Tere, mina olen Anu Allas. Andrus Russak, te kuulate saadet ja räägime täna Heedreieri Kadrimäel kui ka ajakirja konsplee uuest numbrist ja eelkõige selle ajakirja erinumbrist kaasaegses tehtest ehk ehtekunstist. Kui nüüd alustada tegelikult ajakirjast ehk siis konkreetsest asjast, siis kunsti e juures on alati olnud selliseid lisasid on erilisad, mis siis on nagu vastavale teemale pühendatud on, see kunsti ise on ka graafilise disaini lisa, on selle uue numbriga midagi erilist või teistmoodi. See uus number on üles ehitatud täpselt sama struktuuriga nagu varasemad, et seal on siis kaks külalistoimetajad antud juhul Kadri Mälk, kes on teinud ehtekunsti eri koostanud, kokku pannud. Mina sellesse üldse ei puutunud, mina ainult vaatasin, et masin töötaks, et liin jookseks ja see valmis saaks. Ja teine külalistoimetaja Mart Anderson siis noorgraafiline disainer, kes pani kokku terve ühe poognagraafilise disaini eri. Ja edaspidi tuleb ehtekunstist konkreetsemalt juttu, et siis võib-olla ma sellest graafilist disainist natukene räägin, et kui jälgida neid graafilise disaini lisasid läbi ajakirja erinevate numbrite, siis seal võib näha sellist järjepidevust, et kõigepealt alustas Ivar Sakku nagu oma eriala tutvustamisega ja talle nagu sellise intellektuaalse tausta loomisega, siis liitusid Tõnu Kaalep ja Kristjan Mändmaa. Kristjan Mändmaa kirjutas oma skandaalse artikli kus ta kritiseeris väga tugevalt meil valitsevat sellist madalat taset graafilises disainis, millele järgnes siis selline mikrorevolutsioon Eesti kunstiakadeemias graafilise disainikateedris ja samuti vahepeal. Kuna ta nüüd hakanud õpetama, siis on tal tekkinud ümber selline noortest tudengitest ring, keda ta saadab siis välismaale piima ja innustab neid ennast täiendama. Ja nende ampluaa on väga lai, on graafiline disainer lõpuks kõik alates reklaamist ja lõpetades kirja disainimisega tüpograafiaga, nii et praegune number tegelebki sellise nii-öelda rahvusliku kirjaloomega. Aga samas tan esitatud läbi huumori ja läbi vaimukusena näiteks. Kogu see poogen on trükitud sellises nii-öelda jutumärkides rahvuslikus kirjatüübis ja see on erakordselt hästi loetav silmadega kergelt haarata tekst. Aga ta on noh, niivõrd esialgu selline võõristav. Seal on juures ka Sven Kivisildniku luulelised iroonilised ja sõbralikud tekstid, mis annavad sellise mündi ja seal taga on muidugi pikemaajaline tegevus selles suunas ja õpetamine Mart Anderson õpetajana Tartu kõrgemas kunstikoolis, nii et ta on kasutanud siis seal ka oma paremate õpilaste töid ja samuti disaini galeriis väljas olnud suurt näitust, neid materjale, mis seal olid. Et minu arust see on ääretult nauditav niisugune visuaalne tekstiline osa koos, et üks põimub läbi teisest ja muutub teiseks ja teine esimeseks, nii et ta on tegelikult väga kõrgel tasemel. Ma tean vähemalt mõningaid saksa kunstiteadlasi, kes on hästi kaifivad seda graafilise disaini lisa. Milline selle lisatulevik nagu on, et tõesti nagu lugejad on ilmselt sellega juba ära harjunud, aga kas on näiteks olnud juttu ka sellest, et kuna see tõesti on selline valdkond, graafiline disain tänapäeva ühiskonnas, mis lihtsalt haldab niivõrd paljusid eri valdkondi, et see võiks täiesti iseseisvuda? Tähendab, tal puudub praegu materiaalne baas, ta on praegu meil ajakirja küljes väljaspool meie kohustuslikku mahtu ja seetõttu meil ei ole ka honorarifondi, et maksta nendele inimestele kui nii, et kogu see poogen on sisuliselt humanitaarabi lugejale ja mis minule endale kui selle ajakirja toimetus peale üldse ei meeldi, sest ma kohutavalt tahaksin maksta nendele inimestele seda, mida nad väärivad. Aga see on puhtalt praegu selline missiooniprojekt ja puhtalt nagu sellisest erialasest motivatsioonist kantud. Et inimesed teevad sellist vabatahtlikku tööd, see on tõesti maailmataset Kõrgtase, mida nad esindavad. Ja ta on sponsoreeritud kogu see materiaalne pool, noh nagu paber ja trükk on sponsoreeritud mat Estonia paberifirma poolt punasel paberid vahel ütlevad pidevalt, et siis see on ühtlasi nagu paberifirma pilootprojekt, et testida erinevaid pabereid trükiprotsessis, nii et seda nad kasutavad ka oma klientidele näitamiseks. Kui te kasutate seda paberit, siis tulemus on see, kui te teist paberit siis tulemus on see, nii et see kunstigraafilise disaini lisa toimib ühtlasi nagu sellised eksperimendid Taal platvormi navi või projektina. Ja selles mõttes võidavad tegelikult kõik lugeja võidab firma, see sponsor ja võidavad samuti kunstnikud, kelle töö muidu läheks lihtsalt vastu taevast õhku, tähendab haistuks ta ei oleks dokumenteeritud, nii et ühtlasi dokumenteerib seda, mis toimub selles eriala piires. Aga kuidas ta peatoimetajana ikkagi arvata, et graafilise disaini lisa üldse, kuivõrd suurt osa moodustab need kunstee mainest või kunstimärgist. Kui sa nüüd peaks ära kaduma siit vahepealt iseseisvuma, siis mis all oleks? Kohutavalt kahju, tähendab need koostajad on käinud ka rahvusvahelistel graafilise disaini konverentsidel ja siis tutvustanud seda ajakirja, öelnud, et näete sellise põhikunstiajakirja vahel on siis meie erialane lisa ja sealt noh, ütleme maailma juhtivatel kes seal konverentsile kui sõitnud erinevatest riikidest, nemad leidsid, et see on fantastiline idee. Et sellega ühtlasi, kuna meil on nagunii kõik killustunud, eks ole, kogu see info, et siis idee on selles, et ühelt poolt kunstnikud, kes ei pruugi jagada neid graafilise disaini peensusi, kui nad tahavad, nad saavad lugeda samade kaante vahelt ja teiselt poolt need graafilised disainerid, kui nad tahavad, nad hoiavad kursis ennast kunstipoolega, nii et see on tegelikult nagu omaette väikene ajakiri suure ajakirja sees. Aga kui sa graafilise disaini eri on või lisa, on selline pidev projekt sees, kuidas need kunste erinumbrid, temaatilised erinumbrid tekivad, kujunevad ja kuidas need teemad tulevad, nad tulevad kuidagi iseenesest, tähendab et tuleb vaadata, mis parajasti on aktuaalne, mis on õhus nagu segasüsteeme minu nuiana mõnda külalist, toimetajate, et sa pead nüüd sellel teemal tegema ja sa lihtsalt pead nõustuma, sa oled üks ja ainus inimene. Ja teine võimalus on see, et on mingi kunstnike grupp või mingisugune nähtus, mis on pikaajaliselt tegutsenud ja ütleme, see valmis materjalile on juba niivõrd suur, et selle baasil siis nagu filtreeritakse välja, ütleme sihuke koore informatsioon, mis on siis antud juhul ka see ehtekunsti eritaust, et et seal on ikkagi aasta teepikkune tegevus ja noh, väga kõrgtasemel rahvusvaheline tegevus oma erialal. Ja nüüd sellest on siis välja sõelutud vastav materjal, mis on siis ühtaegu esindab sellist ehtekunsti praegust seisu. Milleni see materjal siis on, mis tehtud hästi, räägis Kodrimalk röökima millest siin ehtekunsti eris siis räägitakse või on see seotud mingi kindla konkreetse sündmuse karpi, on ta selline kokkuvõte? Kunstiajaloos armastatakse nagu rääkida manifestidesse, et Eesti puhul seda vist nagu väita ei saa, aga, aga kui küsida kõige lihtsamalt, et milline seis siis eesti ehtekunstiga on? Tegelikult selleks tagasihoidlik maidlas muidugi on, kui te märkate, son Tanel Veenre leheküljel, aga kokkuvõtvalt võiks muidugi olla ikkagi selline kaleidoskoop selline killu kogu, et ühes ajakirjas ei saagi, ütleme, ajakirja formaat ei saagi lubada endale sellist puhastesse, et antud juhul ta on ikka selline killu kogu nii kujunduselt, mille puhul ma olen väga tänulik nüüd Pärtel Helmale kui ka sisult, et võimalik, et kui oleks nagu eraldi mingi väljaanne olnud, oleks puhtam, siis oleks kataloog pidevalt olemas. Ragmentaarne killuga, kataloogi formaat on teine ajakirja, aga ma ikkagi püüdsin, ma soovisin panna sinna pikemateks. Jah, paar-kolm taolist seal on, eks ole, et ütleme, intervjuu Manfred Bishop, kes on võib-olla kaasaegse ehtekunsti üks olulisemaid üks tähtsamaid figuure maailmas praegu üldse väga eraklik elab Itaalia ühes väikeses kloostris omaette, sama randa Asindatataksele parimatel paikade paremates kohtades väga hinnatud. Temaga intervjuud, esiteks ta üldse Tallinna tulema soostus üliõpilastele ja kuidagi jah, kahjuks soostus sellise intervjuuga või noh, ütlemas mage öelda, et see on intervjuus on jutuajamine. Ta ütleb ka, et jutuajamine võib olla nii- või teistsuguse kaaluga ta seda üldse tegema soostus, et seda ma pean väga oluliseks, seal on nagu esiteks on seal kunstniku elu põhimõte, ütleme kuidas ta ennast kunstimaailmas tunnetab, kuidas ta ennast positsioneerib, need on sees. Siis on sees see, mis ütleme, puudutab õpetamist, eks ole, sellist nagu spetsiifilist soetajana väga paljud kanda ei suuda, tema suudab. Ja siis on sees natukene pisut sees ka selle, et kuidas sa suhtled kollektsionääride, aga, või kuidas sinu looming on esindatud seal või teises kohas, eks ole, selline faas ka, et ma pean seda nendest pikkadest tekstidest võib-olla kõige nagu tuumakamaks. Aga mis tema looming, kes siis on nii erilist või olulist, miks ta on maailma kõige-kõigem? Ma ei söanda öelda, et on maailma kõige-kõigem, aga ta on üks üks parimaid, keda väga paljud muuseumid ja galeriid ka hindavad ja omandavad, aga võib olla, mis on tema väärtuseks, on see teatud siirus? No palun väga, eks ole. Lõpulause tahaksid veel midagi öelda, astus, tahaksin koju. Kas see see või see töö, mida ma silmas pean praegu seal see kartul, eks ole, kuusik, kartul, hooldnegaaria lool, nii noh, kõik eestlased aru saada. Aga mis selliste nii-öelda elitaarse mat ehtekunsti nagu tegelikult iseloomustab, et kas need on siis lihtsalt sellised veidrat kujundit nagu tavainimese mõistuse jaoks, kes võib-olla ei sihastage neid nagu ehteid? Mille järgi seda hinnatakse siis selles mõttes, et kanda tõenäoliselt seda kuldset kartulit on suhteliselt raske? Ei ole, mitte ei, tähendab väga kantav ja ta on kollektsionääride poolt väga ihaldatav. Aga taolist naeratust nagu elitaarne ehtekunst ma tegelikult ei tunnista. Ometi see on selles mõttes, et see ei ole mõeldud igale ühele. Te mainisite sõnad kollektsionäärid. Jah, nojah, kollektsionäär võib olla ka keegi kusagilt, kes omandab näiteks asja ja siis koostab selle kohta katalooge, rääkimata nagu ehtekunsti kollektsioon territaarsust. Ma no ütleme, kui nähtust, no väldiksime, võib olla küll. Ometi need teosed ei ole ka nii-öelda tavahinnaga müüa. Nad on hirmus kallid, see on tõsi ja ta hirmus kallid, sellepärast et see kunstnik on teatud määral oma pähe produktiivsusega, ta ei tooda kõik aeg. Eks ole, ja oma sellise mõtestatusega kehtestanud. Kadri, sa ise kirjutad tekstis disaine ehe ja kunstniku ehe, nagu liigitada võib-olla, mis vahe nendel? Et kui ma peaksin näiteks kokku panema ehtekunsti eri, kus ma peaksin käsitlema kogu ehteskaalat tervikuna, siis ma oleksin väga suurtes raskustes, sellepärast et seal oleks olemas siis meie mõistes Unigaa lehe või selline auto rehe, seal oleks olemas disaine, mis on teatud määral tiražeeritud toodetav seal oleks olemas selline noh, ütleme etnograafil lehe, mis on ka väga hinnaline Pähe, ühe päeva ja rämps, eks ole, seal nagu väga palju kategooriaid mis ligi etnograafil lehe, midagi taolist, mida teevad siis pärimuskultuuride järgijad umbes Sõrus Liilustele, kas või muidugi sinna kuulub ka toodetav ütleme, need ettevõtted, kes siin Eestis vähemaga mujal rohkem asju trasseerivad, eks ole, meil on ta lihtsalt vähe nähtav või noh, nagu siis lihtsalt odav. Milline nendest liigitustest on nagu Eesti ehtekunstnike seas kõige levinum valdkond üldse? Me räägime jällegi valdkondadest või üldistest kategooriatest, siis on nagu mingi suundumas. Meil on olemas unikaalne ehe paljude kunstnike näol, mitmenda galeriide näol meil on olemas, ette võtta, poolt toodetu vähe, neid on vähe, kahjuks väga vähe, liiga vähe. Aga see on olemas ja siis on nagu see sissetoodav mingisugune, ma ei tea, mis on siis nagu rämpsu kate, eks ole, viskad ära ja nagu Hamburg sööd ära ja mustad see on ka olemas ja seda ei saa ignoreerida, kõike tuleb nagu tolereerida, aga see Väljaanne praegu, kus meie oleme, et seal on nagu tehtud teatud valik. Aga mis siis seal ehte puhul rohkem määrab, kas nagu oluline on see teost kütuse kvaliteet või need materjalid või sissedisain või ei, või olla, et selle niinimetatud rämps ehte hulgas võib äkki leida midagi hästi huvitavat või toredad võibki väike ja leiabki ja tõesti see nii vahet tegema, mis on mis, kus on klaaspärl, kus on vääriskivi. Samas, kui vaadata, seal on üks pilt Kettli titt saare trossiga, kus kasutatakse kustukummimatte. Et kuidas siis seda kommenteerida. Kas see on poptähevile ehteaadel, selle redimaid, eks ole, et, et see on nagu, nagu moodne see. Aga jah, noh, see on jälle hoiaku küsimus, et kes, kui esimene kasutab aastakümneid oli kombineeritud, siis kullaga hõbedaga, jah. Aga kui sellist Monika lehtedest või kunstniku ehtest rääkida milleks seda tehakse, kas selline näitusele väljapandav objekt või seda siiski eeldatakse, et keegi hakkab kunagi kandma? No ta on ikkagi eelkõige eneseväljendus, eks ole, ta on nagu igasugune visuaalkultuur, et kui te teete maali, kuidas mudist ütles, et maandab ennast ise tõestama, eks ole, on see on täpselt sama lugu. Siiski enamik töid võib öelda, kas ei, inimesed, keda teie tunnete, ilmselt need on mõeldud või suunatud kunstimaailmale näitus teele. See on nagu see maailm, kus need ehted ringlevad. Ja see sfäär, kus nadi välja võib nii öelda. Ma ei ole kindel selles, kas on olemas selle nii-öelda ehtekunstimaailm, see tähendab, on ehtekunstnikud ilmselgelt kriitikud on ehtegalerii sarnast asja täpselt sarnast asja mulle ette heidetud, et me liigume või no ma ise mitte ette heitnud, ma tajun seda ise ka, et me liigume teatud Insaid sfääris, eks ole, et me vastastikku niiviisi ja aga minu elukogemus ütleb küll, et see on laiem kui taoline sfäär, eks ole, et väga palju on inimesi vabandava tubli Tõndoga, kes ei otseselt ei lähene sellele nii avalikult, et kui selliseid avalikke näitas ja vaadata, mis on suures plaanis välja hõigatud, et tulevad inimesed, kes ei ole selle siseringiga üldsegi mitte seotud ja õnne nuhi, eks ole. Naljaks, et arhitekti jaoks nagu maa gravitatsioon on selliseks piiriks, kus nagu edasi minna ei saa, et muidu on vaba fantaasialend, et mis ehtekunsti puhul selleks piirijooneks on? Ilmselt kõik materjalid, mida saab kasutada, mis püsivad ikkagi on, on ehtekunstis ära kasutatud või ei ole sini. Ehtepiir on intiimsus, et see inimlähedus, et on võimalik, et see on kõige inimlähedasem kunstiliik üldse, eks ole, ta nagu füüsiliselt kehale lähedale ta hingeliselt. Et see on see, mida inimese puhul võiks rõhutada aetud, köidab inimest. Sageli räägitakse, et Eesti ehtekunst on väga heal tasemel suhteliselt hästi ka maailmas hakkama saanud omadega mis teeb selle Eesti ehtekunsti näiteks siis heaks. Ega ma julgen ütelda, aga kui ta nüüd seal vaatate ajakirjas ringe, siis seal on üks, üks lugu. Lõpetan pestonlikke, kes on saabunud bossi tee, pealik Amsterdamis. Tema märgib sellist asjaolu, et Eesti ehtekunst on emotsionaalsem kui maailmas toimuv tava vetokunst, mis on väga kontseptuaalne. Ta rõhutab just meie ehtekunsti emotsionaalsust. Ma ei tea. Võimalik, et see on terane tähelepanek. Ma ei saa, ma pean kohe lisama veel, mis minu arust oli super tähelepanek, et eesti ehtekunstnikud liisivad puitu, kipsi ja terast, nii nagu see oleks kull. Tavamaterjalide käsitlemine viisil, nagu ta oleks, vääris ja see oli väga nutikas. Mida tähendab tehte, konstan, kas emotsionaalne või kontseptuaalne ütleb alati ära, kus looja asub. Kui ta on nagu täiesti selle liiga emotsionaalne, siis seal on nagu liiga vähe spetsiifilist oskust. Et eks ole seda tegemise oskust, eks ole. Et see ei ole kehva, kui see on tasakaalust väljas ja teine võimalus on see, kui ta nagu liiga hästi tehtud on maru hästi tehtud. Aga tal ei ole, tunned tasakaalust väljas, tehe ütleb alati ära, kus looja asub vaimselt, et siis võib minna tasakaalustamise teel, aga võib mitte minna. Ehtekastis, ma ei tea, ilmselt on ka olemas mingid omad trendid või suunagi või need asjad, mis parasjagu praegu on päevakorral või kuidas nad kujunevad. Oleks väga ettevaatliku määratlusega trend. Et see on rohkem selline ajaline või moemaailma või sinna kuuluv väljendus, aga aga muidugi mingid hoovused selge, samas tegelikult kui moemaailmast rääkida, siis ehtedi väga, suuresti sedasama moemaailmaga ikkagi seostuvad Aasia laps, teine teema. Aga mis vahe seal on need ehted, mis on moemaailma Sandri jaoks tehtud, see on tööstustööst. Aga ehtekunst ei kuulu kuidagipidi moemaailma juurde. Ma julgeks öelda, see on midagi sellist nagu võib-olla meie isikupärasemat, eks ole. Aga siis selles meeles pool mu ema ima olevas ehtekunstis või, või selle kõrval või kohal olevas ehtekunstis kas on mingid jah ning olulised suunad, et jah, täpselt nagu hoovused, hoovused, ütleme, et see selline viimaste aastakümnete suurem hoovus on see, et kasutatakse odavaid materjale, materjali kogu teema on nagu väga oluline, eks ole, aga samas selle materjalivaliku ka koos on tekkinud selle kontseptuaalse kunsti tõuseb. Aga kui te nüüd vaatate seda ajakirjas, seal on üks, üks õpikene teksti, Hamburgi Museum ther kunstnike verbe kuraatorilt, tema oma viimases lauses väljendab kahtlust, et kas jääb üldse püsima klassikaline kullassepakunst, et selle eest me peame ka olnud kanda suutma. See, mida me kunstiakadeemias praegu teeme, on selline nööril kõnd, et selliste ideede uute mõtetega kaasnevalt ikka hoiaksime Allases vana jalulist. Kas siin ei ole nagu mingit vastuolu, et mulle kui võhikule tundub, et ehtekunst on nagu ajalooliselt olnud alati selline koht, kuhu just nii-öelda väärtuse investeeritakse, kuld on inimkonna ajaloos olnud noh, vähemalt lääne ühiskonnas kõige kõrgem väärtust ekvivalente nafta hind maailmaturul langeb, aga kulla hind alati tõuseb. Et noh, see valdkond peaks olema alati nagu just selle seltskonna käes. Ja kui te nüüd räägite, et viimastel aastatel pigem odavad materjalid, mingid alternatiivid kullale, siis mis toimub? See oli väga pikk protsess, algas seitsmekümnendatel uue ehteesiletõusuga selline kamara pööramine või ütleme, uue ehte kehtestamine, et kehtestati kõik uued kaameraid, materjali kasutusele, materjali käsitlusele et ei olnud enam poleeritud pinda ja noh, ütleme see on selline juba praegu kaanoriks muutunud mõiste aga mida nüüd näiteks ka Rüdi Reobiin välja toob, on see tehe satub ühiskonna tähelepanu alla vaid siis, kui tegemist on kuritegevuse raha või garaatidega. Et see muidugi paraku paraku paraku. Aga tuleb see pööre siis nagu vastupidi, tagasi ka see tundub uskumatu, et lihtsalt eesti kunstnikud ei tegele enam, ütleme kullaga, kuna see on justkui nagu kuuekümnendatel vasakpoolsete intellektuaalide. Kui tihedalt on ehtekunst seotud selle niinimetatud suure kunstiajalooga või vanasti öeldi kujutava nüüd öeldakse vist rohkem visuaalse kunstiajalooga kõikide nende liikumistega. Kas nad igasuguseid murrangu tehte kunstis on toimunud kuidagi paralleelselt visuaalse kunstiga või on seal mingi täiesti oma rada? Võrdluse paralleelsete väga palju näiteid on nagu selliselt, nagu ütleme, provokatiivse tehtud, kus just seitsmekümnendad näitekspediaskubitšikesele, kus ta implanteerida naha alla tükikese metall, eks ole. Nagu arm näha pinnal on tema tema ehtekunst, eks ole, umbes taoliselt provokatiivset, eks ole, Art Brut asjad, et need on kõik kehtib, on läbi tehtud. Lihtsalt ma oleksin väga õnnelik, kui minu praegused tudengid seda seda tänapäeval tehakse ja ma loodan, nad teavad, et selles suhtes oli see visuaalkultuuriga, on nagu kogu aeg paralleel. Kui näiteks maalikunsti puhul öeldakse, et kõik materiaalsed võimalused asjaga mängida on läbi mängitud, siis kas ehte puhul kehtib sama, kas kõik materjalid on nagu läbi mängitud? Kõik asjad on tehtud täiesti ütleme, üks väga erandlik ja väga levinud teos on Ottokentsli käevõru, mis koosneb ühest kummirõngast, kuhu sisse on paigutatud üks kuldkuul ja see kummirõngas on suletud. Noh, selle materjali ekstreemsust nagu ideekontseptsiooni ekstreemsust, eks ole. Et ei näe kuldkuulisel, kui meil on ka sees ja kui ta selle siis lõhute katki teete, siis Roon nagu hävitatud. Aga te peate oskama, kuldkool on seal sees. Kui te ütlesite, et loodate teie õpilased kunstiakadeemiast, teavad seda, et kõik on juba ära tehtud, mida te neile seal siis õpetate. Mis on see, mida hakatakse õpetama esimese kursuse ehtekunstnikule näiteks? Millest see Eesti ehtekunstnik, emotsionaalsus, see kauba ehk siis tule? See on üks igavene nööril kõnd, sellepärast et esiteks on Eesti ühiskond taoline, kus ei ole neil võimalik omandada mingisugust eelnevat erialast kogemust, nagu näiteks paljudel teistel maali näiteks erialadel tulevad, eks ole, teatud eelneva kogemusega meie erialalehte kunstiäri alal, need tudengid tulevad olul kogemus, aga me peame nendega kohe algusest peale tegelema nii manuaalse eks ole kui kontseptuaalse mõtte vallas. Et see on nagu esimene asi, mis meid komplitseerib. Ja teine asi on see, et rahvusvahelise haridus tavavalgusel nüüd on meie õppekavade kokku surutud Millal saab üldse Eestis nagu ehtekunstnikuks, kui on mingi kolm pluss kaks süsteem, mis talle viimane meil ja ongi niimoodi, et inimene õpib kolm aastat ehtekunsti ja siis ongi kunstnik. Kuidas see süsteem toimib, kuidas nagu üldse inimene motiveerib ennast sellise asjaga tegelema? Teada on ju, et umbes väga väikene protsent kunstiakadeemia ütleme, kunstihariduse omandanute, sest need jäävad üldse pildile. Ja nendest omakorda väga väikene protsent on need, kes jaksavad olla oma kunstis nähtavad. Kuidas ühte kunstist nähtavaks saadakse? Näitustega lõputult ei, ikka jah, ja kui ma vaatama lõpetajaid, ma tahaksin küll nagu öelda paar väga tunnustavalt sõnakunstiakadeemia üldise õpetuse kohta, et see haridusmemmel saadakse eelkõige humanitaarne haridus võimaldab neil hakkama saada väga erinevates valdkondades, et mul on küll võimalus praegu kõnelda viimase 10 aasta lõpetajate kohta. Et minu tudengitest ikkagi paljud läinud täitsa erinevatesse kohtadesse, et üldhumanitaarne oli seal nii tugev, et nad võivad hakkama saada näiteks kas poliitikuna Brüsselis või siis Eestis koolides, üldhariduskoolides, kõrgkoolides, muuseumides, siin-seal vapramad neist muidugi alustavad vabakutselise karjääri keegi kompromissitu, otsustab, et ta on ainult ja üksnes ehtekunstnik, kas ta põhimõtteliselt on võimalik, et ta jääb elama? Neid näiteid on küll ja küll on küll. Aga kas ei ole praegu selline trend pigem et inimestel on see esimene nii-öelda kapitali akumulatsiooni toimunud ja nüüd nad mõtlevad näiteks suguvõsa mingile pärandusele noh, et pärandada mingi kallis ehe, kui märk või et nad tellivad mingeid kalleid ehteid või näiteks turistid, kes välismaalt tulevad, mingid nende seas on nagu rafineeritud tegelasi, kes järsku leiavad siit? Seda teavad ilmselt need A-galerii müüjat. Paremini läks väga ettevaatliku orienteerumise turismile. Pigem ma hindan neid vapraid, kes oma erialase loominguga hästi inimestega tegelevad, eks ole. Aga kas te teate, kas selline autoriehte tellimine on see kuidagi Eesti inimeste hulgas populaarne, kui levinud või mis puhul seda tehakse? Ta tegelikult on ja ma tõtt-öelda tean ka mitmed kollektsionäär Eestis, kes muidugi ennast ja fikseeri sellepärast noh, teatud põhjustel. Aga need on, mul on selle üle väga hea meel, ütleme teistel maadel on väga palju rohkem kollektsionäär, aga aga Eestis on need ka. Õnneks on rohkem rohkem. Kes koguvad teatud kunstniku loomingut järjepidevalt, nii. Kas Euroopas on ehtekunsti seisukohalt ka nagu mingisuguseid geograafilisi keskusi või on see nii-öelda linnulennult vaadatuna kõik suhteliselt hall mass, et on need väiksed kilpkonnad igal pool enam-vähem samad või sama suurusega? Kas oma häälekad, ütleme koolkondlikus mõttes, on muidugi keskusi. Et on München vaieldamatult. Amsterdam, vaieldamatult London Kas need keskused panevadki nii-öelda need väärtused paika needsamad trendid, millest me siin veidi kahtlevalt rääkida? Ja vaat ei usu, sellepärast need on sellised keskused, mis on nagu aastakümneid eksisteerinud, neil on teatud selline kui mingisugune seljakott, eks ole. Aga on palju selliseid uusi kohti, mis erutavad lihtsalt oma oma teistsugusega, et, et see on ka põhjus, miks meile saabub väga palju inimesi, kes ütlevad, et mis, mis te siin teete, kes te olete, mis jääkarud need siin on, miks neil hästi läheb ja miks nad nii huvitavad on? Nii et ei tooks välja nagu selliseid võimusuhted, et kuskil on Euroopas mingi jäämägi ei tahaks. Kas regionaalses mõttes on öeldud Eesti ehtekunsti kohta, et te olete kuidagi kellegagi sarnased näiteks sarnanete siin, soomlaste, venelastega, lätlastega? Kas Eesti kunsti puhul on ka tegemist selle kuulsa põhjamaise disainiga? Õnneks ei ole. Vastupidi, vastupidi. Minu arust see fenomen on see, et kas mitte ei ole kutsutud arheolooge loenguid pidama noortele tudengid. Ja et ühesõnaga lähtumine mõnes mõttes sellisest arheoloogilistest informatsioonist kihistusest, aga samal ajal nagu tõlgendades seda kaasaegses võtmes noh, see info, mida nüüd tudengitele söödetakse sisse et see kuidagi transformeerub On see õige noh, ütleme, et see, mida ma olen aastaid püüdnud alal hoida, selline juures toodi või selline tutvumine meie meie pärandiga ütleme pärandkultuuriga, seda muidugi teistes ülikoolides ütleme, teistes koolkondade seda ei tehta ja, ja seda nad imestavad nagu üksjagu, aga. Aga miks seda algstaadiumis siis nagu ei uurita, see ei ole nagu hea tava Euroopas enam nagu oma rahvuslikke juuri üles otsida. See on tavapärane, et nad ei pea seda tarvilikuks, seda ülikooli tasemel, eks ole, erandlikult õpetada, see on nagu kõigile kättesaadav. Ei ole nagu sellises üldeuroopalikus ideoloogias Hay, lihtsalt sellest, et seal läbi töötada. See on läbi töötatud neil olemas ja, ja küsimus on selles, et kas keegi selle vastu huvi tunneb või mitte. Aga meie teeme selle programmiliseks. Ja siis tal on teine kaal. Õpilastel nagu vastu sellele teemale väga suruviana. Et siis nad lähevad, setomaalähedane, erutatud, eks ole, viimastel aastatel või kõik aeg kogu aeg on olnud väga huvitatud ja ükskõik kuhu, kas siis seto on viimastel aastatel jooksule? On veel mingeid piirkondi Eesti vabariigi pinnal, kus võib täheldada selliseid huvitavaid kohti, ajaloolist. Ja kogukonnad iganes ei läheks, nad tajuvad seal midagi eripärast, eks ole, nad tajuvad seda eripärast, et see on nagu esimese kursuse teema, et neil on see juureõpe, eks ole, seda mujal maailmas ma olen nagu väga palju õppekavasid läbi vaadanud, et ma ei ole kunagi näinud. Aga see on see, mis nagu teeb, selle üles, kasvatab, eks ole. Tahtsin küsida, kas sa oled kirjutanud kunagi mingit sellist pikemat artiklit, näiteks ehtekunstist või kui sa näiteks lähed tehte kunstinäitusele ja peaksid sellest kirjutama sellest nagu süvenenumalt mõtlema, mille kaudu, kuidas kaudu sellest mõtlevad, kas sa sellesama suure kunstiajaloo juurde tagasi tulles, kas see seostad seda kuidagi siis selle suure kunstiajal, aga mida sa vaatad selles ehtes eriti kui sa pead seda kuidagi hindama? Ma olen tõesti kogu aeg pidevalt hoidnud silma peal, mis toimub selles nii-öelda kadrimäel kui koolkonnas ja, ja mind on see millegipärast vaimustanud. Ja siis, kui püüad nagu sõnadesse panna, et mis asi see siis on, siis mingil hetkel mulle tundus et seesama eesti noori Te kunst saab nagu kaasaegsele kunstile palju rohkem pihta kui isegi maalijad või näiteks skulptorid meil siin Eestis. Et nad on kuidagi palju adekvaatsemat ja minu silmis. Ma eksponeeriksin neid omaette rubriigina kuskil kaasaegse kunstinäitusel, aga muidugi rahvusvahelises sellises konventsioonis paigutatakse nagu ehtekunst mingisse sellisesse rubriiki, mis ei kuulu nii-öelda kaasaegse kunstinäitusele, mis minu arust on lihtsalt kahju näiteks kasvõi see suhe kehasse. Sest eriti üheksakümnendatel on hästi palju räägitud kehalisusest ja sellest, kuidas Kunst analüüsib inimest tema keha kaudu ja noh, kõik need kontseptuaalsed ja füüsilised konsultatsioonid, mis sinna juurde tulevad näiteks mõningad need tööd ajavad lihtsalt judinad üle selja, kui näiteks tehakse ehted meditsiinilistest nõelte süstoldes. Ja noh, ütleme just, et see käib võib-olla nende esemete redimeid esemete või materjalide kaudu. Mis noh, praegu selline süstimise ajastu, eks ole, ma vaatan seda rafineeritud ehet, mis on niivõrd viimase peal töödeldud ja siis on seal see terav süstal, mis nagu kaunistama inimest, eks ole, sa mul judinad üle selja või noh, näiteks Tanel Veenre ehe, mida ta eksponeeris käeveenide peal ja see oli siis punased pärlid, nii et see on nagu nagu oleks veenid läbi lõigatud ja siis need pärlid nagu veri tilguks. Ja see on ehe, eks ole, täiesti supermõtlemine. Aga tegelikult see ikka hindad seda vist natuke rohkem, vähemalt sellest jutust kuidagi tuleb välja ikkagi nagu sellist väga iseseisvat kunstide, mitte niivõrd seda mõnda aega traditsiooni. Ideed, aga, aga samal ajal tähendab, kui me vaatame, ütleme üheksakümnendatel sellise esiplaanile tõusnud Eesti kunsti, siis see on olnud niivõrd ideekeskne kontseptikeskne, et näiteks need kunstnikud teevad tohutul kiiruga oma tööd valmis ja nad lagunevad pärast näitust kohe ära. Et noh, näiteks kui kunstimuuseumi töötajad on ostnud oma kogudesse 90.-te aastate kõige vingemat Eesti kunsti, siis nad kurdavad, et et praegu peaksid restaureerima hakkama selleks, et teda uuesti välja panna, näitusele. Aga nüüd, kui nüüd vaadata seda ehtekunsti poolt ja kui seal on nagu super idee või noh, tunnetus ja noh, selline kaasaegne vibratsioon on seal sees ja samal ajal briljantne perfektsionistlik teostus, millised materjalid tähendab sellised ütleme, ülihinnalised väärtuslikud, materjalid kokku pandud, noh, ma ei tea, kustukummiga või või noh, mingisuguse arheoloogilise puiduga või mingisuguses plokiga või tähendab sellise täiesti väärtusetud ka. Et siis juba see materjalide kooslus äratab fantaasiat ja teiseks näiteks kas või need kadrimärgutaskuehted, et noh, ühesõnaga kannad ehet taskus ja siis see fenomen, et sa käid ringi ja ta mõjutab sinu psüühikat. Et ühesõnaga, see yhe mõjutab otseselt sinu psüühikat, kuigi keegi ei näe seal taskus, on üks ehe. Et see idee on briljantne. Kas võib siis väita, et teiste kunsti puhul on ikka nagu käibel mingisugune klišee, mis nagu takistab selle nii-öelda laiemat mõistmist? Tehtekunst on justkui a priori nagu mingi võimu teeniv atribuut, et kuningatele oli vanasti kroonid 20. sajandil kodanlus oli see, kes tellis läänes ehteid ja vaene töölisklass, nagu ei jõudnud seda tellida, et kas nagu mingisugune selline asi takistab nagu. No ma oleks ka väga ettevaatlik sellise takistuse suhtes, et ma annaksin aega vaatajale asjaga kohaneda või tutvuda. Ja küll talle kohale jõuab. Olgu ta natuke jõuab ja kui ei jõua, ei ole ka midagi lahti, et sa nagu kaks ütleme kui galerestide eristavad kahte tüüpi jäetuks kaladest on see, kes kohe saabudes hüppab talle turja ja püüab selgitada, mis on mis ja kuidas asja mõista. Ja teine tüüp aresti on see, kes annab inimesele aega, et et kui ta ei mõista veel, siis ta võib mõista natukese aja tagant või kui ta ei mõista ka siis, et ta võib mõista kunagi, et, et sellile kannatlikkuse väärtustamine žesti ühte kunstlikul vaba No siis on kehtemastiku jonn. Eesti vaba suuride Te kuulasite saadet kunstankeer stuudios olid Kadri Mälk, heie Treier allesi Andres Trasak. Kuulake meid jälle nädala pärast, pühapäeval kell 18 15. Seniks kuulmiseni.