Tere, mina olen Analyas Londrustrussektori kuulata saadet kunstkäär ja täna räägime. Eesti arhitektuuripäevadest nimelt Tallinnas on selle nädala sees toimunud õige mitu üritust seoses siis majadega, mida peamiselt ehitavad eesti arhitektid, minu stuudios arhitektuurikriitik Urmas Oja. No kõigepealt, mis üritused need üldse on või kuidas need üritused nagu on kokku sõlmitud, mis tähtpäeva, mis sündmuse, mis põhimõtte järgi mis üldse nagu paneb arhitekte aktiviseeruma tänapäeva Eesti ühiskonnas? Eesti arhitektuuripäevad toimuvad ajaliselt Eesti Arhitektide Liidu 204. vastutuse sünnipäeva ajal. Teisalt on viimasel ajal ajakirjanduses hästi palju juttu olnud arhitektuurist, aga sellises negatiivse varjundiga on see kogu juttu olnud üldiselt Arhitektide liit esimest korda nüüd proovib sellist mitmetest üritustest koosnevad festivali korraldada. Kus siis arhitektide liit saaks ise ka väljendada oma initsiatiivi, et rohkem nagu publikuga suhelda? Mida nad selle ajakirjanduse negatiivse hinnanguga silmas pidada ka seda, et ajakirjanikele Tallinna koperdab, linna ehitus eriti ei meeldi või siis see teema on? Negatiivne ütleme mitte positiivne, et arutlus, mis on kuskil ajalehtedes ja sellises tarbemeedias käinud, et see on selline hästi pealiskaudne lahmivalt et seda ei saa nimetada diskussiooni Ma ei saa ikkagi aru, mis see süüdistus nagu on just arhitektkonna suunal, siis nagu Eesti meediale, et kas inimesed siis nagu ei väärtusta majasid või inimesi, kes loovad neid maju või milles nagu probleem Ei, Harry leksid ei süüdista kindlasti publikut või avalikkust mitte milleski. Vaide proovitakse selgitada, et kuidas nagu meie keskkond sünnib, et selle taga ei ole kindlasti ainult arhitekt. Arhitektid saavad palju pähe selle eest, mille eest on tegelikult süüdi, ei ole hea. Avalik ruum, sünnib ikkagi tellija ja avalikkuse arhitekti koostöös, et mõni arhitekt on nimetanud ennast isegi teenindustöötajaks. Lõppude lõpuks On see selline läbiv või selline peamine arvamus eesti arhitektide seas, et nad on ikkagi ühiskonna tellijad või, või on selline loovkunstniku enesepilt nagu ikkagi domineeriv arhitekt kui looja, kui geenius, lokki kujundaja. Ei, no seal on mõlemat asja ikka ja rohkem ikka on arhitekt osa süsteemist mitte. Selline modernistlik looja. Kas arhitektide liitu kuuluvad kõik Eesti tegevarhitektid, on see selline konsensusel põhinev ühing või mida sa arhitektide liit tähendab, mis seal tehakse? Ei, sinna ei kuulu kõik tegevarhitektid, magan, sinna kuulub ikkagi suur osa sellistest aktiivsematest arhitektidest. Arhitekt liit on sellise loomeliiduna tegutsenud, nagu te isegi igasuguseid loomi, Kirjanike liit ja niisama saavad arhitektid omavahel arutada oma teemasid ja et neil oleks mingisugune ühine väli, mille pealt nad saaks oma arvamust avaldada. Nii, aga praegu nende eesti arhitektuuripäevad ongi üks esimesi samme selles suunas, et arhitektide liit rohkem nagu laiema publikuga suhestuks. Küsimuse mõte oli see, et kas on arhitektide liidul selline nii-öelda ühine seisukoht, selline väga selge ühine katus, mille alt nad siis esinevad või on seal sees ka mingeid erinevusi, vastuolusid? No kahtlemata on seal sees erinevaid arvamusi ka arhitekt oma küll jah, erinevatel teemadel mingi konkreetseid arvamusi aeg-ajalt. Aga kas ta toimib siis sellise enesekontrollimehhanismina ka, et näiteks arhitektide liit avaldab arvamust, et üks nende hulka kuuluv arhitekt on läinud nagu kasvõi tellija soovi täitmisel nagu liiga kaugele. Kas see süsteem üldse omab sellist sõnaõigust? Tal on selline tähelepanu juhtivfunktsioon, ta on soovituslik siis pigem. Nojah, nagu igasuguseid organid, on arhitektide liidul selline sümboolne kapital ikka kõige tugevam asi. Aga räägiks siis nendest konkreetsetest üritustest, mis nende arhitektuuripäevade raames toimuvad. Esimene üritus oli, mis käivitus arhitektuuri- ja disainigaleriis. Laste maailmas oli workshop nimega kodu, kodud, tule, kus erinevad arhitektidki lahendama küsimuse, kuidas paigutada linnaruumis ringi hulkuvad kodutud inimesed nii nendele kui linlastele endale talutavasse elamisvormi, kus neil oleks nagu turvaline, soe olla ja nii edasi. Ja selle tulemustega saab tutvuda praegu laste maailma galeriis. Mis selle väljapaneku tutvustuseks võib öelda, mis läbib lahendus, nagu arhitektid kasutasid kodutud karpidesse? Ja seal selliseid karpe eriti palju olnud, aga seal oli väga Skulpturaalse vormilt leitud nende paigutamiseks, et ühelt poolt on niisugune veidi idealistlik õnnet kodutu peaks sel juhul siis elamu üsna vaba vormiga membraanis kuskil pargis, et ei kujuta ette, kuidas koduta ise sellesse suhtub, aga teisalt laiemale probleemile tähelepanu juhtimine. Aga seda kohustust ei ole nende projektide autoritele, et välja mõeldakse rahastamisskeem, kuidas need ellu viia. Ei, seal oli küll etenal kodutu, elab näiteks karbis, kus on peal reklaamid ja nii edasi. Selle peale oli ka mõeldud. Aga ikkagi rohkem selline fantaasia, arhitektuur ja provokatsioon kui konkreetsete lahenduste pakkumine nüüd lihtsalt ühelt loomeorganisatsioonilt. Noh, see nüüd ei olnud konkreetse lahenduse pakkumine loomaaiaorganisatsioonidega erinevatelt arhitektilt, kes sellest osa võtsid ja kes lahendusele ühtemoodi, kes teistmoodi kes rohkem atraktiivselt, kes rohkem funktsionaalset, aga veel teisi teritasid. Järgmisena avati Sakala keskuses Eesti Arhitektide Liidu aastanäitus nimega eramu 2000 22006, kus on väljas siis viimaste aastate parimad eramajad siis arhitektide arvates parimad eramud? Jah, selles mõttes, et arhitektide liidu arvates parimad eramud, aga valik tekkis ikkagi vastavalt sellele, mis ehitatud on, et ma arvan, et sealt teenimatult midagi välja küll ei jäänud. Iseasi on see, et kui rahvas tänavalt oleks see nimekiri kokku pandud, siis see kindlasti ei oleks olnud selline. Kuivõrd erinev projekteerijate loojat enda arvamus, siis sellest arhitektuurikriitikute seltskonna arvamusest, mida näiteks sina esindad? Ma arvan, et arhitektide ja arhitektuurikriitikute seltskond ei tohiks niimoodi väga karmilt kahte lehte lüüa, et need siiski peaksid moodustama mingisuguse ühisema pere, et neid ei tohiks omavahel vastandada. Nii jäigalt. Kas sa oskad öelda, kui palju neid arhitekti projekti järgi ehitatud eramuid näiteks aastas ehitatakse, et kui suure hulga majade hulgast valik tehti? Ei oska öelda, palju need ehitatakse, aga näitusele sattusid sellise skeemi kätte näiteks kokkupanijad, kelleks olin mina ja Paco Ulman, kes kujundas ka näituse. Vaatasime, mis viimasel ajal nagu esil olnud, need majad ja me enam-vähem teame ikkagi, et kus koha peal paremad majad valmivad või arhitektuurselt huvitavad ajad. Ma arvan, et see nats midagi ootamatult väljas ei ole, et see on loogiline kooslus täiesti. Kust need parimad vahed siis asuvad Tallinna läheduses, nagu ikka, ehitatakse Tallinna juures kõige rohkem, kuna palju inimressurssi koondunud ja muid ressursse, et väga näitusel on väljas ka Tartust või Otepäält ja Hiiumaal, Saaremaalt ja muudest väiksematest. Kohtadest Padiselt näiteks, mida arhitektid selle sotsiaalse tellimuse kohta räägivad, me kuuleme, valitsuse tasandil hoiatatakse inimesi ikka üha vähem laenu võtma vast pankade poliitika on liikumas selles suunas, et inimesed ei võta laenu, et ehitada endale uut maja, uut eramut. Kas eramute ehitamise kuldaeg on see Eestis nagu läbi või kas arhitektid ikka loodavad, et see veel kestab? Mõned aastad? Arhiligend otseselt ei looda, et see kestab või on või tuleb juhi ja pöialt vaid arstid prioriteerinud seda, mida tellitakse. Praegu on selge Reimo ehitusbuum, et ehitatakse kõike hästi palju ja valdavalt siiski elamispinda. Et kortermaju hästi palju ja eravaid heites väga massiliselt ja neid ehitatakse veel mõnda aega. Maran. Selle arhitektide liidu eramu konkursi võitsid Urmas Muru ja Peeter pere sellise vaskplekist tünn majaga Tabasalus ja see on küll peahoone, mille puhul tõenäoliselt läheb üsna teravalt sahkuseline kriitikute, arhitektide endi ja siis sellise nii-öelda tavalise inimese arvamus ja see on muidugi ka internetikommentaarides ilkumiseks väga hea objekt, aga mis oli hoone väärtus siis on või mida selle puhul hinnati? Tünni valisite kõige ilusamaks väravaks? No ega see, et tal selline ringikujuline põhiplaan täheldada just tünn on, et ta on ikkagi palju keerulisemalt liigendatud. Maja väärtus on see, et on esiteks väga unikaalne maja ja selle koha peal, kus ta on teiste majade vahel ja krundi iseloom selle koha peal sobib väga hästi. Ja väärtus on see, et arhitektid said projekteerida erilise maja, millele on raske analoogi leida ja elanikud on sellega rahul. Soovisid saada midagi arhitektide poolt spetsiaalselt neile projekteeritud maja. See illustreerib seda, et arhitekti projekteeritud maja midagi muud kui selline enamik ehitavad keskkonnast. Ehk siis auhinnatud sai ikkagi nagu kurioosum. Au, him, natud sai loominguline ponnistus. Suurem osa neid eramuid, millisesse klassi nüüd sellise tõelise loomingu ja, ja päris masstoodangu vahel asetuvad ainult palju seal on sellist teljele vastutulekut ja palju on. Kas sa mõtled, mõtlen nüüd näitusele igasugune maja, aga kõige parem on eramu näidet valmib ikkagi arhitekti ja tellija koostöös. Selles mõttes, et kõige parem on, kui tellijaga tekib mingisugune dialoog, et mõnikord võib tellimine hariduse juurde öelda, et tal on vaja teatud arvu pinda ja vabad käed siis noh, see on ka arhitektil tore lahendada, et saadab siis nii teha, nagu ta ise soovib. Aga teisalt, kui tellija pühendab arhitekti enda eraellu tutvustavale, kuidas ta elab ja mida ta igapäevaselt teeb, et. Ja näitusel on väljas ikkagi arhitektuurselt huvitavamad majandid, nende kohta ei saa öelda kompromissid või midagi sellist. Milline see valdav maja tüüp või eramu tüüp Eestis on, et kui näiteks liikuda ringi kuskil Tallinna läheduses, siis tundub, et kõik uuemad eramud on sellised kurbuse stiilis 20.-test aastatest valget kuubida. Tundub, et sellest ajast saadik ei ole arhitektuurikeel eriti edasi läinud. On see vale arvamus või? No nad võivad väljast sellised välja näha, mõned aga seestunud kindlasti teistsugused oma ülesehituselt aga oli, näitusel on proportsionaalselt rohkem puitmaju kui selliseid valgeid kaste. Et usina räägid, et sul on mulje, et on palju selliseid korruseelik laevu siis mõnel inimesel on tekkinud mulje jällegi, et huvitav, et miks inimesed nii palju puitmaju ehitavad, et see on täiesti selline subjektiivne arvamus, tellinud. Tagasi juurte juurde läheb talu rahas. No aga see puidu kasutamine ei tähenda, et ta nüüd otse kuhugi metsa või palkidest ümarpalk ei tähenda, et see on ikkagi väga erinevad asjad, mis, kuidas lihanud. Kuidas eristatakse tänapäeval näiteks suvilat eramut, kas seal on mingi vahe, kas eramu on alati aasta läbi elatav nii-öelda sees? No muidugi on eramu on eramaja inimesele koduks mõeldud suvila on suvilas. Suvilaid tellita professionaalsetel arhitektidel suvemajasid tellitakse ikka aeg-ajalt. Ma vaatan, et siin eripreemiaid on saanud palkmaja Hiiumaal arhitekt Laila Põdra ja eramu saha külas arhitekt Toomas Tammis. Üks on traditsioonilise palkmaja nüüdisaegne lahendus ja teine viilkatusega palkmaja samamoodi nüüdisaegne lahendus, mida see nüüdisaegne lahendus tähendab, mis selle traditsioonilise palkmajaga siis tehtud on? Nalja põdra maja tegelikult on seal kaks maja, näiteks on milline elumajade saunahoone nende üsna massiliselt levinud ümarpalkidest, kataloogi kitšilikese palkmajade kõrval on nüüd hea näide sellest, kuidas on võimalik palki, kui sellist jah, traditsiooniliste ehitusmaterjali kasutada kaasaegsel viisil, et nad ei ole sellised Masa ajad ja ei näe välja nagu vene tared, vaid nad on loodud sinna, selle koha peale krundi, peale, kus nad paiknevad veesilmade äärde. Ja traditsioonilisele palkmajale omaselt on suured aknaavad. Ja selles mõttes pakub valgusküllaseid ruume. Aga eramu sahal tema sai eriauhinnamaja oskusliku sobitamise eest keskkonda, et seal oli tegemist vana talukrundiga, kus oli mõned talu abihooned olid säilinud, aga talumaja ise oli maha põlenud ja selle koha peale tüli tellija siis arhitekti juurde jutuga. Ta soovis sellist traditsioonilist viilkatusega maja nagu talukoht ja nii edasi. Ja selle maja juures tuleb hästi välja, kuidas arhitekt on tellijaga tööd teinud, kusjuures niimoodi, et ei ole talle asju peale surunud, vaid tellija ise tagantjärgi ja protsessi käigus on aru saanud, et need asjad, mida ta maja kätkeb, on loogilised ja väärtuslikud. Tüüpküsimus, mida eesti arhitektuurist olevat kolleegid kasvõi välismaalt Kolleegid välismaalt, kui nad tulevad Eesti, siis näidatakse neile ikka meie parimaid maju ja nende kohta on meil viimasel ajal, mida aeg edasi, seda positiivsemad arvamused Eesti arhitektuuri ja viimasel ajal üha rohkem kajastamist. Näiteks Soome ajalehtedes, aga ütleme üldse välismaa meedias, et ei ole harv juhus, kui kuskil paari tunni ajakirjandus me eesti arhitektuurist rääkiva artikli leiad. Aga see puudutab pigem siiski üksikobjekte näiteks Eesti linnaplaneerimisest või Tallinna linnaplaneerimisest on sellel tehtud kuskilt väljastpoolset mingit kriitikat või mingit analüüsi. Linnaplaneerimisega on teine asi jah, et kuna meil see toimub nii kaootiliselt ja need seadusandlus, mis meil olemas on, planeerimisalane on rohkem nagu kohatäide väga vabalt, et saab sellega ümber käia, siis ei saa rääkida praegu jah, sellisest linnaplaneerimise poliitikast, mida keegi kuskilt väljas ka otseselt kritiseerida saaksid. Märkused, mis tulevad, on sellised ülesehitamisele kutsuda loomuga. Kas nende Eesti arhitektuuripäevade raames toimub midagi veel kaua see näitus on avatud, toimub sellega seoses veel midagi. Näitus on avatud oktoobri lõpuni Tallinnas Sakala keskuses 31. oktoobrini ja peale seda ta peaks rändama Rakverre ja näitusega. Kaudselt seondub ka Andres Kure läbiviidav ekskursioon mõnedesse Tallinna lähedastesse eramajadesse. Aga jah, paraku see grupp, mis sellisesse privaatsesse kohta lastakse, on üsna väike ja kohad on juba broneeritud ära. Ja esmaspäeval päädivad Eesti arhitektuuripäevad autoriõiguse teemalisel seminaril konverentsiga, mis on arhitekt juures ka väga oluline. Meister tuuripäevade raames toimub veel lastele selline võistlus või on üleskutse tehtud, joonistaksid ja valmistaksid makette, võidaksid mingeid asju teemal, kus neile meeldib linnas olla. Siis lapsed hakkaksid sügavalt mõtlema selle peale, kuidas nad linnas ringi käivad ja mis need kohad on. Alustaksid Barakult, kama, keskkonnamõtestamist. Ja mis nende arhitektuuripäevade tulemus võiks olla peale selle mõned pressiteated on saadetud ja paar artiklit ajalehes, aga on see planeeritud sellise pideva maa traditsiooniline seda jätkata või. Jah, Eesti arhitektuuri ta praegu esimest korda, et hea oleks, kui nad saaksid traditsiooniks ja nendest jääb mõneks ajaks maha näitused, eramuehitust on ka kataloog ja laste unistus, oli ta, seal tehakse ka välja. Aga muidugi küsimus, miks on ainult eramut, oli selline võistlus korraldatud või selline auhindade andmine, kas nendesamade päevade raames ei võiks siis juba esile tõsta ka kõiki muid ehitisi? Eramuid premeerib eesti arhitekt Liit just sellepärast, et Eestis on olemas mitmeid arhitektuuripreemiaid, Kultuurkapital annab parima hoone preemia välja ja nii edasi. Aga et lähevad tavaliselt selliste suurematele ja linnaajaliselt ühiskondlikult sotsiaalselt tähtsatele väljapaistvatele objektidele. Aga eramuid ehitatakse Eestis siiski ka väga palju, arhitektid tegelevad selle teemaga väga tihedalt ja et kuna nad on siiamaani nendest preemiate ringist nagu välja jäänud, kuna nad lihtsalt on väikesed siis arhitektide liit otsustas, et hakkame aasta välja andma parima eramupreemiat. Praegu on tarbekunsti ja disainimuuseumis avati näitus nimega kilekotivalik Tartu plastmasstoodete katse teha sealt 1900 kaheksakümnendad taastatelt toodangust. Nagu ma aru saan, näitusel on väljas kilekotid ja näiteks ise on koostatud Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Stuudios on meil Kai Lobjakas tarbekunsti ja disainimuuseumist. Miks kilekotid? Kilekotid on selline nõukogude aegse argikeskkonna niivõrd selgelt esilekerkiv osa, kui sellele mõelda, et tundub täiesti loomulik, et Eesti Rahva muuseum, kes sellise eestlase argikeskkonnad on kõige rohkem Eestis tegelenud, sellise teemanäitusel kuub me ilmselt kilekott on nagu valuuto vorm, kui me räägime nõukogude ajast, aga, aga mis on selle seos nagu tarbe või disainiajalooga, et ilmselt meil ei ole kilekottidest kirjutatud ajalugusid või olla? Ei, ei, loomulikult ei ole nii nagu ei ole ka disainist ajalugu kirjutatud Eestis ei ole, ei ole ka tarbegraafikast kirjutatud ajalugu. Aga sellel näitusel on ta väljas just tegelikult eelkõige sellest samast argikeskkonna seisukohast, et see, et ta mingisugused tarbekunstilise väärtusega oleks, et sellele sellel näitusel tegelikult ei rõhuta või seda sellel näitusel ei uurita. Lähtekoht sellele materjalile lähenemisel on andnud tegelikult hoopis teine, et noh, selles mõttes võib muidugi vaadata, et see mingil moel tarbekunstimuuseumi ampluaas justkui läheb välja, aga, aga teistpidi ma arvan, et tarbimise uurimine või, või selle analüüsimine on samamoodi ka disainimuuseumi jaoks oluline ja huvitav. Mis mõttes tähendab, laeb tarbekunstimuuseumi ampluaa arst välja, et kas siis võib väita, et kunstnikud, kes tegelesid nende kilekottide disainimisega, see ei olnud siis neid nagu hea töö? Ei, selles mõttes üldse mitte, aga ma olen ilmselt tundlik selles suhtes, et sellel näitusel tegelikult me ei käsitle seda selle tarbegraafika seisukohalt, et selles mõttes ta võib-olla läheb justkui välja, aga ma ei väida üldse, et see ei oleks oluline. Ma arvan, et see on täitsa oluline, aga sellega ei ole siiani lihtsalt tegeletud, et sellel näitusel ei rõhu sellele, et, et kes on nende kottide graafilised kujundajad, kes on autorid, kes on need pildid loonud nendele kottidele, et see jääb antud näitusel nagu huviorbiidist välja? See ei ole põhimõtteline otseselt, see peaks nii olema. Ja tegelikult tuleks seda kindlasti teha, see on lihtsalt üks paljudest valdkondadest, mis on läbi uurimata ja ilmselt mõne aja pärast on seal ka ka selline info juures. Millele sa näitus siis rõhub. See näitus püüab esitada vaatajale ühe tarbimisvormianalüüsi. Et millise tähendusega on olnud selline triviaalne asi nagu kilekoti inimesele kaheksakümnendatel aastatel? Ilmselt vähegi nõukogude aega mäletavale inimesele ei ole see nagu tegelikult mingi küsimus, et ta näeb seda vana kilekotti või leiab selle kuskilt kapinurgast, talle tulevad kõik igasugused imelikud mälestused, aga aga kuidas, nagu kasvõi välismaalasele siis seletada seda kilekotifenomeni, mis tähendas sisalik. Nojah, et kui me vaatame seda asja nagu sellelt positsioonilt, et seda vaatab inimene, kes selles ühiskonnas ei ole sel ajal osalenud, siis tema jaoks, ma arvan, see pakub nagu ka, ütleme alla 30 aastastele inimestele võib-olla nagu huvitava seiga sellest perioodist, et, et sellel kilekotid, mis praegu on äärmiselt praktilise tähendusega, et sellel võis olla mingi hoopis teine tähendus, et ta oli pigem aksessuaar, on, on nagu hea öelda selle kohta tõesti. Aga et tema eluiga oli tohutult pikk ja tema väljanägemine luges nagu rohkem kui praegu ja nii edasi sellised seigad, mida Eesti Rahva Muuseumi teadurid on püüdnud nagu ka läbi oma tekstide, esitada sellele, et seletada see fenomen mingite märksõnade abil lahti. No mis nendel 80.-te aastate kilekottides põhiliselt kujutatud on või, või millised need nii-öelda hierarhias kõige uhkemad kilekotid? Ei, seda hierarhiat on väga keeruline luua, et kui Tartus olnud näitusel oli väljas, ütleme üks üks 200 koti ligi ja õli püütud nagu väikestesse teemadesse jaotuda, siis praegu tundus nagu kõige otstarbekam selle massi juures tekitada need kooslused erinevatest erialadest või siis erinevatest sündmustest või elualadest. Et selles mõttes seda hierarhiat ei teki nendel kilekotid, seda on kujutatud kõik võimalik, et seda mõttetu ette lugeda. Ma arvan, et see on paljus nagu väga selline meeleolu näitas, et tuleb kindlasti väga palju tuttavat ette ja nostalgilise tagasivaateid kindlasti pakub kõigile. Et see võib-olla isegi on peaaegu et välja Toomatu, et, et mis on nagu kõige uhkem. Täpsustame siiski neid valdkondi, mis tähendab, et kõik eluvaldkonnad või kuidas see süsteem siis toimis, et kas siis iga ma ei tea, kolhoosikombinaat võis minna kilekotitehasesse ja öelda, et tehke nüüd meie sümboolikaga kilekott või põhimõtteliselt oli võimalik tellida küll ja seda tehtigi, et see, milliste organisatsioonide või ettevõtete koti näitusel näeme, et see näitabki seda tohutult laia ampluaad, et oli küll nii, et kõik võisid ja, ja see toimis paljus sellise suveniirina, et see oli suur asi, kui oli selline asi nagu omaettevõtte poolt kellelegi anda, et sellel näitusel tulevadki välja nagu vahvad paradoksid minu meelest, et kuidas ettevõtjad, kes oma ettevõttele selle koti tellib, tellib tegelikult suveniiriks mitte niivõrd nagu praktiliseks vahendiks ja samas inimene, kes on siis see tarbija ja kes seda kotti kasutab, ei kasuta seda ka nagu niivõrd lühiajaliselt, vaid, vaid annab sellele nagu teistsuguse tähendused, see püsivus on lõppkokkuvõttes hästi pikk ja me näeme sellel näitusel tegelikult küll ühte näidet, aga see tuleb kindlasti nagu tuttav ette, et see selline taaskasutuse idee, kuidas see kott on tegelikult nagu topelt kokku õmmeldud, ära randitud ette nagu kauem püsiks. Et noh, selles mõttes minu meelest need kaks paradakse nagu oluliselt selle näituse juures, aga miks just kaheksakümnendatel oli see kilekotibuumi taotav, see kaheksakümnendad on, on aeg, mis nagu olümpiaeelselt võimaldati sellel Tartu ettevõttel endale tootmisliine juurde saada ja see omakorda võimaldas nagu seda massi suurendada ja see tellimus kasvas. Aga see, miks sellel näitusel on just 80.-te kilekotid, nimelt on lihtsalt juhus selles mõttes, et Eesti Rahva muuseumil õnnestus saada selline kogum korraga, et kui tavaliselt muuseum tegeleb kogumisega ja saab nagu kildhaaval midagi kokku, et siis see kogu on tulnud nagu tervikuna korraga õnnestus saada selline kogum sellisel hetkel ja kust saadi keegi? Nojah, no selles mõttes see toimibki nii et kellelgi juhuslikult on ja ta otsustab selle mingil hetkel nagu loovutada. Aga see oli sellesama ettevõttega seotud inimene, kes oli neid nagu aja jooksul kogunenud, et selles mõttes on nad nii-öelda nagu kasutamata kotid, et nende võib-olla see visuaalne pool on vastuvõetavam, sellepärast et arvestades seda, et neid on tohutu hulk, et nad on väga värsked väljanägemisega Mis selle fenomeni selline sotsioloogiline põhjendus on, miks nendel aastatel kilekott muutub selliseks? Veidi imelikuks nähtuseks, aga ma arvan, et tegelikult kaheksakümnendatel nagu Eesti jaoks see, et neid hakati lihtsalt rohkem tootma, aga ma arvan, et see ei ole üldse nagu ainult 80.-te aastate nähtus, et seda oli varem ka talinisu vähe asju on jah, just nimelt, et Johannes Saaristamise, kes nimetas seda isegi kilekoti kine skoobiks, et oma Lõuna-Eestist pärit inimese positsioonilt tema jaoks, kellel ei olnud Soome televisiooni oli naisi, värvilisi kilekotid moodustasid selliseid pildijada tänaval. No üldiselt jah, see ei ole nagu ainult kaheksakümnendatel kuidagi omane kas tootmismahu suurendamine need enne olümpiamänge on seal kuidagi põhjendatud ka, et noh, vaevalt nüüd olümpia nüüd selle purjeregati tõttu sai üks tehas tootmismahtu juurde või oli seal mingi see tegelikult ma arvan, siin jooksevad nagu paljud asjad, kui, et ettevõtetele tekitati selline olukord, et hea suveniiri eest lubati preemiat ja siis omakorda, kuna sellele plastmasstoodete katsetehasel oli võimaldatud need masinad mitu asja juukseid kokku ja niimoodi suurem buum tekkis ilmselt. Aga näiteks statistiliselt on olümpia aga seoses nagu rohkem kilekotte või sellise sümboolikaga? Ei, ma arvan, et erinevate, ma arvan, kaheksanda märtsiga oli nagu, nagu lihtsalt aastate lõikes kogunes nagu samamoodi suur hulk olümpia jaoks loomulikult tehti variante või versioone kindlasti nagu ühe sündmuse kohta rohkem jah. Aga kui sa vaatad neid pilte ja keegi neid kirju, nende kilekottide kujundust, et ilmselt seal oli päris palju neid kunstnikke, kes neid kujundasid või kuidas öelda tase seal, seda saab nagu vaadata mingi omaettegraafilise disainiteosena. Jah, ma arvan küll, et kui sellelt seisukohast vaadata, siis sealsel nagu suudab selle hierarhia nagu moodustada küll või mingisuguse parema ja nõrgema tasemega töödest, et et see kunstnik hulk oli ka hästi erinev, et nii sellel katsetehasel endal olid disainerid, kes sellega tegelesid. Kui ka need ettevõtted, kes tellisid, said pakkuda välja oma kavandi ja tellida selle kelleltki teiselt ja nii on seal autoreid suur hulk. Need käekirjad on hästi erinevad ja see pilt on jube kirju tegelikult väga erinev. Need autorid nagu teada ka, et kas dokumentatsioon on säilinud sellest ajast? Tegelikult mitte nii et, et ma saaksin panna nagu kõigile nimede alla et mõned on äratuntavad ja mõned mitte, aga tegelikult ma arvan, et kui teha nagu pikemalt sellise teemaga tööd, siis kindlasti kui on tahtmist, saab sinna nakkusele autorluse juurde küll, et tegelikult me räägime ju ajast, mis ei ole nii kaugele, et kui teha uurimustega edasi, siis kindlasti on see võimalik. Kas mõni kilekott oli tehtud ka nii-öelda tuntud kunstnike poolt, keda kõik eestlased teavad või oli nagu selline haltuura, kuhu kuhu tõsine kunstnik nagu oma näppu ei pistnud? Tarbegraafika oli see asi? Kõige lihtsam on tuua tuntud nimed, mida nagu inimesed teadsid, teadsid nad seda läbi raamatuillustratsioonide näiteks sageli selles mõttes äratuntavaid käekirjasid väga paljude jaoks on kindlasti. Aga siis mitte neid kunstnikke, kes olid ma tea kunstihoones maalinäitustel. Mitte niivõrd, jah. Ma arvan, et kaheksakümnendatel vast hakkas nagu rohkem tekkima selle graafilise disaini nagu tugevusi, sellega tegelemine muutus kuidagi laiahaardelise maksete graafilist disaini arvestamist. Kunstnik oli lihtsalt liiga palju. Kelle hulgast valida? Need kilekotid, need pärinevad Eesti Rahva muuseumist hakkakas tarbekunstimuuseumi, siis kilekott üldse kogu. Meil ei ole midagigi jääkottide kogumise vastu, meil on kuidagi paratamatult tekkinud selline olukord, et tarbekunsti ja disainimuuseumil on selline tootedisaini kogu isegi esemeline pool ja Eesti kunstimuuseumil graafilise disaini kogu, et ma arvan, et isegi kui meil tekib selline võimalus, et võib-olla siis on õigem, et see kogu oleks selle graafilise disaini kogu juures Eesti kunstimuuseumis, aga noh, ma arvan, et isegi selle näituse põhjal võib-olla midagi võib tekkida või kogemus näitab, et siis inimesed tulevad pakkuma ja sellest võib tõesti midagi moodustada. Aga need kilekotid Kuuluvad mingisugusegi hulga selliste esemete ja nii-öelda visuaalse materjali juurde, mida võib-olla väga tavapäraselt ei ole harjutud kunstiks pidama või näitusesaalis vaatama on sellele tekkimas mingit sellist laiemat pinda ka, et kogutaksegi täiesti sellist materjali, mida senini ei ole eriti oluliseks peetud. Jah noh, ma arvan, et see, et tarbekunsti disainimuuseumis püütakse täita seda vahemikku, mis puudutab nagu tootekujundust ja näiteks noh, just nõukogude perioodi, mis on olnud tegelikult suhteliselt tähele, panete siiani või noh, ütleme viis aastat tagasi võib-olla, et ei olnud sellele nagu suuremat tähelepanu, et selles mõttes loomulikult me katame mingisugust aega või püüame täita seda tühimikku tega süstemaatiliselt, sellise asjaga ei ole ükski selline muuseum või selline organisatsioon tegelenud. Et selles mõttes küll kilekott on selles mõttes tänuväärne teema, et seda saab vaadata nii kunstiajaloo kui ka siis, ütleme kitsamalt tarbekunsti valdkonnas kui ka siis ma ei tea, kasvõi näiteks okupatsioonimuuseum võiks ju võtta sama teema ette käsitleda seda. Aga millal see asja tüksis üldse Eestisse jõuab? Mis aastatest me räägime, kui kui kilekott nagu ilmub eestlase kätte millal see tehas alustas tegevust? Ei tea, sellepärast et tegelikult selliseid kammivabriku puna täiesti 20. sajandi alguses plastikmaterjalina nagu tükk aega olemas olnud. Et selles küsimuses on küll vastuse võlgu, mul ei ole tõesti aimu, mida seal tootedisaini kagus, täpsemalt kui hakatakse, siis tootedisaini kogu puhul on võib-olla oluline see või miks te loodi või miks ta alguse sai, oligi see, et tundus, et selle eseme kujundusega, mitte unikaalse tootekujundusega ei ole tegelikult tegeletud sai alguse ühest mõttest ühest näitusest. Ja selle näituse tulemusena moodustunud esemete hulk nagu andis tugevama impulsi selle kogu loomiseks. Et mingil hetkel tundus, et kõik need suletud ja reorganiseeritud ettevõtted, mis tegelikult nõukogude ajal tegutsesid, et nüüd me teadsime, et nende juures on olnud sellised tootenäidiste kogud, et võib-olla koondada neid ennem, kui kõik need ettevõtted kuidagi täiesti maadelt kaovad. Ja mingil moel õnnestus, paljudel juhtudel oli juba hilja, aga arvestades just seda, et väga palju kunstnikud olid nagu selle ettevõtluse poolega või selle tootmise poolega seotud, et siis tundus nagu väga õigustatud sellele tähelepanu pöörata. Ja, ja sealt on nagu kogunenud väga palju huvitavat materjali. Eks kõike räägime Salvast või Estoplastist või sellistest ettevõtetest, et tegema nende toodangust nagu suurt, midagi ei tea, samas on nagu väga huvitav materjali, osa žesti, tarbegraafika või üldse tarbiti Sonn taustal olnud, et olemas mingisugune teine ese just võrreldes kilekottidega, mis oleks täpselt sama suure nii-öelda fetish kaaluga. Või mis nagu valuuta, ma ei tea, nätsupaberid või kilekotte, on seda, seda tõesti nii vähe, kui nii mõelda, siis võib-olla tõesti tõuseb eriti esile ja ma arvan, et plakat võib olla samamoodi kui näiteks kõrvutada seda tapeediga või midagi sellist, et, et siis on nagu plakatil suuno plakat. Ei, mitte ainult selliseid, et kindlasti oli ka samamoodi nagu kilekottide puhul täiesti ootamatutel teemadel moodustatud plakateid on selle näitusega seoses ka nagu selline oht või ma ei teagi, kas nimetada seda ohuks, et inimesed näevad, et oi, kilekotid, et mul on kodus mingi selline asi, mida teil siin seina peal ei ole, tullakse hakkama, või kas te ootate, et inimesed niimoodi käituksid üldse? Ootame ikka? No ma loodan, et see juhtub, seda sellistel puhkudel on juhtunud, et see tekitab selliseid tundeid, et see on tegelikult hästi kuidagi, ma arvan, et selline emotsionaalselt tohutult mõjus asi, et, et see kindlasti selliseid mõtteid tekitab ja, ja loomulikult me ootame siis julgustate inimesi kollektsiooni suurendama ja esimene kott on juba tulnud. Seltsi väga arvasin üks naisterahvas, kes oli selle tegelikult ise kujundanud, et selles mõttes siukse boonusena lisandus sellesse kogusse kui suurtest iraažidest. Me räägime, kui me räägime nende aastuva kilekottidest, kas see sõltus nagu tellimust, et kui tuli väike kolhoosnik ütles nii, ja nii palju ja siis tuli, ütleme, keskkomitee madja plaanikomiteest, mingisugune esimees ütles, et vat nüüd vana Toomase pildiga kilekotte teeme hästi palju jumal seda teab. Ma arvan, et võib-olla sellised võimsamad ettevõtjad said endale lubada küll seda, et nad ei telli korraga nii suurt, vaid n saavad üsna pea tellida midagi uut atraažide kohtu alla, üldse mingisuguseid andmeid säilinud. Ma usun, et tegelikult on sellepärast, et, et sellesama ettevõtte järeltulija on Tartus hetkel tegutsev eestiku blaster, et, et nendel on mingil moel seda muse haalset või, või sellist arhiivimaterjali säilinud küll, et tahtmise korral leiab selle kindlasti üles jah, et loodetavasti pole prügikasti ja ei, selles mõttes on, ma arvan, selle ettevõtega hästi. Kui nüüd selle näituse retseptsioonist rääkida, siis kas siin tekib nagu mingisugune põlvkondlik vahe ka, et vanemad inimesed saavad kilekotte näitusest väga hästi aru, aga siis tulevad noh, ütleme, 15 aastased, sellised teismelised ja ei saa nagu üldse pihta, võiks teha kilekotist näituse, aga ma arvan, et selle juures aitabki see, et me ei pane lihtsalt välja kilekotte, vaid et seda toetab mingisugune seletav materjal või see, et sellest tekstist, mis näitust saadab, tuleb välja miks seda on tehtud või et mida selle juures tähele panna või millele võib-olla mõelda, et selline suunav info nagu aitab näitust paremini mõista? Te kuulasite saadet Kanspuncter stuudios olid analisi Andres trassak. Saatekülalistele kuulate meie saadetki jälle järgmine nädal, pühapäeval kell 18 15 kirjutage meile aadressil kunstreedee. Seniks kuulmiseni.