge ja millega tappa tunnustus seal üks noormest toodud fantaasiad maalib. Ta on ikka väga tunnustatud rahvusvaheliselt, sellepärast et antakse välja igasuguseid materjale vangide kunstist muide, kingib meile kalendrist, neil on oma teostest kalender, seal, kuhu see kuller siis tulevikus edasi liigub. Sellega tegelevad tegelikult praegu meil kaks noort inimest, et see plaan ei ole otseselt öelda. See on meil jah, projekti staadiumis ka põhimõte on loomulikult sama, et me lähme kaugematesse kohtadesse. Sellistesse, kes ei saa nagu isegi olla, et need on siis haiglad, lastehaigla või mis iganes ja nüüd juhuslikud tänu Mare Riimetsa laisad haiglas 100 täiskasvanutele ja ta kindlasti me kavatseme põhjalikult läbi mõelda, et täiskasvanute osa jääb sinna väga suurelt, nüüd siis aga lapsed ka kindlasti. Kuller jõuab ikka igale poole kuhu kutsutakse. Kui rääkida nüüd veel natuke kastiõpetusest ja metoodikast, siis see raamat, millele ano juba enne viitas, see raamat on see, mis on meie ees laual. Ehk siis Anu Purre koostatud kunsti õppisid seitsmendast üheksanda klassini alapealkirjadega, kunstitehnikat, kompositsioon, muuseumipedagoogi, ühesõnaga üks osa sellest on siis pühendatud samale muuseumipedagoogika. Millega teie tegelete? Nagu ma aru saan selle riiklikule ainekavale vastav kunsti õpik, aga mis on siin siis teistmoodi või kas see on kuidagi nüüd metoodiliselt uuenduslik võrreldes varasemaga, õpikute veebimaterjalidega? Esiteks ei olnud sellel sihtgrupil üldse õpikut, mille pärast kirjastus meie poole pöördus, aga teiseks on see, mida sa mainisid, et seal peaks nagu vastama siis sellele hetkel kehtivale riiklikule õppekavale, kus siis on põhiline rõhuasetus sellel sihtgrupil, koolis on see praktiline kunsti tegemine. Sellepärast on need kunsti tehnikad, et ma nagu keerasin teistpidi. Et kui tehnikad on tavaliselt vahend eesmärgini jõudmiseks, siis mina alustasin tehnikatest selles raamatus. Ja siis alles jõudis ta kunstini endani tegemise tehnikate kaudu, et see on nagu teistmoodi. Ja kuna me siin muuseumis töötame tegelikult piraat, oli mulle väga suureks abiks jagamist üldse üksi teinud. Et see oli nüüd meie võimalus sellest reast seal kinni hakata, et nii palju kui võimalik külastada näitusi ja muuseume. Ja mida siis veel selle kinnitamiseks sisse panna, kui meie kogudest võetud eesti kunstiklassika ja otsisin sealt, siis elas just nendele tehnikatele vastavad kunstnikud. Selles raamatus on kõigepealt pliiatsitehnika pliiatsi ja grafiidi, ütleme siis natukene on sealt ka grafidist juttu siis on akvarellitehnika, mis tundub kõigile kohutavalt raske ja see raamat püüab siis, nagu selle kummutada. Absoluutselt ei ole raske, seda saab teha suurtes gruppides klassiruumis ka. Ja siis on pastelli tehnika, nii et näiteid sai seega tuua rauast viiraldist laikmaa. Et see metoodika on teine, see on minu poolt läbi katsetatud. Ma olen 10 aastat katsetanud seal õppi kõrge töötades ei ole selliseid mustandeid, mille sa nagu viskad ära ja siin on kõik, kuidas nagu vormistada ja väga palju nippe, kuidas tegelikult ka nii-öelda sellest tööst sa mõtled, et äkki see läks sul untsu või midagi on valesti, et tegelikult sellest tööst saab võib-olla su kõige-kõige parema töö osa on soovitused ja alles hoida selle hetkeni, kui õpetaja ütleb, et teadlase töö välja, mis sul läheb seda vaja, et sa vaatad nagu seda uuesti teistmoodi, siin on grupitöö soovitusi ja selliseid kirjutamisi, analüüse, pildi analüüse, nii nagu see sihtgrupp seda võiks vastu võtta. Et siis tal on ju tegelikult see muuseumisse ahhaa-elamus või esiteks, tal on tunnis olnud eduelamus, ta sai, kui ma sellega ja ta nägi selle pildi järgi juba, et seda on teinud klassik tuleb seda originaali vaatama, muuseumis tunneb ära nagu juba nii mitu korda, nagu temast läbi käinud erineval moel Pole, võimalik, et terve elu ei mäleta mõnda Kristjan Raua Wiiralti pilt. Siis aga käisin paar korda nagu mainitud meil riiklikke õppekavasid või ainekavasid. Et kui ta nüüd ise peate praktikas neid järgima, kuidas teile tundub, on need riiklikud ainekavad hästi koostatud, on nende järgi hea õpetada. Loomulikult tehakse parimate hetkel, praegu on see aeg, et tegelikult töötatakse praegu välja uut ainekava ja õpetatakse nagu vana järgi ja eks vana tehti ka kõige parema äratundmise järgi, kui ma nagu tahaksid kirjeldada, mis olukord on tegelikult see, et ainekava annab õpetajale hästi palju võimalusi nüüd selle sees ise opereerida, mida ta valib, mida ta valimata jätab mis tähendab seda, et ühelt poolt on see väga suur pluss, et ta on vaba rästi oskama kasutada ja, aga teisest küljest tähendab see ka seda minu jaoks, et laps, kes lõpetab kaheksanda klassi, need lapsed Eesti piires on saanud hästi erineva kunstialase ettevalmistuse, sest tõepoolest sõltub, mida õpetan, valinud sellest suurest hulgast, mida aine Covid mahutab. Jah, see on ju ainult esimene osa, teine on siis kaasaegne kunst ja läheb juba vormi ja kaasaegse kunsti meediakunstini välja. Mis nüüd selles välja töötatavas riiklikus regulatsioonis, nagu muutus on, et on ta siis nagu karmim õpetaja suhtes. Kuna see töö on praegu pooleli ja iga professionaalsete õpetajate grupp praegu töötab selle kallal, et, Teie hinnang, kuhu saab endale, peaks siis nagu Kaldma selgemad piirid. Veel hea ilmade, kas seda on hästi hea, jääl näeksin hästi selget süsteemi aga see süsteem peab olema nii vaba, et see jahistaks seda õpetajat kuidagi seda on hea praegu niimoodi öelda, mul on endal nagu mingi pilt, milline ta võiks olla, ütleme, õpetaja käsi toeta, aga ta peaks toetama ka algajat õpetajat, nii et ta oskab seda skelett on nii selge, et tema taustateadmised võimaldavad seda hästi mitmekülgselt kasutada. Ja loomulikult, mis kindlasti praegu on üks põhirõhk on, on ikkagi see, et ei tohi olla retseptiraamat ja ja mida alati on räägitud ja millele hästi suurt tähelepanu pööratakse, on loomulikult see, et ega kunstiõpik ei ole, nagu öeldakse, eraldi aine. Et ta on kõik seotud teiste ainetega, muusikaga, kirjanduse ajalooga, et hästi palju otsitakse ka nagu neid siduvaid kohti. Integratsioon on niisugune kohmakas sõna, aga tõepoolest sellele pööratakse väga suurt tähelepanu, et laps mingis vanuseastmes, et ta saab siis läbi kunstiteadmisi, mida toetavad teadmised seal ajaloos, muusikas, et alles seotud. Nüüd ma tahan selle koha peal öelda, et sellega ei tohiks liiale minna. Sest et mina armastan ka sellist puhast kunsti mis ei pea olema võtnud. Ma ei tea kalevipojast teemasid samal ajal ja ja mida iganes, eks ole, et noh, et see integratsioonimoment ei oleks võimendatud ja mis veel tegelikult enne lahti sellest rääkida, miks ma selle veel nii üles ehitasin selle õpika, et siin on selliseid täiesti meditatiivseid ülesandeid, et ta isegi ei pea mõtlema, aga samas ta õpib tehnikat, et kui ta siis nagu selle koolipäeva mingi matemaatik ka aja kehalise vahel peab kunsti tegema, ehk siis mõned tunnid oleksidki, sellised lihtsad meditatiivset, Tõnnidad lihtsalt hästi hea on teha. Ma ei peagi mõtlema, lihtsalt teenima oskan ja ma saan hakkama. Ja see ei ole üldse raske. Mina mõtlesin nii, kui ma seda koos ja ja see on väga hea, ütleme kokkuvõtteks koolis on paratamatult nii palju asju, peab laps lühikese ajaga omandama, et selles mõttes seostamine paratamatult ja meil on üks tund nädalas, muuseas meil on 35 kunstitundi aastas. Aga kui tulla nüüd ringiga tagasi uuesti kumu juurde, mis on need kõige olulisemad asjad, muutuvad seoses kumu valmis saamisega teehariduskeskuse töös või, või mis on see kumu kunstikool, mis oma tegevust KUMUs alustab? Me oleme kuulnud siin nendest programmidest, eks ju, need lähevad kõik edasi. Aga mis, mis juurde tuleb? Kõigepealt, mis muutub, on loomulikult see, et, et on kumu, midagi sellist pole enne olnud sellist ja mis pole ainuüksi maja, vaid seal on meil ometi nüüd esimest korda Eesti kunsti püsiväljapanek ja me saame sellele absoluutselt teistmoodi oma töö üles ehitada. Sest seni on Eesti kunstimuuseumis suur osa haridusprogrammidest loodud vahetatavate näituste peale, mis on maksimaalselt kaks kuud. Ja siis on ta ajalugu ja tuleb uus näitus ja tulevad uued programmid. Et need on ikkagi väga üksikud muuseumid nagu Kadrioru kunstimuuseum, kus on püsiväljapanek. Et mis muutub peale selle, et on uus ekspositsiooni ja need võimalused olemas täiesti uued tingimused, et kõikide nende programmide läbiviimiseks, sellepärast et Eestis ei ole mitte ühtegi muuseumi, sellist, kuhu oleks rajatud juurde ateljeed, nagu KUMUs tulevad ja ongi eraldi kumu, hariduskeskuse ruumi. Ja ma niimoodi uhkusega ütlen praegu, et seal on olemas tööruumid, mis on sisustatud aga professionaalselt, et tegeleda keraamikaga, tegeleda graafikaga. Ühesõnaga, ongi keraamikaateljee, graafikaateljee on üldkunstiateljee, on olemas, eraldi maalistuudio on olemas, need on eriti oluline koht, tuleb on meediaklass mööda kommenteerima, mis võimaluse tegeledagi kannab, on olemas oma väikehariduskeskus, auditoorium ja loomulikult hariduskeskus kõike muud kamis muuseumis on neid näitusesaali pingi kumu kunstikooli muudest koolidest, et dubleeri, et meil on nii selge näitlik materjal kumu ekspositsioonile näol. Need tingimused on täiesti ainulaadsed ja praegu Eesti oludes ei anna, seal siis õpetatakse peale selle, millest rääkinud oleme, kas tuleb mingisuguseid nii-öelda distsipliine kunstikoolist, räägi palun, esitage seal on hästi palju erinevaid õppevorme, üks on täiesti kolmeaastane korralikult läbi mõeldud, et ainekavaga kunstikool, mis valmistab ette täiesti vabalt, võib saada hakkama kunstnikuna, pärast seda siis on seal igasugused paketid plaanis erinevate kursuste kombinatsioonid. Need on sellised lühemad vormid, pigem teooria või pigem praktika mõlemad. Ütle onu, kellele see kumu kunstikoolinoortele ja täiskasvanutele mõeldud ja õpetajale mõeldud ja eraldi distsipliin on muuseumipedagoogide koolitamine. Aga õpetama filosoofiat, kunstiajalugu, neid praktilisi aineid meediakunsti, kehva pädev, otsime ikka kõige paremaid tegijaid ja meil on ka meistriklassid kumu, kunstikool erineb juba selles mõttes kõikidest teistest kunsti õpetavatest koolidest. Et ta on muuseumi sees ja tal on kõik võimalused aituse kontegi ja kõik on nagu dubleerina. On olemas teosed, on olemas kunstiteadus, olemas kõik, kõik need asjad, mis muuseumalt kuuluvad. Aga see on sammhaaval niimodi, üritame selleni jõuda ja katsetame ja ja teeme pilootprojekte ja mida, mida iganes. Lõpuks õnnestuks. Ühesõnaga, kohtume siis, kummas ja suured tänud. Kuulasite saadet kahest punkte err stuudios olid Anu Purre, Piret Grozendi ana alles. Ja Andres Traszek, kuulake meid jälle nädala pärast, pühapäeval kell 18 15, seniks kuulmiseni.