Tere, mina olen alles lambriostroosak, te kuulate saadet kunst, punkteer ja täna räägime jaapani popkultuurist, täpsemalt mangadest ja animest. Õieti läheme siis seekord vahelduseks üle lombi naabermaa Soome pealinna Helsingisse. Sealses Tennis palatsi näituseruumis on kuni novembrikuu lõpuni avatud üks ekspositsioon, mis tutvustab jaapani popkultuuri, täpsemini siis manga ja anime maailma. Eestis on viimasel ajal olnud võimalik tutvuda jaapani traditsioonilise kultuuriruumiga, mida tuuakse maale läbi riiklike kanalit, et ehk siis saatkondade vahendusel. Hiljuti rääkisime siinsamas saates näiteks Jaapani ajaloolisest Užimorist ja kalligraafiast kuid nüüd siis midagi nüüdisaegsemat ikka samast Jaapanist. Läheme niisiis Helsingisse, õieti käime seal Tõnu Karjatse abiga. Tema palus tennis palad siis vaatamiseks üleval olevast jaapani popnäitusest rääkida. Helsingi linnamuuseumi Lektoril orja milleril. Esmalt sellest, mida Tennis palatis näha saab. Mitmes saalis ja kahel korrusel on väljapanek jaapani manga ehk pilt joonistega tuuristamisele. Minevikust ja tänapäevast. Algab see kõik 18. 19. sajandil elanud kunstniku Katsodiga okozai kavandi raamatust mis levis tolleaegses Jaapanis samamoodi nagu praegu levivad paksud. Igal nädalal trükitavad manga raamatud väljas, seega haukus sai ja teiste juba klassikasse kuuluvate. Panin vanade Pildimeistrite tööde tõmmiseid. Kronoloogilise ülevaate saab manga kunsti arengust kuni olulisematest diilinaliteni tänapäeval. Uurisin näituse kuraator ja Dennis palatsel hektari Aria Milleri käest, mis teeb mangasti animest praeguses läänemaailmas niivõrd populaarse valdkonna. Esimene aspekt on muidugi erilisus võrreldes Euroopa koomiksikultuuriga. Pani koomiksid on reeglina mustvalged, neis on palju märulistseene. Neid loetakse kiirelt ja muidugi annab visuaalselt väga rikkad. Koomiksikeelevõimalustesse suhtutakse Jaapanis üpris loovalt. Räägi Miller. Uurisin temalt järgmiseks, et kuna ka läänes tehakse koomikseid, eriti populaarsed on Prantsusmaal valminud sarjata teemad siis milliseid mõjusid jaapani manga ja anime siitpoolt endasse, laseb? Ta on mõjutanud valdavalt USA, mis on just läänemaise koomiksikultuuri kodu. Jaapanis jäljendati Ameerika koomiksikeelt ennekõike popkultuuri algstaadiumis ehk siis teise maailmasõja järel. Kuid neid mõjusid on ka tänapäeval. Õieti mõjutavad USA ja Jaapani koomiksid nüüdisajal teineteist vastastikku kui ka USA koomiksites võib leida mangade animede kaudu Läänes üha populaarsemaks saanud popkultuuri statistikat. Eestis on jaapani popkultuur hakanud laiemalt levima ilmselt ikkagi alles pärast taasiseseisvumist. Küsisin orja Müllerilt, et kui kaua jaapani manga naabermaal Soomes populaarsed on olnud ja kui pikk, kui on sealse fännkonna ajalugu. Soomes on huvi mangod ja seega animete vastu plahvatuslikult kasvanud ning seda just viimaste aastate jooksul, tõdeb Miller. Ta räägib, et kui Helsingis kolm aastat tagasi jaapani popnäitust kavandama hakati, tundus ka neile toona, et tegu on üksikute fanaatikute hobiga. Kuid mangades teadlike soomlaste hulk on sestpeale vaid suurenenud ja eriti palju on huvilisi juurde tulnud viimase aasta jooksul. Üsna loogiliselt on selle põhjuseks mangade tõlkimine soome keelde ja see on soomekirjastustel viimase kahe ja poole aasta saavutus. Näiteks ainuüksi tänavu sügisel ilmub soome keeles kaks uut manga sarja. Soome kirjastused alustasid hiljuti ka erimanga liikide tutvustamist. Näiteks on lisaks poistele suunatud mangadele kõrval hakatud välja andma tüdrukutele mõeldud koomiksiraamatuid seega žanriliselt vägagi rikka maailma tutvustamisel veel pikk tee käia, ütleda Miller. Mängasid on tõesti väga erinevaid. Tüüpiline näide oleks mango, mille abil saab õppida golfi mängima või jaapani keelt rääkima. Ning olemas on ka näiteks manga formaadis kokaraamat. Muuseas, ka Soomes joonistavad huvilised juba massiliselt mangada statistikat kasutades. Huvilisi on seal tuhandeid. Nad kogunevad huvirühmadesse, kus fännid võivad kasutada omavahelises suhtluses jaapanikeelseid sõnu või kasvõi riietuda oma kokkutulekutel jaapani koolivormi. Igatahes ta on ju alguse saanud Canimed. Esimesed animed tehti Jaapanis viiekümnendatel aastatel Osamot Esuka poolt samas algelisemaid katsetusi antud ka sajandi alguses, kui filmikeele areng selleks võimalus andis. Vastroboy on pesuka ehk tuntuim tegelane, mida võib tõlgendada jaapani popkultuuris lausa ikoonina. Millisena näeb Soome panga asjatundja koomiksikultuuri arengut? Kas on mõeldavad? Sellele tuginedes areneb välja midagi täitsa oma. Pelgalt kopeerimiselt minnakse tasapisi üle oma loomingule. Harja, mille peab seda täiesti võimalikuks, et Jaapani mütoloogia kultuuri kõrval hakatakse teistes maades käsitlema ka teiste kultuuride endi pärandite mütoloogiat näiteks usu varju, et peatselt võib ehk Soomes näha kas või Kalevala-teemalist mangot. Tennis palati teisel korrusel saab aga vaadata jaapani modernset kunsti, mis on oma mõjutusi saanud just manga ja anime kultuurilt. Osa kunstnikest on kavandanud kunstnikud oma ettestaaridel muidugi Takashi muraka müüa. Härra, kelle edu Jaapanis võib võrrelda rokkstaariga. Pangategelased on kunstnike töödes hakanud elama oma eluskulptuuride, üksikute maalide või abstraktsete tegelastena. Kuhu üldse edasi? Kas tulevik toob manga turule abstraktse piltjutustuse? Harja Mülleri hinnangul pole see sugugi võimatu. Pildi kunsti jääb tema arvates aga siiski. Muuseumi ja mango tööstus lähtub eelkõige müügiedust, seal massitööstus, nii on ka kultusfiguur Murakami suutnud oma tegelastega tooteid paisata turule määratus koguses, olgu see siis postkaardid või midagi muud. Ehk siis kunstil tuleb leida taas tasakaal müügihuvidega. Manga näitas Helsingis teenis palatses jääb avatuks novembri lõpuni. Kunst. Nii aitäh Tõnu Karjatse, aga nüüd on meil stuudios mari laaniste siin Parilaanist ja iseloomustab ka see, et sa tunned huvi mangade ja selle jaapani popkultuuri vastu. Võib nii öelda, võib nii öelda küll, oled ise seal näitusel käinud, Helsingis see ju lähedane lima. Seekord ei ole veel, aga võimalik, et lähen veel. No kui sa nüüd selle jutu ära kuulasid, siis kuidas nagu kommenteeriksid seda vastutuse nagu tõele, kui kõige üldisemalt küsida Üldjoontes muidugi vastab, aga samas valdkond on nii lai, et sellise mõne küsimusega ei ole kuigi hästi võimalik sellest mingit ligikaudselt optimaalselt ülevaadet anda ikkagi. Kui üldse rääkida mangades, siis näiteks Eestis on see nagu mingisugune levinud hobi. Tasapisi levib järjest rohkem, kuigi Eestis ta levib siiski pisut rohkem seda animaliini mööda. Seepärast, et mangasid siit poest nagu eriti tihti ei leia, aga samas satelliidikanalitelt animat vaadata ei ole nagu mingi probleem. Nii et Eestis on pigem selline vastupidine tendents kui ülejäänud maailmas, kus kõigepealt tulevad turule need mango koomiksid. Mida siis õpitakse lugema, tutvutakse nagu selle statistikaga ja siis tulevad animed järgi või, või on see mujal Euroopas ka? Ma pigem ütleks, et mujal mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerikas ka viimasel ajal selgelt see, et anime on esiplaanil ja üldsuse, Jaapani popkultuuri pealetung läänemaailmas minu meelest algaski kaheksakümnendatel, eeskätt anime kaudu, ikkagi kaheksakümnendatel USAs esimesed video kassettidel hakkasid levima mingisugused jaapanifilmid, animefilmid. Kas selleks ajaks siis 80.-te, eks oli see jaapani anime ennast nii-öelda kohalikul popkultuuriareenil juba kehtestanud või, või oli see juba? Noh, Jaapanis oli ta muidugi massinähtus, aga siis mujal ta oli ikka väga kitsas, selline fännide valdkond sellest massidesse minekust kuskil läänemaailmas võib rääkida, ehk 90.-te lõpul kõige paremalt. Aga et noh, põhiliselt siiski 21. sajandi nähtus on seal lääne kultuuriruumis massikultuuris. Panime ta pealetulek nagu just filmivaldkonnast, tundub isegi veidikene kummastav, veidikene hirmutav oma oma suure diapasooni tõttu, et et animed saavad isegi päris nii-öelda filmifestivalidel ju auhind on viimasel ajal. Millest see tingitud on? Konventsionaalne film on ennast tamme. Ei, kas just selles konventsionaalne film on ennast ammendanud, aga nad pigem siis avardavad ettekujutus sellest, et milline võib olla animatsioon seepärast, et läänes on animatsioon üldiselt üsna rangelt, kas ta on siis tehtud lastele nii-öelda kommertsanimatsioon või ta on väga kitsa ringi siis nii-öelda kunst, animatsioon, aga jaapani anime, põhimõtteliselt sisu poolest konkureerib rohkem selle nii-öelda tava publiku filmiga. Siis ulme-põnevusfilmid ja sellised asjad. Ehk siis selles valdkonnas on see sihtgrupp juba kohe ära tabatud, et võimalikult suur peaks olema. Võimalik küll jah, kuigi noh, siiski läänes on päris palju probleeme ka siiski on nagu raskusi mingi animatsiooni aktsiat teerimisega mingi tõsiselt võetava filmi pähe. Aga noh, ühest küljest on ka ilmselgelt selline trendinähtused sellest ka selline festivali edu. Et ilmselt see vaibub, ta võib vaibuda küll. Aga ilmselt sellel nähtusel on olemas ka nii-öelda majanduslik baas, et see filmitööstus, kus need pangad tulevad, see ei ole ju mingisugune väikese kildkonna asi. Ei ole, miks see nii on kujunenud, seda on juba raskem analüüsida, ka seal on täiesti selge animatsiooni tööstus millega võrreldavat ei ole siis ilmselt kuskil teises maailma riigis sinna kõrvale panna. Ja noh, muidugi on sellised teemad, et kuna joonisanimatsioonitootmine on kaunis kallis, siis jaapanlased teevad suhteliselt palju, kui nii-öelda alltöövõtu mingitest vähe vaesematest Kagu-Aasia riikidest, koreast ja Hiinasteni. Eestis on ka selliseid lepinguid olnud, Eestis on ka selliseid lepinguid olnud. Aga millistes suurusjärkudes me räägime, kui me ütleme, et, et see on suur tööstus Jaapanis. Noh, võib kohe öelda, näiteks sel ajal Jaapani kõigi aegade kassafilmide edetabel on täisstuudio Džiburi ehk ajami Asaki animisid, tema käibed on, ütleme niimoodi kinofilmide plaanis kõige suuremad, aga samas siis animatsiooni osas üldiselt on arvestatud. Keskeltläbi jookseb Jaapani televisioonis paralleelselt korraga umbes 90 erinevat animasarja kogu aeg. No see tähendab ju massilist inimtöö hulka ka vista. Jah, see, kui suurt osa jaapani riiklikust SKP-st võiks, võiks moodustada see animesissetulek. Numbritest on raske ülevaadet anda, aga noh, samas juba selle pabermanga trükkimises liigub päris kõvasti, raha loetakse üldiselt jaapani, kõige rikkamate inimeste seas on päris mitu sellist manga kunstnikku, kes on lihtsalt siis koomiksite joonistamisega saanud väga rikkaks, väga kuulsaks. Aga üldiselt anime, tööstus siiski on pisut vähem väiksema rentaablusega, eriti siis just selle nii-öelda tõsisema materjali osas, sest et kõige paremini müüvad ikka sellised umbes kümneaastastele tehtud seeriad nagu mingi Dragon poolia. Neid on kõige lihtsam mujal maailmas ka telekanalitele müüa. Aga kui rääkida manga kunstnikest, siis kuidas see süsteem toimib, et kas kunstnik siis töötab välja mingid tegelased, mingid tüübid ja paneb paika siis nagu stoori poordi ja siis seejärel hakkavad töökojas nagu inimesed maalima neid asju või, või on see kõik nagu ühe kunstniku töö? See sõltub suuresti kunstnikust, noh hästi tüüpiline Meil on see, et kõik alustavad siiski sellest, et nad teevad kodus põlve otsas kõik otsast lõpuni, ise valmis. Et see on siis nii-öelda amatöörkoomiksitööstus, mis on meil ka väga, väga suur ja väga tugev ja millest siis kasvab järjest peale neid uusi, nii-öelda professionaalseid koomiksikunstnike. Aga siis, kui sari on juba nii-öelda pälvinud Nende kui kirjastajate tähelepanu sedasi põlve otsas tehtuna ja kuskil messidel näiteks saab seda müüa. Et kui asi läheb nii-öelda ametliku kirjastaja kaudu trükiprotsessi siis see võib tähendada seda, et kunstnikult oodata võetakse näiteks 30 lehekülge nädalas või midagi sellist, et seda nagu üks inimene, noh väga hea tahtmise korral üldiselt ära ei tee, siis tuleb mängu juba jah, suur seltskond, assistent ja selliseid inimesi. Nii et sellised väga tuntud sarjad, mis siis massiliselt levivad, need enamasti on jah, selline meeskonna ööbige. Mul on see manga ja animetööstuses kuidagi tihedalt ühendatud omavahel. Nad ei ole mitte niivõrd sedasi praktiliselt ühendatud, aga nad on ühendatud selles mõttes tüüpiliselt on olemas siis samast pealkirjast nii anime manga versioon. Aga tegijad ei pruugi seejuures üldse kattuda. Lihtsalt tegelaskujud ja nimi ja võib-olla noh, üldiselt teemade sisu kattub üldjoontes. Aga kui rääkida nüüd selle valdkonna ajaloos, siis millal saab üldse mangadest rääkida, mis aastatest? Me räägime? Moodsa manga algus siiski jääks aastasse 1947, sest siis ilmus Osamud Esuka esimene koomiksivihik, mis müüs 400000 eksemplari üle nimi eest oli uus aarete saar või midagi sellist. Nii et sellise kultuurifenomeni nagu siiski jääb sellesse aega, kus Jaapan oli pärast sõda rusudes ja masenduses, oli poja odavad. Meeldivat meelelahutust, Esscapistliku meelelahutust. Tähendab, kas ma saan siis õieti aru, et paar aastat pärast seda, kui kaks linna sisuliselt Jaapanis aurustusitena aatomipommi tõttu võeti läänest üle mingisugune meelelahutusvorm, koomiks ja tehti või oli ka Jaapanis juba enne seda koomiksit tuttav? Enne sõda oli muidugi tuttav ja noh, see oli juba enne esimest maailmasõda, sest Jaapan siis suures kolonialismi vaimustuses võttis Ameerikast need esimesed lehe koomiksiprintsiibid üle juba tõesti enne 1900 kümnendat aastat. Et lihtsalt ühe kunstniku nagu andekus, oli see katalüsaator. Jah, suuresti, sest enne seda ta siiski ei olnud kaugeltki mitte nii kapitaalne kultuurifenomen, et ta siiski lehtedes ilmusid pisikesed ribad ja lastele ilmus ka mingeid vihikulaadseid asju, aga, aga jah, et midagi sellist totaalset enne sõda küll ei olnud. Kuidas Jaapanis suhtumine oli nüüd sellesse manga kunstivormi, kui me räägime just ütleme, viiekümnendates 60.-test et läänes on ju täiesti selge, et koomiks on selline laste kunst kuidas nagu jaapani riiklikud, ma ei tea, kas õpetajad suhtusid siis sellise fenomeni? Õpetajate suhtumisega ma ei ole nüüd väga kursis, aga minu meelest Jaapanis ei olnud nagu seda negativistlik hoiakut, mis Ameerikas sel ajal eksisteeris koomiksi vastu. Et pigem oli siis niimoodi, et sellest sai nagu selline üldrahvalik nähtus ja lisaks oli eriline veel see, et need lapsed, kes siis olid seda koomiksit lugedes suureks kasvanud, ei tahtnud sellest loobuda. Ja siis selle tulemusel hakkas järjest rohkem tekkima siis nii-öelda täiskasvanud lugejatele mõeldud koomikseid. Aga millest need põhjused ikkagi on seal mingi ajalooline taust? Et võib-olla see on ühiskonnakorralduses kinni, sest Jaapani ühiskond on selline kaunis rangelt reglementeeritud, üldiselt väga konkreetsed sotsiaalsed rollid on kõigil üldiselt kogu elu käib sedasi kitsastes ette määratud kanalites, et võib-olla neil on lihtsalt sellise Esscapismi vajadus suurem. Enamik mongased on siiski väga ulatuslikud fantaasiamängud igasugustel kummalistel teemadel. Kas jaapani enda uurijad on ka seda eszkaapismi hüpoteesi nagu kinnitanud? Ei, see on, pigem on selline lääneteooria tõtt Lääne kuumiks, ajaloolased vaatavad unelema pilguga seda jaapani koomiksi imedemaad ja siis imestavad selle üle, et kuidas kuskil võimalik on. Aga jah, üldiselt kaldub see vist nii olema, et küsimus on nagu selles ühiskonna erinevuses. Aga mis põhjusel need mangad animed siis Läänes nii populaarseks on saanud või mis see põhiline erinevus on Lääne koomiksites diaanimatsioonid. Ühe märksõna võib öelda, mis on Kaway, et see on jaapani keeles nunnu või ilus või midagi sellist. Lane koomiksid üldiselt ei hiilga sellega, et nad oleksid väga Kaway. Aga jaapani omad on nii, et meil on ühesõnaga konkreetne nagu visuaalne ligitõmbavus, millest saab rääkida. Ja teiseks võib sellele osutada, et läänemaailmas üldiselt koomiks on väga tugevalt selline nišikultuur. Tüüpiliselt selline veidrate meeste nišikultuur, aga anime ja manga pealetung käib suuresti siis mööda naispublikut seejuures et vähemalt 50 protsenti on siis sellised mais fännid, keda tõmbab jusse Kaway või nunnu aspekt asja juurde. Millal see pealetung siis hakkasime, kuidas on käinud? Kui Jaapanis hakkas animatsiooni telesarjade tootmine kuskil kuuekümnendatel sai hoo sisse, et siis hakati neid sarju sealt ka läänetelevisiooni ostma päris palju, sest suur osa neist põhines ka mingitel läänes tuntud tekstidel Alice Imedemaal ja ja siis oli mingi Sherlock Holmsi suurde Sherlock Holmes, kes oli kassis anime versioonis. Et neid nagu osteti telesse sisse päris palju sellest tekkis siis nagu tutvus sellega visuaalse poolega. Ja siis aeg-ajalt eksis kinno ka neid täis jaapani multikaid, neid oli nii siin endises Nõukogude liidus, kui oli ka mujal neid näha. Tõsi, ka endises Nõukogude liidus üks film, mis on jätnud sellisele 30 40 vahel olevale põlvkonnale kustumatu mälestuse. Eestis on lendav viirastuste laev. Nii et ei olegi tegemist päris 90.-te nähtusega. See jooksis siin seitsmekümnendatel, aga noh, sellised üksikud näited nagu ei tekita iseenesest vängultuurisust, noh tüüpiliselt lapsed, kes neid nägid, ei osanud neid ju millegagi seostada. Ja aga milles ikkagi see eripära oleks, mis siis nagu lääne inimest tõmbab noh, selline lapseliku stilistikas kas ei ole näiteks maha võetud kuskil Disney pealt või millest see eripära siis anime puhul? Seal on minu meelest on eripära siiski suuresti nagu sisuline pärast, et kui see lääne animatsioon on hästi tüüpiliselt selline kalkuleeritud väga konkreetsele sihtgrupile nagu mingid teletupsud umbes et vanusegruppide kaks kuni viis või et anime tihtipeale on nagu tunduvalt nii-öelda laiemini vaadata ka siis need kõige infantiilsemad asjad võivad olla pisut niimoodi pöördes, et sellest ka täiskasvanud mingi mingi nurga alt midagi enda jaoks leiavad. Aga kas siin ei ole ikkagi sellist eksootika aspekti, et Jaapan on lääne inimese jaoks reeglina selline võõras kultuur et, et justkui, kui seal tuleb selline veidi nunnum asi, siis on okei seda fännida. Jah, ilmselt on ka see, et noh, Jaapanit üldse nagu fännitakse, Jaapan on eksootiline ja huvitav. Aga ma ei oska nüüd öelda selles mõttes, et et seal oma traditsioonilise Jaapani kultuuri ja samuraide ja keisade ja teetseremooniate ka ei ole nagu tüüpiliselt animalega mangal väga palju ühist, kui just pole tegu, samurai magab. Milline seos on siis nagu sellisel, ütleme, lääne koomiksikultuuril ja siis jaapani koomiksikultuuril kas seal on mingisuguseid vastastikuseid põrkumisi, kes kellelt eeskuju võtab pigem siis ütleme, tänapäeval. No tänapäeval on nagu selgelt nihkunud tasakaal sinnapoole, et eeskuju võetakse Jaapanist sõbrastat manga stiil, ütleme müüb siis konkreetse publikugrupi seas eriti just selliste lasteaia noorte seas et järjest rohkem tehakse siis Ameerikas, jaga Euroopas, kas selliseid uusi laste koomikseid, mis välja töötatakse, tehakse siis juba noh, sellises manga-stiilis, et suured silmad ja värvilised juuksed ja nii edasi. Kas see tähendab, et üle võetakse ka see konveieri meetodil? Vaat see on ka täiesti võimalik jah, sest noh, selliseid kaalutlusi üldiselt järgivad siiski nagu kommertstootjad, kes mingile autorikunstile väga tähelepanu ei osuta. Mis üldse jaapani mongadele võiks olla nagu võrdluseks just ütleme, lääne sarnases kultuuriruumis. Seda on küll väga raske välja tuua animatega üldiselt nad konkureerivad sisu poolest mitte siis nagu selle mitte lastesaadetega, vaid siis tõsiste mingite krimisarjade põnevik ulmesarjade selliste asjadega või siis mingit situatsioonikomöödiat, aga tihtipeale. Kas Jaapani popkultuuri üldisemalt iseloomustades võib siis tõesti öelda, et see manga stilistika nagu valdav või kui me kuuleme nagu sellist sõnaühendit, et kaasaegne jaapani kunstnik, siis kas tuleb siis nagu a priori eeldada, et sealt tulebki mingisugune nunnu tegelinski suurte silmadega? Ei tule see kuigi ühest küljest on nagu jah, selline hästi konventsionaalne ettekujutus juba manga stiilist, see tähendab tõesti suured pead ja ülisuured silmade värvilised juuksed siis tegelikult see on nagu selline pinnapealne ja kõige kommertslikum osa nii-öelda sellest manga ja anime kultuurist. Põhimõtteliselt kuskil kaheksakümnendatel lõi siis nagu massiliselt läbiseva revolutsiooniline stiil, kus anime ja manga tegelased ei, mitte ainult ei meenutanud välimuselt tavalisi inimesi, vaid ka tavalise jaapanlase. Tüüpiliselt enne sõda olid tegelaskujud nagu eelistatult kuidagi eurole piitsa olemusega suured sinised silmad ja blondid lokid ja nii edasi. Jaapan tõstab pead, Jaapan tõstab pead. Jah, tegelikult see stilistiliselt on pilt ikkagi väga kirju, et ei ole kaugeltki nii, et kui sa tahad mongad teha, sest sa pead tegema suurte silmade, värviliste juustel. No eesti keelde vist mongasid tõlgitud ei ole seni veel aga kui nende tõlkimiseks nagu läheb, siis ilmselt jaapani keelt nagu loetakse vist teistpidi admis teine hieroglüüfides süsteem, kuidas tõlkimine siis üldse välja näeb? Et põhimõtteliselt on nagu kaks stiil, see sõltub sellest, et kui tõsimeelsed on need fännid, kes seda lugeda tahavad ja kui suured on kommertshuvid sellel väljaandel. Et kui orienteeruda tõsistele fännidele, siis nende jaoks ei ole probleem, et lugeda seda siis tagurpidi tagantpoolt ette lapata lehekülge. Ja nende jaoks ei ole ka vaja ära kustutada tingimata ta siis neid joonistatud hieroglüüfides heliefekte ja kirjutada sinna midagi alfabeetilises tasemele. Aga kui on tegu selliste nii-öelda kommertsväljaannetega, siis Ameerikas on traditsioon ikka see, et skännitaks need pildid sisse, keeratakse arvutis lihtsalt teistpidi, et kogu pilt, siis ma ei tea, mitu kraadi see on 180 graaf. Ja originaalis mangade puhul siis kaaned on ka nagu teistpidi, et draamat lebab leti peal nii-öelda lääne inimese jaoks nagu kaan, ülespidi vä? Ja lugeda tuleb siis ka paremast servast vasaku pool. Aga sellega harjub väga kiiresti ära. Tegelikult see ei ole nagu väga drastiline erinevus. Kui suurelt see tööstus Euroopas üldse levinud on siinsamas soomes kõrval kui suur seal võiks olla see mangade levik võrrelduna keskmise Kesk-Euroopa riigiga? Ega ta nüüd vist väga drastiline veel ei ole, noh näiteks Prantsusmaal on ikka konkreetsete koomiksipoodides on riiulitäied, on juba sellised mongaseerijaid, nad on üldiselt siis pisikesed, odavad raamatud, et neid on mõtet trükkida ja hulgi, et ei piisa sellest, kui sa ühe suurema ja ilusama ära tõlgid. Aga noh, samas ulatuselt ei saa öelda. Ma ei usu, küllata mingi Soomes näiteks üle 20 protsendi Jan kogu koomiksikirjastamisest praegu isegi praegu, kui me räägime sellest, et seal on tohutu manga kirjastamise puu. Nii et peamise selle suurema valdava osa moodustab siis Euroopa koomiksi ja soome endopommiks. Nii see kui teine kui Ameerika oma, see on ikkagi kõige suurem. Üldiselt küll jah. Kuigi noh, nüüd on ka niimoodi see, mida mõista Ameerika koomik, seal on ka tohutult laienenud viimasel ajal, et ei ole enam see super männe ja piilupart Donald, vaid on sellised alternatiivsed suured raamatut. Aga need suured koomiksitöösturid, kes tootsid neid Supermani, neid ikka on veel alles. Nemad on õnnelikult Allase, toodavad ja elavad päris hästi enda selliste vanade tegelaste nii-öelda taaskasutusse andmisest näiteks telesarjade või siiski Nofilmidena, mis toovad ka päris hästi sisse. Et võib-olla see paberile trükkimine ei olegi nende praegu enam peateema. Me kuulsime eelnevast lõigust Tennis palad, siis Aria Miller rääkis, et mongade fännimisel kipub kujunema üheks tendentsiks, et inimesed kuidagi peavad rõhutama seda mang asendust. Kas nad vist peavad rõhutama, aga sellega käib nagu kaasas küll palju selliseid eripäraseid nähtusi, esiteks kuigi enamik inimesi muidugi ei loe neid jaapani keeles, siis siiski suurem osa on nagu teinud mingeid kergeid teadlikke pingutusi jaapani keele äraõppimiseks, siis üldiselt, et see jääb selliste üksikute sõnade tasandil, aga siis need üksikud sõnad on ka varmad sellistes vestlustes esile tulema seda enam, mida rohkem need vestlused toimuvad siis virtuaalses keskkonnas, mitte nagu kõnelisel teel. Ja noh, teine asi on see, et siis markeeritakse seda enda fändlust mingit aksessuaaridega ja noh, mul on pleieri peal kleepekas näiteks. Ja ala T-särgid, seljakotid nokkmütsid kogu selline. Ühesõnaga, üsna sarnane fetish süsteem kultuuris muidu ka. Üldiselt küll jah, aga noh, eripärane On üks nähtus, mida tuntakse gosplei nime all mis on põhimõtteliselt jaapani keeles laensõnana, mis tuleb inglise väljendist või sellisest kööbakas otse tõlgitud väljendist. Kostium, play kostümeeritud näitemäng, kus play seisneb siis selles, et tuleb teha endale võimalikult täpselt võimalikult detailselt ja võimalikult hästi mõne enda lemmiktegelase kostüüm ja siis ilmuda sellega näiteks avalikult kuhugi anime messile. Paremini see sul tehtud on, seda tõenäolisemalt saad sa siis, ma ei tea auhindu ja tähelepanu ja pildistamist, soove ja nii edasi. Need on omaette subkultuurse kostüümide tegemine. Kas panga puhul on olemas nagu mingisuguseid selliseid lisanähtusi, mis nagu ripuvad selle manga müüdi küljes, justkui me räägime turustamisstrateegiatest, et näiteks tuleb mul kohe ette, et populaarsete animetega kaasneb tavaliselt soundtrack'i, kus on siis jaapani popmuusika, tuleb võimsalt nagu esile, et kas on olemas mingisugune spetsiifiline mangadega, kaasneb muusikastiil või, või on see segapuder? Ei ole nagu väga spetsiifilist, noh, tüüpiline on selline, panin popp, aga noh, samas siis Anivetele teevad ka väga lugupeetud jaapani nüüdisheliloojat tihtipeale muusikat. Kinsiga vai näiteks on eks nimi Johisaici. Aga kui ma nüüd ei räägi animest, vaid räägime mangast, et siis sellel paberil trükitud asjadest, siis see on siiski nagu suhteliselt selline autonoomne nähtused sellele üldiselt ei anna nagu suurt muud juurde pookida pole vajagi, sest enda käive kummertlikus mõttes on täiesti piisav. Aga jaapani kaasaegne kunst, mis on siis suunatud galeriides. Oskad sa selle kohta midagi öelda seoses mangadega, kas on sealse levinud stilistika? Kaasaegne kunst on lai, mõista, aga ühest küljest on nagu ilmne see paljudel väikestel lastel seal mõlgub nagu peas mõte, et võiks hakata ta suureks saades kuulsaks manga kunstnikuks et siis seal tegelikult on päris tugev selline joonistuslik kool ja et siis on küll selliseid kunstnikke, kes siis eeskätt mingit sellist popkultuurikriitikat, selliseid teemasid oma töödes esile toovad, just läbi selle mangastilistika kasutamise, kujutades situatsioone, mis nagu manga keskkonnas ei tuleks hästi kõne alla. Ja Lääne kunstikriitikud vaatavad, et oo, Warholi pärand Vot nii täpselt ei ole nagu kohanud kedagi, kelle kohta saaks nii-öelda ma ei usu, et nad jaapani kunstnikud välismaal väga hästi arusaadavad oleksid ja ma ei ole nagu kuulnud mingitest tsensatsioonilistest välisnäitustest veel kuskil Euroopas näiteks. Nii geno kuusikas kunst, err olla meetrisele nädala pärast, pühapäeval kell 18 15 kirjutage meile aadressil kunstate RED. Või kuulake meie saadet ka kordus on laupäeval kell 12 15, seniks kuulmiseni. Kunst. ERR on klassikaraadio eetris pühapäeviti kell 18 15, kordus järgmisel laupäeval kell 12 maksmist.