Kivisildniku jutlus number 11 ei ole asjakohasemad kirja kohta vabariigi sünnipäeva jutluseks kui tsitaat raevunud lugejakirjast kes nõudis delfis Krahli teatri sulgemist. Osundan. Olin šokeeritud, kui lugesin ajakirjast Von Krahli etendusest, mille käigus topitakse näitlejale Lipp tagumikku ja tõmmatakse sealt pärast välja tsitaadi lõpp. Kahjuks ei ole ma saanud ise mahti viimastel kuudel teatris käia. Olen olnud aastapäeva ettevalmistustega hõivatud. Eks sedagi lugusid kirjutan vaheldumisi Pätsi, Laidoneri sketsidega. Muude isamaaliste kirjatööde kõrval valmis mul sirbi tellimusel essee üleilmsest loomastumisest ehk sellest, miks ja kuidas kõik asjad persse lähevad. Krahli etendus, mis Delfi kirja saatja patriootilisi tundeid rõlgelt haavas, sobib hästi minu kirjatöö illustratsiooniks. Seega ongi tänase jutluse teema perse eesti kultuuriloos. Persoon aktuaalne ja atraktiivne. Kas panite tähele, et Kultuurkapitali aasta parima luuleraamatu auhinnale kandideerivad kassa litsi laulusõnad? Laulusõnad on plaadilt, mille nimi on taevas ja perse. Hämmastav kokkusattumus. Sa lits juhtumise viisiga pärnuaastapäeva kontserdi peaesineja. Kontsert pannakse toime Vaasa pargis, kus esineb ka Pärnu roki suur tulevikulootus Miki mahus. Eks ole selle etenduse kavas ka Pätsi ja Laidoneri sketšid mis keskenduvad riigireetmisele, vere pilastamisele ja kannibalismi-ile. Kuid ärme kaldume peateemast kõrvale. Tuleme tagasi Krahli teatrisse. Traditsiooniliselt heisatakse lipp külgas torni tippu või kõrgemal kohal asuvasse lipuvardasse. See on vana komme ja sellel on omad mõistuslikud põhjused. Nimelt on lipukultuur pärit ajast, mil inimkond veel lennata ei osanud ja kõrgustel oli teatav võlu. Legendide järgi elasid mäetippudel jumalad. Tavainimesed seevastu edutasid madalates, hütides või taredes. Tornid olid ainult ülikute lossidel jumala kodadel. Ühesõnaga kõrged kohad olid äravalitutele, rikastele ja ilusatele. Tänapäeval see enam nii ei ole. Tornmajades elavad immigrandid, panga orjad ja linna kehvikud ning lennupilet Egiptimaale maksab kolm tonni. Ütlen otse välja, et pööbel on kõrgustesse roninud ning mäetippude pilvede ja tornide maine mutta kiskunud. Mägede asemele on tulnud uued, kättesaamatud kõrgused. Eelkõige on nendeks modellide ja muidu pildi lehe tegelaste kehakumerused. Just nimelt eliit. Perse on kaasajal laiade masside jaoks kättesaamatu kõrgus. Tuharaid võime nimetada loomastunud Ilumäe vahelikeks kannikaid Džomolungma maks, mida üritab vallutada igaüks. Ja perset vaimsel maastikul domineerivaks futsi mäeks, mida ülistavad bändimehed, teatrilavastajad ja poeedid. Seega on enesestmõistetav, et lipp tagumikus on asjade loomulik käik. Me võime isegi minna nii kaugele, et hakkame nurisema, et meie armastatud perset on rüvetatud suvalise kääbusriigilipuga. Miks ei pandud näitlejale taha euroliidu tähelipu, mis sümboliseerib rahu ja küllust või siis jänkide tähelipu, millal meie palgasõdurid levitavad demokraatiat, õnne? Ärge hakake soigum, et ma olen pervert ja teile pure perse pühamast püham on küll. Ja vaevalt on teile siin elus midagi tuharate ümaratest vormidest tähtsamat. Vaadake reklaame, kas on mõnda toodet, mida ei müüdaks Peeerrsega? Ei ole. Persega müüakse kõike, alates sokkidest ja lõpetades luksuslimusiiniga. Müük, ostmine, tarbimine, heaolu, rahu ja õnn ongi see, mille pärast me globaliseerumine, loomastume ja vabatahtlikult laenuorjuse kaela võtame. Miks inimesed rügavad nagu hullud ikka selleks, et osta persetega reklaamitud asju. Asioga reklaamid takse ülimate väärtustega. Reklaami mehhanism on lihtne. Näidata mingit vidinat, mida on vaja lollidele pähe määrida õilsas kontekstis see tähendab koos modelli persega laulja persega või kui raha pole siis suvalise persega mille ümber keerlevad muusikavideod, pornofilmid, tõsielusarjad ja muu meelelahutus. Ega ometi aju loova poolkera ümber. Vastupidi need kaks kumerust, mis moodustavad meedia ja seega laiade masside mõttemaailma on kaks perse poolt. Välimuselt ajule sarnasena kujutab perse endast midagi antikristuse taolist. Ajudega võrreldes on perse nagu tagurpidi pööratud rist. Perse vastandub kõigele vaimsele ja inimlikule Kerson loomastumise kujund väljaheidete ja perverssuste pesapaik ning Krahli teater on selle hästi ära tabanud. Kui kõik läheb persse, siis jõuab sinna varem või hiljem ka eesti lipp. Sinimustvalge loomulikult ka vapp, põhiseaduspiir, demokraatlik riigikorraldus ja vaimsed väärtused. Suurem osa loetelust on juba lõppjaamas, väiksem osa on teel. Me elame rongis, millest kolm neljandikku on juba tunnelis. Paraku ei ole sellel rongil hädapidurit. Rongil ei ole ka juhti, seal on ammu kaaperdanud grupp pehmelt öeldes psühhopaat ja ainus valgus, mis meile tunnelis kunagi paistma hakkab on ummik käigus vastu seina kihutanud vedurirusude lõõm. Eesti ja tema lipp on seal, kus ta paistab olevat kindlalt kohale ankurdatud. Aga lootust ei tohi kaotada. Kunagi lehvib see urruauku topitud kaunis kangatüki jälle ja kõrgel kohal, nii nagu Pätsi Laidoneri ajal. Loodan, et see juhtub õige pea. Loomastamise jätkudes ronime jälle puu otsa, sinimustvalge saba taga. Head vabariigi aastapäeva kõigile.